DIAGNOOS

Ma hakkan juba isegi kahtlustama, et mul on teatav patoloogia - jah, Kärt, need mustrid. Aga seda ainult seetõttu, et nüüd, kus mul on rahu ja vabadus, kipun ma ikka kuhugi ära. Kuhu on mul minna rahust?
Iseenda juurde käimine, kõikide nende poiste vahepeal, on nagu omamoodi tuleproov. Ma pean mehi oma elus sõnumitoojateks ja muidugi olen ma sellepärast #daddy_issued, lits, ebastabiilne ja hull. Aga ma usun neid viimaseid asju ainult siis, kui mõni mu lugupeetud poistest seda ütleks, ent nad on pigem nagu spordifännid Tartu Maratonil, tulihingeliselt mulle kaasa elades. Ja nad muutuvad aastatega ainult targemateks, mis tähendab ka, et järjest vanemateks. Sellepärast võin südamerahuga ühele, kes minusse on armunud, öelda, et mulle meeldib üks teine ka. Ja kui juba kaks tekitavad teineteisega minus kahtlust, kumma poole kalduda, siis on viimane aeg proovida üksi olla. Vähemalt praegu tundub mulle see parima mõttena. Ja eetilise valemina tundub see loogiline. (Kes nüüd hull on, ah?)

Teine külg selle eetilise platvormi kõrval on asjaolu, et see astub ilusti mu isiksushäire mustriga sammu. Aga miks ükski brošüür ei seleta ära, mis värk see "tõeline" reaalsus siis on, millest ma pidevalt mööda kaldun? Ma arvan tegelt, et on aeg uueks isiksusetüübiks, meil on ometigi juba 21. sajand: PSÜHEDEELNE ISIKSUS ehk inimene, kes on seisundis, kus ta meeled on võimendatud tundlikkusega ning milles võib esineda kokkupuuteid nähtamatu maailmaga. Sest ei, narkootikumid ei kao ära mitte kuhugi, nad kasvavad maa seest välja, et inimest aidata, ja need on loomulikumad kui raha. Mitte, et ma kogu aeg paugu otsas istuks, aga ma saan kindlalt väita, et looduslikud medikamendid on tõhusamad kui retseptid. Aga no see on juba kindlasti reaalsusest irdunud jutt, peaks ikka mingit palga pärast tööd tegema ja.. aga ma tõesti ei vali neid tundeid, mida ma tunnen ja ma olen võimetu neid ignoreerima. On mõned stsenaariumid, mis ma olen mõelnud, mis võiks olla mu rahutuse taga:
a) varases nooruses kogetud traumaatilised sündmused - mu vajadused hoolitsuse suhtes on olnud suuremad pakkumisest ja ma ei oska siin kedagi süüdistada ega isegi süüdi olla: ma olen sündinud sellesse keskkonnda, mida ma oma karmaga ära olen teeninud. Ja seda sama karmat teenin ma ka praegu.
b)  narkomaania, mis algas väga ammu enne kui ma ühtegi droogi proovisin: see on mingisugune endorfiini- ja/või serotoniinipauk, mida ma armumistes tripin, ma olen sellest alates lasteaiast saati jõhkralt sõltuvuses.
c) usu puudumine, et armastus on õige, sest tunded, samaväärselt muude kehaväliste ainete sisestamisega, kakuvad mõistuse nii lahti, et mul kaob pind jalge alt. Droogidega tuleb sellest lihtsamini välja ja keegi teine, peale mu enda kannatlikkuseproovilepaneku, ei saa sellest otseselt puudutatud.
Mu spiritismitripp kinnitab oma kontsentreerituses siiski seda, et südameõigust tuleb ilmtingimata järgida, sest jumalikkus ongi see, mida on võimatu seletada sõnadega. Armastus on jumalik ja kedagi armastada on privileeg inimeseks olemisest.

Aga iga inimest armastada on täiesti erinev kogemus ja sellepärast jääb selle vahele armukadedus. Ma ju võin seda praegu näha omamise perspektiivist inimeste keskel, kes ei suuda hoomata kosmilist tingimusteta armastust, kus kõik armastavad kõiki, aga selleks pole maailm veel valmis, kuigi ma näen märke sinna jõudmisest.
Viimase punktina võiks veel lisada praeguse eluetapi kulminatsiooniks ka selle, et ma elan selles rahus läbi oma lapsepõlve lõpetamata osa. See et minus pidi üsna vara rakenduma enesekehtestaja pärssis mu lapselikku vabadust, mis kokkuvõttes tuleb mul loomingus kasuks, seepärast olengi ehk vaatluse suhtes väga väga loov. Aga loomingulisus iseensest on tavainimsele raskestiseeditav. Ma ei taha enam rõhutamise pärast rõhutada oma keerukust, aga kurat, ma saan ise ka aru, kui ohtlik on lähisuhe minuga. Kellelgi pole lihtne. Aga kui sa mind armastad, siis sa tuled selle tripiga kaasa ja ühte ma võin garanteerida: igav ei hakka. Samas on ka minus päris sügav igavus peidus, olen selles kindel, aga sel ei ole veel palju võimalust särada olnud. Küll õnn toob ka tema oma roosas pales.

