suvi pole kirjutamiseks, vaid eluks

kõrgpinge

Vaat et lausa piinlik või kahju on end proosaliselt väljendada, sest olen end luulesse nii sisse mässinud ja see ei ole üldse enam oh mul tuli või ah, ma olen armunud. Üks osa minust vihkab, teine armastab, üks silitab, teine lööb, üks minust on mees ja teine naine - see on tuli, mis saab kokku õhuga, see on maa, milles voolab vesi - ja mul pole teha muud kui alistuda. Või siis ma keeran fookuse teadlikult madalamaks, ma ei tahaks erutusest väärastuda, avan teleka, kuskilt peale VH1 ei ole kindlat minekut. Analüüsin umbes pool tundi saadet "Guess what year" ja ei pane kunagi rohkema kui kahe aastaga mööda. Räägin kolme Tartu sõbraga - kas ma tulen, kuna, mul on sulle muffin, joome end täis, aga ei, ma siiski ei lähe viimasele rongile. Kuni tuleb Whitney Houston - mul lendab vabsee sitt ventikasse. Putsi, kas ma juba terrve päev ei ole asju selgeks kirjutanud endale? Miks tunded otsa ei saa?
We both know I'm not what you need

Panen esimese viie takti jooksul ummisjalu joostes teleka kinni ja kirun - universumit! Kõik oli ju hästi läinud. Olgu, mõtlen, vittu see armastus ikka veel, lähen siis võtan ikkagi, jälle!, selle õlu ja need suitsud. Viskan oma punase nahktagi selga, Azealia alustab räppi I'm so cold I'm drippin ice ja ma feelin a change, feelin it in the air. Kohalikud jörrid töllavad viisteistminutit enne kümmet poe ees, näod irevil ja iga korraga järjest vähem näen ma neil ja endil vahet, aga ma kujutan ette seda blendimist liigagi hästi, kus ma mingis reaalsuse versioonis nendega koos jooksin.. big no-no. Mulle ei kõlba need üle kolmekümnesedki poisikesed. Mulle ei kõlba üldse mitte keegi! Tuss, jäta mind rahule, ära ole inimene, ole aju, fakk, aita mul mõelda, mul on plaani vaja, mul on lahendada vaja, mulle pole vaja meeste tähelepanu - ma ei taha selles üldse olemas olla, fuhh!
Sõidan rattaga prükkarini ja tõmban tobipaki paljaks, õlu tuli kassast tagurpidi kaasa, see on nüüd raudselt paukus, panen ta korvi ja mõtlen, et ei sõida jälle sinna lubjatehasesse, vanasse Kukelossi ka ei lähe, seal kukub lagi pähe, ja väntan nii aeglaselt kui mu rahutus suudab mööda väikest tänavat kuni üle raudtee, kust keeran lagendikule lossi juures - seal on tihnik kividega, kus ma kord eriti lääget luulet kirjutasin. Pargin ära, mõtlen pohui, täna pole kuhugi kirjutada, aga nii kui ma maha istun, õlle avan, hakkavad jooksma pildid minust samaväärsena kõikide ekside, parmude, hoorade, armastajate, luuletajate ja eluarmastuste vahel. Kas ma ei saa hetkekski üksi jääda, kas mu vaimu ei vaigista mitte midagi? Ja Susy Q laulab, et I can't live without you, can't live a day without you.

Ometi olen ma nii visalt kõik need aastad vastu pidanud. Teadmise eest, kus ma nädala aja pärast olen ei päästa mind miski. Ja kuigi ma tean ju, et see ei saa väga palju kaifimaks minna, kui mul praegu juba on, sest ma ise! olen oma küttekeha!, siis ikkagi idee on unistus, on kustumatu lootus, on paratamatu romantik minus, kes kultiveerib ja kulmineerib lõppematuid stsenaariume ja ilu ilu ilu - maalilikku inimeseks olemise jäädvustust!
Kogu see udu, õhk mis paks kui põleks inimese jäänused. Need noaga lõigatud tükid me pilkude vahelt on sõnad mida mitte kunagi välja pole võimalik öelda, sest need ei käi läbi keele, mis tunneb sõnu, vaid kõige toorema, jultunuma, labasema liha, mis naine ja mees üldse olla võib. See ongi armastus esimesest silmapilgust: põletav kiim, ja hingesugulus - sobiv helistik seletamaks tähistaevast, mis sellele kiimale särab! Täiskuu on helendav kolmnurk mu kehal, kui tema langeva tähena andub juba eemalt ilule, mida ma ei valinud, vaid milleks sündisin. Ja nüüd on ümbersündimiseks juba hilja - ma ei pääse siit kehast enne ega pärast kui ta oma silmad mu peale on naelutanud. Ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma sulan.

Selle teksti lugesin ette 26.05 HeadRead festivali proosalugemisvõistlusel.
Fuck kirjavahemärkidele, küsimus on rütmis. 

