Ega ma ei saa kelletki eeldada, et ta oskaks mind armastada. Ma ei taotle enam armastuse kontseptsiooniga vastavuse leidmisele. Ma lepin oma vaimse üksindusega selle totaalsuses.  Veidi kurva näoga, aga lepin, sest kaua ma leinan?
Iga leina lõpetamine on kokkuvõttes otsus enese suhtes - mitte kellegi teise.

Ja naudin oma vabadust ja lendu! Üksinda lendabki kergemini. Ja ükskõik, kui suurelt kaljult hüpates - kui teisele kaldale ei jõuagi, siis ei jää vähemalt keskpäraseks sitanikerdiseks, vaid sureb ausa mehe väärikat surma. Ja see on minu meelest inimlikkus. Ja meie elukvaliteet on meie riigi ja ühiskonna inimväärikuse mõõde: kui palju me saame siin olukorras teineteist aidata? Ja millal me lõpetamine üksteise mõõtmise oma valude najal.
Iga traagika oma omamoodi traagika ja seda polegi võimalik võrrelda, see saab meid ainult õpetada kaastunnet ja jagamist, sest jagamine on ainus viis elada. Armastama tuleb õppida ja alustada ei tule MITTE KUNAGI MITTE KUSKILT MUJALT kui iseendast.

Kaua ma sõdin ja seletan seda.

murtud naine

Leina lõpp on aktsepteerimine

Ma ei saa mõelda sellele, mis on mind jätnud. Olen armastanud puhtast südamest, olen armastanud olles hirmul, armastanud ka nagu poleks homset ega kahtlust. Aga ka varje olen armastanud, ühe imelise poisi varje, olles teinud liiga teistele. Ja mul on kahju, et üks kuju nii paljusi on varjutanud.
Ja kokkuvõttes elame ju kõik ainult, kuidas oskame. Ma pole parem või halvem kui sina. Mina olen endal olemas, sina sinul. Elu läheb edasi, sest elu on olemas - me oleme elus.

Then what have I got
Why am I alive anyway?
Yeah, what have I got
Nobody can take away

ära argentiinasse

Olen ikka armunud lollidesse. Nad võivad küll esimesel hetkel aru saada, mida nad näevad, aga ikka pean mina nende järele ootama. Mis seal siis nii uskumatut on?
Ma vihkan armastust, mida ma tunnen. See on jälk. Ma lähen kinno perefilmi vaatama ja nutan, sest ma armastan sind ikka veel. Leina 5 etappi. Got your bible and your gun.

Olen kolmandat päeva Tallinnas nutmas, et elu must teerulliga üle sõidaks. NOH, mis nüüd saab, kui see suur energia on otsustanud ümbersuunduda ja ma seda ka nii oodanud olen? Mitte midagi. Ja inimeselt, kelle silmades olen kohanud oma kodu, olen ma kuulnud maailma kõige lollimaid põhjendusi, miks me suhtlus lörri läks. Kallikene, tupeseenelevik ei ole isegi sugulise ühtsusega seotud! Kui sa sellestki läbi ei näe, siis on mul lihtsalt kahju. Sa oled idioot.
Ja miks peaks ausus kunagi probleem olema? Sa oled suhtes teise tüdrukuga ja see, kui ma räägin sulle oma metsikutest mõtetest, paneb sind kahtlema mu truuduses nii palju, et sa välistad mu enda elust - et minna tagasi halva seksi juurde? Päriselt ka.

PÄRISELT. Sa ei ole isegi mu närviminemist väärt, sest see on nii hale. Mingi elufaktide kursus võiks ikka ülikoolis olla ju.  Sa alandad mind oma teadmatuse ja hirmuga. Isegi mina ei ole nii loll ja ma olen ikka täiesti oss maakas. Su naiivsusest on trumbi asemel saanud häbi. Ja ilmselt olen ma esimene ja viimane naine, kes seda ütleb, sest sa kavatsed nüüd ju abielluda. EDU SELLEGA!
Ma ei tahagi sind näha! Sa oled loll!!! Lollid kuluvad kiiresti koledaks.

Kõige masendavam tänasel pühapäevaööl on ainult see, et ma olen täielikult kaotanud usu, et ma üldse kunagi leiaksin enda vaimule väärilise mehe. Kas kõik ongi kõigest emavajavad poisikesed, kes põlevad armukadedusleekides? Seda ma ütlesin juba reede õhtul Kuku eeski, et mu HING ON AMMU JUBA KUSKIL MUJAL, ainult see keha tolkneb siin Maa peal ja otsib omale asu. Milleks?

Eluaeg lihtsalt maadled debiilsusega, mingis illusoorses arusaamises, et Kuskil on midagi Päriselt olemas. Kaksikud on profesionaalsed eitajad, ma saan aru, aga no palun. Ma olen Triin Tasuja. Neid ei ole rohkem!
Palun üks Veevalaja palun, sellega peaks vähemalt telepaatia olema.

ja nüüd olen ma üksi

Koosolek läks väga hästi. Põletasin eelmine päev Mihkli raamatu ära, pildid kustutasin ka lõpuks jälle ja lõplikult ära, isegi toa koristasin ära! Aga loomulikult magada ei saanud ma siiski. Uinusin lõpuks ainult backstreet boysi kuulates. Asjad on nii kaugele jõudnud, et seda ajupesuvärki, mida ma teismeeas olen tarbinud, tuleb kasutada vastumürgina nüüd päris armastuse vastu. Asi seegi.
Ja muidugi oli ta seal. Olin ju ometigi kõik selleks teinud, et leppida mitteolemisega. Aga noh:

Mu unistuste mees.
Kui palju on vaikuses.