I like to leave my fears behind. Ja nagu tuleb välja, siis minu kahtlusele oma tervemeelsuses jälle ära kolida, saab saatusliku kinnituse tõsiasi, et maja pannakse müüki, kus ma praegu elan. Saatus on minuga kenasti dialoogis. Plus, selle maja dekoratiivne värv valge kõrval on sinise ja rohelise vahepealne, võiks öelda, et ma kolisin väga sujuvalt oma südamesse, elasin seal talve, tegin ta seest korda ja nüüd tuleb mul teistesse kohtadesse minna teisi tegusi tegema.
Märgistuseks tarokaardid: kümme mõõka, kaheksa sauda ja judgement.

mu elu hümn

Ikka veel pole vaja kellelgi muretseda.
Ma arenen jätkuvalt. Omasoodu.

kohalejõudmisi

Viimasel ajal olen küll tundnud, et tuleks uuesti hakata raamatuid lugema. Kui see muusika ainult nii palju kutsuvam ei oleks.. Aga mõne asja pean kirjutamisest siiski veel ära märkima. Käisin Tamsalus mõned päevad vanal kooliõel külas, kes välismaalt siin, ja siis muuhulgas käisime koos ka mu vanaema juures. Kala söömas. Isa püüdis ahvenaid, päris head olid.

Rääkisin oma põhilised tajumisnihked ja perspektiivimuutused ära, sõbranna oli isegi nõus ja julgustas mu tehtud otsuseid tagantjärele, ent miski oli meie vahelt kadunud. Mina olin kindlasti keegi teine. Ma ei tea, kas asi on minu tuimuses või kõrgetes ideaalides, aga võib-olla nägin ma teda esimest korda tõeliselt. Ja seepärast nägin meievahelist kontrasti, inimestena, ning mõneti rõhus mind mõte sellest, et oli midagi, mida enam pole, mis meid ühendas. Aga midagi pole teha, inimesed on üks mets ja kui me olimegi sama puu, siis nüüd on me oksad erinevad. Ei saa taga igatseda seda, mida pole, vaid ikka leppida sellega, mis on ja see on kindlasti austus - austus teise inimese vastu sellisena, nagu ta on.

No ja siis see stseen, et .. eelmise nädala seisuga olla hääletamistulemus positiivne olnud ja see nädal peaks leping tulema. Rääkisin vanaemale sellest, mille peale  ta jällegi rõhutas, et nüüd pean küll tööle hakkama. Mul on üsna kõrini inimeste "raudloogilistest" järeldustest. Et kui ta ei tea, mis järgus mu töö on, siis ma järelikult ei tööta või? Et kuna mul pole raha, siis ma ei tee tööd? Kuidas saab üldse tööprotsesse, mis on abstraktsed, sest need on vaimsed, mis tähendab mittemateriaalsed, kellelegi tõestada ja miks üldse peaks keegi ootama sellele tõestust? Ma võtsin seda veits isegi solvanguna, et inimene, kes on mind kasvatanud ja mind tunneb, peab mind pigem laisaks kui ausaks. Ja kuna ma olen tüdinenud ennast maailmale õigustamast, siis kordasin ma jäjekordselt ja resoluutselt ainult, et muretsemine tekitab muret ja headus tekitab headust. 

Ja ma ikka veel ei viitsi teha HALVA MÄNGU JUURES HEAD NÄGU. Kui mulle ei meeldi kellegi suhtumine, siis jah, ka mina võin seda väljendada ja sellele reageerida. Ja õigupoolest isegi mittereageerimine on reaktsioon, nii et ka mina ei pääse maistest ahelaist.

