üks päev enne sisseastumiseksamit, kohustuslikust kirjandusest

"Kui mees on tugeva seljaga, siis läheb tal ka munn kõvaks ja see tõuseb hästi. Kui säärasel mehel tulevad sõnad südamest ja kui ta vaatab naisele otsa silma, siis hakkab tal munn otsekohe tõusma.  Vaat nii juhtub meestega, kellel on väga tugev selg. Tema munn hakkab tõusma juba siis, kui ta alles räägib naisega armuasjadest.   Naine mõtleb: "Ma näen, et ta süda ja munn räägivad sama keelt. Tema kaisus tahaksin olla." Ja nõnda jääbki see naine nõusse. Ja siis on nad onnis kahekesi, nagu meie sinuga oleme, Marjorie. Ja siis hakkavad nad armastama."

Marjorie Shostak, "Nisa. !kungi naise jutustus oma elust"

 

Empaatia saab võimaluse ainult siis, kui kohtun kellegagi silmast silma.

Jaak Prints, Päevaleht, 21.08.2015

Podagra hakkab järele andma, sest ma eile hakkasin juba tantsima. Aga veel päris lõdvaks lasta ei saa, peab mõtlema. Mõttetu. Tantsimine ja seks on kaks olukorda, kus ei tohiks mõelda. You dance like you fuck, sest seal on kirg. Kirg ei ole ratsionaliseerimisküsimus. Või plaanimajandus. Ja kui siit sujuvalt edasi minna, siis tuleb tunnistada, et täiesti vabalt tantsida - ja mulle tohutult meeldib! - saan ma ainult üksi. Või on küsimus (jälle?) selles, et pole olnud väärilist partnerit? Ise jooksen/tantsin ju kõigi eest ära. Que pasa paradox?

ei tea kas julgen soovida
et minu kõrval nüüd oleksid sa
võin sinu pilgust ma harjuda
siis raske on loobuda
kui kaua suudan küll vaikida
ei keegi mõista, minust aru ei saa
ja kuigi päevad mööduvad
sind ootan ma*

Selle ebamugava tõsiasja avastasin tegelt juba kevadel, aga ..ma mõtlen, et äkki see pole ikka tõsi. Ma kahtlustan, et mulle võib see armukese värk üldsegi rohkem meeldida kui Päris asi. Armastus, ja iga suhe eraldi, tekitab minus nii palju erinevaid tundeid ja mõtteid. Ometi liiguvad ju asjad alati nagu nad liiguvad.. ma olen lihtsalt väga armastanud draamat teha. See on omamoodi väga sügavalt putsis kaitsemehanism: autopiloodil asjad ilgelt sassi keerata, sest siis olen ma ise vähemalt kõik ära rikkunud, mitte keegi teine pole mulle haiget saanud teha (see ei tähenda, et mul valus poleks muide) ja siis on see tehtud ja vähemalt on nii asjad kontrolli all. Olen niiviisi aastaid toiminud. 
Täielik haige emo eide pask.
Aga ma ikkagi ei tea, tänu sellele, milline suhteformaat mulle sobib. Üheöösuhe ma arvan siiski mitte - kuigi kontseptsioon tundub väga puhas, minimal, selge. Aga selliseid tüüpe tundub mulle liiga vähe olevat, kellega see võimalik on. Ent ma ei välista. Kui kuskilt ilmuvad välja pintsakutes hästilõhnavad mitte liiga palju mölisevad mehed. Ei, sellest ka ei piisa.
Tussu on pühakoda, kuhu jõuavad ainult päästetud, kes lunastatud tahavad saada. Isegi kui nad seda väärt pole, olen ma lunastust jaganud. Mõnel juhul olen endaga tagantjärele pahandanud, aga õnneks mitte eriti palju. Sest inimesed on sisimas head. Ma lihtsalt nõuan esmaklassilisi kombeid ja ekstavagantset romantikat. Kuigi õige asja puhul leiutab romantika end ise niikuinii. 
Võib veel olla, et ma põhimõtteliselt tahangi rohkemat kui üks reaalsus - ma ei suudaks vist kodus kaagutada. Armastamine on kõige ägedam kunst üldse. Ja see tähendab kogu maailma viise, kuidas seda väljendada. Üksi tantsides armastan ma iseennast kõige enam. Kui ma veel kellegagi koos avalikus kohas tantsiksin, tundub see sama hea kui keset ööklubi põrandat nussida. Tundub nilbe, aga samas - ei ole välistatud..

Kurat, kui see paast mult selle vähesegi peki peaks ära võtma, siis pean ma trenni hakkama tegema. Olen tegelikult unistanud küll väiksest musklist. Kui tantsimine on nagu iseendaga armatsemine, siis ma mõtlen, kuidas võiks kirjeldada seda regulaarset iseenda mehaaniliselt higiseks ajamist.. Ilmselt on see porno, seepärast see mulle mingi liiga meeldiv pole kunagi tundunud. Ent samas on seal kindlasti meditatiivne aspekt, kus ei mõelda, vaid kulgetakse hetkes. Niimoodi võin ma isegi jooksmise enda jaoks ümber programmeerida. 
Ilmneb, et nii jooksmise kui suhetega on mul kahetised tunded. Kõik ei olegi välja kujunenud! Vapustav.
Kammin lahti veel viimseidki tundepusasid hea meelega, selle asemel et uuesti kohtuda tänahommikuse eksamieelse ärevusega. On ikka tont, leiab ka peale kõiki neid aastaid mu üles - halvab mõtlemise ja analüüsivõime. Ja ma ei tee isegi suitsu, et sest põgeneda saaks.
Huvitav kui kaua kõik kestab?

Vaatasin Ühtse Suurkogu ära kõige muu asemel. Vapustav. NO99ga seoses on mul alati eriti kõva tunne olnud, juba keskkoolist saati. Täna sain kinnitust, et see värk on ju toetav, samamoodi nagu ülesvõte Uue Maailma loomisest, neile asjule, mida ma ise koos oma seltsinaistega korda hakkan saatma. Meestega - ma teen praegu elukogemuse põhjalt selle järelduse - on raske mängida, sest nad tahavad ..tead isegi. Mul pole adekvaatset kogemust nende mänguvõimetest mujal kui .. ma ei hakka ütlema eks.
Samas ma ise tahaks ka end, isegi kui ma mina poleks. Win-win situation! Ent sellegipoolest - stiil on kombed!

