üksinduse uus dimensioon

Ma tean, et olen jälgimise all. Oma vangistust maisesse ellu olen ma hoopis sügavamal tasandil mõistma hakanud, aga seekord ilma emotsionaalse ahastuseta. Tunded on end maha keeranud pärast seda, kui ma oma sidemed vanematega taastasin. Ja et ma tegin seda omal algatusel, vabast tahtest, paranesin ma aastakümnetepikusest solvumisest üsna kiiresti. Taastanud selle põhilise, elu andva armastuse, seisan ma nüüd oma täiskasvanu elus ja kehitan end ümbritsevate inimeste suhtes lihtsalt õlgu. Mul pole enam soovi kedagi hüljata, kellelegi kätte maksta või rünnata, sest ma ei pea end millegi eest kaitsma. Mitte millegi muu, kui kurjuse, loomulikult, aga sedagi ilma hirmuta. Mesilased ka ei sutsa sind, kui sa neid ei karda, sest nad tajuvad meelekindlust. Ja minu kultuur on mõjutanud mind suure headuse olemasoluga. Õigupoolest on loodus ilmselt väljaspool head ja kurja, sest see lihtsalt on. Ja mina olen ka, näiteks nagu Päike: ta ei pea mõtlema sellele, et ta põleb. Ta lihtsalt põleb.
Ja mina lihtsalt tean. Aga mind ümbritsevad inimesed on nagu: tõesta. Faking hell, ma hingan ja liigutan, aga nemad ikka: TÕESTA ET SA OLED OLEMAS. Kas te olete pimedad või? Ilmselt nad on pimedad jah. See arusaamine rahustab mind. Mis mõttega ma veel nende nähtamatusse lõkesse puid alla panen? Mõttetu. Las nad arvavad mis nad tahavad. Vahel tüütab lihtsalt see mind ära, et minu peal elatakse oma kõige salajasimaid või sügavamaid puudujääke välja, ja kui ma valvas ei ole, hakkan ma neid enda omaks pidama. Selles seisneb mu üksinduse põhiline tuum, mis on mind terve elu alaliselt saatnud. Olen väga palju valesid lugusid enda eluloo sisuks võtnud. 25 aastat järjest - sest paar päeva tagasi oli mul tunne, nagu oleksin nii pikast unenäost üles ärganud. Mu jalad pole eales rohkem maa peal olnud kui nüüd. Ma olen see sama inimene, kes ma kolmeselt olin - ma olen nüüd iseendale tagasi!

Ja ükskõik, mis ma ka ütleks või kirjutaks, inimesed tõlgendavad seda vastavalt iseenda sisemise arengu tasemele. Ma olen täis maailma kõige lihtsamaid arusaaamisi, sest olen käinud vahelduva eduga iseendast väljas, sees ja väljas, edasi ja tagasi, vahetanud iseennast teiste asemele ja olnud see mis vaja, siis kui vaja, nagu on teisedki minule olnud, aga nüüd ma näen kõiki neid skeeme ju eos läbi. Kõiki potentsiaale, võimalusi, vajadusi, hirme - kõike inimlikku ja miks ma peaksin üldse toast välja minema.. kõigil on iseendaga nii palju tegemist, et lihtsalt niisama saab olla tegelikult nii väheste inimestega. Sõprus ei ole tegelt mingi rakenduskõrgharidus, kuigi ma pean end intiimsuse uurijaks, jah, aga sõprus selle tõelises sisus on lihtne, kerge, sundimatu olemine. Ja kuidas ma olen sõber, kui mulle vaadatakse alt üles või ülevalt alla? See ei ole üldse see.

ARMASTUSKULTUURITEOORIA

 Vastuseks sellele Müürilehe artiklile https://www.muurileht.ee/seksi-ei-olnudki-ideoloogilisest-seksuaalkasvatusest-noukogude-eestis/ panen üles oma antropoloogiaõpingute esimese kursuse akadeemilise kirjutamise essee üles. Mul on nii hea meel, et ma ei ole selle teema uurimisega üksi.

  

Kuidas uurida seksuaalkäitumist armastuskultuurita ühiskonnas?

Triin Tasuja

2016

Rääkides kultuurist eeltingimusega, et see on universaalne eksistentsi väljendus, mis on lahutamatult seotud mõtete ja tegudega, tahaksin ma esitada mõned küsimused nii iseendale kui ühiskonnale, kus ma elan. Olles inimesena ideeliselt ühiskonda moodustav osa, olen ma määratud reageerima vastavalt neile impulssidele, mida ühiskond välja saadab. Nii nagu majagi ehitatakse vundamendist, nii algab inimese kujuneminegi lapsepõlvest. Et vaadelda ühte põlvkonda, pean ma vaatama tagasi selle lapsepõlve, et aru saada, millised olid tollele ajale omased käivitavad jõud. Me ei saa imestada tänase üle kui me ei anna endale aru, mis toimus eile.

Ainus võimalus, kuidas Eesti kontekstis avada intiimsuse teemat, on vaadata otsa oma subjektiivsele kogemusele lähedusest. Mis seostub esimeste mälestustega lapsepõlvest? Kuidas me tundsime end lasteaias ja koolis? Milline on nende kogemuste puhul seos armastuse ja kultuuriga? 20. sajandi Ida-Euroopat katab repressioon, mis ei hõiva ainult territooriumi, vaid ka vaimulaadi. Olles järejekordselt vallutatud riik, ei kadunud allumisega hirm oma elu eest. Küüditamised, koputamised, plaanimajandus, paneelmajad, internaatsõimerühmad - need on kõigest märksõnad ajalooõpikus, aga mis on toimunud inimeste hinges, kes on lapsena Siberisse viidud ja kelle lähedastest on seletamatul põhjusel keegi kadunud (põhjustest ei räägita)? Kui seadus nägi ette, et imik, kes on käima õppinud, on sõimerühma vastuvõetav, siis mis sai sellest 10kuusest lapsest, kes pandi esmaspäeval lasteaeda ja reedel koju toodi? Kas temast sai inimene, kes on oma tunnetega kontaktis?

Hirmu jõud

Vaatamata veel otsa tänapäevastele probleemidele, tahan ma hoida pilku neil, kes sündisid Nõukogude Liidu valitsuse all aastatel 1940-1991, sest see viiekümneaastane periood annab meile suuna mõistmaks praegusi kultuurilisi mentaliteete. Liidu lagunemisega ei lagunenud sellesse liitu sündinud inimeste mõtlemisdistsipliin. Ühiskonna väline, seadusandlik segadus oli niisiis otseselt märgistav muutuja, aga mis toimus inimeste sees pärast seda, kui nad Balti ketist käed lahti lasid ja laul otsa sai? Mida oskasid inimesed teha vabadusega, mis oli neile seni tundmatu?

Ühe vastuse annab Viivi Luik oma Ööülikooli loengus “Vale mitu olekut”: “... hilisemas elus püüab inimene taasluua oma lapsepõlve keskkonda. Nüüd on aeg sealmaal, kus getodes üleskasvanud põlvkonnad hakkavad Eestist taaslooma oma lapsepõlvekeskkonda, hakkavad looma keskkonda, mida nad peavad turvaliseks, mis on salvestatud nende põlvkondade ühismälusse, ja kuna ühismälu on vääramatu nagu loodus ise, siis pöördub getos üleskasvanud inimene enamasti looduse vastu, kuna see, mida nimetatakse Looduse Iluks, tundub talle võõras ja vastik.” ENSV ei olnud miski, mida oli võimalik eitada ühelgi sammul oma elus, sest see “täitis ju kõik inimese vajadused”. Inimestele anti koos tööga korter, mille köök paneelmajas konstrueeriti võimalikult väikseks, et pere jumala eest sinna kõik koos sööma ei mahuks. Tuumpere kooshoidmise idee ei olnud midagi võrreldes 110%lise tööplaani täitmisega, koolides löödi vale vastuse eest joonlauaga vastu näppe ja noorsugu kasvatati ainuparteivaimus pioneerilaagrites.

