kirjutada, et elada

Justkui võidu üksteise probleemide põhjustest läbi nähes istusin ma laupäeva hilisööl oma vanemate kodu köögilaua taga ja sain tunnistada nii iseendale kui talle, et ka mina olen intellektuaalsusest loonud omale turvatsooni. Ma olin alati haritlasi põlanud seetõttu, et nad ei tea tegelikust - meie, maakate sitapeade - elust mitte midagi, aga samas põgenesin ju minagi kohe oma teadvuse ärgates igalt poolt, kus ma vaimunõtrust tajusin. Ja mind on elu aeg solvanud inimeste lollus. Muidugi on see minu probleem, mõistan, aga sügavam põhjus sellise hirmu taga on pidev elupraktika minust valesti arusaamistel. Ma isegi ei haletse end, kui ütlen, et olen elu aeg see loll olnud. kes teiste sita enda kaela saab. Kõik valetavad, aga mina jään vahele. Mind jäetakse väiksena üksi ja siis imestatakse, et ma suurena suhelda ei armasta. No jälle tahaks teada, et mida vittu.

Aga olgu, kui äärmused, siis äärmused - see ei ole minu valik, et mul on alati korraga nii viha kui armastus oma värdrariteetsetes vormides. Seda zenim inimene minust järelikult saama peab. Ega siin muud elushoidvat jõudu polegi, kui sisemine karakteriloogika, sest õppetunnid koosnevadki igapäevasest elust. Selle tõsiasja najal peaksin ma ju ometi uskuma, et ülikool ei saa eales mu mõistusele nii ületamatu olla (mis on mulle tundunud nii mu komplekside pärast), kui perekonnasisese enesetapu põhjuste väljaselgitamine. Võib-olla kui ma lõpetaksin intellektuaalsuse kui teoreetilise kontseptsiooni vihkamise oleks mul sellest rohkem kasu. Sest türa mida mul seal eitada on, kui ma mõtlen rohkem kui keskmine inimene.
Ja ma tõotan mitte kunagi ropendamist unustada, sest selle läbi ei unune mul eales, kust ma pärit olen! Plus, sellel on sügavalt mitmetähenduslik kultuuriline mastaap, aga noh, seda on mõtet seletada ainult neile, kes ennast igast muljest, mis neil tekib, ümber kõigutada ei lase. Intellekt ei ole sõnad, vaid elus olemise tunne. Konserv ei ole elav liha.

Vanadus on aga looduse viis inimest konserveerida. Nüüd avaneb mulle vanaduse tähendus, kui ma näen kõrvalt, milline kontrast on minu ja vanaema vahel mitte ainult seetõttu, et me oleme erinevad inimesed erinevate vajadustega, vaid kui raske on temal seedida minu tõelist olemust. Meil kõigil on mingid ettekujutlused teistest inimestest, aga kui mina, olles astunud mingi poolega endast tagasi viieaastase tüdruku rolli, jään sealjuures ka kahekümnekuueaastaseks endaks, siis kinnitab minu viieaastaseks olemist väliselt just mu vanaema suhtumine minusse. Mul ei ole selle suhtes mingeid emotsioone peale kerge kahjutunde, aga pean tunnistama, et ta lihtsalt ei ole (veel? või ikka veel?) võimeline aru saama, kuidas täiskasvanud mina funktsioneerib. On füüsiliselt tunda, et ta eeldab minult midagi, mida ma ei ole. Ta ootab, et mu suu avaneks jutule, millest ma ei mõtle.

H. märkus töölkäimisest oli selles kontekstis asjakohane: "Siis nad said aru, et ma teen vähemalt MIDAGI õigesti, sest mul oli oma raha." Millegi muu esmaseks pidamine kui mateeria juba iseenesest ongi nende, vanade, jaoks sama hästi kui utoopia ja lapsikus. Ja siin kohal ma tahaks tervitada oma uut armastatud/vihatud kallimat, kes mu praegu inspiratsiooniallikas on: MINE VITTU FUCKING NÕUKOGUDE AEG, TÜRA!!!! Ausõna noh, kui ma oleks sündinud paarkümmend - või äkki oleks isegi kümnest piisanud - aastat varem, siis ma oleks kohe Siberisse saadetud ja ära surnud. Aga et ma ikkagi sündisin just ja ainult 1989. aastal, valgustusajal!, siis nüüd ma olengi selline valgustatud olend keset tühermaad linna ja maa vahel. Mõistan mõlemat, aga ei kuulu kumbagi.

See on tegelt kurb, aga see on just seesama kurbus, milles mu viimased luuletused hulbivad: ma olen oma üksindusega leppinud. See on puhas eksistentsialistlik tripp - elamine. Mis sidus eilseid inimesi omavahel ei seo mind kellegagi. Sest on uute ühenduste aeg, nagu on ka uute inimeste aeg. Ma olen oma esimese küpsuse tippu kulmineerumas ja see on vägev tunne. Ema minu sees on mind üle võtmas ja ma lasen endal sellele alistuda, sest minus koorub välja nii palju häid omadusi, mis on eelnevalt hirmu ja ebaküpsuse kihtide all oma aega oodanud.

Hommikul kella viie aeg läks mul pohmaka pärast uni ära (kui vein on liiga halb siis ma ei saa magada, sest ma olen lihtsalt selline primadonna) ja ma hakkasin nutma, sest mulle jõudis kohale. Seoses jutustusega, mille ma lisasin siia paremasse nurka, nägin ma lõpuks kogu oma eelnevaid suhterägastikke ja otsinguid ja paineid distansilt nagu see on ainult siis, kui teos on küps, ja kogu MK seos näitas end mulle hoopis uue külje alt: ma pole lasknud teistel mind armastada, sest ma pole arvanud, et oleksin seda väärt. Ja ma pole ka endal lasknud nii puhtalt armastada, et ma ei mõtleks kogu aeg põhjusi välja, miks suhted ei tööta. Ma olen kõige rohkem maailmas üldse kartnud armastust. Ja miks? Sest ma tundsin end väiksena vanemate poolt tõrjutuna. Nii kuradi lihtne see ongi. Mu kakskümmend aastat probleemi närimist on nüüd läbi. Ma olen taasloonud kontakti vanematega. Ma olen armastusväärne inimene ja ma armastan MK-d, vahet pole mis. Ma ei pea oma tundeid kuhugi matma.

vanaema juures

Mõnikord istudes kodus ja kuulates vanu kassette 
lugedes raamatuid mida sai loetud ka siis 
Tahaksin ärgata tahaksin jõuda veel ette 
ennem kui lõppeb see kõik eimiski missiis 

Mulle on see lume sulamine päris inspireeriv olnud. Tunnen, et olen nüüd täielikult, kõikide oma astraal- ja eeterkehadega kohale jõudnud, astudes niimoodi mõneti nendesse samadesse viieaastase tüdruku sammudesse, sellesse vanaema juures olemise turvalisse maailma tagasi, mille ma nii kauaks ära olin unustanud. Kogu ülejäänud maailm näib nüüd turvalisem - turvalisem sellest, kui ma üksi olin. 

