võitja

jumal tänatud, vihma hakkas sadama
ma võin end ära peita
ega pea kellelegi ütlema miks

tunnen kuidas sa voolad
minust välja ja järele
jääb vaid sinu fenomen
alaline asendamatus kellegi teisega

kaua olen oodanud
et seegi saaks läbi
ja nüüd ei karda ma enam
tühjust, mille su kadu võiks jätta

mus endas pole enam auke
millest läbi võiksid tungida
ilma, et ma sellest aru ei saaks

olen võitnud iseenda
ja see ongi peavõit

PARADISO

ma kirjutan sind läbi oma kätega et kujutada ette, mida sa mõelda või tunda võiks aga see ei seleta mulle, kuidas sa tead mu unenägusid ja spionaaže ma pole sulle neist rääkinud või olen ma ju ei erista eriti väljamõeldist tegelikkusest seega mis vahet on sinul ja minul kui niikuinii läbi põrgu ja puhastustule peame minema paradiisi

aga oota, kuuled sa mind?
ma olen juba kohal
ma olen siin - päike, mis su peale paistab
vein ja juust su suus, su alasti jumalanna
lihtsalt olen ja hakkan pähe

panen su raamatu
read jalgevahele
need, mis põlesid
tõusid tuhast just päikeseloojangu aegu
koos inglitega, kes mind alailma saadavad

ja siis on mul millegi pärast tunne

nagu me oleksime juba koos
kuigi hetkest, mil kohtusime…

hingeühendused on kindlamad
kui aeg või koht, sest ma
üksi siin lubjatehase varemetes
loen su mõtteid kui istuksid mu kõrval
sulalumes raudtee kõrval
mille lähedasel kruusateel lebab mu noorus
mis lõppeb su sisenemisel

siis olen mina tuhk, ära põlenu
väetis elu katkematusele
kannan endas su tulevikku

see igav paradiis
on armastus

KVINKUNKS!

Ma imestan järjest enam, kuidas ma suudan veel üldse endast välja minna. Olen üldiselt jumala mahe, pastelne, ratsionaalne ja siis - pauh! Kerib ja kerib ja kerib niimoodi vindi peale, et ma leian end köögist sama südamlikult chillit ja pipart uhamas nagu kirjutaksin luuletust. No mida on? Teised inimesed mudugi.
Ausalt öeldes mind see hingesugulussügelus hakkab õudselt ära tüütama. Ma olen siiski lühikese maa jooksja, a see nuss kestab juba varsti kolm aastat. Turvaline vihkamine ei tööta mu viimase nädala hingerevolutsiooni taustal enam üldse. Mitte, et ma viha ei suudaks tunda, aga see pole enam üldse pime sünge viha, ma olen natuke pettunud iseendas isegi, vaid selline koleeriline "oh on ikka loll, no nii loll, issand ma ei suuda kui loll üks inimene võib olla - idoot!" - A MIKS mus tekitab tundeid? Kui ma nii hästi aru saan, nahui ma siis põlema lähen? Hästi ebamugav. Ma pean lausa istuma teleka ees ja sööma ja otsima kõige vähem mõttetegevust vajav saade, et sellest üle saada.
(Nüüd ma vist saan aru, mida see estoeerikagrafomaan tundis..)

Mu parim sõber! hoopiski ütleb mulle, et "oh ta on nii tore inimene tegelikult" ja ma mõtlen, et kas ta ütleb seda mulle või endale, sest meil on siin väike armukolmnurk nagu tavaliselt. Aga tead, mina olen täiesti muutnud oma suhtumist armukolmnurkadesse, sest jeesus kristus, ma ju armastan inimesi ometigi ja soovin neile südamest kõige paremat. Aga siin on väiksed erandid vist, mida mu meeletu fantaasia suudab välja genereerida ja see kõige hullem on selline: nad mõlemad tahavad minuga abielluda. See ei ole mingi liialdus. Ja kuigi soulmeits on selleks, et meile hinges jalaga persse lüüa (tuua välja hinge arengukohad, eepiliselt high and low) ja life meit on maailma orgaanilisim suhe (pehme, sujuv, toetav, pikaajaline), siis pole nende kummagi puhul välistatud, see kõlab nüüd traagiliselt, aga, lõplik sidumine. Samas on kogu mu selline mõttekäik ka täiesti naeruväärne, sest halloo, meie saatuslikud suhted on niikuinii ammuilma enne planeeritud, hinged on enne kehasid kokkulepped teinud, mingi valge pruutkleit on jumalast huinjaa. AGA OMETI.
Muidugi on ta tore inimene, nagu mu sõbergi, ja ma ei mõelnud isegi enam, et "oh miks ma ometi seal polnud" vaid et "jumal tänatud et ma seal polnud" ja siis, et "ma oleksin niikuinii pidanud ära minema, sest meil ei või ühiseid sõpru olla" ja sealt mul vist kerima hakkaski. Pidi ta mulle siis nii halvasti ütlema viimane kord? Selles oli nii palju tema ebakindlust ja mina justkui mälun seda siiamaani.
"Ära tüüta enam ühtegi mu sõpra. Ära helista mulle enam kunagi."
Sa kuradi sitajunn, mida sa endale lubad? Kes sind maailma pani valitsema? Aga no mitte keegi maailmas ei ole mulle nii võrdne vastane sellise suhtumisega paukumises kui tema. Ma ei saa teda mitte respektida, kui ta mulle nii palju mind ennast meenutab. Mul jäi lihtsalt karp lahti. Ja ega see moment seal baari ees neli kuud tagasi ei tähenda, et me jälle ei vahiks teineteisele otsa nagu armunud idioodid. Või ei üritaks mängida, et meid kumbagi üldse ei huvitaks. Sest meid ühendab KÕIK VÕI MITTE MIDAGI.