Leidsin vist hea töökuulutuse..

kuidas elu surmast erineb?

Viimase aasta jooksul olen end korduvalt tabanud mõttelt: kuidas ma tean, et ma juba surnud pole? Kuna mäletan end väga palju surnud olla tahtnud, siis kust ma tean, et see soov pole täide läinud?
Ega miski muu mind nii elavaks pole teinud, kui teadvelolek surmast. Kui ma nägin esimesi kordi, kuidas vanaema mehe vähk vanaema elukvaliteeti alla tõmbab, hakkasin ma küll nutma. Sest on ebaõiglane, kui vastutus ühe inimese elu eest sujuvalt kellelegi teisele hajub. Aga kui ollakse abielus nimetatakse kahe inimese elu ühiseks liiduks. Kellelgi teisel pole asja kahe inimese vahelisesse. Ükskõik mida ma ka arvan, pole minu asi öelda teistele, kuidas nad elama peaksid. Iseasi on mu enda suhted - üksühele. Olen saanud mitmeid uusi perspektiive surmale pärast seda, kui see igikeltsane depressiivsus lõpuks koomale tõmas. Kuigi mõnes mõttes ei lõppe see kunagi. See on täpselt nagu haav, mis jätab armi, mida on võimatu eitada. Ja ükskõik, kui palju ma ka armastusest räägiksin ei saa minust kunagi pidevalt-naeratavat ja kõigile meeldivat inimest. Mis ei tähenda, et ma rohkem ei naerataks, aga selline nägu võib samahästi ka varjata sügavat põlgust.

Kui elu poleks mind kottinud, siis ma ei oleks üldse nii hästi aru saanud, mida see tähendab. Võib-olla keeraksin ma ka teise kanali peale kui ma seda näeksin, sest see mõte on nii ebameeldiv. Aga praegu ma mõtlen, et jumal tänatud: minust ei saa idiooti. Minu valust pole saanud rohkemat kui armid mu enda kätel. Hea, et niigi läks. Äkki ma olen elus? Või surnud? - Ma pole aru saanud, kui me järsku purju jäime ja suudlesime, mis juhtus - see on armumine? Mingid seletamatud tajud, mis käivad minust üle, painavad kuidagi obsessiivselt - see oli iga kord mingi kinnisidee, nagu ma sureksin kui mind vastu ei armastada. Selline energia ei saagi vastuarmastust ligi tõmmata. See tõmbab ainult suurt segadust. Kõik need aastad. Sisemise ja välimise vastuolu.
Väänan ikka veel seda sitta endast välja, teen seda nii kaua kuni on vaja. See hämmastab mind ennastki kui kaugele ühe käitumismustri jäljed viivad. Mida sügavamale niitipidi läinud olen, seda suurema perspektiivi see mulle avanud on. Iseend on võimalik unustada ainult end täielikult tundasaanuna. Ja mis siis on, kui piirid on kuskil mujal kui seal, kus teised ütlevad, et need olema peaksid? Igal inimesel on kaasasündinud potentsiaal, tohutu energeetiline valikuvõimaluste väli. Sündimise olukorras on keskkonna ja potentsi vahekord saatuslik. Ja ma ei tea veel, kas minust on saanud ellujääja. Võib-olla hingan ma veel ainult kellegi teise armust?
Või polegi mind üldse tegelikult olemas, kui ma inimesi nii vähe vajan? See, et mateeria suudab mind ja mina mateeriat mõjutada on fakt, kuigi ometi toimib see põhimõtteliselt ka ilma minu teadlikkuseta iseendast. Ego on vaja avastada ainult selleks, et leida selle mõttetus. Tõelised maakad juba teavad, et puu on puu. Aga kui kuskil on emotsionaalsetes seostes lonkama hakanud võib puu tunduda peamiselt hädaohuna - vaheldumisi nii ahvatleva kui hirmutavana. Need kaks tunnet on mu sees kõrvuti elanud mu esimestest elukogemustest alates. See kontrastne duaalsus teebki ebastabiilse isiksusehäire. Või siis "väga huvitava inimese" - kuidas kellelegi, tsirkus käib edasi. Kõik muudkui  arvavad midagi ja jäävadki arvama. Kehitan õlgu ja mõtlen mis siis ikka.

miks ma omale nüüd mehe asemel koera tahan

Esiteks vaadatagu seda pilti - selline ma olen. Mulle meeldib intiimsus, millele ma saan kindel olla. Kõige rohkem maailmas meeldib mulle kahekesi hängida. Kolmekesi hea sünergiaga on juba tõeline pidu. Aga see kõik ei tähenda, et mul poleks kommet end pärast nädalast üksinda maal konutamist üles lüüa (sätendama) ja linna minna. A järjest enam muutub see sündmus aina ebatähtsamaks. Siin on mitu aspekti.
Kõige karjuvam on praegu muidugi mu podagra. Numeroloogiliste algorütmide alusel pidavat mu 27aastaseks saamine märgistama täielikku elumuutust. No see on viimase poole aastaga üsna kardinaalselt kulmineerunud küll. Ma poleks elus uskunud, et ma mingit dieeti pidama hakkan, aga kuna olukord sundis, siis ma kavatsen seda nautida. Ma vist ei oska enam muudmoodi, mulle tundub, kui igat asja trippida. Siin on ainult üks suur erand ja ilmselt elu suurim universaalne õppetund kogu inimkonnale: kannatlikkus.  Ja mis pärsib puhast kannatlikkust? Emotsionaalsus. Aga et see on ülisuur osa inimese arengust, et läbi emotsionaalse kogemuse suudetakse areneda, on pea võimatu emotsiooni reageerimisaheldast kunstlikult eemaldada. Seega nüüd probleemi tõelise tuuma juurde:
ma kardan tööle minemist. Suudan leida omale kümneid vägagi vettpidavaid argumente, miks seda pidevalt edasi lükata. Siin on nii palju vastunäidustavaid kihte, sest mina ja tööl on nagu kass, kes ujub vannis - ruumi ei ole ja mis värk selle veega üldse on?