*

Lugesin praegu seda Kristiina Ehini arvamuslugu ja esiotsa tahaksin vabandana oma kunagiste sõnade pärast intervjuus Pärnitsaga. Iroonilisel kombel oli ka minu toonane märkus soorollilise metatasandiga, mille taustsüsteemi saangi ainult ma ise seletada. Vastavalt mu enese arengule proijtseerin ma alati teistele neid omadusi, vastavalt siis positiivselt, kui need mulle mu enda puhul meeldivad või nendega kuidagi muudmoodi hästi on, või negatiivselt, kui ma neid endas hästi ei taju või neist ülepea arugi pole saanud. Ja nii on minu naiselikkusega ka - ma olen selle suhtes ikka veel mingi koha pealt ebakindel, sest mingi osa on (ja vahel ma juba kahtlustan et jääbki) minus lapselik. Ehinist aga õhkub ürgnaiselikkust, midagi sellist, mis minus on haavatud, ja mu armukadedus tema selle omaduse terviklikkusest riivas mind oma positiivsuses. Ja olgem ausad, Kenderi & co seltskond ei mõju mu täispussy hingeelule ka üldse normaalselt. Kordan veelkord, et olen ülikeskkonnatundlik ja kui ma satun halva energiaga kokku, muutun ma ka ise halvaks. Need pidurid on ehitamisel. Igast liigutusest ja valikust oma elus tuleb olla teadlik, et inimlik areng saaks olla lakkamatu. Seega siinkohal vabadan Ehini ees, kuigi vaevalt ta on kuulnud seda intervjuud, loeb seda blogi või üldse minust kuulnudki on. See lihtsalt vaevas mind päris tükk aega juba.
Aga artiklist nii palju, et see on mingi jumala megaloogiline järeldus. Ma üldiselt ei loe ajakirjandust, üldse. Eelmainitud põhjustel - mõjutuste valik. Oleme paaril hommikul Liisuga enesekindlusest rääkinud ja otsapidi see ajakirjandus jõuab inimestega samma punkti - miski ei tundu mu jaoks piisavalt huvitav. Loojana tajun ma ennast olemas sellises arenguetapis, kus ma ole väga intiimsetel otsingutel iseenda originaalsuse kehtestamise suunas. Tunnetada ja tunda endas ära see algupära kübe, mis eristab ja täiendab mind kogu selles universumis on minu võti kogu maailma mõistmise juurde - milleks peaksin ma seda salaraja sissekäimist hägustama millegi kõrvalise või veel hullem - lärmaka ja avalikuga? Mul on hingerännak. Ma olen millelelgi väga lähedal. Ja kui tänulik ma olen, et mul on võimalus seda teed otsida nii rahulikus ja armastavas keskkonnas - südamevärvi majas, kus keegi minus ei kahtle ega ründa mind. 

Miks ma lihtsalt mehele ei lähe

Mu rännakud on alanud ja kestavad siiani teesi all koos on kergem, millest võiks järeldada, et selle eeldus on olnud üksindus. Selline üksindus, mis pole lasknud mul iseendaga koos liikumatult olla, mis on sundinud mind kurbuse mugavusest hoolimata kuskile eksiteedele uitama. Ja siin ma nüüd olen, järjekordne toauks selja taga sulgumas, jälle kellegi süda murdumas..

Olime nädalavahetuse koos, ma tundsin, et olen kodus, sest tema südame sees on minu kodu. Me ei riidle ega kurjusta, sest me armastame. Ja et selle armastuse sees oli kokkulepitud vabadus, tundsin ma vajadust seda vabadust ära kasutada. Sest me olime nii kokku leppinud, valesid ega petmist ei tohi olla. Ja oma vabaduses olen ma alati taodelnud ausust. Kõik need kuud, mil me aina korrutasime teineteisele, et me oleme ainult sõbrad, kuigi esiteks minul tunded tekkisid, mille ma enda jaoks ümber programmeerisin, kuni paar kuud hiljem tema asja tõsiseks tahab pöörata. Miks nüüd ja kuidas enne polnud mu hinge näha? Sest ma ei olevat lasknud heal poolel iseendast eriti välja paista. Lugu minu nipsakast keerukusest algab aga ikka selle vana hea Monroe tsitaadiga, et 