Tänapäeva kapitalismist üleuhutud alla keskmise sissetulekuga eestlane astub EKRE liikmeks ja läheb tänavale pagulaste vastu protesti avaldama, samal ajal ja igaks juhuks ka homosid ja neegreid samma patta pannes, et kõik ikka aru saaksid, kuidas tal tõsi taga on. Millest on inimesesse tekkinud taoline viha ja sallimatus? Meediast näib, nagu ei jõuaks eestlane poejärjekorras peetavast konstanteerimisest, et “eestlase lemmiksöök on teine eestlane”, kunagi kaugemale, rääkimata psühholoogilise äratundmiseni sellest, miks talle teist eestlast süüa meeldib. Me võime seda kilplaslikku tegutsemist pealt vaadata tunnustavalt või etteheitvalt, aga aru tuleb saada, miks ta niimoodi käitub. Ent veel enne tema peale mõtlemist küsida endalt: mis tundeid see kõik minus tekitab ja miks? Kas ma ise tean, mis on adekvaatne ja mis mitte? Vihal on kombeks luua rohkem viha, kui iga inimene ise ei haara tüürist ja suuna seda energiat millekski kasulikumaks.

Ühiskonnas valitseb Juri Lotmani käsitluses (2007:51) kahte tüüpi hirme: ühed on silmnähtavad, kõigile üheselt mõistetavad, ja teised varjatud: “Hirmu objekt osutub sotsiaalseks konstruktsiooniks, nende semiootiliste koodide sünnitiseks, mille abil see sootsium isennast ja ümbritsevat maailma kodeerib.”[1] Niisiis on Nõukogudeajal sündinud eestlasel väga selgelt välja kujunenud taju piiridest meie versus nemad, eeskujul Lääs versus Ida, õige versus vale - mis on normaalne ja ebanormaalne. Hirmu kalduvus perioodiliselt korduda, kui selle sisuliste põhjustega ei tegelda, loob olukorra, mis ahendab arengu võimalusi. Nõukogude inimene oli piiratud isikliku vabadusega, alati mingisuguse  hirmu all, teadmata muud reaalsust kui ettekirjutatud normid, mille järgimist kontrolliti riiklikul tasandil. Vaimse surve alalhoid muutus aastakümnete jooksul kõikide eelnevate ähvarduste semiootiliste koodide sünnitiseks ehk normaalsuseks, mille kaudu ennast ja ümbritsevat mõistetakse. Inimene võrdsustati süsteemiga väljaspoolt sissepoole ning nii riigi kui inimese hirm võõra sisssetungimise ees jäi tollase aja läbivaks orientiiriks. Ja praegu mõtlen ma alles poliitikast kui intiimsfäärikaugest nähtusest.

Kollektiivse massiteadvuse psühhoos, mida sovieti propagandamasin tootis, kestab koos inimestega, kelle jaoks see on olnud ainus reaalsus, sest nende psüühe on juba masina süsteemiga kohandatud. Sellisest sotsiaalsest konstruktsioonist nagu Nõukogude ühiskond, kust on pärit suurem osa tänasest Eesti Vabariigi elanikkonnast, tuleb  kaasaegsel inimesel sisuliselt õppima kui kogemusest, millest areneda tugevaks ja sõltumatult mõtlevaks indiviidiks, kes julgeb heaolu peale mõelda iseenda seisukohast lähtudes. See eeldab julgust erineda eelnevatest põlvkondadest juba selleski valikus, milline võib olla iseenda või oma armastatu sugu.

Intiimteadus

Võttes intiimsuseuuringut sotsiaalteadusliku  uurimise osana, ei saa seda käsitleda tuginedes ainult statistikale, vaid tuleb vaadata, kuidas lähenetud antud teemale mujal. R. S. Miller, kes on sotsiaalpsühholoogia doktor, ja D. Perlman - inimarengu ja pereuuringute doktor (2009) on defineerinud intiimsust kompleksse mitmekomponendilise märgistajana, mis sisaldab endas teadmist, hoolitsust, sõltumatust, vastastikmõju, usaldust ja pühendumust. Arvesse võttes tõsiasja, et Ameerikas alustati lähisuhete andmete kogumist 1930ndatel[2], oli sel ruumi kasvada numbritest välja sisuliste probleemide analüüsimiseni. Eesti ei ole veel hakkama saanud homo sovieticuse psühholoogilise kultuurianalüüsi järeldusteni jõudmiseni selles kauboikapitalismis, mis ratsutab tuntaval sammul veel tänaseski kultuuriruumis segunenuna nõuka standardiseeritus-mentaliteedis: killustatud perekonna ja iibeprobleemiga. Eestlane mõõdab end ikka veel paljuski numbrites, mida ta võrdleb teiste riikidega, et kujundada endast arvamust, mida tal iseenesest tekkinud pole. Ja kuigi need numbrid ühest ekstreemsusest (haridusnäitajad) teise ekstreemsusesse (fentanüülistatistika) kalduvad, ei lahene probleemid enne, kui iga inimene iseendalt ei küsi: miks ma teen seda, mida ma teen? Kas ma rahuldan iseennast või muljet, mida ma endast jätan? Iibestatistika[3] räägib iseenda eest.

Hedi Liivlaiu seksuaaltervise uurimusest ilmneb, et viimasel sajandil on süütuse kaotamine nihkunud naistel 4,6 ja meestel 3,8 aastat nooremasse ikka. Võrreldes uuringutulemusi 1996. aastal 2006. omadega, avaldub, et respondendid kasutasid kaks korda enam rasestumisvastaseid vahendeid, millest saab ainult järeldedada, et oli levinud nii vahend kui info sellest. Kumbki eelnenud faktidest ei garanteeri tänasel päeval tugevalt toimivat kogukonda, mille liikmed teineteist mõistaksid. Seks ei ole vaid paljunemisakt, vaid rohkemat, kui praegune koolisüsteemgi suudaks edasi anda.

Intiimsust kui sotsiaalsuse allüksust saab uurida alles pärast faktide ehk statistika kogumist. Infot, mida tänaseks on kogutud, saab analüüsida vastavas kultuurikontekstis, milles see tekkinud on. Et Eesti veel statistikast oluliselt kaugemale pole jõudnud, ei tähenda, et poleks lootust mõtestada eestlase seksuaalkäitumise tagamaid.  Eeskujuks saab võtta Ameerika uuringuid kui üht võimalust ühiskonda paremini mõista, kuid kindlasti tuleb arvestada siinset ajalugu ja psühholoogilisi eripärasi. Eelnevalt loetletud intiimsuse kriteeriumeid ei saa üle võtta lihtsalt seetõttu, et need juba olemas on. Siinset kultuuriruumi tuleks vaadelda võimalikult vähe sellesse sekkuvalt ja distantsilt, mis eeldab vaatlejalt diskreetset ja väga elutervet pilk, et mitte ajada oma isiklikku armastuskogemust segamini ühiskonnas mustritena levivate tendentsidega.

Maailma Tervishoiu organisatsiooni (WHO) kehtestatud Euroopa seksuaalhariduse (holistilised) standardid kirjeldavad end sissejuhatuses andavat “lastele ja noortele tasakaalustatud ja teadmistel põhinevat korrektset teavet seksuaalsuse kõikide aspektide kohta ning samal ajal aitab neil arendada oskusi, et vastavalt sellele teabele käituda. See soodustab lugupidavate ja avatud hoiakute kujunemist ning aitab luua võrdõiguslikke ühiskondi”. 2011. aastal Tervisearengu Instituudi poolt läbiviidud uuringu raportis, mis kaardistas seksuaalhariduse hetkeseisu, mainitakse holistiliste meetodite kasutuselevõttu juba 2002. ja 2011. aasta õppekavades. Antud tingimused annavad lootust asjade sisulisele mõistmisele, ent sama raport viitab muuseas ka poliitilisele probleemile, mille lahendamatus juba otseselt pärsib ühiskonna sisulist arengut. Oleme aastakümneid elanud kõrvuti venelastega, aga pole ikka veel nii sõbraks saanud, et oleksime kultuuriliselt lõimunud. Siinkohal tulebki mängu küsimus armastuskultuurist. Kui inimeseks olemine on universaalne omadus geograafilisest asetusest olenemata, siis miks ei peaks seda olema ka armastus?