Muidugi on ainus võimalus endast üle saada lihtsalt kuskilt pihta hakata. Käisin karjäärinõustaja juures. See on nüüd meil tasuta. Joonisin hästi palju oma isikuomadusi paljudest isikuomadustest alla. Koos internetis käies! leidsime, et peaksin oma administreerimiskogemusega kuhugi kohalikku puhkekeskusesse helistama, hooajaots. Loomulikult venitasin sellega nii kaua kui võimalik. Ma lihtsalt ei saa kuidagi oksemaitset suust seoses reaalsusega kokkupuutest. Ma võin viis minutit ükskõik keda välja kannatada, aga kui ma seda juba mõned tunnid teinud olen, siis ei viitsi ma enam mängida nagu mind kotiks. Sest ma loen tunde, millal ära saada. Ja sellise suhtumisega on mõttetu isegi kandideerimisega kellegi aega raisata.
Mul on vaja, et mu aju saaks pidevalt tööd. Loomulikult suudan ma ise omale kogu aeg tegevusi välja mõelda, muidu oleksin ammu juba kellegi alluvuses, kui ma endaga nii hästi hakkama ei saaks. Ja ausõna, olen isegi sinnamaale jõudnud, kus allumine mulle enam põhimõtteliselt probleem ei ole, aga ma väga VÄGA tahaks oma ülemust austada. Nagu ma austan oma sõpru, õpetajaid, iseennast.
Võib-olla ma kirjutan praegu motivatsioonikirja universumile, sest ma väga tahaksin tööle minna. Kindlasti on see töö seotud mu antropoloogiomadustega ja sujuks koos õpingutega. Ma saan aru, et patriarhaarne kuvand mu enda perekonnast (kodune ema) on mind ka mõneski mõttes oma ideaalides mugavaks teinud (sest isa oli kogu aeg tööl, seega mehel peab raha olema) ning seetõttu teeb taoline kontseptsioon potentsiaalsele mehele pigem liiga, sest võrdsus ja õiglus on sootud kategooriad. Ja seda enam on täielik mark see, et ma elan vanaema juures nagu koduloom. Ma võin selle üle avalikult nalja teha, aga ma olen juba suht kurb, et kõik mu sõbrad mulle kogu aeg välja teevad, sest nad mõistavad, et kunst ei toida muud kui vaimu.  Karjäärinõustaja ütles ka, et väga huvitav vestlus. Mhmh, Terviklik maailmapilt ilma mingi praktiktilise väljundita.

Siis veel need CVde saatmised ja.. khmm. Ma ei saa jätta siinkohal tsiteerimata klassikut: "Tra mis CV, ma olen su maja ees, tule välja!" See süsteem on mu viinud ainult postiljoni ja klienditeenindajani. Ja samas olen ma ka musta töö vastu, sest siin on jälle õiglusküsimus. Kui me kõik siin veel kaua külagänkstereid mängime ja muudkui endale miinimumpalka välja maksame ja pool või rohkemgi niisama enda tasku kühveldame, "sest see riik pole minu heaks midagi teinud" siis varsti pole siin mitte midagi ega mitte kedagi. Aga mina tahan kuuluda, mis siis, et nii teismoodi ja omaette.
Ma näen tööküsimuse lahendamisel ainult varianti, kus ma sätendan õigel ajal õiges kohas, sest olen selleajani, praegu, nüüd, kogu aeg, endaga tööd teinud, ning ma usun, et olen väärt saada just See Õige, kellele pühenduda. Praegu ma näen teadustöös üsna reaalset võimalust, aga sinnamaani läheb ka veits aega, kui ma end millessegi kaasata saaks. Nii kauaks on mul see megaDVD projekt. Ja muideks ma teen seda nii hullu kaifiga, et ma teen seda aint siis, kui tuhin peale tuleb. Visuaalidesse on nii mõnus ära uppuda, aga punnitades tuleb ainult kehv pilt. Plus ma ei julge oma häält veel praegu kuulata, kuigi ma sain omale igast programme juurde, millega mängima hakata. Ja siis on veel need teksatagid vaja täis tikkida, see on pooleli. Iga päev nokin vähemalt veits mõnda poolikut väikemõõdus kollaaž-sega.. issand, ma ei suuda isegi end žanriliselt defineerida. Peaks ikka ilusa Marja-Liisaga ühendust võtma skännimise asjus ka. Muidugi megasuvi on praegu, kõik on kuidagi juust.. kuigi õudselt tormine ka.
Niiet okei, uus tähtaeg on: kas sain ülikooli sisse või mitte. Sealt edasi võiks muidugi lasta, et "vaatan kuidas ma ülikoolis hakkama saan" jaaaniiiiedasi. Praegu on paastukuu, ehk loputan ma end oma hirmu(laiskuse?) nii põhjalikult lahti, et ma ei tunneks, näeks ega mäletaks enam takistusi. Äkki ma saaksin isegi inimeste-inimeseks, veits väljapoole oma turvalist intellektuaalitsemist?
Tõde on ju ometigi universaalne.

Ja koera tahan ma ka sellepärast, et mul oleks, kelle juurde oma koju tulla. Et mul oleks põhjust mitte enam uuesti suitsetama hakata, vaid jooksma minna. Et mul oleks kellegagi juttu rääkida ja kallistada. Et armastusel ei oleks ühtegi tingimust.

udu püüdmas

Kuu aega tagasi kirjutasin viimase luuletuse ja eile alustasin hardcore toordieediga. Juba paar kuud tundus liha söömine kohati jälk, aga siis kohati jälle ei tundunud, ja muidugi see kevadine õllelembus.. Inglikaardid hoiatasid ka, et tervis on praegu vaja ülimasse vormi saada. Ma ei osanud neid märke kokku panna, kuni mu varvas nii paiste läks, et lonkama hakkasin. Ise muidugi jõin samal ajal peol õlut.
Olen suutnud vahepealse ajaga kogu oma maailma ümber värvida. Nüüd hõljuvad siin valged koerakarvad, pikad uned ja vildikajooned, hennakuldsed juuksed vaheldumas indigost vantablackliku resoluutsuseni. Olen vana inimene lõksus väikese lapse kehas. Mulle on jäänud naised, kellega ma pole elu sees nii rahul olnud kui praegu. Magades higistan mineviku palavikku, unes jälitan abiellujaid. Soovin neile halba ainult mõnes pilvises mõttemängus, kirjanikufantaasia inertsist, ise avastades end kergendunud olevat: vähemalt pole see mina, kes on seotud, kellest ära tüdinetakse. Üksinduse iseendast äratüdinemine väärtustab kõrvalesattujat idioodiidelismiga, mida üksik tegelikult kauemaks kui minutiks ei kannata. Jään alati vihkama olukorda, kus olen, kui ei lepi praegusega just nii nagu see on.
Alati jääb midagi.
Alati jääb midagi meie vahele, mis torkab.

