kas tunned mind ära

Värvisin oma juuksed mustaks ja seina valgeks. Elu läheb nüüd nii, et luuletus on argipäev - mul pole enam millegi eest põgeneda. Olen aru saanud, et kõik need aastad elasin skisoidses kujutlemas, kus arvasin, et miski päästab mind võluväel minust endast, aga tegelikult, nüüd ma tean - ei päästa.
Ja sellepärast ei kavatsegi ma enam põrgus elada.

See saab kohe valmis, see, milleks ma kõik need aastad valmistunud olen. Ei saa öelda, et järgmise kogu viimane rida on kirjutatud - olen seda liiga mitu korda juba arvanud, ent ometi: mul pole enam midagi öelda. Võtsin eile julguse kokku ja lugesin nii esimest kui teist luulekogu ja mõistsin, et olen nüüd saanud selleks, kelleks esimese kogu kirjutamise ajal saada tahtsin. Tsükkel on lõppenud. Ja see on alati nii, et kui mina olen valmis, ei jõua maailm järgi. Tuleb olla kannatlik, tuleb teisi enam mitte persse saata, sest keegi pole süüdi, et iga teadvus nii üksik on.

Ilgelt paha tuju oli enne magamajäämist, see oli sellest õudsest õllekokteilist, mis onu mulle jättis, ja ma hakkasin Talvikut lugema. Siis tuli mulle meelde, et olen unustanud endast osa, mis elas kooliaega läbi tänu sellele, et sai iga vaba hetke veeta tundmatu avastamisele. Siin oli selleks muidugi kõigi ajastute popmuusika žanrid ja kirjandus. Panin igal võimalikul hetkel pleieri käima. See algas vist vahetult enne kooliminekut, peale seda olen vist küll üle kümne pleieri lõhki kuulanud. Põhi- ja keskkooli parim osa ei olnudki tegelikult need Vennaskonna kontsertid, kus ma iroonilisel kombel mingite esimeste armumislaadsete asjadega paljuski tegelema olin sunnitud, vaid need vabad päevad ja vaheajad, kui ma lugesin nii kaua, kuni silmad lahti seisid ja jätkasin esimese asjana ärgates.
Ma olen tripihaige, selles pole kahtlustki. Ma olen uskunud kõiki oma tundeid nii pimesi, et pole eales osanud nende adekvaatsuses kahelda. Jah, sain alles hiljaaegu aru, et olen pisut dramaatiline. Ma lihtsalt ei ole teadnud, kus minu ja kellegi teise piir läheb. Praegu saan vist natuke paremini aru.

Näed kõike mis oli 
kuid imelik polegi valus.
Su minevik olen,
olen lumm mida mõnikord tajud.
Kõik see mis meid kunagi sidus,
kuhugi kaugele hajus.
Märg pargitee olen
sügise lõputus sajus.

Ja mis need armumisedki olnud on? Seda kinni ei püüa. Ja ma ei kavatse haarata ühtegi psüholoogilist võtet, sest selles kõiges pole mitte midagi kordumatut. Elu taandub alati samadele väärtustele ja vajadustele. Kõik on ainult üks võluv tehnikate väljatöötamine - et teada, kuidas olla. Ja nüüd mul on midagi, mida ma tean.

Samamoodi, nagu ma olen saanud end kõigisse tundeisse sügavalt sisse elada saan ma neist ju ka eemalduda. See ei ole tegelikult keerulisem. Tegelt - ehk võib see isegi lihtsam olla. Ma annan endale aru! Ja kui see aru millegi pärast mõnikord kaob, siis on see keemia - ja sest polegi midagi maagilisemat. Loodus töötab iseeneslikult, mis siin ikka rääkida või selgitada. Lähed kaasa või ei lähe? Mõlemad valikud on alati õigustatavad.

Su igatsus ootus,
üks killuke head.
Pelk mälestus olen
ja kunagi saadetud read.

Ja kuigi veel

Midagi seal kraabib ja kummitab,  aastaid.. Ma ei saagi nüüd aru, kas see on Viivi Luige või  Alendri enda tekst.