Armastuskultuur on füüsiliste ja vaimsete käitumismustrite kombestik, mis sisaldab endas emotsionaalse intellektuaalsuse põhitõdesid. Ma ei pea end moraaliapostliks, kes hakkaks praegu paika panema seda, mis on emotsionaalne intelligentsus, sest leian, et kõige määravamaks eeskujuks läheduskäitumisel on inimese perekond. Lapse esmane eeskuju on see, kes on talle kõige lähedasem: esimene kogemus lähedusest jääb normaalsuse etaloniks, millega mõõdetakse kõiki järgmisi kogemusi. Nimetamaks Eestit armastuskultuurituks, pean ma silmas teadvustamata lähedust ning intiimsuse, kui sotsiaalselt elementaarse vajaduse alahindamist. Eestlase vaenulik käitumine iseenda ja teiste suhtes on heaolu- ja turvatunde puudumise tagajärg, sest inimene, kes on õnnelik, ei oma põhjust enesehävituslikuks käitumiseks ega pea vajalikuks endale ega kellelegi teisele negatiivseid hinnanguid anda. Siinkohal tasuks ka meeles pidada erinevust kriitilise mõtlemise ja hindamise vahel: tõe adekvaatsus sõltub mitte ainult ratsionaalsest kalkulatsioonist, vaid ka emotsionaalsest stabiilsusest. Mõista lähedust laiemas plaanis tähendab eelkõige mõista iseennast.

Kultuuri küsimus

 Kas meie, inimesed eestlastena, oleks saanud anda endast rohkemat, et seksuaalhariduse raport[4] ei peaks kajastama venekeelsete koolide seksuaalhariduse puudujääke? Tsitaat raportist: “Vene õppekeelega koolide õpetajate võimalik ebakindlus SH sobivusest kooli on kooskõlas varasema uuringutulemusega, mille kohaselt Eesti naiste tervise uuringus 16–44aastaste vene emakeelega naiste hulgas oli eestlastega võrreldes kaks korda enam neid, kes polnud koolis SHd saanud (vastavalt 36% ja 18%).” Mu küsimus võib tunduda hüsteeriline, aga mu eesmärk on filosoofiliselt spetsiifiline: kas rahvuse idee on humaansusest suurem?
 “Hirmu objekti esimene tunnus on - olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa - need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut - ja ülendab ta vaenlaseks.” (Lotman, 2007:55) Me kohtleme endast nõrgemaid, antud juhul Eestis elavaid venelasi, just sedaviisi, nagu me saame hakkama iseenda nõrkustega inimestena, sest me oskame väljendada vaid seda, mida me oleme iseendast tundma õppinud. Aga kuidas juurutada inimlikku headust elanikkonnas, mis on üles kasvanud valetamise ja oma tunnete alla surumise vaimus?

Lotman jätkab: “Arhailistele ühiskondadele ja nende kultuslikele kujutelmadele on iseloomulik mõistete “võõras”, “võõramaallane”, ja “üleloomulik kuri alge” samastamine.” Me elame 21. sajandi Euroopas, ja olgugi, et idas, siis kas see aegruum ütleb midagi rohkemat meie emotsionaalsest intelligentsusest, kui meedia paista laseb? Võib-olla oleks aeg tunnistada, et ainus kuri ja võõras üleloomulik alge oleme me endale ise.

“Evolutsionistid lähtuvad eeldusest, et see, milliseks on kujunenud ükskõik, milline praegu eksisteeriv loom, on kokkuvõttes seotud sellega, mida tegid tema eellased selleks, et ellu jääda ja paljuneda.” (Kenrick, Trost, Sundie, 2008:60) See et me ei oska kultuurselt teineteisest hoolimist väljendada, ei tähenda, et armastust olemas ei oleks või et me seda ei tunneks. Kultuur on olemas ka kultuurituses, sest ükskõik kus, kes või millal, aga elusolend teeb alati kõik selleks, et ellu jääda - ta kohaneb ja kujuneb vastavalt oludele. Ent ma ei usu, et elus olemine peaks olema kannatus, mida lahjendab ainult alkohol.
Tuleb tunnistada, et oleme ikka veel sotsialistlikust süsteemist üleminekueas. Riik, milles ma elan, on sama vana kui ma isegi, seega suudan end sellega samastada. Minu vanemad on Nõukogude Liidu produkt,  mu lapsepõlv on rahapesuköök ja olevik on täis küsimusi, millele keegi vastata ei oska. Usun, et kui piisavalt uudishimulik olla, siis leidub siin ilu, mida pole võimalik vihata.

Kirjandus

Eesti Seksuaaltervise Liit. 2015. Euroopa seksuaalhariduse standardid: standardid poliitikakujundajatele, haridus- ja tervishoiuasutustele ja teistele spetsialistidele
http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:243047
Kenrick, D. T., Trost, M. R., & Sundie, J. M. (2008). Soopsühholoogia. A. Eagly, A. Beall, R. Sternberg (toim.). Soorollid kui adaptsioonid. Tallinn: Külim, lk 65-91
Liivlaid, Hedi. 2011. Magistritöö. “Eesti täiskasvanud rahvastiku seksuaalkäitumine: Eesti terviseuuring 1996, 2006”. Tartu Ülikool, Tervishoiu Instituut
Lotman, Juri. 2007. “Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast” - Mihhail Lotman (toim.). Nõjajaht. Tallinn: Varrak, lk 50-55

Miller, Rowland S., Perlman, Daniel. 2009. “Intimate Relationships”. The Buildingblocks of Relationshops. Research Methods. New York: McGraw-Hill, Higher Education, lk 1-69
Tervise Arengu Instituudi uuring seksuaalhariduse hetkeseisust õpetamisel.  2011. Seksuaalhariduse rakendamise väljakutsed ja probleemid koolis.
http://oppekava.innove.ee/seksuaalharidusest-koolis/

---

[1] ibid

[2]

                         “A trickle of historically important studies of children’s friendships (e.g., Moreno, 1934), courtship (e.g., Waller, 1937), and marriages and families (see Broderick, 1988) began in the 1930s, but relatively few relationship studies were done before World War II.” (Miller, Perlman 2009: 42)

[3] https://www.stat.ee/34268

[4] “Seksuaalhariduse rakendamise väljakutsed ja probleemid koolis”
http://oppekava.innove.ee/seksuaalharidusest-koolis/

veel intiimsusest meestega

"OLEME AINULT SÕBRAD"
"SA OLED MULLE VÄGA KALLIS, MA EI TAHA SIND KAOTADA"
"MEIE TUNDED LIHTSALT EI OLE VASTASTIKKUSED"

Kahtlustan, et tõde on kuskil seal, kus keegi kunagi mõelnudki pole: mees on inimene ja talle on lähedus täpselt sama suure laenguga nagu naisele. Aga see sitane patriarhaalsus kuskilt maadejaotamise meestelekirjutamise ajast edvistab tänapäeval oma fuckboyismis, mille kaudu naine on cosmo kaudu produkt, mida kõikesaavutanud mees ostab ja otsa paneb. FUCK THIS SHIT, mul on niii kõriauguni sellisest suhtumisest. Ma ei kavatsegi lasta sellisel pasal oma lähisuhetes eksisteerida. Ja ometi - seal ta on olnud, kõrvuti armukadeduse, saamahimu ja egoismiga.

Tuleb mõelda sellele, kui paljudeks osadeks on võimalik ennast jaotada. Kui paljuga inimene jagub nii et teda ka endale alles jääb? Kui suurte valuutadega me laveerimine? Panustan, et mida suuremad väärtused, seda kindlam peab olema käsi, mis neid liigutab.

MEESTE SUHTESTRATEEGIAD

Truudus on nagu religioon: sul kas on munn või ei ole. Mehed saavad seda vähem kontrollida, sest nad sünnivad munniga ja on pikk periood nende elus, kus see füüsiliselt surub vere neil peast peenisesse. See muudab ka nende psühholoogilist profiili. Fuckboyism on kaasasündinud, liiga kuri ei maksaks nendele sellepärast olla, aga kui see on ka kolmekümnendates ainuke turvaline intiimvahekorra vorm, siis on asi kriitiline. Siis ei ole end terve selle  keppimistejada peale naiseni kepitud, vaid ..ma-ei-anna-nime-misasjadega on sinnani tegeldud. Mina olen kõigest debiilik, kes on eluarmastust otsinud ja haletsusväärselt kaua aega sellele raisanud. Sest meestel on fuckboyism.
Nojah, see selleks.