Hakkasime siis kell kolm päeval veini jooma. Lõhet sõin ka, ksks. Ise see Mihkel tuli. Ise ta vaatas mind ja kas ma siis suudan mitte näha.. Ja avalikult suitsunurgas kõigi nähes flirtida? Tõesti, ise tuli. Ka sel üritusel olin ma meestest ümbritsetud. Ja seegi kord oli mul pohhui. Mihkel iga asja peale.
No ja umbes 4. pokaali ja pealesuitsetamise (hihi, panin kolleegidele peale!) juures rääkisin ma juba lastekirjanikule, et ma tahan Mihkliga abielluda. Ja kuna me jõime südaööni, siis ma rääkisin seda sama ka umbes viiele järgnevale seltskondapuutuvale mehele veel. Praegu hakkan ikka mõtlema, et kuidas ma saaksin tegelikult abielluda mehega, kes väidab mind mitte armastavat?
Nii et on vähemalt olemas selliseid mehi. Too strange to live, too rare to die?

Tegin loomahinge kaardiladumist ja seal tuli mu kaartide sekka antiloop:

Antelope asks you: are you being still when you should be moving, or moving when stillness is required?

Ja muidugi on see mu elu üks tähtsamaid küsimusi. Aga Mihkli vanasse korterisse ma ei koli. See kummitab ju tema enese järgi. Tema, kes ta on kihlatud. See on juba kiusamise uus tase omamoodi. Flirdid, aga ise oled juba teises maailma otsas naise ära valinud.
Et ma mölisen palju. Et on uskumatu, et ma teda kogu aeg armastanud olen. Ma olen ikka vist päris sitt kirjanik, kui armastuskirjadest ei tule välja, kui raske mul on üle saada meie kohtumisest.

Nüüd olen siin Tallinnas, inertsist. Taevas on must, aga seal on ainult üks täht. Kiriku kohal, Kaarli puiesteel, kus me eile hüvasti jätsime. Kui purjus ma olin, kuidas ma ta joomisega sammu suutsin pidada! Ma tahtsin teda suudelda, aga ta raputas pead. Embasime, viimane buss ja ta lõunamaised maneerid - need läksid vist üle piiride, kui ta siiski oma suuga mu suule hüvasti ütles. Ja kui õrnalt, nii õrnalt, et ma oma äraütlemiskurbuses pea ei märganudki..

Aga võib-olla panengi järgmisele kogule oma alasti pildi. Enam pole ju midagi karta.

sina mind ei armasta

Suitsud on üksinduse maitsega
ainult plangud vaatavad
mu akendest vastu
sina mind ei armasta

sisendan endale
niimoodi ehk saab
paar sammu edasi minna

_______________________
luuletuste kirjutamine on nõme
lollide tegevus narkomaanidele
ei suuda endalegi peeglist vastu vaadata

maailm peegeldab
mu enda pehmust mulle vastu
kui ma nõrkusest kohe
kukkumas olen kokku

värisevil käsi
poon end elule
kandikul laoki mu keha
vaikus on
ja lehk

raamatute põlenud tuhk

Murenurgeliselt näolt sa praegu
ei näe kui tuleb puuduolek

kas ei oska õnnelik olla
või liiga hästi teada õnnetust
hunnitut

proovisin teisi armastada
nad kõik olid sinu moodi
ei unustanud sind iial
nagu ise mind oleksid jälitanud

kas lõplikult võtsid mu mõistuse
ega kunagi

                 tagasi ei anna?



Ma saan aru, et mul pole mõtet testamenti kirjutada tegelt, sest mul pole mitte midagi, aga täna on nii halb päev olnud - vaata, ma kirjutan jälle luuletusi! - et ma ei saa ikkagi võimatuks pidada võimalust, et ma võin tunnetest hulluks minna. Ja mind on nii keeruline armastada, et paratamault tuleb Virginia Woolf selle jõega meelde. Aga täna riputaks kõik veel valmissaadud novelli, pohmaka ja päevade vaakumisse.
Üks asi küll - pange mind põlema, kui ma surnud olen, tuhk visake vähemalt merre (ookean on liiga kaugel), aga nii kõrgelt, kui saab, Ja kõik peavad mu matustel tantsima, lõbutsema, sest elu on kõigest kooliskäik, milles surm on lõputunnistus.