Ja kuigi veel mullatolmu ei ole kuulda me hääles,
sellegipoolest see vajub ükskord me mõlema pääle.

Kes teab kui palju on vihmu sestsaadik langenud alla
ja kui mitmete lõhmuste lehed on pääsenud okstest valla.

Eks Sa isegi tead, et ma tunnen Su ihu igal pool ära,
Su silmalauge ja saatust ja ripsmete rusket sära.

Sa ei mõista kuskile panna, sest et igasse südatalve
Sina joonistad ise mu näo ja kõrvale kirjutad palve.

Et me oleks veel niisama noored ja teaksime puid ja rohtu
ja et sa ikka veel salaja loodaks, et ega me eales ei kohtu.

Ent juba septembris kui kukub pähklipuist maha kõlinal raha
me näeksime teineteist linnas ning Sa jälle lööks silmad maha.

Sest tookord Sa olid nii noor, et ma heitsin Su näole suuli
nagu oleks see mõõgatera, mis pühitseb nukraid huuli.

Ja Su silmade põhjast kerkis siis surmale kullast ringe
ning sestsaadik minul on õigus eluaeg püüda Su hinge...

Luuletaja välimääraja

Misantroobist sotsiopaat minus on edumeelselt üles ärgatatud seoses ema närvivapustuse, peikade kinnikeeramise, väga võimsa noorkuu ja kirjandusfestivali stiimulitel. Nüüd olen ma vähemasti oma teadlikul valikul külm bitch, et see tüüp, kes mu kõrval istub mulle püksi ei poeks, ja kuigi ma tean, et see on osa mu vabadusest ja introvertsusest korraga, mõjub see ikkagi tahtmatult seksikalt ja paratamatult üleolevalt. Aga keda teist ma rohkem valitsen kui iseennast? Fucking elu paradoksid, ma saan neist mustreist juba päris hästi aru, see etteaimatavus on lausa tüütu, aga midagi pole teha. Armastan surma nagu armastan elu nagu isa armastab ema. Ja see üldse ongi mu kõigi unistuste psühholoogiline prototüüp - kuidas mees peaks oma naise heaks kõigeks võimeline olema.
Kuna peale armastuse on kõik elus jumala suvaline, siis mõtlesin ma viimaste päevade, ja kogu elu jooksul, nähtud luuletajate prototüüpide kirjelduse teha. Laienduseks võiks muidugi öelda, et luuletajana näen ma poeesiat ka kõige ebapoeetilisemates kohtades ja asjades, sest see on kaasasündinud meeleseisund - see kas on või ei ole. Ent minu perspektiiv on rõhuga fundamentaalselt gettho, ehk - mu analüüs  lähtub kõiges juuretasandil. Muideks praeguste planeetide retrograadsus on metafoorselt just madala ja kõrge võitluse (ehk kokkusaamise) haripunktides. Küsimus on alati ainult selles kui lai on mõistmise ja tundmise amplituud.

GUESS WHO UP IN THIS BITCH?

Alustasin selle postituse kirjutamist mingi poolteist nädalat tagasi ja olen nüüd nädalase viivituse kiuste tagasi maal. Ja kütan luuletusi kirjutada! KIIMAST PAKS MAIKUU, kus mul on kõige jõledamad alakõhuvalud üldse. Tra ei ole beebipillid minu teema üldse - keha maksab räigelt kätte. Ja see kõik oli üldsegi näonaha, mitte seksi pärast. Nüüd takkajärgi ka veel.. energia on igatahes suur ning võimsast noorkuust on saamas täiskuu. See tähendab ainult inspiratsiooni. Stiimulid on õhus. Ja. Ainult ma ise - uuenen. Vaatan ka viimaste paari aasta tagusesse aega, et mitte korrata samu vigu luulega - et mitte end korrata! - ja avastan, pole veel julenud nt teist, veel hullem, esimest!, raamatut üle lugeda, et omg päris hull mõrd olen olnd ikka. Ma olen prantsuse popmuusikaga enda plikatirtsul välja tulla lasknud, ent selle kõrval leiab pleieris koha ikkagi ka AZEALIA BANKS, sest.. nüüd ma ütlen seda küll viimast korda: meestele meeldivad Lolitad aga kui sa ei oska olla bad motherfucker, siis sa ei jää ellu. Ja kui Azealia kütab mulle peale I'm in every city they say hello to the head bitch siis on selle hüsteerilise bassi taga selline nõiajõud, et ma ei karda vabsee mitte kellelegi, olles seda endasse kogunud, ka petit babyna otsa vaadata nii, et neil hirmus hakkab. Sest
I been born too, You're from fuckin' where, who are you?
Bad queen is my pedigree, bad bitch is my legacy
You mad bitch, you average

