"Perekonna varjatud seadused"

Pereteraapia raamatud on vist mu uus lemmiklugemisvara. Hea vaheldus (ja täiendus) esoteerikale! Puudutab hinge väga otseselt. See on Tiiu Bolzmann:

"Oma vanemate armastuse tunnistamine on kõige olulisem tingmus, et võiksime armastada ennast ja teisi. Paljud otsivad armastust paarisuhtes ega leia seda just sel põhjusel - nad pole leidnud armastust ema ja isa vahel, mis on kõigi teiste armastuste vundament nind mis ei sõltu millestki, mis nende vahel hiljem juhtus."

"Kui keegi perest kannatab mõne mure- või süükoorma all, tajub laps seda ja püüab oma pereliiget aidata ning koorma enda peale võtta. Näiteks võib olla, et laps on hüperaktiivne ja vanemad on tema pärast mures. Kui selle sümptomi tausta uurida, siis võib ehk leida, et ta on mures oma ema pärast, kes on kaotanud varases lapsepõlves oma ema ja tunneb siiani sügavat kaotusvalu. Ema tegelkult tahab surma minna ja laps tahab teda hoida. Mõlemad käituvad sealjuures alateadlikult. Sellises muretundes laps ei saagi rahulikult istuda ja tundi jälgida."

"Vaid siis, kui lubame valul hinge sügavusse siseneda, võib see aja möödudes leevenema hakata. Kui valu jääb mingil põhjusel tundmata, muutub see kestvaks kannatuseks. Jääme pidama poolele teele, painavasse tundesse, mis küll ei valuta ülemäära, kuid saadab meid kogu elu."

elamise filosoofia

Täna on suurepärane aeg uuteks algusteks. Ja kuigi on väga riskantne lubada oma sõltuvustest vabanemistega aateliselt kelkida, siis on vähemalt üks asi küll, mida ma enam endale lubada ei taha, ja see on käitumine vallalise tüdrukuna. Ma ei saa ju eluilmaski kõigi eelmiste suhete õppetunde ära õpitud, kui ma pidevalt suhteid "peale" teen. Õnneks olin ma reedel rabavas vormis ja suutsin nii enesele kui teistelegi inimestele kainestavat tõtt öelda. Küsimus ei ole kunagi selles, millistes suhetes me oleme - me ei tea sellest hoolimata kunagi, millal on parasjagu viimane kord, kui me teineteist näeme. Ja selles pole isegi midagi kahetsusväärset. Alati peab lihtsalt toimuvast teadlik olema. Paratamatult toimub suurem teadvustatus siiski üksinduses - see on seltskond, milles seedib vaim tundeid ja kogemusi. Ja ainukene olemine on üksinduses küll vaid näilisus, sest kogu muu aja on täitnud ju ümbritsev, "nähtav" maailm. Ühes ruumis üksi olemine pole küll otseselt nähtamatuks muutumine, aga vähemnähtavaga kontakti loomine on see kindlasti. Mind huvitab üksindus mitte sellepärast, et see pole lihtne (minu jaoks on see ikka üks lihtsamaid asju), vaid et ma saaks aru, mida ma üldse tegelikult vajan. Kui mul on teist inimest enda kõrvale vaja, siis mis põhjusel?

Kas ma saan oodata kellegagi koos olemisel suuremat lihtsust, kui minus eneses üksinda leidub?
Kui ma ootan kedagi teist ennast tasakaalustama, siis kas see pole mitte märk sellest, et ma olen invaliid? Kas ma tõesti tahan kedagi selle sama märtri sündroomiga mind päästma, mis mul endalgi küljes tolgendab? Ei taha ma ühtegi neist variantidest. Aga miks ma siis arvan, et peaksin ilmtingimata mehele minema? Lihtsalt seepärast, et kaks on parem kui üks? Päriselt ka?

Ma kahtlustan, et siin on tegemist pigem kunstilise väljakutsega saatusele, sest jumalik armastus ilmutab end ainult siis, kui sa seda kõige vähem vajad ja ootad. Et ma olen viimase poole aasta jooksul aina avatum, mu energia on liikuvam, ma olen tervem ja uudishimulikum, olen ma siiski selle kõigega enesele natuke ohtlik. Minus on mingi surematu naiivsus, mis hakkab mind juba ära tüütama. Punkromantika duššinurka kusev lõpp on selle suurepärane illustratsioon. Kuidas ma seda ometi ette ei osanud näha? Olen sellest iseenda peale pahane, aga ju oli see millekski vajalik. Näiteks selleks, et ma kirjutaks paremaid luuletusi, neid luuletusi, mis on puudu. Siin tekib küsimus, kes keda hoorab - kas muusa kunstnikku või kunstnik muusat? Või ongi üldse tarvis igalt poolt õiglust otsida - energia liigub niikuinii tasakaalustamise pärast. Inimene on dünaamika tööriist. Ise on süüdi, et endast liiga palju mõtleb. Juhtub just see, mida me ette kujutame, et juhtub, ja mis see minu asi on, kui inimesed unistada ei oska. Igal on ainult tema ise, kes ette kujutada saab enda elu.

Ma tahan enesearmastust veelgi järgmisele tasandile viia ja ikka täiesti lõbutsema hakata, igal võimalikul momendil. Sest ma teen iseenda pärast. Sest ma olen ainult ühes momendis, mis on parim variant, mis mul kunagi olla saab.

blue eyes unchanged

Nüüd, kus üks epohh on lõppemas ja teine algab, tuleb tunnistada, et on ikka üks muster - see inimeste mõjutusväli, mis äratab mind just siis, kui ma otsustan kellegi unustada ja jätta. Vähemalt sellisel kujul, nagu ta enne olnud oli. Siis on kõik korraga selge. Miks ma sellist luulet kirjutama hakkasin? Kelle mõjuväljas ma end kümblesin? Ja miks?

Ma poleks ilmselt kunagi narkootikume proovinudki, kui ma oleksin olnud suhtes, mis oleks olnud huvitavam kui ma ise endale olin. Ja ilmselgelt selle pärast ma ka suhtes olla ei saanudki, sest mina olen olnud kõige tundmatum inimene, keda ma kohanud olen. Ja kuigi ma rääkisin talle kohe alguses, et mul on mehevalimisvõistlused, näis see teda justkui ehmatavat. Nagu ta ei oleks aru saanud, et ta on mu top1. Isegi mina oma rumalas peas sain aru, et ma ei tohi poisile, keda ma mõni nädal tundnud olen, öelda, et ma tahan temaga abielluda, seega tegin neid vihjeid. Ja pärast seksi rääkida oma abielulisi olmefantaasiaid - võiks ju aru saada küll. See oli siis esimene samm teise inimeseni. Aga ma ei teadnud toona siiski, miks ma seda tunnet tunnen. Ma teadsin lihtsalt, et aeg hakkab tulema.