We Must Become The Pitiless Censors Of Ourselves, nagu ütleb mu vana armuke John. Ja iga sage kord kui ma kusele lähen, on see nagu väike orgasm, mille läbi ma lasen veel ja veel ja veel kord kõigest lahti, mis minuga kaasas lohiseb. Vantablack muudkui mustistub ega peegelda tagasi ühegi kaheksaastataguse tunde helku. Sest ainult minema lasen seda kõike. Minema kõik pettumused ja üllatused - samamoodi te mind enam ei saa. Kui see pole just nagu koer, kes kiindumusest käppa annab. 

Aet Rebase pilt minust, 02.07.18

Kui me Sääsel elasime, jagasime koridori oma vastasnaabritega. See on väga ebatavalise ülesehitusega kortermaja. Sektsioonist saab minna neljale korrusele, igal korrusel on eraldi uksega avatav koridor, kus on kaks eraldi korterit. Neil naabreil, kellega me ühist sisekoridori jagasime, oli kaks poega. Üks veidi vanem kui teine. Noorem oli minust umbes neli aastat, vanem vend seitse või kaheksa aastat vanem. Nooremaga sain ma hästi läbi. Aga vanem, kuigi märgatavalt vanem, oli GINGER, ja ütles iga kord kui ta minust mööda läks mulle midagi õudsat. Tere asemel tuli tema suust midagi alandavat, roppu ja solvavat. Miks pidi ta minust üldse välja tegema, kui ma tema meelest kole olin? Ilmselgelt kotiti teda ennast. Ja väiksemast käis jõud üle.

Ja kuidas lahendas saatus selle olukorra mu laastatud enesehinnagus? Mu ellu saadeti ginger, kellele mul oli võimatu ära öelda. Kui paljut ma siis ei teadnud, mille ajendil ma kõik see aeg käitusin. Ma pidin armuma oma kiusaja ikooni, et olla meelejärele sellele, kes mind alandas - et vabaneda kellegi võõra alandatusest, mis minule üle oli kantud. Mul läks kolm aastat, et sellest aru saada, aga lõpuks skämmisin ma läbi lihtsalt järjekordse külgetõmbeseaduse valemi. Armastus on maagiline ainult nii kaua kuni me selle tekkimise seostest aru ei saa. Ja juhuseid pole tõepoolest olemas. Selle kinnituseks istusin ma paar nädalat tagasi Helmiga välibaaris ja üks poiss, kes kandis musti lühikesi pükse ja t-särki hõikas meie poole. Tal polnud mitte midagi peale oma riiete ja vabaduse. Ta küsis: kas Oliver on seal? Nüüd, kus ma sellele tagasi mõtlen, saan ma alles aru, et see oli lihtsalt üks osa mu muinjasjutust, sest vanem naabripoiss mu lapsepõlves oli ka Oliver. (Või kas juba vahetaski mu aju nimed omavahel ära, sest..?) Me vastasime, et ei ole siin kedagi. Ta tuli suht julgel ja jultunul sammul, just nii nagu mulle meeldib, meie lauda ja lihtsalt istus sinna maha. Formaalselt ehk isegi poetas midagi viisakat. Vahtis mulle nahhaalselt oma üliselgete silmadega otsa ja - ühesõnaga - lühikese ajaga kordusid kõik elemendid, mis mind mehe juures on erutanud.Ta tegi meie juures ühe suitsu, soovis siis head õhtut ja läks minema. Avastasin pärast seda, et olen täiesti mindblown, et mitte öelda kiimas.
Ma tahaks teada, kas elemendid, mis inimest on liigutanud, jäävadki määravateks, kui need on kogetud varajases arengufaasis? Jutud "halbadest geenidest" on eilsed uudised, keskkond määrab palju rohkem. Aga kas ja millega muutub mu erutus ennasttäis tüüpide osas?  Kahtlustan, et ei pruugigi muutuda, sest mu isa on täies elujõus Tasuja. Lihtne loogika ja klassikaline psühholoogia kinnitavad, et selle kõrgusele hüppajaid on vähe.

Seniks: tsölibaat, paast ja eraklus 4 life.

I don't need a husband, all I need is Husky

TA NAERATAB!

milline äratundmine!

Kuna ma ei seksi enam kellegagi (kunagi?), siis luban ma omale eriti retsi seksihuumorit. See on igal juhul ägedam kui toidupildid Instagramis!

suvi pole kirjutamiseks, vaid eluks

kõrgpinge

Vaat et lausa piinlik või kahju on end proosaliselt väljendada, sest olen end luulesse nii sisse mässinud ja see ei ole üldse enam oh mul tuli või ah, ma olen armunud. Üks osa minust vihkab, teine armastab, üks silitab, teine lööb, üks minust on mees ja teine naine - see on tuli, mis saab kokku õhuga, see on maa, milles voolab vesi - ja mul pole teha muud kui alistuda. Või siis ma keeran fookuse teadlikult madalamaks, ma ei tahaks erutusest väärastuda, avan teleka, kuskilt peale VH1 ei ole kindlat minekut. Analüüsin umbes pool tundi saadet "Guess what year" ja ei pane kunagi rohkema kui kahe aastaga mööda. Räägin kolme Tartu sõbraga - kas ma tulen, kuna, mul on sulle muffin, joome end täis, aga ei, ma siiski ei lähe viimasele rongile. Kuni tuleb Whitney Houston - mul lendab vabsee sitt ventikasse. Putsi, kas ma juba terrve päev ei ole asju selgeks kirjutanud endale? Miks tunded otsa ei saa?
We both know I'm not what you need