Sest vähe ma ei ole haruldane sätendav tähekesel elav printsess. Mitte keegi ei saa mulle ealeski vastupidist kinnitada, ükskõik, kui sitasti mul ka parasjagu minema peaks - ma tean, kes ma ei ole, sest ma tean. Mis mulle meeldib ja mis mulle ei meeldi. Nii. Ja ma ei pea isegi meiki kandma, piisab sellest lõhnast, läbipaistvast huuleläikest ja korralikest kingadest. Ülejäänd on pohui, ma olen nii sale, et kannan absoluutselt kõik riided välja. Peaks jälle lasteosakonda minema - kuhu ma tõeliselt kuulun? - ja mingi nilli kleidi välja tõmbama. Samas kõlbab ka ikka veel kellegi hüljatud särk kuskilt Karlova aiast. Ja kuigi ma armastan enda keha eest hoolitseda, siis veits räpakust ainult erutab mind. Ma olen fantastiline - sündinud luuletaja.

Ma olen rets chick, kuskilt getthost - minuga on alailma tüli ja intriige. Ma ei oska suud kinni hoida, kui kõik teised seda teeksid. Ma olen lärmakas ja üliseksuaalne. Saan vaevu hingamisega hakkama, sest olen nii fucking tige kogu maailma ebaõigluse üle, mis kõikide nurkade alt peegeldub minu sisse. Ma tahan kõiki mehi ja nad kõik tahavad mind. Aga nad kõik on südamemurdjad. Ja riik on värdjas nagu perekondki. Armastan tähelepanu ja saan seda, sest olen tantsija ja käin laheda tropiga.

Ma olen heast perekonnast pärit ilus poiss. Mu vanaisa oli kooliõpetaja, isa riigimees ja ema kirjadustädi. Olen pungi pärast ühiskondlikult aktiivne. Samas - ma mõtlen ja hoolin, päriselt. Ja siis ma armastan ja armun, kogu aeg. Söön jäätist ja armastan seksida suht kõigega millega saab, sest ma olen mees ja meestele on siuksed asjad eriti lubatud. Ma olen diplomaadi isiksusetüübiga hull suslik, kes millessegi liialt kinni ei jää. Sõbrad kutsuvad mind Põrsakeseks.

Ma olen pärit karuperssest, aga kirjutan ürgrariteetseid ridu, mida keegi varem näinud pole. Viimastel aastatel enam eriti linna ei tihka minna, eksin kogu aeg ka Tartuski ära, kuigi käisin omal ajal seal ülikoolis. Bussile lähen Riia mäest alla tund aega varem - igaks juhuks. Veits ärevushäireid ja hämar perekondlik taust, võimalik Aspergeri sündroom. Natuke nagu sookoll, aga peaaegu on võimalik normaalselt rääkida - kuni mingi hetkeni. Klammerduv intensiivsete energiate suhtes. Umbes nagu koer, kes vannub sulle eluaegset truudust pärast seda, kui sa oled talle kaks korda süüa andnud.

Ma kannan kogu aeg salli, mulle meeldib teed juua ja sügisesi lehti vaadata. Maikuust alates käin terve suve igal pool paljajalu, sest nii saab kogu Maa energia talveks endasse talletada. Jälgin loodust ja üritan sellega üheks saada kõiges, mida ma teen. Luule on selle üks väljendusist. 