Üldsegi kõik inimesed võivad mõelda, mis nad tahavad. Aga jäetagu minu tulevikuskeemis välja Taavi köögi sugused armukadedustseenid, mis on nii piinlikult testosterooniga laetud, et neid ei julgeta mulle tagantjärele lõpuni rääkidagi, sest ma ise olen vahepeal armukadedusnoolte eest salaja ära põgenenud. Oh, palun, saatus, ära pane mind seisma kitsena kahe heinakuhja vahele, milles mõlemis on erinev, aga sama kvaliteetne gurmeehein!
Jumal tänatud vähemalt, et ma suudan ennast igast traagikast lõbusaks kirjutada. Mu täheaspektid on mu enesegi jaoks piisavalt intensiivsed, et iga kõrvalisimgi inimtegevus võib mõjuda kui reaalne elu. Mu mõtted valmistavad mu ette laskmaks tõelisse ellu astudes asjadel juhtuda just nii, nagu nad juhtuma peavad.

ma tänan, et sa lased mul olla mina ise

Ega ta eile ka ei öelnud mulle, et ta oleks nõus mulle kotti ostma. Ta lihtsalt ei öelnud mitte midagi, kui ma ütlesin "mul oleks vaja seljakotti, aga ma ei saa endale seda lubada". Kuna see kõik on võrdlemisi raske, ma mõtlen - esiteks küsida isalt asja, pöörduda oma karistaja poole lootuses mitte karistatud saada, suruda kõik emotsioonid alla ja olla võimalikult KONKREETNE, vormistada oma soov nii et see tema mõttesse samamoodi jõuaks nagu see on minu omas - kuna kõik see on keeruline, siis võib olla küll, et ta ei saanud mu vihjetest aru, sest ma ei tahtnud kordagi täna linnas olles küsida: kas sa siis ostad mulle selle koti või ei, sest ma tundsin, et see oleks ebaviisakas. Aga ometi ei saanud ma aru, mis mängu me mängime, et ta kordagi mulle ses osas ei reageerinud. Kahest vihjest ühe ööpäevajooksul ma kaugemale minna ei tahaks.
Tagasiteel lahendasin pisikese salapisara saatel olukorda sellega, et leppisin, ta pole üldse telepaatiline inimene. Ja et ma olen oma sügava lähedusega inimeste suhtes juba nii ära hakanud harjuma, et unustan, et mõned inimesed on emotsionaalselt alles sealmaal, kus nad ei tunnista, et nemad kunagi millestki valesti aru võiks saada..

Jumala eest, see kott polnudki ainult kinnisidee kotist. Ma leidsin endas hoopiski julguse eile küsida temalt midagi, mida ma lubasin endal kunagi mitte teha. Mul oli nii ebamugav, aga ma ikkagi võtsin oma julguse kokku. Ja see on midagi, minu jaoks. Ma üritan silda luua. Aga üksi seda ei ehita. See ei ole minu probleem, et ta üldse emotsioonidega kontaktis pole. Ta poeg pole niisama talle autistina sündinud. Mina pole talle ilma asjata kirjanikust - veel hullem luuletajast! - tütar. Ma olen pöördvõrdeline emotsionaalsuses, mida tema on valitsemisihas ja materialismis. Tal on igasugune võimalus mind mõista, kui ta tahaks - kasvõi lugedes seda siin, sest tunnetest rääkimine on tema raadiuses vali tabu. Aga inimest, keda pandi kümnekuuselt nõukogudeaegsesse internaatlasteaeda, ei saa süüdistada kalkuses. Tal on omad võitlused pidada, ja jumala eest, 45-aastaselt pole lihtne oma sisemist last kapist välja tuua..

Käisin täna pajutudusid korjamas mahajäetud karjääri juures ja avastasin sealt mingi müüri. See karjäär on mul täiesti avastamata maa, me ei teinud seal mitte kunagi poppi. Sealt kaevandati lupja. Lubjatehas, isegi kaks tegelikult, on eemal. Karjäärist lähemal asuva lubjatehase varemetes käisime küll kogu aeg suitsu tegemas ja peeti joomas.
Koju tulles sellest vanaemale rääkides ja jällegi küsimusi pärides rääkis ta, et neil tööl (lähedalasuvas linnuvabrikus) oli arstiks naine, kes ei sallinud oma tütart. Too tütar läks sinna karjääri äärde, neelas tablette ja hüppas alla. Paar tundi hiljem räägib isa, et nägi poes kuskil mingit tuttavat ja küsis, et mis uudist ja talle olla vastatud, et keegi Sääselt, noor poiss, oli aknast alla hüpanud. Seda surma on siin nii palju, et mul pole enam kahtlustki, et põhjus on kohaenergeetikas. Selle välja selgitamiseks olen ma pikemat aega tahtnud muuseumisse (meil on muuseum!) minna, aga kuna muusem on lahti siis, kui keegi minna tahab, st on üldiselt kinni, siis on probleem selle omanikuga kontakti saamises. Nüüd tuli veel välja, et see tüüp on üldsegi vist trombiga haiglas. Irooniline või mis..