Hakkan ise vaikselt üles sulama. Hakkab tekkima lootus, et asjad võivad elus päris kenasti laabuda - ja seda isegi ilma mingite radikaalsete valikuteta. Suuremad asjad on mu eest niikuinii ära otsustatud. Aga seda loomulikult mitte inimeste, vaid jumalate poolt. Vaikus mu sees on alistunud mässaja, kes on võidu saavutanud. Ka sellega tuleb kohaneda.
Mõelda vaid, kui lihtne kõik on - ma lihtsalt ei tahtnud üksi olla. Mitte kunagi. Nüüd meenub mulle see teelolemise kurbus, mis juba väiksena alguse sai. "Ära tule täna koju, mine otse külast vanaema juurde, sest me läheme ära." Ma olin juba siis kodutu. Mõni ime, et ma nii palju siis kõigele vastu olin - mulle tundus ju, et kõik on minu vastu, sest neid ei huvitanud.

Nii palju kui ma end mäletan olin ma alati kurb laps. Aga kui ma lugesin "Seitsmendat rahukevadet" hiljuti, mis sobis nii siia kolimise kontekstis, kui vanaema ajastu mõistmisel täiesti geniaalselt ajastatuks, siis tundsin ma seal nii palju iseennast ära. Muidugi - see on ju suure kunsti peamine tõendaja, et iga lugeja saab end tegelastega samastada, aga ma olin päriselt ka sama võimukas kui minategelane - täpselt sama vanana! Ma sõitsin kogu aeg igal pool rattaga ringi, ratas on alati täielik must have, ilma selleta ei saanud elada, ja kui ma juba ühest alevi otsast vanaema nägin, siis ma hakkasin kõva häälega karjuma: "Vaaa-na-eee-maa!" ja vanaema naeris ja ütles käsi laiutades: "No missa lõugad üle tänava!"
Mäletan hästi palju naiivsust ka. Ma uskusin alati kõiki. Osad hakkasid mulle sitta ajama ka selle peale, sest süüdimatus paistab päris hästi välja. Kui keegi mulle midagi enneolematut ütles, millest ma midagi ei teadnud, siis mõtlesin, et jah, nii  o n g i . Ma teen seda kohati siiamaani. Õnneks enamasti mul on mingi tunne varuks. Tundeid ma ju usaldan, sest ma olen nii tunneteinimene.

Isaga seob mind kõige rohkem vist Vennaskond. See bänd on ilmselt seetõttu veel suurema tähtsusega minu jaoks, et mind seob isaga väga vähe. Mingi 12aastaselt hakkasin kõiki isa kassette ja plaate läbi kuulama. Sellest ka väga eklektiline muusikamaitse. 90ndad oli rets aeg ju!! Kõik need narkootikumid, mis popkultuuri läbi immutasid on mu aju pesnud lasteaiast algklassideni. Ja paratamatult on suur mõjutus ka vene kultuuril, sest mingi kolmandik siit on venelased. Ma mäletan eriti eredalt ühte vanaema sõbrannat, venelannat, kellel oli hästi kuri Siiami kass. Ma käisin päris tihti vanaema kaasas - ja igal pool kusjuures, sest ilmselgelt kellelgi polnud mu jaoks aega peale tema. Tema sõbrannade juures käimine käis nii, et vanaema ja ta sõbranna seletasid oma vahel, mina võisin kommi ja küpsist süües harjutada viisakustunnetust ja siis kõik kiitsid mind: "Oi milline lapselaps sul on, ta oskab nii vaikselt ja rahulikult olla." Nagu mul oleks mingit valikut olnud. Aga seda Siiami kassiga naist oli nii huvitav jälgida, sest kammoon, ta on venelane ju. See on nagu teater - ma ei oska vene keelt siiamaani eriti, aga nad on nii elavad, et ma paratamatult saan nende hingest hästi aru. Need regulaarsed Tatjana juures käimised söövitasid korralikult. Kuidas ta ütles: " O GOSPADII!" Oma diivamomentidel ma vist suht kopeeringi teda.
Pärast Slava rääkis mulle, et Tatjana on tema ristiema, aga nad ei olnud juba siis aastaid suhelnud, kui me veel mõlemad siin elasime. Ise elasid samas alevikus. Mingi biif vist. A kõik need venelased, kellega ma samas rühmas käisin rääkisid ikka eesti keelt. Kui nad tahtsid uhkustada, siis nad hakaksid oma vahel vene keeles rääkima. See tekitas eesti lastes elavat pahameelt. Me ütlesime, et "see ei ole aus".
Ükskord Slava tuli mulle siiliga ukse taha. Ma vaatasin just RTList mingit lolli karumultikat. Olin jahmunud. Ta oli leidnud metsast katkise siili ja viis ta vist oma koju siis. Ma ei tea, mis sellest sai kahjuks. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis ma vist sain venelastega natuke paremini läbi. Ema ütles hiljuti, et kui ta mind oodates Sääsele, vanaema juurde kolis, siis ta arvas, et vanaema ongi venelane, sest ta on sama temperamentne. Ja ta ongi! Aga ta oli ka seitsmenda rahukevade ajani seitse aastat Siberis olnud. Lastele hakkabki kõik sel ajal jäädavalt külge. Ja kui arvestada, et ta isa oli poliitilise vangina mujale küüditatud, ehk teda kasvatas ka ainult vanaema ja.. see elu oli väga raske, ma pean teda ses osas veel ristküsitlema, aga see on jutustuse osa niikuini.. Kuna tal polnud isafiguuri ega ka ema, siis kasvas temast gigantellujääja ja see oli ka minu jaoks peamine eeskuju, kuna ma enamus aega temaga olin. Ma saan öelda, et jah, ma olen badass bitch - nagu mu vanaemagi. Kõik kartsid teda, sest kõik austasid teda. Ta oli ometigi tibula juhataja! Mul on väga kahju, et ma üldse tibusid ei mäleta.

Vanaema juures oli vabadus. Vanaema juures on vabadus. Ma mõtlesin juba siis oma peas igast mängusid ja laule välja. Ja ehitasin suurde tuppa onni tekkidest, mida kodus kunagi teha ei tohtinud, kuni.. ma nägin ämblikku! Isegi talvel. Olin täiesti traumeeritud. Ma kartsin väga ämblikke, kusjuures sellest olen alles hiljaaegu vabanenud. Aga seal taga on ilmselt väga lihtne psühholoogia: ämblikku on projtseeritud suuremad hirmud, mida inimene "katab" ämblikuga, sest foobilise hirmu tunne võrdub surmahirmuga. Kodus oli mul päris palju, mida karta..

eneseõrnus

Olgu. Kui ma nüüd ütleksin endale lõplikult, et ma lepin sellega, et ma olen õrn.
Kas sellest muutuks midagi?

"Tundlik natuur," ütles nahaarst, kui ma järjekordselt aknega tema juurde pöördusin. Ma tean, et see lõi uuesti välja mu viha pärast meestesse, nagu eelminegi kord. Kas ma siis piisavalt pole neid juba alandanud? Kui vähesed on mu hooletult teravast, isekast keelest pääsenud.. Kuidas sugude erinevus teeb inimeseksolemisele haiget, sest see kunagi lõppematu duell meheliku ego ja naiseliku südame vahel - kaua see võib veel kesta?!