ENESEKINDLAD NAISED EI VIHKA

olen oma generatsiooni naishääl keset kaubanduskeskust on mu vabadus mitte minna mehele vaid osta kingi mis mu sääred lennutavad taevasse kuhu pürgida tahab ju igaüks

see on suhete vaba turu majandus
ma ei kavatse enam tunda oma murtud südant
ega elu ei ole luuletus, elu on ime
ilus tüdruk, ime
sellel suurel vorstipeol, kus keegi alati
tahaks suga keppida
tuleb ennast armastada ise

ma armastan end ise!
nii kingadega kui paljajalu
nii teel taevasse kui koju
sest ma olen oma generatsiooni naishääl
üheksakümnendates kannatada saanud lapsepõlvega
vanaema kasvatatud naiivseks
puhtamaks inimeseks kui vaja oleks
sest kõik päevad on ajanud segadusse
kuni tänaseni
mil jätnud olen kõik oma peigmehed
sest ei kavatse saada üksikemaks
armastuspuudujääkide kompenseerivast
ajudeta täispeaga ettekujutatud armumise
suvalise ilusa kõva riistaga mehe kiimast
sest see oleks liiga lihtne

mul on vittukanti ambitsioone
näen potentsiaali adobteerimises
aga noh, oleks siis et emaks lastele
ent mehed jäävad ette, sest pärast vihma
seened - tead küll - tõmba ainult
õrnalt käega üle ja juba ta tuleb
ja jälle on liiga lihtne, igav ja labane
kogu aeg sama skeem ja nukraks teeb
et peale ihuliikme nagu miski muu ei areneks
kuidas ometi peaks mulle sellest piisama?

olen selle generatsiooni naishääl, türa
kuuled mind või?
nahhui sa passid mu perset ja rindu
su munn on vähe isu äratav
seega seis on ebavõrde

mina juhin
armastusega

kas tunned mind ära

Värvisin oma juuksed mustaks ja seina valgeks. Elu läheb nüüd nii, et luuletus on argipäev - mul pole enam millegi eest põgeneda. Olen aru saanud, et kõik need aastad elasin skisoidses kujutlemas, kus arvasin, et miski päästab mind võluväel minust endast, aga tegelikult, nüüd ma tean - ei päästa.
Ja sellepärast ei kavatsegi ma enam põrgus elada.

See saab kohe valmis, see, milleks ma kõik need aastad valmistunud olen. Ei saa öelda, et järgmise kogu viimane rida on kirjutatud - olen seda liiga mitu korda juba arvanud, ent ometi: mul pole enam midagi öelda. Võtsin eile julguse kokku ja lugesin nii esimest kui teist luulekogu ja mõistsin, et olen nüüd saanud selleks, kelleks esimese kogu kirjutamise ajal saada tahtsin. Tsükkel on lõppenud. Ja see on alati nii, et kui mina olen valmis, ei jõua maailm järgi. Tuleb olla kannatlik, tuleb teisi enam mitte persse saata, sest keegi pole süüdi, et iga teadvus nii üksik on.

Ilgelt paha tuju oli enne magamajäämist, see oli sellest õudsest õllekokteilist, mis onu mulle jättis, ja ma hakkasin Talvikut lugema. Siis tuli mulle meelde, et olen unustanud endast osa, mis elas kooliaega läbi tänu sellele, et sai iga vaba hetke veeta tundmatu avastamisele. Siin oli selleks muidugi kõigi ajastute popmuusika žanrid ja kirjandus. Panin igal võimalikul hetkel pleieri käima. See algas vist vahetult enne kooliminekut, peale seda olen vist küll üle kümne pleieri lõhki kuulanud. Põhi- ja keskkooli parim osa ei olnudki tegelikult need Vennaskonna kontsertid, kus ma iroonilisel kombel mingite esimeste armumislaadsete asjadega paljuski tegelema olin sunnitud, vaid need vabad päevad ja vaheajad, kui ma lugesin nii kaua, kuni silmad lahti seisid ja jätkasin esimese asjana ärgates.
Ma olen tripihaige, selles pole kahtlustki. Ma olen uskunud kõiki oma tundeid nii pimesi, et pole eales osanud nende adekvaatsuses kahelda. Jah, sain alles hiljaaegu aru, et olen pisut dramaatiline. Ma lihtsalt ei ole teadnud, kus minu ja kellegi teise piir läheb. Praegu saan vist natuke paremini aru.

Näed kõike mis oli 
kuid imelik polegi valus.
Su minevik olen,
olen lumm mida mõnikord tajud.
Kõik see mis meid kunagi sidus,
kuhugi kaugele hajus.
Märg pargitee olen
sügise lõputus sajus.

Ja mis need armumisedki olnud on? Seda kinni ei püüa. Ja ma ei kavatse haarata ühtegi psüholoogilist võtet, sest selles kõiges pole mitte midagi kordumatut. Elu taandub alati samadele väärtustele ja vajadustele. Kõik on ainult üks võluv tehnikate väljatöötamine - et teada, kuidas olla. Ja nüüd mul on midagi, mida ma tean.

Samamoodi, nagu ma olen saanud end kõigisse tundeisse sügavalt sisse elada saan ma neist ju ka eemalduda. See ei ole tegelikult keerulisem. Tegelt - ehk võib see isegi lihtsam olla. Ma annan endale aru! Ja kui see aru millegi pärast mõnikord kaob, siis on see keemia - ja sest polegi midagi maagilisemat. Loodus töötab iseeneslikult, mis siin ikka rääkida või selgitada. Lähed kaasa või ei lähe? Mõlemad valikud on alati õigustatavad.

Su igatsus ootus,
üks killuke head.
Pelk mälestus olen
ja kunagi saadetud read.

Ja kuigi veel

Midagi seal kraabib ja kummitab,  aastaid.. Ma ei saagi nüüd aru, kas see on Viivi Luige või  Alendri enda tekst.

Ja kuigi veel mullatolmu ei ole kuulda me hääles,
sellegipoolest see vajub ükskord me mõlema pääle.

Kes teab kui palju on vihmu sestsaadik langenud alla
ja kui mitmete lõhmuste lehed on pääsenud okstest valla.