Elu ise on eepiline, mis ma sinna parata saan.

Igasugused mustrid. Ma olen nii tänulik jumalale, et ma temaga kontaktis saan olla. Sest ma pole mitte kunagi vales kohas või valel ajal, kui ma olen iseendaga sünkroonis - tasakaalus oma mõistuse ja tunnetega - kõik saab mu parajalt õigelt kätte. Mitte liiga hilja, mitte liiga vara - dai boh. God bless. Ja väike väljakutse igas päevas. Häkin materiaalset maailma:
küsisin päeval pirukaküpsetamise kõrvale emalt ja vanaemalt, mis nad arvavad, kas isa ostaks mulle seljakoti. Mul on nüüdseks absull kõik raha otsas. Aga teiste armust olen ma elanud niikuinii terve elu, nagu me kõik. Nad arvasid, et peaksin seda isalt ise küsima. Nii, ja kas ma ei praadinud end selle mõttega terve päeva? Jah. Ja siis ma lihtsalt küsisingi.
Sest ma lihtsalt ei suuda enam ilma mantliga sobiva seljakotita elada. Ma arvan, et saan kontsade ja sukkadega täispeaga puu otsa ronitud küll, aga kui mul on õlal sealjuures veel kaks kotti, siis ma enam ju ei saa.

Lähen homme isa ja vennaga linna.

kuidas ma kohtusin uuesti oma hingega

Saatuse tahtel juhtus see, mida ma jälle soovidagi ei osanud. Sain ootamatult võimaluse osaleda kogu mu jutustuse käimapanevaks jõuks olnud konstellatsiooniteraapias ja praktiliselt näha, kuidas on kasvanud võõraste probleemide kuhi minu elu mõjutavaks jõuks. Sõnal VÕÕRAS on nüüd minu jaoks hoopis uus tähendusnurk, ja kuigi see kahjuks sama külmalt edasi kõlab, on sel siiski minu eluloos soojem toon.

Muidugi olin ma seal võõras seltskonnas esimene, kes protseduuri läbi hakkas tegema - seda vähem võrdluse vajadust või kartust, plus mu rockstaari originaalitsemine sai end ka vastavalt rahuldatud. Meid oli koos umbes 10+ inimest. Ja kuigi ma olen teinud igasugust narksi igasuguste inimestega, siis sellist kollektiivset avatust, diskreetsust ja empaatiat pole ma kunagi tundnud. Juba enne terapeutide avalauseid ei tundnud ma tavapärast sotsiofoobset ärevust, vaid pigem tundsin kõigi ruumisolijate vastu vahetut uudishimu, sest teadsin, et meil kõigil on väga mõjuv põhjus kokku tulemiseks. Ja juba see idee on minu jaoks vabastav - olla koos inimestega, kel on, kasvõi ainult selleks hetkeks, ühine sügavam eesmärk. Unistused teostavad end!
Show algas põhijoontes samamoodi nagu iga teine terapeudi vastuvõtt, välja arvatud see, et mu probleemi kuulsid veel mõnikümmend võõrast kõrva. No ma võiksin uusaasta ööl otse-eetris ka oma hingeasju lahata, nii et mul vabsee pohui. Ma lendasingi peale ideega, et kahtlustan, et ma ei pruugi läbi elada iseenda, vaid kellegi teise inimese probleeme, keda ma ei tunne. Ma tahtsin teada, miks ma oma eluga hakkama ei saa, ei suuda töökohti pidada ega lähisuhetes olla ilma ennast ja teisi hulluks ajamata. Ja siis hakkas hittide ettemängimine.
Mina ise valisin oma elu osatäitjad, kaasaarvatud mina ise ja abstraktsed eluenergiad, nagu Võim ja Tulevik. Ma ise asetasin nad väljale, milles hakkas toimima mind mõjutavate energiate liikumine. Mina seisin eemal ja vaatasin, nagu teatrikülastaja.
Esiotsa hakatigi lahendama seda kõige suuremat ja ähmasemat pundart, milleks on mu emaliini naised ehk enesetapjad minuni välja. Esimeses stseenis olid väljal minu esindaja, minu ema esindaja ja mu võõra, ennast ammu enne minu sündi tapnud, teoreetilise vanaema esindaja. "Ma" seisan püsti, olen kerge, äraootav ja väga uudishimulik. "Ema" on eemal ja jääbki sinna, ta pea on norgus, ta räägib kui üksi ta on, kui raske tal on, kuidas ta ei suuda olla ega leida mõtet. Kui väljale ilmub "vanaema", hakkab tal veel raskem. Ta hakkab ta jalge ees itkema, langeb põlvili, nutab kuni heidab end oma ema jalge ette. "Vanaema" ei tee selle peale midagi märgatavat. Ta on samuti algusest peale rõhutud. Ta ei tea, milleks elada. Tal pole jõudu ega midagi anda. Pildile lisandub "vanavanaema" keda ma samuti ei tunne. "Vanaema" ja "vanavanaema" vahel on pinge ja vägivaldne seos. "Vanavanaema" keha on võitlusasendis, ta hoiab peos rusikat ja ta näos on ilme, nagu oleks ta iga hetk valmis "vanaemale" vastu vahtimist kütma. "Vanaema" langetab pea, allub talle. Ta kardab, ei taha peksa saada. "Vanavanaema" räägib, et kõik peavad talle alluma, tegema täpselt nii nagu tema ütleb, sest tema teab, kuidas on kõige õigem.
Toome pildile kõige kaugema isiku, talle ei anta enam nime, aga ta jääb millekski, mida nimetame meist suuremaks jõuks. Too kirjeldab oma olekut: üleolevus, suur ebamaine jõud, midagi mitte siit maailmast, midagi ebainimlikku. Too ja "Vanavanaema" on üksteisest sõltuvuses, viimane saab sealt tarkust, et ellu jääda. Ilma meist suurema jõuta ei jäänuks mu esivanem ellu, nende vahel on seletamatu suhe. Lisame Võimu. Kõigi eelmainitud väljaolevate inimeste erinevates suunades kabetamise tulemusel nihkuvad seosed ja positsioonid kõikide inimeste vahel peale "minu". "Ma" vaatab seda pealt lõpuks peaaegu tüdimusega. Kui vahepealsete lisandamiste juurest "minu" tunnete kohta küsiti, siis väljasisese ajarände korrelatsioonis muutus "mina" järjest halvemasse seisundisse. "Ma" solvusin, vihastasin, solvusin, vihkasin, mässasin - "ma" tundsin end maailmas järjest enam üksinda ja mõttetuna olevana.

