Hakkasin jälle päevikut pidama, samamoodi, nagu siis, kui ma viiendas klassis kirjutamisega alustasin. Ja kui ma täitsa valesti ei mäleta, siis muusika algab ja lõppeb ka samas noodis. Võimalik, et mu reaalsusest irdunud meel on ka selle seose loonud omast tahtest, sõltumata sellest, mis see tegelikkus on. Aga et me elame aja lõpus, mil inimese lihalikkus sellisel kujul veel eksisteerib, siis pole minu matemaatilisest võimekusest enam niikuinii midagi olenev. Meil on masinad, mis on inimesest targemad. Ja kunstintelligents ei saa emotsionaalselt selline idioot olla, nagu inimene suures osas praegu ikka veel on. Negatiivsete emotsioonide ja tunnete mõte on õpetus positiivse hindamiseks. Kellegi teise laipasid mina vedama ei pea. Enam polegi minus seda kohta, kuhu need kinnituda saaksid.
Ma surusin end nurka, seal ühiselamus, selle voodikohaga. Sest mu kõrgem mina on "mõistlikust" praegusest minast targem ja teab, et piirangutes selginevad väärtused. Ja vajadused. Seda, mida on vaja, on tegelikult vähe. Seetõttu pole mul suuremat traagikat, aga on reaalne unistus. Niisiis, universum, palun aita mul saada see töökoht lastekodus, et ma saaksin armastada inimesi rohkem kui raha, ja palun - enne kui see mulle painajaks jääb - et ma leiaksin endale Tallinnas ühetoalise heleda korteri, kus end täisväärtusliku isemajandava inimesena tunda, sest ma nii igatsen tulla oma koju kedagi sellega segamata; pesta oma toas oma pesu, samal ajal pesu väel tantsides; ise oma süüa teha, ilma et peaksin selleks käima kümnekonna meetri kaugusel ja pidevalt kahte kuni kolme ust selle jaoks avama ja sulgema. Palun, las ma saan elada täiesti tavalist elu. Kunst ja teadus tulevad alles pärast seda, kui olme on korras. Nii palju võimekas olen ma küll, et väärida oma kodu ja täiskohaga sotsiaalselt arendavat töökohta.
Aga praegu: olen seal, kus on tööd või sõber. Tegelen asjadega, mis pole mitu aastat valmis saanud. Raamatut enam ei planeeri, sest lõplikult aus olles: mul ei ole kirjandusse kui kunstilisse tehnikasse enam eriti usku. The paper burns. Elu on kunst, ellu jääda on kunst, aga lihtsalt ainult kirjanduse sees elada.. ei ole võimalik. Seal on narkari eskapism, ma tegin raamatuid enne kui ma droogideni ulatusin, aga ideefix oli sama: issand jumal, mitte ainult need inimesed. Aga tegelt need inimesed ongi ainuke, mida ma vajan. Iga inimene on raamat ja substants, mis on kontsentreeritud ja kombineeritud nii paljudest erinevatest olemistest. Ning mul on tunne, et samamoodi nagu kirjanduskriitik ei saa tegelt võtta ..aa, ei oota, selles see vahe ongi vist: me saame hinnata tehnilistel alustel kunstilisi teoseid, aga tõeliselt humanistlikena pole meil õigust hinnata inimest selle pärast, kes ta on. Me võime temast mõelda, mida iganes tahame, aga meil ei ole õigust anda hinnangut, sest see on mõttetu ehk liialt emotsionaalne. Aga seetõttu teeme seda siiski, sest me saame.
Ja muidugi kõige kurvem kirjanduse juures on tõsiasi, et see on kõigest TOODE. Paljude teiste toodete seas. Samahästi võib ju jäätist teha. See ei aita mitte vähem elus püsida.
Ent paratamatult ma kirjutan - kogu aeg midagi. Iga aasta kirjutan selle kalendri suht paksult täis. Rohkem küll mõtetest, kui kohtadest ja käimistest, aga hakkab vaikselt tasakaalupunktile lähenema. Ma ise olen keegi teine. Palju kergem. Kihte on rohkem ja need on õhemad. Ja ma naudin, et ma saan endale tunnistada, et ma igatsen inimesi üleüldiselt, mitte ei salatse enda peiduks, et igatsen kedagi oma emaläheduse täitjaks. Mul on hea meel kõigi üle.
Ja nii palju tark olen ma ka, et ei lase enam end ära kasutada. Vähemalt.. ma saan sellest kiiremini aru. Mõned emotsionaalsed triggerid on, aga ma usaldan seda lõpuni teadvustamata kogemust ja lasen end elul juhtida. God can live my life.
laupäev, 18. november 2017
kolmapäev, 1. november 2017
psyche is still the greek word for the soul
See blogi on üks emotsionaalse nihilismi käepikendusi, ent mitte nii grandioosselt, kui seda on luulekirjutamiskogemus (muidugi ei pea nii kategooriline olema, aga lahti saamises on alati midagi järsku). Kuigi ma tean, et psühholoogiline valemiasetus on vaid üks viis maailma seletamiseks (ja on seeläbi võib-olla ainult kahedimensiooniline), siis selles peituv seos, kõrvutatuna kunstilise eneseväljenduse kui stilistilistehnilise oskuskogumina, on oma tuumakuses minu jaoks selgem vaheldus, kui mu kompensatsioonimehanismidest vaevatud keha ja meele abil maailma seletamine.
