Iga suhe on kahe inimese vaheline. Seda ei ole võimalik osta või müüa. Tundeid ei tooda kellelegi kandikul ja seda vähem on võimalik neid ka selliselt võtta. Tunne on loodusliku allikaga - see tähendab: maine. Aga tunde harimisel liigub see vertikaalselt - taeva poole, eemale gravitatsiooniga siduvast selgitusest.
Sõpruse vaheline tehing ei ole ratsionaalne diil, vaid emotsionaalne ausus. Väita, et inimene ei vaja lähedust teise inimesega on nagu väita, et on võimalik elada ilma südameta.
Ei truudusemurdmist ega truuks jäämist kumbagi ei saa südamelt nõuda. Kristlik paradigma jätab inimese mustvalgesse eristusse, mis on selge ja minimalistlik, ent on otseselt seotud Paradiisiga. Järeldusele, et Paradiis oma õndsuses on igav, jõudsin ma juba ammu - ja see on hea. See on palju parem koht kõigest sellest, mida ma juba kogenud olen. Et mu kõhklused ja võitlused on kestnud terve Vaikse nädala, millesse juhtis mind, nagu alati, mu enda süda, on mu võitlus olnud toores, ja nagu ikka: ainult minu enda sees. Ja kuigi, võib-olla vahelduseks esimest korda elus, on mu hinges viibinud kaasas keegi, keda sellisel täiesti mittemateriaalsel kujul varem eksisteerinud pole - mu elu armastus, mu armastus elu vastu - siis on tal täielik õigus mind veel üheks nädalaks ka enesest üksi jätta, sest minu ausus on talle tundmatul moel jõhker olnud. Ent see on minu puhas olemise viis. See on alati olnud mu sündimise pärisosa ning ka tänagi on see kehtestanud end osana algallikast.
Ma loodan sügavalt, et ei ole enam ühelegi esivanemale kummaltki poolt midagi võlgu, sest ma ei ole süüdi needustes, mida on meile kaasa pannud minevik. Ma tean, et minu eesmärk on tulevikku valgustada. Ja ma mäletan sedagi ülimalt hästi, et kogu valgus sai alguse mu enda vastutuse võtmisega oma tegude eest. Ise enda eest seismisega. Keegi ei nõuagi minult enam midagi, ma tean: sest olen otsustanud. Ma ei võitle kellegi teise võitlusi, ma ei tõesta kellelegi teisele kui endale. Mu valik on alati armastus: ma poleks ju muidu sündinud, kui poleks isa püüdlikku luulet ja ema unistavaid soove. Kui poleks olnud veendumust pääsemisest ja abi armastusest. See teadmine ei kao minust kuhugi, ent - ristimata nagu ma olen - ja mida koomamale see nädal end tõmbab, seda kaugemale jääb minust jumal, kes räägib minuga läbi mehe. Olen oma esivanematele austust avaldanud ning nüüd on aeg mul nad sellisesse rahusse jättagi. Oma ülesannete eest ei pääse meist ju keegi. Ma tean nüüd, et Jumalaga on lihtsam. Seda see kõik mulle õpetaski.
Ja see tüdruk-ingel sealt bussist, kes mind novembris vaatas: nüüd ma saan aru, mida ta ütles.
"Miks sa oma tööd ei tee?"
pühapäev, 16. aprill 2017
kolmapäev, 12. aprill 2017
patrologia
Oma lollusest olen ma ühele mehele oma elus väga rõvedalt haiget teinud. Ja muidugi saab see arusaamine mulle tagantjärele ainult faktiks, mida muuta ei saa, aga ometi võin ma ausalt ja täiest südamest avaldada kahetsust ja paluda andestust. Olles aastaid endaga kaasas vedanud seda taaka, mis end ikka meelde tuletab, kuigi on tundunud, et olen sellest ammu üle saanud, kumavad mu enda kiirusest tehtud vead ikka läbi. Olen olnud liiga kirglik, liiga vihane, olen hoidnud endaga kaasas liiga kaua liiga palju vimma. Olen elanud korraga mitme inimese tundeid ja ma ei tea, kas see on halb või hea, aga nii on see olnud. Miks mul elamisega nii kiire on olnud? Kas soovist või hirmust surma ees?Ilmselt mõlemist korraga. Pole kunagi suutnud leppida asjadega nii nagu need on. Ma ei saa olnut enam muuta, aga ma saan muuta tulevikku - kõigi nende inimeste nimel, kes mu ümber on. Sest nad esindavad just seda, mis on maailmas halb ja mis on hea. Et ma seda kõike nii selgesti näen, ei jää mul muud üle, kui levitada lepitust - eelkõige leppides iseendaga.
Teadmisest vähema teadmise poole liikuda ei saa, ainus, mida saab teha, on jääda heaks. Seega ma annan endale andeks. Võim on võimutuses.
Teadmisest vähema teadmise poole liikuda ei saa, ainus, mida saab teha, on jääda heaks. Seega ma annan endale andeks. Võim on võimutuses.
esmaspäev, 10. aprill 2017
lollolemisest
Päästa ei saa kedagi, kes abi saada ei taha. Ja ometi ei saa ka päästa teda, kes midagi nõuab: siis ei ole tal endale piisavalt anda. Headuse varjukülg on lollus, mis reageerib oma oludele vastavalt. Olen tavalise paradoksi ees: mõistus ja tunded. Mingi piiri peal jätavad aga nad mõlemad mind maha. Ma ei tea muud teha kui õlgu kehitada. Üksindus on võrdne nii teadmises kui teadmatuses. Kui ei võta vastu valikut kumbagi neist kellegagi jagada.
Kuna ma pole last sünnitanud, on mul lihtne end suhetest taandada. Mu pühendumine on ideeline, ning sellest tulenevalt ilmselt ka mu armastus. Aga kas ma armastan ideed või inimest? Sest ideed sa saad muuta, aga inimest mitte (Potsepp). Süda ütleb jah, aga mõistus.. kahtleb. See otsib nagu teadlane, aga see on libe jää. Kui süda ei ole paigas.
Vaikne nädal.
Käisin nüüd pargis, mitte vasakul, aga paremal. Lasin südamel juhtida. Ja nägin, kui oskuslikult üks noor mees hallides dressipükstes oma musta puudlit taltsutas. Kui elevil ja energiline see puudel oli, aga millise rahu ja stoilisusega mees koera valitses. Ma imetlesin neid. Ja teadsin, keda need märgistavad.
On aeg, kus kõik minuga kõneleb - kogu mind ümbritsev maailm, sest olen otsustanud armastuse pärast uskuda. Ja mu uskumine elusse näitab mulle selle poeesiat. Kui ma siiamaani olen omale ise elu kirjutanud (hämmastavalt paljud pildid ja kujundid, mida olen loonud ja kasutanud, on täide läinud), siis paariaasta taguses soovis luule kirjutamine lõpetada - kuna elu ise näitab oma luulelisust - on samuti täide läinud. Et mu soovid on olnud puhtad, ei ole mul olnud takistusti. Aga kurjusega on samamoodi, ma ei saa seda eitada. Nad elavad sümbioosis. Ent - nagu ma aasta aega tagasi kirjutasin:
Ma olen loodud ehitama Paradiisi. Miks ma üldse kunagi midagi muud olen arvanud?
Kuna ma pole last sünnitanud, on mul lihtne end suhetest taandada. Mu pühendumine on ideeline, ning sellest tulenevalt ilmselt ka mu armastus. Aga kas ma armastan ideed või inimest? Sest ideed sa saad muuta, aga inimest mitte (Potsepp). Süda ütleb jah, aga mõistus.. kahtleb. See otsib nagu teadlane, aga see on libe jää. Kui süda ei ole paigas.
Vaikne nädal.
Käisin nüüd pargis, mitte vasakul, aga paremal. Lasin südamel juhtida. Ja nägin, kui oskuslikult üks noor mees hallides dressipükstes oma musta puudlit taltsutas. Kui elevil ja energiline see puudel oli, aga millise rahu ja stoilisusega mees koera valitses. Ma imetlesin neid. Ja teadsin, keda need märgistavad.
On aeg, kus kõik minuga kõneleb - kogu mind ümbritsev maailm, sest olen otsustanud armastuse pärast uskuda. Ja mu uskumine elusse näitab mulle selle poeesiat. Kui ma siiamaani olen omale ise elu kirjutanud (hämmastavalt paljud pildid ja kujundid, mida olen loonud ja kasutanud, on täide läinud), siis paariaasta taguses soovis luule kirjutamine lõpetada - kuna elu ise näitab oma luulelisust - on samuti täide läinud. Et mu soovid on olnud puhtad, ei ole mul olnud takistusti. Aga kurjusega on samamoodi, ma ei saa seda eitada. Nad elavad sümbioosis. Ent - nagu ma aasta aega tagasi kirjutasin:
PARADISO
ma kirjutan sind läbi oma kätega
et kujutada ette, mida sa mõelda või tunda võiks
aga see ei seleta mulle, kuidas sa tead
mu unenägusid ja spionaaže
ma pole sulle neist rääkinud
või olen
ma ju ei erista eriti väljamõeldist tegelikkusest
seega mis vahet on sinul ja minul
kui niikuinii läbi põrgu ja puhastustule
peame minema paradiisi
et kujutada ette, mida sa mõelda või tunda võiks
aga see ei seleta mulle, kuidas sa tead
mu unenägusid ja spionaaže
ma pole sulle neist rääkinud
või olen
ma ju ei erista eriti väljamõeldist tegelikkusest
seega mis vahet on sinul ja minul
kui niikuinii läbi põrgu ja puhastustule
peame minema paradiisi
aga oota, kuuled sa mind?
ma olen juba kohal
ma olen siin - päike, mis su peale paistab
vein ja juust su suus, su alasti jumalanna
lihtsalt olen ja hakkan pähe
ma olen juba kohal
ma olen siin - päike, mis su peale paistab
vein ja juust su suus, su alasti jumalanna
lihtsalt olen ja hakkan pähe
panen su raamatu
read jalgevahele
need, mis põlesid
tõusid tuhast just päikeseloojangu aegu
koos inglitega, kes mind alailma saadavad
read jalgevahele
need, mis põlesid
tõusid tuhast just päikeseloojangu aegu
koos inglitega, kes mind alailma saadavad
ja siis on mul millegi pärast tunne
nagu me oleksime juba koos
kuigi hetkest, mil kohtusime…
nagu me oleksime juba koos
kuigi hetkest, mil kohtusime…
hingeühendused on kindlamad
kui aeg või koht, sest ma
üksi siin lubjatehase varemetes
loen su mõtteid kui istuksid mu kõrval
sulalumes raudtee kõrval
mille lähedasel kruusateel lebab mu noorus
mis lõppeb su sisenemisel
kui aeg või koht, sest ma
üksi siin lubjatehase varemetes
loen su mõtteid kui istuksid mu kõrval
sulalumes raudtee kõrval
mille lähedasel kruusateel lebab mu noorus
mis lõppeb su sisenemisel
siis olen mina tuhk, ära põlenu
väetis elu katkematusele
kannan endas su tulevikku
väetis elu katkematusele
kannan endas su tulevikku
see igav paradiis
on armastus
on armastus
laupäev, 8. aprill 2017
you leave me with no love
See, et mehed mind armastavad - austusväärselt ja lugupidavalt, peale kõige muu - ei tähenda, et ma oleksin naiste vastu. Ma ei ole millegi muu, kui vabaduse võtmise vastu. Seistes silmitsi puhta õelusega, tuleb mul jääda relvituks.
Kui naist ümbritsevad haiget inimesed ja ta saab naudingut ainult sellest, kui ta saab neid siis ravida, siis on tegu küll väga haige lõksuga. Kõik naised ei ole sellised, mul on olnud väga palju väga lähedasi sõbrannasid, aga kui ma tajun HAIGET LÕKSUPÜÜDMIST, siis on tegu ebaterve inimesega. Sõpru ei püüta, need tulevad ise. Kõik sõbrad ei ole samasugused. Ja eos olen ma teadlik olnud sõpruse loomulikkusest, miks muidu on suhteid nii kahekümneaastaseid ja kahekuuseid - ma olen kogu selle aja kogenud emotsionaalset arengut. Loomulikkus väljendub ka selles, et hakkan refklekteerima kõige nõrgemat külge: sõpruse sisu on nõrkuse mõistmine. Mitte saladuste kui faktide teadmine ei ole intiimsuse sisu, vaid mäng headuse ja kurjuse piiril, milles vajalikke elektrilaenguid impulsseerides edastada energiat, mis toimib isetervenevalt. It does take strenght to be gentle and kind.
Ainult surm tõrjub armastust, sest see on surma vastand. Armastus ei karda surma, sest see on võitmatu. Küll aga võib armastus ka hüljata, sest see on kõikvõimas. Surmal on armastusest kasu ainult siis, kui ta saab tema eluenergiat lüpsta. Alati taanduvad mürgised tunded just sellele tasandile. Selles elu klišee peitubki. Tõde muutub igavaks pärast seda, kui saad aru, kui lihtne see on. Kõik muu on ainult mängu küsimus. Pole negatiivselt ajendatud sisendit, puudub ka negatiivne tulemus. Mul ei ole naiste kui sooga probleemi, aga naistel on iseendaga sitaks probleeme, mida nad minu kaudu välja elavad. KUI MA AINULT LASEKS NEIL SEDA TEHA. Ja see limiit on täis: sukavarrastega ei tulda minu surma ähvardama.