Sugu ise ongi illusioon. See on proovikivi tolerantsusele ja hiirelõks lollidele. See on muuseas võimalus paljuneda, aga elu sõltub elus olemisest. Elus olemise kvaliteet on määratud südamega mõtlemise võimest.

Ja kuigi ma olen naine, siis tundub see mulle nagu skafander. Miks mu keha tahab lapsi saada? Keegi ei ole minuga seda arutanud. Ma tunnen, et see kest ei ahista mind sellepärast, et ma nii vaimne oleksin, vaid et see on orgaanilisem, sellele planeedile omasem, kui ma ise kontrollida saaksin. Kui erinevates olukordades läbi mu elu olen ma tundnud, et ma pole siit. Ma pole mitte kuskilt siit lähedaltki. Ja ma pole siin isegi mitte selle pärast, et õpetada või otseselt õpetatud saada, vaid jälgida. Ma olen kõige enam Suur Pealtvaatamine kui ükskõik mis muu.
Pealtnägemist ma usun. Seda ma elan iseendast läbi ja ilma sõnadeta saab sellest tarkus. Sellise tarkuse jagamine sõnadega on tõlkimine, krüpteerimine. Lausete vahel hõljun mina - kui vaatevinkel, iseäralik binokkel. Selles on mu olemus, mitte naises ega mehes.

Gravitatsiooniga reaalsuses saab minust millegi pärast seks. Ma näen ennast rindade ja nõretava jalgevahena. Ma näen meeste pilke. Muidugi pean ma otsustama, kuidas sellele reageerida, ja ma proovin mitmeid variante. Nii valides olen ma laps - mängu läbi õppija. Mehed ja variandid kuhjuvad üksteise otsa. Ühest loost saab mitu üksteisest sõltuvat lugu. Aga see on kõigest reaalsus, gravitatsiooni sund.
Kui kaugele ma saan sellest õrnusega hõljuda, ilma, et ma pealt vaatamise pilku kaotaks?

André Gide, "Surra, et elada"

"Sirutasin käe üles; imeilus kanaarilind istus mu käele; ta tuksles nagu mu oma süda, mis tahtis rinnas lõhkeda. /---/
Jooksin kiiresti koju ema juurde, süda juubeldamas kanaarilinnu üle; mis mind aga veel rohkem joovastas, lausa lendu tõstis, oli see vapustav äratundmine, et ma olin linnu kaudu taeva poolt välja valitud. Kaldusin juba sel ajal uskuma oma kutsumusse, ma pean silmas mingit müstilist laadi kutsumust; mulle näis, nagu ma oleksin nüüdsest peale teatud salajase lepinguga seotud, ja kui mu ema minu tulevikuplaane arutas, soovitades mulle näiteks metsandusalast karjääri, mida ta uskus iseäranis hästi mu huvidele vastavat, siis nõustusin ma temaga viisakuse pärast ja ilma sisemise veendumuseta, nii nagu tehakse kaasa mõnd mängu, teades ise, et tegelikult loeb elus miski muu. Vähe puudus, et oleksin emale öelnud: Kuidas saaksin mina enda üle otsustada? Kas sa siis ei tea, et mul pole selleks õigust? Kas sa pole siis aru saanud, et ma olen väljavalitud?"

südame õukond

Ma kuulasin teda ennastunustavalt seal vetsuuksel, veiniklaas käes. Kuidas ta rääkis ja kuidas mul polnud kahtlusekübetki. Mind ei piinanud ükski mu eelnevalt välja mõeldud hirmudest. Kõik oli jälle korras, sest me olime koos. Ja kui palju me teineteisele oleme, mida keegi teine olla ei saa, tundub uskumatu. Ma unustasin veini juua, kuigi tema oli see, kes rääkis. Ma kuulasin ja unustasin end. Tal on nii tugev jõud, et ta tunnistab, et ei tea isegi, kuidas sellega ümber käia. Aga mina saan teda aidata puhtalt sellega, et ma olen.

Nüüd ma saan sellest selgemini aru - väga paljudele piisabki sellest, et ma lihtsalt tuleks ja oleks. Et nad vajavad mu olemist, siis neil on kergem. Mõnikord ma räägin rohkem, mõni kord üldse mitte. Viimasel ajal oleks minu sees nagu vaikus. Selline uus ja senitundmatu rahu. See meenutab talve, sellist, nagu praegu akna taga, kus lumi on hästi kerge ja kohev ning üldiselt pole ka eriti külm, vaid paras, pehme.
Pärast ööd temaga avastasin ma end kodus kevadet tajumas. Kui põhjalikult olin ma mehed mustaks pidanud, seegi ühendas mind uuesti temaga, aga armastus kui saatuski ei anna sulle valida, keda sa armastad ja keda mitte. Keda kohtad või kelle kaotad. Kes on ja kes jääb - seda sa ei vali. Ja mitte midagi ei saa teha, et kedagi kaotada, kes on südames. Tuleb leppida. Südamest on võimatu pääseda, ükskõik, milliseid blokeeringuid sa välja ei mõtle.
Selles on palju lootust. Kevadele vastu minna enne kui ta paistabki.


Mul oli probleem, mis tuli meie vahel. Aga ka tal ja temalgi olid probleemid, mis ei lasknud neil mind mõista. Korraga saime üksteisele liiga palju. Ja sellises õukonnas nagu meie oma on äralend sama tähtis kui kohtumine. Kõik on omal kohal ja ajal, miski ei ole tähendusetu. Sest me ei suudaks teineteist mitte mõista. Meie äratundmine ei saa minema astuda nagu me astume teineteise kõrvalt.
Armastus tõesti võib olla nii suur, et see tekitab hirmu inimese ees, keda sa armastad. Ma polnud seda enne nende kahe inimese kohtamist kunagi tundnud, mul olid armastuse tingimatuse asemel armastuse armid, koledad ja veritsevad haavad, ma ei osanud sellise puhtusega ümber käia ja mu veri tilkus neile mõlemile. Aga seegi oli osa minust, sama nagu mu olemine.
Ma tahtsin kaitsta ennast, mitte teha kellelegi haiget. Ja enamasti see just niipidi ongi. Vead on lihtsalt arusaamatused, sel pole mingit pistmist armastuse puudumisega.

Naine on turvaline variant armumiseks, mis justkui hiilibki, aga väga hiire moodi, keda mul pole isu ei meelitada ega keelitada. Nende mõlemi nägemine joovastab. Veidi erinevalt, aga üldiselt sarnaselt: koos on elu veel rohkem kõikvõimalikum. Ja selles on armumise kaiffi.
Kuigi mees, tõepoolest, võiks end veidi paremini valitseda.

Milles on asi?