Next level on relvitukstegev otsekohesus, millega peale lihtsaltkeppimisi, mis ilmselgelt varem või hiljem mehi endeidki ära tüütab, peale lennatakse. Kõlavad fraasid, nagu: "Tere, kas keppi ka saab?" või "Kas sa oled täna hea tüdruk olnud?" jms. Selliste tüüpidega on enamasti lõbus ja tuleb isegi ette jadamisi väljaskäimisi. Kui kõik juba hästi läheb, siis hakkab mingil ajal kuskilt hakkima. Noh et aega ei ole või midagi sellist. Mehel hakkavad kujunema tunded ja kuna need taanduvad alati võrldusesse emaga (türa üldse ära üritagi siinkohal vaielda, sa sündisid oma ema seest, lähemale ei ole võimalik ühelegi inimesele saada!), siis avaneb probleemidejada, millega mees mitte midagi peale ei oska hakata. Mitte mingit seost ei ole, mille järgi liikudes turvaline oleks. Julgemad ja targemad ei anna alla, aga põevad vahelduva eduga edasi. No ja naised põevad ka suhte aluguses - kõik tahavad seda täiuslikkust ju ometi säilitada. Kusjuures tähelepanuväärne tõsiasi on ka see, et naised kaa kasutavad mehi ära - samamoodi nii seksi, kui kõikide muude asjade pärast. Mehed saavad ja enamasti kasutavad naisi ära ainult seksiks - sest kõige muuga saab ju naine isegi hakkama (võib vabalt vaielda siinkohal, aga kalduvus on selline). Aga kui vähe räägitakse naistepoolsest vägivallast meeste suhtes. See on täiesti reaalne. Ja ühelegi mehele pole omane rääkida oma nõrkusest või ebaõiglusest iseenda suhtes, sest mehelikkuse atribuut on ego/tugevus. Arusaadavalt õudne on selle kõrval vaadata südamlikkuse ja emaduslikkusega pärjatud naist, kes kasutab kogu oma tööriistapagasit mehe nõrgestamiseks, kellele pole omane nõrkust tunnistada. Kõige jälgim ja alatum asi üldse.

Temperamente on küll erinevaid, aga üldiselt mehed ei oska oma tundeid väljendada - neile pole see evolutsiooniliselt nii oluline olnud, sest neil on olnud teised eesmärgid. Nende lähenemine on ratsionaalne: nad otsivad midagi, mida teha, et naisel oleks parem. Sellises intellektuaalses käigus on sees kogu romantika, mida nad tunnevad. Postsovietlik mudel sobib siinkohal kapitalistlikusse romantikasse nagu valatult: defitsiidist, kusjuures nii materiaalsest kui emotsionaalsest, otse kaubanduskeskusesse - kõik maailma valikud ja emotsioonid! Küta aint plekki peale. Saad nüüd aru, miks seis nii nukker on, eks.
Kõige traagilisemas seisus on.. kõik mehed, aga minu kokkupuuted on rohkem seotud 1980+ sündinud tüüpidega, enamasti 1980-1985 - need kellest osadel on juba ka laps, mis teeb olukorra kõrgendatult haavatavaks. Defitsiidikuma on veel lapsepõlve mustris ilusti sees, isafiguuridega Nõukogude Eestis.. hmm, ükskõik mis ala mees olid, ikka pandi kõvasti tinunni ka. Ja ma küll ei tahaks olla selle mehe kingades, kes saab lapse, teadmata ...
_____________

See oli mul poolik postitus, kükitas siin juba paar nädalat. Saate tegin ka vahepeal, aga see kellegini ei jõua. Praeguseks hetkeks olen lõhkunud nii mõnegi sotsiaalse ideaali ja arusaamise südamlikkuse moraalsetest alustaladest. Ainult maal elamine suudaks mind sellisest sitast tegelikult puhtana hoida, aga mida mina teen? Istun Tallinnas ja nutan. Ja peale selle, et nutmine on täiesti okei tegevus - see on ju ometigi oma tunnete väljendamine, samamoodi, nagu ebaõnnestumine on palju parem õppetund kui pidev võitmine, peale selle olen ma tropp ja ei lähe maale. Isegi ei helistanud eile vanaemale, kuigi oli vabariigi aastapäev. Alles ma sain eelmisest nõrkusest üle ja täna on jälle.
Liiga palju üksindust. Ja see on veel kõige valusam üksindus, kui olla linnas, mis on tihedalt inimesi täis, aga ühist keelt ei ole. Samahästi võiksin ma ka ju maal elada. Oleksin puhtam. Sama hull, aga ikkagi puhtam.

Mu probleem on sama, mis alati: ma võtan inimesi sellise tõsidusega, millega nad pole harjunud et neid võetakse. Ja siis olen ma mõne oma sõbranna mehega kolmiksuhtes aint selleläbi, et ma lihtsalt kogu aeg kuulen nende armueluprobleeme. Või näen inimesele otsa vaadates ära, et ta tahab mu käest midagi saada. Pardon, ma ei valinud seda omadust. Muidugi kulmineerub see sellega, et ma ei tule toast eriti välja, sest ma tahan end tervena tunda.
Tung loodusesse minna on samasugune, aga kõik minemise korrad on luhtunud. Linnaäärde sõidab ühistranspordiga vähemalt 45 min. Vahepeal ma väsin selle ajaga lihtsalt ära.

Aga nõrkuse tagamaade allegooriad lapsepõlve lähedusseostega: kui mu ema linnast ära läks ja ma imik olin, siis olla jäänud ma palavikku. Hingeline ja füüsiline ühendus on seotud. Eriti seotud lähedaste ja armastajate puhul.
No comments needed.

Ja ilmselt olen enda jaoks ka mõistetavaks teinud seksi tegeliku tähenduse. See ongi sama loogiline nagu lapse lähedus oma emaga. Ilma intiimsust tundmata ei saa ma mingi intiimteadlane olla. Teooria jääb katkiseks ilma praktikata. Ja probleem on aint selles, et mehed situvad end täis.
Nüüd mul ei ole muud teha, kui sellest esse kirjutada, et miks nad end täis situvad. Jõle tüütu, aga tõestab veel kord fakti, et mul ei ole aega lapsi saada - kes selle kurdi mehe hinge muidu ära päästaks siis. Fakk nahhui kõik peab ikka ise ära tegema!!!!!!!!!!! SITARATTAD!!!!!

järgmine saade on meeste eri

Olen praegu haige, pool päeva on iiveldanud. Alguses mõtsin, et äkki see on sellest, et lakkusin salatitopsi põhjas käinud pesemata sõrme, aga vaevalt. Mul läks hoopis armumine üle - ja iiveldus pole mitte midagi muud kui viimaste kehakeemia molekulide vastureaktsioon, mis tahab öelda: ärka üles, loll lits. Jälle jäin ennast uskuma ega adunud reaalsust.

Et siis igavikuline armastus, jah.
Ma ei ole muide usku kaotanud. Nii lihte see nüüd ka ei ole. Ma ei ole oma armastuskultuuriteooriat üles ehitanud ainult ühe mehe, vaid terve elu kogetud armastussuhete peale. A noh, kirss tordil on ikka kirss tordil. Nagu ka kassiokse on ikka kassiokse, jne. Kui seda nüüd siitotsast vaadata, et kui kõik armumised oleksid lambad, ja ma olen nad lõpuks ometi ühe aia taha saanud ning ise sellest aiast välja astunud, siis - nad on kõik lihtsalt lambad ju. Ja armumine on tegelt äärmiselt energiatimev  tegevus. See on see, millest mul tagantjärele palavikuline nõrkus on, see on füüsiline reaktsioon algusest peale. Paradoks on muidugi selles, et me ei saa armumist valida. Küll aga lõpetab rida ebaloogilisi argumente ja käitumisviise selle varem või hiljem ära. Tunnen et olen saavutanud südamemurdumises sellise profesionaalsuse, et olen kompetentne oma kogemustest kirjutama, rääkima, õpetama igal võimalikul tasandil. Ja mis muud mul üldse üle jääkski? Midagi peab ju tegema.