Paljud mu probleemid on seotud puhtalt sellega, et ma olen liiga enesekeskne. Tagasivaadates tundub mulle, et mu inimsuhted on liiga tihti olnud seotud väga intensiivse emotsiooniga, mis seob mind teise inimesega ebaproportsionaalselt tugevamini kui ilmtingimata vajalik oleks. See on väga paljuski olnud eelkõige emotsionaalne side, mis on kasvanud iseolemise üksinduse meeleheitest ning sobinud ühiste või paralleelsete traumakogemuste põhiselt looma silda, mis on kasvanud sügavalt habrastesse tunnetesse sukeldumise hoost. Ma olen väga palju ligi tõmmanud inimesi, kel on vaja eelkõige hoolitsust ärakuulamise kaudu; et nende jaoks olemas oldaks. Teiste valu on lihtsam kuulata ja läbi elada, kui iseenda omale otsa vaadata või seda tunnistadagi. Teiste valust on tunduvalt lihtsam aru saada, kui iseendast. Sel kevadel, kui ma haiglasse sattusin, olin ma tõsiselt haige. Ja ma sain sellest aru alles augustis. Selle episoodi nimi oli psühhoos ning see vallandus psühhoaktiivse aine kasutamisest ja akadeemilisest ning emotsionaalsest stressist. Ma ei näe mitte ühtki põhjust, miks ma ei peaks sellest enda nime alt kirjutama, nagu ma pole ka kunagi aru saanud ühestki normist, mis keelab inimesele aususe.
Obsessiivset armumist ja kinnisideelist armastamist võib määratleda käitumuslikuks häireks, mis kategoriseerub kiindumushäire, piirialase ja erotomaanilise psühholoogilise kõrvalekaldena. Maania, kui depressiivnmaniakaalse käitumise üks äärmusi, on eelkäija psühhoosile, mille sisu hõlmab endas ettekujutlustes elamist ehk luulusid. Kuna peaasi.ee on spetsiaalselt välja toonud kõik aspektid, siis nopin sealt välja minu kevadise epikriisi nähud:
Jättes praegu kõrvale diagnoosimata haigused, mida psühhoosi-eelsetena nimetasin, pean ma keskenduma tõestatud ja enesele tunnistatud juhtumisele ning küsima: kas ma oleksin psühhoosi sattunud, kui ma poleks hapet teinud? Igaüks, kes narkootikume tarvitab, ei satu ju psühhoosi. Mis on tegelikult eelduseks psühhoosi tekkimisel? Ma päris täpselt veel ei tea, aga mulle meenub praegu üks esimesi kordi, kui ma kanepit suitsetasin. See oli ka üsna psühhootiline.
Poisid olid muidugi platsis. Me olime ilmselt Meli toas, seal olid Jaks, Mart, Olku ja Kelpa-Tiiu. Esimestel kordadel mul üldiselt ei juhtunud midagi, aga see oli üks neist, mil ma reaalselt pilve ka jäin. Ma läksin korra vetsu, see asus koridori lõpus. Selline ühikas oli, üks neist vanematest: koridori peal on mõnikümmend tuba, suur ühisköök kogu korruse peale ja lõpus vetsud ja kraanikausid. Käimas oli mu esimene kursus esimesel aastal ülikoolis, õppisin kultuuriteadusi. Ja üks veenvaid põhjendusi ganja peale üleminekuks olid väga mürgised akneravimid, mistõttu ma ei tohtinud alkoholi juua. Aga ma olin 19 ja sotsiaalselt üliebakindel, aga ikkagi oli vaja igale poole minna ja võimalikult glamuurne olla. Noh, kui ma sealt vetsust tuppa tagasi tulin, siis võisid mul tegelt need Londonist ostetud ülimugavad täistallaga platvormid jalas olla. Aga samas võib-olla olid lihtsalt sussid. Igatahes - ma tegin ukse lahti ja nägin, et nad kõik vaatavad kuvarilt minu esinemist. Mingit raamatukogukeses toimunud lindistust. O my god kui õudne see oli. Ma taganesin kohe ja JOOKSIN neljandalt korruselt teise tiiba, teisele korruse, enda tuppa ja KEERASIN UKSE LUKKU, ise hirmust hingeldades, nagu keegi tuleks mind tapma. See kategoriseerub paanikahooks? Võib-olla. Igal juhul on see märk väga tugevast psüühilisest reaktsioonist, mis juba hõlmabki endas sisulisi psühholoogilisi teemasi, nagu sotsiaalne hinnang vs enesehinnang, ja usaldus, ning sellest kogemusest alates saab hakata rääkima teadlikust psüühika nihestamisest. Ja olgugi, et mainisin siin mõnda põhjust, miks ma seda tegin, saab veel ka rääkida nende põhjuste taga olevatest põhjustest ja kokkuvõttes jõuda välja, nagu ikka, küsimuseni, miks ja kuidas (miks just sedamoodi) me elame (sest kui üldse midagi, siis eksistentsialism to the fullest). Aga psühhiaatria.. ma igatsen oma tutuvusringkonda mõnda praktiseerivat psühhiaatrit, sest pikemat suhet pole mul seniste raviarstide hulgast kellegagi tekkinud, ent nendega kokkupuutumine on süvendanud arusaamist, et põhjustega tegelemine ei kuulu nende professiooni hulka. Mistõttu tundub see professioon väga kahtlane...
Sellest suitsetamisest on praegu täpselt 9 aastat möödas. Ma ei tunne rohkem vajadusi, kui baasvajadused, ega numbreid üle üheksa, sest neis kummaski on kogu universum. Takerdun tihti kaheksasse - sellega jagunevate numbritega ning tema endaga, nii püsti kui pikali. Ja siit võiks järeldada, et üks elu õppetund oma suuremas mõistes on läbi, mingi faas on lõpetatud ja nii saaks olnut vaadelda kui maha käidud teed. Aga distants selle kõige juurest eemaldumisel pole veel piisavalt pikk ning seetõttu hingab isegi siis, kui ma üle õla ei vaata, mu kuklasse Lähiminevik, kes annab endast varjudena märku. Ma pean endale palju andeks andma.