Kui mõne inimese jaoks poleks see puuduliku ja rikutud läheduse pärast, meeleheitest, ainuke võimalus...
Kui naist ümbritsevad haiget inimesed ja ta saab naudingut ainult sellest, kui ta saab neid siis ravida, siis on tegu küll väga haige lõksuga. Kõik naised ei ole sellised, mul on olnud väga palju väga lähedasi sõbrannasid, aga kui ma tajun HAIGET LÕKSUPÜÜDMIST, siis on tegu ebaterve inimesega. Sõpru ei püüta, need tulevad ise. Kõik sõbrad ei ole samasugused. Ja eos olen ma teadlik olnud sõpruse loomulikkusest, miks muidu on suhteid nii kahekümneaastaseid ja kahekuuseid - ma olen kogu selle aja kogenud emotsionaalset arengut. Loomulikkus väljendub ka selles, et hakkan refklekteerima kõige nõrgemat külge: sõpruse sisu on nõrkuse mõistmine. Mitte saladuste kui faktide teadmine ei ole intiimsuse sisu, vaid mäng headuse ja kurjuse piiril, milles vajalikke elektrilaenguid impulsseerides edastada energiat, mis toimib isetervenevalt. It does take strenght to be gentle and kind.
Ainult surm tõrjub armastust, sest see on surma vastand. Armastus ei karda surma, sest see on võitmatu. Küll aga võib armastus ka hüljata, sest see on kõikvõimas. Surmal on armastusest kasu ainult siis, kui ta saab tema eluenergiat lüpsta. Alati taanduvad mürgised tunded just sellele tasandile. Selles elu klišee peitubki. Tõde muutub igavaks pärast seda, kui saad aru, kui lihtne see on. Kõik muu on ainult mängu küsimus. Pole negatiivselt ajendatud sisendit, puudub ka negatiivne tulemus. Mul ei ole naiste kui sooga probleemi, aga naistel on iseendaga sitaks probleeme, mida nad minu kaudu välja elavad. KUI MA AINULT LASEKS NEIL SEDA TEHA. Ja see limiit on täis: sukavarrastega ei tulda minu surma ähvardama.
Kui mõne inimese jaoks poleks see puuduliku ja rikutud läheduse pärast, meeleheitest, ainuke võimalus...
teisipäev, 4. aprill 2017
vaikusest
Mul ei ole vaja, et mind kummardataks. Ma isegi alles harjun selle uue olukorraga, kus pole mitte midagi muud kui täielik otseühendus ainult antud hetkel vajaliku infoga. Mitte midagi muud nagu enam polekski - kui ma soovin kedagi näha, siis ma näen, kui ma kellelegi mõtlen, siis on sellel põhjus. Nähtamatut maailma on ilma kunstita võimatu usutavalt kirjeldada, sest inimkond ei suuda seda selgust veel nii puhtal kujul vastu võtta. Nad poogivad oma paranoiad lähedase inimese vabaduse külge, sest ei suuda iseendale samasugust vabadust pakkuda ja on kadedad, et headust, mis voolab täiesti iseeneslikult, nendele ei kanaldata. Miks ei kanaldata? Sest energiad ei liigu vastastikkuselt. Pole õiglane võtta rohkem kui vastu on anda. Pole õiglane anda rohkem kui vastu suudetakse võtta.
Üksinda suudan ma selle kaalukausi liikumist kontrollida. See tasakaal on nii ilus ja habras, et ma, imetlusest selle saavutamise üle, lausa pelgan end isegi liigutada. Aga ma harjutan, väikeste välispidiste suhtluste kaudu (mõistan sõbralikkuse, smalltalki ja viisakuse vajalikkust kui vaimutreeningut nüüd ülimuslikult hästi!) iseendaksjäämist. See on hoopis uus võlu. Mu keha on antud mulle kui õpik, mille kaudu välist maailma lugeda. Hinge tarkus juhib ta vastavatesse kogemustesse, mis on määratud saama, et seal ammutada kogu olemasolevat infot. Raamatud tulevad seekord jälle lohutusena, aga üldse mitte meeleheite eskapismist (põgenemaks reaalsuse õudsa kogemise eest, sest ma ei satu enam sinna, kus ma olla ei taha), vaid kui sõpradena, kellega sisulist teemat arutada.
Oma usu osas ei saa ma järeleandmisi teha. Ma ei saa seda ka kellelegi peale suruda. Religioon on atribuut armastusele, ent erinevatest tehnikatest hoolimata taandub see - võimust olenemata! - toorel kujul ikkagi tingimusteta armastamise taotlusele. Mis mind nii kehauskumatult õrnaks teeb, on mu süütus rakendamaks sama sügaval tasandil, nagu ma kunagi enda tervise arvelt kulutasin, halastust inimeste suhtes, kelle hinges leidub väga palju lahendamata ja vabaks laskmata sitta. Pean olema veel kartmatum oma aususes, sest luule kirjutamine on juba tükk aega ainult matra eesmärgil kõigest isiklikke huve teeninud. Pean olema hirmutu öeldes välja, mida ma selgelt näen, sest selle allaneelamine just ongi see, mis mu eluenergiat õgib. See on põhjus, miks ma olen enamasti vait: inimesed ei talu ausust. Isegi kui nad arvavad, et on tugevad, ei suuda nad mu arvamust tegelikult kuulata, sest neil on valus teada kellegi teise suust seda, milleni nad ise endas jõudnud pole. Ja ilmselt pole mul ka siis õigust neile seda öelda. Aga info on ju paratamatult minu valduses. Mida mina siis sellega tegema pean? Kõigi osapoolte jaoks on lihtsam seda mitte näha. Kuni selleks võrdselt valmis ollakse.
Inimesed kohtlevad teisi nagu nad tahavad, et neid endeid koheldakse. See on peegelefekt isegi oma eituses. Miks peab midagi rõhutama läbi selle väljatoomise? Hädavajalikkus sunnib rääkima.
Ma ei päästa sind sinu paranoilisusest, seda pole minul võimalik teha - vaid sinu usk teisesse inimesse peab ennast taastama läbi iseenda kogemise. Muidugi paistan ma egoistlik, sest räägin kogu aeg isiklikust kogemusest ja enesega rahulolust ning lisaks sellele olen ma ka veel õnnelik! Häbitus on seda sinuga mitte jagada, kas pole. Küsimus on lihtsalt selles, mis positsioonidel me teineteise jaoks asetseme. Oleme kokku leppinud sõpruse, aga seksuaalsuse, mis meie vahel on täpselt sama puhas nagu iga teine aspekt looduses, oleme nurka surunud. Minus õitseb see vabalt - otsides kinnitust sinus. Et seda vägivaldselt alla surud, ei kaota see seeõttu oma vajalikkust minu sees. Kui mind seetõttu karistad solvumisega minu vabaduse pärast, siis kas sa tõesti arvad, et olen midagi valesti teinud? Kas sinu vangistuse pärast pean minagi end aheldama - ainult seetõttu, et sind armastan nagu ei kedagi teist? Kas mu köidikud vähendaksid su piinu või toidaksid su ego? Ole vahelduseks aus. Minuga kahekesi oled sa alati aus, sest sa usud tegelikult, et ma mõistan. Ja sa vajad minu mõistmist, see puhastab sind nagu sa ennast ise puhastada pole mõistnud. Sellepärast punud sa võrke, millesse mind meelitada, et saaksid tõestust minu olemasolule, minu mitte ära kadumisele - aga ma näen ju sedagi läbi. Mis on sinu mängu tõeline ajend?
Ma armastan sind ka sinu hirmus. Ma armastan sind sinu hullumeelsuses, milles on peidus õelus, tõusiklikkus, kättemaks, alandamine, manipuleerimine, valetamine, nõrkus ja trauma. Ma armastan sind, sest ilma kõige eelnevata poleks sa nii õrn, mõistev, hoolitsev, kerge, sundimatu, vaimukas ja helde. Sa oled kes sa oled ja ma usun sinusse ning su tahtesse jääda heaks. Küllap leiad sa kunagi endas vabaduse näha minus rohkem kui kunsti, näha mind samamoodi nagu mina eelkõige sind eelistan näha: inimesena. Mul on sellesse väga palju usku, lootust ja armastust.
Üksinda suudan ma selle kaalukausi liikumist kontrollida. See tasakaal on nii ilus ja habras, et ma, imetlusest selle saavutamise üle, lausa pelgan end isegi liigutada. Aga ma harjutan, väikeste välispidiste suhtluste kaudu (mõistan sõbralikkuse, smalltalki ja viisakuse vajalikkust kui vaimutreeningut nüüd ülimuslikult hästi!) iseendaksjäämist. See on hoopis uus võlu. Mu keha on antud mulle kui õpik, mille kaudu välist maailma lugeda. Hinge tarkus juhib ta vastavatesse kogemustesse, mis on määratud saama, et seal ammutada kogu olemasolevat infot. Raamatud tulevad seekord jälle lohutusena, aga üldse mitte meeleheite eskapismist (põgenemaks reaalsuse õudsa kogemise eest, sest ma ei satu enam sinna, kus ma olla ei taha), vaid kui sõpradena, kellega sisulist teemat arutada.
Oma usu osas ei saa ma järeleandmisi teha. Ma ei saa seda ka kellelegi peale suruda. Religioon on atribuut armastusele, ent erinevatest tehnikatest hoolimata taandub see - võimust olenemata! - toorel kujul ikkagi tingimusteta armastamise taotlusele. Mis mind nii kehauskumatult õrnaks teeb, on mu süütus rakendamaks sama sügaval tasandil, nagu ma kunagi enda tervise arvelt kulutasin, halastust inimeste suhtes, kelle hinges leidub väga palju lahendamata ja vabaks laskmata sitta. Pean olema veel kartmatum oma aususes, sest luule kirjutamine on juba tükk aega ainult matra eesmärgil kõigest isiklikke huve teeninud. Pean olema hirmutu öeldes välja, mida ma selgelt näen, sest selle allaneelamine just ongi see, mis mu eluenergiat õgib. See on põhjus, miks ma olen enamasti vait: inimesed ei talu ausust. Isegi kui nad arvavad, et on tugevad, ei suuda nad mu arvamust tegelikult kuulata, sest neil on valus teada kellegi teise suust seda, milleni nad ise endas jõudnud pole. Ja ilmselt pole mul ka siis õigust neile seda öelda. Aga info on ju paratamatult minu valduses. Mida mina siis sellega tegema pean? Kõigi osapoolte jaoks on lihtsam seda mitte näha. Kuni selleks võrdselt valmis ollakse.
Inimesed kohtlevad teisi nagu nad tahavad, et neid endeid koheldakse. See on peegelefekt isegi oma eituses. Miks peab midagi rõhutama läbi selle väljatoomise? Hädavajalikkus sunnib rääkima.
Ma ei päästa sind sinu paranoilisusest, seda pole minul võimalik teha - vaid sinu usk teisesse inimesse peab ennast taastama läbi iseenda kogemise. Muidugi paistan ma egoistlik, sest räägin kogu aeg isiklikust kogemusest ja enesega rahulolust ning lisaks sellele olen ma ka veel õnnelik! Häbitus on seda sinuga mitte jagada, kas pole. Küsimus on lihtsalt selles, mis positsioonidel me teineteise jaoks asetseme. Oleme kokku leppinud sõpruse, aga seksuaalsuse, mis meie vahel on täpselt sama puhas nagu iga teine aspekt looduses, oleme nurka surunud. Minus õitseb see vabalt - otsides kinnitust sinus. Et seda vägivaldselt alla surud, ei kaota see seeõttu oma vajalikkust minu sees. Kui mind seetõttu karistad solvumisega minu vabaduse pärast, siis kas sa tõesti arvad, et olen midagi valesti teinud? Kas sinu vangistuse pärast pean minagi end aheldama - ainult seetõttu, et sind armastan nagu ei kedagi teist? Kas mu köidikud vähendaksid su piinu või toidaksid su ego? Ole vahelduseks aus. Minuga kahekesi oled sa alati aus, sest sa usud tegelikult, et ma mõistan. Ja sa vajad minu mõistmist, see puhastab sind nagu sa ennast ise puhastada pole mõistnud. Sellepärast punud sa võrke, millesse mind meelitada, et saaksid tõestust minu olemasolule, minu mitte ära kadumisele - aga ma näen ju sedagi läbi. Mis on sinu mängu tõeline ajend?
Ma armastan sind ka sinu hirmus. Ma armastan sind sinu hullumeelsuses, milles on peidus õelus, tõusiklikkus, kättemaks, alandamine, manipuleerimine, valetamine, nõrkus ja trauma. Ma armastan sind, sest ilma kõige eelnevata poleks sa nii õrn, mõistev, hoolitsev, kerge, sundimatu, vaimukas ja helde. Sa oled kes sa oled ja ma usun sinusse ning su tahtesse jääda heaks. Küllap leiad sa kunagi endas vabaduse näha minus rohkem kui kunsti, näha mind samamoodi nagu mina eelkõige sind eelistan näha: inimesena. Mul on sellesse väga palju usku, lootust ja armastust.
esmaspäev, 3. aprill 2017
üksinduse uus dimensioon
Ma tean, et olen jälgimise all. Oma vangistust maisesse ellu olen ma hoopis sügavamal tasandil mõistma hakanud, aga seekord ilma emotsionaalse ahastuseta. Tunded on end maha keeranud pärast seda, kui ma oma sidemed vanematega taastasin. Ja et ma tegin seda omal algatusel, vabast tahtest, paranesin ma aastakümnetepikusest solvumisest üsna kiiresti. Taastanud selle põhilise, elu andva armastuse, seisan ma nüüd oma täiskasvanu elus ja kehitan end ümbritsevate inimeste suhtes lihtsalt õlgu. Mul pole enam soovi kedagi hüljata, kellelegi kätte maksta või rünnata, sest ma ei pea end millegi eest kaitsma. Mitte millegi muu, kui kurjuse, loomulikult, aga sedagi ilma hirmuta. Mesilased ka ei sutsa sind, kui sa neid ei karda, sest nad tajuvad meelekindlust. Ja minu kultuur on mõjutanud mind suure headuse olemasoluga. Õigupoolest on loodus ilmselt väljaspool head ja kurja, sest see lihtsalt on. Ja mina olen ka, näiteks nagu Päike: ta ei pea mõtlema sellele, et ta põleb. Ta lihtsalt põleb.
