Kui kaugele ma nutmisega kavatsen jõuda

"Üks eesmärk oli Siddhartal, üksainuke: tühjaks saada, tühjaks janust, tühjaks soovist, tühjaks unelmast, tühjaks rõõmust ja murest."

Nüüd kus ma käin seda teed ikka niipidi nagu peab - seestpoolt väljapoole - libistan ma end üle kõigelt, mis mind ikka puudutanud on. Võiks mandumise hirmust peljata kordusi, kuid kindla teadmisega, mis sünnib tunnetusest, ei ole mõtet puielda. Kodu on kuhu ma sündisin, armastus on üks, keda ma tundsin. Ja elu on kuniks on lootust.

Täpselt nii nagu ma mõni kuu tagasi kartsin, nii ma ka kulkast ühtegi senti ei saanud. Kuigi mul on kaks raamatut pooleli. Sitta kah, Eesti värk. See eelminegi aasta läks hästi, et toetust sain. Mul on nüüd kaks, võib-olla äärmuslikku, teooriat: ma ei ole end hästi turundanud või ma kirjutan täielikku sitta. Need variandid võivad muidugi ühe terviku ka moodustada. Kellelegi ei panda muidugi kunagi suuremat koormat, kui ta kanda jõuab, ja minusugusel peab ikka konkreetselt ora perses olema, mingi äärmuse totaalsus peab mind nii pingul hoidma, sest alles siis avaldub mu tõeline loomus. Ses suhtes ei ole ma muidugi mingi erand, aga ma olen milleski alati sügavamal kui keskmine. See on lihtsalt fakt. Nüüd see enam isegi ei üllata mind. Ja ju pean ma siis selle vaesusega ka lõplikult harjuma. Ju ei ole ma nende aastatega piisavat õppetundi saanud.


Lugesin viimaseid Mihkli Värskes Rõhus avaldatud luuletusi ja tundsin, et see, mille pärast ta mulle loojana üldse kunagi meeldinud on, ei ole kuhugi kadunud. Ta äratab mind inimesena ikkagi üles. Aga samas - nii nagu ma valin inimesi, valin ma ka väga hoolsalt kirjandust, mida ma loen, ja ma tõesti ei viitsinud teisi autoreid sirvidagi. Samamoodi, nagu on võimatu määrata lõõgastumise ja enesehävituse piiri, ei tea ma, kust peaks minema loomise ja tegelikkuse vahe. Piiri kui sellist tegelikult ju pole. Aga mina oma teravusega loodan neid näiliselt pidevalt luua, kuigi need kestavad vaid hetke ning neis pole eales olnud rahu.
Mihkli luules võlub mind just selle umbmäärasuse kõikvõimalikkus, aga muidugi olen ma ka subjektiivne tõlgendaja, kes võib liialt vaadata asju selle nurga alt, nagu ta neid näha tahab. Ma tundsin ära nii mõnegi kujundi, mis meid ühendab ning üllatusin, et ta nii ausalt nukker võib olla. Tahaksin nii väga teada, miks, ent suudan ju sedagi ette kujutada.. Kõige imelisem on muidugi see, et ma näen ennast läbi tema täiesti teises valguses ja ta inspireerib mind mingisugusele ennetundmatule kergusele, mis on stoiline ja õrn. Ma tahan oma ellu iga päev stoilist õrnust. Stoiline ja õrn on nagu mu lemmikilm: päike ja kerge vihmasadu, soe poriloigune suvi. Või nagu udu varahommiku vaikuses. Ma ei tea ja polegi oluline, kumb mulle rohkem meeldib, aga seal on see sama, mis Mihklis: stoiline õrnus. Võib paista naiselik, aga kui on üks asi, mis on mehe puhul briljantne, siis on selleks julgus olla haavatav. See nõuab rohkem mune, kui agressiivsus - vägivald ja karmus näitab alati, et olukord on meeleheitlik; et tegu on sõjaseisakuga, kus peab valmis olema kõige hullemaks. Ja kuigi on näha, et Mihkel kardab surma ja igatseb kedagi, kes teda tundagi ei taha, siis

midagi ju veel on
mida sa siiski ei näe
mida ei tunne
ega ela läbi 

Kõigel on oma õige aeg ja koht, inimene peab selle lihtsalt ära tundma.

hingeporno

Ma ei saa endale sisendada rahu, kui ma pole tunnistanud, et olen pettunud. Olen selle pettumuse sõnastamist kõigest edasi lükanud: mul on kõrini, et kõik mehed sellised douche'id on. See on kolmekümnele läheneva noore naise arvamus, kellel on mitmete aastate jagu kogemust erinevates kokkupuudetes meestega. Loomulikult pole see absoluutne, aga tänaseks on asjad nii kujunenud, sest mees, päriselt:

ma ei ole su ema. Ega isa. Kõigepealt oleme inimesed, siis sugu. Ja sugu ei fikseeri veel ühtegi rolli - see on ainult meie kummagi (oletatava) kultuuri küsimus. Ma ei ole su perekonnatraagika lahendamiseks sobiv koostisosa. Ma ei kavatse olla ainult ilus. Ma ei kavatse olla koledam, et kellelegi vähem meeldida, sest sina oled armukade; sest sina oled ebakindel nii eneses kui minu armastuses. Sinu kiim on sinu probleem. Su ego on sinu probleem.

Ma olen romantilises armastuses pettunud. Idee armumisest ajab mind oksele, sest see on nii naiivne ja lõppeb alati katastroofiga. Mehed saavad mõelda ainult ühe peaga, juba füsioloogiliselt on see paratamatu, sest veri on korraga ainult ühes neist peadest. Mehed on haletsusväärsed väljaarenemata tundeeluga saamatud lapsed, kes võtavad naisi iseenesestmõistetavate alatiandestatavate emmedena, kellelega võib ükskõik kui sitasti käituda. Olen väsinud olemast kellegi salatud tunne või keelatud afäär, sest ma väärin rohkemat. Ma väärin paremat olemast kellegi ajatäide.

Usun, et võiksin kunagi olla kellegi abikaasa. Minu pühendumus inimsuhetele on kujunenud aina põhjalikumaks, ent selle taga on aastaid pettumusi ja hirme. Ja kui täiesti aus olla, siis meest pole mul kunagi olnud, Suhet selle klassikalises mõttes pole ma kogenud. Kõik meestessepuutuv on vaid sõpruse ja seksi piiridel laveeriv suhtlus, mis pole mind kellelegagi sidunud sedavõrd sügavalt, et mul kedagi taga nutta oleks. Ma olen ka üle elanud lause "ma ei armasta sind" inimese suust, keda ma pidasin oma kõige otsesemaks hingesugulaseks. Mul pole enam midagi kaotada, vaid ainult võita.