Tänaseks päevaks olen peale oma psühhoosi tunnistamise ka erinevate sotsiaalselt aktsepteeritavate meetodite kaudu isegi toibumiseks ja rohkema info saamiseks abi küsinud, aga see kõik ei muuda fakti, et mu isiklikku suhet mu enda psüühikaga ei ulatu lahti muukima absoluutselt mitte keegi. Peale minu enda. Seda tõestab ka arsti- ja taastumisabi näiliselt lähedane, aga sisuliselt kaugeksjääv kättesaadavus. Ma tõesti ei teadnud midagi muud, pärast ahastavat tõdemust, et oi bljä ongi päris haigus ju ja ma ise panin nii retsilt hullu vahepeal, et ei saand vabse aru kui otsida üles mingi vaimse tervise tugigrupp, imestades, et täpselt minu teemaga selline asi olemas on. Teadmata, et see võiks lausa selliseks mitmeosaliseks ühiskondlikuks draamaks kulmineeruda nagu töövõime hindamine, rehabilitatsiooni plaani koostamine, rehabilitatsiooniteenuseid osutavate partneritega suhtlemine ja koostöö tugiisikuga. Järsku avastasin ma end ühiskonnast, mis näib minust hoolivat! Tundub päris lahe, aga siin on suur segadus selles osas, kust läheb haiglaslikkuse ja eripärasuse piir, sest ma olen haiglaselt eripärane. Keegi ei saa tegelt sellestki aru, mis tähendab, kui sa oled luuletaja. Või et üldse mõeldagi kategoorias, et looming on esimene asi, milleks inimene end võiks pidada.. no mis sealt edasi üldse olla saab siis - ebastabiilne isiksusehäire and shit, ma võtan kõiki neid kogemuslugusigi ju sellise sisseelamisega, et ühendan end kokku nii skisofreeniku kui bipolaarsega, teadmata ega hoolimata, kas tegelikult kumbki neist olen. Sest ühiskonnas on teatav tundlikkuse normaalsuspiir ja kui sa sellega hakkama ei saa siis ega see normaalne ei ole. Ja kõik sealt tugisüsteemist on kuidagi veendunud, et ainult rohtudega saab seda kontrollida, ent seda kultust ma lihtsalt ei usu. Alguses ma võtsin, sest september oli täielik paralüseeriv flashback enekadeprekast miinustes enesehinnangu ja maa-alla voolanud tundetusega. Ja siis ma võtsin rohtu, tõesti - sitt oli ja ma ei osanud midagi muud teha. Aga lõpp-tulemus on ikkagi, et nii legaalne kui illegaalne drugs on siiski ikkagi ja ainult drugs - see nussib keemiaga, aga tõeliselt tugev vaim nussib keemia üle. Ma ei oleks oma esimese happetripi ajal üksi jäädes taevas noogutavat Buddhat ja kõikide maailma ühenduste liikumist näinud, kui ma mingi vaimuvaene oleks, eks. Samamoodi ma ei hakka mingit niigi depressiivset seisundit veelgi süvendavat ja võõra mehe higi tekitavat antidepressanti edasi võtma, kui ma tean, et ma tegelt kummalgi juhul ei suuda juba sellele hoole omase laiskuse tõttu vaeva näha, et end PÄRISELT ära tappa. Lihtsalt see kuradi mõte surmast tolkneb kõige muuga kõrvuti peas ja tegelt see on juba kunagi nii olnud ja ma juba tegelt tean kaa kusagil enda sees, et see võib üle minna - JA LÄKSKI NOH, mis siis nüüd saab?
Tugitöötajad vaatavad mind haletseva kaastundega, kui räägin, et nädalavahetusel tegin 20tunnise tööpäeva ja et ka järgmisel ööl jäin sõbrannaga kohvikus liiga kauaks istuma, mille tõttu kolmandal päeval väga tugev meeleolulangus oli. Pärast koosolekut, mille teises pooles (esimene koosneb alati vastuseringist küsimusele "kuidas nädal on läinud" - mu täieliku rutiinipuuduse tõttu unustan ma enamus asju ära, aga võib-olla nii ongi parem) teeme kollaaži teemal "Sild minu tuleviku ja mineviku vahel", kus olen kirjeldanud oma pilti mahajäetud glamuursete draamade ja tulevikku vaatavate lavendlikimpude taustal tuntava edasiminekuna, mille keskel sümboliseerib mind rahuoleva ilmega naisenägu, kes pea alaspidi ripub. Ma ei tea, kuhu ma liigun või mis minust saab, aga ma suudan praegu hästi hetke nautida ning olen veendunud, et ükskõik, milline meditatsioon ületab iga kell tableti. Ja kõik mu sõbrad on terve aeg sama asja rääkinud.
See-eest käisin ükspäev vanematega jõgede ääres lõhe kudemiskohti uurimas ja pärast kakaod joomas - issakene, meil oli täiega lõbus. Plaanis on ka vist teatrisse punkarilavastust vaatama minna. Puhas progress suhtumises, täiesti pingevaba olemine ja lõplikult unustatud painajad. Kui ma seda nendega suutsin, siis järelikult suudan ma seda kõikide maailma inimestega.
See toob mind sujuvalt käimasoleva pooltahtliku sotsiaaleksperimendi juurde, millest augustis kirjutasin: elada koos võõraga. Intiimteaduse seisukohalt mingeid põhjapanevaid järeldusi väga teha ei saa, aga kuna uurija lähtepunkti uurimuses (nimega Elu - ha!) ei saa kuidagi alatähtsustada, siis saab vähemalt suure kindlusega väita, et miski, mida ma olin alati pidanud võimatuks, osutus siiski võimalikuks. Ilmselt on mu ego ruutmeetrite võrra kahanenud ja see on tegelt päris hea saavutus. Nii kaugele see test siiski ei läinud, et rääkida saaks sõprusest. Juhus ei olnud seekord rohkem või vähem saatuslik kui tavaliselt, sest mingisuguse peegeldusega on ka selle inimese puhul tegu, aga ta on mulle olemuslikult võõras. Ma mõistan teda ilma nende sõnadetagi, mida me ei räägi ning selles puudub hinnang. Aga soojust siin ka pole. Ja sellest lähtuvalt ongi mul nüüd uus ja väga reaalne unistus: teha ausat (see tähendab mitte kedagi kahjustavat) ja nii palju tasustatud tööd, et saaksin omale üürida kodu ja seda oma kindluseks pidada. Kooli lähen tagasi alles siis, kui saan enda majandamisega hakkama, sest ma usun nüüd, et endale materiaalse võimaldamine on tugipunkt, millelt peaks edasi liikuma.