Hiiel oligi nagu abielu. Aga polnud käepalumist, ettepanekut, tülisi. Draama olin mina. Tema oli intriig. Sest mul pole kunagi palju vaja olnud, et luua kogu maailm. Aga kui sul pole iseendaga kontakti, siis ei saa sa seda maailma tegelikult kellegagi jagada, sest sul pole midagi iseendalt anda. Ma otsisin ikka veel iseend, aga lõpuks juba järjest pinnapealsematest kihtidest, sest tõsiasjale, et ma aina enesest teadlikumaks muutusin, tõmbas ja tõmbab siiani mulle äärmiselt suurt meeste tähelepanu. Mingi aeg mu elust oli see loomulik hullumeelsus, et ma muudkui armusin. Lihtsalt armumise tiheduse sagenemine surus mind nurka ruumis, milles olid korraga kõik erinevad armumised, kõik need poisid, ja ma tegelikult ei tahtnud neid korraga ja pärast seda, ükshaaval, polnud keegi enam õige. See pidigi nii minema. Mihkel, vaeseke, oli tõrvatilk mu draamafilmil - peegeldus mu enesehävitustripis. Pole mingit kahtlust, mida aeg edasi, et tegu oli jumaliku vahendusega: peaingel päästis mind läbi oma maise vahendaja. Ju oli see teataval määral ka mingi tänutunne, mis mind nii kaua tema küljes hoidis. Aga et seal oli valu, on ju selge - see on minu inspiratsiooni allikas, see on kõigi selguste eeltingimus emotsionaalsel tasandil, sest ei saaks olla tähtsust, kui poleks sügavaid tundeid. Mõõn on ebamugav, aga turvaline koht. Sellega peab mu tulevane abikaasa tuttav olema.

Nüüd me enam samu vigu ei kavatse teha. Üks on härrasmees, kes päästab mu elu, aga teine punkrokkar, kes võtab mu süütuse. Kas ma tõesti uskusin, et minust võiks saada diplomaadi naine, kui ma ise olen alati hinges punkar? Kui ruttu ma maailmast tüdineks. Ma unustasin selle päästmise, mida ma nii väga vajasin, kütkes ära, kes ma ise tegelikult olen. See on ainult kontrastne näide mu tundlikkusest. Tundlikkusest, mis nii tihti võtab mõistuse.

"Tasujat tundsid peaaegu kõik eestlased, aga tema minevik ja pärisnimi oli ainult mõnele ta oma meestest teada, ja neile oli ta ilmutamise kõvasti ära keelanud. Paljud kahetsesid, et teda nooruse pärast peavanemaks ei võidud valida, kelleks ta oma tulise kõne, sõjakunsti ja muu tarkuse tõttu oli kui loodud. Kõik tema ettevõtted olid seni õnnestunud.

Kui Tasuja laagrist läbi ruumika telgi poole ratsutas, mis vanemate nõukogu jaoks oli ehitatud, ei lõppenud rõõmukisa; noored ja vanad püüdsid tubli mehe kätt suruda, vähemalt teda lahke naeratusega tervitada. Muidugi ei puudunud ka mõnitajaid - millal need Eestis on puudunud?"

""Vaadake, nooremad!" seletas keegi taat, " see on tubli maamees. Meie poleks iialgi vabaduse mõtet pähe võtta julgenud, kui tema öösiti külast külla ei oleks rännanud, mehi kokku ajanud ja neile uut vaimu sisse valanud. Kas ta pole sada korda surmahädas olnud, kas ta pole aastate kaupa pidanud rahva tuimuse ja piitsahirmuga võitlema? Iga teine oleks ammu ära tüdinud, aga tema saatis võimatu asja korda."

elu moto

Kui midagi muud ei juhtu, saab vähemalt ühe hea loo. Kui aga midagi veel juhtub, saab rohkem lugusid.

võõrasse linna, tänase hommiku tunded

Ja üks vana painaja, lahkumine, on mind jälle üles leidnud. Eile toimus Uuel Õuel mu luuleõhtu, mis oli nagu raamatu, mis veel käsirkirjaski veel päris valmis pole, eelmäng. Mul ei ole lootust ega sundi seda valmis saada. Aga et see paberilt lugedes võiks olla seisnud vesi.. siis ma ei tahagi enam ühtegi luuletust kirjutada. Ehk seisab poolik käsikiri aastaid, kuni ma leian selle kunagi uuesti ja kirjutan lõpuni. Ma ei tea.
Ei taha üldse olla selline kurb, masendav inimene. Aga see on unistamise hind - pettumus. Vist negatiivne laeng ongi minu jaoks inspireeriv, aga see ei tähenda, et ma poleks ära õppinud õnnelikkust. Raskust oskan ma lihtsalt paremini taluda, kui õnne, sest tõeline rõõm on alati üürikene. Rõõm paneb aja kiiremini käima ning hägustab meeled, see on ülelaeng, ja sealt kukun ma alati eriti valusalt. Aga võib-olla ma pole lihtsalt harjunud õnnelik olema. Ja ma kardan kaotada inimesi, kes mind õnnelikuks teevad. Mida õnnelikumaks, seda rohkem kardan kaotada.

Sest ma ju kaotasin. Olen ta lõplikult kaotanud ja ma pean seda enesele niimoodi ütlema, siis on mul kergem. Ning auväärselt mängin mängu, milles kavatsen teda mitte kunagi enam kohata. Ausõna.
Võib-olla selle taustalt ongi mul täna hommikul tunne, et ma pean oma täiskasvanuks kasvamise lõpetama kuskil mujal kui siin. Ma peaksin veel mingi proovikivi ümber lükkama. Ent mitte kurbuse eest poleks see põgenemine. Pigem selle otsimine, et näha, kas ja kui palju ma üldse vahepeal kasvanud olen.
Ja selle mineku taga on ka meie puust kortermaja naabrite lapse sõimamine, mida ma enam sekunditki oma elus kuulata tahaks. Kui kahju mul nendest õudsetest inimestest on, kes oma loodud elust nii vähe lugu peavad. Kes enesest nii vähe lugu peavad.