Lahtiütlemised

Ilma unistusteta
on lõplikult kõrini inimestest sõltumisest
tunnetest sõltuvolemisest
igasugustest sõltuvustest
sõltumisest
sõltlastest

Sõltuvusjäävusseadus
põletasin oma lemmikraamatu
luuletustega armastusest
mille kirjutas mees
kes mind ei armasta

Ma ütlen ära
ei armasta
kas nii saab
mitte sõltuda?

kuidas ma nüüd pendli paika virutan

Et see kuradi teema saaks end lõplikult oksa tõmmatud, tabasin ma end just täiesti värskelt mõttelt, millelt igasugused vahtuklopitud seebised stsenaariumid on maha kooritud ja alles on ainult faktid, mis, selle asemel, et jutustada muinasjuttu, võivad hoopis rääkida õuduslugu.
Ja ilmselt on nüüd ka asi mu OTSUSES see mull katki teha ja olla luuletaja asemel kirjanik, et ma otsustanud olen emotsioonid millegi huvitavama vastu välja vahetada. Ja ma olen ikka veel väga ülbe, sest ma olen ka samavõrra tundlik niiet amplituud on  p  a r a t a m a t u l t  keskmisesele võimatu. Ma lepin sellega, sest ma TEAN, kes ma olen ega ürita sellele mitte mingil juhul enam vastu punnida ja see EI TÄHENDA, et selle kõige sees ei oleks sundivat vajadust progressi järele. Niiet:

1. kui sa nussid mu hinge, siis eneseväärikuse taastamiseks nussin ma su mainet. Kui sa aru ei saa, kellega sul tegu on; kui sa aru ei saa, et inimene olla on sitaks fucking õrn, siis oled sa mõttetu loll idioot ja mu südamevalu ei tee see sugugi väiksemaks, kui sa sellest mitu aastat hiljem aru saad, kui haiget sa tegid.
2. ära räägi NEVER EVER esteetikast ja moraalist ühes peatükis, kui sa mõtled munniga. Kallikene, veri saab olla ainult ühes peas korraga.
3. kui sa arvad, et minuga esimesel õhtul keppimine teeb mind su lipakaks, siis oled sa tõenäoliselt unustanud fakti, et sa nussisid luuletajat - neil ei lähe märjaks, kui nad armunud pole.
4. kui sa kasutad mu armunudolekut ära enda ihade orjamiseks ega suuda oma elus vastutust võtta tunnete suuruse üle, siis sure häbisse. Hale hakkab.
5. ma ei pea oma kirglikkust häbenema, sest tean, et see erutas sind minu puhul niikuinii esimese asjana. Ilmselt ei osanud sa lihtsalt aimata, et see kirg sind ka lämmatama võib jääda, isegi, kui suhtlemise minuga katkestad. Ise tulid tulega mängima!
6. sellist Tuleprintsessi ei leia sa rohkem mitte kuskilt. Eesti keelt rääkivat vene temperamendiga nõiduslike tajudega ebamaist naist - MITTE KUSKILT. Paras!!!
7. kahetse
8. sina oledki patt, mitte pühamees
9. ma armastasin sind rohkem, kui sa hinnata oskad. Olen poolteist aastat idioot olnud, nüüd aitab.

Nüüd, kus ma siis aina täielikumalt hakkan mõistma olukordade mitmekesisusi, elu alles läheb põnevaks. Mu põhiline usurituaal on taustmõteteorientiiris ELEMENTAARNE enesearmastus. Inimene peab oma selja sirgu lööma, kui ta oma elu valitseda tahab ja tuleb aru saada, millal ja miks tripp sitaks läheb. Better no fuck than bad fuck ma ütlen. Ma väärin kõige paremat, sest ma annan endast parima!

meheleminekust

Olen hulluksläinud ainult selleks, et vaadelda mõistust distantsilt. Igas psühhoosis on oma loogika, aga ainult see, kes kunagi selles olnud on, saab seda mõista. Elu on nii lihtne, et seda on kerge valesti mõista.
Ja muidugi ma murdusin tänagi ja lasin oma viimasel/ainukesel/põhilisel pendlil end murda. Aga sedagi õnneks üsna adekvaatselt. Ja nüüd lasen ma sellestki hirmust lahi, et mu elust kunagi kuradi Tom Waitsi laul saaks. Pärast supi ära söömist ja kirja kirjutamist heitsin end jällegi rahulikule päevaunele ja kuigi ma aiman ovulatsiooni, nägin ma vahetult enne ärkamise unereaalsuses, et ma olen abielus, ootan kaksikuid ja silitasin ühe oma tütre pead - sellised kolm stseeni. Peaaegu unehalvatus, sest ma trippisin ikka suht teadlikult.

No ja nüüd ei saa jälle magama jäädud.
Ühesõnaga ma otsustasin nüüd jälle ära, et ma lähen mehele, nii mõne aasta jooksul. Kuna ma enne seda metsikut reedet juba ehmatasingi ära selle peale, et raisk, lapsepõlv on käest lipsanud ja pidin seetõttu veel korra proovima hulluks minna - väga ei õnnestunud kusjuures, niisama veits kilkasin ainult - ja nüüd tänaseks täiesti kaineks olen saanud (aitäh, Eline ja Tõnis!), siis pean vajalikuks vaatluse alla võtta peamise karakteristika, mis teeb mehest mehe. It's COSMOTIME!