Ja mina lihtsalt tean. Aga mind ümbritsevad inimesed on nagu: tõesta. Faking hell, ma hingan ja liigutan, aga nemad ikka: TÕESTA ET SA OLED OLEMAS. Kas te olete pimedad või? Ilmselt nad on pimedad jah. See arusaamine rahustab mind. Mis mõttega ma veel nende nähtamatusse lõkesse puid alla panen? Mõttetu. Las nad arvavad mis nad tahavad. Vahel tüütab lihtsalt see mind ära, et minu peal elatakse oma kõige salajasimaid või sügavamaid puudujääke välja, ja kui ma valvas ei ole, hakkan ma neid enda omaks pidama. Selles seisneb mu üksinduse põhiline tuum, mis on mind terve elu alaliselt saatnud. Olen väga palju valesid lugusid enda eluloo sisuks võtnud. 25 aastat järjest - sest paar päeva tagasi oli mul tunne, nagu oleksin nii pikast unenäost üles ärganud. Mu jalad pole eales rohkem maa peal olnud kui nüüd. Ma olen see sama inimene, kes ma kolmeselt olin - ma olen nüüd iseendale tagasi!
Ja ükskõik, mis ma ka ütleks või kirjutaks, inimesed tõlgendavad seda vastavalt iseenda sisemise arengu tasemele. Ma olen täis maailma kõige lihtsamaid arusaaamisi, sest olen käinud vahelduva eduga iseendast väljas, sees ja väljas, edasi ja tagasi, vahetanud iseennast teiste asemele ja olnud see mis vaja, siis kui vaja, nagu on teisedki minule olnud, aga nüüd ma näen kõiki neid skeeme ju eos läbi. Kõiki potentsiaale, võimalusi, vajadusi, hirme - kõike inimlikku ja miks ma peaksin üldse toast välja minema.. kõigil on iseendaga nii palju tegemist, et lihtsalt niisama saab olla tegelikult nii väheste inimestega. Sõprus ei ole tegelt mingi rakenduskõrgharidus, kuigi ma pean end intiimsuse uurijaks, jah, aga sõprus selle tõelises sisus on lihtne, kerge, sundimatu olemine. Ja kuidas ma olen sõber, kui mulle vaadatakse alt üles või ülevalt alla? See ei ole üldse see.
Ja mina lihtsalt tean. Aga mind ümbritsevad inimesed on nagu: tõesta. Faking hell, ma hingan ja liigutan, aga nemad ikka: TÕESTA ET SA OLED OLEMAS. Kas te olete pimedad või? Ilmselt nad on pimedad jah. See arusaamine rahustab mind. Mis mõttega ma veel nende nähtamatusse lõkesse puid alla panen? Mõttetu. Las nad arvavad mis nad tahavad. Vahel tüütab lihtsalt see mind ära, et minu peal elatakse oma kõige salajasimaid või sügavamaid puudujääke välja, ja kui ma valvas ei ole, hakkan ma neid enda omaks pidama. Selles seisneb mu üksinduse põhiline tuum, mis on mind terve elu alaliselt saatnud. Olen väga palju valesid lugusid enda eluloo sisuks võtnud. 25 aastat järjest - sest paar päeva tagasi oli mul tunne, nagu oleksin nii pikast unenäost üles ärganud. Mu jalad pole eales rohkem maa peal olnud kui nüüd. Ma olen see sama inimene, kes ma kolmeselt olin - ma olen nüüd iseendale tagasi!
Ja ükskõik, mis ma ka ütleks või kirjutaks, inimesed tõlgendavad seda vastavalt iseenda sisemise arengu tasemele. Ma olen täis maailma kõige lihtsamaid arusaaamisi, sest olen käinud vahelduva eduga iseendast väljas, sees ja väljas, edasi ja tagasi, vahetanud iseennast teiste asemele ja olnud see mis vaja, siis kui vaja, nagu on teisedki minule olnud, aga nüüd ma näen kõiki neid skeeme ju eos läbi. Kõiki potentsiaale, võimalusi, vajadusi, hirme - kõike inimlikku ja miks ma peaksin üldse toast välja minema.. kõigil on iseendaga nii palju tegemist, et lihtsalt niisama saab olla tegelikult nii väheste inimestega. Sõprus ei ole tegelt mingi rakenduskõrgharidus, kuigi ma pean end intiimsuse uurijaks, jah, aga sõprus selle tõelises sisus on lihtne, kerge, sundimatu olemine. Ja kuidas ma olen sõber, kui mulle vaadatakse alt üles või ülevalt alla? See ei ole üldse see.
esmaspäev, 27. veebruar 2017
ARMASTUSKULTUURITEOORIA
Vastuseks sellele Müürilehe artiklile https://www.muurileht.ee/seksi-ei-olnudki-ideoloogilisest-seksuaalkasvatusest-noukogude-eestis/ panen üles oma antropoloogiaõpingute esimese kursuse akadeemilise kirjutamise essee üles. Mul on nii hea meel, et ma ei ole selle teema uurimisega üksi.
Kuidas uurida seksuaalkäitumist armastuskultuurita ühiskonnas?
2016
Rääkides kultuurist eeltingimusega, et see on
universaalne eksistentsi väljendus, mis on lahutamatult seotud mõtete ja tegudega,
tahaksin ma esitada mõned küsimused nii iseendale kui ühiskonnale, kus ma elan.
Olles inimesena ideeliselt ühiskonda moodustav osa, olen ma määratud reageerima
vastavalt neile impulssidele, mida ühiskond välja saadab. Nii nagu majagi
ehitatakse vundamendist, nii algab inimese kujuneminegi lapsepõlvest. Et
vaadelda ühte põlvkonda, pean ma vaatama tagasi selle lapsepõlve, et aru saada,
millised olid tollele ajale omased käivitavad jõud. Me ei saa imestada tänase
üle kui me ei anna endale aru, mis toimus eile.
Ainus võimalus, kuidas Eesti kontekstis avada
intiimsuse teemat, on vaadata otsa oma subjektiivsele kogemusele lähedusest.
Mis seostub esimeste mälestustega lapsepõlvest? Kuidas me tundsime end
lasteaias ja koolis? Milline on nende kogemuste puhul seos armastuse ja
kultuuriga? 20. sajandi Ida-Euroopat katab repressioon, mis ei hõiva ainult
territooriumi, vaid ka vaimulaadi. Olles järejekordselt vallutatud riik, ei
kadunud allumisega hirm oma elu eest. Küüditamised, koputamised,
plaanimajandus, paneelmajad, internaatsõimerühmad - need on kõigest märksõnad
ajalooõpikus, aga mis on toimunud inimeste hinges, kes on lapsena Siberisse
viidud ja kelle lähedastest on seletamatul põhjusel keegi kadunud (põhjustest
ei räägita)? Kui seadus nägi ette, et imik, kes on käima õppinud, on sõimerühma
vastuvõetav, siis mis sai sellest 10kuusest lapsest, kes pandi esmaspäeval
lasteaeda ja reedel koju toodi? Kas temast sai inimene, kes on oma tunnetega
kontaktis?
Hirmu
jõud
Vaatamata veel otsa tänapäevastele probleemidele,
tahan ma hoida pilku neil, kes sündisid Nõukogude Liidu valitsuse all aastatel
1940-1991, sest see viiekümneaastane periood annab meile suuna mõistmaks
praegusi kultuurilisi mentaliteete. Liidu lagunemisega ei lagunenud sellesse
liitu sündinud inimeste mõtlemisdistsipliin. Ühiskonna väline, seadusandlik segadus oli niisiis
otseselt märgistav muutuja, aga mis toimus inimeste sees pärast seda, kui nad
Balti ketist käed lahti lasid ja laul otsa sai? Mida oskasid inimesed teha
vabadusega, mis oli neile seni tundmatu?
Ühe vastuse annab Viivi Luik oma Ööülikooli loengus
“Vale mitu olekut”: “... hilisemas elus püüab inimene taasluua oma lapsepõlve
keskkonda. Nüüd on aeg sealmaal, kus getodes üleskasvanud põlvkonnad hakkavad
Eestist taaslooma oma lapsepõlvekeskkonda, hakkavad looma keskkonda, mida nad
peavad turvaliseks, mis on salvestatud nende põlvkondade ühismälusse, ja kuna
ühismälu on vääramatu nagu loodus ise, siis pöördub getos üleskasvanud inimene
enamasti looduse vastu, kuna see, mida nimetatakse Looduse Iluks, tundub talle
võõras ja vastik.” ENSV ei olnud miski, mida oli võimalik eitada ühelgi sammul
oma elus, sest see “täitis ju kõik inimese vajadused”. Inimestele anti koos
tööga korter, mille köök paneelmajas konstrueeriti võimalikult väikseks, et
pere jumala eest sinna kõik koos sööma ei mahuks. Tuumpere kooshoidmise idee ei
olnud midagi võrreldes 110%lise tööplaani täitmisega, koolides löödi vale
vastuse eest joonlauaga vastu näppe ja noorsugu kasvatati ainuparteivaimus
pioneerilaagrites.
Tänapäeva kapitalismist üleuhutud alla keskmise
sissetulekuga eestlane astub EKRE liikmeks ja läheb tänavale pagulaste vastu
protesti avaldama, samal ajal ja igaks juhuks ka homosid ja neegreid samma
patta pannes, et kõik ikka aru saaksid, kuidas tal tõsi taga on. Millest on
inimesesse tekkinud taoline viha ja sallimatus? Meediast näib, nagu ei jõuaks
eestlane poejärjekorras peetavast konstanteerimisest, et “eestlase lemmiksöök
on teine eestlane”, kunagi kaugemale, rääkimata psühholoogilise äratundmiseni
sellest, miks talle teist eestlast süüa meeldib. Me võime seda kilplaslikku
tegutsemist pealt vaadata tunnustavalt või etteheitvalt, aga aru tuleb saada,
miks ta niimoodi käitub. Ent veel enne tema peale mõtlemist küsida endalt: mis
tundeid see kõik minus tekitab ja miks? Kas ma ise tean, mis on adekvaatne ja mis
mitte? Vihal on kombeks luua rohkem viha, kui iga inimene ise ei haara tüürist
ja suuna seda energiat millekski kasulikumaks.
Ühiskonnas valitseb Juri Lotmani käsitluses (2007:51)
kahte tüüpi hirme: ühed on silmnähtavad, kõigile üheselt mõistetavad, ja teised
varjatud: “Hirmu objekt osutub sotsiaalseks konstruktsiooniks, nende
semiootiliste koodide sünnitiseks, mille abil see sootsium isennast ja
ümbritsevat maailma kodeerib.”[1] Niisiis on
Nõukogudeajal sündinud eestlasel väga selgelt välja kujunenud taju piiridest
meie versus nemad, eeskujul Lääs versus Ida, õige versus vale - mis on
normaalne ja ebanormaalne. Hirmu kalduvus perioodiliselt korduda, kui selle
sisuliste põhjustega ei tegelda, loob olukorra, mis ahendab arengu võimalusi.
Nõukogude inimene oli piiratud isikliku vabadusega, alati mingisuguse hirmu all, teadmata muud reaalsust kui ettekirjutatud
normid, mille järgimist kontrolliti riiklikul tasandil. Vaimse surve alalhoid
muutus aastakümnete jooksul kõikide eelnevate ähvarduste semiootiliste koodide
sünnitiseks ehk normaalsuseks, mille kaudu ennast ja ümbritsevat mõistetakse.
Inimene võrdsustati süsteemiga väljaspoolt sissepoole ning nii riigi kui
inimese hirm võõra sisssetungimise ees jäi tollase aja läbivaks orientiiriks.
Ja praegu mõtlen ma alles poliitikast kui intiimsfäärikaugest nähtusest.
Kollektiivse massiteadvuse psühhoos, mida sovieti
propagandamasin tootis, kestab koos inimestega, kelle jaoks see on olnud ainus
reaalsus, sest nende psüühe on juba masina süsteemiga kohandatud. Sellisest
sotsiaalsest konstruktsioonist nagu Nõukogude ühiskond, kust on pärit suurem
osa tänasest Eesti Vabariigi elanikkonnast, tuleb kaasaegsel inimesel sisuliselt õppima kui
kogemusest, millest areneda tugevaks ja sõltumatult mõtlevaks indiviidiks, kes
julgeb heaolu peale mõelda iseenda seisukohast lähtudes. See eeldab julgust
erineda eelnevatest põlvkondadest juba selleski valikus, milline võib olla
iseenda või oma armastatu sugu.