Eks Sa isegi tead, et ma tunnen Su ihu igal pool ära,
Su silmalauge ja saatust ja ripsmete rusket sära.

Sa ei mõista kuskile panna, sest et igasse südatalve
Sina joonistad ise mu näo ja kõrvale kirjutad palve.

Et me oleks veel niisama noored ja teaksime puid ja rohtu
ja et sa ikka veel salaja loodaks, et ega me eales ei kohtu.

Ent juba septembris kui kukub pähklipuist maha kõlinal raha
me näeksime teineteist linnas ning Sa jälle lööks silmad maha.

Sest tookord Sa olid nii noor, et ma heitsin Su näole suuli
nagu oleks see mõõgatera, mis pühitseb nukraid huuli.

Ja Su silmade põhjast kerkis siis surmale kullast ringe
ning sestsaadik minul on õigus eluaeg püüda Su hinge...

Luuletaja välimääraja

Misantroobist sotsiopaat minus on edumeelselt üles ärgatatud seoses ema närvivapustuse, peikade kinnikeeramise, väga võimsa noorkuu ja kirjandusfestivali stiimulitel. Nüüd olen ma vähemasti oma teadlikul valikul külm bitch, et see tüüp, kes mu kõrval istub mulle püksi ei poeks, ja kuigi ma tean, et see on osa mu vabadusest ja introvertsusest korraga, mõjub see ikkagi tahtmatult seksikalt ja paratamatult üleolevalt. Aga keda teist ma rohkem valitsen kui iseennast? Fucking elu paradoksid, ma saan neist mustreist juba päris hästi aru, see etteaimatavus on lausa tüütu, aga midagi pole teha. Armastan surma nagu armastan elu nagu isa armastab ema. Ja see üldse ongi mu kõigi unistuste psühholoogiline prototüüp - kuidas mees peaks oma naise heaks kõigeks võimeline olema.
Kuna peale armastuse on kõik elus jumala suvaline, siis mõtlesin ma viimaste päevade, ja kogu elu jooksul, nähtud luuletajate prototüüpide kirjelduse teha. Laienduseks võiks muidugi öelda, et luuletajana näen ma poeesiat ka kõige ebapoeetilisemates kohtades ja asjades, sest see on kaasasündinud meeleseisund - see kas on või ei ole. Ent minu perspektiiv on rõhuga fundamentaalselt gettho, ehk - mu analüüs  lähtub kõiges juuretasandil. Muideks praeguste planeetide retrograadsus on metafoorselt just madala ja kõrge võitluse (ehk kokkusaamise) haripunktides. Küsimus on alati ainult selles kui lai on mõistmise ja tundmise amplituud.

GUESS WHO UP IN THIS BITCH?

Alustasin selle postituse kirjutamist mingi poolteist nädalat tagasi ja olen nüüd nädalase viivituse kiuste tagasi maal. Ja kütan luuletusi kirjutada! KIIMAST PAKS MAIKUU, kus mul on kõige jõledamad alakõhuvalud üldse. Tra ei ole beebipillid minu teema üldse - keha maksab räigelt kätte. Ja see kõik oli üldsegi näonaha, mitte seksi pärast. Nüüd takkajärgi ka veel.. energia on igatahes suur ning võimsast noorkuust on saamas täiskuu. See tähendab ainult inspiratsiooni. Stiimulid on õhus. Ja. Ainult ma ise - uuenen. Vaatan ka viimaste paari aasta tagusesse aega, et mitte korrata samu vigu luulega - et mitte end korrata! - ja avastan, pole veel julenud nt teist, veel hullem, esimest!, raamatut üle lugeda, et omg päris hull mõrd olen olnd ikka. Ma olen prantsuse popmuusikaga enda plikatirtsul välja tulla lasknud, ent selle kõrval leiab pleieris koha ikkagi ka AZEALIA BANKS, sest.. nüüd ma ütlen seda küll viimast korda: meestele meeldivad Lolitad aga kui sa ei oska olla bad motherfucker, siis sa ei jää ellu. Ja kui Azealia kütab mulle peale I'm in every city they say hello to the head bitch siis on selle hüsteerilise bassi taga selline nõiajõud, et ma ei karda vabsee mitte kellelegi, olles seda endasse kogunud, ka petit babyna otsa vaadata nii, et neil hirmus hakkab. Sest
I been born too, You're from fuckin' where, who are you?
Bad queen is my pedigree, bad bitch is my legacy
You mad bitch, you average

Sest vähe ma ei ole haruldane sätendav tähekesel elav printsess. Mitte keegi ei saa mulle ealeski vastupidist kinnitada, ükskõik, kui sitasti mul ka parasjagu minema peaks - ma tean, kes ma ei ole, sest ma tean. Mis mulle meeldib ja mis mulle ei meeldi. Nii. Ja ma ei pea isegi meiki kandma, piisab sellest lõhnast, läbipaistvast huuleläikest ja korralikest kingadest. Ülejäänd on pohui, ma olen nii sale, et kannan absoluutselt kõik riided välja. Peaks jälle lasteosakonda minema - kuhu ma tõeliselt kuulun? - ja mingi nilli kleidi välja tõmbama. Samas kõlbab ka ikka veel kellegi hüljatud särk kuskilt Karlova aiast. Ja kuigi ma armastan enda keha eest hoolitseda, siis veits räpakust ainult erutab mind. Ma olen fantastiline - sündinud luuletaja.