Head aega Tartu tolgused, naistemehed ja memmepojad, teile ma lapsi ei sünnita, sest te ei saa iseendagagi hakkama. Rahast rääkimata ei tundu te ka teadvat, kes te tegelikult olete või mida oma eluga peale hakata. Mul ei ole teiega turvaline.
Paljudele meestele meeldinud olemine pole minu jaoks stiiliküsimus. Ma olen seda juba pigem vihkama hakanud, sest tegelikult ei meeldi mulle mitte kellelegi, soost sõltumata, öelda, et ta mind ei tüütaks. Ma saan aru küll, et kõik otsivad kedagi, aga ma ei ole üheöösuhe või ekstravagantne kulturnikust tüdruksõber, kellega uhkustada. Vahel tundub mulle, et olen nii vana kool, et keegi isegi ei mäleta, mida tähendab härrasmehelikkus. Ja muidugi võin ma ka tunnistada, et pole ma isegi alati just daam olnud, aga seegi peab lõppema. Sest ma ei usu, et rüütellikkust ja väärikus maailmast kadunud oleksid. Ja ma ei taha uskuda, et kõik mehed nii nõrgad on, kui siiamaani näinud olen.

Ma ei saa olla naine, kui mees pole mees.
Võib muidugi küsida, et kas peaks.. olen ju ka tuliselt naisi vihanud - ent ju ole selle teema otski selles, et ma iseenese naiselikkusega (daamilikkus), mis hõlab ka suhet emaga, kõige paremas kontaktis pole olnud. Aga miks see mind painab, on ikka seotud vajadusega kogeda elu kogu selle mastaapsuses. Et ma pole saanud päris seda, mida ma täna oskan soovida, polegi eilse viga, vaid kogemus, aga järjekordselt väga põhjalikult omandatud kogemus, mis hoiab mind juba mitmendat kuud teadliku ja veendunud tsölibaadi juures (mille hulka käib minu puhul ka võõraste meeste vältimine), sest ma ei oska olla kuskil vahepeal.

Muidugi on mul PMS ja light pohmell, kui ma seda kirjutan, aga see on jälle üks järsk üleminek uutmoodi eraklusse juba harjumuseks saanud sotsiaalsusest. Ja mul on nii kahju, et ma meestest nii halvasti arvan praegu! Ma tean, et see läheb üle, aga mitte enne, kui ma olen ebaõnnestumise tüdimusest üle saanud.

"Tegelikkuse tervendav jõud"

"Paljud kunstnikud ja teised, kes end loojaks peavad, on sageli ennast täis, sest peavad ennast loojaks. Nad arvavad, et suudavad midagi luua. Tõeline kunstnik ei mõtle nii, sest kunstnik on teener, kui mitte sulane. Ta on lõikekoht, mille läbi senikuulmatu, -nägematu, -vormitu võib-olla ka mittemõeldu tundmatusest välja tuleb. Loomulikult on see vahendamine tähtis ja seda võib nimetada ka loominguliseks protsessiks. Kuid seda kindlasti mitte selles mõttes, nagu oleks loodud midagi, mida varem olemas ei olnud, vaid selles mõttes, et midagi mittenähtavat tehakse nähtavaks."
Wilfried Nelles

Olen nüüd sinnamaale jõudnud, kus usun varianti, et mu inimsuhete tupikute taga võib olla midagi rohkemat, kui puhtalt minu individuaalne hullumeelsus. Hellingeri teraapiakogemuste lugemine on pannud mind väga põhjalikult ümber hindama perekonnaloo tagamaade sügavust ja laiahaardelisust, millest on võimatu kellelgi meist pääseda. Suguvõsas olevate inimeste lahendamata probleemid kanduvad selle liikmetele edasi sama raskusena, nagu need olnud on ka neil liikmeil, keda me isegi tundnud pole. Ehk usaldavad võõrad inimesed mind pimesi just seetõttu, et kannan endaga enese teadmata kaasas nii paljusid saladusi, mis meie peres salajasse on jäänudki?

Saladuse hoidmine viitab iseenesest ka truudusele, isegi, kui selleks truuduseks on iseenda süüdistamine ja probleemide eitamine, lahenduste otsimise asemel. Saladustes on üksindus, mis avameelsuses puudub. See kõik sobitub liigagi hästi minu eksistentsiaalsele vajadusele leida tõde, raiuda ausust ja karjuda ebaõigluse vastu - sest nii tasakaalustan ma olnud aegade puudujääki. Ma tean, et olen sündinud selleks, et midagi saaks tehtud, mis on varem tegemata jäetud. Ja nagu eelnev tsitaatki, ei arva ma, et see oleks midagi, mida keegi maailmas poleks varem teinud, aga seda pole juhtunud selles ajalõikes, kus ma loodud olen.

Töösse sukeldumine on viimaste nädalate jooksul seoses Tamsalu ja Tartu vahet sõitmise tõttu veidi häiritud, nüüd need jõulud ka, ja kolimine.. aga tundub, et mul pole oma tujukast natuurist olenemata enam väga võimalik millegi peale sügavalt pahane olla. Usun, et ajaga muutub see võimekus veelgi väiksemaks, sest see on teadlik valik: nautida elu nii palju igas hetkes kui võimalik. Ja see justkui sunnitud paratamatus, et pean jälle Tamsallu kolima, pole üldse masendav või kuidagi hirmutav, sest endaks saab jääda ju igal pool. Sama on keegi teine olemisega. Kaunis on vahelduseks hoopis see, et kellelegi vajalik saan olla.