Asi on selles, et ma ei oska meeldida, aga meeldin vahel ikka. Vahel kohe päris palju. Aga ma vihkan seda, et ma peaksin midagi selleks tegema, et meeldida. Ja siis ma olen hästi bitch, kui ma võiksin olla nunnu kiisu, sest minu sees on megasõbralik nunnu kiisu, kes oskab hästi käppadega mõnust masseerida. Isegi nii nunnu võin olla, et süda läheb pahaks. See on suur saladus, seda ei ole keegi tohtinud teada. Seda ma pole endalegi tunnistanud.
Vahel ilmuvad maa-alt või otse taevast välja inimesed, kes kohe kiisu minust välja meelitavad. Oh heldust. Siis ma saan ise ka aru, kui mõnna on kiisutada. Aga kassid on väga ettearvamatud.

Asi on selles, et kunagi ma täitsin käske, aga sellesse suhtuti üleolevalt ja see alandas mind. Asi on selles, et ma pole sellest alandusest üle saanud ning iga kord paneb allumise eelaimduski mind mässama, kõvasti ja lärmakalt vastu mässama, sest ma pole osanud ise endast lugu pidada. Sest teine inimene ei pidanud minust lugu, kui ma alles õppisin maailmas elama. Kui ma kogesin käskude täitmist esimest korda.
Nüüd ma andestan sellele inimesele. Andestan iseendale.

Asi on ikka selles, et endaga ei tohi halvasti käituda, sest see paneb teistega halvasti käituma. Mu jumal, kui hästi on elu mind õpetanud ennast kehtestama ja kui hästi saaksin ma seda nüüd rakendada teiste kaitsmisele, kõikide kaitsmisele ebaõigluse vastu. Mitte enam vastu mässata armastusele, millele allumine on kauneim nauding. Mitte mässata saatuse vastu, vaid võtta avasüli südame järgi vastu, mis on määratud.

tasakaalu harjutused

Olen kolm päeva järjest unes näinud, et ma peaksin tööl hakkama käima. Ma polnud sellest kellegagi rääkinud, kui täna, paar tundi pärast ärkamist, võttis vana tuttav minuga ühendust viidates kohalikule ettevõttele, kes parasjagu pakkijat vajab. Ma isegi ei mäleta, kumb oli enne, kas mu mõte tööst või unenägu, aga ilmselgelt hakkas see idee tänu unenäole mind painama, ja siis lendas see pakkumine näkku. See kõik paneb mind reaalsuse kihtides jälle mitmekordselt kahtlema.
Mu peas keerlesid küll sellised mõtted, nagu "ma ju peaksin, sest kõik teevad nii" ja "issand mis mul viga on, passin siin nagu ei tohiks" kuigi tegelt on see kõik pseudosüümekas, sest kas mu lugemus ja erinevate metafüüsiliste aspektide "mõttetu" komponeerimisoskus areneks, kui ma ahvi tööd teen? Lihtsalt selle pärast, et mul oleks 400 eurot iga kuu?
Mida vittu?

Ma saan aru, et inimesed soovitavad mulle lambitöid puhtast heatahtlikkusest, aga nad ei mõtle sellele, et ahvid ei kirjuta raamatuid. Mul on vist mingid kohanemisraskused siin natuke, sest mu perekond on lihtsad inimesed, kes käivad/on käinud aastakümneid päevast päeva tööl, nad teevad ausalt raha, samas kui mina justkui ei teegi midagi. On tihti juhtunud, et kui ma oma toa ukse päeval kinni olen pannud, siis vanaema on öelnud kellelegi või arvanud takkajärgi, et ma magan. Tegelt on asi ju selles, et ma tahan vaikust ja segamatust, sest ma kirjutan või loen. Kahtlustan isegi veidi, et nad võivad mind siiski kodanikuna läbikukkunuks pidada, aga kuna ma olen end korduvalt tõestanud ka kui hull läbikukkunud kodanik, siis ei heida nad enam mulle midagi ette, sest muidu ma võin jälle ära kaduda või surnud olla või kuskil Koplis fentakast ülekat teha. Selle tõdemuse kinnituseks meenub mulle, kuidas mu onu mõni päev tagasi (täispeaga loomulikult) köögilaua taga oma vanatädist rääkis: "Oi Triin, kui sa oleksid Salmetädiga läbi saanud.. sa sündisid valel ajal tead, siis sa oleksid ikka tööd ka õppinud tegema.. tema oskas ikka kõike ja tegeles meiega." Davai nahui.

Aga noh, on üsna normaalne, et kui sa seletad inimestele midagi, millest nad midagi ei tea, siis nad varem või hiljem unustavad selle ikka ära, sest see ei puutu nende igapäevaellu. Ja kui inimene ei ürita talle kaugete temaatikate vastu intellektuaalsuse entusiasmist vahelduse mõttes huvi tunda, siis ei kujune temas ajaga harjumust leppida uuenduste ja muutustega, mille mitte tundmine võib kokkuvõttes talle hukatuslikuks saada. See on moraaliapostel mida ma iseendalegi praegu pean, sest mul on hästi raske päevapoliitikat seedida. Ma saan aru, et maailmas toimuvad praegu mingid täiesti õudsed asjad ja iga kord kui ma sellest sekundeidki näen mul tuleb kohe depressioon meelde ja ma lihtsalt ei taha seda enam tunda. Minu programm ja ehk võib-olla naiivne veendumus on (esoteeriline), et negatiivsus toodab negatiivsust ja positiivsus positiivsust. Kõikide sõdade ja terrorite taga on destruktiivne mõtlemine ning mina isiklikult ei saa endale seda lubada. Ma ei suuda sellega kaasa minna, see on minu kaitsemehanism kurjuse vastu. Kui ma tekitan iseenda ümber harmooniat, siis mõjub see maailmale kokkuvõttes palju kasulikumalt, kui see, mida ma ISISest või mingist järjekordsest katkust tean ja arvan.

Need oskused, millega me sünnime, tuleb ära tunda, see tähendab leida iseenda asetsemispunkt selles keskkonnas, kuhu ollakse sündinud. Usun, et sealt kooruvad põhjused, miks maailmal meid vaja on. Võib muidugi olla, et ma räägin ainult oma elust, mis juhtumisi haakub kaasaegse psühholoogiaga (mis ei saa ka pretenendeerida absoluutsele tõele), aga natuke kõrgemale olen ma siiski enda meelest tõusnud geneetika mehhaanilisusest. Keha on hinge masinavärk, mille kaudu Maa peal tegusid teha ning me saame seda keha kujundada vastavalt oma vaimsetele pingutustele. Igal juhul on füüsiline maailm omaette väljakutse kategooria, mina vean end sellest läbi.. ah, see on ikka väga keeruline mu jaoks ja seetõttu mind ka painab see töö ja raha suhe.
Mind teeb õnnelikuks see, et ma iga mööduva päevaga liigun sammu võrra edasi oma eesmärkidele, mis viivad mu kokkuvõttes mitmel tasandil kõrgemale. Aga see on protsess, mille kestel pean ma lahti mõtestama oma jäänukhirmud, sest täielikult vaba ja suurepärane olles, julgedes elada   ilma mingite ootusteta mitte millegi suhtes - alles siis - või isegi juba nüüd! - olen ma saavutanud edu.