Ma olen rets chick, kuskilt getthost - minuga on alailma tüli ja intriige. Ma ei oska suud kinni hoida, kui kõik teised seda teeksid. Ma olen lärmakas ja üliseksuaalne. Saan vaevu hingamisega hakkama, sest olen nii fucking tige kogu maailma ebaõigluse üle, mis kõikide nurkade alt peegeldub minu sisse. Ma tahan kõiki mehi ja nad kõik tahavad mind. Aga nad kõik on südamemurdjad. Ja riik on värdjas nagu perekondki. Armastan tähelepanu ja saan seda, sest olen tantsija ja käin laheda tropiga.

Ma olen heast perekonnast pärit ilus poiss. Mu vanaisa oli kooliõpetaja, isa riigimees ja ema kirjadustädi. Olen pungi pärast ühiskondlikult aktiivne. Samas - ma mõtlen ja hoolin, päriselt. Ja siis ma armastan ja armun, kogu aeg. Söön jäätist ja armastan seksida suht kõigega millega saab, sest ma olen mees ja meestele on siuksed asjad eriti lubatud. Ma olen diplomaadi isiksusetüübiga hull suslik, kes millessegi liialt kinni ei jää. Sõbrad kutsuvad mind Põrsakeseks.

Ma olen pärit karuperssest, aga kirjutan ürgrariteetseid ridu, mida keegi varem näinud pole. Viimastel aastatel enam eriti linna ei tihka minna, eksin kogu aeg ka Tartuski ära, kuigi käisin omal ajal seal ülikoolis. Bussile lähen Riia mäest alla tund aega varem - igaks juhuks. Veits ärevushäireid ja hämar perekondlik taust, võimalik Aspergeri sündroom. Natuke nagu sookoll, aga peaaegu on võimalik normaalselt rääkida - kuni mingi hetkeni. Klammerduv intensiivsete energiate suhtes. Umbes nagu koer, kes vannub sulle eluaegset truudust pärast seda, kui sa oled talle kaks korda süüa andnud.

Ma kannan kogu aeg salli, mulle meeldib teed juua ja sügisesi lehti vaadata. Maikuust alates käin terve suve igal pool paljajalu, sest nii saab kogu Maa energia talveks endasse talletada. Jälgin loodust ja üritan sellega üheks saada kõiges, mida ma teen. Luule on selle üks väljendusist. 

Noh, umbes midagi sellist, kui toorelt littida. See on natuke nagu AB või midagi, aga mul on plaanis minna järgmisele kirjandusfestivalile verinoori autoreid vaatama, ja ma olen täiesti kindel, et midagi eelkirjutatust ma sealt ei leia. Sest booše moi, meil on ju KRISTALL LAPSED - väiksed kosmosetükikesed sünnivad iga päev ja nad on niii targad ja elanud nii paljusid elusid enne seda kui nad meie 21. sajandisse jõudsid, aaah... ma olen juba lummatud, kuigi pole veel kohalgi. 

Ah issand, mida ma varjan - mingi osa minust tahab ilgelt last saada. Nii lihtsalt on. Mul on kõik selge, kuidas see käib, nii et ma ei hakka mingi kiimast segipeaga endiselt peikalt seda välja lüpsma või mingi nõmeda üheöö suhtega riskima. Üldsegi! Mul on meessoost väga häid sõpru, kellega ma pole maganud, ja me käime üksteisel külas ja räägime juttu. Nad ee.. ostavad mulle õlu ja annavad mulle ganjat, - kas see on altkäemaks või? Ei ole. Nad teevad seda, sest ma olen nunnu. Hi hi hi.

mai, tartu

ära kunagi unusta oma sitale vett peale tõmmata

Ma olen vähemusäärmuslane, aga mu nimi on käinud läbi väga paljudes tarbimiskorporatsioonides ja kultuurilistes liikumistes - kõik rohkem või vähem mainstream. Aga kuhu ma kuulun, kes on minuga samas paadis? Kõik ja mitte keegi. Ma olen täiesti vaba, sõltumatu, mitte kellegi pilli järgi tantsija. Ja mu karjäär selliseks sai alguse mitte esimeste luuletuste avaldamisel 16aastaselt ega esimese luulekogu ilmumisega, vaid koostöös nihilist.fm-iga - mitte sellega otsa peale saamisega, vaid sellelt üle saamisega. Sest live fast die young - ma jätan alati meeldimata kellegi ootustele, kellele peaksin tänulik olema. Mul on tõesti liiga pohui olnud. I do not suck cocks without my own appetite.

Küsimus ei ole selles, kas me jagame ühiseid poliitilisi veendumusi või mitte. Küsimus ei ole selles, kellega ma maganud olen või mitte. Küsimus on vabanduses arvata ükskõik, mida ma mõtlen. Ma ei usu sellesse, et kellelegi peaks pöörama selja teetõttu, et ta on minust radikaalselt teistsugusel arvamusel. Ma ei usu sellesse, et ta oleks vähem inimene. Ainuke asi, mis mind häirib on võimetus mõelda, küündimatus süveneda. Ma ei manifesteeri ennast indigolapseks ilma asjata, sest mul on oma asi siin elus ajada: ma pean seisma endast nõrgemate eest, pean tegema endast kõik, et luua neile paremat maailma, sest kõik, kes on sündinud ja sünnivad peale mind on juba targemad. Mina hakkan juba ajale jalgu jääma, kui ma ei ajaks oma old school igaviku teemat. See on ainuke põhjus, miks ma veel surnud pole.