спокойная ночь

Я ждал это время, и вот это время пришло,
Те, кто молчал, перестали молчать.
Те, кому нечего ждать, садятся в седло,
Их не догнать, уже не догнать.

kogu maailm käib
ümber augu
ja suure paugu

mu kehal on rohkem arme
ja tätoveeringuid
kui ühelgi mehel
kellega ma maganud olen

kas pole neist keegi
mulle vääriline
või olen ma neile
liiga sodi olnud
et meist asja ei saanud

olen üksindusega harjunud
see ei kurvasta
aga ma mõtlen ikka
miks ta end tunda laseb

see mees
see üksindus

elu on ebanormaalne kogemus

Hertta rääkis mulle oma sõbrannast, kes, nagu mina, läks vahepeal hulluks. Aga üks kord psühhiaatriahaiglas kohtas ta üht teist hullu, kes oli kirjanik. Nad armusid metsikult. See on midagi nii uskumatut ja imelist, nagu oleks see minu enda elust pärit. Mul läks muidugi tagurpidi sellest versioonist, ent ometi kinnitab see midagi inimese ületähtsustatud vajadusest kõike kontrolli all hoida. Ja see kirjanik oli muide haiglas seetõttu, et elas oma karakteritesse liigselt sisse, ega suutnud enam reaalsust eristada. Seda tõsiasja üritan omal pingsalt meeles hoida, sest mul on selle Maapealse eluga kogu aeg üks paras pusimine. Ja tänaseks on mul tekkinud sügav kahtlus selle suhtes, kas minuga on üldse võimalik lähedane olla. Kas üksindus on ainus eksisteerimise vorm minusuguse "segase" jaoks, sest nii ei tee ma oma olemusega kellelegi haiget või olen ma millestki valesti aru saanud, sest praegu on lihtsalt üleminek ühelt arenguasemelt teisele?

Kuna viimase aasta jooksul on paljud mu emotsionaalsed sõlmed end vähehaaval lahti harutanud, tunnen ma iga päevaga enese emotsionaalsuse hääbumist. Ma pole kunagi olnud viisakusnägude tegija, sest olen seda oma karmuses valetamiseks pidanud, aga nüüd tekib mul aina harvemini vastureaktsiooni vajadustki. Olen poolel teel oma unistuseni, milleks on konfliktiseisundi, milles vastaspool on ärritunud, lahendamine ilma ühegi omapoolse negatiivse tundeta, sest mu sisemine rahu on nii treenitud, et ükski sügavalt inimlik emotsioon (mõtlesin siin neid kuut põhilist, mis on evolutsiooniliselt meie ellujäämise määranud ning millest kõik edasine on juba pigem "tõuaretuse" ehk karakterikujunemiste tulemus) ei suuda mu meelerahu ja probleemile lahendusi leidvat loovust lukustada. Olen jõudnud alles sinnamaani, kus ma lahkun olukordadest, kus mind rünnatakse nii viisakalt kui võimalik. Negatiivne emotsioon ei saa enam nii kergesti kätte, see jõuab kohale viivitavate minutitega, sest see on võõras, mitte minu sisemine, millele rõhutakse, sest tean, et minul pole halbu kavatsusi, milles mind süüdistatakse. Igal etteheitel on ka intellektuaalne laeng, mis saabub tavaliselt pärast emotsionaalse kihi laagerdumist. Aga see on vist sellepärast nii, et ma ise olen väga emotsionaalne olnud, mu ellujäämine on enamuse mu elust olnud kahtluse all (energeetiline laeng, mida ma enamuse oma elust ei ole osanud teadvustada on: mu ema ei tahtnud mind, ta ei olnud huvitatud minu elus olemisest) - see tähendab, mul pole olnud oma elus põhiväärtust ehk turvatunnet. Ma olen 26 ja nüüd ma tunnen, et ma võin hakata maailma usaldama. See omakorda tähendab, et ma olen alles nüüd küpseks saamas. Ma ei pea ennast kogu aeg kaitsma ega kellegagi võitlema.
Armastus, millega olen kokku puutunud ei ole enamuses olnud tingimusteta. Aga tõeline armastus pole päriselt armastus, kui sellel on tingimused. Puhtus on loomulik ja austab teist just sellisel moel, nagu ta on, eeldamata, et see oleks midagi muud kui see on. Ilma sellise armastuse kogemiseta poleks ma elus. Ja kuigi see tundub fenomenaalne, siis tegelikult on just tingimusetus kõige normaalsem, mis üldse olla saab. Kunst on selle kõige parem versioon, sest see ülistab ainulaadsust: mida haruldasem, seda parem.

Oma valitud erakluses, millest ma siiski vahel ka väljas käin, mõtlen väga palju inimsuhetele, milles olnud olen. Miks mingid inimesed olid, kuhu ma jõudsin, mida me tegime ja miks kõik juhtus. Asjadest saab paremini aru, kui neid eemalt vaadata. Mõistan nüüd ka, miks mul nii palju kokkupuuteid meestega on. Selle tõsiasja alles pealmine kiht on see, et ma polnud isaga ehk piisavalt lähedane ja otsisin oma kinnisideedes võõrastelt tuge. Mida aastad edasi, seda vähem vajasin ma tuge, sest ma kasvasin iseenda jaoks aina tugevamaks ning seda rohkem tuli ka mehi, sest nüüd oli minus elujõudu, mis inimesi köidab. Ja miks ma nii kergemeelselt nende kõigi suhtlesin? Sest minu jaoks olid nad huvitavad inimesed. Mul pole eales olnud tagamõtet olla femme fatale - see lihtsalt läks nii. Jah, ma olen provokatiivne, aga see ei tähenda, et mu eesmärk oleks mehi ässitada. Ma lihtsalt polnud oma mõjuvõimust teadlik. Provokatsioon on minu jaoks intellektuaalne mäng, kui see juhtub, siis järelikult on sellel mõlemapoolne pinnas potentsiaalseks mänguiluks. Mitte, et ma peaksin end õigustama, aga ma ise olen ju lihast ja luust näide sellest, et oma tunnete eest saab vastutada igaüks ainult ise. Ei ole nii, et keegi on mulle haiget teinud, vaid mina olen valu endasse vastu võtnud. Ja kui keegi on valu endasse vastu võtnud, peab ta sellega tegelema ise - teise süüdistamine on ajaraisk. Seetõttu olen ma sellest ammu loobunud. Ja soovitan armuvalus meestele ka.
Kuigi, ausalt öeldes on mul südamest kahju, et ma selline mõrd olen olnud. Ainus, mis ma oma pattude kahetsuseks tagantjärele öelda saan on, et ma ei osanud olla keegi, kes ma veel polnud. Ma tahan kogu aeg paremaks inimeseks saada ning seetõttu ma üldse kirjutangi seda ja elan kõike tagantjärgi läbi, et mulle kohale jõuaks. Ning ega ma isegi end ühessegi suhtesse julge lubada, kui ma üksindust uuesti läbi pole elanud.