Ilusad sõnad, aga ega ma ei suuda seda kõike veel üldse nii palju praktiseerida kui võiks. Tõeliselt suur ja tark inimene ei peaks oma tundlikkuse pärast isolatsioonis istuma, sest ta on "nii õrn". See on fucking Schopenhaueri õigustus! See tüüp elas 300 aastat tagasi, tänapäeva inimene peaks juba kõike suutma ja ma tõsiselt loodan, et ma liigun sinna poole.

voodifeminism

Lugedes seda artiklit tõstis minus pead feminist, kelle olemasolust eneses ma kahelnud olen. Aga kuna ma elan siin nüüd oma vanaemaga, siis ka otsesõnu ütlemata hõljuvad õhus igasugused aegadeerinevuslikud infovastuolud, mille puhul kumbki endapoolseid teadmisi iseenesestmõistetavaks peab. Tasuks veel hoiatada, et mu vanaema on Skorpion (kõige seksuaalsem tähemärk), seega ei ole mul erilist isu temaga sel teemal rohkem rääkida, kui ta siiamaani seda juba teinud on. Kahtlustan, et ta võib arvata, et seks on minu jaoks sama tähtis kui talle.

Ei saaks öelda, et mu tsölibaat mõni nädal tagasi rikutud oleks, sest mingit viieminutilist suguelundite vastastikkust tervitust ma seksiks pidada ei suuda. Ma tõesti vihkan seda, kui mehel jätkub pealehakkamist vaid mõnedeks minutiteks, sest psühholoogiliselt näen ma paaritumisaktis (šovinistlikult?) füsioloogiliselt paratamatut karakteriseeringut, mida iseloomustab mehe väline suguelund ja naise sisemine, ehk mehe ekstravertsus ja naise introvertsus. Introverti tuleb päris mõjuvalt veenda, et ta huvi üles näitaks, samas kui ekstravert käib ringi ja kõigiga sädistab. Selle argumendiga taandub mu põhimõtteline konventsionaalsus, mis ei kuulu minu jaoks enam vaidluse alla.
Olen ka eelenvalt maininud seda meeste haletsusväärset eripära, mille tõttu ma annan neile kõik nende lollused andeks, - et neil saab olla veri ainut ühes peas korraga - ja siit saan ma sujuvalt jätkata eelmängureegliga, millega nad vist enamasti naiste puhul arvestada ei oska. Mitte, et ainult sellest piisaks, aga esimene tingimus, et üldse mõelda mehest seoses seksiga, on tema mõtlemisvõime amplituud. Ja välimus, loomulikult. Aga sellega on ka palju erandeid. Mina, idioot, olen nende ilusate silmadega pehmodele järgi andnud, sest no millisele naisele ei meeldiks luuletaja (st ka valetaja, muusik, punkar, hull), aga samas on see lõppude lõpuks pannud mind ka küsima, mis teeb mehest mehe või kui inimene korralik mees ei ole, siis mis ta on siis? Mis mina olen, kui ma naine ei ole?
See sugudevärk ei ole ju muidugi mitte ainult minu jaoks hägune, vaid ka kogu maailma suhtes hägustumas. Niikuinii on polügaamia the next big thing ja hingeline evolutsioon on terve igaviku olnud sootu.
Ent mis minus feminismile ärgitab, on tõsiasi, et eneserahuldus - see füüsiline vabanemine, kehaline kaifunn, see on ju eelkõige enese, kui kellegi teise teha. Põhimõtteliselt ei ole selle jaoks meest vaja. Tehnoloogiline areng on seksuaalse sõltumatuse krooniks, aga ona saab ja on alati saanud ka ilma igast vidinateta panna. Ma imestan iga kord, kui keegi hakkab mulle kiimast ja seksivajadusest rääkima. Kõikide nende juttude järeldusena olen ma muidugi aru saanud, et ma olen täielik vähemus, sest 99% ajast on see minu jaoks märgistanud ikkagi mingite hingeliste eelduste sidumist füüsiliseks. See tähendab, et see inimene on mu jalust nõrgaks võtnud, tal on olnud potentsiaal olla mees. Sest fuck it, kui me juba voodi jõuame, siis on mul ikka teatavad eeldused, millel mu instiktid rajanevad. Nagu meil kõigil.

Muidugi olen ma pärast pikka rodu ebaõnnestunud suhteid lati nii kõrgele seadnud, sest nii on lihtne mitte kellestki huvitatud olla. Meest üldse mitte vajada on nii lihtne, kui sa suudad end ise õnnelikuks teha. Ja selle perekontseptsioon sõnatasin ma ka enda jaoks ümber, sest avastasin, et ma ju elangi perega koos. Kaks päeva järjest oma vennaga olles jõudis mulle pärale, et pole vahet, kelle eest sa hoolitsed, kui niikuinii on vajadus hoolitsemise järgi. Neid, kes hoolitsust vajavad, on maailmas piisavalt palju, et ma ei peakski kunagi lapsi saama tegelikult. Tükk aega arvasin, et vist ikka peaks, aga no.. see ei ole mingi asi, mida ma korraldama hakkaks, kui see ise ei juhtu.
Ja veel enesesüüdistamise profülaktikaks: ma ei saa mitte midagi teha, et enamus mehed on pussyd inimesed. Sellega ongi nii et kui pea ei võta, siis võtavad jalad ja jumala eest, jookske nahui mu eest kui vaja, aga mingit huinjamuinjatamist ma ei viitsi enam. See ei ole, et ma ei tahaks, et keegi mult jalad alt võtaks, aga ma tean ise ka, mis ma olen, kui ma peeglisse vaatan, aga kui mees ei näita mulle midagi, mida ma ei tea, siis pole mõtet üritadagi. Ma usun ka, et on olemas mehi, kellele ma ei peaks emme olema ("valva mu jooki nagu emalõvi","sa meenutad mulle mu ema").

Aju poolest iseloomustaksin ma oma unistuste meest praegu kahe variandina: õilis ja aus eesti riigimees või täielik vene maffiagängster. Ma tahan tutvuda inimesega, kes midagi reaalselt ära ka teeb. Kaua ma pean seda maailma üksi muutma?
Oh, olen vist jälle melodraama soone peal..

veendes end, et mu nahk ei ole liiga õrn

So forget this cruel world
Where I belong
I'll just sit and wait
And sing my song.
And if one day you should see me in the crowd
Lend a hand and lift me
To your place in the cloud.

Nüüd, kus ma vaatan antropoloogia õppekava isukamalt, kui ühegi mehe pilti, ja pakkides lahti asju oma uues vanas kodus, leian ma külmetavatest varvastest hoolimata, et ega mu põhiolemus midagi oluliselt erinevamat kui mõni Nick Drake'i lugu olegi. Maailma turvalisim koht on ikkagi, nagu alati on olnud - raamatukogu, ja mida vähemate inimestega ma suhtlen, seda paremini ma nendega läbi saan. Olen suutnud luua grandioosseid illusioone nii kogu maailmale kui iseendale, et olen meisterekstravert, kuigi kui keegi vähegi viitsiks mu teatraalsusse süveneda, näeks ta selle taga pleekinud rekvisiite ja hõredaks kulunud lavalaudu, millel on eelnevalt elanud ja esinenud kõik maailma rockstaarid. Aga kui peaksin praegu valima ühest kahe vahel, võin ma kindlalt öelda, et olen taas müürilill rohkem kui vallutaja. Ent ei mingeid lõplikke järeldusi, elu on lõputu laineline kõverjoon, võnge, mille tukslev tükk elu ma olen. Ühteaegu nii tähtis kui täiesti mõttetu.