TRUUDUSE PARADOKS

Mees arvab, et ta hoiab munniga naist enda lõa otsas, isegi kui annab vabaduse mitte olla truu. See tähendab: nihilism. Silmaotsast on armukade, kui naine joob teiste meestega õlut. Armastuskirjadele ei vasta, armastusse ei usu, pisarate peale ütleb: mina ei ole süüdi, vabastab kohustusest nii iseenda kui nutja - ainus selgitus: idiootsus.
Kõige tugevamad sidemed on nende armastajate vahel, keda ühendavad kattuvad õilsad väärtused. Õilsus on siinkohal kõige adekvaatsemalt kirjeldav omadussõna, sest tegu on vaimsete väärtustega, mida tunneb ära hing, mitte mõistus ega emotsioon. Tõelised voorused on seespidised, need moodustavad loogika, millele hing - seega ei keha ega mõistus - ei saa vastu töötada. Mehe argument on: truudus pole oluline ega moodusta terviklikkust usaldusväärsuses. MISIGANES need põhjused selle taga on (hingede eelmiste eluteede rännakumetoodika on mul alles tulevikuprojekt), aga common sense näeb siin kohe errorit: türa sa mu peale armukade siis oled nagu väike poiss, kes oma emast ilma on jäänud? Ise ei julge minuga samasse ruumigi kahekesti jääda. Mees on (endale) valetamises sama vilunud kui mina südamemurdumistes. Meie vahe on selles, et mina ei ole enda valu kunagi ära peitnud, ma olen lasknud sel end hävitada, sellele otsa vaadanud ja hirmust lahti saanud. Ja seda enam näen ma meest läbi - läbi ja lõhki.

Minu eelis on selles, et ma ei pea valetama, sest mul pole selleks ühtegi põhjust. Vale on samasugune illusioon nagu kunst - seda võib teha meisterlikult, geniaalselt - nagu ma ei teaks, kuidas see käib! Luuletades valetan ma endale parema maailma, nagu Lady Gaga: teed pasast midagi ilusat, et selle eluga hakkama saada. Aga no kedagi ei saa keelata oma sita sees istumise soovist.

Kui ma praegu pean valima, siis see valik ei oleks õige. Toetada kedagi, kes mind kahtlustab - üks asi on minu ego, mis intellektuaalselt saab aru kahtlustuse ebaadekvaatsusest, teine asi mu emotsionaalne osa: kas ma ei ole juba teinud kõik, luuüdini!, et olla aus?? Ja muidugi sinna otsa emaduse paradoks: mul on probleem naistega suhtlemisel, sest mu ema on mingil perioodil oma elus nii putsis olnud, et see on kujundanud ka minu suhtumise teistesse naistesse (külmavereliselt maha jätta, sest nad on psühhopaadid/mitte piisavalt head inimesed). Ja ma tean ise naisena, et mees tuleb alati enne teisi naisi. Aga naiste arenenud manipulatiivsus suudab end sokutada nii peenelt enne meest, et ma olen ennegi selle õnge läinud. Ja alles tükk aega hiljem aru saanud!
Muidugi pole kokkuvõttes küsimused inimlikkusest seotud naiste või meestega, aga maakeral elab vaimset elu väga väike hulk inimesi. Ja mina lõhun oma ego iga päev, et jõuda tõele inimlikkusest lähemale, ja kaikad mu kodarates on sootunnused ja seksuaalsus. Muidugi peab teist inimest igas olukorras aitama, aga kuidas teha seda nii, et ma ära ei sureks? Või ma peangi kellegi nimel ära surema, sest see on nii ette nähtud? Mitte keegi ei saa mulle neid vastuseid anda. Mitte keegi peale mu enda. Ja ma ei leida neid praegu, sest ma pole enne sellises olukorras olnud.

Jumaliku õiguse ainus poliitika on headus. Pistke putsi oma feminismid ja šovinismid. Keegi peksab mind öösiti unenägudes ja ma ei tea, kes või mis see on, aga keha on kange ja kätel on sinikad. Kas see on see sama meesenergia, mis mind ka selles reaalsuses sisse on piiranud? Kas ma tegin just poliitilise steitmendi? Vahepeal on mul tunne, et ma olen ainuke inimene, kes millestki aru saab. Teiselt poolt: see defineerib ka hullumeelsust. Aga kuna ma saan vastutada ainult iseenda eest, siis ei saa ma endale enam lubada siirast naiivsust, millega teise inimese lõkkesse lennata. Olen seda oma elus juba teinud. Idioot olin.
Ainus asi, mida ma saan teha, on olemas olla. Isegi oma väheste jõuraasudega.

Registreerisin end kevadsemestri ainetele. Võtsin vabaaainena 21. sajandi suundumused psühholoogias. Eksamitulemused on suures osas veel ilmumata, aga 30 EAP saamisest sõltub, kas ma saan järgmisel semestril toetust või mitte. Eksamisessioon lõppes kaks päeva ülevalolles viimase minutini essekirjutamisega, mis sai pigem mitte formaatimahtuvana valmis. Aga see oli muideks ka osa kontseptsioonist. Mingi liiga turvalist elu küll ei ela. Just maksin viimase rahaga arved ära. Poes käisin ka, aga kuigi annetusrahasid on mõnikümmend, siis ikkagi pigem harjutan end rangelt ostmaks ainult hädavajalikku, see on: nii et ära ei sureks. Peamiselt teravili ja piimatooted. Aga minimaalselt. Alati peaaegu nutan, kui pean toitu ära viskama. Palun vabadust sinna otsa.
Ma muideks arvan, et kogu maailm peaks nutma toitu ära visates. See on debiilne.

Otsustasin ära, et mu tunnihind on 100€. Ma olen siin niisama nõustanud küll, ja saanud vastutasuks armukadedust, mis iseenesest ongi selle hinna just selliseks teinud. Turul me oleme vennad ja õed, eksole. A ma ei jõua kõigi ihade kompenseerija olla ja samal ajal nälga surra. See ON ELU JA SURMA küsimus. Jõute omale kokki osta soti eest, siis 100 euri segamatut otseühendust hingesagedusega on isegi ODAV. Sest kokk on muuseas ka maailma kõige mõttetum ja ülehinnatum droog. Debiilid lähevad ikka brändi ohvriks. Mina selle raha eest vähemalt ei loo inimesele illusiooni, et ta oleks midagi, mida ta pole. Aga ma saan suunata inimest küsima iseenda käest küsimusi, mille vastused on samuti tema enda sees. Nagu litski: ta ajab kliendi kiima, aga pauk tuleb ju ikka ainult kliendi enda seest. Mina olen iseendast juba kõik maailmale tasuta ära andnud. Sellepärast ma üldse saangi kuskilt nii palju raha, et leiba ja piima osta. Veel olen elus.

me oleme lapsepõlvest peale sama asi

Mul oli üks väga ebameeldiv rühmatöö kogemus hiljuti. Mulle inimesed üldiselt ei meeldi, aga kui keegi meeldib, siis väga. Siis ma olen suhtes. Ja ma olen ülilojaalne. Kui sa mu sõpra solvad, siis sa solvad mind. Minu sõbrad on mu pere. Ei ässita inimesi üksteise vastu, ei armukadetse, ei hoora tähelepanu järele. Ei käitu ebaviisakalt. 

Eks sellepärast see hea muusika autos mängiski, et meie viimased sõidud oleksid head. Sest selleks korraks need viimaseks jäidki. Ükski naine ei tule kunagi minu ja mu armastuse vahele, sest ma lihtsalt ei kepi inimesi, vaid ma armastan neid. Eriti, kui ma olen nendega maganud. Mu tuss on ainult minu oma, ma ei jaga seda enam mitte kellegi teise kui oma väljavalituga. Minu mees saab olema minu parim sõber, sest ta ei hoora mind. Ja mina ei hoora teda.

Ma ei taha ema olla, mul pole lapsi. Ma tahan lihtsalt hea inimene olla. Mina ei ole kellegi probleemi lahendus. See on märgiline, kui mina ei saa teistpoolt kunagi telefonist kätte, aga mind saab tema alati kätte. Ju siis ei olnud mul vaja nii palju.

TASAKAAL

You captured my heart, you're the key to my life
A vision of our love, that made me survive
Regaining the mood, that we're in, it's so real
It's time to move up, and to face what I feel

Tonight with my spirits, the one that you call
I'm ready to stand up, and ready to fall
I can't find a way, so attracted by you
Let me be your girl, and I'll be so true

Ma ei tea, mitu korda ma täna suureks olen kasvanud. See algas juba unenäos vist. Olin kuskil välismaal, võib-olla Itaalias või Prantsusmaal ja võtsin midagi vastu.. Uskumatu, kuidas ma võin ühe päeva jooksul käia taevast põrgusse, ajendatuna nii enda kindlatest südametundest kui koolitöödest. Ma olen emotsionaalne multimiljonär. Intellektuaalselt on muidugi kõvasti arenemisruumi, aga õnneks seda tööd saab ilma kehata ka edasi teha.