Viimase täiskuu ajal tabas mind väga väga suur kahetsus kogu selle elatud elu hullumeelsuste pärast. See oli ülipuhas tunne. Nutsin kõige pärast korraga ning pärast seda tundsin, et olen oma rännaku iseend otsides lõpetanud ja tean nüüd, kes ma ei ole. Tunduvalt kergem on.
Eelmise nädalavahetuse libastumine ainult tugevdab seda teadmist. Palusin mõnedelt asjaosalistelt vabandust ning loodan, et see pehmendab mu vääratust. Aga jumal teab, kas nad mind kunagi enam usaldada saavad. Seda pean ma iseendalegi tõestama - kvantitatiivselt, ajaga. Ja ma naudin seda juba praegu.

Ilmselt pole ma ei esimene ega viimane, kes on omale armastuse välja mõelnud. Elanud selle idüllis, mida fantaasia on loonud. Aga pärast seda, kui mind on vaadatud seetõttu surmava pilguga, tekib mul ikka küsimus: mis on päris? Kas minu väljamõeldised on vähem reaalsed, kui need kellelegi, kes nendesse kuulub, ei meeldi? Ma leian, et traagikaks pole põhjust. Traagika koosneb sügavalt psühholoogilistest hirmudest ning hirm on mõtlemisvõime ehk intellekti vastand. Hirm on pime tunne, mida igaüks saab avastada ainult üksinda, sest kui me teame tunda oma pimedust, saame kätte ka oma hirmud ning nendest teadvelolek on algus mõistmisele. Ja see kõik on väga sügavalt isiklik teekond igaühele eraldi käia.

Kõigi aegade lemmik poptsitaat, Lana Del Rey:

"I was in the winter of my life, and the men I met along the road were my only summer.

At night I fell asleep with visions of myself, dancing and laughing and crying with them.
Three years down the line of being on an endless world tour, and my memories of them were the only things that sustained me, and my only real happy times.
I was a singer - not a very popular one,
I once had dreams of becoming a beautiful poet, but upon an unfortunate series of events saw those dreams dashed and divided like a million stars in the night sky that I wished on over and over again, sparkling and broken.
But I didn't really mind because I knew that it takes getting everything you ever wanted, and then losing it to know what true freedom is.
When the people I used to know found out what I had been doing, how I'd been living, they asked me why - but there's no use in talking to people who have home.
They have no idea what it's like to seek safety in other people - for home to be wherever you lay your head.
I was always an unusual girl.
My mother told me I had a chameleon soul, no moral compass pointing due north, no fixed personality; just an inner indecisiveness that was as wide and as wavering as the ocean...
And if I said I didn't plan for it to turn out this way I'd be lying...
Because I was born to be the other woman.
Who belonged to no one, who belonged to everyone.
Who had nothing, who wanted everything, with a fire for every experience and an obsession for freedom that terrified me to the point that I couldn't even talk about it, and pushed me to a nomadic point of madness that both dazzled and dizzied me."

Eile leidsin maast kaardid:
Risti kaks -  Intuitsioon aitab otsustada; vaja on kokkuhoidlikust, olge ettevaatlik. Gossip. Disappointments and opposition.
Risti üheksa - Tagavaraks on palju, sh suur tahtejõud. Põikpäisus. Ootamatu kingitus või saavutus. Achievements. A new lover or admirer. Don't be stubborn.

millal vahetatakse päevapoliitika
välja armastusega
ja mitte millegi abstraktsega
nagu rahvas
vaid konkreetse
nagu inimene

sõdade varjus on
südamete terrorismirünnakud
tuumapommide taga on
peksasaamishirm

demokraatia on sõna
aga kes peaks olema võrdne
aus ja väärikas
kui mitte sina ise

ääremärkusi iseendale

 True Girasol Opal is an emotionally comforting stone, enhancing communication, and bringing solutions to difficulties. It helps bring untruths to light, especially where they could not have been spoken of in the past. Girasol increases connections between members of a soul group, conveying the beneficial support for one’s present life, and dissolves imprints on the etheric blueprint, restoring cellular memory. It aids one in separating psychic impressions from one’s own feelings, strengthens boundaries and teaches one how to be secure in one’s own right. Gridding with Girasol Opal creates a quiet space in which to work and meditate.
11.11 ostsin girasoli kaelaskandmiseks.

To dream of a spider represents feeling trapped or hopeless. A negative situation that feels inevitable or impossible to escape. Beliefs about things that you think are permanent or will never go away.
Alternatively, spiders may reflect irrational beliefs. Powerful insecurities that prevent you from doing what you want in life. Irrational fears that prevent you from enjoying yourself, or powerful desires for things you don't believe you can ever have.
Megasuur ämblik oli oma käppadega üle terve Tamsalu. Nagu elektriliinimastid olid need käpad.

Ja ikka veel üritan lahtimuukida hingesuguluse fenomeni:
that person will help fill your cracks and make you stronger than ever before. inspires you to bring out your best self and create from your heart
powerful energy produced when you physically connect
It's something inside. Describing how a soulmate makes you feel is difficult. It's a tenacious, profound and lingering emotion which no words can encompass.
 You might suddenly and briefly experience flashbacks of your soulmate. You might even feel an odd sense of déjà vu, as if the moment in time has already taken place, perhaps a long time ago, perhaps in a different setting.
You both love each other exactly as you each are, accepting both the great and awful tendencies we all have.
It's intense. A soulmate relationship may be more intense than normal relationships, in both good and sometimes bad ways. 
 You two against the world. 
A soulmate is not someone you can walk away from that easily.
Soul mates are brought into your life so that you can grow and expand into the best version of yourself.
Where there is potential for the greatest love there is also the potential for the greatest pain. Soul mate relationships include both.
What does not come to the surface cannot be healed. We have to look our demons in the eye if we want them to go away. Pain is the opportunity; it literally is the call to wake-up and change. 
A soul mate is a person who you connect to without even needing to speak. A soul mate will help you grow even if it means losing you. A soul mate shares in kindness and non-judgement, but they are one of the few people we will trust with judgement.
(a person we are mated to with a deep and honest sexual connection also.)