Ja ÜLDSEGI, see, mis tegelikult minuga juhtus, oli INTELLEKTUAALNE ÜLESTIMULATSIOON ehk et ideede maailmas kaotasin ma kontakti materiaalse reaalsusega, eitades vahepealset emotsionaalset kõikumist, mis mind nende sfääride vahel "juhtis". Nende kahe dimensiooni vahel on nii jõhkralt palju tasandeid, mis selle episoodi sees kokku põrkasid ja mille eri tasandeid ma praeguse eluetapi jooksul ükshaaval teadvustada püüan, aga tänasel päeval lõimub toonane olukord vähemalt väga konkreetsesse kujundisse - tükid, mis minus valesti koos olid, lagunesid oma asetusnihestuse tõttu vundamendini lahti ja mu senine elu kukkus kokku. See tripp kestis just nii kaua, kuni ma seda oma ebaadekvaatses emotsionaalsuses uskusin (perspektiiv ei olnud objektiivne, vaid otsis välisest aseainet kunagi ammu rahuldamata jäänud vajadusele). Ja ebaadekvaatsuse all pean ma eelkõige silmas intellekti tungimist emotsionaalsele pinnale, pannes vastutuse oma kõikumise eest universumile - tähenduses, et lasin välistel märkidel end juhtida rohkem kui ise otsustasin. Ma tahtsin, et mind juhiks miski, mis pole mina ise. Ilmselt oli mu alateadlik eesmärk luua välisega usaldus, millest ma puudust tundsin ning sellest lähtuvalt laiendasin ma oma teadvustamata vajaduse ideeks "objektiivsusest" (jumal kui objektiivne reaalsus on siinkohal märksõna, sest kirjutasin toona ka oma kristlikust valgustusest, kui viitsid tagasipöörduvalt lugeda), kuid kuidas saab miski olla tõeliselt usutav, kui see ei lähtu kindlaksmääratud toetuspuntist, milleks siinkohal on isesus? Ent psüüherännaku, milleks ma substantse (eriti psühedeelikume!) eelkõige kasutanud olen, mõte ongi tegelikult ego surm. Olen nendesse suhtunud kui rituaalsetesse atribuutidesse, aga kevadel tekkis küllastumine. Materialiseerunud olendina ei kannatanud ma välja nii paljusid avali dimensioone korraga, sest ma ei saanud aru, millist neist on õige jälgida ega osanud enam isegi tunnistada, et olen eksinud.
Sisuliselt väljendus see selles, et unustasin süüa ja magada ning käisin ringi vaadeldes inimesi kui ingleid, neitsi-maarjaid, jumalaid ja kuradeid.
No ja kui võtta omale lahkamiseks intiimsus, mille esimene osa on suhe iseendaga, aga mis omakorda sisaldab intensiivseid psühhedeelikumide sessioone koos emotsionaalsete pingetega lähisuhetes, kõik segatud mulle loomuomase pidurduseta kaasaelamisvõimega.. siis on nii hea on pärast seda ihaldada ainult lihtsaid asju. Sest kogu see akadeemiline keerutamine taandub samamoodi nagu kõik muu ainult teatud tõdemuste tõdemiseni. Mitte, et see mäng ei oleks mängimist ega lugemist ja sukeldumist väärt, aga selle kaudu ei ole ma praeguses seisus võimeline kuhugi ilma uppumiseta välja jõudma. Tegeleda humanitaarteaduste valdkonnas targutamisega (mis on selles vallas ainuke, mida seal üldse tegelt tehakse, ent millel pole alati isegi nii vettpidavat õigustust, et see ei garanteeriks selles professioonis inimeste sügavama inimlikkuse) on elitaarne privileeg ning vaimne onanism. Minu jaoks lõppes see sõna otseses mõttes vägistamisega, sest mu enda keha muutus mu vaimu suhtes teisejärguliseks, temastki sai vaid idee, milles altari asemel sai anum.
See teadlane, kelle kool minus äratas, luuletaja kõrval, kes ennast elust läbi on ilustanud, on teadmise suhtes samavõrd uudishimust hullunud kui luuletaja on tundlik oma emotsionaalsuses, ning ma isegi alles tutvun professoriga iseendas. Ainus, mida ma selle segaduse taustaks öelda saan on, et I'm wild only because I know no other way. Seegi paneb mind taas mõtlema, et ma pidin ikka väga kaugest universumist siia materialiseeruma, et minu iseenesestmõistetavus nii palju erineb siinolijate iseenesestmõistetavusega.
Oma laialikukkunud tükke saan ma nüüd vähemalt selgelt vaadelda, puudutada ja nendega päriselt tutvuda. Ma valin neist välja need, mida ma päriselt vajan ja saan maha jätta need, mis mind ei teeni, mis pole minu või on katkised. Tavaliselt inimesed koristavad kodu või garderoobi, aga mina tegelesin 9 aastat agaralt kirvega mööda maja jooksmisega. Ideed jõudsid oma kulminatsiooni sellega, et mõtete seinad ei seisnud enam püsti ses elamistungis, mis nimetas end "ma tean et siin kuskil on midagi ilgelt valesti ja ma üritan sellest kogu aeg lahti saada"-valuks. Ma blendisin seda valu nii agaralt armunud-olemisse, obsessiivsesse fiktsiooni, sest mu hing teadis, et see on parim idee, mõistmata, et neid kahte - hirmu armastuse vastu - ei saa teineteisega ära vahetada. Narkootikum, etümoloogiliselt "tuimestaja" - oli kogu oma kasutusaja tegelikkuse pehmendus, mille kaudu tajuda elu huvitavamana, kui pidevalt kummitava mälestusega sotsiaalsest tõrjutusest. Ja natuke arusaamatu on mulle siiani, kas see tõrjumine oli positsioon, millesse ma ise mingi hetk mingil põhjusel astusin, millest johtuvalt ma kõrgilt võisin mõjuda (nagu praegu?), või ma olen alati märgatavalt erinev olnud (potentsiaalselt küll) - see seletab karjainstinkte. Igal juhul on üksiku ja üldise duaalsus minu jaoks praegu üks köitvamaid märksõnu, kuigi see juba kollektiivi kuulumisel vaikselt oma teravust on kaotamas, mille üle mul on eriliselt hea meel, aga usun siiski, et mu edasises uurimuses jääb see läbivaks, sest selles väljendub empaatia tuum.
