Tagasi?

Mul on jälle korduvalt mõttevälgud pähe löönud. Viimased pool aastat on olnud jaburalt depressiivsed. Sest ma olen narkomaan - ja olnud seda väga väiksest peale. Ma olen sõltlane armumisest, armastusest, ilust, poistest, kingadest, kaifist - nendele olen ma ori, need on viinud mind hukatuse äärele. Mu viimane romantikahelistik kummitab mind siiani ja ma pole päris tõsiselt seda meloodiat ikka unustada suutnud. Seda ilmselt seetõttu, et midagi uut pole juhtunud. Ja kas ma saaksingi üldse latti enam alla lasta, kui saatuslikkus mind kõige ootamatul hetkel on tabanud?

 Ei, ma pidutsen nüüd endale. Istusin täna pärast pool kaksteist koju ja poolteisttundi meikimist Tartu Raekoja platsis, jõin ploomi siidrit ja suitsetasin halba ploomi tubakat ja imestasin jälle, kui maitsetu võib oll Rüütli tänav. Käisin oma litribareti, sinise kasuka, pronkläikeste pükste ja punaste saabaste ning kunstripsmetega kõik Tartu urkad läbi, aga ma ei suutnud üheski kohas isegi jooki võtta, sest  s e d a  tunnet ei olnud. Ma tõesti üritasin.

Stilistiliselt onju - ma ikkagi ei lase inimesi vetsupotist alla ainult seetõttu, et neil ei ole tunnetust, see oleks idiootne: arvata, et kõik peaksid olema minu jaoks olulisel alal pädevad. Seega on ego see, mis ikkagi otsib endaga sarnast, see on: mõtlemise maitsekust. Stiil on, ma pole seda arvamust muutnud, suhtumise küsimus - kõiges ja alati ikkagi eelkõige vaimne häälestatus. Sest väline maitsekus ei ole ärapetetav - ka kõige kombom kombo ei tööta, kui see ei peegelda sisemist valmisolekut oma välimuse tõeliseks väljenduseks.

Also - mulle tundub, et keegi ei saa aru, et next big thing on 70ndad. Tra küll. Kõrge värvel jub vaikselt hiilib aga no halloo Eesti eksole. 

 Ja halloo, et kõik kohad on nii seksi täis. Kevad ilmselt. Ma kolisin just kommuuni ning mu korterinaaber on suht panotüüp - fabulous ja stiilne and gets it all the time. Ma kuulan ja elan kaasa, hell yea, aga mingi nädala pärast seda kõike avastan end mõttelt, et oota, ma ei ole nagu ugly as ass, aga miks see minuga ei juhtu? Oleksin üheöösuhtefaasiga suht rahul, aga see ei ole lihtsalt kontingenti arvestades võimalik. Jälle see sama viga. Ja liiga kõrged standardid. Miks? Ma ei taha ju kindlasti nende tüüpidega mingi abielluda, aga fuck needs to be fuckable. 

LIKE THIS - RIGHT HERE, RIGHT NOW, TAKE IT OR GO HOME

aga no bitch please, kas keegi peale minu üldse kannab kombineed?

Ent olles nüüd jälle sadant asja korraga teinud, taas silmitsi seistes Lolita issue'ga, tuleb tõdeda, et rohkem peab käima enese seest väljas. Eile õhtul, niimoodi minnes, kogemata liiga silmatorvakalt spiooni jaoks, saades tähelepanu, mis polnud üldse mu otsene eesmärk, pidin ma ikkagi ainult iseenda põnevusenergias hulpima, sest ei leidnud lainepikkust, millel seda jagada. Muide, ma arvan üldsegi, et edevus kui selline ei saa olla eraldiseisev isiksuse vaimsest esteetikast. Sellepärast on mu silmad jälle avanenud mingitsorti vaimsele selgeltnägemisele. Kuidas ma tahaksin, et mul oleks privileeg teha igast ettesattuvast mind millegi poolest (nii halva kui hea kui miljoni muu särava koosluse poolest) võluvast kompositsioonist pilti ja see avalikult lahti seletada! Sest ma saan! Ja mind võlub, kui ma näen seoseid, millest ma vahelduse mõttes ka aru saan. Jätkuvad ka kohustuslikud webcam pildid tuunitud minust. Karakterid astuvad tuppa.

KUIDAS ASENDADA

https://soundcloud.com/azealia-banks 

arva ära, kes on pildil

https://soundcloud.com/fjodor-nikolajev/symphony-of-house-in-sorrow-by

Südamemurdmishooaeg

Suvi oskab lootusi hellitada. Voodi on nagu kreemjäätis, kus armunud pead veeretada. 