Wikipeedia saatis mulle ette ka nimekirja hingesugulastemaatikaga filmidest, mille üks kauneimaid pealkirju kõlab tõlkimatultki kui poeesia: No te mueras sin decirme a dónde vas. Tõlgitult: ära sure ilma, et ütleksid, kuhu lähed. Ja ma sukeldu nüüd veel utoopilisematesse otsingutesse.

tagamaad

Pereteraapia üks koduseid ülesandeid oli kirjutada oma pere tähtsamad sündmused üles. No ma kirjutasin ainult enda elust, aga võib-olla sellepärast, et ma olen iseenda pere(mees)? Kui sellele kronoloogiliselt otsa vaadata, läheb süda pahaks veits isegi. Kogu mu viimaste aastate toimumisest on tegelt nii vähe aega möödas, aga ma pole kunagi nii kindlalt oma kahel jalal seisnud kui praegu. Ilma antidepressantide, unerohtude, droogide ja meesteta. Tsenseeritud versioon siin, hea viidata kõigile neile inimestele, kes ikka veel arvavad, et kirjandus on glamuurne või et ma olen mingi upsakas libu. Või mida iganes.

kooliminek, 1996, september

Sääselt Tamsallu kolimine, 1999

kooli arvutiklassis interneti avastamine, u 2002

kirjasõprade tekkimine, 2001 

pereliikme enesetapukatse

Taanieli sünd, 2003, 27. juuni

üks popipäev, kui pidin matemaatika veerandi kahe saama, 2004, 18.03

põhikooli lõpetamine, 2005, juuni

katsed teistesse koolidesse, enesevigastamine, 2005 ja 2006

esimene avaldamine, luuletused, 2006

keskkooli lõpetamine, 2008, juuni

kodust välja kolimine, 2008, juuli

esimene raamat, 2009, mai

uuesti kodust ära kolimine, 2009, juuli

ülikooli astumine, 2009, september

emaga kokku kolimine Tartus, 2010, september

tüli vanematega minu elu eelistuste pärast, lahku kolimine 2010

suhete katkestus vanematega 2010 dets - 2011 aprill

töötukassa koolitused 2011 november kuni jaanuar 2012

pöördun esimest korda psühhiaatri poole seoses paanikahäiretega (mis esinesid ka mitmes eelnevas töökohas) 2012 jaanuar - diagnoos histriooniline ja segatüüpi isiksusehäire

kooselu J.ga erinevates kohtades 2011 veebruar - 2013 aprill (ka siis kui me enam koos polnud)

kutsekooli astumine 2013 veebruar, samal ajal antidepressandid ja kognitiivne teraapia

üksinda ühikasse kolimine 2013 aprill

antidepressantide ja kogn. teraapa pooleli jätmine, M. K. kohtamine, maniakaalne psühhoos, 2013 juuli - september

(unerohtude kuritarvitamise suurenemine 2012 nov - 2013 sept)

Tallinnasse kolimine, kooli vahetus, M-ga suhete katkemine, 2013 sept

depressioon ja selle süvenemine 2013 sept ...

Tallinnast ära kolimine, enesevigastamine ja enesetapukatse, kooli pooleli jätmine, 2013 nov

elu vanemate ja J juures, edasi-tagasi, 2013 nov-2014 märts

Prismas töötamine 2014 jaanuar kuni 2014 august

Tartu psühhiaatriahaigla, diagnoos raske depressioon, antidepressandid, kogn. teraapia, 2014, veebruar

Tolstoisse kolimine 2014 märts (oma tuba, üksi)

 nihilist.fm, keemilised narkootikumid, ravi lõpp, suvi 2014

tulen töölt ära, lubatakse kindlat töökohta nihilist.fm-is, lepingut ei saa, 2014 sept

kolin ära, rahatu, elan igal pool ja eikusagil, K. V. enesetapukatse 2014 okt

katkestan suhted emaga (isaga niikuinii ei suhtle) kui sõidan parasjagu K.-le hullumajja külla pärast ta enesetappu ja ema mulle seda ette heidab 2014 okt

hakkan koos elama I.T.-iga 2014 nov - 2015 märts

kolmanda raamatu ilmumine, EKL liikmeks saamine (täishääletus), dets 2014 

lähen I.-ga lahku, elan suvalistes kohtades, märts 2015

kolin Supilinna kööktuppa, üksinda, kirjutan proosat aprill, 2015

Tahan selle kõige tipuks öelda ainult, et ükski neist inimestest, kes olid mu lähedal mu depressioonide perioodidel ei peaks end kuidagi süüdi tundma, sest see haigus on minu probleem, ja ma võitlen sellega tänase päevani. Tagatipuks on see ka põhjus, miks Hingehügieeni kirjutamine mulle nii oluline on. Ma pean õppima ära harjuma oma tundlikkusega, teadvustama oma mõju alla sattumise kergust ning hoidma end eelnimetatud vapustuste eest, kui vähegi võimalik. Sellepärast on paljud asjad mu elus vähemalt praegu välistatud. Mu lähisuhete arv on piiratud, mu temaatikad on piiratud, raha on piiratud, valikud on piiratud - aga see kõik töötab minu kasuks. See on faas. Loodetavasti pikem ja rahulikum kui kõik eelmised.

rohmakas idioot või tulevane eesti kirjandusklassika?

November ei ole aeg zenbudistlikuks elustiiliks, see on idaeurooplase ellujäämiseksam. Nägin täna mitu tundi järjest unes, et ma pean uuesti keskkooli minema, me kõik pidime!, ja et ma sain Sääsele korteri. See on kõige klassikalisem luupainaja. Seekord ma muidugi juba leppisin sellega. Aga mida see märgistab? Hirmu loomuilikult. Kui ma seda taotlust siin ükspäev täitma hakkasin, siis oli see üksühene õõnes ärevus nagu koolipingis, kui oli kontrolltöö aines, mille läbimine sõltus puhtalt jumala soosingust. Muidugi ma tegin siis, mis oskasin, nagu ma teen ka praegu, aga hinded ei ole raha. Keskas oli see ikkagi samas vääringus, sest kui hinded olid korras, siis oli igal pool vähem möla. Ja oli vähem vaja tunda, et sa oled täielik idioot, kuigi ega nad suht ühelgi päeval ei jätnud seda muidu ka rõhutamata, aga kergem oli ikkagi.