Olen oodanud seda aega ja maharahunemist, et end selgeks mõelda ilma emotsionaalse sõltuvuseta otseselt mitte millegi rohkema järele, kui selle, mida me inimestena nimetame baasvajadusteks. Ja et needki varieeruvad inimestiti, leian ma, et olen taandanud just endale hädavajalikuks. Rohkemast võib unistada, aga sellest ei saa lasta end pimestada, sest pole midagi tähtsamat, kui olla praegu.

Praegu on aeg õppetundideks sellest, kuidas teha vahet iseenda ja teise inimese eludel. Nüüd ma vaatan, kust lähen mina ja algad sina, sest meie olemus on valikute küsimus. Valikute taga on julgus, argus ja kogu maailma palett emotsioone ja tundeid, mida me vastavalt kaasas kanname, välja mõtleme, avastame, kopeerime või väldime ning sellel kõigel on erinev tähenus. Kõigil neil samadel võnkumistel on oma põhjus, mis nii harva täielikult seletab end me kohtumise hetkel. Ometi on me nägemises ka silmadesse vaatamise kindlus ning otsene taipamine. Aga ikka võiks küsida, ja alati küsida: mida me üldse mõistame - iseenndast või kedagi teist?

Kui kaugele ma nutmisega kavatsen jõuda

"Üks eesmärk oli Siddhartal, üksainuke: tühjaks saada, tühjaks janust, tühjaks soovist, tühjaks unelmast, tühjaks rõõmust ja murest."

Nüüd kus ma käin seda teed ikka niipidi nagu peab - seestpoolt väljapoole - libistan ma end üle kõigelt, mis mind ikka puudutanud on. Võiks mandumise hirmust peljata kordusi, kuid kindla teadmisega, mis sünnib tunnetusest, ei ole mõtet puielda. Kodu on kuhu ma sündisin, armastus on üks, keda ma tundsin. Ja elu on kuniks on lootust.

Täpselt nii nagu ma mõni kuu tagasi kartsin, nii ma ka kulkast ühtegi senti ei saanud. Kuigi mul on kaks raamatut pooleli. Sitta kah, Eesti värk. See eelminegi aasta läks hästi, et toetust sain. Mul on nüüd kaks, võib-olla äärmuslikku, teooriat: ma ei ole end hästi turundanud või ma kirjutan täielikku sitta. Need variandid võivad muidugi ühe terviku ka moodustada. Kellelegi ei panda muidugi kunagi suuremat koormat, kui ta kanda jõuab, ja minusugusel peab ikka konkreetselt ora perses olema, mingi äärmuse totaalsus peab mind nii pingul hoidma, sest alles siis avaldub mu tõeline loomus. Ses suhtes ei ole ma muidugi mingi erand, aga ma olen milleski alati sügavamal kui keskmine. See on lihtsalt fakt. Nüüd see enam isegi ei üllata mind. Ja ju pean ma siis selle vaesusega ka lõplikult harjuma. Ju ei ole ma nende aastatega piisavat õppetundi saanud.


Lugesin viimaseid Mihkli Värskes Rõhus avaldatud luuletusi ja tundsin, et see, mille pärast ta mulle loojana üldse kunagi meeldinud on, ei ole kuhugi kadunud. Ta äratab mind inimesena ikkagi üles. Aga samas - nii nagu ma valin inimesi, valin ma ka väga hoolsalt kirjandust, mida ma loen, ja ma tõesti ei viitsinud teisi autoreid sirvidagi. Samamoodi, nagu on võimatu määrata lõõgastumise ja enesehävituse piiri, ei tea ma, kust peaks minema loomise ja tegelikkuse vahe. Piiri kui sellist tegelikult ju pole. Aga mina oma teravusega loodan neid näiliselt pidevalt luua, kuigi need kestavad vaid hetke ning neis pole eales olnud rahu.
Mihkli luules võlub mind just selle umbmäärasuse kõikvõimalikkus, aga muidugi olen ma ka subjektiivne tõlgendaja, kes võib liialt vaadata asju selle nurga alt, nagu ta neid näha tahab. Ma tundsin ära nii mõnegi kujundi, mis meid ühendab ning üllatusin, et ta nii ausalt nukker võib olla. Tahaksin nii väga teada, miks, ent suudan ju sedagi ette kujutada.. Kõige imelisem on muidugi see, et ma näen ennast läbi tema täiesti teises valguses ja ta inspireerib mind mingisugusele ennetundmatule kergusele, mis on stoiline ja õrn. Ma tahan oma ellu iga päev stoilist õrnust. Stoiline ja õrn on nagu mu lemmikilm: päike ja kerge vihmasadu, soe poriloigune suvi. Või nagu udu varahommiku vaikuses. Ma ei tea ja polegi oluline, kumb mulle rohkem meeldib, aga seal on see sama, mis Mihklis: stoiline õrnus. Võib paista naiselik, aga kui on üks asi, mis on mehe puhul briljantne, siis on selleks julgus olla haavatav. See nõuab rohkem mune, kui agressiivsus - vägivald ja karmus näitab alati, et olukord on meeleheitlik; et tegu on sõjaseisakuga, kus peab valmis olema kõige hullemaks. Ja kuigi on näha, et Mihkel kardab surma ja igatseb kedagi, kes teda tundagi ei taha, siis

midagi ju veel on
mida sa siiski ei näe
mida ei tunne
ega ela läbi 

Kõigel on oma õige aeg ja koht, inimene peab selle lihtsalt ära tundma.

hingeporno

Ma ei saa endale sisendada rahu, kui ma pole tunnistanud, et olen pettunud. Olen selle pettumuse sõnastamist kõigest edasi lükanud: mul on kõrini, et kõik mehed sellised douche'id on. See on kolmekümnele läheneva noore naise arvamus, kellel on mitmete aastate jagu kogemust erinevates kokkupuudetes meestega. Loomulikult pole see absoluutne, aga tänaseks on asjad nii kujunenud, sest mees, päriselt:

ma ei ole su ema. Ega isa. Kõigepealt oleme inimesed, siis sugu. Ja sugu ei fikseeri veel ühtegi rolli - see on ainult meie kummagi (oletatava) kultuuri küsimus. Ma ei ole su perekonnatraagika lahendamiseks sobiv koostisosa. Ma ei kavatse olla ainult ilus. Ma ei kavatse olla koledam, et kellelegi vähem meeldida, sest sina oled armukade; sest sina oled ebakindel nii eneses kui minu armastuses. Sinu kiim on sinu probleem. Su ego on sinu probleem.

Ma olen romantilises armastuses pettunud. Idee armumisest ajab mind oksele, sest see on nii naiivne ja lõppeb alati katastroofiga. Mehed saavad mõelda ainult ühe peaga, juba füsioloogiliselt on see paratamatu, sest veri on korraga ainult ühes neist peadest. Mehed on haletsusväärsed väljaarenemata tundeeluga saamatud lapsed, kes võtavad naisi iseenesestmõistetavate alatiandestatavate emmedena, kellelega võib ükskõik kui sitasti käituda. Olen väsinud olemast kellegi salatud tunne või keelatud afäär, sest ma väärin rohkemat. Ma väärin paremat olemast kellegi ajatäide.