Tulles tagasi minu kui teraapias osaleva inimese juurde: tiirlesin tardunud pilgul terapeudi soovituste ja kaitse all ümber oma eluteatri. Ainus kord, kui ma endast välja läksin, oli siis, kui ilmus "vanavanaema" ja ma nägin tema vägivaldsust. Ma tundsin iseennast temas ära nii väga, et sain momentaalselt oma sügavale peitunud agressoriga kontakti ja karjusin "vanavanaema" suunas: "Ma teadsin! Ma teadsin, ET SEE ON SELLE MÕRRA PÄRAST!" Mu terapeut rahustas mind käeviipega. Edasi oli järjest raskem järge pidada, fookus hakkas ähmastuma, sellest jäi ainult laik, märg must neelav plekk, mis on aukartustäratav ja seletamatu. Ma mõistsin, et meist enne on olnud aeg, mil POLE ARMASTUST OLEMAS OLNUD. Ja mina olen seda aega endaga siiamaani, pärast neid aastasadu, kaasas kandnud. Ma olen lasknud olla endal tühi armastusest, sest mingi osa minust oli seotud inimestega, kellel ei olnud armastust, aga kellest ma sõltusin. Kõik väljas osalejad vähemalt püüdsid teineteisele andestada, lausuti sõnu, mis aitasid teineteisega leppida, andestada ja olla tänulikud elu eest, mis kõigest muust hoolimata antud sai.
Mu esivanemad jäidki seal omavahel liikuma, suutmata midagi otseselt ära teha. Aga nüüd oli fookus "minul". Valisin esindaja oma Tulevikule. Väljale astudes hakkas ta tahapoole nihkuma, tuterdas jalgadel ebakindlalt, kuni "mina" talle lähenema hakkas. Nad said kokku ja vaatasid teineteisele otsa, kallistasid, ja võtsid teineteisel kätest kinni. Nad liikusid koos akna juurde ja jäid sealt välja vaatama.

Ja siis soovitas terapeut mul oma hingele otsa vaadata. Mina, Triin, läksin iseenda esindaja juurde väljal, ja me põimisime üksteise käed teineteisesse kaheksana. "Mina" vaatas mulle klaasselgete silmadega otsa ning seda nähes tundsin ma nii suurt kergendust ja rõõmu korraga, et hakkasin rõõmust lõkerdades naerma. Muidugi käis mu peast sel hetkel Mihkel läbi, aga ju on temagi lihtsalt üks "Mina", ja ma rahunesin naeratusse, milles me kõik mulle olemas oleme. "Mina" ütles mulle, et ta on minu hing. Tõdesime mõlemad, kui hea ja lihtne on teineteisega tutvuda. Me ju teame teineteist küll! Ja ma tänasin iseennast.

Nüüd ma olen iseendasse armunud. Nüüd ma tean kindlalt, et mina ei ole mitte milleski süüdi, mis minuga kunagi juhtunud on. Ja mitte keegi teine ka ei ole süüdi, sest ma andestan neile, kes on olnud enne mind ja tänan neid selle eest, et nad on teinud võimalikuks selle, et saaksin olla mina. Kõik mu eelnevate kuude tajud oma uuesti nelja-aastaseks olemisest said selle teraapia lõpuks oma õigustatud kulminatsiooni. Sest
viimased 20 aastat olen ma olnud eemal täielikust potentsiaalist, millega mu noor teadvus just selles vanuses kontaktis oli. Ma TEADSIN juba siis neid asju, mis on sama tähtsad, kui tähtsad on nad terve eluaja. Ma teadsin, et vägivald on halb, ma teadsin, et peab jagama, aga kummitused! pookisid ja tulid mu selga elama - a mina ei teadnud mitte lasta. Nii juhtus elu. Selline väga pikk tripp on olnud, ja tripid selle suure tripi sees - see on omaette mikrokosmos. Ma lähen nüüd hea meelega selle nelja-aastasena edasi. Ma tahan tööle minna!
Ja iseendaga jääda nagu katkematult varieeruv tekno mixtape, sujuv ja pehme kui vesi.

a mine munni, sul pole ju raha

Ma loen Skulskaja "Marmorluike" ja tunnen tema elu jõhkruses palju enda elu jõhkrusi ära, aga mida lehekülg edasi, seda enam leiab mind üles mu enesele näilik haletsusväärsus, lausa ebaõiglus, et minu perekonnast ei ole keegi olnud kulturnik, MITTE KEEGI pole saanud mu hinge mõista läbi töö, mis on minu olemuse kõige otsesem väljendus.