Me oleme kõik täiuslik väljendus iseendast. Suurim tõke, millest elus üle hüpata on hirm. Ja isegi kui sest tõkkepuust teadlikuks saada, ei pruugi see veel pöördumatut võidetudsaamist tähendada. Pöördumatu võit on surm, sest ainult see tuleb väljateenituna. Aga senimaani võitleb igaüks iga päev omaenda võitlusi - iseenda sees.
See uus tunne, mille ma olen avastanud - normaalsus - aga levitab mõistmist sellisel universaalsel tasandil, nagu kosmos, kus ma saan aru võimalusest astuda oma tööst, oma manifestidest, äratundmistest ja eesmärkidest välja. Ma saan aru, et mõttetu on sama tähtis kui mõttekas. Ja ikka veel ei saa mitte keegi teine, kui iga universumi keskpunkt - ego, enesehinnang, ümbersündinud hing - anda adekvaatsemat hinnangut kellestki teisest. Kõike välist on võimalik ainult arvesse võtta, et ise teha oma otsus. Mitte keegi ei vali meie eest. Ja mis peab juhtuma, juhtub meie tahtmisest olenemata niikuinii. Tasub lihtsalt vahelduseks välja astuda ja küsida: kas see olin mina või midagi minust väljaspool, mis praegu juhtus, ning reageerida vastavalt.

Küll süda teab.


SUPEREDIT, UNLIMITED EDITION:

KAS MA EI SAA KULKAST ENAM KUNAGI STIPPI SELLE PÄRAST, ET MU CV SISALDAB KAASTÖÖD ZA/UMI JA NIHILIST.FM-IGA?

KÄIGE PUTSI SIIS, AHVID!

Ja et sõnum laiemalt leviks copyn ka fesari teate siia:

KULTUURIPOLIITILINE STEITMENT: MA EI OLE KELLEGI LITS.
Täna, taaskord oma CV-d kokku pannes ja üle lugedes, plahvatas mu peas üks võimalik variant reaalsuste kokkupõrkest, mis hõlmab endas kõigile teada-tuntud kultuurisõja osapooli, vastavalt ZA/UM ja Sirp - kui võtta seda kuskil algusest, kust sitt ventikasse lendama hakkas. Minu seotus selle sõjaga on sisuliselt apoliitline. Mingile nupule kutsuti mindki sellesse skandaalsesse numbrisse, aga mu tollane depressioon elas üle igasugused arvamised lihtsamatestki asjadest, rääkimata siis kultuuripoliitika, mis on üleüldse debiilne ja vastuvõetamatu kontseptsioon minu kui looja jaoks, sest minu asi on LUUA. Türa, ma ei ole poliitik, ja ammugi ei ole ma huvitatud kellegi poolel olemisest.
Tõsi ta on, et astusin EKLi peale seda, kui tihedam seos nihilist.fm-iga taandus - ja okei, Kaur, võib-olla ma tegin seda natuke naiselikust ussitamisest, aga peamiselt tegin seda oma VITU VÕIMUST, ja kui kellelgi seda eesti naiskirjanikest on, siis minul. Ja kuigi ma võisin tõesti nii mõnelegi selle sammuga tunduda reeturina, siis esiteks - võtan omaks nende suhtes, kellele tundus, et ma ta juurde kuulusin (aga sorry, sõrmust pole mulle keegi sõrme pannud). Teiseks: rohkem haledaks kui reetmise tõenäolisus teeb selle seiga hoopis see, kui oksendamaajavalt naiivselt armunud oma ühte konkreetsesse luuletajasse olin - mis oli hoopis suurem alateadlik mõjutaja, kui mu vaevumine kellegi poolt või vastu olla. Aga noh - ma olin Tema poolt. Jah, see on idiootne, aga me kõik teame, et selle armastusega tihtilugu nii ongi. Kolmandaks: ma ei ole kunagi oma peast nii palju kaugemale mõelnudki, et arvata, et ühed inimesed võiksid massiliselt teineteisele vastanduda, sest see on nii PÕHIKOOLIAEGNE PROBLEEM, et ma uskusin siiralt, naiivselt, VEENDUNULT (uussiiruse esindaja nagu ma olen), et selline asi ei saa lihtsalt võimalik olla. Aga te kõik - KOGU EESTI FUCKING CULTUURISKEENE - ajate mul südame pahaks oma kuradi paukumiste ja ärapanemistega. Nii ei saa koos eksisteerida, aga kas te tegelikult tahategi üldse midagi muud kui sõda? Kas sõda ongi teie meelest kultuur?
Ma panin pildi kokku tänu sellele, et ma pole viimased kolm korda Kulkast stippi saanud. Võib-olla seetõttu, et mu CV-s on kõrvuti nii ZA-UM.EE kui NIHILIST.FM? Või on asi ausalt selles, et ma pole seda väärt? Kultuurkapitali poliitika on ses osas mustvalge, sest su taotlusele ilmub ainult: ei või ja. Ei mingit seletust. Noh - ma mõtlesin just ühe välja.
Aga võib-olla olen ma lihtsalt sitt kirjanik.


Jumal tänatud, VH1st tuleb praegu Madonna "Justify my love" vähemalt.

kus lapsepõlv ja oleviku paradiis kohtuvad

sul tundub et jooksen su eest
ja mulle et ammu mul järel sa käid
kuid jälle kui ristub me tee
ma põgenen veel

kaod silmist ma minuteid loen
ja ootan et jälle sa leiaksid mind
kui näeme siis hakkab mul soe
et kõrvetan kui iseend

taas kui kohtume juba
kui tuttavad koos nüüd
koiduni me ei pea ruttama
silmist ei pöörata suuda
me tõusev päikene näeb meid
suudlemas veel

ma jooksen sest ootad mind taas 
me armastus otsa ei lõpe nii näib
ei kellestki muust mõelda saa on süda nii armastust täis

taas kord kohtume juba...