Kuhugi põhjamaadesse tuleks minna. Kuum ilm teeb mu tuju halvaks. Kui miski põleb eredamalt kui mu enese vaim, siis olen ma kaotaja - mul puudub kontroll oma keskkonna suhtes. Päikese vastu on naeruväärne mässata, aga ometi mind see ei peata. Olin lausa unustanud, kui pirtsakas ma olla võin, kui poleks olnud augustilämbust seda meelde tuletamas.
Nägin ükspäev unes, et põgenesime paadiga Rootsi. Ta oli põgenemas ja ma põgenesin temaga kaasa. Kuigi ajastu oli see, mis meil praegu. Väga jabur ja sümboolne, nagu ikka. Ju see oli siis ennatlik.

Kõiksus irvitab meie kõigi üle.

26aastaseks saamine

Olen sündinud 1989. aasta 28. juuli hommikul umbes 10.30. Ma olen Lõvi (tule element) lääne  ja Madu (maa element) ida astroloogia tähenduses. Mu elutee number on 8(!) ja isiksusenumber 11. Muide viimast üle kontrollides ([numeroloogia] mäletasin millegi tõttu ühte, ja osade arvutuste järgi kahekohalist numbrit ei jäeta, aga 11; 22; ja 33 on kõrgemad levelid ühekohalistest, mida ei tuleks kokku liita, sest nende vibratsioon kajastub juba ikooniski) jooksis kokku üks väga kosmiline uitunistus, mille ma enda jaoks hiljuti ära märgistasin. Kuna ma tean, et ma abiellun, siis kevadel sain aru, et see peab toimuma novembris, sest see on läbi mu elu olnud kõige depressiivsem ja ellujäämise seisukohalt raskem aeg. Mu positiivne programm nõuab, et kõik katkine ja halb tuleb oskuslikult karmateenijana vahetada välja terve ning ilusa vastu, seega sellest novembriloogika. Ja kaheksa - see on mind alati kummitanud. Olen korduvalt numeroloogia seltsis aega veetnud, aga ega need numbrid kõik ka mulle meelde ole jäänud, ent kahesas oli midagi. Kaheksa on igavik! Ja nii ma mõni nädal tagasi mõistsin, et minu "ohh ma teeks seda kaheksandal novembril" on kodeering: igavesti üksteisega. Ja nüüd tuleb välja, et see on algusest peale mu küljes rippunud. Ent kui asjad sedamoodi jätkuvad, tundub, et peaksin iseendaga abiellumagi, sest mu prints..?

Käisin hiljuti pulmas ning see praegu õhutab veelgi neid mõtteid, aga niimoodi täie aru juures olles. Sest mingeid asju ma lihtsalt tean. Aimasin aastaid enne psühhiaatriahaiglat, et sinna tõenäoliselt satun, teadsin väiksena, et varastatud ratas tuleb tagasi, teadsin kogu aeg, et Midagi on veel juhtumas. Ja kogu mu unistustemaailm elab tänaseni oma vankumatut teadmiselu igal ööl enne uinumist, mil ma kellegi eest varjamata sinna sisenen, et olla armunud elamise võimalikustesse, milles südame tungile järgnenuna valin oma lemmikpildid, kus toimub mu tuleviku lühistsenaariumide selgeltnägemise sessioon. Ma olen unistaja, alati olen olnud ainult unistaja - hõljunud kuskil mujal ning nutnud ja karjunud olen, kui minu maailma, mis on tõesti nii õrn ja kaugel, on purustada tahetud. Aga kõigil ei ole vist unistustemaailmu - või pole neil jõudu, et nendesse uskuda? Ma ei heida seda neile enam ette, ma ei vihka kedagi, kes mulle haiget on teinud, eriti mitte neid, kes on tahtnud head, oskamata pakkuda mulle tunnete lihtsust, mis pole seotud kinkimise kohustustega. Selgitavast silmavaatest ja tingimusteta vaikusest piisab, sest ma mõistan väga palju ka sõnadeta. Tihti rohkem, kui tahaksin. Seepärast ma isegi vaikin. Pigem vaikin, sest aina vähem tahan ma väljendada seisukohta, mis kellestki olenematutel põhjustel muutuda võib.

Aga siin reaalsuses liigub elu närbumise poole, inimese eksisteerimine on vananemine ja mida aeg edasi, seda selgemaks võiksid muutuda nii pildid, mida ma näen, kui vaatan, kui ka need, mida ette kujutan. Ja selle eluaasta lõppedes vaatan ma esimest korda ka üle õla - mida ma oma eluga teinud olen ja kelleks ma läbi selle saanud olen. Natuke kurb on, et senimaani seostatakse mu märkimisväärsust isiksusena esimese ilmunud raamatuga. Sosinatest rääkimata, ei näi maailm kunagi mu hingemaastikele järele jõudvat - sellele, mille väljadelt end nüüd suhteliselt üksildasena leian, kuigi selle esiraamatuga justkui oli nii palju lootust, et nüüd, Maailm, nüüd me astume dialoogi. Aga ei, huilgan hoopis lihtsalt üksinda armastusest, mis kirjanduse abiga sidus mind lootusesse ja uskumisse, millest räägivad muinasjutud. Omamoodi olen nullpunktis, mis on parem, kui miinus, millega alustasin. Plussi jõudmiseks läheb veel aastaid. Aga ma olen algust teinud. Ma ei lõpeta enne, kui olen valmis saanud proosalugude kogumiku "Hingehügieen". Luule on lumme kusemine, seega üks luulekogu tuleb ka veel enne seda, aga kes seda kuradi luulet loeb. Mu viimased luulekogud tolmavad raamatupoodides aastaid ja ka e-raamatud on lõpmatuseni saadaval, aga kuna keegi neid ei osta, siis ma ei saa isegi mingeid arveraporteid enam. Lumme kusta, jah, see on üsna adekvaatne väljendus mu karjäärile senimaani.
Ent elu kui töö, karjäär kui areng - seda on olnud. Viimane algas soovist teha nõrkustest tugevused ning selle mängu hasartsus pole mind jätnud. Võitlus käib korraga mitmel rindel, aga eelkõige on see kogu maailma kunsti sisu: inimene ja teised inimesed ta ümber. Suhe on ikkagi maailmaga, suhe on iseendaga - ümbritsev on kõigest selle peegeldus. Kuna kõik oleneb mu pilgust, siis langeb valgus piltidele just sellisel nurgal ja toonil, mida ma enese seest kiirgan. Seega perspektiiv - see tuleb enne kõike paigal hoida. Tänaseks saan öelda, et vaatenurkade paljusus on miski, mis teeb elu ühteaegu mõistetavamaks kui keerulisemaks. Mõistan nii mõndagi inimest, keda ma näha ei taha, temast pigem hoolideski, ent loojaidealism ei andesta selgrootust, lodevust ja alla andmist. Kindlasti on sellises maksimalismis suutmatus leppida iseenda nõrkustega. Kui võitlen igapäevaselt leides jõudu mitte jääda kinni eilsetesse, siis nõuan ma seda teistelt määral, mida pole tegelikult ei mina ega keegi peale jumala võimeline hindama. Ja mu vältimised, neid ei maksa liiga isiklikult võtta - praegu on see minu viis rahu hoida. Sest ma ei saa öelda välja sõnu, milles ma kindel pole, ent ma ei saa iseenda sees ronimist seetõttu pooleli jätta, et keegi redeli allpool vajab minult saadud peasilitust. Mu prioriteedid on rohkem kinnisideelised, selline on mu kirg, et ei saa lihtsalt sädeleda, pean põlema.

