Registreerisin end kevadsemestri ainetele. Võtsin vabaaainena 21. sajandi suundumused psühholoogias. Eksamitulemused on suures osas veel ilmumata, aga 30 EAP saamisest sõltub, kas ma saan järgmisel semestril toetust või mitte. Eksamisessioon lõppes kaks päeva ülevalolles viimase minutini essekirjutamisega, mis sai pigem mitte formaatimahtuvana valmis. Aga see oli muideks ka osa kontseptsioonist. Mingi liiga turvalist elu küll ei ela. Just maksin viimase rahaga arved ära. Poes käisin ka, aga kuigi annetusrahasid on mõnikümmend, siis ikkagi pigem harjutan end rangelt ostmaks ainult hädavajalikku, see on: nii et ära ei sureks. Peamiselt teravili ja piimatooted. Aga minimaalselt. Alati peaaegu nutan, kui pean toitu ära viskama. Palun vabadust sinna otsa.
Ma muideks arvan, et kogu maailm peaks nutma toitu ära visates. See on debiilne.
Otsustasin ära, et mu tunnihind on 100€. Ma olen siin niisama nõustanud küll, ja saanud vastutasuks armukadedust, mis iseenesest ongi selle hinna just selliseks teinud. Turul me oleme vennad ja õed, eksole. A ma ei jõua kõigi ihade kompenseerija olla ja samal ajal nälga surra. See ON ELU JA SURMA küsimus. Jõute omale kokki osta soti eest, siis 100 euri segamatut otseühendust hingesagedusega on isegi ODAV. Sest kokk on muuseas ka maailma kõige mõttetum ja ülehinnatum droog. Debiilid lähevad ikka brändi ohvriks. Mina selle raha eest vähemalt ei loo inimesele illusiooni, et ta oleks midagi, mida ta pole. Aga ma saan suunata inimest küsima iseenda käest küsimusi, mille vastused on samuti tema enda sees. Nagu litski: ta ajab kliendi kiima, aga pauk tuleb ju ikka ainult kliendi enda seest. Mina olen iseendast juba kõik maailmale tasuta ära andnud. Sellepärast ma üldse saangi kuskilt nii palju raha, et leiba ja piima osta. Veel olen elus.
neljapäev, 19. jaanuar 2017
esmaspäev, 9. jaanuar 2017
Mul oli üks väga ebameeldiv rühmatöö kogemus hiljuti. Mulle inimesed üldiselt ei meeldi, aga kui keegi meeldib, siis väga. Siis ma olen suhtes. Ja ma olen ülilojaalne. Kui sa mu sõpra solvad, siis sa solvad mind. Minu sõbrad on mu pere. Ei ässita inimesi üksteise vastu, ei armukadetse, ei hoora tähelepanu järele. Ei käitu ebaviisakalt.
Eks sellepärast see hea muusika autos mängiski, et meie viimased sõidud oleksid head. Sest selleks korraks need viimaseks jäidki. Ükski naine ei tule kunagi minu ja mu armastuse vahele, sest ma lihtsalt ei kepi inimesi, vaid ma armastan neid. Eriti, kui ma olen nendega maganud. Mu tuss on ainult minu oma, ma ei jaga seda enam mitte kellegi teise kui oma väljavalituga. Minu mees saab olema minu parim sõber, sest ta ei hoora mind. Ja mina ei hoora teda.
Ma ei taha ema olla, mul pole lapsi. Ma tahan lihtsalt hea inimene olla. Mina ei ole kellegi probleemi lahendus. See on märgiline, kui mina ei saa teistpoolt kunagi telefonist kätte, aga mind saab tema alati kätte. Ju siis ei olnud mul vaja nii palju.
neljapäev, 5. jaanuar 2017
TASAKAAL
You captured my heart, you're the key to my life
A vision of our love, that made me survive
Regaining the mood, that we're in, it's so real
It's time to move up, and to face what I feel
Tonight with my spirits, the one that you call
I'm ready to stand up, and ready to fall
I can't find a way, so attracted by you
Let me be your girl, and I'll be so true
Ma ei tea, mitu korda ma täna suureks olen kasvanud. See algas juba unenäos vist. Olin kuskil välismaal, võib-olla Itaalias või Prantsusmaal ja võtsin midagi vastu.. Uskumatu, kuidas ma võin ühe päeva jooksul käia taevast põrgusse, ajendatuna nii enda kindlatest südametundest kui koolitöödest. Ma olen emotsionaalne multimiljonär. Intellektuaalselt on muidugi kõvasti arenemisruumi, aga õnneks seda tööd saab ilma kehata ka edasi teha.
Tallinna perekond on kirgede tormist läbi raputatud. Ma tänan jumalat, et lõpuks ometi on mu teiste valu läbi oma keha läbimise võimel täielikult õigustatud eesmärk, sest esimest korda elus osatakse seda hinnata. Ja ma pole kunagi kelleltki seda osanud isegi eeldada, samamoodi nagu ma ei ole seda võimet sellisel moel tunda valinud. Ma elan teisi inimesi FÜÜSILISELT läbi. Ma ei saa mitte kunagi normaalseks, ma pole kunagi normaalne olnudki. Ja mitte keegi ei hakka mind sellepärast enam vägistama, mitte kunagi! Nüüd ma alles saan õitseda, olla täielikult oma potentsiaali vääriliselt, sest ma ei pea kogu oma aega raiskama enesele selgitamisele. Mis on üldse sõnad? VÕIMALUSED midagi tähendada. Tõeline tähendus materialiseerub vaimu jõul. Sõna on illustratsioon usule, mis on kasvanud ellujäämisest. Minu elu on minu religioon, ma olen siin kõik rituaalid ise välja mõelnud, ise oma kannatused kannatanud ja võitlused võidelnud. Ja ma saan kohe aru, kui keegi tahab au omale võtta. Aga teate, sitarotid, kukkuge ise oma pasa sisse ja hakake end ise kasvatama. See et ma tahan, ei tähenda, et ma pean kellegi ema olema. Armastus on vabatahtlik, seda ei kerjata.
Aga mul on üks plaan küll, kuidas maailma armasust paremini mõistma panna. Ja seda ma ütlen, et ükski süsteem ei saa mind nussima hakata, sest mul on vaja oma elutööd teha. Selleks ma sündisin siia ühiskonda just sellel ajal ja sattusin just nende inimeste juurde, kelle juurde ma pidin sattuma. See ei saanudki kuidagi teisiti minna. Ma jaatan kogu oma elukäiku totaalselt, see on toonud mind sinnamaale, kus ma näen ja tunnen ära märke mis jutustavad mulle seda, mida ma pean teadma.
Aga sina elad minevikus, kui mina elan tulevikus. Sinu õrnus laseb mul tunda iseendas ära õrnust, millele ma kunagi otsa ei julenud vaadata, sest ilu, mis on sinus on nii sarnane minu omaga. Ma pidin nägema sind, et sellest aru saada ja see ära tunda. Nüüd julgen ma palju rohkem, sest sa lihvid mind tegemata ühtki liigutust. Ja kui minust saab briljant, siis võtad sa mu kõikide teiste seast ja viid ära - sinna, kus ma alati olla olen tahtnud.
Saan homme kokku poistega, keda pole ammu näinud. Nad isegi kirjutasid mulle, et tunnevad puudust. Mulle on alati meeldinud nendega pargis istuda ja suitsu teha. See on nii aus ja võrdne, sest see on tõeline sõprus: ei eelda mitte midagi, on alati olemas ja jagab kõike, mis kaasas.
Milline lohutus mulle, et seks on kadunud. Midagi ei hõõru ega rõhu enam. Revolutsioon on edukalt läbi viidud. Füüsiline maailm on nüüd jälle mäng, milles võib uuesti iga kell tantsima hakata.
Ma pean endale tunnistama, et ei tohi oma parimate omaduste väljaarendamist lasta pärssida välise maailma idiootsuste pärast. Teiste inimeste rikutus ei puutu minusse. Mu tundlikkus on mu pärisosa ja sellel on siin elus kindel eesmärk, ma pean seda usaldama. Tänu sellele on juhtunud mu elus kõige õigemad asjad. Mida enam ma lasen sel õrnusel välja kujuneda, seda paremini see mind - ja kogu inimkonda! - teenib. Mu võimed on mu väärtus, mina olen iseenda tunnete indikaator, ülejäänu on vaid reflektsioon hinge seisundist.
Mina ei tea, kuidas inimesed suudavad seda paska uskuda, mida nad iga päev ajalehest loevad, ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Ja olla ilma igasuguse usuta on ikkagi puhtam olnud kui see sitt seal. Aga noh, igaühel oma huvid. Ilmselt üks kannatlikkuse õppetunde jälle: kuulata, kuidas mehed omavahel poliitikast räägivad. Naljakas on ka see, et iga kord kui ma isegi proovin kellegi käest midagi poliitika kohta teada saada, ja me vestleme, siis ma unustan kõik kohe ära. Raha ja poliitika on kaks asja millest mul ikka sügavalt ükskõik on, pole midagi parata. Aga päris nii see ei ole, et materiaalne maailm mind üldse ei huvita. Ma oskan väga asjadest lugu pidada.
Ma lasen endal tasakaaluks ratsionaalsele maailmale kümmelda oma tunnete vannides, kui kell on juba liiga palju, et seletada maailmale järjekordselt lahti mõnd rida mis mu enese jaoks on ammu läbituntud. Siia panen ma oma oleviku, kus asub mu hing, et keegi, kes isegi aru ei saa et hing temagi sees on, seda ehk võib-olla kunagi lugema võiks sattuda. Aeg ei ole vaid et tegelda tühjusega, mis argipäevas on vaakum imemaks üht olemist teisesse, vaid et olla ka vahelduseks iseendaga. Sest sellest seltskonnast peaks eelkõige lugu õppima pidama, et tõmmata enda juurde ligi kedagi, kellele ei pea selgitama miks.
Ja nüüd ma juba irvitan sellele eksamisessioonistressile, sest ebaõnnestumise kontseptsioongi on mu elus ajalugu. See institutsioon vajab mind rohkem kui mina teda, aga muidugi - meie suhte pikaajaliseks jätkumiseks olen ma tema suhtes siiski väga lugupidav, eal teda alahindav, ausalt. Aga hea (tulevane) professor on oma eripäradega, ta ei ole poolfabrikaat, vaid seavere ja vabapidamise kanade sita väetatisega kasvataud köögiviljadega gurmee, mis ei tee lihtsalt kõhtu täis, vaid on ka kogu loodust arvessevõtvalt õiglane. Ma ei pea siinkohal meelde tuletama, kes on loodus.