Ja ma isegi ei tea, kellesse ma armunud võiksin olla.

UNISTUSTE PRINTS

maailma esimene supermodell suri
hülgamishirmu
kõik
mida ta tahtis oli perekond
mis poleks tükkideks lagunenud

selle parandamiseks
leidis ta heroiini
ebastabiilsed armusuhted
võõrutused maailmade vahel
mis kokku ei kuulu

sina leidsid mu selle kõige keskelt
ja ma langesin nagu sõltlased ikka
suuremate dooside himu
sest sina olid liiga hea, et olla tõsi
ma ei pidanud end väärt olevaks
midagi nii tõelist ja lihtsat
ja ainult sellepärast
su kaotasingi

kui supermodell AIDSiga oma viimastel päevadel
sai lesbiarmastuse asemel
teda hüljanud ema
täieliku tähelepanu
võis ta surra

aga sina tulid enne
kui ma süstlani jõudsin
ainult unerohtude vatt
ja kõik, mis tänavatel end kätte mängis
tassisin koju
silmad pahupidi
elada oli vaja praegu

elada on vaja praegu
ja kuigi aeg läheb oma teed
neelab ta ikka meid alla
ent lainete loksumises
virvendab minevik
ja ma mõistan

elu on samasugune nagu alati
ja iga päev on surm sina
mu unistuste prints

don't need your money to get me what I want

Ma mõtlen siin, et võin jutustuse kirjutamise kokkujooksnuks lugeda. Alustasin "Suitsetamisega" ja selleks näib rohkem isu olevat kui perekonna eepikas tuulamises. Tuleb ikkagi meeles pidada, et maailmas on igasugu muid teemasid ka - ja ometigi tüürisin ma alguses ju jutukogumikule. Plus - kolmandat korda järjest kulkast ei. Fuck them bitches siis. Ja nii ütlengi, sest mul jõuavad need eelmise täiskuu mõjud kuidagi ringiga tänaseks kohale ning ma mõistan: HALLOO MA OLEN IKKA VEEL NOOR. Keskmine EKLi vanus on raudselt mingi viiskümmend või üle. Olen vist isegi tubli, et kohal olen käinud. Ma arvasin, et see tähendab midagi, aga nagu näha, oleksin ma samahästi võinud ka jumala paukus olla, sest selline magamatusaste tegi sama välja. Ja kui keegi arvab, et ma olen sellise suhtumise pärast Kauri seljataguseline egopauk, siis palun väga - võin olla. Aga ma ei biifi mitte mingit kuradi kultuurisõda, minu meelest on mõlemad osapooled debiilid, et nad üldse üritanudki on. Chill the fuck down. Ma pean hakkama ganjat kasvatama ja rahu läbirääkimisi kummagi osapoolega läbi viima, kui see sitt veel korra ventikasse lendab.
Ja üldse võiksin ma kummagi poole karakteristikat arvestades kollektiivse psühhoanalüüsi kirjutada kui vaja! Aga ma piirduksin ganjaga, oleks kõigile kergendavam.

Ent ma tunnen endas mingit raugemist. Olen päris intensiivselt omailma ehitanud ja selle kontrastiks on tunduvalt suurenenud huvi välismaailma vastu. See on mind muidugi alati hämmeldanud, sest see on lihtsalt nii... what the fuck kogu aeg, vahet pole millal ja kuhu vaadata. Ilu on siiski järjest rohkem iga hetkega. Sellest ka huvi.

Järgmine, või võib-olla jällegi see sama, sotsiaalne eksperiment on ülehomne käik karjäärinõustaja juurde. Aga vahi imet! Ma just tunnistasin avalikult, et ma saan aru, et universum tahab mulle (selle kulka kaudu võtan ma seda kõige otsesemalt) öelda, et kirjandusest eneseväljenduseks ei piisa. See on mu vundament, aga.. ma pean oma ilukirjandusliku meeskonna jaoks inimesi järele ootama. Ma ikkagi kujutan kirjaniku-toimetaja suhet reaalse tööna, kus ühtivad filosoofia ja grammatika. Rohkem kui joomine ja nussimine. Seniks kui toonane tööalane fantaasia end täita suudaks, olen avatud uutele võimalustele. Mis end juba avavad: F. tahab et ma ta multika jaoks tõlgiksin! Ja Tšoba saatis juba teise raamatu - ma võtan uue žanri ja kirjutan luulekriitika!