Uus info ei ole intellektuaalselt akadeemilises mõttes praegu kergesti vastuvõetav, kuni kogu see vana teadmiste omandamise protsess tervikuna pole läbi seeditud ning seetõttu jäin ma sel aastal (või semestriks ainult?) akadeemilisele puhkusele. Tahaks maailmale ta tükke tagasi anda ja hoida selle kaudu teadmist, et me oleme teineteisega ühendatud otsesemal viisil, kui mu fantastiline ettekujutlus. Tunnen, et vajan tõtt vaadata inimestega koosolemises rohkem kui lugeda selle kohta, kuidas seda tehtud on, sest see tundub pärisinimeste ja ebakindlusele kaotatud aja taastamise suhtes ainuke aus variant. Vajan kaotatud aja tagasitegemist, kinnitust, et elu ei ole sama õel nagu lahti seletamata hinnangud koolist ja minusse puutumata põhjustel kiuslikud inimesed. Tahan saada tõestust lapsepõlvest nii tugevalt mõjutatud mustrite lahtilaskmise võimele läbi erinevate sotsiaalsete tegelikkustega läbikäimise. Selleks on mul vaja praktiliselt inimestega koostööd teha ja just see ongi ainus, mida ma esmajärjekorras teha plaanin.
Paljud mu probleemid on seotud puhtalt sellega, et ma olen liiga enesekeskne. Tagasivaadates tundub mulle, et mu inimsuhted on liiga tihti olnud seotud väga intensiivse emotsiooniga, mis seob mind teise inimesega ebaproportsionaalselt tugevamini kui ilmtingimata vajalik oleks. See on väga paljuski olnud eelkõige emotsionaalne side, mis on kasvanud iseolemise üksinduse meeleheitest ning sobinud ühiste või paralleelsete traumakogemuste põhiselt looma silda, mis on kasvanud sügavalt habrastesse tunnetesse sukeldumise hoost. Ma olen väga palju ligi tõmmanud inimesi, kel on vaja eelkõige hoolitsust ärakuulamise kaudu; et nende jaoks olemas oldaks. Teiste valu on lihtsam kuulata ja läbi elada, kui iseenda omale otsa vaadata või seda tunnistadagi. Teiste valust on tunduvalt lihtsam aru saada, kui iseendast. Sel kevadel, kui ma haiglasse sattusin, olin ma tõsiselt haige. Ja ma sain sellest aru alles augustis. Selle episoodi nimi oli psühhoos ning see vallandus psühhoaktiivse aine kasutamisest ja akadeemilisest ning emotsionaalsest stressist. Ma ei näe mitte ühtki põhjust, miks ma ei peaks sellest enda nime alt kirjutama, nagu ma pole ka kunagi aru saanud ühestki normist, mis keelab inimesele aususe.
Obsessiivset armumist ja kinnisideelist armastamist võib määratleda käitumuslikuks häireks, mis kategoriseerub kiindumushäire, piirialase ja erotomaanilise psühholoogilise kõrvalekaldena. Maania, kui depressiivnmaniakaalse käitumise üks äärmusi, on eelkäija psühhoosile, mille sisu hõlmab endas ettekujutlustes elamist ehk luulusid. Kuna peaasi.ee on spetsiaalselt välja toonud kõik aspektid, siis nopin sealt välja minu kevadise epikriisi nähud:
Inimese mõtlemises võib olla ebatavalisi seoseid ja ümberlükkamatuid, kuid teiste jaoks ebarealistlikke veendumusi ... näiteks veendumusega, et inimest jälitatakse, jälgitakse, mõjutatakse tema käitumist või mõtlemist, need võivad olla seotud erilise ja väljavalitud olemise tundega. Inimene võib nende tõttu muutuda teiste suhtes kahtlustavaks ja usaldamatuks.kuulmismeelepetted – inimene kuuleb hääli, mida teised ei kuule. Tavaliselt on ta seejuures veendunud, et hääled ei tule tema pea seest, vaid on talle pähe pandud või suunatud. ..võivad olla seotud ka lõhnatajuga, nt tuntakse teiste jaoks olematuid lõhnu või ebameeldivaid lõhnu, mida teised ei tunne, puutetundlikkusega, nt tajutakse nähtava põhjuseta puudutusi või liikumisi nahal või kehas ..Häiritud võib olla igapäevaeluga toimetulek. Langeda võivad õpitulemused või tekkida raskused tööl. Häiritud võib olla uni ja toitumine. Sageli tekivad ka suhtlemisraskused kas teistele mõistetamatu käitumise või muutunud mõtlemise tõttu. Aktiivsus võib olla ka tõusnud – inimene muutub sehkendavaks ja eriliselt energiliseks, võtab ette endale mitteomaseid tegevusi ning kaotab une.Käitumises võib ette tulla teiste jaoks raskesti seletatavaid ning inimesele varasemalt mitteomaseid veidraid juhtumisi.
Jättes praegu kõrvale diagnoosimata haigused, mida psühhoosi-eelsetena nimetasin, pean ma keskenduma tõestatud ja enesele tunnistatud juhtumisele ning küsima: kas ma oleksin psühhoosi sattunud, kui ma poleks hapet teinud? Igaüks, kes narkootikume tarvitab, ei satu ju psühhoosi. Mis on tegelikult eelduseks psühhoosi tekkimisel? Ma päris täpselt veel ei tea, aga mulle meenub praegu üks esimesi kordi, kui ma kanepit suitsetasin. See oli ka üsna psühhootiline.