Tuleks nüüd endalt küsida, kas ma pole siis piisavalt tööd teinud, et mul selline peksasaamishirm praegu on? Ei, ma pole tegelenud oma perse laiaksistumisega, arvutasin kokku, et mul on ligi 4 autoripoognatäit proosat kirjutatud, luulest rääkimata. Mul on olnud kaks avaldamist Loomingus, käputäis esinemisi ja luulekogu aasta alguses. Midagi ju nagu on tehtud. Aga ikka on flashback kas ma olen olnud ikka piisavalt. Kuigi halloo, kuhu mul nüüd see iseenda austus järsku kadus?
Mõned hirmud on lihtsalt nii sügavale juurdunud. Mingi väärtusetuolek istutati nii vara ja nii põhjalikult, et ta ikka veel üles kerkib ning mulle kogu jõust vastu vahtimist kütab. "Sa oled andetu sitt, sa oled mitte keegi, vaata ennast ometi! Sa oled mõttetu ajaraisk, kedagi ei huvita, mida sa teed, hakka normaalseks!" - niimoodi karjub ta mu peale ning kogu mu rahumeelsus on peoga pühitud. Ma ei suuda kirjutada ja kõik, mis ma kunagi loonud olen, on mulle võõras. Aga samas, see on võõras mulle nüüd ka juba rahuajal olnud.
Üks rets tähelepanek, mis on äkki liiga vaimne, et kriitikud seda märkaksid(?), on seotud tõsiasjaga, et inimene ei ole terve oma elu sama. Olen kuulnud ka täiesti teise valdkonna inimesi ütlemas asju nagu "ta on ju juba üle kolmekümne ja sellises eas mees enam ennast ei muuda". Mul ei teki selliste väidete peale kunagi muud reaktsiooni peale MIDA VITTU?

Miks inimesed iseennast idiootideks peavad üleüldse? See ei ole ainult minu isiklik probleem, et mul on kompleksid, ma räägingi iseenda elust sellepärast nii häbitu süüdimatusega, sest ma tean, et inimene olla pole midagi erilist. Ma ei saa aru sellest varjamismängust, mida enamus inimesi mängib, kus asju ei või nimetada nende õigete nimedega. Ma tahan inimestele öelda, et ennast tuleb kõigi oma hälvetega võtta, aga vahel pean ma seda ka endale ütlema. Selleks pole minu jaoks paremat moodust kui enda üle irvitamine. Ja et vältida oma järgmist tsüstilist aknet või enesetapuaktseid võtsin ma oma viimase raha eest täna selle jälgi poosi Karlova mentoolsuitude suitsetajast ja Supilinna alkohoolikust veinijoojast ning kavatsen viimasegi pinge endast välja tulistada, sest mine tea, kui kaua vabadust elada meist kellelegi antud on.

A part of being an adult is the feeling you're a fraud

Leppinud tõsiasjaga, et kirjanikuks olemine teeb must jäigastunud türa, egomaniaki, kellega ei saa arvestada, sest mu elu dikteerib inspiratsioon ja ülemäärane tundlikkus keskkondlikele tingimustele, pean ma välja töötama meetodi, kuidas ellu jääda. Ainus isiklik õnn, mille ma saavutanud olen, on totaalne vabadus ennast väljendada. Selle õnne parim tulemus on uus versioon inimesest, kes ei mõista mitte kedagi hukka. Sest ma tean, et igal inimese teol on põhjus, milleni kahjuks iga kord süveneda ei viitsita. Aga mina viitsin, sest mind huvitab. Mind huvitab teine inimene samavõrd, kui ma huvitan iseenast. Ma usun, et teist inimest saabki mõista just nii palju, kui me oleme vaevaks võtnud mõista iseend. Ja seegi ei tähenda, et me kõik teineteisele meeldima peaksime.
Jah, mind teeb ärevaks see, et kellelegi meeldimisest sõltuvad meie elus nii tähtsad aspektid nagu eluase ja toit. See on alandav. Kui selline alandamine aastatepikkuselt toimub, siis osa inimese hingest sureb. Hing kängub ja valutab nagu sügavalt sissekasvanud küüs, aga pole raha, et seda ravida. Ja miks pole raha? Sest sa ei meeldi piisavalt.
Mina, puhtsüdamlikult, ei nurise praegu üldse. Ma olen õnnistatud, et EKL mind majanduslikult toetab. Ja kuigi Kärt ütleb selle kohta sotsiaalabi, siis mina ütlen, et pohui see vaesemaik, ma olen õnnelik, sest ma teen seda, mida ma olen määratud tegema. Õnne rahaga ei osta. Lapsevanema perspektiiv sellele on muidugi hoopis teine. Mina võin küll mitte lapsi saada (ja ausõna see pole eriti keeruline ka, sest for fucks sake kellega), aga see ei muuda asjaolu, et neid saadakse. Et neid on vaja saada. Milline armastav ja suur perekond peab ümber lapse olema, et ta üles kasvatataks. Minu esimesed eluaastad olid kommuunperekonnas näiteks (aga me kolisime lahku, kui mehed hakkasid üksteist peksma). Ja ma leian siiani, et kommunis elamine on kõige orgaanilisem eluvorm, sest selle mitmekesisus annab lapsele suured eelised maailmas toimetulekuks. Eelistaksin ka praegu elada majas, kus inimesed teavad üksteist ja vajadusel aitavad oma naabrit nagu lihast sugulast, aga kahjuks mu naabrid karjuvad oma kaheaastase peale ja teevad rasedana tobi. Elu ei ole alati selline, nagu ta võiks. Aga see ei tähenda, et nii jääbki. See ei tähenda, et keegi peaks oma ideaalid potist alla laskma.
Võtab aega, et me jõuaksime samale tasemele. See on - samale inimlikkuse tasandile. Sest pole vahet, kas sa oled Nobeli laureaat või korstnapühkija - sa tahad ikkagi oma tööd hästi teha, sa tahad ikkagi süüa ja elada. Ja mida ma kardan? Ma olen hirmunud korruptsioonist, mida ma siin riigis tajun. Sest ma ei ole persepugeja tüüp. Ma käin selle pärast paljusid teid ringiga, aga ma jõuan ikka sinna, kus mul on vaja, sest mul on eesmärk. Praegu mõtlen ma ka muide, et ehk on riigirahadel elamine teinud ka minust mingi tropi, kes kardab oma mugavast elust ilma jäämisest. Aga siis meenutan ma endale ülalolevaid fakte.
Aga miks painab mind hirm, et keegi teine on minust parem, et mul pole kontrolli oma kvaliteedi üle, kuigi ma teadvustan iga päev, mida ja mille nimel ma teen? Sest mul pole stabiilsus kunagi olnudki. Momendid stabiilsusest on olnud siis, kui ma läksin ülikooli ja võtsin pangalaenu - sõltusin ainult iseendast ja sain tegeleda oma huvialaga; ja nüüd, kus mind riiklikult(!) toetatakse ja ma saan tegeleda oma huvialaga. Selle mõttekäigu kirjutamise jooksul on mu telefon korduvalt helisenud. See on mu tuttav, kes kutsub mind juurviljalattu tööle. Mustalt. Ajudeta ja garantiideta tööd tegema. Aga ma ei võta telefoni vastu, sest ma leian, et probleemidele lahenduste leidmine on olulisem, kui lihtsalt äraelamise teenimine. Samas, jaanuaris saab mu miinimumpalk otsa, mida ma siis teen? Elan praegu nagu homset poleks. Jään iseendale kindlaks. Juurin välja iseendast seda destruktiivset elementi, mis hävitab mu võimalust elada rahulikku ja õnnelikku elu.
Ma ei süüdista oma enesehävituslikkuses vanemaid, kes elasid keset vägivalda. Mu isa on olnud number üks hardcore kapitalist, kes tegi ainult seda, mida ta oskas teha, et meie peret elus hoida. Ka temal ei olnud hingelist küpsust, et toetada mind moel, mida ma vajasin, mis polnud raha, aga ma ei süüdista teda selles. Ma ei taha üldse kedagi süüdistada, sest minu ebakindlus ei ole kellegi teise kui mu enda probleem. Aga meie ühiskonnas on midagi, mis pole veel ehk minusuguste jaoks küps, sest