Ma ei teagi, kumb on olulisem esmamuljel, kas kingad või silmad. Kui kaugelt vaadata, siis hakkab tegelt kehahoiak esimesena paistma. Selg - how do you feel about yourself? Mu antropoloogikogemus kinnitab, et niisama ilusalt sümmeetrilised näojooned on üldiselt lihtlabaselt hüpnotiseerivad, nii et see on suht igav teema. Hüpnotiseerimine on ikka rohkem naiste pärusmaa ja veits nõrk on, kui mingi gigalo arvab, et sellest piisab. No babies for you, sir.
Aga astume lähemale. Lõhn, muidugi! Ilma lõhnata ei juhtu mitte midagi mitte kunagi. Ükskord ma olin toidupoes kuivainete osakonnas ja bizdets, milline kehakeemia ühel noorel väga ebakindlal ja esteetiliselt inetumapoolsel poisil oli. Ma tundsin seda võib-olla lausa 10 meetri raadiuselt. Nii kodune tunne. Muide, üks huvitav tähelepanek on tekkinud veel: kui alguses on füüsiline tõmme ja kontakt, mis end mõne aja pärast devalveerib, siis muutub lõhna tajumine suhtega paralleelselt. Pirtsakas keha, bitch witch.
No ja kui nii lähedal juba olla, siis muidugi silmad. Mul läheb siniste silmadega väga lappama ära. See on ainult väga lambifakt vist. Aga seal silmade taga ongi kirjas, et there's a universe inside this sexy creature. Kui kaua sa julged vaadata ilma sõnagi ütlemata? Mida sa varjad? Mida sa tegelikult tahad? Kas mind üldse huvitab?

Nüüd jõuab sujuvalt sisu juurde ka, sest silmapilk! Selge pilt! Üldiselt on riietus mingis korrelatsioonis mõtetega alati. Kui mõte kaldub pinnapealsusele, siis ei kanna inimene oma riietust välja. Detailid. Ma olen väiksest peale silmateravust harjutanud, sest kartsin ämblikke ja vanaema maja kubises ämblikest. Ta küsis kogu aeg, et kuidas ma need üles leian alati. Tuleb välja, et mul on supervõimed. Tegelt olen oma sundmõtete ja -unistuste ori olnud sellest ajast peale, kui end mäletan. Sellepärast veel mehel polegi ju.
Love is much bigger when you're young, you just have to learn it all again. 

Täna hommikul sõin ma unes jäätist. Ma läksin sinna jäätiseputkasse, kus Kairi vanasti töötas ja kummardasin üle leti, võtsin paksud, kõige suuremad vahvlituutud. Ühesse lasin šokolaadi ja vanilje segu, see on mu lemmik, ja teisse vaniljet. Ma olin täiesti veendunud, et ma olen kahekesti. Hakkasin ühte sööma, kohe päris hea isu ja naudinguga, aga poole peal sain aru, et mul pole teist jäätist kellelegi anda. Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et mis seal siis ikka. Enda poolikule jäätisele tahtsin veel juurde pannagi, mingi seletamatu ahnus. Let me break it down, jällegi:

To dream that you are eating alone signifies loss, loneliness, and depression. You may feel rejected, excluded, and cut off from social/family ties. Eating may be a replacement for companionship and provide a form of comfort. Alternatively, eating alone reflects independent needs. Also consider the phrase, "what's eating you up?" in reference to anxiety that you may be feeling.

Thus, food is a metaphor to fulfill and gratify your hunger for love and desires. Frozen foods may refer to your cold emotions and frigid ways. Eating certain foods also refer to qualities that you need to incorporate within your own self. To see or eat ice cream in your dream denotes good luck, pleasure, success in love and satisfaction with your life. You need to savor the moment and enjoy it. Alternatively, the dream may suggest that you need to cool off and not let your temper get out of hand. On the other hand, the ice cream may be a pun on "I scream". Perhaps there is something that you need to let out.

Nii et kõik paralleeluniversumid on mu meeleseisundiga täiesti korrellatsioonis. Üksindus mõjub mulle hästi. Mõistuse lööb selgeks. Kohe väga selgeks. Nii selgeks, et ma mõistan, et mul ei ole mõtet üksinda elada, aga see pole enam mingi meeleheide, vaid teadmine. Teadmine sellest, kuidas hakata oma tulevikureaalsust kujundama. See tuba siin Supilinnas on ajutine, ma ei hakka siin isegi söögitegemisele mõtlema, sest miks ma peaksin endale süüa tegema? Inimene vajab tegelt väga vähe. Ja mu töö on mõtlemine. Muutkui istun, tikin, kuulan ja mõtlen. Ja vahin neid kasse ja vareseid aknast. Olen küll maha rahunenud, aga kohale ei ole veel jõudnud, sinna, kus ma olema pean. Tükid mu hingeperest on juba üksteise vastu triivinud, nüüd on mul usk selle võimalikkusest ja see on piisav pinnas edasi unistamiseks. Soko juba ütleski ära: my dreams dictate my reality. #transurfing