Poisid olid muidugi platsis. Me olime ilmselt Meli toas, seal olid Jaks, Mart, Olku ja Kelpa-Tiiu. Esimestel kordadel mul üldiselt ei juhtunud midagi, aga see oli üks neist, mil ma reaalselt pilve ka jäin. Ma läksin korra vetsu, see asus koridori lõpus. Selline ühikas oli, üks neist vanematest: koridori peal on mõnikümmend tuba, suur ühisköök kogu korruse peale ja lõpus vetsud ja kraanikausid. Käimas oli mu esimene kursus esimesel aastal ülikoolis, õppisin kultuuriteadusi. Ja üks veenvaid põhjendusi ganja peale üleminekuks olid väga mürgised akneravimid, mistõttu ma ei tohtinud alkoholi juua. Aga ma olin 19 ja sotsiaalselt üliebakindel, aga ikkagi oli vaja igale poole minna ja võimalikult glamuurne olla. Noh, kui ma sealt vetsust tuppa tagasi tulin, siis võisid mul tegelt need Londonist ostetud ülimugavad täistallaga platvormid jalas olla. Aga samas võib-olla olid lihtsalt sussid. Igatahes - ma tegin ukse lahti ja nägin, et nad kõik vaatavad kuvarilt minu esinemist. Mingit raamatukogukeses toimunud lindistust. O my god kui õudne see oli. Ma taganesin kohe ja JOOKSIN neljandalt korruselt teise tiiba, teisele korruse, enda tuppa ja KEERASIN UKSE LUKKU, ise hirmust hingeldades, nagu keegi tuleks mind tapma. See kategoriseerub paanikahooks? Võib-olla. Igal juhul on see märk väga tugevast psüühilisest reaktsioonist, mis juba hõlmabki endas sisulisi psühholoogilisi teemasi, nagu sotsiaalne hinnang vs enesehinnang, ja usaldus, ning sellest kogemusest alates saab hakata rääkima teadlikust psüühika nihestamisest. Ja olgugi, et mainisin siin mõnda põhjust, miks ma seda tegin, saab veel ka rääkida nende põhjuste taga olevatest põhjustest ja kokkuvõttes jõuda välja, nagu ikka, küsimuseni, miks ja kuidas (miks just sedamoodi) me elame (sest kui üldse midagi, siis eksistentsialism to the fullest). Aga psühhiaatria.. ma igatsen oma tutuvusringkonda mõnda praktiseerivat psühhiaatrit, sest pikemat suhet pole mul seniste raviarstide hulgast kellegagi tekkinud, ent nendega kokkupuutumine on süvendanud arusaamist, et põhjustega tegelemine ei kuulu nende professiooni hulka. Mistõttu tundub see professioon väga kahtlane...
Sellest suitsetamisest on praegu täpselt 9 aastat möödas. Ma ei tunne rohkem vajadusi, kui baasvajadused, ega numbreid üle üheksa, sest neis kummaski on kogu universum. Takerdun tihti kaheksasse - sellega jagunevate numbritega ning tema endaga, nii püsti kui pikali. Ja siit võiks järeldada, et üks elu õppetund oma suuremas mõistes on läbi, mingi faas on lõpetatud ja nii saaks olnut vaadelda kui maha käidud teed. Aga distants selle kõige juurest eemaldumisel pole veel piisavalt pikk ning seetõttu hingab isegi siis, kui ma üle õla ei vaata, mu kuklasse Lähiminevik, kes annab endast varjudena märku. Ma pean endale palju andeks andma.
Tänaseks päevaks olen peale oma psühhoosi tunnistamise ka erinevate sotsiaalselt aktsepteeritavate meetodite kaudu isegi toibumiseks ja rohkema info saamiseks abi küsinud, aga see kõik ei muuda fakti, et mu isiklikku suhet mu enda psüühikaga ei ulatu lahti muukima absoluutselt mitte keegi. Peale minu enda. Seda tõestab ka arsti- ja taastumisabi näiliselt lähedane, aga sisuliselt kaugeksjääv kättesaadavus. Ma tõesti ei teadnud midagi muud, pärast ahastavat tõdemust, et oi bljä ongi päris haigus ju ja ma ise panin nii retsilt hullu vahepeal, et ei saand vabse aru kui otsida üles mingi vaimse tervise tugigrupp, imestades, et täpselt minu teemaga selline asi olemas on. Teadmata, et see võiks lausa selliseks mitmeosaliseks ühiskondlikuks draamaks kulmineeruda nagu töövõime hindamine, rehabilitatsiooni plaani koostamine, rehabilitatsiooniteenuseid osutavate partneritega suhtlemine ja koostöö tugiisikuga. Järsku avastasin ma end ühiskonnast, mis näib minust hoolivat! Tundub päris lahe, aga siin on suur segadus selles osas, kust läheb haiglaslikkuse ja eripärasuse piir, sest ma olen haiglaselt eripärane. Keegi ei saa tegelt sellestki aru, mis tähendab, kui sa oled luuletaja. Või et üldse mõeldagi kategoorias, et looming on esimene asi, milleks inimene end võiks pidada.. no mis sealt edasi üldse olla saab siis - ebastabiilne isiksusehäire and shit, ma võtan kõiki neid kogemuslugusigi ju sellise sisseelamisega, et ühendan end kokku nii skisofreeniku kui bipolaarsega, teadmata ega hoolimata, kas tegelikult kumbki neist olen. Sest ühiskonnas on teatav tundlikkuse normaalsuspiir ja kui sa sellega hakkama ei saa siis ega see normaalne ei ole. Ja kõik sealt tugisüsteemist on kuidagi veendunud, et ainult rohtudega saab seda kontrollida, ent seda kultust ma lihtsalt ei usu. Alguses ma võtsin, sest september oli täielik paralüseeriv flashback enekadeprekast miinustes enesehinnangu ja maa-alla voolanud tundetusega. Ja siis ma võtsin rohtu, tõesti - sitt oli ja ma ei osanud midagi muud teha. Aga lõpp-tulemus on ikkagi, et nii legaalne kui illegaalne drugs on siiski ikkagi ja ainult drugs - see nussib keemiaga, aga tõeliselt tugev vaim nussib keemia üle. Ma ei oleks oma esimese happetripi ajal üksi jäädes taevas noogutavat Buddhat ja kõikide maailma ühenduste liikumist näinud, kui ma mingi vaimuvaene oleks, eks. Samamoodi ma ei hakka mingit niigi depressiivset seisundit veelgi süvendavat ja võõra mehe higi tekitavat antidepressanti edasi võtma, kui ma tean, et ma tegelt kummalgi juhul ei suuda juba sellele hoole omase laiskuse tõttu vaeva näha, et end PÄRISELT ära tappa. Lihtsalt see kuradi mõte surmast tolkneb kõige muuga kõrvuti peas ja tegelt see on juba kunagi nii olnud ja ma juba tegelt tean kaa kusagil enda sees, et see võib üle minna - JA LÄKSKI NOH, mis siis nüüd saab?