Ma muidugi ei saa teistelt inimestelt eeldada, et neil oleks empaatiat ja filosoofiat trippida elu miinusalade taga peituvat potentsiaali. Kõik ei tea, et katki läinud portselani on võimalik kokku kullata; ei suuda järeldada, et korda tehtud asjades on veel suurem väärtus. Mõned näevadki ainult seda, mis ei ole. Ja kuigi ta on näiliselt positiivne ja rahulik inimene, on ta lihtsalt õppinud varjama ja peitma oma hüsteeriat ja viha ning nüüd pole tal ka aimugi, mida kurbusega peale hakata, sest tal lihtsalt pole kogemust. Aga on vähe, mida mina kurbusest ja üksindusest ei teaks.. Ja armuda minusse on esimese asjana leppida sellega, mis ma ei ole. Kui lennata ükskõik kellele oma ideaalse inimese kuvandiga peale, siis sa tegelt ei näegi inimest, kellega sa suhtled.  Sa ei lase tal olla ükskõik milline, vaid mängid, et ta on see, kellele sa ise oled konstrueerinud. Sa annad hinnanguid ja pettud nendes, sest proijtseerid teise inimese peal oma fantaasiat, mis pikema järelemõtlemise peale võib ikka päris haigeks osutuda.
Samas - me kõik teeme seda. Meil kõigil on mingid meist suuremad psüholoogilised alateadlikud mustrid, mis meid juhivad. Mida tõsisemad, see tähendab sügavamad on meie suhted, seda enam kulutavad need kihte, mida me maailmale endast näidata tahame. Minu kiht on olnud dominatrix, kes peab oma väljasuremisohus ülitundlikku hinge samal ajal peitma ja kaitsma, sest maailm ei oska selliseid asju hinnata, maailm ei saa aru, miks selline oldakse ja kuidas üldse nii võimalik olla on ja sellepärast tundub maailmale, et ma olen ohtlik. Haruldusega on ikka see sama teema, et hirm ja iha ei tee teineteisel vahet. Selleks, et mõista endast kardinaarselt erinevat peab tundma iseennast, et mitte anda teisele hukkamõistvat hinnangut. Liiga tihti on hinnang seotud mugavusega kategoriseerida maailma mingitesse piiridesse. Ma ei ütle nüüd otse, et seda saaks tegemata jätta, aga ma pakun võimaluse proovida seda mitte teha.
Sellepärast ma ei lähegi mehele, et see oleks lihtne. Lahendaks päris palju materiaalseid probleeme mu jaoks, vanemad oleks õnnelikud ja vanaema süda ei valutaks ja. Mina saaks oma painele toeka pinnase ja mugavalt saaks vinguda jne. Aga türa ma ei sündinud siia ellu selleks, et siin lihtsalt kenasti aega veeta. Kuigi elades võib teha tõesti ükskõik, mida sa teha tahad, peaks inimesel olema siiski sisemine orientiir, mis teda tõmbab ja tõukab. Ja mu kõhutunne ei vea mind alt, eriti nüüd, kus ma ei näe oma elus korratust kaose mõttes, vaid hingelist instiktiivsust, mida kõik inimesed rõõmsal kõval häälel ikka ja jälle hullumeelsuseks nimetavad, sest neil pole aimugi omaenese sisemisest vabadusest. Sellepärast tunnen ma neile kaasa ja lasen neil mind armastada muretsedes, sest nad ei olegi tundnud jumalikkust. Nad ei usu, et füüsiline maailm on kaduv, nad ei usu, et maailma ei juhita mõistusega, nad ei usu isegi seda, et nad ei kontrolli elu. Ainuke asi, millega nad vähegi midagi muuta saaksid, on oma hinge uurimine, aga seda nad ju ometigi ei tee.

Mul leidub juba sõprugi, kes mind hulluks peavad, mis seal siis ülejäänud ühiskonnast rääkida. Viimasel kuul on mind väga kummitanud see Easy riderist pärit mõttekäik, et 

Billy: Huh. Man, everybody got chicken, that's what happened, man. Hey, we can't even get into like, uh, second-rate hotel, I mean, a second-rate motel. You dig? They think we're gonna cut their throat or something, man. They're scared, man.

George: Oh, they're not scared of you. They're scared of what you represent to 'em.

Billy: Hey man. All we represent to them, man, is somebody needs a haircut.

George: Oh no. What you represent to them is freedom.

Billy: What the hell's wrong with freedom, man? That's what it's all about.

George: Oh yeah, that's right, that's what it's all about, all right. But talkin' about it and bein' it - that's two different things. I mean, it's real hard to be free when you are bought and sold in the marketplace. 'Course, don't ever tell anybody that they're not free 'cause then they're gonna get real busy killin' and maimin' to prove to you that they are. Oh yeah, they're gonna talk to you, and talk to you, and talk to you about individual freedom, but they see a free individual, it's gonna scare 'em.

Billy: Mmmm, well, that don't make 'em runnin' scared.

George: No, it makes 'em dangerous.

SPOILERALERT, oma mõtte lõpetamiseks ütlen ma ära, et see film lõppeb sellega, et politsei laseb mottorratturid, kes lihtsalt mööda Ameerikat ringi sõitsid, sõidu ajal püstolitega maha. Nad surid oma  elufilosoofia tõttu "vabaduse" maailmas, kus nad said vabadusest "valesti" aru. Tulles siinkohal tagasi armastuse vabaduse juurde joonistub välja allegooria, mille me eile õhtul õnneks suutsime ilma tapmiseta lahendada. Olles iseenast läbi meie sõpruse avastanud ja palju enam armastama hakanud, ei tundnud mulle, et kuskil oleks piiri, mil minu vabadus teeks temale haiget. Ebamugavust küll, okei, ebamugavus on hea, sest mugavus tapab. Aga kui ebamugavus juba valuks muutub, siis ei ole kaalukausid võrdsed. Siis ei tööta see armastus võrdsetel alustel. Ehk ei olnud mu hoorav käitumine jälle siiski ainult teadvustamatu negatiivsest käitumisest laetud tähelepanuotsing, vaid täiesti puhas kokkulepetel lubatud süüdimatus. Lõpuni iseendaks jäämine on alati risk, kusjuures kõige suurem ja olulisem risk, mida sa üldse kunagi võtta saad, sest iseenda eest pead sa alati vastutama. Teisi saab mõjutada ainult nii palju või vähe, kui nad mõjutatud olla tahavad. Ja selle eest ei saa eriti vastutust võtta, mida keegi teine tunneb, sest me kõik oleme oma valikutes ja suhtumistes vabad. 

positiivne programm

 Elu headusega

ma alles harjun sellega

Kosmiline sünnipäevakink on: Loomeind.