Aga on nii palju eilseid, milles veel kinni olen ning see pole praegu üldse esimene kord, kus väldin olukordi või inimesi selleks, et neid eilseid endas lahendada. Mingid situatsioonid meenutavad liigagi seda, kes enam olla ei taha, on inimesed, kes meenutavad mulle osa endast, kes ma enam ei ole, kedagi, kes on iseenda potentsiaali hale vari. Ja isegi kui neile seda näkku karjuda, ja nad seda mõistaksid, ei saa nad enne millestki aru, kui pole iseenda sita sisse lämbunud olnud. Mitte keegi ei päästa mitte kunagi mitte kedagi, peale inimese, kes kogeb iseennast. Ja ma tean seda, sest despite all my rage I am still just a rat in a cage.
Võib-olla pole tõesti ilus vaadata surnud mehe matusepilte ainult sellepärast, et näha seal ta ilusat poega, aga fuck this shit, ju ma olen värdjas, aga ma olen elus ja ma tean, mida ma tahan. See on kõige kõvem asi, mida ma saan endale sünnipäeva puhul öelda. Ma olen 26 ja tean, mida tahan, sest tean, mida ma ei taha. Ma ei taha surra kahetsusega, et ei ole end selgeks teinud, et pole aru saanud, et ma pole üritanud - et ma pole andnud endast kõik, et olla õnnelik. Ja ma tean, et minu õnn ei ole kellegi teise arve peale minu enese, ma olen looja ja minu asi pole vastutada tõlgendaja eest, sest mina teen oma tööd oma võimete tipul. Iga liigutus on suund väärtuste seast, mida õigeks pean, iga mõte on väljendus metsikute emotsioonidest padrikust väljamurdmiseks. Eks igaüks peab oma missiooni ise leidma, ent seda kellelegi ette öelda küll ei saa. Kokkuvõttes see, kuidas ma elan, ehk see, mida ma teen, teenib niikuinii midagi suuremat sellest egost, mis on inimeseksolemine. Et see nii või naa on ületähtsustatud, võiks sellega vähemalt teha kõike pähetulevat, sest mind näiteks ei himusta see luu, veri, lihased, nahk ülesehitus, selle uuestisünd ei ole küll mu top goal - hoiab liiga kõvasti kinni. Sellepärast pole ma kartnud end ilmselt ka hävitada nii paljudel eri viisidel, aga see on mulle pigem umbrohuteooriat tõestanud. Umbrohi on badass bitch. Oma enesetapukatsetest üle saanuna ootan ma siiski aega, millal ma koju saan. Aga mine sa tea - võib-olla mul on palju kodusi?

Ehk on igas inimolendis on veidi mind?

puhastus

Olen proosakirjutamisega teinud oma tunnetest töö, mis loodetavasti lunastab mu kirglikkuse lõplikult. Hakkan vaikselt aduma, kui palju eraklikum on kirjutamine ükskõik, millest muust, mida ma ettegi kujutadagi suudaks. Ja kui koba ma veel olen, milline algaja oma maailma teisteni viimises. Aga rahulikumaks kogu ümbritseva elu ümber ei tee mind mitte miski peale kirjutamise. Sest seal muutun ma kogemuseks, mida ma läbi olen elanud, mõistes seda veel põhjalikumalt. Niimoodi enda isikust eemale ujuma õppides lepin ma kergemalt tunnetega, mida inimesed minus tekitanud on. Need kustutamatud muljed, millest ma lahti ei oska lasta, millest ma kunagi lahti pole osanud lasta muul moel, kui need endast ära andes. Ja vist polegi see loovutamine, vaid ikka see vana hingeinventuur, vaikus ja ajatuses närbuv noorolek.

Ja kerge on, nii uskumatult palju kergem, kui sul on kaasas tühjade ridadega raamat ning pastakas. See on kogu mu mõte - täita read, mida pole veel kirjutatud. Sõltumata kellestki peale olukorra, kuhu mu süda mind viinud on. Aga kui palju muid maailmu on, millesse põgeneda, peale armastuse, mis sellegi poolest armastusest loodud on. Pole enam tungivat vajadust kardinaalsete arvamuste järele, nagu vabaneks põhimõttelisusest üldsegi. Täna on nagu jõena voolav vesi, kus kirkamal hetkel on inspiratsiooniga toitvaid kalu, aga kindlamana alati liikumise vool ise, mis aina kulgeb ja liigub ebamäärasesse alatijuhtuvasse tulevikku.

Vaevu me üksteist tunneme

Kuidas armastus võib olla selline, et paneb sind nii veidralt käituma, et sa ei ole enam sina ise, vaid kõige põhjalikum tunne, mida sa ei kontrolli. Sa muutud hirmuks praeguse hetke uskumatuse üle, milles me koos viibime, sest see on nii kipitav, ja mõte selle lõppemisest võib sind justkui tappa, nii et sa põgened, sest ei suuda nii suurt tunnet ja nii tähtsat võimalust - surma võimalust - ühes hetkes ära taluda, ja kaod! Ja mina kaon, me kaome eri viisidel ja väldime eri võimalustel, sest see on talumatult ebareaalne, millise sünergia me moodustame. See pole millegi eelnevaga seletatav ning selle kulg on ootamatum, kui me ette kujutada oskaksime.