Usun, et võiksin kunagi olla kellegi abikaasa. Minu pühendumus inimsuhetele on kujunenud aina põhjalikumaks, ent selle taga on aastaid pettumusi ja hirme. Ja kui täiesti aus olla, siis meest pole mul kunagi olnud, Suhet selle klassikalises mõttes pole ma kogenud. Kõik meestessepuutuv on vaid sõpruse ja seksi piiridel laveeriv suhtlus, mis pole mind kellelegagi sidunud sedavõrd sügavalt, et mul kedagi taga nutta oleks. Ma olen ka üle elanud lause "ma ei armasta sind" inimese suust, keda ma pidasin oma kõige otsesemaks hingesugulaseks. Mul pole enam midagi kaotada, vaid ainult võita.

Head aega Tartu tolgused, naistemehed ja memmepojad, teile ma lapsi ei sünnita, sest te ei saa iseendagagi hakkama. Rahast rääkimata ei tundu te ka teadvat, kes te tegelikult olete või mida oma eluga peale hakata. Mul ei ole teiega turvaline.
Paljudele meestele meeldinud olemine pole minu jaoks stiiliküsimus. Ma olen seda juba pigem vihkama hakanud, sest tegelikult ei meeldi mulle mitte kellelegi, soost sõltumata, öelda, et ta mind ei tüütaks. Ma saan aru küll, et kõik otsivad kedagi, aga ma ei ole üheöösuhe või ekstravagantne kulturnikust tüdruksõber, kellega uhkustada. Vahel tundub mulle, et olen nii vana kool, et keegi isegi ei mäleta, mida tähendab härrasmehelikkus. Ja muidugi võin ma ka tunnistada, et pole ma isegi alati just daam olnud, aga seegi peab lõppema. Sest ma ei usu, et rüütellikkust ja väärikus maailmast kadunud oleksid. Ja ma ei taha uskuda, et kõik mehed nii nõrgad on, kui siiamaani näinud olen.

Ma ei saa olla naine, kui mees pole mees.
Võib muidugi küsida, et kas peaks.. olen ju ka tuliselt naisi vihanud - ent ju ole selle teema otski selles, et ma iseenese naiselikkusega (daamilikkus), mis hõlab ka suhet emaga, kõige paremas kontaktis pole olnud. Aga miks see mind painab, on ikka seotud vajadusega kogeda elu kogu selle mastaapsuses. Et ma pole saanud päris seda, mida ma täna oskan soovida, polegi eilse viga, vaid kogemus, aga järjekordselt väga põhjalikult omandatud kogemus, mis hoiab mind juba mitmendat kuud teadliku ja veendunud tsölibaadi juures (mille hulka käib minu puhul ka võõraste meeste vältimine), sest ma ei oska olla kuskil vahepeal.

Muidugi on mul PMS ja light pohmell, kui ma seda kirjutan, aga see on jälle üks järsk üleminek uutmoodi eraklusse juba harjumuseks saanud sotsiaalsusest. Ja mul on nii kahju, et ma meestest nii halvasti arvan praegu! Ma tean, et see läheb üle, aga mitte enne, kui ma olen ebaõnnestumise tüdimusest üle saanud.

"Tegelikkuse tervendav jõud"

"Paljud kunstnikud ja teised, kes end loojaks peavad, on sageli ennast täis, sest peavad ennast loojaks. Nad arvavad, et suudavad midagi luua. Tõeline kunstnik ei mõtle nii, sest kunstnik on teener, kui mitte sulane. Ta on lõikekoht, mille läbi senikuulmatu, -nägematu, -vormitu võib-olla ka mittemõeldu tundmatusest välja tuleb. Loomulikult on see vahendamine tähtis ja seda võib nimetada ka loominguliseks protsessiks. Kuid seda kindlasti mitte selles mõttes, nagu oleks loodud midagi, mida varem olemas ei olnud, vaid selles mõttes, et midagi mittenähtavat tehakse nähtavaks."
Wilfried Nelles

Olen nüüd sinnamaale jõudnud, kus usun varianti, et mu inimsuhete tupikute taga võib olla midagi rohkemat, kui puhtalt minu individuaalne hullumeelsus. Hellingeri teraapiakogemuste lugemine on pannud mind väga põhjalikult ümber hindama perekonnaloo tagamaade sügavust ja laiahaardelisust, millest on võimatu kellelgi meist pääseda. Suguvõsas olevate inimeste lahendamata probleemid kanduvad selle liikmetele edasi sama raskusena, nagu need olnud on ka neil liikmeil, keda me isegi tundnud pole. Ehk usaldavad võõrad inimesed mind pimesi just seetõttu, et kannan endaga enese teadmata kaasas nii paljusid saladusi, mis meie peres salajasse on jäänudki?

Saladuse hoidmine viitab iseenesest ka truudusele, isegi, kui selleks truuduseks on iseenda süüdistamine ja probleemide eitamine, lahenduste otsimise asemel. Saladustes on üksindus, mis avameelsuses puudub. See kõik sobitub liigagi hästi minu eksistentsiaalsele vajadusele leida tõde, raiuda ausust ja karjuda ebaõigluse vastu - sest nii tasakaalustan ma olnud aegade puudujääki. Ma tean, et olen sündinud selleks, et midagi saaks tehtud, mis on varem tegemata jäetud. Ja nagu eelnev tsitaatki, ei arva ma, et see oleks midagi, mida keegi maailmas poleks varem teinud, aga seda pole juhtunud selles ajalõikes, kus ma loodud olen.

Töösse sukeldumine on viimaste nädalate jooksul seoses Tamsalu ja Tartu vahet sõitmise tõttu veidi häiritud, nüüd need jõulud ka, ja kolimine.. aga tundub, et mul pole oma tujukast natuurist olenemata enam väga võimalik millegi peale sügavalt pahane olla. Usun, et ajaga muutub see võimekus veelgi väiksemaks, sest see on teadlik valik: nautida elu nii palju igas hetkes kui võimalik. Ja see justkui sunnitud paratamatus, et pean jälle Tamsallu kolima, pole üldse masendav või kuidagi hirmutav, sest endaks saab jääda ju igal pool. Sama on keegi teine olemisega. Kaunis on vahelduseks hoopis see, et kellelegi vajalik saan olla.