A vision of our love, that made me survive
Regaining the mood, that we're in, it's so real
It's time to move up, and to face what I feel
Tonight with my spirits, the one that you call
I'm ready to stand up, and ready to fall
I can't find a way, so attracted by you
Let me be your girl, and I'll be so true
Ma ei tea, mitu korda ma täna suureks olen kasvanud. See algas juba unenäos vist. Olin kuskil välismaal, võib-olla Itaalias või Prantsusmaal ja võtsin midagi vastu.. Uskumatu, kuidas ma võin ühe päeva jooksul käia taevast põrgusse, ajendatuna nii enda kindlatest südametundest kui koolitöödest. Ma olen emotsionaalne multimiljonär. Intellektuaalselt on muidugi kõvasti arenemisruumi, aga õnneks seda tööd saab ilma kehata ka edasi teha.
Tallinna perekond on kirgede tormist läbi raputatud. Ma tänan jumalat, et lõpuks ometi on mu teiste valu läbi oma keha läbimise võimel täielikult õigustatud eesmärk, sest esimest korda elus osatakse seda hinnata. Ja ma pole kunagi kelleltki seda osanud isegi eeldada, samamoodi nagu ma ei ole seda võimet sellisel moel tunda valinud. Ma elan teisi inimesi FÜÜSILISELT läbi. Ma ei saa mitte kunagi normaalseks, ma pole kunagi normaalne olnudki. Ja mitte keegi ei hakka mind sellepärast enam vägistama, mitte kunagi! Nüüd ma alles saan õitseda, olla täielikult oma potentsiaali vääriliselt, sest ma ei pea kogu oma aega raiskama enesele selgitamisele. Mis on üldse sõnad? VÕIMALUSED midagi tähendada. Tõeline tähendus materialiseerub vaimu jõul. Sõna on illustratsioon usule, mis on kasvanud ellujäämisest. Minu elu on minu religioon, ma olen siin kõik rituaalid ise välja mõelnud, ise oma kannatused kannatanud ja võitlused võidelnud. Ja ma saan kohe aru, kui keegi tahab au omale võtta. Aga teate, sitarotid, kukkuge ise oma pasa sisse ja hakake end ise kasvatama. See et ma tahan, ei tähenda, et ma pean kellegi ema olema. Armastus on vabatahtlik, seda ei kerjata.
Aga mul on üks plaan küll, kuidas maailma armasust paremini mõistma panna. Ja seda ma ütlen, et ükski süsteem ei saa mind nussima hakata, sest mul on vaja oma elutööd teha. Selleks ma sündisin siia ühiskonda just sellel ajal ja sattusin just nende inimeste juurde, kelle juurde ma pidin sattuma. See ei saanudki kuidagi teisiti minna. Ma jaatan kogu oma elukäiku totaalselt, see on toonud mind sinnamaale, kus ma näen ja tunnen ära märke mis jutustavad mulle seda, mida ma pean teadma.
Aga sina elad minevikus, kui mina elan tulevikus. Sinu õrnus laseb mul tunda iseendas ära õrnust, millele ma kunagi otsa ei julenud vaadata, sest ilu, mis on sinus on nii sarnane minu omaga. Ma pidin nägema sind, et sellest aru saada ja see ära tunda. Nüüd julgen ma palju rohkem, sest sa lihvid mind tegemata ühtki liigutust. Ja kui minust saab briljant, siis võtad sa mu kõikide teiste seast ja viid ära - sinna, kus ma alati olla olen tahtnud.
Saan homme kokku poistega, keda pole ammu näinud. Nad isegi kirjutasid mulle, et tunnevad puudust. Mulle on alati meeldinud nendega pargis istuda ja suitsu teha. See on nii aus ja võrdne, sest see on tõeline sõprus: ei eelda mitte midagi, on alati olemas ja jagab kõike, mis kaasas.
Milline lohutus mulle, et seks on kadunud. Midagi ei hõõru ega rõhu enam. Revolutsioon on edukalt läbi viidud. Füüsiline maailm on nüüd jälle mäng, milles võib uuesti iga kell tantsima hakata.
Ma pean endale tunnistama, et ei tohi oma parimate omaduste väljaarendamist lasta pärssida välise maailma idiootsuste pärast. Teiste inimeste rikutus ei puutu minusse. Mu tundlikkus on mu pärisosa ja sellel on siin elus kindel eesmärk, ma pean seda usaldama. Tänu sellele on juhtunud mu elus kõige õigemad asjad. Mida enam ma lasen sel õrnusel välja kujuneda, seda paremini see mind - ja kogu inimkonda! - teenib. Mu võimed on mu väärtus, mina olen iseenda tunnete indikaator, ülejäänu on vaid reflektsioon hinge seisundist.
Mina ei tea, kuidas inimesed suudavad seda paska uskuda, mida nad iga päev ajalehest loevad, ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Ja olla ilma igasuguse usuta on ikkagi puhtam olnud kui see sitt seal. Aga noh, igaühel oma huvid. Ilmselt üks kannatlikkuse õppetunde jälle: kuulata, kuidas mehed omavahel poliitikast räägivad. Naljakas on ka see, et iga kord kui ma isegi proovin kellegi käest midagi poliitika kohta teada saada, ja me vestleme, siis ma unustan kõik kohe ära. Raha ja poliitika on kaks asja millest mul ikka sügavalt ükskõik on, pole midagi parata. Aga päris nii see ei ole, et materiaalne maailm mind üldse ei huvita. Ma oskan väga asjadest lugu pidada.
Ma lasen endal tasakaaluks ratsionaalsele maailmale kümmelda oma tunnete vannides, kui kell on juba liiga palju, et seletada maailmale järjekordselt lahti mõnd rida mis mu enese jaoks on ammu läbituntud. Siia panen ma oma oleviku, kus asub mu hing, et keegi, kes isegi aru ei saa et hing temagi sees on, seda ehk võib-olla kunagi lugema võiks sattuda. Aeg ei ole vaid et tegelda tühjusega, mis argipäevas on vaakum imemaks üht olemist teisesse, vaid et olla ka vahelduseks iseendaga. Sest sellest seltskonnast peaks eelkõige lugu õppima pidama, et tõmmata enda juurde ligi kedagi, kellele ei pea selgitama miks.
Ja nüüd ma juba irvitan sellele eksamisessioonistressile, sest ebaõnnestumise kontseptsioongi on mu elus ajalugu. See institutsioon vajab mind rohkem kui mina teda, aga muidugi - meie suhte pikaajaliseks jätkumiseks olen ma tema suhtes siiski väga lugupidav, eal teda alahindav, ausalt. Aga hea (tulevane) professor on oma eripäradega, ta ei ole poolfabrikaat, vaid seavere ja vabapidamise kanade sita väetatisega kasvataud köögiviljadega gurmee, mis ei tee lihtsalt kõhtu täis, vaid on ka kogu loodust arvessevõtvalt õiglane. Ma ei pea siinkohal meelde tuletama, kes on loodus.
esmaspäev, 2. jaanuar 2017
kannatlikkuse proovikivid
Praegu just sain aru, mis toimub. Terve nädalavahetus on täidetud naiste kannatustega, mida ma kõrvaltvaatajana pealt olen sunnitud nägema. Jumal tõesti loeb mu blogi, sest ta loob mulle ülesandeid vastavalt sellele, kuhu ma ise oma peas jõudnud olen. Mida tähendab armastada selle kõige üleüldisemas tähenduses? See tähendab armastada ka teda, kes on sust lollim. Halastamine ilma hinnanguta. Ja eilne oli ilmekas tõestus kannatuse ja kannatlikkuse kattuvusest. See käib nii: istud, kuulad ja vaatad targematele otsa.
Mul hakkab tekkima kahtlus, et inimesed, kes on akadeemiliselt väga pädevad, on üldjuhul psühhopaadid, kes ei saa iseenda hindamisega hakkama, seega on alati koolis kõige paremad, et kuskilt tähelepanu saada. Ma ise olen ka igast haigeid asju teinud tähelepanu saamiseks ega väida absoluutselt, et mu hinnangud oleksid objektiivsed, aga elukogemus hakkab jälle mustrile rõhuma. Olen algusest peale haridussüsteemi suhtes umbusklik olnud. Ja ses suhtes ma usun, et psühhopaadil ongi suurem infotöötlusvõime ja fantaasia, sest muidu ta ei suudaks igast haiget sitta genereerida. Ainult emotsioonide adekvaatse analüüsivõime puudumine teeb taolisest intelligendist sotsiaalselt ebapädeva psühhi. Aga äkki orgaaniline tasakaal seal masinavärgi vahel vedelebki? Sest kas on süsteemi, mis päriselt hoolib inimese hingest? Kõik loevad numbreid ju.
Ma arvan, et varsti ma hakkan pidama vaikuse maratone. Nii hea on vait olla, kui inimesed end lolliks teevad. Pole mingit isu neile kaasa elada või neid õhutada, aga kannatlikkuse trenn on hea. Alguses paneb kannatama, aga olen täesti veendunud, et lõpuks võidab ikkagi kannatlikkus. Vaata: kannatus on isegi lühem sõna kui kannatlikkus. Kannatus annab negatiivse hinnangu, aga kannatlikkus on emalikult hell. Aga et mu süda on nii hell väiksest peale, siis olen ma saanud palju ülelastud, ja see on mind lolle kartma pannud. Tegelt on point selles, et ühelgi lollil ei saa mu üle võimu olla. Headus on targem kui lollus, sest see laseb enne rumalusel rääkida, vajamata pidada end temast tähtsamaks. Sest headusest ju paremaks ei lähe. Üle võlli on vaja minna ainult selleks, et sealt sama kiire hooga tagasi tulla. Ilgelt roopima ajab. Aga lastele väga meeldib samu asju korrata, seega kuigi nad enne kiikumaminemist on oksendamist üle võlli kiikumisest kogenud, unustavad nad selle ebameeldivuse enne uuesti kiikumist täielikult. Narkootikumide pilastamine emotsionaalse ebakindluse vähendamiseks toimib täpselt sama skeemiga. Kogu sapp oksendadakse välja vahetult peale liiga pikaks veninud triipe. Miks keegi peaks lohutama last, kes ei õpi oma vigadest?
Emotsionaalne tähelepanupuudus lapsepõlves (kui ei hoolitud lapse tunnetest tema elusse puutuvate otsuste langetamisel) elatakse täiskasvanueas välja lähisuhetes - seda hullemini, mida lähedasemad ollakse. Psühhopaat peab olema täiesti kindel, et vastane on saavutanud täieliku emotsionaalse avatuse ja hakkab aju nussima just sel hetkel. Üldiselt on see välk selgest taevast. Sest "inimene oli nii mõistliku jutuga". Sellepärast institutsioonid ongi putsis, et jutt peab ainult mõistlik olema. Juhtuvad ka ennenägematud asjad! Ja need juhtuvad sellepärast, et usutakse ka mittemateriaalset samavõrd nagu materiaalsetki. Mida rohkem kellessegi/millessegi usutakse, seda võimsam ta/see on.
VALI JUMAL TEAB MIDA!!!