Panen esimese viie takti jooksul ummisjalu joostes teleka kinni ja kirun - universumit! Kõik oli ju hästi läinud. Olgu, mõtlen, vittu see armastus ikka veel, lähen siis võtan ikkagi, jälle!, selle õlu ja need suitsud. Viskan oma punase nahktagi selga, Azealia alustab räppi I'm so cold I'm drippin ice ja ma feelin a change, feelin it in the air. Kohalikud jörrid töllavad viisteistminutit enne kümmet poe ees, näod irevil ja iga korraga järjest vähem näen ma neil ja endil vahet, aga ma kujutan ette seda blendimist liigagi hästi, kus ma mingis reaalsuse versioonis nendega koos jooksin.. big no-no. Mulle ei kõlba need üle kolmekümnesedki poisikesed. Mulle ei kõlba üldse mitte keegi! Tuss, jäta mind rahule, ära ole inimene, ole aju, fakk, aita mul mõelda, mul on plaani vaja, mul on lahendada vaja, mulle pole vaja meeste tähelepanu - ma ei taha selles üldse olemas olla, fuhh!
Sõidan rattaga prükkarini ja tõmban tobipaki paljaks, õlu tuli kassast tagurpidi kaasa, see on nüüd raudselt paukus, panen ta korvi ja mõtlen, et ei sõida jälle sinna lubjatehasesse, vanasse Kukelossi ka ei lähe, seal kukub lagi pähe, ja väntan nii aeglaselt kui mu rahutus suudab mööda väikest tänavat kuni üle raudtee, kust keeran lagendikule lossi juures - seal on tihnik kividega, kus ma kord eriti lääget luulet kirjutasin. Pargin ära, mõtlen pohui, täna pole kuhugi kirjutada, aga nii kui ma maha istun, õlle avan, hakkavad jooksma pildid minust samaväärsena kõikide ekside, parmude, hoorade, armastajate, luuletajate ja eluarmastuste vahel. Kas ma ei saa hetkekski üksi jääda, kas mu vaimu ei vaigista mitte midagi? Ja Susy Q laulab, et I can't live without you, can't live a day without you.

Ometi olen ma nii visalt kõik need aastad vastu pidanud. Teadmise eest, kus ma nädala aja pärast olen ei päästa mind miski. Ja kuigi ma tean ju, et see ei saa väga palju kaifimaks minna, kui mul praegu juba on, sest ma ise! olen oma küttekeha!, siis ikkagi idee on unistus, on kustumatu lootus, on paratamatu romantik minus, kes kultiveerib ja kulmineerib lõppematuid stsenaariume ja ilu ilu ilu - maalilikku inimeseks olemise jäädvustust!
Kogu see udu, õhk mis paks kui põleks inimese jäänused. Need noaga lõigatud tükid me pilkude vahelt on sõnad mida mitte kunagi välja pole võimalik öelda, sest need ei käi läbi keele, mis tunneb sõnu, vaid kõige toorema, jultunuma, labasema liha, mis naine ja mees üldse olla võib. See ongi armastus esimesest silmapilgust: põletav kiim, ja hingesugulus - sobiv helistik seletamaks tähistaevast, mis sellele kiimale särab! Täiskuu on helendav kolmnurk mu kehal, kui tema langeva tähena andub juba eemalt ilule, mida ma ei valinud, vaid milleks sündisin. Ja nüüd on ümbersündimiseks juba hilja - ma ei pääse siit kehast enne ega pärast kui ta oma silmad mu peale on naelutanud. Ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma sulan.

Selle teksti lugesin ette 26.05 HeadRead festivali proosalugemisvõistlusel.
Fuck kirjavahemärkidele, küsimus on rütmis. 

ENESEKINDLAD NAISED EI VIHKA

olen oma generatsiooni naishääl keset kaubanduskeskust on mu vabadus mitte minna mehele vaid osta kingi mis mu sääred lennutavad taevasse kuhu pürgida tahab ju igaüks

see on suhete vaba turu majandus
ma ei kavatse enam tunda oma murtud südant
ega elu ei ole luuletus, elu on ime
ilus tüdruk, ime
sellel suurel vorstipeol, kus keegi alati
tahaks suga keppida
tuleb ennast armastada ise

ma armastan end ise!
nii kingadega kui paljajalu
nii teel taevasse kui koju
sest ma olen oma generatsiooni naishääl
üheksakümnendates kannatada saanud lapsepõlvega
vanaema kasvatatud naiivseks
puhtamaks inimeseks kui vaja oleks
sest kõik päevad on ajanud segadusse
kuni tänaseni
mil jätnud olen kõik oma peigmehed
sest ei kavatse saada üksikemaks
armastuspuudujääkide kompenseerivast
ajudeta täispeaga ettekujutatud armumise
suvalise ilusa kõva riistaga mehe kiimast
sest see oleks liiga lihtne

mul on vittukanti ambitsioone
näen potentsiaali adobteerimises
aga noh, oleks siis et emaks lastele
ent mehed jäävad ette, sest pärast vihma
seened - tead küll - tõmba ainult
õrnalt käega üle ja juba ta tuleb
ja jälle on liiga lihtne, igav ja labane
kogu aeg sama skeem ja nukraks teeb
et peale ihuliikme nagu miski muu ei areneks
kuidas ometi peaks mulle sellest piisama?

olen selle generatsiooni naishääl, türa
kuuled mind või?
nahhui sa passid mu perset ja rindu
su munn on vähe isu äratav
seega seis on ebavõrde

mina juhin
armastusega

kas tunned mind ära

Värvisin oma juuksed mustaks ja seina valgeks. Elu läheb nüüd nii, et luuletus on argipäev - mul pole enam millegi eest põgeneda. Olen aru saanud, et kõik need aastad elasin skisoidses kujutlemas, kus arvasin, et miski päästab mind võluväel minust endast, aga tegelikult, nüüd ma tean - ei päästa.
Ja sellepärast ei kavatsegi ma enam põrgus elada.

See saab kohe valmis, see, milleks ma kõik need aastad valmistunud olen. Ei saa öelda, et järgmise kogu viimane rida on kirjutatud - olen seda liiga mitu korda juba arvanud, ent ometi: mul pole enam midagi öelda. Võtsin eile julguse kokku ja lugesin nii esimest kui teist luulekogu ja mõistsin, et olen nüüd saanud selleks, kelleks esimese kogu kirjutamise ajal saada tahtsin. Tsükkel on lõppenud. Ja see on alati nii, et kui mina olen valmis, ei jõua maailm järgi. Tuleb olla kannatlik, tuleb teisi enam mitte persse saata, sest keegi pole süüdi, et iga teadvus nii üksik on.