Kas kired on arengu tunnus?Jah, aga mitte täiuse tunnus; nad on aktiivsuse ja oma "mina" tunnetuse märk; algelises hinges on intellekt ja teadvus idu seisukorras.

Oma kirglikkuse põhjendusele olen ma viimasel ajal kõige rohkem selgitust otsinud. Ja olles armastusloo kirjutamisega uue nurga leidnud, mõistan ma kirele viitavaid saatuslikke märke adekvaatselt, tõeliselt ilma emotsioonita, alles nüüd. Olen loo emotsionaalse kogemise jõudnud täiesti ära protsessida ja nüüdne teadlik töö olustiku, karakterite ja tegevusega on oma reaalsuses juba nii paljusid kujundeid täis pikitud, et mulle tundub, et ma ei saakski kunagi muud, kui muinasjuttu vist kirjutadagi. Luuletajast proosakirjanikuks üleminekul on raskekaal paratamatult detailide tähenduslikkusel, mis moodustab ju olulise punktiiri muinasjutustki.  

Ja selle kõige juures on mõelda siin reaalsuses enese peale nii perversne! Mõnest küljest on narkomaan olla siin isegi aktsepteeritavam, sest see on arusaadavam, kui kirjutamise reaalsuste loomine. Kas see on tõesti geniaalsus, luua enneolematut? Paljas lustihimu vaid, mis toitub minu puhul inimenergiatest.  Õigupoolest.. on see nii selle loo puhul.

Aga tagasi esoteerika juurde tulles, siis ma leidsin selle põhilise astroloogia arvutamiskoha, eestikeelse ja kopeerin siia märkmeteks mõned tähelepanekud:

Sünnikuupäev lisab:
Ühendatud alistuvus ja jõud ning on soodne kestvaiks sõprussuheteks

Elutee number viitab kosmilistele mõjutustele, mis võivad muuta meie elu kergemaks või
raskendada meie püüdluste täitumist.Elutee number on 8
Positiivne variant - materiaalsus.
Sel teel elav inimene on tahtejõuline ja vapper, võib olla suur
materiaalne ja kaubanduslik edu ning võid tõusta kõrgele, kui ei
kahjusta teisi.
Negatiivne variant:
See elutee on seotud karma võlaga ja kui on tehtud olulisi vigu,
siis võib sel eluteel olijal tekkida suuri materiaalseid kaotusi.
Sellisel inimesel tuleb kontrollida oma janu võimu, raha ja edu
järele ning jagu saada kalduvusest sallimatusele ja ebaõiglusele.
See võib olla ohtlik ja isegi mõrtsukalik tee.

Apogeed on täiendavad võimalused või ka suursaavutuste võimalus teatud eluaastate jooksul. Apogee numbri mõju algab sünnipäevast, mitte aasta algusest.Esimene apogee kestab elu algusest eluaastani 28
Apogee number on 8
Materiaalselt edukas periood. Positiivse elu korral kiire tõus võimule. Negatiivselt elatud elu korral majanduslikud raskused.

Kas see on siis puhas karma järelikult, mida ma siin kogen? Ma pean siin arvesse võtma, et ei tohiks tõlgendada materiaalset ja kaubanduslikku nii maiselt, kui kapitalism seda soosib. Mu suhteintriigidessemässituse kulminatsioon oleks võinud tänaseks päevaks ka vabalt hullemini olla lõppenud, kui see on. Materiaalsed kaotused? Ma ei suuda midagi materiaalset üldse omadagi, kuidas saaks see kadunud olla, mida pole olnudki? Selle loogika põhiselt emban ma veel enam tõsiasja, mida ma viimastel päevadel eriti armastama olen hakanud, et mul on  s o e  koht, kus keegi mulle tingimusi ei sea ja ma saan vabas tempos oma maises olemises oma vaimutööd teha, isegi, kui see nii välja ei pruugi paista. 

Esimene väike väljakutse on 3 ja see mõjub eriti
elu esimese poole jooksul, kuid mõningal määral elu lõpuni.
Ära ole nii endassetõmbunud. Elunditest on ohustatud maks ja kurk.

Täielik reality check! Angiinid ja mandlioperatsioon. Teadvustan, et pean end sundima rohkem seltskondades käima, ilma, et seal alati staaritsema peaks. Work in progress.

Peamine väljakutse on 5 ja see mõjub kogu elu.
Arenda enda võimet muutusi omaks võtta. Samuti hoidu ülemäärase seksuaalse aktiivsuse eest. Elunditest on ohustatud närvid ja suguelundid.