Mul hakkab tekkima kahtlus, et inimesed, kes on akadeemiliselt väga pädevad, on üldjuhul psühhopaadid, kes ei saa iseenda hindamisega hakkama, seega on alati koolis kõige paremad, et kuskilt tähelepanu saada. Ma ise olen ka igast haigeid asju teinud tähelepanu saamiseks ega väida absoluutselt, et mu hinnangud oleksid objektiivsed, aga elukogemus hakkab jälle mustrile rõhuma. Olen algusest peale haridussüsteemi suhtes umbusklik olnud. Ja ses suhtes ma usun, et psühhopaadil ongi suurem infotöötlusvõime ja fantaasia, sest muidu ta ei suudaks igast haiget sitta genereerida. Ainult emotsioonide adekvaatse analüüsivõime puudumine teeb taolisest intelligendist sotsiaalselt ebapädeva psühhi. Aga äkki orgaaniline tasakaal seal masinavärgi vahel vedelebki? Sest kas on süsteemi, mis päriselt hoolib inimese hingest? Kõik loevad numbreid ju.
Ma arvan, et varsti ma hakkan pidama vaikuse maratone. Nii hea on vait olla, kui inimesed end lolliks teevad. Pole mingit isu neile kaasa elada või neid õhutada, aga kannatlikkuse trenn on hea. Alguses paneb kannatama, aga olen täesti veendunud, et lõpuks võidab ikkagi kannatlikkus. Vaata: kannatus on isegi lühem sõna kui kannatlikkus. Kannatus annab negatiivse hinnangu, aga kannatlikkus on emalikult hell. Aga et mu süda on nii hell väiksest peale, siis olen ma saanud palju ülelastud, ja see on mind lolle kartma pannud. Tegelt on point selles, et ühelgi lollil ei saa mu üle võimu olla. Headus on targem kui lollus, sest see laseb enne rumalusel rääkida, vajamata pidada end temast tähtsamaks. Sest headusest ju paremaks ei lähe. Üle võlli on vaja minna ainult selleks, et sealt sama kiire hooga tagasi tulla. Ilgelt roopima ajab. Aga lastele väga meeldib samu asju korrata, seega kuigi nad enne kiikumaminemist on oksendamist üle võlli kiikumisest kogenud, unustavad nad selle ebameeldivuse enne uuesti kiikumist täielikult. Narkootikumide pilastamine emotsionaalse ebakindluse vähendamiseks toimib täpselt sama skeemiga. Kogu sapp oksendadakse välja vahetult peale liiga pikaks veninud triipe. Miks keegi peaks lohutama last, kes ei õpi oma vigadest?
Emotsionaalne tähelepanupuudus lapsepõlves (kui ei hoolitud lapse tunnetest tema elusse puutuvate otsuste langetamisel) elatakse täiskasvanueas välja lähisuhetes - seda hullemini, mida lähedasemad ollakse. Psühhopaat peab olema täiesti kindel, et vastane on saavutanud täieliku emotsionaalse avatuse ja hakkab aju nussima just sel hetkel. Üldiselt on see välk selgest taevast. Sest "inimene oli nii mõistliku jutuga". Sellepärast institutsioonid ongi putsis, et jutt peab ainult mõistlik olema. Juhtuvad ka ennenägematud asjad! Ja need juhtuvad sellepärast, et usutakse ka mittemateriaalset samavõrd nagu materiaalsetki. Mida rohkem kellessegi/millessegi usutakse, seda võimsam ta/see on.
VALI JUMAL TEAB MIDA!!!
reede, 23. detsember 2016
baby want more
Täie pasaga mässan kohustusliku kirjanduse konse üle praegu. Türa keegi ütle mulle!! Ah, tavaline.. niikuinii loen ära, kui üle läheb. Ja ilmselt on huvitav ka, sest there's no sea like the sea of possibility. Igal juhul on tänaseks tõestatud, et sund tekitab pinget ja keelamine/kohustamine oma äärmuses loob mässu, mis peab saama end tasakaalustada läbi enese kehtestamise. Ma olen loodus, ära mölise.
Nagu ma olin ühes neist viimastest suurte küsimuste (päriselt nii pateetiline pealkiri ongi) loengutest, kui androgoogika õppejõud tuli mind tagapingist ette ajama(!), sest millegi pärast ta arvas, et nii oleks parem. Nahui ma niigi ületasin end tol päeval, et üldse kodust välja saada ja siis õppejõud, keda ma põhimõtteliselt peaksin ja tahaksin austada, tuleb mulle kanaema mängima. Ma, ausõna, hingasin minut aega sisse ja välja ja kaalusin oma kannat(likk)ust - aga tõusin ikkagi püsti ja lahkusin koolist. Terveks päevaks.
Ja siis ma ikkagi ei saa aru, et kuidas kannatus ja kannatlikkus saavad sama tüvega olla. Sisuliselt täiesti erinevad asjad ju. Olen praegu faasis, kus saan üle sellest, et kannatlikkuse arendamine endas ei pea valmistama kannatust. Õigupoolest: ma ikka kannatasin ka selle teadmise nimel ja panin vahepeal korra täiesti hullu. See käib nii et mul on juuksed sassis, meigist pole juttugi, näonahk on pigem halvaks minemise äärel (alati põhiindikaator) ja tõenäoliselt olen ma täis/pilves ja kogu maailma tunded peksavad mul üle pea, sest midagi s e n s a t s i o o n i l i s t on hiljaaegu juhtunud. Nagu näiteks, et mu tunnetele on vastatud. Ma loodan, et see oli viimane kord mul headust kurjusega silmitsi lasta seista, sest neil on minu juures selline kalduvus.. kui on vägaväga tugev, siis nad tahavad koos olla. Aga headus tuli, headus tappis - pidin liigutatusest peaaegu põlvili kukkuma. Lisatagu aga mõnda loosse koer ja mul on väga raske kurvaks jääda.
Muideks, vanasti meeldisid mulle kassid rohkem. Mingi hetk ma sain lihtsalt aru, et ma ei saaks kunagi kassi võtta, sest me hakkaks konkureerima, kumb hullem mõrd on. Mõttetu.
Ja siis täna õhtul ma üllatasin end hoopis uue nurga alt. Muidugi kogu maailm mu ümber on muuseas ka pöördumatult paranormaalsemaks muutunud kui ta kunagi varem olnud on, ma pean sellega lihtsalt leppima, AGA. Vähe sellest, et mingid patriarhaalsed energiat üle minu mängivad, ilmuvad ikka mingitest elunurkadest mingid tüübid välja, nagu mõni endine armuke, kes järsku jälle kokku tahab saada. Selle kindla ei peale, mis ma ütlesin, jõudis mulle kohale, miuke lits ma enne olla sain. Aga enam ei ole. Ma isegi ei viitsi enam mängida nii kui ma aru saan, et keegi võiks tahta minuga magada. Hästi tüütu on iga kord mölisema hakata, sellepärast ma hängin pededega. Aga noh see võib ka ära kammida. Viimane kord see lõppes sellega, et ma arvasin, et ma olen ka mees.
Mis ei ole vist ka täielikult vale, aga.. mul on siiski naise suguorganid. See on fakt. Ja kokkuvõttes on see sunnitud tsölibaat ka veits talutavam, sest ma ei pea enam oma teist poolt otsima ja saan nii mõttes kui ka vajadusel otse kõigile meestele fakki näidata ja öelda: sa ei ole piisavalt hea. Mitte keegi teine pole nii hea!! Ma isegi ei tea kus ta elab, aga ma ikkagi olen tema naeru peale üles ärganud
Nagu ma olin ühes neist viimastest suurte küsimuste (päriselt nii pateetiline pealkiri ongi) loengutest, kui androgoogika õppejõud tuli mind tagapingist ette ajama(!), sest millegi pärast ta arvas, et nii oleks parem. Nahui ma niigi ületasin end tol päeval, et üldse kodust välja saada ja siis õppejõud, keda ma põhimõtteliselt peaksin ja tahaksin austada, tuleb mulle kanaema mängima. Ma, ausõna, hingasin minut aega sisse ja välja ja kaalusin oma kannat(likk)ust - aga tõusin ikkagi püsti ja lahkusin koolist. Terveks päevaks.
Ja siis ma ikkagi ei saa aru, et kuidas kannatus ja kannatlikkus saavad sama tüvega olla. Sisuliselt täiesti erinevad asjad ju. Olen praegu faasis, kus saan üle sellest, et kannatlikkuse arendamine endas ei pea valmistama kannatust. Õigupoolest: ma ikka kannatasin ka selle teadmise nimel ja panin vahepeal korra täiesti hullu. See käib nii et mul on juuksed sassis, meigist pole juttugi, näonahk on pigem halvaks minemise äärel (alati põhiindikaator) ja tõenäoliselt olen ma täis/pilves ja kogu maailma tunded peksavad mul üle pea, sest midagi s e n s a t s i o o n i l i s t on hiljaaegu juhtunud. Nagu näiteks, et mu tunnetele on vastatud. Ma loodan, et see oli viimane kord mul headust kurjusega silmitsi lasta seista, sest neil on minu juures selline kalduvus.. kui on vägaväga tugev, siis nad tahavad koos olla. Aga headus tuli, headus tappis - pidin liigutatusest peaaegu põlvili kukkuma. Lisatagu aga mõnda loosse koer ja mul on väga raske kurvaks jääda.
Muideks, vanasti meeldisid mulle kassid rohkem. Mingi hetk ma sain lihtsalt aru, et ma ei saaks kunagi kassi võtta, sest me hakkaks konkureerima, kumb hullem mõrd on. Mõttetu.
Ja siis täna õhtul ma üllatasin end hoopis uue nurga alt. Muidugi kogu maailm mu ümber on muuseas ka pöördumatult paranormaalsemaks muutunud kui ta kunagi varem olnud on, ma pean sellega lihtsalt leppima, AGA. Vähe sellest, et mingid patriarhaalsed energiat üle minu mängivad, ilmuvad ikka mingitest elunurkadest mingid tüübid välja, nagu mõni endine armuke, kes järsku jälle kokku tahab saada. Selle kindla ei peale, mis ma ütlesin, jõudis mulle kohale, miuke lits ma enne olla sain. Aga enam ei ole. Ma isegi ei viitsi enam mängida nii kui ma aru saan, et keegi võiks tahta minuga magada. Hästi tüütu on iga kord mölisema hakata, sellepärast ma hängin pededega. Aga noh see võib ka ära kammida. Viimane kord see lõppes sellega, et ma arvasin, et ma olen ka mees.