Ilgelt paha tuju oli enne magamajäämist, see oli sellest õudsest õllekokteilist, mis onu mulle jättis, ja ma hakkasin Talvikut lugema. Siis tuli mulle meelde, et olen unustanud endast osa, mis elas kooliaega läbi tänu sellele, et sai iga vaba hetke veeta tundmatu avastamisele. Siin oli selleks muidugi kõigi ajastute popmuusika žanrid ja kirjandus. Panin igal võimalikul hetkel pleieri käima. See algas vist vahetult enne kooliminekut, peale seda olen vist küll üle kümne pleieri lõhki kuulanud. Põhi- ja keskkooli parim osa ei olnudki tegelikult need Vennaskonna kontsertid, kus ma iroonilisel kombel mingite esimeste armumislaadsete asjadega paljuski tegelema olin sunnitud, vaid need vabad päevad ja vaheajad, kui ma lugesin nii kaua, kuni silmad lahti seisid ja jätkasin esimese asjana ärgates.
Ma olen tripihaige, selles pole kahtlustki. Ma olen uskunud kõiki oma tundeid nii pimesi, et pole eales osanud nende adekvaatsuses kahelda. Jah, sain alles hiljaaegu aru, et olen pisut dramaatiline. Ma lihtsalt ei ole teadnud, kus minu ja kellegi teise piir läheb. Praegu saan vist natuke paremini aru.

Näed kõike mis oli 
kuid imelik polegi valus.
Su minevik olen,
olen lumm mida mõnikord tajud.
Kõik see mis meid kunagi sidus,
kuhugi kaugele hajus.
Märg pargitee olen
sügise lõputus sajus.

Ja mis need armumisedki olnud on? Seda kinni ei püüa. Ja ma ei kavatse haarata ühtegi psüholoogilist võtet, sest selles kõiges pole mitte midagi kordumatut. Elu taandub alati samadele väärtustele ja vajadustele. Kõik on ainult üks võluv tehnikate väljatöötamine - et teada, kuidas olla. Ja nüüd mul on midagi, mida ma tean.

Samamoodi, nagu ma olen saanud end kõigisse tundeisse sügavalt sisse elada saan ma neist ju ka eemalduda. See ei ole tegelikult keerulisem. Tegelt - ehk võib see isegi lihtsam olla. Ma annan endale aru! Ja kui see aru millegi pärast mõnikord kaob, siis on see keemia - ja sest polegi midagi maagilisemat. Loodus töötab iseeneslikult, mis siin ikka rääkida või selgitada. Lähed kaasa või ei lähe? Mõlemad valikud on alati õigustatavad.

Su igatsus ootus,
üks killuke head.
Pelk mälestus olen
ja kunagi saadetud read.

Ja kuigi veel

Midagi seal kraabib ja kummitab,  aastaid.. Ma ei saagi nüüd aru, kas see on Viivi Luige või  Alendri enda tekst.

Ja kuigi veel mullatolmu ei ole kuulda me hääles,
sellegipoolest see vajub ükskord me mõlema pääle.

Kes teab kui palju on vihmu sestsaadik langenud alla
ja kui mitmete lõhmuste lehed on pääsenud okstest valla.

Eks Sa isegi tead, et ma tunnen Su ihu igal pool ära,
Su silmalauge ja saatust ja ripsmete rusket sära.

Sa ei mõista kuskile panna, sest et igasse südatalve
Sina joonistad ise mu näo ja kõrvale kirjutad palve.

Et me oleks veel niisama noored ja teaksime puid ja rohtu
ja et sa ikka veel salaja loodaks, et ega me eales ei kohtu.

Ent juba septembris kui kukub pähklipuist maha kõlinal raha
me näeksime teineteist linnas ning Sa jälle lööks silmad maha.

Sest tookord Sa olid nii noor, et ma heitsin Su näole suuli
nagu oleks see mõõgatera, mis pühitseb nukraid huuli.

Ja Su silmade põhjast kerkis siis surmale kullast ringe
ning sestsaadik minul on õigus eluaeg püüda Su hinge...

Luuletaja välimääraja

Misantroobist sotsiopaat minus on edumeelselt üles ärgatatud seoses ema närvivapustuse, peikade kinnikeeramise, väga võimsa noorkuu ja kirjandusfestivali stiimulitel. Nüüd olen ma vähemasti oma teadlikul valikul külm bitch, et see tüüp, kes mu kõrval istub mulle püksi ei poeks, ja kuigi ma tean, et see on osa mu vabadusest ja introvertsusest korraga, mõjub see ikkagi tahtmatult seksikalt ja paratamatult üleolevalt. Aga keda teist ma rohkem valitsen kui iseennast? Fucking elu paradoksid, ma saan neist mustreist juba päris hästi aru, see etteaimatavus on lausa tüütu, aga midagi pole teha. Armastan surma nagu armastan elu nagu isa armastab ema. Ja see üldse ongi mu kõigi unistuste psühholoogiline prototüüp - kuidas mees peaks oma naise heaks kõigeks võimeline olema.
Kuna peale armastuse on kõik elus jumala suvaline, siis mõtlesin ma viimaste päevade, ja kogu elu jooksul, nähtud luuletajate prototüüpide kirjelduse teha. Laienduseks võiks muidugi öelda, et luuletajana näen ma poeesiat ka kõige ebapoeetilisemates kohtades ja asjades, sest see on kaasasündinud meeleseisund - see kas on või ei ole. Ent minu perspektiiv on rõhuga fundamentaalselt gettho, ehk - mu analüüs  lähtub kõiges juuretasandil. Muideks praeguste planeetide retrograadsus on metafoorselt just madala ja kõrge võitluse (ehk kokkusaamise) haripunktides. Küsimus on alati ainult selles kui lai on mõistmise ja tundmise amplituud.

GUESS WHO UP IN THIS BITCH?