Tugitöötajad vaatavad mind haletseva kaastundega, kui räägin, et nädalavahetusel tegin 20tunnise tööpäeva ja et ka järgmisel ööl jäin sõbrannaga kohvikus liiga kauaks istuma, mille tõttu kolmandal päeval väga tugev meeleolulangus oli. Pärast koosolekut, mille teises pooles (esimene koosneb alati vastuseringist küsimusele "kuidas nädal on läinud" - mu täieliku rutiinipuuduse tõttu unustan ma enamus asju ära, aga võib-olla nii ongi parem) teeme kollaaži teemal "Sild minu tuleviku ja mineviku vahel", kus olen kirjeldanud oma pilti mahajäetud glamuursete draamade ja tulevikku vaatavate lavendlikimpude taustal tuntava edasiminekuna, mille keskel sümboliseerib mind rahuoleva ilmega naisenägu, kes pea alaspidi ripub. Ma ei tea, kuhu ma liigun või mis minust saab, aga ma suudan praegu hästi hetke nautida ning olen veendunud, et ükskõik, milline meditatsioon ületab iga kell tableti. Ja kõik mu sõbrad on terve aeg sama asja rääkinud.
See-eest käisin ükspäev vanematega jõgede ääres lõhe kudemiskohti uurimas ja pärast kakaod joomas - issakene, meil oli täiega lõbus. Plaanis on ka vist teatrisse punkarilavastust vaatama minna. Puhas progress suhtumises, täiesti pingevaba olemine ja lõplikult unustatud painajad. Kui ma seda nendega suutsin, siis järelikult suudan ma seda kõikide maailma inimestega.
See toob mind sujuvalt käimasoleva pooltahtliku sotsiaaleksperimendi juurde, millest augustis kirjutasin: elada koos võõraga. Intiimteaduse seisukohalt mingeid põhjapanevaid järeldusi väga teha ei saa, aga kuna uurija lähtepunkti uurimuses (nimega Elu - ha!) ei saa kuidagi alatähtsustada, siis saab vähemalt suure kindlusega väita, et miski, mida ma olin alati pidanud võimatuks, osutus siiski võimalikuks. Ilmselt on mu ego ruutmeetrite võrra kahanenud ja see on tegelt päris hea saavutus. Nii kaugele see test siiski ei läinud, et rääkida saaks sõprusest. Juhus ei olnud seekord rohkem või vähem saatuslik kui tavaliselt, sest mingisuguse peegeldusega on ka selle inimese puhul tegu, aga ta on mulle olemuslikult võõras. Ma mõistan teda ilma nende sõnadetagi, mida me ei räägi ning selles puudub hinnang. Aga soojust siin ka pole. Ja sellest lähtuvalt ongi mul nüüd uus ja väga reaalne unistus: teha ausat (see tähendab mitte kedagi kahjustavat) ja nii palju tasustatud tööd, et saaksin omale üürida kodu ja seda oma kindluseks pidada. Kooli lähen tagasi alles siis, kui saan enda majandamisega hakkama, sest ma usun nüüd, et endale materiaalse võimaldamine on tugipunkt, millelt peaks edasi liikuma.
Ja ÜLDSEGI, see, mis tegelikult minuga juhtus, oli INTELLEKTUAALNE ÜLESTIMULATSIOON ehk et ideede maailmas kaotasin ma kontakti materiaalse reaalsusega, eitades vahepealset emotsionaalset kõikumist, mis mind nende sfääride vahel "juhtis". Nende kahe dimensiooni vahel on nii jõhkralt palju tasandeid, mis selle episoodi sees kokku põrkasid ja mille eri tasandeid ma praeguse eluetapi jooksul ükshaaval teadvustada püüan, aga tänasel päeval lõimub toonane olukord vähemalt väga konkreetsesse kujundisse - tükid, mis minus valesti koos olid, lagunesid oma asetusnihestuse tõttu vundamendini lahti ja mu senine elu kukkus kokku. See tripp kestis just nii kaua, kuni ma seda oma ebaadekvaatses emotsionaalsuses uskusin (perspektiiv ei olnud objektiivne, vaid otsis välisest aseainet kunagi ammu rahuldamata jäänud vajadusele). Ja ebaadekvaatsuse all pean ma eelkõige silmas intellekti tungimist emotsionaalsele pinnale, pannes vastutuse oma kõikumise eest universumile - tähenduses, et lasin välistel märkidel end juhtida rohkem kui ise otsustasin. Ma tahtsin, et mind juhiks miski, mis pole mina ise. Ilmselt oli mu alateadlik eesmärk luua välisega usaldus, millest ma puudust tundsin ning sellest lähtuvalt laiendasin ma oma teadvustamata vajaduse ideeks "objektiivsusest" (jumal kui objektiivne reaalsus on siinkohal märksõna, sest kirjutasin toona ka oma kristlikust valgustusest, kui viitsid tagasipöörduvalt lugeda), kuid kuidas saab miski olla tõeliselt usutav, kui see ei lähtu kindlaksmääratud toetuspuntist, milleks siinkohal on isesus? Ent psüüherännaku, milleks ma substantse (eriti psühedeelikume!) eelkõige kasutanud olen, mõte ongi tegelikult ego surm. Olen nendesse suhtunud kui rituaalsetesse atribuutidesse, aga kevadel tekkis küllastumine. Materialiseerunud olendina ei kannatanud ma välja nii paljusid avali dimensioone korraga, sest ma ei saanud aru, millist neist on õige jälgida ega osanud enam isegi tunnistada, et olen eksinud.