Mis ei ole vist ka täielikult vale, aga.. mul on siiski naise suguorganid. See on fakt. Ja kokkuvõttes on see sunnitud tsölibaat ka veits talutavam, sest ma ei pea enam oma teist poolt otsima ja saan nii mõttes kui ka vajadusel otse kõigile meestele fakki näidata ja öelda: sa ei ole piisavalt hea. Mitte keegi teine pole nii hea!! Ma isegi ei tea kus ta elab, aga ma ikkagi olen tema naeru peale üles ärganud
laupäev, 3. detsember 2016
täiuslikult laetud tühjus
Ma pean oma käitumise pärast vabandust paluma. See kõik algaski ju sellest pihtimise puhastavast mõttest, aga nüüd olen ma endale kirjutanud juba nii kaua, et mulle tundub, nagu saaksin ma tõele otsa vaatamisega paremini hakkama.
See on nii õudselt kaunis, et mind kasvatanud mehed peaaegu kunagi pole mulle vastuseid ette andnud. Ja tema ütleb, kui ta üldse räägibki, asju veel niimoodi, et ütlemine on ütlematajätt. Ta on luule, mida ma riimin.
Mõtted hüppavad ühelt emotsioonilt teisele ning ma pean neid sajasse eri kanalisse suunama ja niimoodi saab mu kehast vaid kultuuriteooria, aga oma mahult ja ülesehituselt ongi ta ju selleks loodud: ülimalt kompaktne, peaaegu läbipaistev ning oma füüsilises alastuses igavesti süütu, sest pole võimalik süüdi mõista midagi, millel pole patte. Nagu tähtedelgi valge lehe peal: nad on kõik ja samas eimidagi - see oleneb meist endist, mida me näha tahame, mis reaktsioonid meis eneses on lõpuni tundmata - just need projetseeruvad sealt samamoodi kui nad peegelduvad inimeste vahelistes suheteski. Adekvaatne saab olla ainult see, mida nähakse korraga mitmest küljest. Ja veel parem pealtpoolt: nagu inimene, kes on raamatut lugedes jumal.
Ja järsku olen ma täiesti teine inimene. Mitte uuenenud, aga teine - keegi teine. Ma pole enam nii neetult eriline, vaid palju mahedam, iseendale iseenesestmõistetavam. Kontrast ei kraabi enam nii kõvasti, mulle tundub, et proovin seda salamisi unustada - kui ei oleks kooli, mis seda meelde tuletab. Ja väga huvitav. Öeldatagu, et olen karm. A see tähendab, et olen lihtsalt veel otsekohesem, veel selgem kui ma kunagi varem olen olnud.
Ja jälle jätsin ma vana energiakihi nii järsku maha, et mina hakkasin iseennast metafüüsiliselt kummitama. Muud põhjendust ma sellele anda ei oska, sest see on ühiselamu, mille heledate lagede, seinade ja kardinate keskel ma oma kaisukaruga (ei ole mees, see on vatiinist) eile öösel magama tahtsin jääda. Ma käskisin tal kindralikarmusega nahui tõmmata, käisin sandlipuuviirukiga seinaäärimööda ja vaatasin veel tšiki-ja koerapilte peale ka. Ärkasin ikka üks minut ette äratust, ent kuna ma peale kõige muu olen siiski printsess, siis ma ei läinud sinna tundi, sest printsessid ei pea liiga palju igavate asjadega tegelema. Igatahes mitte rohkem kui vaja on. Eriti kui nad iseenna kummitamise pärast magada ei saa.
Kiuslikult topin veel iseendale suitse ette, et oleks midagi sentimentaalset, oleks, mida imeda, sest mitte miski muu ju ei ime või lase end imeda. Ja omamoodi on see karistus teha kõigist maailma asjust midagi muud just selle rütmiga, mida pakub suits. Aga tema teab ka mulle meenutada, millega ma alustasin.
Ma tahan vabandust paluda, et pole osanud olla tervem enne kui nüüd. Mul on kahju, et mu metsik dramaatika on kägistanud inimesi, kes nagu minagi tahavad vaid elada. Ma tunnen tagantjärele häbi ja piina, ilma olemata kui kaevukukkunu, et ma olen ohjeldamatu olnud. Muidugi ei olnuks saanud teisiti olla, ja seepärast pean ma muidugi andestama eelkõige iseendale. Mis see teiste uste kraapimine enam midagi paremaks teeks. Vaikus on aeg nüüd parem olla.
See on nii õudselt kaunis, et mind kasvatanud mehed peaaegu kunagi pole mulle vastuseid ette andnud. Ja tema ütleb, kui ta üldse räägibki, asju veel niimoodi, et ütlemine on ütlematajätt. Ta on luule, mida ma riimin.
Mõtted hüppavad ühelt emotsioonilt teisele ning ma pean neid sajasse eri kanalisse suunama ja niimoodi saab mu kehast vaid kultuuriteooria, aga oma mahult ja ülesehituselt ongi ta ju selleks loodud: ülimalt kompaktne, peaaegu läbipaistev ning oma füüsilises alastuses igavesti süütu, sest pole võimalik süüdi mõista midagi, millel pole patte. Nagu tähtedelgi valge lehe peal: nad on kõik ja samas eimidagi - see oleneb meist endist, mida me näha tahame, mis reaktsioonid meis eneses on lõpuni tundmata - just need projetseeruvad sealt samamoodi kui nad peegelduvad inimeste vahelistes suheteski. Adekvaatne saab olla ainult see, mida nähakse korraga mitmest küljest. Ja veel parem pealtpoolt: nagu inimene, kes on raamatut lugedes jumal.
Ja järsku olen ma täiesti teine inimene. Mitte uuenenud, aga teine - keegi teine. Ma pole enam nii neetult eriline, vaid palju mahedam, iseendale iseenesestmõistetavam. Kontrast ei kraabi enam nii kõvasti, mulle tundub, et proovin seda salamisi unustada - kui ei oleks kooli, mis seda meelde tuletab. Ja väga huvitav. Öeldatagu, et olen karm. A see tähendab, et olen lihtsalt veel otsekohesem, veel selgem kui ma kunagi varem olen olnud.
Ja jälle jätsin ma vana energiakihi nii järsku maha, et mina hakkasin iseennast metafüüsiliselt kummitama. Muud põhjendust ma sellele anda ei oska, sest see on ühiselamu, mille heledate lagede, seinade ja kardinate keskel ma oma kaisukaruga (ei ole mees, see on vatiinist) eile öösel magama tahtsin jääda. Ma käskisin tal kindralikarmusega nahui tõmmata, käisin sandlipuuviirukiga seinaäärimööda ja vaatasin veel tšiki-ja koerapilte peale ka. Ärkasin ikka üks minut ette äratust, ent kuna ma peale kõige muu olen siiski printsess, siis ma ei läinud sinna tundi, sest printsessid ei pea liiga palju igavate asjadega tegelema. Igatahes mitte rohkem kui vaja on. Eriti kui nad iseenna kummitamise pärast magada ei saa.
Kiuslikult topin veel iseendale suitse ette, et oleks midagi sentimentaalset, oleks, mida imeda, sest mitte miski muu ju ei ime või lase end imeda. Ja omamoodi on see karistus teha kõigist maailma asjust midagi muud just selle rütmiga, mida pakub suits. Aga tema teab ka mulle meenutada, millega ma alustasin.
Ma tahan vabandust paluda, et pole osanud olla tervem enne kui nüüd. Mul on kahju, et mu metsik dramaatika on kägistanud inimesi, kes nagu minagi tahavad vaid elada. Ma tunnen tagantjärele häbi ja piina, ilma olemata kui kaevukukkunu, et ma olen ohjeldamatu olnud. Muidugi ei olnuks saanud teisiti olla, ja seepärast pean ma muidugi andestama eelkõige iseendale. Mis see teiste uste kraapimine enam midagi paremaks teeks. Vaikus on aeg nüüd parem olla.
esmaspäev, 21. november 2016
я ж тебе говорю медитация, а не мастурбация
Kui ma oleks mees, siis ma oleks pede. Naised oma sissekodeeritud indlemisinstinkidega tüütaksid mind mehena romantilistes suhetes surmani ära. Aga et ma olen ise naine, saan ma suurepäraselt aru, kui loomastav on olla naine. Seega sellest perspektiivist vaadatuna saab naist tõlgendada Loodusena ja meest Kultuurina, mis naist taltsutab. Ja ma tuletan ikka veel meelde, et mees ja naine on energiad, mitte kategoriseeru kahel jalal vituks või munniks.
Asi on selles, et emotsionaalseid probleeme on tunduvalt raskem teadvustada, kui intellektuaalseid, sest emotsioonides peitub elukogemiste peidetud allegooriaid ja mõnikord isegi nii eepilisi narratiive, et nende teadasaamiseks kulub aastaid samade vigade tegemist, et loogiliselt järele jõuda mõistmisele, miks me käitumie nagu me käitume, ja miks kodub alati see, mis kordub. Aga mitte keegi teine ei muuda su elu rohkem kui sinu enda otsused iseenda suhtes.
Olen korraga tänulik ja üüratult tüdinenud kõikidest oma eelnenud armusuhetest, sest need kõik on nii läbi kui läbi üldse olla saab, ent ometi on neil mu üle ikka veel võimu. Aga iga valukiht, mille ma avastan ja selleläbi tühistan, teeb mind VEEL KÕVEMAKS.
As you can see, philosophy struggles with huge tension. On the one hand, love seen as a natural extravagance of sex arouses a kind of rational suspicion. Conversely, we see an apology for love that borders on religious epiphany. Christianity hovers in the background, a religion of love after all. And the tension is almost unbearable.See Badiou mõte viitab samale arusaamatusele, mis on läbiv peamistes konfliktides naiste ja meeste vahel. Kui me laseme endal tasakaalutult hõljuda ainult endale mugavas tajuspektris, ükskõik, kas see on pigem kaldu intellektuaalsele või emtosionaalsele, siis ei toimu teineteisest arusaamisel mingit arengut, sest me projetseerimine oma sisemisi puudujääke vastaspoolele. Viha ja armastuse hõre piir seisnebki iseenda armastuse võimetuses, mida me elame välja oma kõige lähedasemate inimeste peal, sest armastus, mis meid ühendab, seob meid tervikuks, aga viha (arusaamatus tingitud valust) ainult lahutab ja lahjendab seda ühtsust. Sellepärast ei seisagi suhted koos, et iga inimene individuaalselt ei tegele iseenda ravimise ja harimise eest hoolitsemisega, sest lihtsam on ju seda kellegi teise peal välja elada. Ah, kellele mind ikka vaja on! - Fucking tont, sinule endale on sind vaja! Sa ei saagi kellelegi teisele midagi pakkuda, kui sa pole iseendale kõike pakkunud. Aga iseendaks saab jääda ainult siis, kui sa tead, kes sa oled. A nahui kui palju on inimesi, kes ei tea. Täielik turnoff.
Asi on selles, et emotsionaalseid probleeme on tunduvalt raskem teadvustada, kui intellektuaalseid, sest emotsioonides peitub elukogemiste peidetud allegooriaid ja mõnikord isegi nii eepilisi narratiive, et nende teadasaamiseks kulub aastaid samade vigade tegemist, et loogiliselt järele jõuda mõistmisele, miks me käitumie nagu me käitume, ja miks kodub alati see, mis kordub. Aga mitte keegi teine ei muuda su elu rohkem kui sinu enda otsused iseenda suhtes.