Eks seegi suvi tule omamoodi metsik, nagu ta alati metsik on olnud. Huvitav assotsatsioon lähiminevikust on veel muidugi see, et reedeöiste üllatuste tipuks rändas mu käekotti Imovane. Mu vana armas jõhker armuke, nagu see teinegi, inimesekujuline. Nüüd ma siis värisen jälle natuke. Aga see on nüüd küll viimane peatükk selles loos.
Ainult üks asi ideaalsest mehest veel: ta paneb mu suu kinni.  Ta valitseb mind valitsemata, ta paneb mind tahtma parem inimene olla ja ergutab mu vaimu. Lükkab mu vastu seina või pikali ja ei kahtle. See mees teab, kes ta on ja mida ta tahab. Nagu minagi tean, et ma võin lubada tal end allutada - ainult seetõttu, et ta teab sellest lugu pidada. Ta pole mitte jäme, vaid nii rafineeritud, peenekoeline, et võib omale lubada vaikimise passiivset ülbust.

punase kuu varjutused eilses öös

Sõitsin eile Tallinnasse selle peikadejama eest. Tulen siis bussist maha Vabaduse väljakul, kaks maja enne Mari kodu, ja mida ma näen? Tartust, kolme järjestarmuva poisi juurest - et koperdada ikka selle ainsa ja õige otsa?!
Jop Antonio!
Nalja teed mu kulul või, kosmos?

Ah et, koliksin liidu majja  t e m a  korterisse? No vaatab seda asja... kuigi ma seal Supilinnas juba hakkasin vareste ja kassidega läbi saama.. mhmh.

Ja bytheway mu vanavanaema, kes on siiani elus, tema 10. järeletuija, see on siis MU VANAONU, kellega ma tutvusin MUSTA PUUDLI PAARI EES EILE ÖÖSEL õlut juues.
Ta ise ütles "Ants.." ja ma ütlesin lihtsalt "Leida..:" ja sõnu polnudki rohkem vaja. Muidugi ta oli väga tige selle naise peale. Nagu mina alati olen olnud. Nahhui lased Siberis oma pere juurest jalga ja siis on lambist kuskil 10 järeletulijat? Leida, oleksid võinud ikka jalgu veits koomal hoida.

Me vahetasime temaga kõrvarõngad ära. Mul olid mu iiglaammused puhtad hõberõngad, temal, ma nägin juba kaugelt, pikad rippuvad, mingite kivikestega. Sobivad mulle.

Tõelist armastust ei pea taga ajama, nagu ma arvasingi. Tõeline armastus ei allu ühelegi su provokatsioonile, mitte ühelegi plaanile - see elab puhtast elaujõust, mida enam sa talle selleks voli annad. Me ei pea kunagi muretsema selle eest või pärast, mida meil pole, me peame armastama seda mis on olnud, mis meil sellest kõigest nüüd alles on.

Inglikaardid ütlevad:
TERVEMINE
TÕDE JA AUSUS
MANIFESTATSIOON - Kui tegu on armastustundega, tekib mõtte ning tunde liitumisest peagi ilmsiks saav tuum. Saate oma uute mõtete kaasa aitamiseks uskuda ning tunnete, unenägude või visioonide kaudu saabuvat Jumala ja inglite saadtetud juhiseid järgides.

armastatud

Hakkan poiste piltide vaatamisest kirjutamisel võõranduma. Eriti praegu, kuigi inertsi oleks.

Elu ei väsi üllatamast. Ma ei mäleta, kellega ma rääkisin kohanemisvõimest, aga ta ütles, mis on üsna tõenäoline, kui vaadata seda tõde selle peegelduses, mis pole sugugi õigem või valem, kui esialgne nägemus, et ma pole mitte halb kohaneja - kuna ma muutun ja muudan oma elus väga tihti väga paljut - vaid väga kiire kohaneja, tähenduses, et ma saan lühikese aja jooksul üsna põhjalikult aru, mis olukorraga on tegemist. Ja mu tajumiskiirus on mu fucking eelis tegelikult, mitte viga. Up yours psühhiaatrilised diagnoosid.

Ja nagu laulgi ütleb: lollid jäävad maha. Ma kimangi edasi, nüüd täiesti teadlikult lastes lahti kõigist suhetest, millele tekib kohustusemaik. Seda enam, et olen vastu võtnud otsuse, et ma ei kavatse teha kunagi tööd, mis mis mind ei arenda. Heas mõttes on keerulised suhted ja raske iseloomuga karakterid magusaim osa mu elust, mis ongi töö. Mõistma tunda igat inimest, kes mu läheduses on, ilma, et ma laseks teda sinna, kus ma ei taha, et ta minu elus oleks, on aga uus väljakutse. Sest jah, ma armun ikka veel ja veel ja veel ja siis mõne korra sinna vahepeale veel. Mis kuradi suhteinimene ma olen? Kas nii hea, et olen paralleelselt mitmes armumises või just nii halb - sest minu jaoks on nad võrdselt armastusväärsed inimesed? Või on see küsimus vaja esitada nendele, kes minusse vastastikku armunud on, sest nagu tuleb välja, on meestel mingi kuradi ürgkonkurents.
Minge putsi oma ürgkonkurentsiga. See on liiga emotsionaalne, kaugemale mu aju nussimisest te sellega ei pääse.
Mu eneseväärikus on saanud kaugelt parema mastaabi kui füüsiline maailm. Ju mulle on kohale jõudnud, lõpuks!, et analüüsivõimeline naine on üldpopulatsioonis nii harv nähtus, et jah - mehed armuvadki ära. Eks mõnele aitab see ka kaasa, et ma selline linnumoodi välja näen, aga ma eelistan aina enam oma nokka pigem kinni hoida, kui seda mingi sisutu hala peale sädistada lasen. Üldiselt tahaks ma siia lõppu ikka veel kirjutada, et ma vihkan naisi, sest nad on kõik nii lollid, aga ma tegelt tean, et see ei olene soost.