Sisuliselt väljendus see selles, et unustasin süüa ja magada ning käisin ringi vaadeldes inimesi kui ingleid, neitsi-maarjaid, jumalaid ja kuradeid.
No ja kui võtta omale lahkamiseks intiimsus, mille esimene osa on suhe iseendaga, aga mis omakorda sisaldab intensiivseid psühhedeelikumide sessioone koos emotsionaalsete pingetega lähisuhetes, kõik segatud mulle loomuomase pidurduseta kaasaelamisvõimega.. siis on nii hea on pärast seda ihaldada ainult lihtsaid asju. Sest kogu see akadeemiline keerutamine taandub samamoodi nagu kõik muu ainult teatud tõdemuste tõdemiseni. Mitte, et see mäng ei oleks mängimist ega lugemist ja sukeldumist väärt, aga selle kaudu ei ole ma praeguses seisus võimeline kuhugi ilma uppumiseta välja jõudma. Tegeleda humanitaarteaduste valdkonnas targutamisega (mis on selles vallas ainuke, mida seal üldse tegelt tehakse, ent millel pole alati isegi nii vettpidavat õigustust, et see ei garanteeriks selles professioonis inimeste sügavama inimlikkuse) on elitaarne privileeg ning vaimne onanism. Minu jaoks lõppes see sõna otseses mõttes vägistamisega, sest mu enda keha muutus mu vaimu suhtes teisejärguliseks, temastki sai vaid idee, milles altari asemel sai anum.
See teadlane, kelle kool minus äratas, luuletaja kõrval, kes ennast elust läbi on ilustanud, on teadmise suhtes samavõrd uudishimust hullunud kui luuletaja on tundlik oma emotsionaalsuses, ning ma isegi alles tutvun professoriga iseendas. Ainus, mida ma selle segaduse taustaks öelda saan on, et I'm wild only because I know no other way. Seegi paneb mind taas mõtlema, et ma pidin ikka väga kaugest universumist siia materialiseeruma, et minu iseenesestmõistetavus nii palju erineb siinolijate iseenesestmõistetavusega.
Oma laialikukkunud tükke saan ma nüüd vähemalt selgelt vaadelda, puudutada ja nendega päriselt tutvuda. Ma valin neist välja need, mida ma päriselt vajan ja saan maha jätta need, mis mind ei teeni, mis pole minu või on katkised. Tavaliselt inimesed koristavad kodu või garderoobi, aga mina tegelesin 9 aastat agaralt kirvega mööda maja jooksmisega. Ideed jõudsid oma kulminatsiooni sellega, et mõtete seinad ei seisnud enam püsti ses elamistungis, mis nimetas end "ma tean et siin kuskil on midagi ilgelt valesti ja ma üritan sellest kogu aeg lahti saada"-valuks. Ma blendisin seda valu nii agaralt armunud-olemisse, obsessiivsesse fiktsiooni, sest mu hing teadis, et see on parim idee, mõistmata, et neid kahte - hirmu armastuse vastu - ei saa teineteisega ära vahetada. Narkootikum, etümoloogiliselt "tuimestaja" - oli kogu oma kasutusaja tegelikkuse pehmendus, mille kaudu tajuda elu huvitavamana, kui pidevalt kummitava mälestusega sotsiaalsest tõrjutusest. Ja natuke arusaamatu on mulle siiani, kas see tõrjumine oli positsioon, millesse ma ise mingi hetk mingil põhjusel astusin, millest johtuvalt ma kõrgilt võisin mõjuda (nagu praegu?), või ma olen alati märgatavalt erinev olnud (potentsiaalselt küll) - see seletab karjainstinkte. Igal juhul on üksiku ja üldise duaalsus minu jaoks praegu üks köitvamaid märksõnu, kuigi see juba kollektiivi kuulumisel vaikselt oma teravust on kaotamas, mille üle mul on eriliselt hea meel, aga usun siiski, et mu edasises uurimuses jääb see läbivaks, sest selles väljendub empaatia tuum.
Uus info ei ole intellektuaalselt akadeemilises mõttes praegu kergesti vastuvõetav, kuni kogu see vana teadmiste omandamise protsess tervikuna pole läbi seeditud ning seetõttu jäin ma sel aastal (või semestriks ainult?) akadeemilisele puhkusele. Tahaks maailmale ta tükke tagasi anda ja hoida selle kaudu teadmist, et me oleme teineteisega ühendatud otsesemal viisil, kui mu fantastiline ettekujutlus. Tunnen, et vajan tõtt vaadata inimestega koosolemises rohkem kui lugeda selle kohta, kuidas seda tehtud on, sest see tundub pärisinimeste ja ebakindlusele kaotatud aja taastamise suhtes ainuke aus variant. Vajan kaotatud aja tagasitegemist, kinnitust, et elu ei ole sama õel nagu lahti seletamata hinnangud koolist ja minusse puutumata põhjustel kiuslikud inimesed. Tahan saada tõestust lapsepõlvest nii tugevalt mõjutatud mustrite lahtilaskmise võimele läbi erinevate sotsiaalsete tegelikkustega läbikäimise. Selleks on mul vaja praktiliselt inimestega koostööd teha ja just see ongi ainus, mida ma esmajärjekorras teha plaanin.
Tellimine:
Postitused (Atom)