Aga kas mina mõistan isa seakasvatust kui tema hingeväljendust, võiksin ju endalt küsida.. mitutuhat siga ja mitu aastakümmetki tööd ju..
Ja siis veel tuleb meelde sitakott, mis vanaemale mehel pärast pärasoolevähi väljalõikamist kõhu peal kilesse peeretamise hääli teeb. Ja kirme seeditud pasa hais vannitoas, mis sellest samast kotist väljub kunagi unustamata jätta pritsmetena jälge kraanikausi servadele. Selle kõrvale lugeda, et ühe tütre kirjanikust isa lugedes ta luuletusi ja pidas neid midagi värt olevat - see teeb lihtsalt armukadedaks!

Mu isa küsis, kui mul kümme aastat tagasi esimesed luuletused ilmusid, et mis mu elul viga on, et ma sihukesi asju kirjutan. Ma ei osanud sellele muudmoodi vastata kui selle luule näol, mida ma kirjutanud olin. Ja kui sa luulet lahti ei suuda mõtestada, siis me ei räägigi sama keelt. Ja isegi kui suudad - isegi see ei tähenda veel mõistmist. (Türa see Heinloo küttis ikka nii fakin lampi!)
See oli vist Paavo Piik, kes kunagi ütles, et annad inimestele maailma, aga nemad näevad ainult kirjavahemärke.

KÄIGE KÕIK PUTSI 
TÜRA.

Ma kuulan viimasel ajal jälle Psychoterrorit ka, sest kolmas level jutustuses lihtsalt nõuab seda. Ja see kuradi provintsiüksindus teeb täiesti omal moel ükskõikseks. Ma ei joo ega tee isegi suitsu aga vittusaatmise isu on tugevam kui kunagi varem. Miks ma üldse jälle arvan, et ma peaksin olema nagu mingid teised kunagi on olnud? Sellest kuulumatuse kurbusest on mäss ja selles mässus on kurbuse viha, mis ei viitsi ennast haletseda.
Selles on võib-olla mingi ette lootusetusega leppimine, nagu ei hakkakski mitte keegi mind kunagi uskuma, kuigi ma isegi valetada ei oska. Ja mida selgemalt ma püüan end väljendada, seda suuremat fantaasiat ja kunstilist väärtust selles (heal juhul) nähakse. Saan ma siis kedagi teist peale iseenda idioodiks nimetada? Vaevalt, aga ma ei saa ju ometigi alla anda.

Aga mees kes tuleb Toompealt ei saagi minult mingit armu peale mängukavaluse, mis vahelduseks teda ennast ta enese riistadega läbi tõmbab. Sest
"isa enam ei tea
kuhu end üles puua
saab ema palga eest
vaid korra kuus viina juua"
ja EESTI SUREB VANADUSSE, MA VAATAN SEDA IGA PÄEV, kuidas üks uks teise järel sulgub. Kohalik perearst on 72aastane, postkontor pandi just eelmine nädal kinni ja iga kuu on mõni vanaema tuttav surnud. Rääkimata sellest müstilisest vähist, mis iga viiendat kimbutab - see on lausa hämmastav. Praegu ma tegelen selle mõtte harutamisega, et miks igal inimesel ei teki tahtmist oma elu eest võidelda. Osad lihtsalt otsustavad näiteks end haletsema hakata, aga see vist ei sõltu east.. noh, aga vanemate inimeste seas on see eriti hale, sest nad peaksin olema sitaks palju targemad kui minusugused tatid. Ja kui ma seda kõike tean siis see muutub veel tülgastavamaks, et osad inimesed elavadki nii et neil on kogu aeg kõigest jumala pohui - TÜRA kuidas nii tühja saab panna, AGA SAMAS, teisest küljest on see ju imetlusväärne zenbudistlik kiretus, mida ma ju ise otsin. Ja siit tuleb vastuolu mu nooruse, püüdluste ja elujõuga. Praegu tahaks küll lihtsalt peaga läbi seina joosta.

Ah, elu on lihtsalt täiesti jabur ja seda ei saa liialt hinge võtta. Läbi tuleb elada küll, aga kõige jaoks pole lihtsalt aega. Ma olen rändur ja jälgija, ma ei saagi ju olla midagi muud kui vari. Vajaduse korral rohkem elus kui vaja oleks, aga üldiselt muudan ma korraga vähe. Ent see pole sugugi väiksem või suurem kui muuta pikalt ja palju.
Kui keegi kutsuks mind nüüd õlut jooma, kanepit ja suitsu tegema, siis ma tuleks küll väga hea meelega. Mul pole enam öösiti und, vist tuleb kevad peale ja
"olen sada seitse aastat vana pole veel kolmnkend jooksen peegi ees amokki petan teisi ja iseend"

tomorrow I remember yesterday

It's just coincidence
Well, you can talk that way
But I have to say I don't believe in it
And with the chill of chance,
I decided to dance the days away