Täna on suurepärane päev olnud. Mõneti olen seda ka oma vabakutselise aja jooksul enne tundnud, kuidas töö jookseb nii hästi, et see kaif on täiesti võrreldav armunudolemisega - kõik on nii faking sünkroonis, iga rida ühtib iga looga, mis pleilistist tuleb, värvid haakuvad täpselt mõttega ja nüüd mahub isegi  s ö ö g  i i s u  nende asjade vahele ära. Ja vanaemaga köögis jutustamine. Mul on neljaosaline käsikiri käsitsi illustratsioonidega ja ropult luuletusi, mille iga sõna analüüsimise selle nädala kohustuslikuks ja sügavalt distsiplineeritud tööks olen võtnud, sest ma tunnen, et olen oma peas nii kaugele sõudnud, et kõige värskemad luuletused suudavad panna kõik eelmised kokku mängima, sest EPOHHI SUBTIITRID JOOKSEVAD. Sellest tuleb kõige kaunim piltidega filosoofiline luulekogu, mida sa üldse kunagi näinud oled. Ja see on 100% mina ise. Luule on alati rohkem, kui mina füüsiliselt olla saaksin. Mu luule on tähtsam kui Triin Tasuja. Ja ta hakkabki mulle järjest naljakam tunduma, ta ongi nagu mingi minust eemal olev tüüp, aga samas on ta ju mina ja ma ei tea, mis temaga peale hakata muud, kui reageerida nimele Triin. Seda märgistust saab maailm armastada ja ma lasen universumil minuga koostööd teha, lasen end armastada, et mina saaksin armastada, ja kõik, kõik saab juhtuda, ja juhtub just vastavalt mu kavatsustele, mis on ainult head.
Aitab eksinud olemisest.

Ja raha tuleb ka, ta on minu poole teel. Nagu mu unistuste printski.

ah, sa kirjutad ikka veel ainult iseendast?

Veider on mõelda, et armastuse olen ma nüüd ära õppinud. See on end külluslikult tunda lasknud kõigis oma väljendusis nii et ma tunnen ta nüüd igal juhul ära, igas võimalikus variandis, sest ta on kõigele varjuks. Aga mis edasi? Mis nüüd teha, kui kõige tähtsam on teada?

Selle Kuu lõpetatud suhted ja unehäired panid mu täna varahommikul sõbra juurest ära hiilima, et linnahalli taga külma meretuule käes üksildast hommikueinet pidada. Ja sellest ei tulnud mitte ühtegi rida - ainult tõdemus, et ma pean aega võtma, et sellise lihtsusega harjuda. Liidu koosolekul kehastasin hargilt maas oleva telefoni rolli, ent tutvusin ühe väga särtsaka naisterahvaga. Plus veel mõned üksikud repliigid, ja pärast seda, kui olin Mihklilt vabandust palunud, üritasin koogisöömise ajal ka kellegagi juttu teha, aga see vana väike armas naine oli venelanna ja see on irooniline nagu alati, kui ma arvan, et ma võiksin ka nagu teised. Vähemalt kook olla vkusna olnud.

AGA EGA MA NÜÜD päästetud ei ole oma suuremast mustritetantsust. Saan oma üksindusega sama vähe hakkama kui lapsena. Sama palju ja sama vähe. Tähendab - see tüütab mind kohutavalt. See oli päris hea algimpulss, millega lasteaeda minna. Ma ei jõudnud seda ära oodata, nagu nüüd ülikooli.
Oi kuidas ma tahan elule vastu minna. Ma ei taha karjäärinõustajale kirjutada, ma tahan talle helistada, kuulda ta häält, saada temaga kokku ja vaadata talle silma. Nii mängualdis olen! Ja mul on peale kõige ka nägumus teaduse piiride nihutamisest. Teaduse! Mitte teadvuse! - sest selle olen juba rohkem laiali voolinud kui keskmisele inimesele tervislik oleks.

Ei taha üldse koju minna. Kandideerisin Slava õhutusel mingile modellicastingule, aga nad ei ole vastanud. Väljas on päike ja ma kondan mööda vanalinna. Leidsin Vaimu tänava! Jesus Christ!
Varahommik on maadeavastusjalutuskäikudeks kõige parem, sest üldse inimesi pole. Külm hakkas ja ma ajasin kell kaheksa paiku Hertta üles, kellel oli parasjagu väga põnev unenägu pooleli. Aga siis me jutustasime sellest mingi kaks tundi ja ma jäin jälle magama. Unes oli telefonikõne ja sõrmus. Ja ikka naised!


Lennukid lendavad üle mu kurbuse
ja pajutudud ütlevad, et olen veel väike
väike tüdruk, kes peab otsima armastust
et leida maailmas keegi peale iseenda

See ei ole nendes suitsudes või juustes
see, mis hoiab koos seda keha
ma tunnen, et olen puhas koos sinuga
ja must kui olen üksinda

armukese fenomen

Midagi kadus järsku ära. Mingid täiesti loogilised, aga veel uskumatud seosed ärkasid selle tagajärjel üles koos kurbusega, mis tekkis suhtemängude lõpetamisel. Katsun vaikselt minna.

Emal on väga tugev energiaväli, aga ta ei ole sellest liiga teadlik, sest muidu poleks ta teiste inimeste suhtes nii ebameeldiv. Mida eneseteadlikum inimene on, mida enam kontaktis oma tunnete spektrist, seda vähem ebamugav temaga on. Ta on äärmiselt nõudlik ja põhjalik - täielik kuninganna ja seepärast ilmselt ka mina, aga siin tulebki mängu isa. Ema oli tema elus enne mind seega on nende andmised ja võtmised nende vaheline liikumine, millesse mina ei pea puutuma. Okei. Ja sellest lähen ka edasi, et ma olin ju laps jne. Aga: see kolmnurk - mina, isa, ema - ei tööta. Mul selline tunne, nagu mind oleks tooli külge kinni seotud ja suu teibiga kinni pandud. See on passiiv-agressiivne nõuka vaim, mis on me kohal ja sisistab: laps räägib siis kui kanna pissib - ja see on jackpot väljendamaks isalt saadud temperamenti, mis on mässata vastu konventsioonidele. Mind surub ja seob just selliste pooluste koosviibimine, mis mus endas niigi olemas on: anda välja (mässu) ja nõuda (energiat).
Ilmselt olengi ma selle energia plahvatusest juhtunud, ja see on päris tugev seos neid omavahel ühendama. Aga kõrvalt on seda mul rõve vaadata.