Noh, umbes midagi sellist, kui toorelt littida. See on natuke nagu AB või midagi, aga mul on plaanis minna järgmisele kirjandusfestivalile verinoori autoreid vaatama, ja ma olen täiesti kindel, et midagi eelkirjutatust ma sealt ei leia. Sest booše moi, meil on ju KRISTALL LAPSED - väiksed kosmosetükikesed sünnivad iga päev ja nad on niii targad ja elanud nii paljusid elusid enne seda kui nad meie 21. sajandisse jõudsid, aaah... ma olen juba lummatud, kuigi pole veel kohalgi. 

Ah issand, mida ma varjan - mingi osa minust tahab ilgelt last saada. Nii lihtsalt on. Mul on kõik selge, kuidas see käib, nii et ma ei hakka mingi kiimast segipeaga endiselt peikalt seda välja lüpsma või mingi nõmeda üheöö suhtega riskima. Üldsegi! Mul on meessoost väga häid sõpru, kellega ma pole maganud, ja me käime üksteisel külas ja räägime juttu. Nad ee.. ostavad mulle õlu ja annavad mulle ganjat, - kas see on altkäemaks või? Ei ole. Nad teevad seda, sest ma olen nunnu. Hi hi hi.

mai, tartu

ära kunagi unusta oma sitale vett peale tõmmata

Ma olen vähemusäärmuslane, aga mu nimi on käinud läbi väga paljudes tarbimiskorporatsioonides ja kultuurilistes liikumistes - kõik rohkem või vähem mainstream. Aga kuhu ma kuulun, kes on minuga samas paadis? Kõik ja mitte keegi. Ma olen täiesti vaba, sõltumatu, mitte kellegi pilli järgi tantsija. Ja mu karjäär selliseks sai alguse mitte esimeste luuletuste avaldamisel 16aastaselt ega esimese luulekogu ilmumisega, vaid koostöös nihilist.fm-iga - mitte sellega otsa peale saamisega, vaid sellelt üle saamisega. Sest live fast die young - ma jätan alati meeldimata kellegi ootustele, kellele peaksin tänulik olema. Mul on tõesti liiga pohui olnud. I do not suck cocks without my own appetite.

Küsimus ei ole selles, kas me jagame ühiseid poliitilisi veendumusi või mitte. Küsimus ei ole selles, kellega ma maganud olen või mitte. Küsimus on vabanduses arvata ükskõik, mida ma mõtlen. Ma ei usu sellesse, et kellelegi peaks pöörama selja teetõttu, et ta on minust radikaalselt teistsugusel arvamusel. Ma ei usu sellesse, et ta oleks vähem inimene. Ainuke asi, mis mind häirib on võimetus mõelda, küündimatus süveneda. Ma ei manifesteeri ennast indigolapseks ilma asjata, sest mul on oma asi siin elus ajada: ma pean seisma endast nõrgemate eest, pean tegema endast kõik, et luua neile paremat maailma, sest kõik, kes on sündinud ja sünnivad peale mind on juba targemad. Mina hakkan juba ajale jalgu jääma, kui ma ei ajaks oma old school igaviku teemat. See on ainuke põhjus, miks ma veel surnud pole.

Me oleme kõik täiuslik väljendus iseendast. Suurim tõke, millest elus üle hüpata on hirm. Ja isegi kui sest tõkkepuust teadlikuks saada, ei pruugi see veel pöördumatut võidetudsaamist tähendada. Pöördumatu võit on surm, sest ainult see tuleb väljateenituna. Aga senimaani võitleb igaüks iga päev omaenda võitlusi - iseenda sees.
See uus tunne, mille ma olen avastanud - normaalsus - aga levitab mõistmist sellisel universaalsel tasandil, nagu kosmos, kus ma saan aru võimalusest astuda oma tööst, oma manifestidest, äratundmistest ja eesmärkidest välja. Ma saan aru, et mõttetu on sama tähtis kui mõttekas. Ja ikka veel ei saa mitte keegi teine, kui iga universumi keskpunkt - ego, enesehinnang, ümbersündinud hing - anda adekvaatsemat hinnangut kellestki teisest. Kõike välist on võimalik ainult arvesse võtta, et ise teha oma otsus. Mitte keegi ei vali meie eest. Ja mis peab juhtuma, juhtub meie tahtmisest olenemata niikuinii. Tasub lihtsalt vahelduseks välja astuda ja küsida: kas see olin mina või midagi minust väljaspool, mis praegu juhtus, ning reageerida vastavalt.