Intiimteadus
Võttes intiimsuseuuringut sotsiaalteadusliku uurimise osana, ei saa seda käsitleda
tuginedes ainult statistikale, vaid tuleb vaadata, kuidas lähenetud antud
teemale mujal. R. S. Miller, kes on sotsiaalpsühholoogia doktor, ja D. Perlman - inimarengu ja pereuuringute doktor (2009) on defineerinud
intiimsust kompleksse mitmekomponendilise märgistajana, mis sisaldab endas
teadmist, hoolitsust, sõltumatust, vastastikmõju, usaldust ja pühendumust.
Arvesse võttes tõsiasja, et Ameerikas alustati lähisuhete andmete kogumist
1930ndatel[2], oli sel ruumi kasvada numbritest
välja sisuliste probleemide analüüsimiseni. Eesti ei ole veel hakkama saanud homo sovieticuse psühholoogilise
kultuurianalüüsi järeldusteni jõudmiseni selles kauboikapitalismis, mis
ratsutab tuntaval sammul veel tänaseski kultuuriruumis segunenuna nõuka
standardiseeritus-mentaliteedis: killustatud perekonna ja iibeprobleemiga. Eestlane
mõõdab end ikka veel paljuski numbrites, mida ta võrdleb teiste riikidega, et
kujundada endast arvamust, mida tal iseenesest tekkinud pole. Ja kuigi need
numbrid ühest ekstreemsusest (haridusnäitajad) teise ekstreemsusesse
(fentanüülistatistika) kalduvad, ei lahene probleemid enne, kui iga inimene
iseendalt ei küsi: miks ma teen seda, mida ma teen? Kas ma rahuldan iseennast
või muljet, mida ma endast jätan? Iibestatistika[3] räägib
iseenda eest.
Hedi Liivlaiu seksuaaltervise uurimusest ilmneb, et
viimasel sajandil on süütuse kaotamine nihkunud naistel 4,6 ja meestel 3,8
aastat nooremasse ikka. Võrreldes uuringutulemusi 1996. aastal 2006. omadega,
avaldub, et respondendid kasutasid kaks korda enam rasestumisvastaseid
vahendeid, millest saab ainult järeldedada, et oli levinud nii vahend kui info
sellest. Kumbki eelnenud faktidest ei garanteeri tänasel päeval tugevalt
toimivat kogukonda, mille liikmed teineteist mõistaksid. Seks ei ole vaid
paljunemisakt, vaid rohkemat, kui praegune koolisüsteemgi suudaks edasi anda.
Intiimsust kui sotsiaalsuse allüksust saab uurida
alles pärast faktide ehk statistika kogumist. Infot, mida tänaseks on kogutud,
saab analüüsida vastavas kultuurikontekstis, milles see tekkinud on. Et Eesti
veel statistikast oluliselt kaugemale pole jõudnud, ei tähenda, et poleks
lootust mõtestada eestlase seksuaalkäitumise tagamaid. Eeskujuks saab võtta Ameerika uuringuid kui
üht võimalust ühiskonda paremini mõista, kuid kindlasti tuleb arvestada siinset
ajalugu ja psühholoogilisi eripärasi. Eelnevalt loetletud intiimsuse
kriteeriumeid ei saa üle võtta lihtsalt seetõttu, et need juba olemas on.
Siinset kultuuriruumi tuleks vaadelda võimalikult vähe sellesse sekkuvalt ja
distantsilt, mis eeldab vaatlejalt diskreetset ja väga elutervet pilk, et mitte
ajada oma isiklikku armastuskogemust segamini ühiskonnas mustritena levivate
tendentsidega.
Maailma Tervishoiu organisatsiooni (WHO) kehtestatud
Euroopa seksuaalhariduse (holistilised) standardid kirjeldavad end
sissejuhatuses andavat “lastele ja noortele tasakaalustatud ja teadmistel
põhinevat korrektset teavet seksuaalsuse kõikide aspektide kohta ning samal
ajal aitab neil arendada oskusi, et vastavalt sellele teabele käituda. See soodustab
lugupidavate ja avatud hoiakute kujunemist ning aitab luua võrdõiguslikke
ühiskondi”. 2011. aastal Tervisearengu Instituudi poolt läbiviidud uuringu
raportis, mis kaardistas seksuaalhariduse hetkeseisu, mainitakse holistiliste
meetodite kasutuselevõttu juba 2002. ja 2011. aasta õppekavades. Antud
tingimused annavad lootust asjade sisulisele mõistmisele, ent sama raport
viitab muuseas ka poliitilisele probleemile, mille lahendamatus juba otseselt
pärsib ühiskonna sisulist arengut. Oleme aastakümneid elanud kõrvuti
venelastega, aga pole ikka veel nii sõbraks saanud, et oleksime kultuuriliselt
lõimunud. Siinkohal tulebki mängu küsimus armastuskultuurist. Kui inimeseks
olemine on universaalne omadus geograafilisest asetusest olenemata, siis miks
ei peaks seda olema ka armastus?
Armastuskultuur on füüsiliste ja vaimsete
käitumismustrite kombestik, mis sisaldab endas emotsionaalse intellektuaalsuse
põhitõdesid. Ma ei pea end moraaliapostliks, kes hakkaks praegu paika panema
seda, mis on emotsionaalne intelligentsus, sest leian, et kõige määravamaks
eeskujuks läheduskäitumisel on inimese perekond. Lapse esmane eeskuju on see,
kes on talle kõige lähedasem: esimene kogemus lähedusest jääb normaalsuse
etaloniks, millega mõõdetakse kõiki järgmisi kogemusi. Nimetamaks Eestit
armastuskultuurituks, pean ma silmas teadvustamata lähedust ning intiimsuse,
kui sotsiaalselt elementaarse vajaduse alahindamist. Eestlase vaenulik
käitumine iseenda ja teiste suhtes on heaolu- ja turvatunde puudumise tagajärg,
sest inimene, kes on õnnelik, ei oma põhjust enesehävituslikuks käitumiseks ega
pea vajalikuks endale ega kellelegi teisele negatiivseid hinnanguid anda.
Siinkohal tasuks ka meeles pidada erinevust kriitilise mõtlemise ja hindamise
vahel: tõe adekvaatsus sõltub mitte ainult ratsionaalsest kalkulatsioonist,
vaid ka emotsionaalsest stabiilsusest. Mõista lähedust laiemas plaanis tähendab
eelkõige mõista iseennast.
Kultuuri
küsimus
Kas meie,
inimesed eestlastena, oleks saanud anda endast rohkemat, et seksuaalhariduse
raport[4] ei peaks
kajastama venekeelsete koolide seksuaalhariduse puudujääke? Tsitaat raportist:
“Vene õppekeelega
koolide õpetajate võimalik ebakindlus SH sobivusest kooli on kooskõlas varasema
uuringutulemusega, mille kohaselt Eesti naiste tervise uuringus 16–44aastaste
vene emakeelega naiste hulgas oli eestlastega võrreldes kaks korda enam neid,
kes polnud koolis SHd saanud (vastavalt 36% ja 18%).” Mu küsimus võib tunduda hüsteeriline, aga
mu eesmärk on filosoofiliselt spetsiifiline: kas rahvuse idee on humaansusest
suurem?
“Hirmu objekti esimene tunnus on - olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa - need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut - ja ülendab ta vaenlaseks.” (Lotman, 2007:55) Me kohtleme endast nõrgemaid, antud juhul Eestis elavaid venelasi, just sedaviisi, nagu me saame hakkama iseenda nõrkustega inimestena, sest me oskame väljendada vaid seda, mida me oleme iseendast tundma õppinud. Aga kuidas juurutada inimlikku headust elanikkonnas, mis on üles kasvanud valetamise ja oma tunnete alla surumise vaimus?
“Hirmu objekti esimene tunnus on - olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa - need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut - ja ülendab ta vaenlaseks.” (Lotman, 2007:55) Me kohtleme endast nõrgemaid, antud juhul Eestis elavaid venelasi, just sedaviisi, nagu me saame hakkama iseenda nõrkustega inimestena, sest me oskame väljendada vaid seda, mida me oleme iseendast tundma õppinud. Aga kuidas juurutada inimlikku headust elanikkonnas, mis on üles kasvanud valetamise ja oma tunnete alla surumise vaimus?
Lotman jätkab: “Arhailistele ühiskondadele ja nende
kultuslikele kujutelmadele on iseloomulik mõistete “võõras”, “võõramaallane”,
ja “üleloomulik kuri alge” samastamine.” Me elame 21. sajandi Euroopas, ja
olgugi, et idas, siis kas see aegruum ütleb midagi rohkemat meie
emotsionaalsest intelligentsusest, kui meedia paista laseb? Võib-olla oleks aeg
tunnistada, et ainus kuri ja võõras üleloomulik alge oleme me endale ise.
“Evolutsionistid lähtuvad eeldusest, et see, milliseks
on kujunenud ükskõik, milline praegu eksisteeriv loom, on kokkuvõttes seotud
sellega, mida tegid tema eellased selleks, et ellu jääda ja paljuneda.”
(Kenrick, Trost, Sundie, 2008:60) See et me ei oska kultuurselt teineteisest
hoolimist väljendada, ei tähenda, et armastust olemas ei oleks või et me seda
ei tunneks. Kultuur on olemas ka kultuurituses, sest ükskõik kus, kes või
millal, aga elusolend teeb alati kõik selleks, et ellu jääda - ta kohaneb ja
kujuneb vastavalt oludele. Ent ma ei usu, et elus olemine peaks olema kannatus,
mida lahjendab ainult alkohol.
Tuleb tunnistada, et oleme ikka veel sotsialistlikust süsteemist üleminekueas. Riik, milles ma elan, on sama vana kui ma isegi, seega suudan end sellega samastada. Minu vanemad on Nõukogude Liidu produkt, mu lapsepõlv on rahapesuköök ja olevik on täis küsimusi, millele keegi vastata ei oska. Usun, et kui piisavalt uudishimulik olla, siis leidub siin ilu, mida pole võimalik vihata.
Tuleb tunnistada, et oleme ikka veel sotsialistlikust süsteemist üleminekueas. Riik, milles ma elan, on sama vana kui ma isegi, seega suudan end sellega samastada. Minu vanemad on Nõukogude Liidu produkt, mu lapsepõlv on rahapesuköök ja olevik on täis küsimusi, millele keegi vastata ei oska. Usun, et kui piisavalt uudishimulik olla, siis leidub siin ilu, mida pole võimalik vihata.
Kirjandus
Eesti Seksuaaltervise Liit. 2015.
Euroopa seksuaalhariduse standardid: standardid poliitikakujundajatele,
haridus- ja tervishoiuasutustele ja teistele spetsialistidele
http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:243047
Kenrick, D. T., Trost, M. R., & Sundie, J. M. (2008). Soopsühholoogia. A. Eagly, A. Beall, R. Sternberg (toim.). Soorollid kui adaptsioonid. Tallinn: Külim, lk 65-91
Liivlaid, Hedi. 2011. Magistritöö. “Eesti täiskasvanud rahvastiku seksuaalkäitumine: Eesti terviseuuring 1996, 2006”. Tartu Ülikool, Tervishoiu Instituut
Lotman, Juri. 2007. “Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast” - Mihhail Lotman (toim.). Nõjajaht. Tallinn: Varrak, lk 50-55
http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:243047
Kenrick, D. T., Trost, M. R., & Sundie, J. M. (2008). Soopsühholoogia. A. Eagly, A. Beall, R. Sternberg (toim.). Soorollid kui adaptsioonid. Tallinn: Külim, lk 65-91
Liivlaid, Hedi. 2011. Magistritöö. “Eesti täiskasvanud rahvastiku seksuaalkäitumine: Eesti terviseuuring 1996, 2006”. Tartu Ülikool, Tervishoiu Instituut
Lotman, Juri. 2007. “Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast” - Mihhail Lotman (toim.). Nõjajaht. Tallinn: Varrak, lk 50-55
Miller, Rowland S., Perlman, Daniel. 2009. “Intimate
Relationships”. The Buildingblocks of Relationshops. Research Methods. New
York: McGraw-Hill, Higher Education, lk 1-69
Tervise Arengu Instituudi uuring seksuaalhariduse hetkeseisust õpetamisel. 2011. Seksuaalhariduse rakendamise väljakutsed ja probleemid koolis.
http://oppekava.innove.ee/seksuaalharidusest-koolis/
Tervise Arengu Instituudi uuring seksuaalhariduse hetkeseisust õpetamisel. 2011. Seksuaalhariduse rakendamise väljakutsed ja probleemid koolis.
http://oppekava.innove.ee/seksuaalharidusest-koolis/
[1] ibid
“A trickle of historically important
studies of children’s friendships (e.g., Moreno, 1934), courtship (e.g.,
Waller, 1937), and marriages and families (see Broderick, 1988) began in the
1930s, but relatively few relationship studies were done before World War II.” (Miller,
Perlman 2009: 42)
[4] “Seksuaalhariduse rakendamise väljakutsed ja probleemid koolis”
http://oppekava.innove.ee/seksuaalharidusest-koolis/
http://oppekava.innove.ee/seksuaalharidusest-koolis/
laupäev, 25. veebruar 2017
veel intiimsusest meestega
"OLEME AINULT SÕBRAD"
"SA OLED MULLE VÄGA KALLIS, MA EI TAHA SIND KAOTADA"
"MEIE TUNDED LIHTSALT EI OLE VASTASTIKKUSED"
Kahtlustan, et tõde on kuskil seal, kus keegi kunagi mõelnudki pole: mees on inimene ja talle on lähedus täpselt sama suure laenguga nagu naisele. Aga see sitane patriarhaalsus kuskilt maadejaotamise meestelekirjutamise ajast edvistab tänapäeval oma fuckboyismis, mille kaudu naine on cosmo kaudu produkt, mida kõikesaavutanud mees ostab ja otsa paneb. FUCK THIS SHIT, mul on niii kõriauguni sellisest suhtumisest. Ma ei kavatsegi lasta sellisel pasal oma lähisuhetes eksisteerida. Ja ometi - seal ta on olnud, kõrvuti armukadeduse, saamahimu ja egoismiga.