Olen korraga tänulik ja üüratult tüdinenud kõikidest oma eelnenud armusuhetest, sest need kõik on nii läbi kui läbi üldse olla saab, ent ometi on neil mu üle ikka veel võimu. Aga iga valukiht, mille ma avastan ja selleläbi tühistan, teeb mind VEEL KÕVEMAKS.
neljapäev, 17. november 2016
oma mōtetes lähen ikka ainult sinna
kuhu tegelikkuses pole võimalik minna
ühe üksiku saare rannas
mille tagakülje servas
on kōikeneelav tume org
üle hiidrahnude
jōudnud piirile
kus ainsana on hele
korraks.
kui leidsime end üles.
nagu igaviku kohtumispunkt
et liikuda tagasi
kumbki oma poolusele
kaugenevil orbiidil
nüüd kaotasime ära
ühendava lüli
maailmade vahel
mis teineteist sidus
kuhu tegelikkuses pole võimalik minna
ühe üksiku saare rannas
mille tagakülje servas
on kōikeneelav tume org
üle hiidrahnude
jōudnud piirile
kus ainsana on hele
korraks.
kui leidsime end üles.
nagu igaviku kohtumispunkt
et liikuda tagasi
kumbki oma poolusele
kaugenevil orbiidil
nüüd kaotasime ära
ühendava lüli
maailmade vahel
mis teineteist sidus
neljapäev, 3. november 2016
äratõusmisest
Sattusin pühapäeval uute ja vanade sõprade seltskonna segusse ega suutnud sealt 12 tundi lahkuda. Samuti ma ka ei maganud pärast koju jõudmist, vaid kirjutasin suure mahu esseest ära, mille otsas ma terve vahenädala istusin, tegemata ühtki teist koolitööd. Kui pärast kella kaheksast uinumiskatset pool kümme akna lahti tegin, et võib-olla oksendada, nägin isasid(!) oma lapsi lasteaeda viimas ning sundisin end mõttes painavat magu tagasi hoidma, et mitte nende nähes kolmandalt korruselt alla roopida. Neid läks mööda selle aja jooksul lausa kaks paari. Jälgisin nende paterdamisi ja mõtlesin, et issand kui armas, aga - see ei ole ju minu jaoks. Ma ei taha ju tegelikult seda, see ei ole osa plaanist, mille pärast ma sündisin.
Kõik mu kolm abikaasakandidaati on tänaseks listist välja langenud ja see neljas, kellega tegelt üldse oleks mõtet abielluda, lõi minu jaoks hoopis olukorra, mis välistab eelnevatega tuntud konventsioonivõimaluse. Ja kuigi ma olen täiesti vaba, olen ma rohkem seotud kui kunagi varem, sest ma ei saa enam uneleda lootusest millelegi sisuliselt paremale, sest headusest paremaks ei olegi võimalik minna. Nad on kõik mu elus käinud, et oma töö mu arendamiseks ära teha, igaüks eri tasandil, ja nüüd on minust saanud see inimene, kes ma olen: kontrollitud kirgedega vaba formaat.
Ma ei lähe reedel antropoloogiakonverentsile, sest pärast on üks teine pidu, kus ma ei saa endale lubada kohtumist selle kehaga, kes indikeerib mu nõrkust seksi suhtes. Ma saaksin ainult iseendas pettuda või võidelda, mis raiskaks mõttetult energiat tegemata tööde arvelt. TÄITSA PUTSIS KUI KALKULEERIV MA OLEN. Ma ei tunne iseennast ära. Ma ei oska enam midagi valesti teha!
Ilmselt nüüd tuleb tagasi see terve elu kestnud teiste inimeste idealiseerimisenergia ja peegeldub mu enda peale tagasi. Aga see ei tähenda sugugi, et mu ülesanded läheksid kergemaks, need on hoopis mastaapsemad ja nõuavadki kainet meelt, mida kellegi teise põhjendamatult salakavalad emotsionaalsusepursked ainult rajalt kõrvale võivad kallutada. Ja kuigi see kõlab jõhkralt, siis inimkonda teenides ei jaotu aeg indiviidide teenimiseks taolisel määral nagu see enne tundus elementaarne. Et mitte öelda mõttetu. Võrdväärne kasulikkus on saanud domineerima mu lähisuhteid sama teadlikus jaheduses nagu on teadus. Tegelikult panin ma selle loitsu paika vahetult enne kooli minekut. Nüüd tuleb ainult oma soovidega rahul olla.
Kõik mu kolm abikaasakandidaati on tänaseks listist välja langenud ja see neljas, kellega tegelt üldse oleks mõtet abielluda, lõi minu jaoks hoopis olukorra, mis välistab eelnevatega tuntud konventsioonivõimaluse. Ja kuigi ma olen täiesti vaba, olen ma rohkem seotud kui kunagi varem, sest ma ei saa enam uneleda lootusest millelegi sisuliselt paremale, sest headusest paremaks ei olegi võimalik minna. Nad on kõik mu elus käinud, et oma töö mu arendamiseks ära teha, igaüks eri tasandil, ja nüüd on minust saanud see inimene, kes ma olen: kontrollitud kirgedega vaba formaat.
Ma ei lähe reedel antropoloogiakonverentsile, sest pärast on üks teine pidu, kus ma ei saa endale lubada kohtumist selle kehaga, kes indikeerib mu nõrkust seksi suhtes. Ma saaksin ainult iseendas pettuda või võidelda, mis raiskaks mõttetult energiat tegemata tööde arvelt. TÄITSA PUTSIS KUI KALKULEERIV MA OLEN. Ma ei tunne iseennast ära. Ma ei oska enam midagi valesti teha!
Ilmselt nüüd tuleb tagasi see terve elu kestnud teiste inimeste idealiseerimisenergia ja peegeldub mu enda peale tagasi. Aga see ei tähenda sugugi, et mu ülesanded läheksid kergemaks, need on hoopis mastaapsemad ja nõuavadki kainet meelt, mida kellegi teise põhjendamatult salakavalad emotsionaalsusepursked ainult rajalt kõrvale võivad kallutada. Ja kuigi see kõlab jõhkralt, siis inimkonda teenides ei jaotu aeg indiviidide teenimiseks taolisel määral nagu see enne tundus elementaarne. Et mitte öelda mõttetu. Võrdväärne kasulikkus on saanud domineerima mu lähisuhteid sama teadlikus jaheduses nagu on teadus. Tegelikult panin ma selle loitsu paika vahetult enne kooli minekut. Nüüd tuleb ainult oma soovidega rahul olla.
reede, 28. oktoober 2016
tavalised piinad
Ma ei ole tegelikult ikka veel täielikult suutnud leppida oma elu ebatavalisusega. Jah, ma võtan juba telepaatilist suhtlust iseenesestmõistetavana, aga miski mu sees ootab ikka veel, et mind päästetaks mingisugusesse lihtsamasse normaalsusesse, mingisse tavalisusesse, kus kõik ei oleks nii tihedalt märgiline. Aga kuidas ma saan seda oodata, kui kogu mu tajumisväli on juba nii teravaks ihutud, et ma isegi enesele pole midagi muud kui märgitöötlusmehanism? Mu intuitsioon ja haistmine pigem progresseeruvad oma arengus pärast igat äratundmiskokkupuudet, kui regresseeruvad. Mul ei ole enam mingit pääseteed tagasi normaalsusesse, aga miks mul sellega nii raske leppida on? See ongi jälle üksinduse kuri vaim?
Ja mida kuradit ma nendest meestest unistan. Nad on ju KÕIK poisikesed. Vist pole minus taluvust enam nii palju plikakest mängida, et lootus nendega lähedaseks saada kuhugi jõuaks. See plika minu sees ei sure samamoodi nagu meheski ei sure poisike, aga mu keha elab minust sõltumatult läbi kogu eelnevat inimevolutsiooni ja see käib paralleelselt koos võimuintellektuaalsusega. Ma mõtlen palju ja ma tunnen palju, olen korraga mees ja korraga naine. Kuhu siia veel keegi teine peale sõbra üldse saaks mahtuda? Valemina on ju kõik parlanksis. Ja hing ongi tegelikult haruharva rahul. Kui ta oleks rohkem rahul ei liiguks minus ju miski enam edasi.
Küsimus ei ole, kuhu edasi - välju, mida läbida on küllaldaselt. Mida ma selle kõige juures tahaksin säilitada ilmselt on oma inimlikkus. Ma olen astunud intiimsuest rääkima kultuurilise fenomenoloogia raames, mis lõhub mu enda vahetu kogemuse intiimsusest miljoniks teaduslikuks killuks. Vist polegi enam vahet, kas see on kaitsereaktsioon oma üksindusele või põhjendus üldinimlikule üksindusele - see teeb niikuinii sama välja, sest polaarsused räägivad alati samast asjast, tehes seda lihtsalt vastupidiste sõnadega.
Mnjah, olen ju alati olnud varaküps, aga soovituse peale endast 20 aastat vanemale mehele minna, olen ma siiski jahmunud. Kuigi ratsionaalselt, jah, ega seal muud varianti ei ole - kui ma tahan endaga intellektuaalselt ja emotsionaalselt sama küpse inimesega aega veeta. Aga ikka sitaks nilbe on mõelda oma isaga käimisest. Väga faking sitaks nilbe. Ja lõpuks peaks ma ta ikka maha jätma ju, sest need praegu kümme aastat vanemad tüübid saavad siis normaalseks ja on veel elastse kehaga ka.
Ja lesbivärgiga on lõplikult putsis, sest minu puhul taandub see vist ikka ainult emafiguurmustrisse, millest mul on jumalast kopp ees. Mulle ei meeldi nuga selgalöövad tütred üldse.
Ma peaksin olema rahul sellega, mis mul on, sest seda on palju. Mul ei ole probleeme, keegi ei ole suremas, keegi ei sega mind, ma saan täielikult pühenduda oma mõttetööle ja sellest välja astuda, kui ma tahan jne - ma olen vaba, palju palju vabam kui mõni teine. Mul on lihtsalt ürgsed ja primitiivsed igatsused ja teadlikkus neist on see, mis tapab loomulikkuse, milles need rahuldatud võiksid saada.
Ja mida kuradit ma nendest meestest unistan. Nad on ju KÕIK poisikesed. Vist pole minus taluvust enam nii palju plikakest mängida, et lootus nendega lähedaseks saada kuhugi jõuaks. See plika minu sees ei sure samamoodi nagu meheski ei sure poisike, aga mu keha elab minust sõltumatult läbi kogu eelnevat inimevolutsiooni ja see käib paralleelselt koos võimuintellektuaalsusega. Ma mõtlen palju ja ma tunnen palju, olen korraga mees ja korraga naine. Kuhu siia veel keegi teine peale sõbra üldse saaks mahtuda? Valemina on ju kõik parlanksis. Ja hing ongi tegelikult haruharva rahul. Kui ta oleks rohkem rahul ei liiguks minus ju miski enam edasi.