Augusti lõpp toob äkilise külmapuhangu. Otsin välja mantli. Kummimantli.

The boys are weak.

And I'm still trying to help them out.

Jäätist on tegelikult rohkem, kui suvel tundus..

Nii palju, et ma jään pimedaks.

Sõidan nüüd Tallinnasse stilist-rätsepaks õppima.

Loodan, et see ei saa jälle takistuseks.

Back to minimal. Noad pungitavad taskust välja.

Võtan kaasa kleidid, teksad ja T-SÄRGID.

Kingad.. murravad mu südame.

Mul oleks nii hullult sellist juukselõikust vaja. I'm dying in my hair.

MONOKROOM. TULEB. BE. PREPARED!

Panen kõik panused seekord punastele suudlustele.

ma tahan rääkida kujundite keeles

Võõrutusnähud Pääskülas

Õnneks on august. Vihma sajab ja see mulle meeldib. Olevik raugeb, veidi jahe, aga mitte päris külm. Sain just järjekordselt maaniakarusellilt maha. Nüüd loodan küll, et tükk aega enam ei joo. Inimesed on mu puha ära hooranud. Jah, ma ei ütleks, et ma ise üldse nii suur hoor oleksin, nagu ma reklaamin, aga inimesed tõesti hooravad mind. Mul justkui poleks õigust oma sõpradega olukordi vaikides jälgida, sest mu venelased ja maakad - me peame tegema pidu. Me peame tegema kõike.

"Mida me pildistame enam, hakkame nüüd jooma!"

Sain hiljuti 24

tARTuff 

Loomulikult joon võõraste meestega viina. Isegi kui me oleme järve ääres ja neil pole ISEGI PAATI.

Südaöised praekartulid Narva maanteel

Ühesõnaga on niimoodi. Enne sünnipäeva armusin metsikult. See pole minu puhul mingi ime, sest ma olen kogu aeg armunud (Lana Del Rey:  I’m the last girl on Earth / So, baby, let’s get it on), aga nüüd ma enam ei tea - kas käituda jälle nagu hullunud loom või võtta esimest korda aasta aega, et veel kord oma variandid läbi vaadata. Slava ei saanud aru, mida ma veel passin. Slava tunneb mind 20 aastat. Slava nägi seda tüüpi, me jõime viina ja järgmine päev ta ütles mulle, et mida ma veel passin. Minule on sellised mõjutused väga suure kaaluga. Aga ma tean ka, et ma olen loodusõnnetus. Enamik mehi ei kannata mind välja. Nad on selleks liiga nõrgad. Slava armastab looduskatastroofe. 

Mida ma armastuseks pean

Mida mulle armastuse kohta öeldakse

Mu eelmine peika. Ma tõesti armastan teda.

Aga siis me mõtleme tüdrukutega, et pohhui need mehed ja paneme sukad jalga ja läheme linna.

Kuni kõik juhtub jälle otsast peale. Illustratsioon mu suhteajaloole.

Ja siis olen mina süüdi. Ja siis olen mina hull, taltsutamatu, maniakaalne, domineeriv. Lits. Kui sa seda siiamaani oled lugenud, siis ehk saad aru, et ma ei tee seda kõike pahade kavatsustega. Ausalt, mul pole aega, et kellelegi sitta keerata. Aga juba väiksest peale on minuga kogu aeg midagi juhtunud. Ma üritan nüüd ohjad enda kätte saada, aga seda suurem võim mul on siis teiste üle. Mul pole plaanis seda halvasti ära kasutada, aga.. see ei tee midagi lihtsamaks. Teadmine ja sellest vaikimine on hoopis teisel tasandil piin. Sest nii peab üle olema oma emotsioonidest ja teiste inimeste lollusest. Ja lunastada lunastada lunastada oma patust hinge.

Ma olen printsessiks kasvatatud, mis jääb üle muud kui printsess olla

Õnneks on olemas raamatud ja veel võimalus metsa põgeneda, kuigi mõlemis linnas oleks vaja teha rohkem kui jõuaks. Aga ma tahan lihtsalt ära joosta. Kõigest eemale. Linnas on selleks narkootikumid. Ma olen tupikseisus. Ja siis kõik need inimesed, kes on pimestatud sellest, mida neil vaja on, mõtlemata, mis teistel, nende lähedastel, vaja oleks. 

Ma olen isegi loomadest ümbritsetud, aga õnneks nad ei räägi sõnadega. Nad on vait ja neil on silmad ja käpad ja saba. Ja nad on metsikud.