Me istume nendel reedestel õhtusöökidel näiteks. Mul on mitu korda nii piinlik olnud, et ..See, kuidas ema teisi arvustab ja isa istub kõrval ja nõustub kõigega nagu mingi koer. Ja ma ootan kannatlikult mõnda argumenti, mis ei oleks hinnanguline või emotsionaalne - aga ei. Tolerantsuse maailmameistrivõistlused: ma olen täiesti vait. Muidugi võib ette kujutada mu nägu, aga ma olen selle kõrval tuppa peitnud (ma elan köögi taga). Praegu ma juba vaikselt hakkan seda enda, täiesti emotsioonitut argumenti, mis paneks halvastirääkija mõtlema sellele, mida ta just ütles.
Sest ma elan ainult missioonitundest.
Ja üks osa sellest on mõista, miks nemad, miks selline valik sündida nii. Kui ma olen kummagagi neist kahekesi, siis on okei. Mul on enam-vähem ükskõik kellega kahekesi okei (sest siis ma saan domineerida?) - sest ma saan süveneda. Või - mida on viimasel ajal aina enam ette tulnud! - täiesti vabalt võtta. Aga harutagem lahti ikkagi see, millele ma jälile jõudsin: armuke.

Et inimene, kellelt on elus midagi väga suurt röövitud, eriti lapseeas, ei saa sellest võib-olla terve eluaja jooksul üle, kompenseerib ta seda mõne nõudlusega. Näiteks tähelepanuga. Isa on ema niii ära hellitanud (pole siis ime, et mina mehi nutma panen), nad on teineteisest mingis mõttes nii segi - seal on kindlasti mingi sõltuvussuhte fenomen, aga ma mõtlen, et abielub ei püsikski muidu koos ju - et nad unustavad oma lapsed ära. Jätavad meid üksi koju, aga süüa pole. Raha ka mitte. Nagu hallooo! Ammu ei viitsi seda liiga hinge võtta, aga see on retsilt ebaviisakas. Ja kas selline pohui külge ei hakka? Täie pasaga hakkab. Õpin ju oma ala meistritelt.
Aga vot on romantika - päris siiralt mõtlen seda. Ma tahan ka, et mu mees plekiks vabsee kõik asjad mu elus kinni. Mu isa imeb isegi tolmu! Ja kui vaja peseb nõusid, aga pigem nõudepesumasin. "Kui sa ikkagi tahad seda täitesüsti, siis ma maksan kinni."
Noh ja siis mina seal kõrval olen rebel gettho printsess ja et mu elu on pask. Kui ema parasjagu pole, siis võib-olla midagi juhtub. I was born to be the other woman. Ja okei, ma saan aru, selliseid diivasid nagu mina ja ema korraga rahuldada on suht võimatu. Ma ei küsigi juba ammu mitte midagi, sest mul on kogu maailma mehed, kellega on päris palju rohkem ja vähem roppe tehinguid teha. Et kompenseerida oma teisejärgulisust.

Õnneks on mulle endale nüüd selge, et ma ei ole allahinnatud kaup, ent oma nõudluste kõrgeks ehitamine on olnud samuti mu elevanditorn. Intellektuaalsus on mulle varjupaik päris elu eest, issand, see tõesti on ehitanud müüri minu ja inimeste vahele selle valu pärast, mida lollus tekitab. AGA OMETI - intellektuaalsus ei pruugi tekitada valu ju vähem. Ma ei tohi olla kõrk, sest see on nii hõre jää ja varsti võin siis ju isegi libastuda ja mingit täiesti seosetut paska teistest kütma. Mida ma muidugi kindlasti oma hulluhoogudel ka teinud olen (vaene Mihkel), aga seda ei saa ma endale lubada. Sest ma tõesti rohkem siia planeedile sündida ei viitsi.
Ühesõnaga, see on lihtsalt üks järjekordne muster, mille ma üles tõmbasin selgitamaks, miks võivad kõik mu suhted kuidagi teisejärgulisuse maiguga olla. Rohkem või vähem. Sest armuke olen ma kindlasti väga palju olnud. Ja viimase romaani puhul tõstatas see minus suure mässu. Tunded võivad tõesti nii paljud tundmatud probleemid vallandada, et need uputavad armastuse puhtuse vaat et pea täiesti enda alla. Kahju, et nii on läinud.

Aga see viimane armuke, mitte romaan, temaga oli meil vastastikku sama asi vähemalt. Ei ole mingeid pettumusi või ootusi. Kõige ausam suhe vist üldse. Teisest küljest saan alles nüüd aru, et selle vindumine hoidis mind tagasi kõige eelneva mõistmisel - eriti sellel, et ma olen  k õ i g e s t armuke. Kes kujutas ette, et on armastaja.
Ja nüüd mõtlen, et kas ma oskan üldse midagi muud olla. Sest see vibe on mu ümber nii kaua olnud, kuigi mina sest alati nii otseselt aru ei saanud, siis mehed küll said. Ma ei saa endalt küsimata jätta, milliseks suhteks ma üldse valmis olen - ilma illusioonideta - ja pean tunnistama, et ei tea. Esialgu tahaks jälle seda lähedust. Ma ei oska kaugemale mõelda kui lähedus.
Niikuinii langeb kõik ise kokku. Ja küll langeb. Mul on puhas lootus.