Täiendväljakutse on 2 ja see mõjub samuti kogu elu.
Tuleks õppida teistega koos töötama või mitte lootma teistele. Elunditest on ohustatud närvid, magu ja neerud.

JA JACKPOT MUIDUGI:

Kosmiline aasta on 8, isiklik aasta on 7.
Võnked on halvad kõigeks, mis puudutab materiaalseid asju, kuid väga head vaimseks tööks, õppimiseks, kirjutamiseks, filosofeerimiseks ja reisimiseks. Kuid tsükli eelmised aastad on elatud positiivselt, toob see aasta hingerahu, kui negatiivselt, siis ohustab vaesus ja üksildus.

Eelmise elu elasid mehena.
Elukutse eelmises elus oli:
Meditsiinitöötaja, ravitseja, ravimtaimede koguja.Iseloomult olid eelmises elus:
Arukas, suure enesevalitsusega, olukordi hoolikalt arvestav, nõudlik ja vahel halastamatu, tugeva iseloomuga isik, keda austati, kelle nõuandeid hinnati, kuid keda mitte alati ei armastatud.

Märkmeid "Vaimude raamatust"

"167. Miline on selle uue kehastumise eesmärk? 

"Eksituste heakstegemine, inimsoo järk-järguline paremaks muutmine; ilma selleta ei oleks õiglust."

168. Kas kehaliste eluperioodide arv on piiratud või kehastub vaim igavesti? 

 "Iga uue kehastumisega teeb vaim sammu edasiarengu teel; ent kui ta on vabanenud kõigest madalast, siis ei vaja ta enam kehalise elu katsumusi." 

169. Kas kõik vaimud peavad sama palju kordi kehastuma? 

"Ei. Kiiremini edasiareneval vaimul tuleb teha läbi vähem katsumusi; siiski on neid järjestikkuseid kehastumisi väa palju, sest arengul ei ole piire." 

170. Mis saab vaimust pärast viimast kehastumist? 

"Õnnelik vaim, ta on saanud puhtaks vaimuks.""

 Ma ei ole oma otsingutes ja olemises nüüd enam fundamentaalselt üksi. Olen leidnud inimlikule olemisele jumaliku aluse, mis paneb mind seisma ristmikul, mille ühel pool on mateeria ja teisel vaim. Aga vist on õige minna otse -  mõjutada mateeriat mõttega. Sest mu vaim on suurem ja võimsam, kui keha, see on fakt - tervenev vaim ainult saab parandada rikkiläinud keha. Usk üldse hoiabki mateeriat koos.
Meievahelisest arengust ainult niipalju, et kõik muu peale materiaalse läheduse on piiritletud. Mingi hirm on me vahel võõristusega segunenud, kuid mis juba näitab oma hõrenemise märke. Ja mul pole mingit isu kiirustada ega isegi üleliigselt fantaseerida. Nüüd ei saa midagi enam valesti minna. Ma olen nii palju puitu pannud juba, et ma isegi ei karda enam. Udu ja laava kohtuvad jälle.

Linnud sumpavad majakatuste lumel. Veits ebamugav, aga muidu ilus.

 

 

Õnnele ju keegi ei ütle ei

Pildis ja helis on kogu lugu olemas. Kas ma pean seda tõesti rääkima?

On minu sõna nii suure kaaluga, et kellelgi peaks olema isu seda neelata?

Ma ei usu.
Aga ma pean maailmale andma tagasi need sügavused, mis minu sisse elama pandi. Jah, ma selgitan endale ikka veel, mille kuradi pärast ma kirjutama peaksin. Oma sügavikesse oleksin ju ammu uppunud, kui mind poleks päästnud sõnatäpsus oma hinge väljendusest. 

Ent kõige enam tahan ma ikkagi inimest, kellele seda kõike öelda, ilma kirjutamata. Ma tahtsin algusest peale inimest, kes mind vahelduseks mõistaks. Kui palju oleme teineteisel olnud lihtsalt sellepärast, et me kuhugi ei sobinud. 

Kui palju olen ma enda peas välja mõelnud, paremaks mõelnud, kui on.
Ja kuidas ma kardan seda nüüd uuesti teha, nüüd kus ma..

ei tee enam vahet, kas ma pean armastades aitama või laskma end vahelduseks armunud olla. Selline tunne, nagu oleks jälle esimest korda, aga kõige hullem

ma olen temaga koos ja mul on tunne et võib-olla ma pole kunagi midagi teadnud. Sest kõik on võimalik! Iga lihtsamgi asi tundub huvitav, sest ma saan teada, kuidas ta seda teeb. 

Armumine on lõpuni põletav uudishimu, mis on kantud kosmilisest jõust tajuda teist inimest tema peensusteni. Ise sealjuures aukartusest värisedes.