спокойная ночь

Я ждал это время, и вот это время пришло,
Те, кто молчал, перестали молчать.
Те, кому нечего ждать, садятся в седло,
Их не догнать, уже не догнать.

kogu maailm käib
ümber augu
ja suure paugu

mu kehal on rohkem arme
ja tätoveeringuid
kui ühelgi mehel
kellega ma maganud olen

kas pole neist keegi
mulle vääriline
või olen ma neile
liiga sodi olnud
et meist asja ei saanud

olen üksindusega harjunud
see ei kurvasta
aga ma mõtlen ikka
miks ta end tunda laseb

see mees
see üksindus

elu on ebanormaalne kogemus

Hertta rääkis mulle oma sõbrannast, kes, nagu mina, läks vahepeal hulluks. Aga üks kord psühhiaatriahaiglas kohtas ta üht teist hullu, kes oli kirjanik. Nad armusid metsikult. See on midagi nii uskumatut ja imelist, nagu oleks see minu enda elust pärit. Mul läks muidugi tagurpidi sellest versioonist, ent ometi kinnitab see midagi inimese ületähtsustatud vajadusest kõike kontrolli all hoida. Ja see kirjanik oli muide haiglas seetõttu, et elas oma karakteritesse liigselt sisse, ega suutnud enam reaalsust eristada. Seda tõsiasja üritan omal pingsalt meeles hoida, sest mul on selle Maapealse eluga kogu aeg üks paras pusimine. Ja tänaseks on mul tekkinud sügav kahtlus selle suhtes, kas minuga on üldse võimalik lähedane olla. Kas üksindus on ainus eksisteerimise vorm minusuguse "segase" jaoks, sest nii ei tee ma oma olemusega kellelegi haiget või olen ma millestki valesti aru saanud, sest praegu on lihtsalt üleminek ühelt arenguasemelt teisele?

Kuna viimase aasta jooksul on paljud mu emotsionaalsed sõlmed end vähehaaval lahti harutanud, tunnen ma iga päevaga enese emotsionaalsuse hääbumist. Ma pole kunagi olnud viisakusnägude tegija, sest olen seda oma karmuses valetamiseks pidanud, aga nüüd tekib mul aina harvemini vastureaktsiooni vajadustki. Olen poolel teel oma unistuseni, milleks on konfliktiseisundi, milles vastaspool on ärritunud, lahendamine ilma ühegi omapoolse negatiivse tundeta, sest mu sisemine rahu on nii treenitud, et ükski sügavalt inimlik emotsioon (mõtlesin siin neid kuut põhilist, mis on evolutsiooniliselt meie ellujäämise määranud ning millest kõik edasine on juba pigem "tõuaretuse" ehk karakterikujunemiste tulemus) ei suuda mu meelerahu ja probleemile lahendusi leidvat loovust lukustada. Olen jõudnud alles sinnamaani, kus ma lahkun olukordadest, kus mind rünnatakse nii viisakalt kui võimalik. Negatiivne emotsioon ei saa enam nii kergesti kätte, see jõuab kohale viivitavate minutitega, sest see on võõras, mitte minu sisemine, millele rõhutakse, sest tean, et minul pole halbu kavatsusi, milles mind süüdistatakse. Igal etteheitel on ka intellektuaalne laeng, mis saabub tavaliselt pärast emotsionaalse kihi laagerdumist. Aga see on vist sellepärast nii, et ma ise olen väga emotsionaalne olnud, mu ellujäämine on enamuse mu elust olnud kahtluse all (energeetiline laeng, mida ma enamuse oma elust ei ole osanud teadvustada on: mu ema ei tahtnud mind, ta ei olnud huvitatud minu elus olemisest) - see tähendab, mul pole olnud oma elus põhiväärtust ehk turvatunnet. Ma olen 26 ja nüüd ma tunnen, et ma võin hakata maailma usaldama. See omakorda tähendab, et ma olen alles nüüd küpseks saamas. Ma ei pea ennast kogu aeg kaitsma ega kellegagi võitlema.
Armastus, millega olen kokku puutunud ei ole enamuses olnud tingimusteta. Aga tõeline armastus pole päriselt armastus, kui sellel on tingimused. Puhtus on loomulik ja austab teist just sellisel moel, nagu ta on, eeldamata, et see oleks midagi muud kui see on. Ilma sellise armastuse kogemiseta poleks ma elus. Ja kuigi see tundub fenomenaalne, siis tegelikult on just tingimusetus kõige normaalsem, mis üldse olla saab. Kunst on selle kõige parem versioon, sest see ülistab ainulaadsust: mida haruldasem, seda parem.

Oma valitud erakluses, millest ma siiski vahel ka väljas käin, mõtlen väga palju inimsuhetele, milles olnud olen. Miks mingid inimesed olid, kuhu ma jõudsin, mida me tegime ja miks kõik juhtus. Asjadest saab paremini aru, kui neid eemalt vaadata. Mõistan nüüd ka, miks mul nii palju kokkupuuteid meestega on. Selle tõsiasja alles pealmine kiht on see, et ma polnud isaga ehk piisavalt lähedane ja otsisin oma kinnisideedes võõrastelt tuge. Mida aastad edasi, seda vähem vajasin ma tuge, sest ma kasvasin iseenda jaoks aina tugevamaks ning seda rohkem tuli ka mehi, sest nüüd oli minus elujõudu, mis inimesi köidab. Ja miks ma nii kergemeelselt nende kõigi suhtlesin? Sest minu jaoks olid nad huvitavad inimesed. Mul pole eales olnud tagamõtet olla femme fatale - see lihtsalt läks nii. Jah, ma olen provokatiivne, aga see ei tähenda, et mu eesmärk oleks mehi ässitada. Ma lihtsalt polnud oma mõjuvõimust teadlik. Provokatsioon on minu jaoks intellektuaalne mäng, kui see juhtub, siis järelikult on sellel mõlemapoolne pinnas potentsiaalseks mänguiluks. Mitte, et ma peaksin end õigustama, aga ma ise olen ju lihast ja luust näide sellest, et oma tunnete eest saab vastutada igaüks ainult ise. Ei ole nii, et keegi on mulle haiget teinud, vaid mina olen valu endasse vastu võtnud. Ja kui keegi on valu endasse vastu võtnud, peab ta sellega tegelema ise - teise süüdistamine on ajaraisk. Seetõttu olen ma sellest ammu loobunud. Ja soovitan armuvalus meestele ka.
Kuigi, ausalt öeldes on mul südamest kahju, et ma selline mõrd olen olnud. Ainus, mis ma oma pattude kahetsuseks tagantjärele öelda saan on, et ma ei osanud olla keegi, kes ma veel polnud. Ma tahan kogu aeg paremaks inimeseks saada ning seetõttu ma üldse kirjutangi seda ja elan kõike tagantjärgi läbi, et mulle kohale jõuaks. Ning ega ma isegi end ühessegi suhtesse julge lubada, kui ma üksindust uuesti läbi pole elanud.

Viimase täiskuu ajal tabas mind väga väga suur kahetsus kogu selle elatud elu hullumeelsuste pärast. See oli ülipuhas tunne. Nutsin kõige pärast korraga ning pärast seda tundsin, et olen oma rännaku iseend otsides lõpetanud ja tean nüüd, kes ma ei ole. Tunduvalt kergem on.
Eelmise nädalavahetuse libastumine ainult tugevdab seda teadmist. Palusin mõnedelt asjaosalistelt vabandust ning loodan, et see pehmendab mu vääratust. Aga jumal teab, kas nad mind kunagi enam usaldada saavad. Seda pean ma iseendalegi tõestama - kvantitatiivselt, ajaga. Ja ma naudin seda juba praegu.