Eks mul on ka neid naiselikkuse hooge.. aga järjest vähem. Põhimõtteliselt olen ma alati pigem mees olnud, nüüd eriti, kus on tõestust saanud tõsiasi, et ega see meik ei muuda ikka mitte sittagi. Aga noh, teisest küljest kulutasin ma palgapäeval kaks tundi, et Seda Õiget lainerit leida. Mu mentaliteet on üldiselt kõiges praegu, et minimal on maximal. Ühed head asjad, mis teevad minimaalse vaevaga ära maksimaalse, see on, piisavalt vajaliku. Muidugi on mu maailmanägemus tingitud mu töörütmika ülesleitusega. Võimalikult täpselt kalkuleeritud sõnad, mis oma kihistuses lasevad lugejal mõista vastavalt sellele, kuidas ta tahab mõista. Kõigile midagi, ilma hinnaalanduseta usulisfilosoofilise maailmavaate suhtes. Minust saab järgmine Raimond Kaugver.

öine valgustus

Sain täna Tõniselt transurfingu raamatu. See on 78päevaline kursus oma mõtete ja hinge eraldamiskontrollist ehk reaalsuse mõjutamine oma mõtlemisega. Alustasin selle sissejuhatuse lugemist enne magama jäämist ning juba selles oli piisavalt tugipunkte mu eelnevatele otsingutele/leidmistele kirjandusest, sh jumalikkuse termonoloogia analoogid spiritismiga. Boonus on selles, et kui spiritism tegeleb ainult hinge jumalikkuse eri tasemetega, siis transurfingu alused kinnitavad mõtte ja hinge osakaalu võrdsust.

Mihkli paine tuli uuesti tungivalt peale juba enne Simone sünnipäevale kutsetki. Ma nägin unes, kuidas ta mind täiesti ootamatult suudles. Mu reaktsioon sellele oli vastavuses mu meeleseisundiga: "Mis kuradit sul nüüd seda vaja teha on?" sest mu teadvus ja armastus oli kindlalt Indreku juures. Siis tuli ühel päeval trepist alla Indrek, seda mitte unenäos, ja küsisis, kas ma oleksin ta kaaslane Simone sünnipäeval. Ma veel kahtlesin, sest oli õhus Tallinna plaan. Mõni päev hiljem äratab ta mind hommikul voodist unes teatega, et Mihkel tuleb ka. No ja siis hakkas see praadimine. Päeva lõpuks otsustasin, et pean minema, sest see mõte oli piisavalt ebamugav ja - come on, ma olin raske deprssiooniga haiglas, sellega võrreldes on üks õhtu lebo ots. Mõni päev peale seda otsust nägin meid Mihkliga koos vannis koos vähese veega. See tekitas kummastust. Vesi tähendab haigust, aga seda oli seal vähe. Ta hoidis vist mind veel ka kuidagi enda embuses. Tõlgendus on üsna selge:

Such cleansing could depict a change of heart or forgiveness where old feelings are washed away. To do this you may need to cry or release and ‘wash out’ long held emotions.

But some bathing dreams or fantasies often depict the bath as a form or ritual which is getting one ready for something, perhaps a new experience, or the deepening of ones experience in an important area of your life, such as sexuality. Such an initiation might involve the meeting with your feelings or fears about relationship or your life situation – perhaps meeting your own male/female self more fully.

Bathing also includes nakedness, and therefore vulnerability, the revealing of your secrets or things you are sensitive or ashamed of. This might embody marriage/relationship intimacy.

If you are in the bath with someone then it can suggest being immersed in an influence of some sort; deep sharing, perhaps blending of qualities.

Some dreams show bathing as a powerful change or renewal and may sometimes relate to feelings about life in the womb.

Suudlus eelnevast unenäost on omakorda  on seotud vaimse ühendatusega. Ma päris hästi ei saa veel aru, miks tema mind suudles, sest minu reaktsiooni juures on see justkui siiski relikt, sest ma olen enese vabastamisprotsessiga ikka päris kuradi kaua tegelenud, aga võimalus võib olla ka selles, et oma loitsimisvõimega olen ma ta oma hingesügavusse nii põhjalikult kinnitanud, et minu omas sisemises reaalsuses me juba olemegi koos olnud (või on see eelmine elu?) - igal juhul, selles teises reaalsuses vajab tema mind sama palju kui mina teda olen armastanud. Plus selle loo kõige arvestatavam fakt on see, et kui me kohtusime olin ma juba väga raske raviprotsessi esimeses suuremas keerises. Mitte et ma üldse kunagi maailma "adekvaatselt" tajunud oleksin, aga millegipärast oli ta sunnitud mu ellu just sel kõige peastsegioleval ajal sattuma. Ma kahtlustan, et ta võib ka täitsa peastsegi inimene olla oma olemuselt. Kahjuks ei tunne ma teda nii hästi, aga mingi maagia selles jääbki õhku.