Tallinna perekond on kirgede tormist läbi raputatud. Ma tänan jumalat, et lõpuks ometi on mu teiste valu läbi oma keha läbimise võimel täielikult õigustatud eesmärk, sest esimest korda elus osatakse seda hinnata. Ja ma pole kunagi kelleltki seda osanud  isegi eeldada, samamoodi nagu ma ei ole seda võimet sellisel moel tunda valinud. Ma elan teisi inimesi FÜÜSILISELT läbi. Ma ei saa mitte kunagi normaalseks, ma pole kunagi normaalne olnudki. Ja mitte keegi ei hakka mind sellepärast enam vägistama, mitte kunagi! Nüüd ma alles saan õitseda, olla täielikult oma potentsiaali vääriliselt, sest ma ei pea kogu oma aega raiskama enesele selgitamisele. Mis on üldse sõnad? VÕIMALUSED midagi tähendada. Tõeline tähendus materialiseerub vaimu jõul. Sõna on illustratsioon usule, mis on kasvanud ellujäämisest. Minu elu on minu religioon, ma olen siin kõik rituaalid ise välja mõelnud, ise oma kannatused kannatanud ja võitlused võidelnud. Ja ma saan kohe aru, kui keegi tahab au omale võtta. Aga teate, sitarotid, kukkuge ise oma pasa sisse ja hakake end ise kasvatama. See et ma tahan, ei tähenda, et ma pean kellegi ema olema. Armastus on vabatahtlik, seda ei kerjata. 
Aga mul on üks plaan küll, kuidas maailma armasust paremini mõistma panna. Ja seda ma ütlen, et ükski süsteem ei saa mind nussima hakata, sest mul on vaja oma elutööd teha. Selleks ma sündisin siia ühiskonda just sellel ajal ja sattusin just nende inimeste juurde, kelle juurde ma pidin sattuma. See ei saanudki kuidagi teisiti minna. Ma jaatan kogu oma elukäiku totaalselt, see on toonud mind sinnamaale, kus ma näen ja tunnen ära märke mis jutustavad mulle seda, mida ma pean teadma.

Aga sina elad minevikus, kui mina elan tulevikus. Sinu õrnus laseb mul tunda iseendas ära õrnust, millele ma kunagi otsa ei julenud vaadata, sest ilu, mis on sinus on nii sarnane minu omaga. Ma pidin nägema sind, et sellest aru saada ja see ära tunda. Nüüd julgen ma palju rohkem, sest sa lihvid mind tegemata ühtki liigutust. Ja kui minust saab briljant, siis võtad sa mu kõikide teiste seast ja viid ära - sinna, kus ma alati olla olen tahtnud. 

Saan homme kokku poistega, keda pole ammu näinud. Nad isegi kirjutasid mulle, et tunnevad puudust. Mulle on alati meeldinud nendega pargis istuda ja suitsu teha. See on nii aus ja võrdne, sest see on tõeline sõprus: ei eelda mitte midagi, on alati olemas ja jagab kõike, mis kaasas.
Milline lohutus mulle, et seks on kadunud. Midagi ei hõõru ega rõhu enam. Revolutsioon on edukalt läbi viidud. Füüsiline maailm on nüüd jälle mäng, milles võib uuesti iga kell tantsima hakata. 


Ma pean endale tunnistama, et ei tohi oma parimate omaduste väljaarendamist lasta pärssida välise maailma idiootsuste pärast. Teiste inimeste rikutus ei puutu minusse. Mu tundlikkus on mu pärisosa ja sellel on siin elus kindel eesmärk, ma pean seda usaldama. Tänu sellele on juhtunud mu elus kõige õigemad asjad. Mida enam ma lasen sel õrnusel välja kujuneda, seda paremini see mind - ja kogu inimkonda! - teenib. Mu võimed on mu väärtus, mina olen iseenda tunnete indikaator, ülejäänu on vaid reflektsioon hinge seisundist.
Mina ei tea, kuidas inimesed suudavad seda paska uskuda, mida nad iga päev ajalehest loevad, ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Ja olla ilma igasuguse usuta on ikkagi puhtam olnud kui see sitt seal. Aga noh, igaühel oma huvid. Ilmselt üks kannatlikkuse õppetunde jälle: kuulata, kuidas mehed omavahel poliitikast räägivad. Naljakas on ka see, et iga kord kui ma isegi proovin kellegi käest midagi poliitika kohta teada saada, ja me vestleme, siis ma unustan kõik kohe ära. Raha ja poliitika on kaks asja millest mul ikka sügavalt ükskõik on, pole midagi parata. Aga päris nii see ei ole, et materiaalne maailm mind üldse ei huvita. Ma oskan väga asjadest lugu pidada.

Ma lasen endal tasakaaluks ratsionaalsele maailmale kümmelda oma tunnete vannides, kui kell on juba liiga palju, et seletada maailmale järjekordselt lahti mõnd rida mis mu enese jaoks on ammu läbituntud. Siia panen ma oma oleviku, kus asub mu hing, et keegi, kes isegi aru ei saa et hing temagi sees on, seda ehk võib-olla kunagi lugema võiks sattuda. Aeg ei ole vaid et tegelda tühjusega, mis argipäevas on vaakum imemaks üht olemist teisesse, vaid et olla ka vahelduseks iseendaga. Sest sellest seltskonnast peaks eelkõige lugu õppima pidama, et tõmmata enda juurde ligi kedagi, kellele ei pea selgitama miks. 

Ja nüüd ma juba irvitan sellele eksamisessioonistressile, sest ebaõnnestumise kontseptsioongi on mu elus ajalugu. See institutsioon vajab mind rohkem kui mina teda, aga muidugi - meie suhte pikaajaliseks jätkumiseks olen ma tema suhtes siiski väga lugupidav, eal teda alahindav, ausalt. Aga hea (tulevane) professor on oma eripäradega, ta ei ole poolfabrikaat, vaid seavere ja vabapidamise kanade sita väetatisega kasvataud köögiviljadega gurmee, mis ei tee lihtsalt kõhtu täis, vaid on ka kogu loodust arvessevõtvalt õiglane. Ma ei pea siinkohal meelde tuletama, kes on loodus.

kannatlikkuse proovikivid

Praegu just sain aru, mis toimub. Terve nädalavahetus on täidetud naiste kannatustega, mida ma kõrvaltvaatajana pealt olen sunnitud nägema. Jumal tõesti loeb mu blogi, sest ta loob mulle ülesandeid vastavalt sellele, kuhu ma ise oma peas jõudnud olen. Mida tähendab armastada selle kõige üleüldisemas tähenduses? See tähendab armastada ka teda, kes on sust lollim. Halastamine ilma hinnanguta. Ja eilne oli ilmekas tõestus kannatuse ja kannatlikkuse kattuvusest. See käib nii: istud, kuulad ja vaatad targematele otsa.

Mul hakkab tekkima kahtlus, et inimesed, kes on akadeemiliselt väga pädevad, on üldjuhul psühhopaadid, kes ei saa iseenda hindamisega hakkama, seega on alati koolis kõige paremad, et kuskilt tähelepanu saada. Ma ise olen ka igast haigeid asju teinud tähelepanu saamiseks ega väida absoluutselt, et mu hinnangud oleksid objektiivsed, aga elukogemus hakkab jälle mustrile rõhuma. Olen algusest peale haridussüsteemi suhtes umbusklik olnud. Ja ses suhtes ma usun, et psühhopaadil ongi suurem infotöötlusvõime ja fantaasia, sest muidu ta ei suudaks igast haiget sitta genereerida. Ainult emotsioonide adekvaatse analüüsivõime puudumine teeb taolisest intelligendist sotsiaalselt ebapädeva psühhi. Aga äkki orgaaniline tasakaal seal masinavärgi vahel vedelebki? Sest kas on süsteemi, mis päriselt hoolib inimese hingest? Kõik loevad numbreid ju.