Küsimus ei ole, kuhu edasi - välju, mida läbida on küllaldaselt. Mida ma selle kõige juures tahaksin säilitada ilmselt on oma inimlikkus. Ma olen astunud intiimsuest rääkima kultuurilise fenomenoloogia raames, mis lõhub mu enda vahetu kogemuse intiimsusest miljoniks teaduslikuks killuks. Vist polegi enam vahet, kas see on kaitsereaktsioon oma üksindusele või põhjendus üldinimlikule üksindusele - see teeb niikuinii sama välja, sest polaarsused räägivad alati samast asjast, tehes seda lihtsalt vastupidiste sõnadega.
Mnjah, olen ju alati olnud varaküps, aga soovituse peale endast 20 aastat vanemale mehele minna, olen ma siiski jahmunud. Kuigi ratsionaalselt, jah, ega seal muud varianti ei ole - kui ma tahan endaga intellektuaalselt ja emotsionaalselt sama küpse inimesega aega veeta. Aga ikka sitaks nilbe on mõelda oma isaga käimisest. Väga faking sitaks nilbe. Ja lõpuks peaks ma ta ikka maha jätma ju, sest need praegu kümme aastat vanemad tüübid saavad siis normaalseks ja on veel elastse kehaga ka.
Ja lesbivärgiga on lõplikult putsis, sest minu puhul taandub see vist ikka ainult emafiguurmustrisse, millest mul on jumalast kopp ees. Mulle ei meeldi nuga selgalöövad tütred üldse.
Ma peaksin olema rahul sellega, mis mul on, sest seda on palju. Mul ei ole probleeme, keegi ei ole suremas, keegi ei sega mind, ma saan täielikult pühenduda oma mõttetööle ja sellest välja astuda, kui ma tahan jne - ma olen vaba, palju palju vabam kui mõni teine. Mul on lihtsalt ürgsed ja primitiivsed igatsused ja teadlikkus neist on see, mis tapab loomulikkuse, milles need rahuldatud võiksid saada.
pühapäev, 16. oktoober 2016
Seksuaalsus liigub lainetena. Olen musta Wintstoni pealt hallile üle läinud. Ma olen äärmusest tuuma poole tagasi liikunud ja mu puhtus on taastatud. Sedavõrd siiramad on kõik mu tunded, ent nagu negatiivselt, nii ka positiivselt on neil kalduvus tõusta ekstaatilisteks. Vahel on tunne, nagu mind polekski olemas: on ainult tunded, mida sisse on kallatud - vastavalt sellele, mis/kes mind ümbritseb. Aga siis ma ikka saan aru, kui tore on, et ma mõelda ka oskan, lisaks magic powerile emotsioonidesse sukelda. Sellisel määral, millisel ma tunda suudan, suudan ma tegelikult ka mõelda. I practice what I preach, kui räägin tundmise ja mõtlemise osakaalu võrdsesse tähtsusse.
Olen korduvalt kokku puutunud "feministlikult meelestatud"meestega. Need kokkupuuted on mu tugevalt kahtlema pannud meeste võimes naisi mõista, kuigi neile intellektuaalselt võib meeldida idee naise võrdväärsusest iseendaga. Avastasin end nädal tagasi ühe sellise eksponaadi peale karjuvalt (sest nii väljendan ma oma kõige tugevamaid tundeid nii kurbuses kui rõõmus): "Kuidas sa saad mõista seda, mis tunne on olla naine, kui sul on munn jalgevahel? Ainult naine saab olla feminist, sest ainult naine teab, mis tunne on olla naine!"
Mehe perspektiiv (ma ei kaldu siinkohal konservatiivsetesse soostereotüüpidesse, võtkem seda kui abstrahheeritud energiat, nii naises kui mehes on kumbagi liiki energiat) on ratsionaalne, naise oma emotsionaalne. Mida postfeminist minus öelda tahab, on et mees- ja naisenergia, kui mõtlemis- ja tundmisvõime, on mõlemil sooesindajal olemas ning samaväärselt oluline. Seetõttu ongi sooraam sekundaarne, nagu Rootsi ühiskonnas. Intiimteadus kinnitab, et mida fikseeritum on meheks- või naiseksolemiserollis viibimine, seda raskem on kummalgi ühest neist äärmustest viibijatest teineteise mõistmiseni jõuda. Globaalpoliitilise allegooriana toob see näite Läänest kui mehest ja Idast kui naisest. Nii Lääs, nagu meeski, suutis/suudab Ida vaadelda ainult selle pilguga, millega ta vaatab iseennast, mõõta teda, nagu mõõdab iseennast, peab ta leppima, et selliste võtetega ei saa kunagi mõistma teist sellena, mis ta on, sest viimane on midagi muud temast endast ning vajab egovälist hinnangutevaba pilku. Ent mehele on ego tähtsam kui naisele, kes on aastatuhandeid pidanud egost liigi säilimise eesmärgil üle vaatama. Ja mida siit järeldada? Las ma olen mehelikult ülbe, nagu mulle kombeks: naine on mehest suurem inimene.
Inimesed austavad mind ainult sellepärast, et ma pean iseendast lugu, mitte sellepärast, et nad aru saaksid, kui androgüünne ma olen. Nad peavad minust lugu kui inimesest. Ja ma tahan, et kõik inimesed tunneksid, et iseendaks jäämine on hea olemine.
Ja rohkem ma ei ütle, sest koolitöö jaoks peab ka jääma - ma vihkan enese mõtete kordamist, sest samal aja kui ma kordan, võiksin ju selle asemel midagi uut teada saada. Aga nii palju ütlen ma küll, et intiimsus on seksi üle mänginud ja see mälestus on palju kirgastavam kui kire pime toorus. Võtnud omale eesmärgiks seksi täielikult unustada, hakkan ma mõistma Neitsi Maarja fenomeni väljaspool selle pateetilist tähendusvälja. Kummardama kipuvad need, kel midagi kadunud on.
Olen korduvalt kokku puutunud "feministlikult meelestatud"meestega. Need kokkupuuted on mu tugevalt kahtlema pannud meeste võimes naisi mõista, kuigi neile intellektuaalselt võib meeldida idee naise võrdväärsusest iseendaga. Avastasin end nädal tagasi ühe sellise eksponaadi peale karjuvalt (sest nii väljendan ma oma kõige tugevamaid tundeid nii kurbuses kui rõõmus): "Kuidas sa saad mõista seda, mis tunne on olla naine, kui sul on munn jalgevahel? Ainult naine saab olla feminist, sest ainult naine teab, mis tunne on olla naine!"
Mehe perspektiiv (ma ei kaldu siinkohal konservatiivsetesse soostereotüüpidesse, võtkem seda kui abstrahheeritud energiat, nii naises kui mehes on kumbagi liiki energiat) on ratsionaalne, naise oma emotsionaalne. Mida postfeminist minus öelda tahab, on et mees- ja naisenergia, kui mõtlemis- ja tundmisvõime, on mõlemil sooesindajal olemas ning samaväärselt oluline. Seetõttu ongi sooraam sekundaarne, nagu Rootsi ühiskonnas. Intiimteadus kinnitab, et mida fikseeritum on meheks- või naiseksolemiserollis viibimine, seda raskem on kummalgi ühest neist äärmustest viibijatest teineteise mõistmiseni jõuda. Globaalpoliitilise allegooriana toob see näite Läänest kui mehest ja Idast kui naisest. Nii Lääs, nagu meeski, suutis/suudab Ida vaadelda ainult selle pilguga, millega ta vaatab iseennast, mõõta teda, nagu mõõdab iseennast, peab ta leppima, et selliste võtetega ei saa kunagi mõistma teist sellena, mis ta on, sest viimane on midagi muud temast endast ning vajab egovälist hinnangutevaba pilku. Ent mehele on ego tähtsam kui naisele, kes on aastatuhandeid pidanud egost liigi säilimise eesmärgil üle vaatama. Ja mida siit järeldada? Las ma olen mehelikult ülbe, nagu mulle kombeks: naine on mehest suurem inimene.
Inimesed austavad mind ainult sellepärast, et ma pean iseendast lugu, mitte sellepärast, et nad aru saaksid, kui androgüünne ma olen. Nad peavad minust lugu kui inimesest. Ja ma tahan, et kõik inimesed tunneksid, et iseendaks jäämine on hea olemine.
Ja rohkem ma ei ütle, sest koolitöö jaoks peab ka jääma - ma vihkan enese mõtete kordamist, sest samal aja kui ma kordan, võiksin ju selle asemel midagi uut teada saada. Aga nii palju ütlen ma küll, et intiimsus on seksi üle mänginud ja see mälestus on palju kirgastavam kui kire pime toorus. Võtnud omale eesmärgiks seksi täielikult unustada, hakkan ma mõistma Neitsi Maarja fenomeni väljaspool selle pateetilist tähendusvälja. Kummardama kipuvad need, kel midagi kadunud on.
neljapäev, 29. september 2016
Kõik on muutunud. Olen nüüd, istudes oma naise korteri köögis, selle intervjuu avaldatud saamise ajaks jõudnud otsapidi intiimsuse humanitaarteaduslike uuringute alguseni. Ja see köök siin on sama kirjanduslikult sissetöötamata kui minu teaduslik laveerimisvõime. Või Eestile omane armastuskultuur. Ja selliseid termineid õhku loopides ongi mu esimene soov provotseerida, sest ma tahan, et kogu see ühiskond siin hakkaks rohkem armastuse peale mõtlema, et me saaks hakata tegutsema inimeseks olemise soodustamisele, mitte pärssimisele.
Mõtlesime mõlemad mingil hetkel oma elus kloostrisse mineku peale. Aga siis elasime nagu hoorad, narkomaanid ja kodutud. Ja jõudsime tagasi kloostrini, see on: puhtuseni meis endis. Sõle tänava nurk on me majale väga lähedal, aga pigem eelistan ma nüüd istuda õhtuti kodus ja olla temaga tundide viisi vait, sest me õpime, või tundide viisi rääkida, sest nii palju on juhtunud, mis meid on muutnud, kuigi me teineteist polegi enne neid istumisi tundnud. Siin ei ole midagi äkilist, ei mingit plahvatust, sest ka ärevus- ja paanikahood on juba ammu nii tuttavad, et nende ilmudes vaatlen neid, palderjanipurk alati käepärast, kui loodusnähtusi, millel on lihtsaltseletatavad põhjused. Saan lõpuks aru kõigist neist aastaidotsitud inimeseksolemise skeemidest, ilma, et mul oleks vaja anda hinnanguid kellegi psüühe arengutasemele. Aga ma hindan ikkagi, kui keegi satub mu lähedale ja mul pole põhjust põgeneda. Mu kategooriad on väga lihtsad: mõtleb või ei mõtle; üritab või annab alla.