Ja kuigi mul oligi eile just juba unetu öö, sest ma mõtlesin  t a  l l e  - ja minu puhul on see niisamagi intensiivne. Aga lisa siis sinna veel see kahtluse, et miks ma läbi ei kräki. See on kõige erutavam ja minu silmis vist mehelikum - või hoopis seksuaalsem? - omadus, mis mind inimese puhul köidab. Ma ei näe läbi. Teda. Kas ma üldse kunagi kedagi nägin või? Milline värskendav lolluselaine.

Tahaks seda veel tunda, aga jube häbi on küsida. Emotsioonid on ju metslastele, jah?

I'm pure savage.

Ja ma suht naudin enda emotsionaalse kummi pingutumist. Milline narratiiv siit rullub..

Millal ma ometi oma jumaliku alge otsimiselt Maa peale jõuan?

olemise valemi harutamine

Minu mõtted ei ole kõige tähtsamad mõtted maailmas. Ometi on need midagi, mida ma kusagilt mujalt ei kuule ega loe. On kattumisalad, analoogiad, jätkud ja viitamised. Midagi maailma tunnetamise sarnasuses, mis ei peagi olema identne. Aga on raske, kui see on äärmuslikult erinev ja rusuv, kui eitab minusugust olemist.

Pärast seda paaripäevast allakäiku, mil kõik mind jälle korraga kätte sai ehk miks mingitel tarvitamistel üldse mingi mõte on, sain ma teadvustada, millest pean loobuma enda iseloomu juures. Kannatus! Ma ei saaks kunagi omada paremat õpetajat kannatusest. See on puhastustuli, seda ei saa ega tohi vältida, sest see ongi su kõvaduse proovikivi. Iga kord kui ma olen saavuatunud põhjaliku veendumuse sellest, et ma olemas olla ei taha, tulen sellest välja kergema olemasolemise tundega. Järjest vähem üleliigset enese sees, sest see on egoistlik energia kasutmine, suundumatu ajaraisk (kuigi samal ajal ei ole ikka veel olemas kategooriat kiiruse mõõtmiseks!), mille suhtes kahetsust saab väljendada ainult tagantjärgi. Retrospektiiv on kollektsioon isikuid, kelle evolutsiooni tulemus on inimene praeguses hetkes.

Põhiline, nagu ikka, on usaldada seda sama praegust. Mure on mu elus olnud samaväärne deemon kui ükskõik, millise sõltlase sõltuvus. Kuidas see painab ja pigistades tahab tungida mu eneseteadvusse, aheldada mind maise ihalusega. Nii kui ma olen saanud sellest lahti tänu mingile ootamatult kergele õhule oma otseses kogemises, on energia väga vahetult hakanud mulle pakkuma võimalusi, valikuid, variante, mille kaudu väljenduda oma ideedes.  Aeg ja mõte küpsevad kindlasti teineteise suunas. Arengusse uskumist ei tohi ainult katkestada.

pärast enese poliitilise staatuse kehtestamist

ausalt või mitte? asotsiaalsusest

Ma ei ürita olla sarkastiline või üleolev, kui ma esitlen end praegu selles ühiskonnas Eesti riigi asotsiaalse kodanikuna. EKSS kinnitab mu tänaöist tõdemust: 

asotsiaal ‹-i 21› ‹s›
kindla töö- ja sageli ka elukohata, moraalselt allakäinud isik, asotsiaalne isik, eluheidik. Mahajäetud majas pesitsevad asotsiaalid.

Mu asotsiaalsus algas sellega, kui ma oma kustumatus naiivsuses usaldasin headuse võitmatut olemasolu, mille taga irvitas salajas mu sügavalt teadvustamatu ebakindlus oma võimetest ja kõvaduse karkassihoidev keskeakriisi-kogu-riigi-peal-väljaelav vaene vanemateta laps, kes jumaldas mu taevani, olles ise juba enamikele mõistusega inimestele tõestanud oma täielikku vastutusvõimetust. Minu häda ja õnnistus korraga on uskuda inimestesse just siis kui keegi teine neisse enam ei usu. Ja viimasel ajal ilmneb, et väga tihti usun ma neisse rohkem, kui nad ise väljagi suudaks mõelda, et on võimalik uskuda. Sellepärast ma kogu aeg üle saangi. Ja tead mida? Ma usun ikka veel, et järgmine inimene, kes mu ellu tuleb, vajab mind samamoodi. Mul ei ole mitte midagi peale selle vajatud olemise. Mitte miski siin reaalsuses ei hoia mind elus, kui see, et ma saaks kedagi aidata. Sest see aitab mind. Ma olen korraga altruist, egoist ja märter. Siin luule enam ei aita.