Vaevu me üksteist tunneme ja sa ei anna sellele võimalustki. Sa läksid ju ära ja nüüd tulid sa tagasi, mis võimalus sul enam olla saab, sa oled ju kahe vahel, kinni oled sa. Mina ei saa sind päästa, ainult ise saab otsustada, mida teha ja sa ei tea, sa tõesti ei tea enam, mis on õige. Mulle ei ütle sa midagi, ühtegi vihjet ei anna oma teadmatusest, selle mõtlen ma praegu kaasa, ma ennustan su tundemaastike selle alusel, mida ma su silmadest näinud olen, mida sa öelnud oled ilma sõnadeta, ainult seda ma oskan lugeda, seda loen ma küll meeleldi, aga ega minagi saa sind aidata, ainult mõista võin sind ilma hinnanguta, ilma sunnita sind minu poole tulema.

Torm, torm, ega torm tulemata ei jää, sa näed ju kuidas marutab, tunned seda, mida ei seleta vaid väldid, oodates, et see ise end lahti mängiks, su tunded selgineks, üks käsi su käest lahti laseks, et teise saaksid haarata. Maailma lõpp, maailma lõpp! kahte ei saa olla korraga!
Neid sinu tundeid tunnen ma ka, ma saan neist aru, kuigi sa pole mina ja ma üldse ei näegi sind, aga ma saan aru, mida tähendab olla inimene, kes kahtleb iseendas. Ja vahel ma küsin endalt, kas sa selle pärast läksidki nii kaugele, nii nii kaugele maailma otsa, et seal oleks lihtsam või oli see saatuse mäng, millest sa haarasid, ma tean, kui magusad on need võimalused elada elu äärealadel, hoida teki servast kinni kui lained juba üle pea peksavad. Aga ikka lahti ei lase, kõik teised on juba kadunud, aga sina oled ikka veel keset loksuvat merd, kabiini turvalisus on viimane võimalus end päästa, aga sellesse ei tule ju esimesel võimalusel peitu joosta, kus sa sellega, ma ju tean seda kõike! Mina põletan end tuhaks, aga see hetke surm on sama, kui laevahukk paadis, millega sa üle ookeani sõitsid.

Kõike seda arvesse võttes tahaks ma ainult oma isu tagasi saada, isu täita seda tühjust, mida on täitnud inimesed, eriti sina, aga kellest ma ei tohi sõltuv olla, eriti sinust, aga kelleta ilmaolek teeb mind seest õõnsaks, kui ma harvadel päevadel, mil ma enam ei lase endal olla kontrolli all, kui on armastusfilm, ükskõik, kui hea või halb, mis võtab mind päevadeks jalust ja raputab lihtsalt võimalikkusega, et sa mind armastaksid, et selline armastamine on võimalik kunagi kuskil kellelgi, mida ma sinu sees olen tundnud, siis ma kirjutan neid ridu ja jumala eest, ma ei tea, kellele seda vaja on, kui mulle, kes olen mina, et sina neid loeksid, ah.. antagu tagasi mulle isu täita see tühimik enda kõhus millegi muu kui sinu tagasi igatsemisega igast unenäolisest korrast kui me kohtunud oleme.

Siin Saaremaal

Eile enne magama jäämist
ma igatsesin teda väga

nagu oleks ta mind puudutanud

kuigi ometi
ta ei saa minuga isegi kokku

sellele ma ei julge loota

et ta tahaks

aga ta tuli jälle
hoopis unenäkku
vestlesime seal pikalt
muudkui käis mul järel
tahtis teada, mida ma mõtlen
kuidas mul läheb

ja ma rääkisin talle kõik
oma mõtted ja mured

Kas ma kunagi ühtegi poissi
nii kaua taga olen nutnud
varsti saab kaks aastat täis
ja ma ei taha kedagi teist

*

Täna hommikul kuivatasin tormi käes juukseid
õudne maru vahetas laupäevase päikesepaiste

kass kadus korterisse ära
ma ei tea, kuidas see võimalik on

kas see on orkaanihoiatus
või minu unenäokurbus

mis ta haihtuma pani

igal juhul tunnen end süüdi

et selliseid tundeid tunnen
selliseid mõtteid mõtlen

Rohkem kui midagi muud

eelistaksin olla Debussy klaverimäng

kui kurb eesti poetess

tagaigatsemas oma ainukest
lemmikut eesti poeeti

*

on midagi meis
millest nad kunagi aru ei saa

pole plaani, vaid unistus

pole aega, vaid hetk

mida kaugemalt vaadata
seda selgem see näib

hinnangutes on valu
mida ma sulle ei anna
sest ei unusta merd
mille lained mind murdsid

ses meres, mida ma tegin

ja miks - ei mäleta

tung hõljuda oli vaid suur

aga põleda saab vaid
kuivalt ja kainelt
nagu ma nüüd olengi

vaid sinu raamatute tuhk
piinab veel kui hävind võimalus
lugeda su elu lehekülgi

kuni surm meid lahutab

Mu tee ei pruugi olla kellegagi seotud. Mulle näib see tõsiasi viimasel ajal üha süvenevat, kuigi ma ehk intertsist armastan unistada rohkemast. Või olen ma pettunud sedavõrd, et ei julge enam absoluutse usuga ette kujutada, et suhtes olemine tegelikult võimalik oleks. Midagi igaviku ja olme vahel jääb mulle arusaamatuks ning seda korvan ma huviga teiste inimeste elude vastu, millest kogun psühholoogilist andmebaasi nii et viimase paari päeva jooksul olen avastanud mõttelt, et ma olen pigem uurija, antropoloog, kes ainult jälgib, mitte ei osale. Igasugune teadlik mängu astumine on mulle alati vastumeelne olnud. Ei teagi täpselt, kas see on midagi olemuslikule truuksjäämisest, või võimetus rolli vahetada, sest see on midagi, milles end ebakindlalt tunnen, sest füüsiline maailm ja mängu tihedus võiksid mul midagi märkamatuks jätta, kui ma seda eemalt ei vaata.

Igal juhul ei mingeid mehi, niimoodi korrutan. Ja isegi kui ma olen arved ära klaarinud, nii selgesõnaliselt kui ma oskan, piiravad nad mu oma tundmistega ikka mingil moel sisse. Nende keel vääratab oma reetvaid valesi ja mõtlematuid sõnu, millest saab ainult järeldada, et nad ei ole oma väljendusis vabad, vaid krampis - neil on midagi varjata, hiden agenda, suhtluslevel pole võrdväärne ja miks ma peaksin tajuma pidevalt ähvardavat vastutust, nagu mul on roll nende tunnetel minu suhtes? Mina ju ei taha, et neil oleks mingeid tundeid.