See linn on eraldi riik, riik ühe teise, temast suurema riigi sees. Keset linna seisab skulptuurile raiutud TALLINNALT EESTILE ja mu vene süda on juba mitu korda vastu maad kukkunud. Siin vallandati eliitkooli õpetaja selle eest, et ta tahtis isapuhkusele minna. Siin suunatakse meelega presidendiks inimest, kes on haige. Inimesed ei saa nagu üldse aru, mida miski väärt on. Aga kas on kohta, kus nad saavad?
Mulle tundub, et on. Ja see on see sama, mis alati on olnud, ent mis liiga tihti kaotsi läheb. Jumal ei ole see, mis meie üle otsustab, vaid see, mida me ise otsustame teha. Poliitika on see, kuidas me teise inimesega käitume. Armastus on see, kui sügavalt me suudame tunda. Käes on just nii palju, kui me suudame kanda.
Mõtlesime mõlemad mingil hetkel oma elus kloostrisse mineku peale. Aga siis elasime nagu hoorad, narkomaanid ja kodutud. Ja jõudsime tagasi kloostrini, see on: puhtuseni meis endis. Sõle tänava nurk on me majale väga lähedal, aga pigem eelistan ma nüüd istuda õhtuti kodus ja olla temaga tundide viisi vait, sest me õpime, või tundide viisi rääkida, sest nii palju on juhtunud, mis meid on muutnud, kuigi me teineteist polegi enne neid istumisi tundnud. Siin ei ole midagi äkilist, ei mingit plahvatust, sest ka ärevus- ja paanikahood on juba ammu nii tuttavad, et nende ilmudes vaatlen neid, palderjanipurk alati käepärast, kui loodusnähtusi, millel on lihtsaltseletatavad põhjused. Saan lõpuks aru kõigist neist aastaidotsitud inimeseksolemise skeemidest, ilma, et mul oleks vaja anda hinnanguid kellegi psüühe arengutasemele. Aga ma hindan ikkagi, kui keegi satub mu lähedale ja mul pole põhjust põgeneda. Mu kategooriad on väga lihtsad: mõtleb või ei mõtle; üritab või annab alla.
See linn on eraldi riik, riik ühe teise, temast suurema riigi sees. Keset linna seisab skulptuurile raiutud TALLINNALT EESTILE ja mu vene süda on juba mitu korda vastu maad kukkunud. Siin vallandati eliitkooli õpetaja selle eest, et ta tahtis isapuhkusele minna. Siin suunatakse meelega presidendiks inimest, kes on haige. Inimesed ei saa nagu üldse aru, mida miski väärt on. Aga kas on kohta, kus nad saavad?
Mulle tundub, et on. Ja see on see sama, mis alati on olnud, ent mis liiga tihti kaotsi läheb. Jumal ei ole see, mis meie üle otsustab, vaid see, mida me ise otsustame teha. Poliitika on see, kuidas me teise inimesega käitume. Armastus on see, kui sügavalt me suudame tunda. Käes on just nii palju, kui me suudame kanda.
laupäev, 17. september 2016
you asked what happened and I only say a russian romance
Armunud olla on ikka tegelt päris tüütu, ja mul on hea meel, et see seekord nii ruttu ja valutult läbi sai. Ei pea enam luuletusi kirjutama ega midagi. Vahepeale on muid sensatsioone ka toimunud. Korraks jõudsin isegi murelikuks muutuda, aga see tuli ilmselt ka alkoholist. Aga täna tulin koju, nagu oleks palavik olnud, jõhker nõrkus oli peal. Vara ärganud ja üldse mitte maganud palju, sest Kuu.. ovulatsiooni ajal täiskuu. No comments needed.
Aga sõin kodus madalaenergilist rämpstoitu ja hakkasin oma kaitse kaelakeed kokku panema, tuli (ilmselt suitsukvartsist) normaalse inimese tunne tagasi.
LOOK AT THIS LIFE
HOW CAN THE STAKES BE
LESS THAN HIGH?
Mu kaasaja lemmikartistil Michelle Gurevichil tuli uus singel välja. Selle kuu lõpus album. Ma tunnen end nii kaasaegselt! Ja ma tean ainult ühte inimest, kellele see meeldib! SO EDGY IT H U R T S!!
Samas, keda ma ka tean. Mingeid väheseid inimesi, aga üsna põhjalikult, sest nad kõik tahavad mulle oma saladusi rääkida. Nagu mul oleks midagi valida siin elus. Sellepärast mulle unistada meeldibki, et siis on mul vähemalt mingi illusioon, et ma juhin oma elu mingilgi tasandil ise. Siis unustan ära, mida ma olen unistanud ja hakkavad tulema deja vu'd. Oi oi oi, mõni on kohe viiekordne. See tähendab, et mingi asjad saavad lõpuks teoks, ilma et arugi saan, kuidas see juhtus. Polegi vist oluline.
Let this love be what it wants
it wants to be fucked up
Aviva Aviva Aviva
come on let's have a trheesome
Omg tahaks jälle akna peal suitsu teha. Kell on liiga vähe, et vabalt võtta. Naljakas, ma oleks ikkagi nagu 14aastane veel. Ja järgmisel momendil nagu 104aastane. Ma ise ka ei tea, kuna kumbki mus end ilmutab. AGA POISTEGA MA KÜLL ROHKEM EI TEGELE, ma pean koolis käima. Deaktiveerisin pühendumusest isegi Twitteri ära.
Ma ei teinud sinna varikontot.
Mulle täitsa piisab raamatutest, jah.
Aa, ma olen ilmselt disillusional, öeldes, et ma kellegagi magades niukest põhimõttelisust läbida suudaks. Tegelt on see eeldus teise inimese emotsionaalselt kõrgest tasandist lihtsalt. See on ju jälle aint mingi lugu, mida mulle peas mängida meeldib. ..kaaslasi on rohkem vist vaja. Et neis pettuda? Ei, et aega veeta. Voodisse ise ei roni. Mul on nii rafineeritud maitse, väga raske on elada. #diva #hustler
Kuidas mul ikka saab nii igav hakata? Ma ei oska enam omaette olla vist siin. Samas - igavus on märk tervest vaimsest tervisest. Ei ole kinnisideesid, ainult mängulust ja total acceptance.
Okei meil keegi oksendab praegu. Ja see ei ole mina. Isegi porri isu läheb ära.
Aga sõin kodus madalaenergilist rämpstoitu ja hakkasin oma kaitse kaelakeed kokku panema, tuli (ilmselt suitsukvartsist) normaalse inimese tunne tagasi.
LOOK AT THIS LIFE
HOW CAN THE STAKES BE
LESS THAN HIGH?
Mu kaasaja lemmikartistil Michelle Gurevichil tuli uus singel välja. Selle kuu lõpus album. Ma tunnen end nii kaasaegselt! Ja ma tean ainult ühte inimest, kellele see meeldib! SO EDGY IT H U R T S!!
Samas, keda ma ka tean. Mingeid väheseid inimesi, aga üsna põhjalikult, sest nad kõik tahavad mulle oma saladusi rääkida. Nagu mul oleks midagi valida siin elus. Sellepärast mulle unistada meeldibki, et siis on mul vähemalt mingi illusioon, et ma juhin oma elu mingilgi tasandil ise. Siis unustan ära, mida ma olen unistanud ja hakkavad tulema deja vu'd. Oi oi oi, mõni on kohe viiekordne. See tähendab, et mingi asjad saavad lõpuks teoks, ilma et arugi saan, kuidas see juhtus. Polegi vist oluline.
Let this love be what it wants
it wants to be fucked up
Aviva Aviva Aviva
come on let's have a trheesome
Omg tahaks jälle akna peal suitsu teha. Kell on liiga vähe, et vabalt võtta. Naljakas, ma oleks ikkagi nagu 14aastane veel. Ja järgmisel momendil nagu 104aastane. Ma ise ka ei tea, kuna kumbki mus end ilmutab. AGA POISTEGA MA KÜLL ROHKEM EI TEGELE, ma pean koolis käima. Deaktiveerisin pühendumusest isegi Twitteri ära.
Ma ei teinud sinna varikontot.
Mulle täitsa piisab raamatutest, jah.
Aa, ma olen ilmselt disillusional, öeldes, et ma kellegagi magades niukest põhimõttelisust läbida suudaks. Tegelt on see eeldus teise inimese emotsionaalselt kõrgest tasandist lihtsalt. See on ju jälle aint mingi lugu, mida mulle peas mängida meeldib. ..kaaslasi on rohkem vist vaja. Et neis pettuda? Ei, et aega veeta. Voodisse ise ei roni. Mul on nii rafineeritud maitse, väga raske on elada. #diva #hustler
Kuidas mul ikka saab nii igav hakata? Ma ei oska enam omaette olla vist siin. Samas - igavus on märk tervest vaimsest tervisest. Ei ole kinnisideesid, ainult mängulust ja total acceptance.
Okei meil keegi oksendab praegu. Ja see ei ole mina. Isegi porri isu läheb ära.
reede, 16. september 2016
MEHE EMOTSIONAALNE DÜSTOPISM
Vahepeal on kõvasti uut inffi peale tulnud, ent ikkagi seob mu teadmisi omavahel kokku unenäomaailm ja subjektiivsed läbielamised. Ma ei kavatsegi üritada seletada maailma millegi muu kui iseenda läbi, sest miks ma peaksin arvama, et keegi teine mõtleks must paremini. Võttes arvesse ka lähipäevade kuufaase ning tähtede seisu üldiselt, tuleb tõdeda, et möödunud päevad on põrgulikud olnud. Kolmapäeval täitus kaks ja pool nädalat Tallinnat, kus olin kogu aeg kõike õigesti teinud. Kuu Veevalajas aga pigistas mu rusikad pihkudesse, mida ma kirjanike majas kirjandusõhtu veinide saatel lahti hakkasin veeretama.
"Miks me siin praegu stseeni teeme?"
"Sest see on lõbus!"
Fucking kammerlik õhkkond paneb mind vägagi fantaseerima sellest hüpernihestatud raamatuesitlusest, mida seal korraldada, et natukenegi ruumi tuulutada sellest aastakümneid veerenud raamatukoitamisest. Ässitasin keskkoolitüdrukuid liitu üle võtma, sest nägin potentsiaali, ja katsusin meelituseks oma alakeha. Tsikid kilkasid! Meil on lootust!!