Ärkasin just üles selle peale, et nägin teda jälle unes. Oli mingi pidu kuskil võõras avaras kohas, toimus lõbus veiderdamine, ja me põrkusime aeg-ajalt kokku. Olin suht segi seal. Kõik analoogia laupäevasega. Põhimõtteliselt sama asi, aga laialivenitatum kontekst. Ma isegi praegu ei mäleta nii täpselt, mille peale, aga ma ärkasin väga järsku üles. Üldse on mul peale laupäeva uni jälle katkendlik olnud, aga ma näen väga otsest seost meie esmakohtumisele omastele juhtumistele, mis kõik viitavad mu tollasele depressiooniepisoodile. Keha mäletab! Ei tasu siin driftida selle kuradi hingejauramisega midagi, keha on ka olemas! Ja tema keemias on ka oma lugu. Aga ma tean, et me puutusime füüsiliselt kokku, suhtlesime silmsidemes, ja mingis lähenemismomendist toimus ülisuur error ja siis lõi sisse hoopis sundmõte mu vanematest, mille peale uni oli teki  visanud ja ma avastasin end jälle higistades ärkvelolekult. Kurat, need deprekasfäärid on ikka hullumeelselt salakavalalt mu sisse ära peidetud.

Terve tänase on mind mu tema armastamise juures painanud tõsiasi, et ma ei saa teda aidata, kui ta ei taha. Kahtlustasin veel peale tänaöist ärkamistki, et ma leinan tema leina ja mingi minust olenematu side hoiab meid koos, aga tõenäoliselt on see illusioon, ja väga tugev keemilise depressioonikliistriga kokku kleebitud illusioon, mis neid tugevaid tundeid tekitab. Siinkohal tahaksin siiski lisada, et ma pole oma usku saatusesse kaotanud, aga on kahtlust, et transurfing võib koos jumalikkuse ettemääratusse usuga aidata mul maailma selgeltnägejaliku selgusse veelgi puhtust tuua. Hinge raskekaal peab nii või naa saama saama mingi juhtumishoova, sest muudmoodi ma oma sotsiaalärevusi ei ületagi. Ja mu viimased mõtted enne uinumist ja seda analoogunenägu olid: kujutlesin ta nägu ja kordasin endale:
armastus on vaba
armastus on tingimusteta
ma tahan sind lahti lasta

Ma tegelen tõesti päris süvendatud eneseprogrammeerimisega ja see energialiikuvus on olnud hämmastav - kui sa millestki kauahoitust lahti lased, toimuvad muutused tõepoolest väga vahetult! See näikse mulle juba hasarti pakkuvat. Loodan, et seegi juhtum ei paina mind enam kauem, kui mu novell.

tajude avatud uksed

Olin alati laps, kellel oli õnneks väga vähe vaja. Sain tagasi selleks samaks lapseks ja loodan end enam mitte kunagi kaotada.

Nüüd on mul siis jälle absoluutselt võimatu eitada tõsiasja, et olen sunnitud inimesi aitama. Kui täna varahommikul eilsest sünnipäevapeol joodud veinist olenemata uni ära läks, nutsin ma jälle kellegi teise pisaraid. Olen siin kolm päeva jälle sotsiaalsel turneel olnud ja iga inimeste keskel olemine on nii kõva infoväli, et juba teisel päeval tundsin kurnatust. Ent eks alkohol aita nii vastuvõtlikkuse emotsionaalsusele kui füüsilisele kehalegi selles osas palju kaasa. (Legaliseerige see kuradi kanep ära juba.)

See on puhas maagia, miks ma tajun osasi inimesi teravamalt kui teisi. Ajast, mil ma seda blogi alustasin ja oma antropoloogiliste välitöödega siin stiilianalüüse tegin, on saanud aeg, kus materiaalne stiil aina kehtetumaks on muutumas. Olen lihtsalt algusest peale aimanud jumalikku esteetikat, aga mu missioon ei ole seotud materiaalse maailmaga. See praeguse aja häda ongi, et inimesed on aheldunud materiaalsesse - nad on lasknud end orjastada. Loomulikult kõlab see minu suust võib-olla järjekordse naiivsusena, aga ma lasen lapsel endas elada ning olen siiral veendumusel, et tema usk headusesse juhib ta ka kõige kurjemast metsast välja. Ja päikegi tõuseb igal hommikul üha uuesti ja jälle.