Ma arvan, et varsti ma hakkan pidama vaikuse maratone. Nii hea on vait olla, kui inimesed end lolliks teevad. Pole mingit isu neile kaasa elada või neid õhutada, aga kannatlikkuse trenn on hea. Alguses paneb kannatama, aga olen täesti veendunud, et lõpuks võidab ikkagi kannatlikkus. Vaata: kannatus on isegi lühem sõna kui kannatlikkus. Kannatus annab negatiivse hinnangu, aga kannatlikkus on emalikult hell. Aga et mu süda on nii hell väiksest peale, siis olen ma saanud palju ülelastud, ja see on mind lolle kartma pannud. Tegelt on point selles, et ühelgi lollil ei saa mu üle võimu olla. Headus on targem kui lollus, sest see laseb enne rumalusel rääkida, vajamata pidada end temast tähtsamaks. Sest headusest ju paremaks ei lähe. Üle võlli on vaja minna ainult selleks, et sealt sama kiire hooga tagasi tulla. Ilgelt roopima ajab. Aga lastele väga meeldib samu asju korrata, seega kuigi nad enne kiikumaminemist on oksendamist üle võlli kiikumisest kogenud, unustavad nad selle ebameeldivuse enne uuesti kiikumist täielikult. Narkootikumide pilastamine emotsionaalse ebakindluse vähendamiseks toimib täpselt sama skeemiga. Kogu sapp oksendadakse välja vahetult peale liiga pikaks veninud triipe. Miks keegi peaks lohutama last, kes ei õpi oma vigadest?

Emotsionaalne tähelepanupuudus lapsepõlves (kui ei hoolitud lapse tunnetest tema elusse puutuvate otsuste langetamisel) elatakse täiskasvanueas välja lähisuhetes - seda hullemini, mida lähedasemad ollakse. Psühhopaat peab olema täiesti kindel, et vastane on saavutanud täieliku emotsionaalse avatuse ja hakkab aju nussima just sel hetkel. Üldiselt on see välk selgest taevast. Sest "inimene oli nii mõistliku jutuga". Sellepärast institutsioonid ongi putsis, et jutt peab ainult mõistlik olema. Juhtuvad ka ennenägematud asjad! Ja need juhtuvad sellepärast, et usutakse ka mittemateriaalset samavõrd nagu materiaalsetki. Mida rohkem kellessegi/millessegi usutakse, seda võimsam ta/see on.
VALI JUMAL TEAB MIDA!!!

baby want more

Täie pasaga mässan kohustusliku kirjanduse konse üle praegu. Türa keegi ütle mulle!! Ah, tavaline.. niikuinii loen ära, kui üle läheb. Ja ilmselt on huvitav ka, sest there's no sea like the sea of possibility. Igal juhul on tänaseks tõestatud, et sund tekitab pinget ja keelamine/kohustamine oma äärmuses loob mässu, mis peab saama end tasakaalustada läbi enese kehtestamise. Ma olen loodus, ära mölise.
Nagu ma olin ühes neist viimastest suurte küsimuste (päriselt nii pateetiline pealkiri ongi) loengutest, kui androgoogika õppejõud tuli mind tagapingist ette ajama(!), sest millegi pärast ta arvas, et nii oleks parem. Nahui ma niigi ületasin end tol päeval, et üldse kodust välja saada ja siis õppejõud, keda ma põhimõtteliselt peaksin ja tahaksin austada, tuleb mulle kanaema mängima. Ma, ausõna, hingasin minut aega sisse ja välja ja kaalusin oma kannat(likk)ust - aga tõusin ikkagi püsti ja lahkusin koolist. Terveks päevaks.

Ja siis ma ikkagi ei saa aru, et kuidas kannatus ja kannatlikkus saavad sama tüvega olla. Sisuliselt täiesti erinevad asjad ju. Olen praegu faasis, kus saan üle sellest, et kannatlikkuse arendamine endas ei pea valmistama kannatust. Õigupoolest: ma ikka kannatasin ka selle teadmise nimel ja panin vahepeal korra täiesti hullu. See käib nii et mul on juuksed sassis, meigist pole juttugi, näonahk on pigem halvaks minemise äärel (alati põhiindikaator) ja tõenäoliselt olen ma täis/pilves ja kogu maailma tunded peksavad mul üle pea, sest midagi  s e n s a t s i o o n i l i s t  on hiljaaegu juhtunud. Nagu näiteks, et mu tunnetele on vastatud. Ma loodan, et see oli viimane kord mul headust kurjusega silmitsi lasta seista, sest neil on minu juures selline kalduvus.. kui on vägaväga tugev, siis nad tahavad koos olla. Aga headus tuli, headus tappis - pidin liigutatusest peaaegu põlvili kukkuma. Lisatagu aga mõnda loosse koer ja mul on väga raske kurvaks jääda.
Muideks, vanasti meeldisid mulle kassid rohkem. Mingi hetk ma sain lihtsalt aru, et ma ei saaks kunagi kassi võtta, sest me hakkaks konkureerima, kumb hullem mõrd on. Mõttetu.

Ja siis täna õhtul ma üllatasin end hoopis uue nurga alt. Muidugi kogu maailm mu ümber on muuseas ka pöördumatult paranormaalsemaks muutunud kui ta kunagi varem olnud on, ma pean sellega lihtsalt leppima, AGA. Vähe sellest, et  mingid patriarhaalsed energiat üle minu mängivad, ilmuvad ikka mingitest elunurkadest mingid tüübid välja, nagu mõni endine armuke, kes järsku jälle kokku tahab saada. Selle kindla ei peale, mis ma ütlesin, jõudis mulle kohale, miuke lits ma enne olla sain. Aga enam ei ole. Ma isegi ei viitsi enam mängida nii kui ma aru saan, et keegi võiks tahta minuga magada. Hästi tüütu on iga kord mölisema hakata, sellepärast ma hängin pededega. Aga noh see võib ka ära kammida. Viimane kord see lõppes sellega, et ma arvasin, et ma olen ka mees.
Mis ei ole vist ka täielikult vale, aga.. mul on siiski naise suguorganid. See on fakt. Ja kokkuvõttes on see sunnitud tsölibaat ka veits talutavam, sest ma ei pea enam oma teist poolt otsima ja saan nii mõttes kui ka vajadusel otse kõigile meestele fakki näidata ja öelda: sa ei ole piisavalt hea. Mitte keegi teine pole nii hea!! Ma isegi ei tea kus ta elab, aga ma ikkagi olen tema naeru peale üles ärganud

täiuslikult laetud tühjus

Ma pean oma käitumise pärast vabandust paluma. See kõik algaski ju sellest pihtimise puhastavast mõttest, aga nüüd olen ma endale kirjutanud juba nii kaua, et mulle tundub, nagu saaksin ma tõele otsa vaatamisega paremini hakkama.

See on nii õudselt kaunis, et mind kasvatanud mehed peaaegu kunagi pole mulle vastuseid ette andnud. Ja tema ütleb, kui ta üldse räägibki, asju veel niimoodi, et ütlemine on ütlematajätt. Ta on luule, mida ma riimin.
Mõtted hüppavad ühelt emotsioonilt teisele ning ma pean neid sajasse eri kanalisse suunama ja niimoodi saab mu kehast vaid kultuuriteooria, aga oma mahult ja ülesehituselt ongi ta ju selleks loodud: ülimalt kompaktne, peaaegu läbipaistev ning oma füüsilises alastuses igavesti süütu, sest pole võimalik süüdi mõista midagi, millel pole patte. Nagu tähtedelgi valge lehe peal: nad on kõik ja samas eimidagi - see oleneb meist endist, mida me näha tahame, mis reaktsioonid meis eneses on lõpuni tundmata - just need projetseeruvad sealt samamoodi kui nad peegelduvad inimeste vahelistes suheteski. Adekvaatne saab olla ainult see, mida nähakse korraga mitmest küljest. Ja veel parem pealtpoolt: nagu inimene, kes on raamatut lugedes jumal.