Vaatasime esmaspäeva õhtul filmi nimega The Lobster. Neljapäeva hommikuses unenäos sai mulle tänu sellele jälle kõik (korraks) selgeks. Ärkasin üles ristina pähe taguva EI saatel ning olin pool päeva ebamugavusest halvatud. Olnud end eelmine päev tänavail ja pööningul hooaega-avava punase veiniga peaaegu mällarisse joonud, võõrast mahvi imenud ja vabakal lõuates oma loomupärase venelase temperamendiga tallinna elitarismi dissinud, pidin ma sellest kõigest läbi tulnuna ikkagi endale tunnistama, et ma ei ole inimene, kes hakkab oma tundeid alla suruma. Et ma saadan ikka veel putsi need, kes tahavad mind kuidagi lahjemalt. Ja et mu armumised ongi määratud jääma mitte-suheteks, kui ma siin Eestis unistan kellegi naiseks saada. Lootmata sedagi, et eesti mees minusugusega hakkama saaks (kirg+mõistus+säärejooks), pean tänase seisuga ka teiste rahvussugemetega meestes pettumust väljendama. Aga see ei ole see klišeefeministi pettumus, vaid sotsiaalne konstanteering, mida jagab minuga Madli Maruste viimases Müürilehes:
Olen iga mehe puhul, kellega maganud olen, arvanud, et tema on see õige. Iga vahekord on minu jaoks olnud kihluse eelmäng ja pühendumise tõotus. Aga mis sellest kõigest tänaseks saanud on? Pealesunnitud tsölibaat. Sest mina, samamoodi nagu tööl käiv mitme lapse emagi, ei jõua nendele tüüpidele enam seksisõber-psühholoogi mängida, kui ma ei saa isegi kinnitust sellele, et mul oleks nende elus mingi koht. Ma absoluutselt ei kahtle mehe võimes armastada. Ma näen seda mehe silmist enne kui ta isegi sellest aru saab, et ta armunud on, sest 20. sajand on koolitanud mehe mõistuse südamest üle karjuma: HOIA ENNAST ALAL, MUIDU SA SURED, POMM VÕIB IGA HETK KUKKUDA! TEENI RAHA, MUIDU SU NAINE LÄHEB SU JUURES ÄRA JA SU LAST HAKATAKSE MÕNITAMA. POISID EI NUTA! MIS MEES SA SELLINE OLED?! - Kuidas saabki sellise surve all ühiskond säilitada inimlikkust mehes kui inimeses? Talle on omistatud liiga palju funktsioone nagu oleks ta hingetu masin, mis peab ainult teenima, teenima ja veel kord teenima, et oma eksistentsi õigustada. Millal tal üldse oleks aega olnud tunda? Just sellepärast õitsevadki meil enesetapud, sõltuvushäired ja kodune korralagedus, et puudub sisemine vabadus oma tunnetest rääkida. Mul on nii kuradi kahju kõigist neist geeniustest, kes iseendaga hakkama ei saa, aga ma usun ikka veel mehesse kui patriarhi, õiglasesse ja üllasse, oma tundeid mõistusega võrdväärseks pidavasse inimesse! Palun, saame läbi! Palun, teeme koostööd, mitte põgene üksteise eest. Mul oleks sulle nii palju anda, kui sa mind ainult nii tühiseks ei peaks.
Üks soome ehitajast armuke, kes mul kunagi oli, ütles, et see, et ma naisena sündisin tähendab, et ma tegin midagi eelmises elus valesti. See tundub praegu jõhkralt kergekristlik edevus ("kõigepealt oli mees..") viidates meheksolemise ebakindlusele (sest kui saa nii kuradi kõva oled siis nahui sa seda nii labaselt rõhutama pead), aga sellest johtuvalt tuleb märkida, et kui mees oli inimese versioon 1.0, siis naine, kes tehti mehe järgi, on ju selle loogika kohaselt INIMENE VER 2.0. On ikka idioot noh, mis sa mees arvad, et sa oleks üldse olemas kui naist poleks? Ja see käib muidugi teistpidi ka, aga nüüdsel ajal justkui muud polekski, kui üks suur kuradi enese tõestamine. "Ega inimene saab ühe viilu leivaga päevas ka ära elada." Mine putsi, sa ei tea kui hästi ma süüa teen, kui hästi ma suhu võiksin võtta, kui tingimusteta ma võiksin armastada. Aga okei, kui ei, siis ei, ja minu ei on täpselt sama vali ja vaikne kui sinugi oma. Ma lähen ja päästan siis ilma sinuta maailma, mida ma tahtsin valitseda koos sinuga, lootuses, et sa ükskord nii rikkaks saad, et aja väärtust hakkad mõistma, leides oma müüride vahelt lootuskiire, mille mina oma põgusa viibimisega hea meelega maha jätsin.
"Miks me siin praegu stseeni teeme?"
"Sest see on lõbus!"
Fucking kammerlik õhkkond paneb mind vägagi fantaseerima sellest hüpernihestatud raamatuesitlusest, mida seal korraldada, et natukenegi ruumi tuulutada sellest aastakümneid veerenud raamatukoitamisest. Ässitasin keskkoolitüdrukuid liitu üle võtma, sest nägin potentsiaali, ja katsusin meelituseks oma alakeha. Tsikid kilkasid! Meil on lootust!!
Vaatasime esmaspäeva õhtul filmi nimega The Lobster. Neljapäeva hommikuses unenäos sai mulle tänu sellele jälle kõik (korraks) selgeks. Ärkasin üles ristina pähe taguva EI saatel ning olin pool päeva ebamugavusest halvatud. Olnud end eelmine päev tänavail ja pööningul hooaega-avava punase veiniga peaaegu mällarisse joonud, võõrast mahvi imenud ja vabakal lõuates oma loomupärase venelase temperamendiga tallinna elitarismi dissinud, pidin ma sellest kõigest läbi tulnuna ikkagi endale tunnistama, et ma ei ole inimene, kes hakkab oma tundeid alla suruma. Et ma saadan ikka veel putsi need, kes tahavad mind kuidagi lahjemalt. Ja et mu armumised ongi määratud jääma mitte-suheteks, kui ma siin Eestis unistan kellegi naiseks saada. Lootmata sedagi, et eesti mees minusugusega hakkama saaks (kirg+mõistus+säärejooks), pean tänase seisuga ka teiste rahvussugemetega meestes pettumust väljendama. Aga see ei ole see klišeefeministi pettumus, vaid sotsiaalne konstanteering, mida jagab minuga Madli Maruste viimases Müürilehes:
Keskealine mees ei saa karjääriredelil pürgides lasta ligi mõtet sellest, mida tundis tema isa porisse vajununa külmas mudas, kui tema silme all lasti maha tema vend, kes sõdis küll teises mundris. Mida tundis minu onu, kes avastas ühtäkki, et ta elab uues riigis ning peab häbenema oma juuri ning identiteeti? Mida tunneb minu eksabikaasa, kui tal ei ole raha, et lastele jõulukinke osta? Mida tunneb minu poeg, kui teda narritakse koolis seetõttu, et ta kasvab vanaemaga, kuna mõlemad vanemad on Soomes tööl?Mul on NII HEA MEEL, et ma olen leidnud kokkupuutepunktid oma üksinda mõeldud mõtetega teiste inimeste mõtetes. Ma olen mingi aasta aega oma miniseltskondades jahunud mehe energeetilise väärtuse kahanemisest 20. sajandi laastavas kontekstis. Asi ei ole ainult minu isas või endistes peikades, asi on milleski suuremas, millest mehed on ilma jäänud. Ja kallis mees, ma ütlen seda kui vaatlustulemuse järeldust, mitte kui hukkamõistvat hinnangut, aga sa oled emotsionaalselt alaarenenud. Me ei saa enam elada maailmas, kus me lapime murtud südameid mäkaiveriteibiga.
Olen iga mehe puhul, kellega maganud olen, arvanud, et tema on see õige. Iga vahekord on minu jaoks olnud kihluse eelmäng ja pühendumise tõotus. Aga mis sellest kõigest tänaseks saanud on? Pealesunnitud tsölibaat. Sest mina, samamoodi nagu tööl käiv mitme lapse emagi, ei jõua nendele tüüpidele enam seksisõber-psühholoogi mängida, kui ma ei saa isegi kinnitust sellele, et mul oleks nende elus mingi koht. Ma absoluutselt ei kahtle mehe võimes armastada. Ma näen seda mehe silmist enne kui ta isegi sellest aru saab, et ta armunud on, sest 20. sajand on koolitanud mehe mõistuse südamest üle karjuma: HOIA ENNAST ALAL, MUIDU SA SURED, POMM VÕIB IGA HETK KUKKUDA! TEENI RAHA, MUIDU SU NAINE LÄHEB SU JUURES ÄRA JA SU LAST HAKATAKSE MÕNITAMA. POISID EI NUTA! MIS MEES SA SELLINE OLED?! - Kuidas saabki sellise surve all ühiskond säilitada inimlikkust mehes kui inimeses? Talle on omistatud liiga palju funktsioone nagu oleks ta hingetu masin, mis peab ainult teenima, teenima ja veel kord teenima, et oma eksistentsi õigustada. Millal tal üldse oleks aega olnud tunda? Just sellepärast õitsevadki meil enesetapud, sõltuvushäired ja kodune korralagedus, et puudub sisemine vabadus oma tunnetest rääkida. Mul on nii kuradi kahju kõigist neist geeniustest, kes iseendaga hakkama ei saa, aga ma usun ikka veel mehesse kui patriarhi, õiglasesse ja üllasse, oma tundeid mõistusega võrdväärseks pidavasse inimesse! Palun, saame läbi! Palun, teeme koostööd, mitte põgene üksteise eest. Mul oleks sulle nii palju anda, kui sa mind ainult nii tühiseks ei peaks.
Üks soome ehitajast armuke, kes mul kunagi oli, ütles, et see, et ma naisena sündisin tähendab, et ma tegin midagi eelmises elus valesti. See tundub praegu jõhkralt kergekristlik edevus ("kõigepealt oli mees..") viidates meheksolemise ebakindlusele (sest kui saa nii kuradi kõva oled siis nahui sa seda nii labaselt rõhutama pead), aga sellest johtuvalt tuleb märkida, et kui mees oli inimese versioon 1.0, siis naine, kes tehti mehe järgi, on ju selle loogika kohaselt INIMENE VER 2.0. On ikka idioot noh, mis sa mees arvad, et sa oleks üldse olemas kui naist poleks? Ja see käib muidugi teistpidi ka, aga nüüdsel ajal justkui muud polekski, kui üks suur kuradi enese tõestamine. "Ega inimene saab ühe viilu leivaga päevas ka ära elada." Mine putsi, sa ei tea kui hästi ma süüa teen, kui hästi ma suhu võiksin võtta, kui tingimusteta ma võiksin armastada. Aga okei, kui ei, siis ei, ja minu ei on täpselt sama vali ja vaikne kui sinugi oma. Ma lähen ja päästan siis ilma sinuta maailma, mida ma tahtsin valitseda koos sinuga, lootuses, et sa ükskord nii rikkaks saad, et aja väärtust hakkad mõistma, leides oma müüride vahelt lootuskiire, mille mina oma põgusa viibimisega hea meelega maha jätsin.
Tellimine:
Postitused (Atom)