Mis siin ikka pikalt keerutada. Ma nägin eile Mihklit. Kuna sotsiaalfoobia muster oma hirmudega püsib veel paraja visadusega mu energiaväljas, siis tegin ma enne sünnipäevale minekut ühe korraliku paaritunnise hulluksminemise läbi, sest ma teadsin, et ta on seal, jaaniiedasi, mis kõik mu peas vahepeal olnud on. Aga Indrek ostis viimase raha eest meile suitsu ja veini ja aitas mul endale sisendada, et ma olen Armas Triin. Ja ma ju tean, et kõigile, aga eelkõige mulle endale, on parem olla Armas Triin. Ja ma päriselt olengi armas, mitte sotsiaalärevuses bitch, nagu ma viimased 10 aastat paista olen lasknud. Sellest ellujäämiskarakterist hakkasin ma juba sügisel lahti laskma, aga see bitch on kõva mõrd, ikka ajab oma sukkis sääred mu tagumikust välja ja jaurab ja ülbitseb ja dikteerib ega suuda vaiki olla ühestki maailma pahest. Ja kui ma olen parasjagu bitchi ja Armsa Triinu vahepeal, siis võib olla kerge Triinukese efekt, kus ma üldse ei saa aru, mis on õige või vale, aga kuidagi mõnus on. Nagu armumine.
Olen kirjanikuna loonud omale maailma, mis on minu oma. Paratamatult on see tripp analoogne ükskõik, mis ala spetsialisti spetsialiseerumisel oma töösse, mille ärevakstegev aspekt on üldisest foonist kadunudolek. Seda mõistsin nüüd emakeelenädala puhul esinemas käies, et olen liiga kaugele läinud. Õhus on hädaoht, et inimeste jaoks võib see liiga palju olla. Mul pole hirmu, et ma enam puudutada ei suudaks, aga ma näen, just ettelugemisel, et ma lajatan oma psühedeelsusega inimestele nii kõvasti vastu vahtimist, et kord tuli publiku seast isegi reaktsioon "liiga diip". Häbi tunnen ma ainult seetõttu, et ma ei taha üldse elevandiluust tornis elada, aga ma ei saa ka mitte kuidagi ennast lahjemaks keerata. No tõesti mitte kuidagi ei saa. See oleks hinnaalandus iseendale ja oma loomingule. Loomingule!, mis on mu töö.

Sellest tööst ma kõige enam tahtsingi temaga rääkida, aga peomelus polnud see oma põhjalikkuses võimalik. Teisalt segab ka lein inimese keskendumist, kuigi ometi olen ma võimeline pakkuma ka nii tugevale tundele mõtteseemet, sest ego lahustamine on väga suureks abiks igasuguste emotsioonidega toimetulekuks. Iseküsimuseks jääb seegi kord inimese tahtmine või võime ära tabada seda momenti, kus talle pakutakse lahendusi. Aga ma ei tohi unustada iseteadlikkuse jäärapäist tarkust, mis just mind ennastki on toonud nende lahendusteni, mida ma tean talle pakkuda. Igal juhul langesin ma eile väga suurest koormast ja saan ühe killu oma südemele taas tagasis külge kullata.

Meie armastus läks lihtsalt luule ridade vahele kaduma. No mis sa kahelt luuletajalt rohkem või vähem ootadki. Nüüd olen vaba
tõlgendustest vaba armastusele. Ja jälle kirjutasin terve hommiku luuletusi. Muusana töötab ta küll väga hästi. See ajabki mind meeste järgi hulluks, kuigi ma pigem vaikin, kui hullun. Samas - see minu tasujalik ülbus lõi ikkagi enne äraminekut korralikus veinijoobes välja:

"Kas sa tahad siis universaalset tõde teada või mitte?"

Mul on väga suur filosoofiline söögiisu, pardon mu näljakisa.

hingefraktaalid

Nüüd, kus meeled on väga palju vaigistust leidnud, seab elu mu ette veel põhjalikumad küsimused ja taandab iga mu viimsegi kire ja vihkamise armastuse kõrgushüppe jooksurajale. Pean teada saama, kas eraklus on mu ainuke võimalus stabiilsust säilitada, või on see seotud hoopis asjaoluga, et kui sa oled armastatud, kui hing on oma kodu ja kosutuse leidnud -  siis peaks ka kõik võimalik olema.

Hirmul on tumedad värvid. Mu mitmenädalane joonistamismaraton kulmineerib endas piltidel psühedeelset liikumist sügavustest erendava helguseni ja katab selle kõik vana hea läike ja kohatiste sätendamiskihtidega. Mitmekihilisusest ei pääse ma õnneks veel nii pea. Dünaamilisus loob avarama perspektiivi  ja annab ikka aimu kõige võimalikkusest.

Aga nagu täna hommikul selgus, siis leidub ikka olukordi, mida ma vältida tahaksin. Pärast paaritunnist kergekujulist enese omas mahlas pruunistamist, saan ikkagi aru, et mida ebamugavam see olukord tundub, seda kohustuslikum on mul selles osaleda. Sest see rahu ja kindlus võib samamoodi olla illusioon, nagu.. nii paljud mu emotsioonid, mis mind ja mu lähedasi hulluks on ajanud.  Ja kui ma tõesti paraneda tahan, siis vaatan ma ausal näol oma saatusele näkku. Sest miks peaks keegi häbenema, kui ta pole olnud ebaaus, tunda süüd, kui on süütu?