The Chameleons

Võib-olla olen nüüdseks piisavalt mineviku peale mõelnud, et nüüd olevikku näha. Muidugi jään ma üle õla vaatama, aga üldiselt tulin ma siia ju selleks, et vigu ümber kirjutada, lünki täita. Ja ma mõtlen uuesti ka surmast. Ma mõtlen surmast ja see on normaalne, sest see on elu osa ega tohikski kedagi kummastada.
Üks versioon surmast istub meie suurestoas ja on nukra ilmega. Kui on üks asi, mida ma enda surmast tean, siis see, et ma tahan minna naeratuse ja kergusega. Ainus piin endale oleme me ise. Ja kuigi mul peaks olema igasugu asju, mida mul pole, siis paneb see mu veel enam õlgu kehitama. Paari käeulatusse mitte puutuvat raamatut kripeldavad küll rohkem kui miski muu. Isegi rohkem kui täielik teadmatus sellest, millal midagi muud peale miinuste pangakontole peaks laekuma.
Aga see on täna õhtu.
Aga see on jälle võimalus lasta lahti viimasestki ängist, mis mind siinolemise puhul iga paari nädala tagant kätte saab. Alistumine olukordadele on mu viimase aja lemmik harjutus. Nüüd siis next level.

Ja kuigi siin justkui on keegi teine surmava haigusega, siis tuleb mu juurde see ammune mõte, et ma suren varsti ära (ilma ühegi emotsionaalse surveta) ja ma mõtlen rahuldusega, et see asi on küll kindla peale kontrolli all, sest enne selle looga maha saamist pole lihtsalt võimalik surra - see praegu on mu surematuse võti - sest selles on kogu mu elu mõte sees niimoodi, et lõpuks või uuesti või alles nüüd maailm saab minust aru; et inimene saab aru elus olemise tähtsusest selles ühes hetkes mis on ta elu. Ja enne selle loo lõppugi suren ma suvel veel ühe korra ära, ma tean seda. Ma saan kahekümne seitsme aastaseks ja kehitan õlgu.

Ja mitte kellessegi pole mu enam armuda ning see teeb mu tagasi tavaliseks inimeseks, kelleks olemise ma juba liiga kauaks ära olen unustanud.

With the sun in your eyes
It's easy mistaking
The truth from the lies
In the love that you're making
Don't pretend it isn't so

minu tervenemine ühiskonna suhtes

Vanaema ostis mulle pisikese punase tugitooli, mis seisab nüüd mu vanaonult saadud laua ääres, mille jalgu kõrgendavad ENEkesed, sest muidu oleks laud liiga madal. Aga ega see tugitool ja laud ikka omavahel päris ei klapi, kui ma tahan internettimisse või kirjutamisse süveneda pean ma tooli täiesti laua äärde tõmbama ja olen nii nagu mingis ümberringi sissepiiratud juhtumispuldis. Ebamugavuse asemel näen ma seda väga loogiliselt hoopis MAAILMAVALITSEMISE KOKPITINA. Ja kui ma saan vähemalt oma peas mängida, et ma valitsen  k õ i k e (esoteerilise filosoofia järgi inimene niikuinii valitsebki kõike, asi pole ainult selles, et mina olen Lõvi), siis milleks mulle raha?

Nii. Mul on nüüd igatahes uus strateegia päris teadlikult välja kujunenud. Ja see jaatab meetodit ja sõnumit, millega ma siia maailma sündisin. Nimelt: vabastav hingamine räägib sündimise seostest, minu puhul siis keisrilõikest, niimoodi:
"Keisrilõike mõjul, kuna üleminek emaüsast väliskeskkonda on palju kiirem, võivad inimesel edaspidises elus tekkida raskused toime tulla järk-järguliste protsessidega. Nad võivad oodata et neid vabastatakse rasketest situatsioonidest ega võta initsiatiivi probleemide lahendamisel, neil võib jääda puudu võimest võtta vastutust oma elu eest või elus edasijõudmise eest. Neil on kalduvus saada rasketes olukordades abi mujalt. Neil võib olla tunne et nad on kõrvale viidud enda teest, et peavad jätma oma töö lõpetamata. Nad on hirmul et nende panust ei märgata. Nende suur soov on leida see üks ülesanne mis rahuldaks neid."
See võtab päris kenasti kogu mu problemaatika kokku küll. Kuna ma nüüd seda teadvustan, miks mul need probleemid on, siis - päris ära nad sellest ei kao, eks, see on nii sügavale kodeeritud! - saan ma sellegi poolest teadlikult panna seda enda kasuks töötama. Muuseas, nad pidid mulle keisrilõike tegema sellepärast, et ma olin tuharseisus. Selle kohta ütleb ka:
"Tuharseisus sündinud lapsed kardavad tavaliselt teistele haiget teha, nad arvavad et nad mõtlevad valesti või teistmoodi kui teised. Kuna ema tunneb sünnituse ajal valu ja laps tunneb et tema seda põhjustab, võtab ta endasse süütunde, millest tuleneb edaspidi hirm kellelegi liiga teha. Sageli leiavad nad, et on teiste arvamustega vastuolus. Kuid kangekaelselt võivad nad tahta teha asju omal viisil isegi kui see osutub raskemaks viisiks kui teistel." 
Kui ma seda teada sain, et ma tagurpidi kõhus olin, olin ma isegi natuke uhke, sest BORN REBEL, mitte ei otsi põhjusi mässamiseks - ma panengi! maailma teistpidi pöörlema, sest kõik peavad muutuma ja minu asi on neile seda meelde tuletada, esimesest hetkest peale! Mulle meeldib palju rohkem mõelda, et ma olen üllas kui ihne, sest kas ma saaksin olla päevade, kuude, aastate kaupa inimestele hingepõhjani truu raha eest? Keegi ei tule isegi selle peale, et sellist asja rahaga seostada. Sest tõelistel väärtustel ei ole rahalist hinda. Seega pole seda ka minul. Ma  e l a n g  i  õhust ja armastusest. (Õhk esoteerilises filosoofias: intellektuaalsed omadused.)
Also: I love you, you pay my rent.