Elus esimest korda mõistan ma täielikult, miks välditakse teda, kes on olnud armunud. Sest kui ta oli, rohkem või kauem kui sina, siis sa ei tea täpselt, mis põhjustel ta nii agaralt edasi suhelda tahab. Alguses on test, et ju võiks saada vabalt, aga siis tulevadki need "ei, ega ma sellepärast,", "ah mehi lantima,", "ma ei taha su kätt paluda," ja totaalne arusaamatus ignoreerimisest. Ma ei taha mitte mingil juhul rohkemat tähelepanu, kui tähelepanu selle suhtes, mida ma olen vaimuna.
Naiseksolemine ei too mulle praegu kasu, vaid peletab mu mõtted eemale igavikult. Olla naine, kes otsib märke igavikust on naine, kes võib potentsiaalselt olla abielluja, aga kes päris kindlasti ei ole su järgmine üheöö suhe või ekstravagantne tüdruksõber, keda oma hipsterist "sõprade" seas näidata. Fuck off nende teemadega, minu armastus on kas inimlikul tasandil empaatiline või maksimaalselt romantiline totaalne tunnetemöll. Ja ükski meestest ei pane mind neile järgi vaatama. Keskpärasus on mu sõber, mitte abikaasa.


Ja jälle Tallinna poole sõites, olles väsinud siin pisikeses Tartus nendega kokkupõrkamistest, mõtlen, kas ma põgenen iseenda või nende eest - kust see piir läheb? Kust algavad ühe inimese tunded ja lõppevad teise omad? Miks need ei hävi, vaid neid saab ainult lahti hargnema lasta.. otsustades mitte vaadata suunas, kust need alguse said. Sest esmakohtumistes on puhtuse alge, milles pole ühtegi järeldust ega järelemõtlemist olnud. Ja kõik meie kohtumised on õppetunnid, aga kas õppetunnid eraldusest või koosolemisest?
Ma tahan liiga palju, aga ei suuda leppida tõsiasjaga, et ideaal pole võimalik. Aga esimene tripp ei tule kunagi tagasi. Saab tulla ainult uusi trippe. Teistsuguseid. Neile tuleb vastu minna.

kosinak

Keegi teine ei ole süüdi selles, mida ma tunnen. Minu võimuses on valida oma reaktsioone. Kui ma ainult võtan aja, et süveneda.
Kahtlustan, et Päikese lähemalolek suviti tervdab midagi mu tundeelus sedavõrd, et mingi osa minust läheb paratamatult tasakaalust välja. Ma justkui ei kontrolli iseenda kütmismehanismi enam, sest miski lõõmab minust olenematult niikuinii. Et see on minust suurem, siis seda ma kuidagi kinni ka keerata ei saa ja pean leppima, et isegi ilma igasuguste aineteta on elu ettearvamatum kui tavaliselt.

Õnneks ma jumaldan päevi, kus ma mitte kedagi nägema ei pea, sest ma ei taha. Ja sellepärast ei peagi, et ma ei taha. Nendel päevadel olen ma vastik inimene, sest olen segaduses - kogutud info on läbi töötamata ning see segab edasist vastuvõttu. Võib-olla olen ma lihtsalt vanamoodne arvutiprogramm, mis liigsete liigutuste peale kokku jookseb. Pole mõtet liiga palju käppida - see tekitab ainult rohkem lühist.
Ära ürita mind aidata, sest ma saan ainult ise ennast aidata.
Kui see pole just salvrätt, mille sa hommikuks mu voodi kõrvale paned. See on ilusam kui tuhat sõna.

Avastan iga päev uusi tahke üksindusest. Mitte kunagi pole olnud see nii meeldiv ja vabastav, aga samas ka õudutekitav, sest kogu mu aeg on täidetud mu enda loodava mõttematerjaliga, mu enda looga inimseseksolemisest, mis on ühteaegu oma eraldatuses nii mõttetu, aga energeetilisel tasandil loodetavasti tähtis, sest minu olemuslik impulss on dikteerivas määras mu eesmärgiga. Pole ka välistatud, et mida aeg edasi, seda enam iseendaks ma saan, aga vahel närib mind seejuures võimalus, et mida triintasujamaks ma saan, seda müstilisemaks ja arusaamatumaks ma maailma jaoks muutun. See ei pruugi olla tingimata halb, aga üsna kindlasti on see üksildane.

Aga kui mul nendest kolmekümneaastastest poisikestest ja nende tempudest villand saab, ja oi, kuidas on saanud!, siis unistan ma ikka mingit abieluunistust. Üks ja lõplik armumine on mulle küll veel määratud, ma rohkem ei tahakski. Aga mitte nii pea, sest mul on läheduses läppunud õhust veel üksinda mere ääres end värskendada vaja. Seks ei ole kunagi lihtsalt seks. See on ütlemata sõnade lubadus, kiindumuse piiride ületamine ja väga suur truuduse küsimus. Ja salajane lootus leppimisele, mida pärastised sõnad ainult lõhkuda saavad. Kui sa ühes hetkes oled olnud see, kelle pühadust austatakse, siis kuidas võib olla, et järgmisel momendil armastust ei ole.
Keha on tüütus, aga milliseid õppetunde ta kogeda laseb. Küsin endalt ikka, et miks füüsilise maailmaga pidevalt konflikti satun, aga tundub, et olen ikka liiga pilve(de)s, et vastuseni küündida.

lajatamine ja muud vajadused

Olen peale kahtteist aastat kirjutamist saanud oma esimesed ametlikud halvad arvutused, mis on ilmunud Vikerkaares ja Loomingus. Ma ei tea, kas see on nüüd enesekaitse, mida ma hakkan tegema või on see lihtsalt seedeprotsess (tulin just sapipõie operatsioonilt, nii et midagi pritsida mul pole).