It takes ten years just to get

Your stinking leg up

Then five more to make it

Not look like shit

Soviet children form a crowd

Sized and tested 

Who will be a star

 Millest ma seda järeldan? Sellest, kuidas minusse lasteaias ja koolis, ja isegi ülikoolis!, suhtuti. Ma ei ole kunagi olnud mingi eeskujulik laps, olen alati olnud liiga imelik, ebastandartne. Liiga kiire või liiga aeglane. Kirjanduse ja kunsti tunnid olid tõepoolest ainukesed, kus ma kergendatult hingasin, aga elu ei ole ainult humantiaaria. Varem või hiljem saab ikkagi määravaks ka su kvantiteet - kui palju ja millise ajaga? Rääkisin just üleeile emaga, kes luges mu viimast novelli ning me arutasime selle üle. Ja kuigi looja jaoks on tema töö väga tundlik teema, siis tõi ta mu fookuse sellele, mida ma peljanudki olin: ma olen väga spetsiifiline. Mu stiil ei ole kergestiseeditav, see ei hakka tõenäoliselt minu eluajal masse murdma ega edetabeleid niitma. Kuigi tegelikult ma ei välista seda, sest proosakirjanikuna ma alles alustasin. Minu praegune seis on sealmaal, kus ma kirjutan võib-olla kahe nädala jooksul ainult ühe lause (teinekord ka terve peatüki), aga see on õige lause. Ülejäänud aja töötab mu mõte muu tegevusega analoogselt, leidmaks võimalusi, kuidas kirjatööga edasi minna. Ja ausalt öeldes on mul vahetevahel ikkagi häbi nii erinev olla, sest 26 eluaastaga võiks olla kadunud see valestimõistmise paranoia. Täna pean endale tunnistama, et see ei pruugi terve mu eluaja jooksul minu ja tõlgendaja vahelt kaduda. Mina ei saa seda protsessi kiirendada sellega, et käitun iseendaga vastuoluliselt. Ema arvates on see siiski mingi näitaja, et ma selliseks eaks olen teinud, mida ma olen teinud. Igasugu ülikooli kraadide asemel on mul ette näidata kolm luulekogu. Mina ei tea, kas see on piisav. Mina ei tea, kas see üldse midagi tähendab. Mulle tähendab see ainult tõsiasja, et ma olen mõelnud.

Minu, ja minust nooremate, generatsiooni ning meile eelnenud generatsiooni vahel on midagi, mis meid suuresti eristab. Vabaduse lapsed on kogenud hoopis teistsugust elu, kui nõukogude aja kasvõi lapsena veetnud inimesed. Neil on teine kultuurilugu. Mingil määral oleme kõik nõukogude vaimsusest mõjutatud, aga mida nooremad me oleme, seda vähem. Need haiged meetodid, millega toona standardiseeriti ähmastuvad ajas, aga nad pole siiani päriselt kadunud. Kui need oleksid kadunud, ei oleks mul oma keskkooli ajast õudusunenägusid. Isegi mu emal on oma keskkooliajast õudusunenägusid. Mu ema sai minu väga noorelt, ta oli 19aastane, aga see ei muuda fakti, et hirm on meie mõlemi sisse oma jälje jätnud. Ma ei taha, et see hirm mu hävitaks. Ma tahan olla looja. Ja ma ei oota selle eest tänu. Kultuurkapitali toetuse näol näeksin ma pigem võimalust teha edasi oma tööd, olla see, kes ma olen, oma maksimaalses võimalikkuses.

SEX, DRUGS & POETRY?

Eesti Kirjanike Liit võib varsti oodata oma noore kasvandiku toetamise tulemust. Mul on ligi kakssada luuletust, mille seast on praegu välja valitud 13, mis peaks praeguse taotluse järgi summeerima mu "Armastuse narkomaania" kontseptsiooni (mille temaatika on end minu jaoks ammendanud). Sõbrad on mulle appi tulnud, et kunsti teha, ja see on kõige ausam viis üldse millegi hea valmimiseks. Selle nädala lõpuks oleme planeerinud kaameratega üles võtta mind luuletusi lugemas. Kuidas see ütlus Muhamedist ja mäest nüüd oligi.. midagi sellest, et kui ma ise inimesteni ei jõua, siis teed video ja loodad, et nad siis näeksid?