Alustasin selle postituse kirjutamist mingi poolteist nädalat tagasi ja olen nüüd nädalase viivituse kiuste tagasi maal. Ja kütan luuletusi kirjutada! KIIMAST PAKS MAIKUU, kus mul on kõige jõledamad alakõhuvalud üldse. Tra ei ole beebipillid minu teema üldse - keha maksab räigelt kätte. Ja see kõik oli üldsegi näonaha, mitte seksi pärast. Nüüd takkajärgi ka veel.. energia on igatahes suur ning võimsast noorkuust on saamas täiskuu. See tähendab ainult inspiratsiooni. Stiimulid on õhus. Ja. Ainult ma ise - uuenen. Vaatan ka viimaste paari aasta tagusesse aega, et mitte korrata samu vigu luulega - et mitte end korrata! - ja avastan, pole veel julenud nt teist, veel hullem, esimest!, raamatut üle lugeda, et omg päris hull mõrd olen olnd ikka. Ma olen prantsuse popmuusikaga enda plikatirtsul välja tulla lasknud, ent selle kõrval leiab pleieris koha ikkagi ka AZEALIA BANKS, sest.. nüüd ma ütlen seda küll viimast korda: meestele meeldivad Lolitad aga kui sa ei oska olla bad motherfucker, siis sa ei jää ellu. Ja kui Azealia kütab mulle peale I'm in every city they say hello to the head bitch siis on selle hüsteerilise bassi taga selline nõiajõud, et ma ei karda vabsee mitte kellelegi, olles seda endasse kogunud, ka petit babyna otsa vaadata nii, et neil hirmus hakkab. Sest
I been born too, You're from fuckin' where, who are you?
Bad queen is my pedigree, bad bitch is my legacy
You mad bitch, you average

Sest vähe ma ei ole haruldane sätendav tähekesel elav printsess. Mitte keegi ei saa mulle ealeski vastupidist kinnitada, ükskõik, kui sitasti mul ka parasjagu minema peaks - ma tean, kes ma ei ole, sest ma tean. Mis mulle meeldib ja mis mulle ei meeldi. Nii. Ja ma ei pea isegi meiki kandma, piisab sellest lõhnast, läbipaistvast huuleläikest ja korralikest kingadest. Ülejäänd on pohui, ma olen nii sale, et kannan absoluutselt kõik riided välja. Peaks jälle lasteosakonda minema - kuhu ma tõeliselt kuulun? - ja mingi nilli kleidi välja tõmbama. Samas kõlbab ka ikka veel kellegi hüljatud särk kuskilt Karlova aiast. Ja kuigi ma armastan enda keha eest hoolitseda, siis veits räpakust ainult erutab mind. Ma olen fantastiline - sündinud luuletaja.

Ma olen rets chick, kuskilt getthost - minuga on alailma tüli ja intriige. Ma ei oska suud kinni hoida, kui kõik teised seda teeksid. Ma olen lärmakas ja üliseksuaalne. Saan vaevu hingamisega hakkama, sest olen nii fucking tige kogu maailma ebaõigluse üle, mis kõikide nurkade alt peegeldub minu sisse. Ma tahan kõiki mehi ja nad kõik tahavad mind. Aga nad kõik on südamemurdjad. Ja riik on värdjas nagu perekondki. Armastan tähelepanu ja saan seda, sest olen tantsija ja käin laheda tropiga.

Ma olen heast perekonnast pärit ilus poiss. Mu vanaisa oli kooliõpetaja, isa riigimees ja ema kirjadustädi. Olen pungi pärast ühiskondlikult aktiivne. Samas - ma mõtlen ja hoolin, päriselt. Ja siis ma armastan ja armun, kogu aeg. Söön jäätist ja armastan seksida suht kõigega millega saab, sest ma olen mees ja meestele on siuksed asjad eriti lubatud. Ma olen diplomaadi isiksusetüübiga hull suslik, kes millessegi liialt kinni ei jää. Sõbrad kutsuvad mind Põrsakeseks.

Ma olen pärit karuperssest, aga kirjutan ürgrariteetseid ridu, mida keegi varem näinud pole. Viimastel aastatel enam eriti linna ei tihka minna, eksin kogu aeg ka Tartuski ära, kuigi käisin omal ajal seal ülikoolis. Bussile lähen Riia mäest alla tund aega varem - igaks juhuks. Veits ärevushäireid ja hämar perekondlik taust, võimalik Aspergeri sündroom. Natuke nagu sookoll, aga peaaegu on võimalik normaalselt rääkida - kuni mingi hetkeni. Klammerduv intensiivsete energiate suhtes. Umbes nagu koer, kes vannub sulle eluaegset truudust pärast seda, kui sa oled talle kaks korda süüa andnud.

Ma kannan kogu aeg salli, mulle meeldib teed juua ja sügisesi lehti vaadata. Maikuust alates käin terve suve igal pool paljajalu, sest nii saab kogu Maa energia talveks endasse talletada. Jälgin loodust ja üritan sellega üheks saada kõiges, mida ma teen. Luule on selle üks väljendusist. 

Noh, umbes midagi sellist, kui toorelt littida. See on natuke nagu AB või midagi, aga mul on plaanis minna järgmisele kirjandusfestivalile verinoori autoreid vaatama, ja ma olen täiesti kindel, et midagi eelkirjutatust ma sealt ei leia. Sest booše moi, meil on ju KRISTALL LAPSED - väiksed kosmosetükikesed sünnivad iga päev ja nad on niii targad ja elanud nii paljusid elusid enne seda kui nad meie 21. sajandisse jõudsid, aaah... ma olen juba lummatud, kuigi pole veel kohalgi. 

Ah issand, mida ma varjan - mingi osa minust tahab ilgelt last saada. Nii lihtsalt on. Mul on kõik selge, kuidas see käib, nii et ma ei hakka mingi kiimast segipeaga endiselt peikalt seda välja lüpsma või mingi nõmeda üheöö suhtega riskima. Üldsegi! Mul on meessoost väga häid sõpru, kellega ma pole maganud, ja me käime üksteisel külas ja räägime juttu. Nad ee.. ostavad mulle õlu ja annavad mulle ganjat, - kas see on altkäemaks või? Ei ole. Nad teevad seda, sest ma olen nunnu. Hi hi hi.

mai, tartu

ära kunagi unusta oma sitale vett peale tõmmata

Ma olen vähemusäärmuslane, aga mu nimi on käinud läbi väga paljudes tarbimiskorporatsioonides ja kultuurilistes liikumistes - kõik rohkem või vähem mainstream. Aga kuhu ma kuulun, kes on minuga samas paadis? Kõik ja mitte keegi. Ma olen täiesti vaba, sõltumatu, mitte kellegi pilli järgi tantsija. Ja mu karjäär selliseks sai alguse mitte esimeste luuletuste avaldamisel 16aastaselt ega esimese luulekogu ilmumisega, vaid koostöös nihilist.fm-iga - mitte sellega otsa peale saamisega, vaid sellelt üle saamisega. Sest live fast die young - ma jätan alati meeldimata kellegi ootustele, kellele peaksin tänulik olema. Mul on tõesti liiga pohui olnud. I do not suck cocks without my own appetite.