Tuleb mõelda sellele, kui paljudeks osadeks on võimalik ennast jaotada. Kui paljuga inimene jagub nii et teda ka endale alles jääb? Kui suurte valuutadega me laveerimine? Panustan, et mida suuremad väärtused, seda kindlam peab olema käsi, mis neid liigutab.
MEESTE SUHTESTRATEEGIAD
Truudus on nagu religioon: sul kas on munn või ei ole. Mehed saavad seda vähem kontrollida, sest nad sünnivad munniga ja on pikk periood nende elus, kus see füüsiliselt surub vere neil peast peenisesse. See muudab ka nende psühholoogilist profiili. Fuckboyism on kaasasündinud, liiga kuri ei maksaks nendele sellepärast olla, aga kui see on ka kolmekümnendates ainuke turvaline intiimvahekorra vorm, siis on asi kriitiline. Siis ei ole end terve selle keppimistejada peale naiseni kepitud, vaid ..ma-ei-anna-nime-misasjadega on sinnani tegeldud. Mina olen kõigest debiilik, kes on eluarmastust otsinud ja haletsusväärselt kaua aega sellele raisanud. Sest meestel on fuckboyism.
Nojah, see selleks.
Next level on relvitukstegev otsekohesus, millega peale lihtsaltkeppimisi, mis ilmselgelt varem või hiljem mehi endeidki ära tüütab, peale lennatakse. Kõlavad fraasid, nagu: "Tere, kas keppi ka saab?" või "Kas sa oled täna hea tüdruk olnud?" jms. Selliste tüüpidega on enamasti lõbus ja tuleb isegi ette jadamisi väljaskäimisi. Kui kõik juba hästi läheb, siis hakkab mingil ajal kuskilt hakkima. Noh et aega ei ole või midagi sellist. Mehel hakkavad kujunema tunded ja kuna need taanduvad alati võrldusesse emaga (türa üldse ära üritagi siinkohal vaielda, sa sündisid oma ema seest, lähemale ei ole võimalik ühelegi inimesele saada!), siis avaneb probleemidejada, millega mees mitte midagi peale ei oska hakata. Mitte mingit seost ei ole, mille järgi liikudes turvaline oleks. Julgemad ja targemad ei anna alla, aga põevad vahelduva eduga edasi. No ja naised põevad ka suhte aluguses - kõik tahavad seda täiuslikkust ju ometi säilitada. Kusjuures tähelepanuväärne tõsiasi on ka see, et naised kaa kasutavad mehi ära - samamoodi nii seksi, kui kõikide muude asjade pärast. Mehed saavad ja enamasti kasutavad naisi ära ainult seksiks - sest kõige muuga saab ju naine isegi hakkama (võib vabalt vaielda siinkohal, aga kalduvus on selline). Aga kui vähe räägitakse naistepoolsest vägivallast meeste suhtes. See on täiesti reaalne. Ja ühelegi mehele pole omane rääkida oma nõrkusest või ebaõiglusest iseenda suhtes, sest mehelikkuse atribuut on ego/tugevus. Arusaadavalt õudne on selle kõrval vaadata südamlikkuse ja emaduslikkusega pärjatud naist, kes kasutab kogu oma tööriistapagasit mehe nõrgestamiseks, kellele pole omane nõrkust tunnistada. Kõige jälgim ja alatum asi üldse.
Temperamente on küll erinevaid, aga üldiselt mehed ei oska oma tundeid väljendada - neile pole see evolutsiooniliselt nii oluline olnud, sest neil on olnud teised eesmärgid. Nende lähenemine on ratsionaalne: nad otsivad midagi, mida teha, et naisel oleks parem. Sellises intellektuaalses käigus on sees kogu romantika, mida nad tunnevad. Postsovietlik mudel sobib siinkohal kapitalistlikusse romantikasse nagu valatult: defitsiidist, kusjuures nii materiaalsest kui emotsionaalsest, otse kaubanduskeskusesse - kõik maailma valikud ja emotsioonid! Küta aint plekki peale. Saad nüüd aru, miks seis nii nukker on, eks.
Kõige traagilisemas seisus on.. kõik mehed, aga minu kokkupuuted on rohkem seotud 1980+ sündinud tüüpidega, enamasti 1980-1985 - need kellest osadel on juba ka laps, mis teeb olukorra kõrgendatult haavatavaks. Defitsiidikuma on veel lapsepõlve mustris ilusti sees, isafiguuridega Nõukogude Eestis.. hmm, ükskõik mis ala mees olid, ikka pandi kõvasti tinunni ka. Ja ma küll ei tahaks olla selle mehe kingades, kes saab lapse, teadmata ...
_____________
See oli mul poolik postitus, kükitas siin juba paar nädalat. Saate tegin ka vahepeal, aga see kellegini ei jõua. Praeguseks hetkeks olen lõhkunud nii mõnegi sotsiaalse ideaali ja arusaamise südamlikkuse moraalsetest alustaladest. Ainult maal elamine suudaks mind sellisest sitast tegelikult puhtana hoida, aga mida mina teen? Istun Tallinnas ja nutan. Ja peale selle, et nutmine on täiesti okei tegevus - see on ju ometigi oma tunnete väljendamine, samamoodi, nagu ebaõnnestumine on palju parem õppetund kui pidev võitmine, peale selle olen ma tropp ja ei lähe maale. Isegi ei helistanud eile vanaemale, kuigi oli vabariigi aastapäev. Alles ma sain eelmisest nõrkusest üle ja täna on jälle.
Liiga palju üksindust. Ja see on veel kõige valusam üksindus, kui olla linnas, mis on tihedalt inimesi täis, aga ühist keelt ei ole. Samahästi võiksin ma ka ju maal elada. Oleksin puhtam. Sama hull, aga ikkagi puhtam.
Mu probleem on sama, mis alati: ma võtan inimesi sellise tõsidusega, millega nad pole harjunud et neid võetakse. Ja siis olen ma mõne oma sõbranna mehega kolmiksuhtes aint selleläbi, et ma lihtsalt kogu aeg kuulen nende armueluprobleeme. Või näen inimesele otsa vaadates ära, et ta tahab mu käest midagi saada. Pardon, ma ei valinud seda omadust. Muidugi kulmineerub see sellega, et ma ei tule toast eriti välja, sest ma tahan end tervena tunda.
Tung loodusesse minna on samasugune, aga kõik minemise korrad on luhtunud. Linnaäärde sõidab ühistranspordiga vähemalt 45 min. Vahepeal ma väsin selle ajaga lihtsalt ära.
Aga nõrkuse tagamaade allegooriad lapsepõlve lähedusseostega: kui mu ema linnast ära läks ja ma imik olin, siis olla jäänud ma palavikku. Hingeline ja füüsiline ühendus on seotud. Eriti seotud lähedaste ja armastajate puhul.
No comments needed.
Ja ilmselt olen enda jaoks ka mõistetavaks teinud seksi tegeliku tähenduse. See ongi sama loogiline nagu lapse lähedus oma emaga. Ilma intiimsust tundmata ei saa ma mingi intiimteadlane olla. Teooria jääb katkiseks ilma praktikata. Ja probleem on aint selles, et mehed situvad end täis.
Nüüd mul ei ole muud teha, kui sellest esse kirjutada, et miks nad end täis situvad. Jõle tüütu, aga tõestab veel kord fakti, et mul ei ole aega lapsi saada - kes selle kurdi mehe hinge muidu ära päästaks siis. Fakk nahhui kõik peab ikka ise ära tegema!!!!!!!!!!! SITARATTAD!!!!!
"SA OLED MULLE VÄGA KALLIS, MA EI TAHA SIND KAOTADA"
"MEIE TUNDED LIHTSALT EI OLE VASTASTIKKUSED"
Kahtlustan, et tõde on kuskil seal, kus keegi kunagi mõelnudki pole: mees on inimene ja talle on lähedus täpselt sama suure laenguga nagu naisele. Aga see sitane patriarhaalsus kuskilt maadejaotamise meestelekirjutamise ajast edvistab tänapäeval oma fuckboyismis, mille kaudu naine on cosmo kaudu produkt, mida kõikesaavutanud mees ostab ja otsa paneb. FUCK THIS SHIT, mul on niii kõriauguni sellisest suhtumisest. Ma ei kavatsegi lasta sellisel pasal oma lähisuhetes eksisteerida. Ja ometi - seal ta on olnud, kõrvuti armukadeduse, saamahimu ja egoismiga.
Tuleb mõelda sellele, kui paljudeks osadeks on võimalik ennast jaotada. Kui paljuga inimene jagub nii et teda ka endale alles jääb? Kui suurte valuutadega me laveerimine? Panustan, et mida suuremad väärtused, seda kindlam peab olema käsi, mis neid liigutab.
MEESTE SUHTESTRATEEGIAD
Truudus on nagu religioon: sul kas on munn või ei ole. Mehed saavad seda vähem kontrollida, sest nad sünnivad munniga ja on pikk periood nende elus, kus see füüsiliselt surub vere neil peast peenisesse. See muudab ka nende psühholoogilist profiili. Fuckboyism on kaasasündinud, liiga kuri ei maksaks nendele sellepärast olla, aga kui see on ka kolmekümnendates ainuke turvaline intiimvahekorra vorm, siis on asi kriitiline. Siis ei ole end terve selle keppimistejada peale naiseni kepitud, vaid ..ma-ei-anna-nime-misasjadega on sinnani tegeldud. Mina olen kõigest debiilik, kes on eluarmastust otsinud ja haletsusväärselt kaua aega sellele raisanud. Sest meestel on fuckboyism.
Nojah, see selleks.
Next level on relvitukstegev otsekohesus, millega peale lihtsaltkeppimisi, mis ilmselgelt varem või hiljem mehi endeidki ära tüütab, peale lennatakse. Kõlavad fraasid, nagu: "Tere, kas keppi ka saab?" või "Kas sa oled täna hea tüdruk olnud?" jms. Selliste tüüpidega on enamasti lõbus ja tuleb isegi ette jadamisi väljaskäimisi. Kui kõik juba hästi läheb, siis hakkab mingil ajal kuskilt hakkima. Noh et aega ei ole või midagi sellist. Mehel hakkavad kujunema tunded ja kuna need taanduvad alati võrldusesse emaga (türa üldse ära üritagi siinkohal vaielda, sa sündisid oma ema seest, lähemale ei ole võimalik ühelegi inimesele saada!), siis avaneb probleemidejada, millega mees mitte midagi peale ei oska hakata. Mitte mingit seost ei ole, mille järgi liikudes turvaline oleks. Julgemad ja targemad ei anna alla, aga põevad vahelduva eduga edasi. No ja naised põevad ka suhte aluguses - kõik tahavad seda täiuslikkust ju ometi säilitada. Kusjuures tähelepanuväärne tõsiasi on ka see, et naised kaa kasutavad mehi ära - samamoodi nii seksi, kui kõikide muude asjade pärast. Mehed saavad ja enamasti kasutavad naisi ära ainult seksiks - sest kõige muuga saab ju naine isegi hakkama (võib vabalt vaielda siinkohal, aga kalduvus on selline). Aga kui vähe räägitakse naistepoolsest vägivallast meeste suhtes. See on täiesti reaalne. Ja ühelegi mehele pole omane rääkida oma nõrkusest või ebaõiglusest iseenda suhtes, sest mehelikkuse atribuut on ego/tugevus. Arusaadavalt õudne on selle kõrval vaadata südamlikkuse ja emaduslikkusega pärjatud naist, kes kasutab kogu oma tööriistapagasit mehe nõrgestamiseks, kellele pole omane nõrkust tunnistada. Kõige jälgim ja alatum asi üldse.
Temperamente on küll erinevaid, aga üldiselt mehed ei oska oma tundeid väljendada - neile pole see evolutsiooniliselt nii oluline olnud, sest neil on olnud teised eesmärgid. Nende lähenemine on ratsionaalne: nad otsivad midagi, mida teha, et naisel oleks parem. Sellises intellektuaalses käigus on sees kogu romantika, mida nad tunnevad. Postsovietlik mudel sobib siinkohal kapitalistlikusse romantikasse nagu valatult: defitsiidist, kusjuures nii materiaalsest kui emotsionaalsest, otse kaubanduskeskusesse - kõik maailma valikud ja emotsioonid! Küta aint plekki peale. Saad nüüd aru, miks seis nii nukker on, eks.
Kõige traagilisemas seisus on.. kõik mehed, aga minu kokkupuuted on rohkem seotud 1980+ sündinud tüüpidega, enamasti 1980-1985 - need kellest osadel on juba ka laps, mis teeb olukorra kõrgendatult haavatavaks. Defitsiidikuma on veel lapsepõlve mustris ilusti sees, isafiguuridega Nõukogude Eestis.. hmm, ükskõik mis ala mees olid, ikka pandi kõvasti tinunni ka. Ja ma küll ei tahaks olla selle mehe kingades, kes saab lapse, teadmata ...