Esiteks ei saa ma üldse aru mingist kirjanduslikust mastaaplikusest. Ma olen väga vähe raamatuid lugenud ja sellepärast on peale esimese raamatu ilmumist kohe tundunud väga jabur, kui mind kellegagi võrreldakse. Et näe see siin nagu see seal. Olgu, need on mingid allegooriad, mida inimesed loovad, et end turvaliselt tunda. Minu peas, st minu ebareaalses unistustemaailmas, kus mu lood ehk fantaasia elab, on see kõik kohatu ja isegi jabur, sest ma ei tunne inimesi, kellega mind võrreldakse. Aga samas, ma saan aru, miks seda tehakse. See on umbes sama teema, et kui ma kellegagi tutvun ja ta näojooned mulle kedagi minevikust meenutavad, siis ma ka mainin seda omale uuele tuttavale. Alati on tegelikult võimalus, et võib täppi minna ja teineteist meenutavad inimesed ka teavad teineteist. Sellega jõuab esimese teemani, mida ma oma põhiolemuses kogu aeg määratleda üritan: teineteise ja enese hoidmine.

Mida rohkem ma nende arvustuste foonil oma tegemisi seedin, seda enam hakkan isegi uskuma, et viimane raamat läkski aia taha. See käsikiri tekkis pika ja veidra aja kestel. Usun, et mu loomingus on see kindlalt üleminekuaega märgistav, sest ma ei tunne end enam selle puuraidurina, kes ma provintsiluules olin. Ma ei saa kirjandusteadlastelt ju oodata, et nad tunneksid psühholoogiat, aga mind ei saa mõista lihtsalt kirjandusliku paradigma raamides. Sest inimene ei ole paradigma, vaid elusolend. Iga tema liigutus on märgistus tema olemusest ja tema jälgimine on tema muutumise loo lugemine. Seega saaksin siin ära mainida ka oma uinunud vastutuse tagamaad. Seda käsikirja, selle kogumiku mõtte algusest peale, saatis üks paras needus. Ja ehk tõesti oli ajend selleks vale, aga samas on see ajend alati sama olnud: vabaneda läbielatust.
Ega ma pole kunagi väga millestki muust, kui kirjutamise protsessist aru saanud. Ma tean ainult seda, et see on minu jaoks kõige loogilisem olemise vorm. Kui ma ei kirjuta, siis ma kogun. Selline elu - kõik söövad ja situvad, aga kõigi söök ja sitt on erinev. Aga samas ikkagi söök ja sitt, eks. Ja toimetaja on omamoodi selle skulptuursittumise, ehk luule, korrapidaja. Seda toimetamist võib kokkuvõtvalt seletada paari faktiga: esimesse toimetajasse armusin ära ja sain mingisuguse närvivapustuse, sest maailm ei tundu pärast seda enam sama olevat, aga ei toimetamisest ega suhtest tulnud midagi välja, sest a) ma olin narkotsüklis ja b) sellele järgnes raske depressioon, mille üheks sümptomiks on ebaadekvaatne mõtlemine. Nendel teemadel muide valmib mu esimene proosajuttude kogumik, nii et katsu mitte mingit seisukohta võtta. Üldiselt oskan ma kogu puhul paika panna esimesed ja viimased kaks luuletust ja kuna see protsess, mil ta valmis oli, aga toimetamist ootas, oli nii pikk, läks asi mu enda jaoks igas plaanis nii hapuks, et lõpuks olin ma lihtsalt meeleheitel. Ja no teadagi värk, et kui meeleheitest hakkab midagi tegema, siis läheb käest ära. Ma ei suutnud seda ise enam absoluutselt lugeda. See et ma üldse viimases raamatus rahu leian, on suur edasiminek soovist end ära tappa. Aga see ei ole usutav, sest see on liiga keeruline? Indrek Hirve fänn? Korterilaen? - Mida vittu? Vähem ettekujutlusi, palun. Ja mis tähendab "elada kirjanduselu kiirlaenuga" - kas see ei kõla veits nagu mingi armukade naabrimutt, kes rahvakunstniku tiitlist ilma jäi? Ei ole vaja minu peal oma sotsiaalset ängi välja elada, aitäh. Ma saan ise ka aru kui painav on tinti nikkuda, sest muudmoodi elada ei oska.

Inimesed vist arvavad ikka, et kui meil on sõna, siis saab sellega kõike lahti seletada. Anda vihjeid maailmatajumisele on hoopis muu, kui raiuda see maailm puust ja punaseks. See on tundlikkuse võime, empaatia küsimus, kuidas minu loodud reaalsusest aru saada. Ka see, kuidas ma esimeses ja teises elu väljendasin, oli minu loodud reaalsus, aga et see kasutas väga lihtlabast märgisüsteemi, millega paljd samastuda said, siis oli see normaalne pophitt. Mõnus meeldejääv meloodia. Aga ma ei kirjutanud end Kirjades teadlikult "huvitavamaks" kui ma olen, sest valetamine on mulle võõras. Ma eeldaks inimeselt, kes on tõesti mu tulihingeline fänn, et ta nii elementaarset asja mu juures mõistaks. Ent mis teha, inimesed vajavad turvatunnet. Äkki Spice Girlsil tuleb "Spice World" uuesti välja?

Ma ei ole Spice Girls. Ma olen Triin Tasuja. Harju ära, et sa ei saagi kunagi minust aru.
Kui sa just ei taha.

sõprusest ja andestamisest

Olen tegelikult sama arg nagu mõni liiga spetsiifilise hoolega aretatud loom. Minus on suurepäraselt välja arenenud idealism, mis ei mahu oleviku reaalsusesse. Ja ma ei usalda inimesi. Pole vist kunagi usaldanud, aga mitte kunagi pole seda osanud tunnistada ning seetõttu olen naiivselt uskunud kõike. Kõiki. Aga kust läheb piir usaldamise ja usu vahelt? Piisab üksikutest "truudusemurdmistest" et mu hingesüsteemil luid murda. Sinna alla kuuluvad mulle suunatud paranoilisus, provokatsioonid, manipuleerimine ja alusetud süüdistused. Kui mind piisavalt kaua halvustada, siis ma hakkangi end halvaks pidama. See kehtib inimloomuse suhtes üldiselt.
Ja praegu, kus ma kõike seda endale tunnistamas olen, et sellega leppida, olen ma veel eriti õrn. See ette võetud andestamise protsess käib igapäevaselt. Mul hakkavad suvaliselt pisarad voolama. Iseeneseslik puhastumine, see ongi nutmise mõte. Ja üldse, ma peaksin hakkama nutmist reklaamima, mis mõttes kogu aeg peab kõik enda sees hoidma? Empaatia massidesse!