Ja järsku olen ma täiesti teine inimene. Mitte uuenenud, aga teine - keegi teine. Ma pole enam nii neetult eriline, vaid palju mahedam, iseendale iseenesestmõistetavam. Kontrast ei kraabi enam nii kõvasti, mulle tundub, et proovin seda salamisi unustada - kui ei oleks kooli, mis seda meelde tuletab. Ja väga huvitav. Öeldatagu, et olen karm. A see tähendab, et olen lihtsalt veel otsekohesem, veel selgem kui ma kunagi varem olen olnud.
Ja jälle jätsin ma vana energiakihi nii järsku maha, et mina hakkasin iseennast metafüüsiliselt kummitama. Muud põhjendust ma sellele anda ei oska, sest see on ühiselamu, mille heledate lagede, seinade ja kardinate keskel ma oma kaisukaruga (ei ole mees, see on vatiinist) eile öösel magama tahtsin jääda. Ma käskisin tal kindralikarmusega nahui tõmmata, käisin sandlipuuviirukiga seinaäärimööda ja vaatasin veel tšiki-ja koerapilte peale ka. Ärkasin ikka üks minut ette äratust, ent kuna ma peale kõige muu olen siiski printsess, siis ma ei läinud sinna tundi, sest printsessid ei pea liiga palju igavate asjadega tegelema. Igatahes mitte rohkem kui vaja on. Eriti kui nad iseenna kummitamise pärast magada ei saa.

Kiuslikult topin veel iseendale suitse ette, et oleks midagi sentimentaalset, oleks,  mida imeda, sest mitte miski muu ju ei ime või lase end imeda. Ja omamoodi on see karistus teha kõigist maailma asjust midagi muud just selle rütmiga, mida pakub suits. Aga tema teab ka mulle meenutada, millega ma alustasin.
Ma tahan vabandust paluda, et pole osanud olla tervem enne kui nüüd. Mul on kahju, et mu metsik dramaatika on kägistanud inimesi, kes nagu minagi tahavad vaid elada. Ma tunnen tagantjärele häbi ja piina, ilma olemata kui kaevukukkunu, et ma olen ohjeldamatu olnud. Muidugi ei olnuks saanud teisiti olla, ja seepärast pean ma muidugi andestama eelkõige iseendale. Mis see teiste uste kraapimine enam midagi paremaks teeks. Vaikus on aeg nüüd parem olla.

я ж тебе говорю медитация, а не мастурбация

Kui ma oleks mees, siis ma oleks pede. Naised oma sissekodeeritud indlemisinstinkidega tüütaksid mind mehena romantilistes suhetes surmani ära. Aga et ma olen ise naine, saan ma suurepäraselt aru, kui loomastav on olla naine. Seega sellest perspektiivist vaadatuna saab naist tõlgendada Loodusena ja meest Kultuurina, mis naist taltsutab. Ja ma tuletan ikka veel meelde, et mees ja naine on energiad, mitte kategoriseeru kahel jalal vituks või munniks.

As you can see, philosophy struggles with huge tension. On the one hand, love seen as a natural extravagance of sex arouses a kind of rational suspicion. Conversely, we see an apology for love that borders on religious epiphany. Christianity hovers in the background, a religion of love after all. And the tension is almost unbearable.

 See  Badiou mõte viitab samale arusaamatusele, mis on läbiv peamistes konfliktides naiste ja meeste vahel. Kui me laseme endal tasakaalutult hõljuda ainult endale mugavas tajuspektris, ükskõik, kas see on pigem kaldu intellektuaalsele või emtosionaalsele, siis ei toimu teineteisest arusaamisel mingit arengut, sest me projetseerimine oma sisemisi puudujääke vastaspoolele. Viha ja armastuse hõre piir seisnebki iseenda armastuse võimetuses, mida me elame välja oma kõige lähedasemate inimeste peal, sest armastus, mis meid ühendab, seob meid tervikuks, aga viha (arusaamatus tingitud valust) ainult lahutab ja lahjendab seda ühtsust. Sellepärast ei seisagi suhted koos, et iga inimene individuaalselt ei tegele iseenda ravimise ja harimise eest hoolitsemisega, sest lihtsam on ju seda kellegi teise peal välja elada. Ah, kellele mind ikka vaja on! -  Fucking tont, sinule endale on sind vaja! Sa ei saagi kellelegi teisele midagi pakkuda, kui sa pole iseendale kõike pakkunud. Aga iseendaks saab jääda ainult siis, kui sa tead, kes sa oled. A nahui kui palju on inimesi, kes ei tea. Täielik turnoff.

Asi on selles, et emotsionaalseid probleeme on tunduvalt raskem teadvustada, kui intellektuaalseid, sest emotsioonides peitub elukogemiste peidetud allegooriaid ja mõnikord isegi nii eepilisi narratiive, et nende teadasaamiseks kulub aastaid samade vigade tegemist, et loogiliselt järele jõuda mõistmisele, miks me käitumie nagu me käitume, ja miks kodub alati see, mis kordub. Aga mitte keegi teine ei muuda su elu rohkem kui sinu enda otsused iseenda suhtes.
Olen korraga tänulik ja üüratult tüdinenud kõikidest oma eelnenud armusuhetest, sest need kõik on nii läbi kui läbi üldse olla saab, ent ometi on neil mu üle ikka veel võimu. Aga iga valukiht, mille ma avastan ja selleläbi tühistan, teeb mind VEEL KÕVEMAKS.

oma mōtetes lähen ikka ainult sinna
kuhu tegelikkuses pole võimalik minna 
ühe üksiku saare rannas 
mille tagakülje servas
on kōikeneelav tume org
üle hiidrahnude
jōudnud piirile
kus ainsana on hele
korraks. 
kui leidsime end üles. 
nagu igaviku kohtumispunkt

et liikuda tagasi 
kumbki oma poolusele
kaugenevil orbiidil 

nüüd kaotasime ära
ühendava lüli
maailmade vahel
mis teineteist sidus

äratõusmisest

Sattusin pühapäeval uute ja vanade sõprade seltskonna segusse ega suutnud sealt 12 tundi lahkuda. Samuti ma ka ei maganud pärast koju jõudmist, vaid kirjutasin suure mahu esseest ära, mille otsas ma terve vahenädala istusin, tegemata ühtki teist koolitööd. Kui pärast kella kaheksast uinumiskatset pool kümme akna lahti tegin, et võib-olla oksendada, nägin isasid(!) oma lapsi lasteaeda viimas ning sundisin end mõttes painavat magu tagasi hoidma, et mitte nende nähes kolmandalt korruselt alla roopida. Neid läks mööda selle aja jooksul lausa kaks paari. Jälgisin nende paterdamisi ja mõtlesin, et issand kui armas, aga - see ei ole ju minu jaoks. Ma ei taha ju tegelikult seda, see ei ole osa plaanist, mille pärast ma sündisin.

Kõik mu kolm abikaasakandidaati on tänaseks listist välja langenud ja see neljas, kellega tegelt üldse oleks mõtet abielluda, lõi minu jaoks hoopis olukorra, mis välistab eelnevatega tuntud konventsioonivõimaluse. Ja kuigi ma olen täiesti vaba, olen ma rohkem seotud kui kunagi varem, sest ma ei saa enam uneleda lootusest millelegi sisuliselt paremale, sest headusest paremaks  ei olegi võimalik minna. Nad on kõik mu elus käinud, et oma töö mu arendamiseks ära teha, igaüks eri tasandil, ja nüüd on minust saanud see inimene, kes ma olen: kontrollitud kirgedega vaba formaat.

Ma ei lähe reedel antropoloogiakonverentsile, sest pärast on üks teine pidu, kus ma ei saa endale lubada kohtumist selle kehaga, kes indikeerib mu nõrkust seksi suhtes. Ma saaksin ainult iseendas pettuda või võidelda, mis raiskaks mõttetult energiat tegemata tööde arvelt. TÄITSA PUTSIS KUI KALKULEERIV MA OLEN. Ma ei tunne iseennast ära. Ma ei oska enam midagi valesti teha!
Ilmselt nüüd tuleb tagasi see terve elu kestnud teiste inimeste idealiseerimisenergia ja peegeldub mu enda peale tagasi. Aga see ei tähenda sugugi, et mu ülesanded läheksid kergemaks, need on hoopis mastaapsemad ja nõuavadki kainet meelt, mida kellegi teise põhjendamatult salakavalad emotsionaalsusepursked ainult rajalt kõrvale võivad kallutada. Ja kuigi see kõlab jõhkralt, siis inimkonda teenides ei jaotu aeg indiviidide teenimiseks taolisel määral nagu see enne tundus elementaarne. Et mitte öelda mõttetu. Võrdväärne kasulikkus on saanud domineerima mu lähisuhteid sama teadlikus jaheduses nagu on teadus. Tegelikult panin ma selle loitsu paika vahetult enne kooli minekut. Nüüd tuleb ainult oma soovidega rahul olla.