_____________
See oli mul poolik postitus, kükitas siin juba paar nädalat. Saate tegin ka vahepeal, aga see kellegini ei jõua. Praeguseks hetkeks olen lõhkunud nii mõnegi sotsiaalse ideaali ja arusaamise südamlikkuse moraalsetest alustaladest. Ainult maal elamine suudaks mind sellisest sitast tegelikult puhtana hoida, aga mida mina teen? Istun Tallinnas ja nutan. Ja peale selle, et nutmine on täiesti okei tegevus - see on ju ometigi oma tunnete väljendamine, samamoodi, nagu ebaõnnestumine on palju parem õppetund kui pidev võitmine, peale selle olen ma tropp ja ei lähe maale. Isegi ei helistanud eile vanaemale, kuigi oli vabariigi aastapäev. Alles ma sain eelmisest nõrkusest üle ja täna on jälle.
Liiga palju üksindust. Ja see on veel kõige valusam üksindus, kui olla linnas, mis on tihedalt inimesi täis, aga ühist keelt ei ole. Samahästi võiksin ma ka ju maal elada. Oleksin puhtam. Sama hull, aga ikkagi puhtam.
Mu probleem on sama, mis alati: ma võtan inimesi sellise tõsidusega, millega nad pole harjunud et neid võetakse. Ja siis olen ma mõne oma sõbranna mehega kolmiksuhtes aint selleläbi, et ma lihtsalt kogu aeg kuulen nende armueluprobleeme. Või näen inimesele otsa vaadates ära, et ta tahab mu käest midagi saada. Pardon, ma ei valinud seda omadust. Muidugi kulmineerub see sellega, et ma ei tule toast eriti välja, sest ma tahan end tervena tunda.
Tung loodusesse minna on samasugune, aga kõik minemise korrad on luhtunud. Linnaäärde sõidab ühistranspordiga vähemalt 45 min. Vahepeal ma väsin selle ajaga lihtsalt ära.
Aga nõrkuse tagamaade allegooriad lapsepõlve lähedusseostega: kui mu ema linnast ära läks ja ma imik olin, siis olla jäänud ma palavikku. Hingeline ja füüsiline ühendus on seotud. Eriti seotud lähedaste ja armastajate puhul.
No comments needed.
Ja ilmselt olen enda jaoks ka mõistetavaks teinud seksi tegeliku tähenduse. See ongi sama loogiline nagu lapse lähedus oma emaga. Ilma intiimsust tundmata ei saa ma mingi intiimteadlane olla. Teooria jääb katkiseks ilma praktikata. Ja probleem on aint selles, et mehed situvad end täis.
Nüüd mul ei ole muud teha, kui sellest esse kirjutada, et miks nad end täis situvad. Jõle tüütu, aga tõestab veel kord fakti, et mul ei ole aega lapsi saada - kes selle kurdi mehe hinge muidu ära päästaks siis. Fakk nahhui kõik peab ikka ise ära tegema!!!!!!!!!!! SITARATTAD!!!!!
kolmapäev, 1. veebruar 2017
järgmine saade on meeste eri
Olen praegu haige, pool päeva on iiveldanud. Alguses mõtsin, et äkki see on sellest, et lakkusin salatitopsi põhjas käinud pesemata sõrme, aga vaevalt. Mul läks hoopis armumine üle - ja iiveldus pole mitte midagi muud kui viimaste kehakeemia molekulide vastureaktsioon, mis tahab öelda: ärka üles, loll lits. Jälle jäin ennast uskuma ega adunud reaalsust.
Et siis igavikuline armastus, jah.
Ma ei ole muide usku kaotanud. Nii lihte see nüüd ka ei ole. Ma ei ole oma armastuskultuuriteooriat üles ehitanud ainult ühe mehe, vaid terve elu kogetud armastussuhete peale. A noh, kirss tordil on ikka kirss tordil. Nagu ka kassiokse on ikka kassiokse, jne. Kui seda nüüd siitotsast vaadata, et kui kõik armumised oleksid lambad, ja ma olen nad lõpuks ometi ühe aia taha saanud ning ise sellest aiast välja astunud, siis - nad on kõik lihtsalt lambad ju. Ja armumine on tegelt äärmiselt energiatimev tegevus. See on see, millest mul tagantjärele palavikuline nõrkus on, see on füüsiline reaktsioon algusest peale. Paradoks on muidugi selles, et me ei saa armumist valida. Küll aga lõpetab rida ebaloogilisi argumente ja käitumisviise selle varem või hiljem ära. Tunnen et olen saavutanud südamemurdumises sellise profesionaalsuse, et olen kompetentne oma kogemustest kirjutama, rääkima, õpetama igal võimalikul tasandil. Ja mis muud mul üldse üle jääkski? Midagi peab ju tegema.
TRUUDUSE PARADOKS
Mees arvab, et ta hoiab munniga naist enda lõa otsas, isegi kui annab vabaduse mitte olla truu. See tähendab: nihilism. Silmaotsast on armukade, kui naine joob teiste meestega õlut. Armastuskirjadele ei vasta, armastusse ei usu, pisarate peale ütleb: mina ei ole süüdi, vabastab kohustusest nii iseenda kui nutja - ainus selgitus: idiootsus.
Kõige tugevamad sidemed on nende armastajate vahel, keda ühendavad kattuvad õilsad väärtused. Õilsus on siinkohal kõige adekvaatsemalt kirjeldav omadussõna, sest tegu on vaimsete väärtustega, mida tunneb ära hing, mitte mõistus ega emotsioon. Tõelised voorused on seespidised, need moodustavad loogika, millele hing - seega ei keha ega mõistus - ei saa vastu töötada. Mehe argument on: truudus pole oluline ega moodusta terviklikkust usaldusväärsuses. MISIGANES need põhjused selle taga on (hingede eelmiste eluteede rännakumetoodika on mul alles tulevikuprojekt), aga common sense näeb siin kohe errorit: türa sa mu peale armukade siis oled nagu väike poiss, kes oma emast ilma on jäänud? Ise ei julge minuga samasse ruumigi kahekesti jääda. Mees on (endale) valetamises sama vilunud kui mina südamemurdumistes. Meie vahe on selles, et mina ei ole enda valu kunagi ära peitnud, ma olen lasknud sel end hävitada, sellele otsa vaadanud ja hirmust lahti saanud. Ja seda enam näen ma meest läbi - läbi ja lõhki.
Minu eelis on selles, et ma ei pea valetama, sest mul pole selleks ühtegi põhjust. Vale on samasugune illusioon nagu kunst - seda võib teha meisterlikult, geniaalselt - nagu ma ei teaks, kuidas see käib! Luuletades valetan ma endale parema maailma, nagu Lady Gaga: teed pasast midagi ilusat, et selle eluga hakkama saada. Aga no kedagi ei saa keelata oma sita sees istumise soovist.
Et siis igavikuline armastus, jah.
Ma ei ole muide usku kaotanud. Nii lihte see nüüd ka ei ole. Ma ei ole oma armastuskultuuriteooriat üles ehitanud ainult ühe mehe, vaid terve elu kogetud armastussuhete peale. A noh, kirss tordil on ikka kirss tordil. Nagu ka kassiokse on ikka kassiokse, jne. Kui seda nüüd siitotsast vaadata, et kui kõik armumised oleksid lambad, ja ma olen nad lõpuks ometi ühe aia taha saanud ning ise sellest aiast välja astunud, siis - nad on kõik lihtsalt lambad ju. Ja armumine on tegelt äärmiselt energiatimev tegevus. See on see, millest mul tagantjärele palavikuline nõrkus on, see on füüsiline reaktsioon algusest peale. Paradoks on muidugi selles, et me ei saa armumist valida. Küll aga lõpetab rida ebaloogilisi argumente ja käitumisviise selle varem või hiljem ära. Tunnen et olen saavutanud südamemurdumises sellise profesionaalsuse, et olen kompetentne oma kogemustest kirjutama, rääkima, õpetama igal võimalikul tasandil. Ja mis muud mul üldse üle jääkski? Midagi peab ju tegema.
TRUUDUSE PARADOKS
Mees arvab, et ta hoiab munniga naist enda lõa otsas, isegi kui annab vabaduse mitte olla truu. See tähendab: nihilism. Silmaotsast on armukade, kui naine joob teiste meestega õlut. Armastuskirjadele ei vasta, armastusse ei usu, pisarate peale ütleb: mina ei ole süüdi, vabastab kohustusest nii iseenda kui nutja - ainus selgitus: idiootsus.
Kõige tugevamad sidemed on nende armastajate vahel, keda ühendavad kattuvad õilsad väärtused. Õilsus on siinkohal kõige adekvaatsemalt kirjeldav omadussõna, sest tegu on vaimsete väärtustega, mida tunneb ära hing, mitte mõistus ega emotsioon. Tõelised voorused on seespidised, need moodustavad loogika, millele hing - seega ei keha ega mõistus - ei saa vastu töötada. Mehe argument on: truudus pole oluline ega moodusta terviklikkust usaldusväärsuses. MISIGANES need põhjused selle taga on (hingede eelmiste eluteede rännakumetoodika on mul alles tulevikuprojekt), aga common sense näeb siin kohe errorit: türa sa mu peale armukade siis oled nagu väike poiss, kes oma emast ilma on jäänud? Ise ei julge minuga samasse ruumigi kahekesti jääda. Mees on (endale) valetamises sama vilunud kui mina südamemurdumistes. Meie vahe on selles, et mina ei ole enda valu kunagi ära peitnud, ma olen lasknud sel end hävitada, sellele otsa vaadanud ja hirmust lahti saanud. Ja seda enam näen ma meest läbi - läbi ja lõhki.
Minu eelis on selles, et ma ei pea valetama, sest mul pole selleks ühtegi põhjust. Vale on samasugune illusioon nagu kunst - seda võib teha meisterlikult, geniaalselt - nagu ma ei teaks, kuidas see käib! Luuletades valetan ma endale parema maailma, nagu Lady Gaga: teed pasast midagi ilusat, et selle eluga hakkama saada. Aga no kedagi ei saa keelata oma sita sees istumise soovist.
reede, 27. jaanuar 2017
Kui ma praegu pean valima, siis see valik ei oleks õige. Toetada kedagi, kes mind kahtlustab - üks asi on minu ego, mis intellektuaalselt saab aru kahtlustuse ebaadekvaatsusest, teine asi mu emotsionaalne osa: kas ma ei ole juba teinud kõik, luuüdini!, et olla aus?? Ja muidugi sinna otsa emaduse paradoks: mul on probleem naistega suhtlemisel, sest mu ema on mingil perioodil oma elus nii putsis olnud, et see on kujundanud ka minu suhtumise teistesse naistesse (külmavereliselt maha jätta, sest nad on psühhopaadid/mitte piisavalt head inimesed). Ja ma tean ise naisena, et mees tuleb alati enne teisi naisi. Aga naiste arenenud manipulatiivsus suudab end sokutada nii peenelt enne meest, et ma olen ennegi selle õnge läinud. Ja alles tükk aega hiljem aru saanud!
Muidugi pole kokkuvõttes küsimused inimlikkusest seotud naiste või meestega, aga maakeral elab vaimset elu väga väike hulk inimesi. Ja mina lõhun oma ego iga päev, et jõuda tõele inimlikkusest lähemale, ja kaikad mu kodarates on sootunnused ja seksuaalsus. Muidugi peab teist inimest igas olukorras aitama, aga kuidas teha seda nii, et ma ära ei sureks? Või ma peangi kellegi nimel ära surema, sest see on nii ette nähtud? Mitte keegi ei saa mulle neid vastuseid anda. Mitte keegi peale mu enda. Ja ma ei leida neid praegu, sest ma pole enne sellises olukorras olnud.
Jumaliku õiguse ainus poliitika on headus. Pistke putsi oma feminismid ja šovinismid. Keegi peksab mind öösiti unenägudes ja ma ei tea, kes või mis see on, aga keha on kange ja kätel on sinikad. Kas see on see sama meesenergia, mis mind ka selles reaalsuses sisse on piiranud? Kas ma tegin just poliitilise steitmendi? Vahepeal on mul tunne, et ma olen ainuke inimene, kes millestki aru saab. Teiselt poolt: see defineerib ka hullumeelsust. Aga kuna ma saan vastutada ainult iseenda eest, siis ei saa ma endale enam lubada siirast naiivsust, millega teise inimese lõkkesse lennata. Olen seda oma elus juba teinud. Idioot olin.
Ainus asi, mida ma saan teha, on olemas olla. Isegi oma väheste jõuraasudega.
Muidugi pole kokkuvõttes küsimused inimlikkusest seotud naiste või meestega, aga maakeral elab vaimset elu väga väike hulk inimesi. Ja mina lõhun oma ego iga päev, et jõuda tõele inimlikkusest lähemale, ja kaikad mu kodarates on sootunnused ja seksuaalsus. Muidugi peab teist inimest igas olukorras aitama, aga kuidas teha seda nii, et ma ära ei sureks? Või ma peangi kellegi nimel ära surema, sest see on nii ette nähtud? Mitte keegi ei saa mulle neid vastuseid anda. Mitte keegi peale mu enda. Ja ma ei leida neid praegu, sest ma pole enne sellises olukorras olnud.