Kõige otsesem akt andestamise tähistamiseks on uue võimaluse andmine. Andestamine, mille hulgas on põhjalik, empaatiline mõistmine, on sõpruse baasväärtus. Usalduse ja reetmise õhukesel jääl tuleb alati jääda teineteise vastu ausaks nii, et kumbki osapool ei saaks teha egoistlikult valesi järeldusi tõlgendades toimunut ainult enese seisukohta arvestades. Püha on viivukene täis kahetsust ja andeksandi.
Keerulist on raske kanda. Aga rumalus on kerge, temaga on lihtne lõbutseda ja see ei pane mõtlema. Aeg kellegagi kohtumiseks võib olla samal ajal nii saatuslikult vale ja õige korraga. Ja tõesti - mida toorem kõik on, seda ausam ja vahetum see on. Paistab täpselt samamoodi nagu on.

Tänane päevauinak oli väga sümboolne: nägin, kuidas Keiti esitas laval "minu" luuletusi. Ma olin ise ka seal, aga ei leidnud õigeks ajaks õiget kausta arvutis ja ma ei saandki päris täpselt aru, miks tema minu tekste pidi ette lugema. Igatahes sattusid talle hoopis mingi inimese luuletused, kes mulle neid selleks saatnud oli, et ma neid loeks. Mu enda tekste selles arvutis üldse polnud. Aga Keiti luges väga ilmekalt ja soravalt suurele hulgale inimestele. Ärkasin ikkagi tundega, nagu oleksin painajat näinud. Ja omamoodi kogu see värk mind painab ka. Ilmselt põhiosas mu viimase avastusega usaldamatusest. Ma olen sügaval sisimas ikkagi fucking kabuhirmus selle ees, et mind ei mõisteta.
Ja täna hommikul oli unes maailmasõda, ma põgenesin raudteede peal venelaste eest metsa. Ja enne seda olin kuskil peenel peol, kus kõik olid ilusti riides ja muusika ja ainult mina aimasin, et meid tahetakse seal ära tappa. Ma justkui nägin läbi teenindajate omavahelist žestikuleerimist, milles nad vahetasid infot gaasipommide kohta. Surmahirm! Väga jälk. Ilmselt on see tagasilainetus eilsest pereterapeudiga kohtumisest.

Panen juba enamuses rõhku väljendamaks oma tundemaastike läbi emotsionaalse tegevuskava otseselt lugudekirjutamisse. Tundub, et hakkan lõpuks pihta saama. Esimene neist novellidest peaks ilmuma septembri Loomingus.

sapikivid

Kuna mind viidi pühapäevaöösel haiglasse ja tuvastati sapikivid, siis tuleb see probleem nüüd lahti harutada. Neid valusid päikesepõimikus on olnud harva, aga väga valusalt, pikema perioodi jooksul juba küll. Ja mis veel annab kinnitust päikesepõimiku, ehk  tunnete läbiseedimisfiltri olemasolust, on üks fenomenaalne kogemus, mis meenub mul kui oli Simone sünnipäev. Mul hakkas päikesepõimik sügelema! Selles kontekstis oli erutuvust, vaimset särinat ning ma olin rahutu. Ent nüüd siin Luule Viilmat lugedes, nagu ma mäletasingi, on sapikivi seotud vihaga. Ja suutmatusega andestada.
Ultraheli näitas mul palju pisikesi kivikesi. Iga kivi märgistab ühte vihasuhet. Ja vist peaksin ma need ülesmärkima, et ise üldse teaksin, kellele andestada. Ent andestamisega on see lugu, et ma ei oska seda teha, kui ma ei tea kogu infot vea põhjusest. Tuleb tunnistada, et olen tegelikult vihanud nii kaua, sest ma pole armastust tundnud, et pigem on ehk probleem selles, et ma ei oska vihast lahti lasta. Aga ma proovin. See siin on nüüd siis teadvuse vool, nagu alati.

Nägin täna hommikul tegelikult ema unes. Me olime meie Tamsalu korteris. Ma tean, et pärast mu viimast depressiooni nad tõstsid mu toa tühjaks ja ehitasid sinna oamle garderoobi (ja kui ma isegi sellele nüüd praegu mõtlen, siis tekib mul trots, sest minul ei tohtinud kunagi "nii üürtatult palju" riideid olla, nad vingusid mu kallal pidevalt), aga mu unenäos oli see mu venna toaks ehitatud ja seal oli uus mööbel. See olustik unenäos oli nagu ta praegu on, - õhus on teadmata millega lõppev distants. Kirjutuslaud oli sama mõttetult pisike, nagu minugi oma, aga see oli uus. Mu vanematel on mingi asjade hullustus, nad vist arvavad, et kui nad iga viie aasta tagant remonti teevad ja regulaarselt uusi ja kalleid riideid ostavad, siis nad on kuidagi normaalsemad inimesed, aga minu jaoks märgistab kogu nende modernsus ainult seda kui mõttetu pask kõik moodne on, sest inimesed, kes on seest ribadeks, panevad kogu rõhu ainult välisele. Ja miks ma ütlen seest ribadeks? Sest ma mäletan ainult üksikuid fragmente armastuse väljendamisest meie peres. Meil kõigil katus sõitis ja me kõik tegelesime sellega üksinda. Koos sellega tegelemine väljendus üksteise peale karjumises. Armastus väljendus vihana. Aga keegi meist ei suutnud ennastki armastada, ja siis me petsime teineteist tegudes, mis pidanuksid väljendama armastust teineteise vastu. Ma ei uskunud seda kõike mitte kunagi ja seetõttu oli mul raske ka midagi vabatahtlikult kodus teha. Ja need tegemised läksid kohati isegi mõnitamiseni välja, mille eest kunagi vabandust ei palutud. Mida see kõik kasvatas? Viha loomulikult. Inimesed olid ja on invaliidid ning üks neist olen mina, kes üritab end kirjutamisega lunastada. Kes üritab ravimite/narkootikumidega end oma vaimsetest mustritest välja tõmmata ja pidevalt tuhaks põledes tagasi heaks hingeks moonduda.

Ja neile andestamisega tegelen ma juba mitmendat kuud. Järk järgult. Just praegu saatsin emale selle emadepäeva kirja ära, koos linkidega. Kui ma teaks, et selle blogi lugemine kellegi jaoks midagi muudaks, ma kopeeriks selle kirja siiagi ära, sest selle stilistika ei erine suurt blogi omast, aga kosmosesse on kogu see info niikuinii läinud ja ühe pisikese sammu enesearengus olen ma siiski teinud.