See kõik muidugi ei tähenda, et ma kunagi uuesti tööle ei tahaks minna. Ma unistan isegi sellest. Aga mõnedest asjadest on liiga vähe aega möödas, et neist adekvaatselt mõelda (või nagu selgub, siis isegi kirjutada), sest nii kui mulle keegi tööleminemisest räägib, seostub mul kohe kivistunud stseen Prismast, kus lihaletinaised vaatasid mind nagu näituse eksponaati, kui ma oma osakonnas nendes fucking TÖÖTUNKEDES lihtsalt oma tööd tegin. Türa ma ei sobi siukestesse kohtadesse, isegi kohalikud saavad aru ju! Max stress. Ilma rahata olen õnnelikum. Aga
ma unistan, et ma töötan mingis loomingulises kollektiivis, kes peab ideedest asju tegema, neid ellu viima ja arendama. Ma usun et see saab ka minu puhul, kes klapib nii väheste, ja ometi justkui kõigiga, juhtuda. Ega ma ei jää ometi ju siia köögitagusesse tuppa elama elu lõpuni! Kammoon! Praegu see väga paljude asjaolude tõttu on lihtsalt sobilik. Ja raha ei ole vaja. Aga
ma hakkan aru saama materiaalsete asjade väärtusest. Kusjuures see on just täielik vaesus, mis on mind pannud hindama kvaliteeti. Ülikooli minnes kui mul oli maailmakõigerohkem raha oli mu sõltuvuseks riided, kingad, meik. Vaesusega sai selleks parfüümid ja lõhn kui kvaliteedi indikaator üldiselt. Ma nuusutan peaaegu kõike. Ja ma tunnen lõhna võib-olla põhjalikumalt ka.  Aga noh, see on üks detail iseloomustamaks kvaliteeti. Olen suutnud taandana elu põhilistele vajadustele ega ole enam oma valikutes nii kaootiline. Kui ma midagi tahan, siis on mul selle põhjeduseks alati rohkem kui üks argument. Kui nii võtta, siis hakkab mulle tunduma, et vaesumine on vist kõige õpetlikum periood mu elus. Puhastus.
Hakkan isegi selliste asjade, nagu nutitelefonid ja kuukaardid, valmis saama. Ma planeerin oma aega, välja arvatud siis kui mul plaane pole, sest ma hulbin oma mõtete sees - ehk looming, arvestan teiste inimeste vajadustega (ma isegi ei liialda siin!) ja unistamiselgi laveerin ka ideedega B ja C.

Aga ma ei tee ikka veel hinnaalandust. Kui juua, siis šampust ja kui mehele, siis printsile, nagu Isabel ütles. Ses osas olen ma ikka väga karmiks muutunud. Elu  o n  õpetanud. Elu materiaalne kogemus on põhimõtteliselt piiratud  ajaga ja ma ei aktsepteeri selle raiskamist. Lepin küll sellega, et inimeste vaheline ajakulg on iga suhte puhul erinev, sellel on alati oma sisemine loogika, mille üle ma enam ei vaevu end painama, AGA teine asi on huiamine ehk - infossulgu jätmine. See näitab hoolimatust ja hoolimatus on max disrespect. Kui sina ei hooli minust, siis mina ei hooli sinust. 
Kuigi kus nüüd see suur maailmarahu on? See on vist see maailmale koha kätte näitamise vajadus ikka.

better off alone

Kuulan nii palju 90ndate mussi sissesõiduks jutustusse, et võiks oksele hakata, kui nii eesmärgile pühendunud poleks. Igasse pophitti on sissekodeeritud üks uus tundenüanss, mida ma kunagi varem tundnud polnud. See on midagi sellist, et iga uus asi oli nagu mihkelkaevats viimastel aastatel on olnud. Kõik muutus kogu aeg ja oli nii läbi vettinud millestki minust sõltumatust. Appi, kui alandav oli puberteet. Midagi sellest on selles loos, ma kuulan juba kolmandat päeva ega suuda lahti kodeerida:

Kuidas seda edasi anda? Siin on ainult kaks lauset, aga täielik tunnetemöll kesk seda edasi-tagasi kulmineeruvat süntesaatoripininat. Ma pole kunagi pidanud seletama, miks mulle trance meeldib. Trance. Kammoon, tränunn on mõnna. Aga seal on nii hõre esteetiline piir. Sama hõre nagu esoteerikal on eetiline. Aga Õigest asjast saavad kõik, olenemata oma haridustasemeast Alati aru. Selle loo dünaamika hõlmab endas nii sellele ajale omast nukrust, mida teavad need, kes on kunagi väga healt kommitripi allatulekut tundnud. Sitaks mõnus on veel, selline mahe, aga põhihigh on juba möödas. See on 2000ndate alguse minek. Ja eriti ilmekalt väljendus see moes, mis hakkas hallitama. Mäletan nii hästi, et vanaema ütles mu moodsa pusa (mu vanematel on siiani väga kaasaegne maitse), et "appi kui kole". Ja oligi - täiesti elurõõmutu. Lõiked olid minimaalsed, imelikud lõhikud ja lambikat diibid kirjad (nagu enesetapule viitavat?) igal pool. Oli vaja xanni, et vee peal püsida, serotoniin oli üleni peopõrandale maha kallatud.  Iroonilisel kombel toimus see pidutseva nooruki allegooria totaalselt ka meie riigis. Kestab siiani, nagu minugi elus. Ja me ärkame oma lollusest koos! JESUS IS ALIVE THIS MORNING!

Ma mäletan, et ma olin nii suur. Ma kasvasin ruttu oma kasvu täis ja olin peale kõige muu ka selle tõttu silmatorkav. Lasteaias olin paks, koolis suur ja kole, aga nüüd - tõeline pardipojalugu. Ega ma neid vanaema jutustatud muinasjutte niisama igal õhtul kümnekordse repiidi peal ei kuulanud. Mina olen ju printsess! Eeskujud peavad olema. Mis need vaesed lapsed teevad, kellele keegi enne magamajäämist muinasjutte ei räägi? Ah, issand, nutt tuleb peale.

Ilmselt tegime me kõik pärast koolist tulekut esimese asjana teleka lahti ja muusikakanalid olid raudselt 90ndate poeesia tipp. Milline esteetika ja moraalne idealism!
Rhythm is a dancer
It's a soul companion
You can feel it everywhere
Lift your hands and voices
Free your mind and join us
You can feel it in the air

Samas, kui ma nüüd hakkan mõtlema nende endiste peikade peale, kes on minust alati seitse aastat vanemad, siis nende ilmselt meeldis Prodigy ka seetõttu, et selles oli sama agressioon, mis Kalamaja ja Jõhvi tänavatel, kus venelane vs eestlane üksteist surnuks tahtsid peksta. Kes üldse seda sõda alustas? Ohvrid olid mõlemad, üks omal maal, teine koduta - kadunud nii idee kui rahvusena. Identiteedikriis to da max. Ja veel üks vastuseta küsimus mul endale: miks ma just nendega end sidusin, kes oma elu eest hirmu on tundnud? Vist sellised instiktid tunnevad teineteist ära. Ja armuvadki teineteisesse oma hirmude kattuvuste pärast.

Ei kavatsegi varjata, et üheks peakangelaseks on ikka see sama muusa, sest ma ei suuda lihtsalt elule vastu panna. Kui ma mõtlen kõigele, mis on juhtunud ja mida ma tean, siis ma nagu vaataks kirjapanemata lugudele otsa. Luuletused vedelevad iga päev nagu poriloigud septembris ja proosa on kui katkematu niit, mis mind ja elu kokku liidab. Mis kuradi romantiline armastus, küsin ma endalt, misasja ma omale ette kujutan? Ma olen oma töö ori, ja see on ainuke armastus, mis mul kunagi oli, on ja saabki olema! See on kindlam kui kellegi teise tunded, kindlam, kui mu endagi tunded olla saaksid. Aga umbes sama kindel on see jada, mida mööda mehed mulle aastast-aastasse ütlevad: "Sinuga tahan ma niikuinii alati keppida."
Ma arvan, et see ongi üks suhteformaate lihtsalt. See käib nii et me armume ja kõik on metsik ja põnev ja ooooojeeee, siis tuleb mingi draama, siis on mingi üksteise blokkimine vahelduva eduga, blokkimine ja keppimine ja armumine, kõik asjad segamini, ja kindlasti ilmub kuskilt vahepealt ka keegi kolmas välja, kolmnurkarmastus ja ÜRGNE armukadedus, solvumine, ühesõnaga veel veits draamat. Lõpuks kõik väsivad sellest nii ära, aga krt armastus ei lähe ikka üle ja nii siis lõpuks lepitakse selliste kokkusaamistega, kus süüakse, seksitakse, juuakse - tehakse kõige lihtsamaid ja paremaid asju koos, aga kohtutakse harva. See skeem on siiani väga edukalt töötanud. Ja sellised mehed tõesti täiesti siiralt armastavad mind, aga nad ei julge mind kunagi päriselt ära kosida, sest ma olen ju kogu aeg veits peast segi ka kõige selle siiruse juures, mis neile voodis väga meeldib. Igapäevaselt ei kannataks nad seda välja. Ma täitsa mõistan neid.
There's a fire between us
So where is your God?

Ah, kuna ma sellele tsüklike jälle otsa pidin vaatama, siis see osalt kergendas mind laskmaks lahti abiellumise ideaalist. Ma olengi võib-olla see tüdruk. Samas, ma ise tean, et ma olen vähem loco nüüd, ja loodetavasti see locoaste mulle jääb ka, kus mulle tundub elu vapustav ja üldiselt ikkagi väga ootamatu, sest iga päev on nii erinev. Las siis olla nii nagu on, smack my bitch up!