Jumaliku õiguse ainus poliitika on headus. Pistke putsi oma feminismid ja šovinismid. Keegi peksab mind öösiti unenägudes ja ma ei tea, kes või mis see on, aga keha on kange ja kätel on sinikad. Kas see on see sama meesenergia, mis mind ka selles reaalsuses sisse on piiranud? Kas ma tegin just poliitilise steitmendi? Vahepeal on mul tunne, et ma olen ainuke inimene, kes millestki aru saab. Teiselt poolt: see defineerib ka hullumeelsust. Aga kuna ma saan vastutada ainult iseenda eest, siis ei saa ma endale enam lubada siirast naiivsust, millega teise inimese lõkkesse lennata. Olen seda oma elus juba teinud. Idioot olin.
Ainus asi, mida ma saan teha, on olemas olla. Isegi oma väheste jõuraasudega.
esmaspäev, 23. jaanuar 2017
Registreerisin end kevadsemestri ainetele. Võtsin vabaaainena 21. sajandi suundumused psühholoogias. Eksamitulemused on suures osas veel ilmumata, aga 30 EAP saamisest sõltub, kas ma saan järgmisel semestril toetust või mitte. Eksamisessioon lõppes kaks päeva ülevalolles viimase minutini essekirjutamisega, mis sai pigem mitte formaatimahtuvana valmis. Aga see oli muideks ka osa kontseptsioonist. Mingi liiga turvalist elu küll ei ela. Just maksin viimase rahaga arved ära. Poes käisin ka, aga kuigi annetusrahasid on mõnikümmend, siis ikkagi pigem harjutan end rangelt ostmaks ainult hädavajalikku, see on: nii et ära ei sureks. Peamiselt teravili ja piimatooted. Aga minimaalselt. Alati peaaegu nutan, kui pean toitu ära viskama. Palun vabadust sinna otsa.
Ma muideks arvan, et kogu maailm peaks nutma toitu ära visates. See on debiilne.
Otsustasin ära, et mu tunnihind on 100€. Ma olen siin niisama nõustanud küll, ja saanud vastutasuks armukadedust, mis iseenesest ongi selle hinna just selliseks teinud. Turul me oleme vennad ja õed, eksole. A ma ei jõua kõigi ihade kompenseerija olla ja samal ajal nälga surra. See ON ELU JA SURMA küsimus. Jõute omale kokki osta soti eest, siis 100 euri segamatut otseühendust hingesagedusega on isegi ODAV. Sest kokk on muuseas ka maailma kõige mõttetum ja ülehinnatum droog. Debiilid lähevad ikka brändi ohvriks. Mina selle raha eest vähemalt ei loo inimesele illusiooni, et ta oleks midagi, mida ta pole. Aga ma saan suunata inimest küsima iseenda käest küsimusi, mille vastused on samuti tema enda sees. Nagu litski: ta ajab kliendi kiima, aga pauk tuleb ju ikka ainult kliendi enda seest. Mina olen iseendast juba kõik maailmale tasuta ära andnud. Sellepärast ma üldse saangi kuskilt nii palju raha, et leiba ja piima osta. Veel olen elus.
Ma muideks arvan, et kogu maailm peaks nutma toitu ära visates. See on debiilne.
Otsustasin ära, et mu tunnihind on 100€. Ma olen siin niisama nõustanud küll, ja saanud vastutasuks armukadedust, mis iseenesest ongi selle hinna just selliseks teinud. Turul me oleme vennad ja õed, eksole. A ma ei jõua kõigi ihade kompenseerija olla ja samal ajal nälga surra. See ON ELU JA SURMA küsimus. Jõute omale kokki osta soti eest, siis 100 euri segamatut otseühendust hingesagedusega on isegi ODAV. Sest kokk on muuseas ka maailma kõige mõttetum ja ülehinnatum droog. Debiilid lähevad ikka brändi ohvriks. Mina selle raha eest vähemalt ei loo inimesele illusiooni, et ta oleks midagi, mida ta pole. Aga ma saan suunata inimest küsima iseenda käest küsimusi, mille vastused on samuti tema enda sees. Nagu litski: ta ajab kliendi kiima, aga pauk tuleb ju ikka ainult kliendi enda seest. Mina olen iseendast juba kõik maailmale tasuta ära andnud. Sellepärast ma üldse saangi kuskilt nii palju raha, et leiba ja piima osta. Veel olen elus.
neljapäev, 19. jaanuar 2017
esmaspäev, 9. jaanuar 2017
Mul oli üks väga ebameeldiv rühmatöö kogemus hiljuti. Mulle inimesed üldiselt ei meeldi, aga kui keegi meeldib, siis väga. Siis ma olen suhtes. Ja ma olen ülilojaalne. Kui sa mu sõpra solvad, siis sa solvad mind. Minu sõbrad on mu pere. Ei ässita inimesi üksteise vastu, ei armukadetse, ei hoora tähelepanu järele. Ei käitu ebaviisakalt.
Eks sellepärast see hea muusika autos mängiski, et meie viimased sõidud oleksid head. Sest selleks korraks need viimaseks jäidki. Ükski naine ei tule kunagi minu ja mu armastuse vahele, sest ma lihtsalt ei kepi inimesi, vaid ma armastan neid. Eriti, kui ma olen nendega maganud. Mu tuss on ainult minu oma, ma ei jaga seda enam mitte kellegi teise kui oma väljavalituga. Minu mees saab olema minu parim sõber, sest ta ei hoora mind. Ja mina ei hoora teda.
Ma ei taha ema olla, mul pole lapsi. Ma tahan lihtsalt hea inimene olla. Mina ei ole kellegi probleemi lahendus. See on märgiline, kui mina ei saa teistpoolt kunagi telefonist kätte, aga mind saab tema alati kätte. Ju siis ei olnud mul vaja nii palju.
neljapäev, 5. jaanuar 2017
TASAKAAL
You captured my heart, you're the key to my life
A vision of our love, that made me survive
Regaining the mood, that we're in, it's so real
It's time to move up, and to face what I feel
Tonight with my spirits, the one that you call
I'm ready to stand up, and ready to fall
I can't find a way, so attracted by you
Let me be your girl, and I'll be so true
Ma ei tea, mitu korda ma täna suureks olen kasvanud. See algas juba unenäos vist. Olin kuskil välismaal, võib-olla Itaalias või Prantsusmaal ja võtsin midagi vastu.. Uskumatu, kuidas ma võin ühe päeva jooksul käia taevast põrgusse, ajendatuna nii enda kindlatest südametundest kui koolitöödest. Ma olen emotsionaalne multimiljonär. Intellektuaalselt on muidugi kõvasti arenemisruumi, aga õnneks seda tööd saab ilma kehata ka edasi teha.
Tallinna perekond on kirgede tormist läbi raputatud. Ma tänan jumalat, et lõpuks ometi on mu teiste valu läbi oma keha läbimise võimel täielikult õigustatud eesmärk, sest esimest korda elus osatakse seda hinnata. Ja ma pole kunagi kelleltki seda osanud isegi eeldada, samamoodi nagu ma ei ole seda võimet sellisel moel tunda valinud. Ma elan teisi inimesi FÜÜSILISELT läbi. Ma ei saa mitte kunagi normaalseks, ma pole kunagi normaalne olnudki. Ja mitte keegi ei hakka mind sellepärast enam vägistama, mitte kunagi! Nüüd ma alles saan õitseda, olla täielikult oma potentsiaali vääriliselt, sest ma ei pea kogu oma aega raiskama enesele selgitamisele. Mis on üldse sõnad? VÕIMALUSED midagi tähendada. Tõeline tähendus materialiseerub vaimu jõul. Sõna on illustratsioon usule, mis on kasvanud ellujäämisest. Minu elu on minu religioon, ma olen siin kõik rituaalid ise välja mõelnud, ise oma kannatused kannatanud ja võitlused võidelnud. Ja ma saan kohe aru, kui keegi tahab au omale võtta. Aga teate, sitarotid, kukkuge ise oma pasa sisse ja hakake end ise kasvatama. See et ma tahan, ei tähenda, et ma pean kellegi ema olema. Armastus on vabatahtlik, seda ei kerjata.
Aga mul on üks plaan küll, kuidas maailma armasust paremini mõistma panna. Ja seda ma ütlen, et ükski süsteem ei saa mind nussima hakata, sest mul on vaja oma elutööd teha. Selleks ma sündisin siia ühiskonda just sellel ajal ja sattusin just nende inimeste juurde, kelle juurde ma pidin sattuma. See ei saanudki kuidagi teisiti minna. Ma jaatan kogu oma elukäiku totaalselt, see on toonud mind sinnamaale, kus ma näen ja tunnen ära märke mis jutustavad mulle seda, mida ma pean teadma.
Aga sina elad minevikus, kui mina elan tulevikus. Sinu õrnus laseb mul tunda iseendas ära õrnust, millele ma kunagi otsa ei julenud vaadata, sest ilu, mis on sinus on nii sarnane minu omaga. Ma pidin nägema sind, et sellest aru saada ja see ära tunda. Nüüd julgen ma palju rohkem, sest sa lihvid mind tegemata ühtki liigutust. Ja kui minust saab briljant, siis võtad sa mu kõikide teiste seast ja viid ära - sinna, kus ma alati olla olen tahtnud.
Saan homme kokku poistega, keda pole ammu näinud. Nad isegi kirjutasid mulle, et tunnevad puudust. Mulle on alati meeldinud nendega pargis istuda ja suitsu teha. See on nii aus ja võrdne, sest see on tõeline sõprus: ei eelda mitte midagi, on alati olemas ja jagab kõike, mis kaasas.
Milline lohutus mulle, et seks on kadunud. Midagi ei hõõru ega rõhu enam. Revolutsioon on edukalt läbi viidud. Füüsiline maailm on nüüd jälle mäng, milles võib uuesti iga kell tantsima hakata.
Ma pean endale tunnistama, et ei tohi oma parimate omaduste väljaarendamist lasta pärssida välise maailma idiootsuste pärast. Teiste inimeste rikutus ei puutu minusse. Mu tundlikkus on mu pärisosa ja sellel on siin elus kindel eesmärk, ma pean seda usaldama. Tänu sellele on juhtunud mu elus kõige õigemad asjad. Mida enam ma lasen sel õrnusel välja kujuneda, seda paremini see mind - ja kogu inimkonda! - teenib. Mu võimed on mu väärtus, mina olen iseenda tunnete indikaator, ülejäänu on vaid reflektsioon hinge seisundist.
Mina ei tea, kuidas inimesed suudavad seda paska uskuda, mida nad iga päev ajalehest loevad, ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Ja olla ilma igasuguse usuta on ikkagi puhtam olnud kui see sitt seal. Aga noh, igaühel oma huvid. Ilmselt üks kannatlikkuse õppetunde jälle: kuulata, kuidas mehed omavahel poliitikast räägivad. Naljakas on ka see, et iga kord kui ma isegi proovin kellegi käest midagi poliitika kohta teada saada, ja me vestleme, siis ma unustan kõik kohe ära. Raha ja poliitika on kaks asja millest mul ikka sügavalt ükskõik on, pole midagi parata. Aga päris nii see ei ole, et materiaalne maailm mind üldse ei huvita. Ma oskan väga asjadest lugu pidada.
Ma lasen endal tasakaaluks ratsionaalsele maailmale kümmelda oma tunnete vannides, kui kell on juba liiga palju, et seletada maailmale järjekordselt lahti mõnd rida mis mu enese jaoks on ammu läbituntud. Siia panen ma oma oleviku, kus asub mu hing, et keegi, kes isegi aru ei saa et hing temagi sees on, seda ehk võib-olla kunagi lugema võiks sattuda. Aeg ei ole vaid et tegelda tühjusega, mis argipäevas on vaakum imemaks üht olemist teisesse, vaid et olla ka vahelduseks iseendaga. Sest sellest seltskonnast peaks eelkõige lugu õppima pidama, et tõmmata enda juurde ligi kedagi, kellele ei pea selgitama miks.
Ja nüüd ma juba irvitan sellele eksamisessioonistressile, sest ebaõnnestumise kontseptsioongi on mu elus ajalugu. See institutsioon vajab mind rohkem kui mina teda, aga muidugi - meie suhte pikaajaliseks jätkumiseks olen ma tema suhtes siiski väga lugupidav, eal teda alahindav, ausalt. Aga hea (tulevane) professor on oma eripäradega, ta ei ole poolfabrikaat, vaid seavere ja vabapidamise kanade sita väetatisega kasvataud köögiviljadega gurmee, mis ei tee lihtsalt kõhtu täis, vaid on ka kogu loodust arvessevõtvalt õiglane. Ma ei pea siinkohal meelde tuletama, kes on loodus.
A vision of our love, that made me survive
Regaining the mood, that we're in, it's so real
It's time to move up, and to face what I feel
Tonight with my spirits, the one that you call
I'm ready to stand up, and ready to fall
I can't find a way, so attracted by you
Let me be your girl, and I'll be so true
Ma ei tea, mitu korda ma täna suureks olen kasvanud. See algas juba unenäos vist. Olin kuskil välismaal, võib-olla Itaalias või Prantsusmaal ja võtsin midagi vastu.. Uskumatu, kuidas ma võin ühe päeva jooksul käia taevast põrgusse, ajendatuna nii enda kindlatest südametundest kui koolitöödest. Ma olen emotsionaalne multimiljonär. Intellektuaalselt on muidugi kõvasti arenemisruumi, aga õnneks seda tööd saab ilma kehata ka edasi teha.