Käes on november, see tähendab - enesetapukuu - ning sellest lähtuvalt teen paar ausat ülestunnistust.
Olen oma kunstiliste ambitsioonide tõttu päris paljudest inimsuhetest eemaldunud. Oma eelmise 300pealise fännilehegi kaotasin seetõttu, et põrkusin välismaailmaga sedavõrd, et pidin end eemaldama inimesest, kes hindas mu väärtust ja oskas mind turundada. Aga tema ei olnud ainus. Olen paljudele selja keeranud ja nii mõnigi võib pidada seda uhkuseks, mida ma ka täielikult eitada ei saaks, sest oma sisetunde jälje ajamine, oma eesmärkidele pühendmine - see on tõesti omaette uhkus. Aga neist inimestest pole kedagi, keda ma ei armastaks. Armastuse inimkondlikust ideest lähtuvalt ma muide ka raamatuid kirjutangi. Nendes loodan ma kinkida iseennast nii sõpradele kui võõrastele täiuslikumal ja mõttekamal moel, kui pingutatud kokkusaamised vanast inertsist.
Ma olen eneseturundamises eriline kobakäpp, aga ma usun, et see on kuidagi saatuslik, sest minu asi pole olla kuulus, vaid sisukas. Aga mine sa tea - kui peaksin proosaraamatu valmis saama, ehk hakkan jälle jõhkratmoodi paugutama ja oma isikule tähelepanu tõmbama, et mõni raamat ära ka ostetaks? Vahel mõtlen, et kui ma nii sitt sõber olen, siis kes neid raamatuidki loeb.. aga tegemata ka ei saa jätta, sest ilged painajad on. Nii õudsed painajad, et siin puumaja viieteistruuduses toas pean ma istuma ja järele mõtlema mõtlema mõtlema, kuidas on elus olla tekitamaks võimalikult vähe valu nii enesele kui teistele.

Kurikuulus 20. november on jälle lähenemas ja saatuse lunastuslikkusele lootes ma peaaegu palvetan, et mulle kingitaks veel üks aasta, et vähemasti see hingeasi ära kirjutada. Nüüd on see kirjanikupalk ka omadega kuhugi jõudnud ning mingi eriti nahaalne osa minust isegi kandideerib/iks sellele, aga juba kulka taotluse tegemine võttis mul junni jahedaks. Sest sellesse ossa oma probleemilahendusis ma veel jõudnud pole, et ma ei kardaks, et mult röövitaks kellegi teise hinnangu tõttu see briljantselt hindamatu vara nimega AEG. AEG! oma kirjatöös elamise jaoks, mille hulka käib ka söömine ja üüri maksmine. Palun kõiksust ja ingleid (eriti peaaingel Miikaeli, sest ta kaitseb sõdureid nagu mina), et ma saaksin end lõpuks tühjaks, kaineks ja heaks inimeseks kirjutada. Sest ma just sain soone peale ja ma tõesti ei ole Kafka, et ma suudaks kahte tööd korraga teha. Ma olen proovinud, aastaid olen proovinud, ja see rebib mu seest tükkideks. Just kraapisin harjaga kõik kokku ja sobitan tükke jupp-jupi haaval lugudeks, tagasi iseendaks, ja ma tahan seda teha oma maksimaalses potentsiaalis.

Mu elu suht sama nunnalik kui keskkoolialgusaastailgi oli. Suur vahe on ainult selles, et ma ei ole kurb. Ma ei tunne end ahistatuna, vaid vabalt. Painajad on nüüd hoopis need kogemused, mida ma olen näinud oma lähedaste inimeste eludes. See pole enam jalaga-uks-lahti-egopauk "vaadake mind ma ei tea, kes ma olen, aga ma te veel mäletate!" - võim on millekski muuks moondunud. Aga jumala eest, üsna kontsentreerud osa ükskõiksusest on minus siiski säilinud, kuid seegi on uue vormi võtnud. Sellise, kus ma ei vasta sõpradele. Sellise, kus ma jätan peikasi maha. Sest mul on vaja oma asja raiuda. See on igaviku teenimine. Ma vahelduseks päriselt tean ka, mida ma tahan. Üheks võrratult pikemaks momendiks, kui kunagi varem.
Ja see pole enam seks, narko ja luuletused. Äkki ma tõesti pole enam luuletaja? Ma luuletasin, mingi osa mu metafüüsikast ikka veel luuletab, aga ta hakkab ära surema. Ja ehk peaksin ma ülejäänud sada kaheksakümmend seitse äragi põletama? Ma ei tea, keegi pole neid lugenud. Aga kas peabki?

Mida ma parasjagu teen

Uurin erootika ajalugu.
Analüüsin pornot ja kamasutrat.
Kirjutan muinasjuttusid ebaõnnestunud armastusest, tulevane Eesti kirjanduse klassika, sest see on nii lööv, terav, õpetlik, jabur ja räägib rasketest asjadest kergel moel, et see ei jäta mitte kedagi külmaks. Esimene näide sellest on septembrikuu Loomingus. (Remagriks: ükski mees, kes minuga on maganud, ei pääse puhta nahaga.)
Kirjutan ja õmblen käsitsi kokku luulekogu. Millel ei ole toimetajat.
Tikin kolmandat teksatagi litrite ja pärlitega. Eelmise peakiri oli "Südamevalu" ja seekordne on "Kannatlikkus". Esimene on keskaajast, olen seda mitu korda üle värvinud ja tikkinud, aga seal on kirjas "The Smiths". No mega outkast hipstershit, enne kui ma teadsin üldse mida see tähendab. Vanasti oli see lihtalt maapunk, ainuke terves külas. Kes kogu aeg kottida sai igalt poolt. Päris fakin traagiline karakter olin.
Magan.
Unistan.
Suitsetan.
Väldin kõikide meeste lähenemiskatseid, olles peaaegu ebaviisakas.
Kohtun sõpradega. Neid on umbes viis.
Ületan iseennast.
Armastan iseennast.
Pean ajurveda dieeti, kui ma parasjagu ei suitseta ega joo. Kusjuures juua eriti ei saa, sest mul hakkab pähe nagu kümneaastasele - lihtsalt ei pea vastu.
Unistan oma ülemailmsest sõnumilevikust ja genereerin sellega seoses nii palju kui pähe tuleb. Näiteks on meil nüüd postfeministlik kunstirühmitus TUSS. Postitan sellest oma twitteris nüüdsest armastuse asemel, sest sellega on nüüd asjad selged, sest tseki mu jutustuse "Armastus number kaks" viimast kolmandikku: http://nihilist.fm/kui-sa-mind-armastad-astud-minuga-sotta/
Kaifin täielikult ilu ja valu kokkusaamispunkti. Selle kogemine teeb mind surematuks.
Jooga.
Meditatsioon.
Inglid.
Hullumeelsuse ja geniaalsuse ääreala.
Mahv on rinnahoidja vahel ja - mu kujutlusvõime on mu kodu, mu pääsemine.
Armastan,
Armastan.
Armastan.

Ja ma olen juba võitja, sest ükskõik, millesse ma usun - just see juhtubki. Selle kohta siin üks hariv film ükssarvikutest. Ole musi!