Küsimus ei ole selles, kas me jagame ühiseid poliitilisi veendumusi või mitte. Küsimus ei ole selles, kellega ma maganud olen või mitte. Küsimus on vabanduses arvata ükskõik, mida ma mõtlen. Ma ei usu sellesse, et kellelegi peaks pöörama selja teetõttu, et ta on minust radikaalselt teistsugusel arvamusel. Ma ei usu sellesse, et ta oleks vähem inimene. Ainuke asi, mis mind häirib on võimetus mõelda, küündimatus süveneda. Ma ei manifesteeri ennast indigolapseks ilma asjata, sest mul on oma asi siin elus ajada: ma pean seisma endast nõrgemate eest, pean tegema endast kõik, et luua neile paremat maailma, sest kõik, kes on sündinud ja sünnivad peale mind on juba targemad. Mina hakkan juba ajale jalgu jääma, kui ma ei ajaks oma old school igaviku teemat. See on ainuke põhjus, miks ma veel surnud pole.

Me oleme kõik täiuslik väljendus iseendast. Suurim tõke, millest elus üle hüpata on hirm. Ja isegi kui sest tõkkepuust teadlikuks saada, ei pruugi see veel pöördumatut võidetudsaamist tähendada. Pöördumatu võit on surm, sest ainult see tuleb väljateenituna. Aga senimaani võitleb igaüks iga päev omaenda võitlusi - iseenda sees.
See uus tunne, mille ma olen avastanud - normaalsus - aga levitab mõistmist sellisel universaalsel tasandil, nagu kosmos, kus ma saan aru võimalusest astuda oma tööst, oma manifestidest, äratundmistest ja eesmärkidest välja. Ma saan aru, et mõttetu on sama tähtis kui mõttekas. Ja ikka veel ei saa mitte keegi teine, kui iga universumi keskpunkt - ego, enesehinnang, ümbersündinud hing - anda adekvaatsemat hinnangut kellestki teisest. Kõike välist on võimalik ainult arvesse võtta, et ise teha oma otsus. Mitte keegi ei vali meie eest. Ja mis peab juhtuma, juhtub meie tahtmisest olenemata niikuinii. Tasub lihtsalt vahelduseks välja astuda ja küsida: kas see olin mina või midagi minust väljaspool, mis praegu juhtus, ning reageerida vastavalt.

Küll süda teab.


SUPEREDIT, UNLIMITED EDITION:

KAS MA EI SAA KULKAST ENAM KUNAGI STIPPI SELLE PÄRAST, ET MU CV SISALDAB KAASTÖÖD ZA/UMI JA NIHILIST.FM-IGA?

KÄIGE PUTSI SIIS, AHVID!

Ja et sõnum laiemalt leviks copyn ka fesari teate siia:

KULTUURIPOLIITILINE STEITMENT: MA EI OLE KELLEGI LITS.
Täna, taaskord oma CV-d kokku pannes ja üle lugedes, plahvatas mu peas üks võimalik variant reaalsuste kokkupõrkest, mis hõlmab endas kõigile teada-tuntud kultuurisõja osapooli, vastavalt ZA/UM ja Sirp - kui võtta seda kuskil algusest, kust sitt ventikasse lendama hakkas. Minu seotus selle sõjaga on sisuliselt apoliitline. Mingile nupule kutsuti mindki sellesse skandaalsesse numbrisse, aga mu tollane depressioon elas üle igasugused arvamised lihtsamatestki asjadest, rääkimata siis kultuuripoliitika, mis on üleüldse debiilne ja vastuvõetamatu kontseptsioon minu kui looja jaoks, sest minu asi on LUUA. Türa, ma ei ole poliitik, ja ammugi ei ole ma huvitatud kellegi poolel olemisest.
Tõsi ta on, et astusin EKLi peale seda, kui tihedam seos nihilist.fm-iga taandus - ja okei, Kaur, võib-olla ma tegin seda natuke naiselikust ussitamisest, aga peamiselt tegin seda oma VITU VÕIMUST, ja kui kellelgi seda eesti naiskirjanikest on, siis minul. Ja kuigi ma võisin tõesti nii mõnelegi selle sammuga tunduda reeturina, siis esiteks - võtan omaks nende suhtes, kellele tundus, et ma ta juurde kuulusin (aga sorry, sõrmust pole mulle keegi sõrme pannud). Teiseks: rohkem haledaks kui reetmise tõenäolisus teeb selle seiga hoopis see, kui oksendamaajavalt naiivselt armunud oma ühte konkreetsesse luuletajasse olin - mis oli hoopis suurem alateadlik mõjutaja, kui mu vaevumine kellegi poolt või vastu olla. Aga noh - ma olin Tema poolt. Jah, see on idiootne, aga me kõik teame, et selle armastusega tihtilugu nii ongi. Kolmandaks: ma ei ole kunagi oma peast nii palju kaugemale mõelnudki, et arvata, et ühed inimesed võiksid massiliselt teineteisele vastanduda, sest see on nii PÕHIKOOLIAEGNE PROBLEEM, et ma uskusin siiralt, naiivselt, VEENDUNULT (uussiiruse esindaja nagu ma olen), et selline asi ei saa lihtsalt võimalik olla. Aga te kõik - KOGU EESTI FUCKING CULTUURISKEENE - ajate mul südame pahaks oma kuradi paukumiste ja ärapanemistega. Nii ei saa koos eksisteerida, aga kas te tegelikult tahategi üldse midagi muud kui sõda? Kas sõda ongi teie meelest kultuur?
Ma panin pildi kokku tänu sellele, et ma pole viimased kolm korda Kulkast stippi saanud. Võib-olla seetõttu, et mu CV-s on kõrvuti nii ZA-UM.EE kui NIHILIST.FM? Või on asi ausalt selles, et ma pole seda väärt? Kultuurkapitali poliitika on ses osas mustvalge, sest su taotlusele ilmub ainult: ei või ja. Ei mingit seletust. Noh - ma mõtlesin just ühe välja.
Aga võib-olla olen ma lihtsalt sitt kirjanik.


Jumal tänatud, VH1st tuleb praegu Madonna "Justify my love" vähemalt.