Tallinna perekond on kirgede tormist läbi raputatud. Ma tänan jumalat, et lõpuks ometi on mu teiste valu läbi oma keha läbimise võimel täielikult õigustatud eesmärk, sest esimest korda elus osatakse seda hinnata. Ja ma pole kunagi kelleltki seda osanud isegi eeldada, samamoodi nagu ma ei ole seda võimet sellisel moel tunda valinud. Ma elan teisi inimesi FÜÜSILISELT läbi. Ma ei saa mitte kunagi normaalseks, ma pole kunagi normaalne olnudki. Ja mitte keegi ei hakka mind sellepärast enam vägistama, mitte kunagi! Nüüd ma alles saan õitseda, olla täielikult oma potentsiaali vääriliselt, sest ma ei pea kogu oma aega raiskama enesele selgitamisele. Mis on üldse sõnad? VÕIMALUSED midagi tähendada. Tõeline tähendus materialiseerub vaimu jõul. Sõna on illustratsioon usule, mis on kasvanud ellujäämisest. Minu elu on minu religioon, ma olen siin kõik rituaalid ise välja mõelnud, ise oma kannatused kannatanud ja võitlused võidelnud. Ja ma saan kohe aru, kui keegi tahab au omale võtta. Aga teate, sitarotid, kukkuge ise oma pasa sisse ja hakake end ise kasvatama. See et ma tahan, ei tähenda, et ma pean kellegi ema olema. Armastus on vabatahtlik, seda ei kerjata.
Aga mul on üks plaan küll, kuidas maailma armasust paremini mõistma panna. Ja seda ma ütlen, et ükski süsteem ei saa mind nussima hakata, sest mul on vaja oma elutööd teha. Selleks ma sündisin siia ühiskonda just sellel ajal ja sattusin just nende inimeste juurde, kelle juurde ma pidin sattuma. See ei saanudki kuidagi teisiti minna. Ma jaatan kogu oma elukäiku totaalselt, see on toonud mind sinnamaale, kus ma näen ja tunnen ära märke mis jutustavad mulle seda, mida ma pean teadma.
Aga sina elad minevikus, kui mina elan tulevikus. Sinu õrnus laseb mul tunda iseendas ära õrnust, millele ma kunagi otsa ei julenud vaadata, sest ilu, mis on sinus on nii sarnane minu omaga. Ma pidin nägema sind, et sellest aru saada ja see ära tunda. Nüüd julgen ma palju rohkem, sest sa lihvid mind tegemata ühtki liigutust. Ja kui minust saab briljant, siis võtad sa mu kõikide teiste seast ja viid ära - sinna, kus ma alati olla olen tahtnud.
Saan homme kokku poistega, keda pole ammu näinud. Nad isegi kirjutasid mulle, et tunnevad puudust. Mulle on alati meeldinud nendega pargis istuda ja suitsu teha. See on nii aus ja võrdne, sest see on tõeline sõprus: ei eelda mitte midagi, on alati olemas ja jagab kõike, mis kaasas.
Milline lohutus mulle, et seks on kadunud. Midagi ei hõõru ega rõhu enam. Revolutsioon on edukalt läbi viidud. Füüsiline maailm on nüüd jälle mäng, milles võib uuesti iga kell tantsima hakata.
Ma pean endale tunnistama, et ei tohi oma parimate omaduste väljaarendamist lasta pärssida välise maailma idiootsuste pärast. Teiste inimeste rikutus ei puutu minusse. Mu tundlikkus on mu pärisosa ja sellel on siin elus kindel eesmärk, ma pean seda usaldama. Tänu sellele on juhtunud mu elus kõige õigemad asjad. Mida enam ma lasen sel õrnusel välja kujuneda, seda paremini see mind - ja kogu inimkonda! - teenib. Mu võimed on mu väärtus, mina olen iseenda tunnete indikaator, ülejäänu on vaid reflektsioon hinge seisundist.
Mina ei tea, kuidas inimesed suudavad seda paska uskuda, mida nad iga päev ajalehest loevad, ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Ja olla ilma igasuguse usuta on ikkagi puhtam olnud kui see sitt seal. Aga noh, igaühel oma huvid. Ilmselt üks kannatlikkuse õppetunde jälle: kuulata, kuidas mehed omavahel poliitikast räägivad. Naljakas on ka see, et iga kord kui ma isegi proovin kellegi käest midagi poliitika kohta teada saada, ja me vestleme, siis ma unustan kõik kohe ära. Raha ja poliitika on kaks asja millest mul ikka sügavalt ükskõik on, pole midagi parata. Aga päris nii see ei ole, et materiaalne maailm mind üldse ei huvita. Ma oskan väga asjadest lugu pidada.
Ma lasen endal tasakaaluks ratsionaalsele maailmale kümmelda oma tunnete vannides, kui kell on juba liiga palju, et seletada maailmale järjekordselt lahti mõnd rida mis mu enese jaoks on ammu läbituntud. Siia panen ma oma oleviku, kus asub mu hing, et keegi, kes isegi aru ei saa et hing temagi sees on, seda ehk võib-olla kunagi lugema võiks sattuda. Aeg ei ole vaid et tegelda tühjusega, mis argipäevas on vaakum imemaks üht olemist teisesse, vaid et olla ka vahelduseks iseendaga. Sest sellest seltskonnast peaks eelkõige lugu õppima pidama, et tõmmata enda juurde ligi kedagi, kellele ei pea selgitama miks.
Ja nüüd ma juba irvitan sellele eksamisessioonistressile, sest ebaõnnestumise kontseptsioongi on mu elus ajalugu. See institutsioon vajab mind rohkem kui mina teda, aga muidugi - meie suhte pikaajaliseks jätkumiseks olen ma tema suhtes siiski väga lugupidav, eal teda alahindav, ausalt. Aga hea (tulevane) professor on oma eripäradega, ta ei ole poolfabrikaat, vaid seavere ja vabapidamise kanade sita väetatisega kasvataud köögiviljadega gurmee, mis ei tee lihtsalt kõhtu täis, vaid on ka kogu loodust arvessevõtvalt õiglane. Ma ei pea siinkohal meelde tuletama, kes on loodus.
esmaspäev, 2. jaanuar 2017
kannatlikkuse proovikivid
Praegu just sain aru, mis toimub. Terve nädalavahetus on täidetud naiste kannatustega, mida ma kõrvaltvaatajana pealt olen sunnitud nägema. Jumal tõesti loeb mu blogi, sest ta loob mulle ülesandeid vastavalt sellele, kuhu ma ise oma peas jõudnud olen. Mida tähendab armastada selle kõige üleüldisemas tähenduses? See tähendab armastada ka teda, kes on sust lollim. Halastamine ilma hinnanguta. Ja eilne oli ilmekas tõestus kannatuse ja kannatlikkuse kattuvusest. See käib nii: istud, kuulad ja vaatad targematele otsa.
Mul hakkab tekkima kahtlus, et inimesed, kes on akadeemiliselt väga pädevad, on üldjuhul psühhopaadid, kes ei saa iseenda hindamisega hakkama, seega on alati koolis kõige paremad, et kuskilt tähelepanu saada. Ma ise olen ka igast haigeid asju teinud tähelepanu saamiseks ega väida absoluutselt, et mu hinnangud oleksid objektiivsed, aga elukogemus hakkab jälle mustrile rõhuma. Olen algusest peale haridussüsteemi suhtes umbusklik olnud. Ja ses suhtes ma usun, et psühhopaadil ongi suurem infotöötlusvõime ja fantaasia, sest muidu ta ei suudaks igast haiget sitta genereerida. Ainult emotsioonide adekvaatse analüüsivõime puudumine teeb taolisest intelligendist sotsiaalselt ebapädeva psühhi. Aga äkki orgaaniline tasakaal seal masinavärgi vahel vedelebki? Sest kas on süsteemi, mis päriselt hoolib inimese hingest? Kõik loevad numbreid ju.
Ma arvan, et varsti ma hakkan pidama vaikuse maratone. Nii hea on vait olla, kui inimesed end lolliks teevad. Pole mingit isu neile kaasa elada või neid õhutada, aga kannatlikkuse trenn on hea. Alguses paneb kannatama, aga olen täesti veendunud, et lõpuks võidab ikkagi kannatlikkus. Vaata: kannatus on isegi lühem sõna kui kannatlikkus. Kannatus annab negatiivse hinnangu, aga kannatlikkus on emalikult hell. Aga et mu süda on nii hell väiksest peale, siis olen ma saanud palju ülelastud, ja see on mind lolle kartma pannud. Tegelt on point selles, et ühelgi lollil ei saa mu üle võimu olla. Headus on targem kui lollus, sest see laseb enne rumalusel rääkida, vajamata pidada end temast tähtsamaks. Sest headusest ju paremaks ei lähe. Üle võlli on vaja minna ainult selleks, et sealt sama kiire hooga tagasi tulla. Ilgelt roopima ajab. Aga lastele väga meeldib samu asju korrata, seega kuigi nad enne kiikumaminemist on oksendamist üle võlli kiikumisest kogenud, unustavad nad selle ebameeldivuse enne uuesti kiikumist täielikult. Narkootikumide pilastamine emotsionaalse ebakindluse vähendamiseks toimib täpselt sama skeemiga. Kogu sapp oksendadakse välja vahetult peale liiga pikaks veninud triipe. Miks keegi peaks lohutama last, kes ei õpi oma vigadest?
Emotsionaalne tähelepanupuudus lapsepõlves (kui ei hoolitud lapse tunnetest tema elusse puutuvate otsuste langetamisel) elatakse täiskasvanueas välja lähisuhetes - seda hullemini, mida lähedasemad ollakse. Psühhopaat peab olema täiesti kindel, et vastane on saavutanud täieliku emotsionaalse avatuse ja hakkab aju nussima just sel hetkel. Üldiselt on see välk selgest taevast. Sest "inimene oli nii mõistliku jutuga". Sellepärast institutsioonid ongi putsis, et jutt peab ainult mõistlik olema. Juhtuvad ka ennenägematud asjad! Ja need juhtuvad sellepärast, et usutakse ka mittemateriaalset samavõrd nagu materiaalsetki. Mida rohkem kellessegi/millessegi usutakse, seda võimsam ta/see on.
VALI JUMAL TEAB MIDA!!!
Mul hakkab tekkima kahtlus, et inimesed, kes on akadeemiliselt väga pädevad, on üldjuhul psühhopaadid, kes ei saa iseenda hindamisega hakkama, seega on alati koolis kõige paremad, et kuskilt tähelepanu saada. Ma ise olen ka igast haigeid asju teinud tähelepanu saamiseks ega väida absoluutselt, et mu hinnangud oleksid objektiivsed, aga elukogemus hakkab jälle mustrile rõhuma. Olen algusest peale haridussüsteemi suhtes umbusklik olnud. Ja ses suhtes ma usun, et psühhopaadil ongi suurem infotöötlusvõime ja fantaasia, sest muidu ta ei suudaks igast haiget sitta genereerida. Ainult emotsioonide adekvaatse analüüsivõime puudumine teeb taolisest intelligendist sotsiaalselt ebapädeva psühhi. Aga äkki orgaaniline tasakaal seal masinavärgi vahel vedelebki? Sest kas on süsteemi, mis päriselt hoolib inimese hingest? Kõik loevad numbreid ju.
Ma arvan, et varsti ma hakkan pidama vaikuse maratone. Nii hea on vait olla, kui inimesed end lolliks teevad. Pole mingit isu neile kaasa elada või neid õhutada, aga kannatlikkuse trenn on hea. Alguses paneb kannatama, aga olen täesti veendunud, et lõpuks võidab ikkagi kannatlikkus. Vaata: kannatus on isegi lühem sõna kui kannatlikkus. Kannatus annab negatiivse hinnangu, aga kannatlikkus on emalikult hell. Aga et mu süda on nii hell väiksest peale, siis olen ma saanud palju ülelastud, ja see on mind lolle kartma pannud. Tegelt on point selles, et ühelgi lollil ei saa mu üle võimu olla. Headus on targem kui lollus, sest see laseb enne rumalusel rääkida, vajamata pidada end temast tähtsamaks. Sest headusest ju paremaks ei lähe. Üle võlli on vaja minna ainult selleks, et sealt sama kiire hooga tagasi tulla. Ilgelt roopima ajab. Aga lastele väga meeldib samu asju korrata, seega kuigi nad enne kiikumaminemist on oksendamist üle võlli kiikumisest kogenud, unustavad nad selle ebameeldivuse enne uuesti kiikumist täielikult. Narkootikumide pilastamine emotsionaalse ebakindluse vähendamiseks toimib täpselt sama skeemiga. Kogu sapp oksendadakse välja vahetult peale liiga pikaks veninud triipe. Miks keegi peaks lohutama last, kes ei õpi oma vigadest?
Emotsionaalne tähelepanupuudus lapsepõlves (kui ei hoolitud lapse tunnetest tema elusse puutuvate otsuste langetamisel) elatakse täiskasvanueas välja lähisuhetes - seda hullemini, mida lähedasemad ollakse. Psühhopaat peab olema täiesti kindel, et vastane on saavutanud täieliku emotsionaalse avatuse ja hakkab aju nussima just sel hetkel. Üldiselt on see välk selgest taevast. Sest "inimene oli nii mõistliku jutuga". Sellepärast institutsioonid ongi putsis, et jutt peab ainult mõistlik olema. Juhtuvad ka ennenägematud asjad! Ja need juhtuvad sellepärast, et usutakse ka mittemateriaalset samavõrd nagu materiaalsetki. Mida rohkem kellessegi/millessegi usutakse, seda võimsam ta/see on.
VALI JUMAL TEAB MIDA!!!
Tellimine:
Postitused (Atom)