Küll süda teab.


SUPEREDIT, UNLIMITED EDITION:

KAS MA EI SAA KULKAST ENAM KUNAGI STIPPI SELLE PÄRAST, ET MU CV SISALDAB KAASTÖÖD ZA/UMI JA NIHILIST.FM-IGA?

KÄIGE PUTSI SIIS, AHVID!

Ja et sõnum laiemalt leviks copyn ka fesari teate siia:

KULTUURIPOLIITILINE STEITMENT: MA EI OLE KELLEGI LITS.
Täna, taaskord oma CV-d kokku pannes ja üle lugedes, plahvatas mu peas üks võimalik variant reaalsuste kokkupõrkest, mis hõlmab endas kõigile teada-tuntud kultuurisõja osapooli, vastavalt ZA/UM ja Sirp - kui võtta seda kuskil algusest, kust sitt ventikasse lendama hakkas. Minu seotus selle sõjaga on sisuliselt apoliitline. Mingile nupule kutsuti mindki sellesse skandaalsesse numbrisse, aga mu tollane depressioon elas üle igasugused arvamised lihtsamatestki asjadest, rääkimata siis kultuuripoliitika, mis on üleüldse debiilne ja vastuvõetamatu kontseptsioon minu kui looja jaoks, sest minu asi on LUUA. Türa, ma ei ole poliitik, ja ammugi ei ole ma huvitatud kellegi poolel olemisest.
Tõsi ta on, et astusin EKLi peale seda, kui tihedam seos nihilist.fm-iga taandus - ja okei, Kaur, võib-olla ma tegin seda natuke naiselikust ussitamisest, aga peamiselt tegin seda oma VITU VÕIMUST, ja kui kellelgi seda eesti naiskirjanikest on, siis minul. Ja kuigi ma võisin tõesti nii mõnelegi selle sammuga tunduda reeturina, siis esiteks - võtan omaks nende suhtes, kellele tundus, et ma ta juurde kuulusin (aga sorry, sõrmust pole mulle keegi sõrme pannud). Teiseks: rohkem haledaks kui reetmise tõenäolisus teeb selle seiga hoopis see, kui oksendamaajavalt naiivselt armunud oma ühte konkreetsesse luuletajasse olin - mis oli hoopis suurem alateadlik mõjutaja, kui mu vaevumine kellegi poolt või vastu olla. Aga noh - ma olin Tema poolt. Jah, see on idiootne, aga me kõik teame, et selle armastusega tihtilugu nii ongi. Kolmandaks: ma ei ole kunagi oma peast nii palju kaugemale mõelnudki, et arvata, et ühed inimesed võiksid massiliselt teineteisele vastanduda, sest see on nii PÕHIKOOLIAEGNE PROBLEEM, et ma uskusin siiralt, naiivselt, VEENDUNULT (uussiiruse esindaja nagu ma olen), et selline asi ei saa lihtsalt võimalik olla. Aga te kõik - KOGU EESTI FUCKING CULTUURISKEENE - ajate mul südame pahaks oma kuradi paukumiste ja ärapanemistega. Nii ei saa koos eksisteerida, aga kas te tegelikult tahategi üldse midagi muud kui sõda? Kas sõda ongi teie meelest kultuur?
Ma panin pildi kokku tänu sellele, et ma pole viimased kolm korda Kulkast stippi saanud. Võib-olla seetõttu, et mu CV-s on kõrvuti nii ZA-UM.EE kui NIHILIST.FM? Või on asi ausalt selles, et ma pole seda väärt? Kultuurkapitali poliitika on ses osas mustvalge, sest su taotlusele ilmub ainult: ei või ja. Ei mingit seletust. Noh - ma mõtlesin just ühe välja.
Aga võib-olla olen ma lihtsalt sitt kirjanik.


Jumal tänatud, VH1st tuleb praegu Madonna "Justify my love" vähemalt.