Pärast seda, kui ma pidin oma depressioonijärgselt uuesti jalulesaanud mugavusest selle türaüraski pärast välja kolima, sest ta  ei maksnud mulle lubatud palka, algas asotsiaalsus selle stereotüüpsemas vormis (kapitalismikontrast). Vanemate kulla panti viimine, (internetis) kerjamine, pidev rändamine ja no pudelite korjamine oli juba siis, kui ma täis kohaga tööl käisin, sest selle palgaga pole lihtsalt võimalik ära elada, mida keskmine eesti inimene (ma ei viita siin absoluutselt keskmisele palgale) saab. See ühiskond, kus me elame, on nii rõvedalt silmakirjalik, et ma ei saagi enam aru, kumb on jälgim: kas minna tagasi orjaks, palga ja sisuga mis kumbki pole mu väärilised, või tänavaid kerjama, sest need on võrdselt alandavad. 

Ja kui ma käingi seal tööl ja olengi kogu vormis, mis nad mulle ette annavad, siis mis sa arvad, et nad ei saa aru, et ma olen mingi friik või? Mul ei kao kunagi meelest see tunne, kuidas lihaletinaised mind kõige süüdimatuma primaadipilguga suu ammuli vahtisid. See oli sama rõve kui 7. klassi tüdrukud mind 5. klassis grupiviisiliselt mõnitama hakkasid. Ma ei teinud jälle muud, kui täitsin kõiki vorminõudeid.
Rääkimata sellest, et üks viimaseid kordi, kui ma oma isa nägin, sõitis ta mulle täiesti mitte kuskilt maja ette ja tahtis mind ravile saata. Kusjuures olin pool aastat tagasi just ravilt tulnud ja selle üsna edukalt lõpetanud, mu suhted olid korras, mul oli töökoht ja nagu välk selgest taevast: ÄKKI SA OLED HULL, AH?

Pärast pirni: "Väga tore, et sa hoolid võõrastest inimestest rohkem, kui oma perest," mida mu vana kooli klassikalise longterm hardcore depressiooni läbi teinud ema välja käis, kes on end muuseas üritanud samamoodi teise ilma saata, kui mu lähedane sõbranna, kelle jaoks olemas olemise ma endale südameasjaks võtsin, kui ta kuskil kalmistul mul toru otsas enam psühoosis hüsteeriliselt ei karjunud, otsustasin ma oma perega põhimõtteliselt mitte suhelda. Ja tõsiasi on, et sa ei saa kunagi sellest sildist, mida sulle omistatakse, vabaks, kui sa ei lõpeta sellele allumist. Ma ei tahtnudki enam kellegi laps olla. Aga vanematele on nende laps neile alati kõigest laps. Ja mõnel juhul ka keegi, kelle peal oma isiklikke pingeid välja elada. Ma lihtsalt otsustasin, et ma ei lase seda enam endaga teha.

Ma lihtsalt otsustasin ka, et ma ei lase kapitalismil mu üle enam niimoodi irvitada ja tulin töölt (aga ma tunnistan, et meelitusele allumine oli mu nõrk koht: niimoodi muide toimibki manipulatsioon).
Ma otsustasin, et ma järgin oma sisemist tunnet, kutsumust ja annet, üritades leida võimalusi teha seda, mis mul seniajani kõige paremini välja on tulnud. On üsna loogiline, et oma südameasja juures otsime välist kinnitust selle vajalikkusele. Sest inimene ei saa elada iseendale, tal on vaja peegeldust, et üldse teada, et ta olemaski on. Kuna ma erialaselt mitte kuskil aktuaalset kinnitust ei saanud, siis läksin selle sama EKL-i manu. Mida mul kaotada oli? Mitte midagi. Ja nagu selgub, siis ega ma võitnud ka pole. Nad ei saada seda kuradi liikmekaartigi mulle ära. Mitte, et mul raha oleks, et seda kuidagi rakendada.

Ja loomingulist aastastipendiumit ma ka ei saanud. Mu mõni kuu tagasi debüteerinud sõbranna sai. Ma ei ole otse kiuslikult kade, aga ma tahaks teada küll, mida vittu mul siis viga on?
Kas keegi elab mu kannatusmahladest või? Võib-olla ma tahaks ka lõpuks fucking ometi neid kuradi raamatuid lugeda ja päriselt ka, kirjutamisele hagu anda?

Või mida - mida ma siis tegema peaksin? Madalamale pole eriti enam minna, kavatsen kolida luba küsimata majja, kus täna olid sees miinuskraadid ja puud, mida tuuakse alati kusagilt lammutamiselt, saavad kohe otsa. Mis tähendab, et seegi ei pruugi olla tõenäoline. Sest miski pole kindel. Ja sellega peab leppima, mitte vinguma. Ainus headus, mis saab olla, on see, mida saab teha teiste jaoks. Ja kui enam kedagi pole, siis suren ma igal juhul.

Mängisin eile peol niimoodi muusikat, nagu ma algusest peale seda ette olengi kujutanud. Muidugi kaldun arvama - tagantjärgi - et asi on selles, et K. ja minu koos olemine on nii maagiline koostöö, et ükskõik, mida me teeme, pole selles liigutustki mõtestatamatusest. Tema puhul võiksin kindlalt öelda, et tegu on peenenergeetilise suhtega selle kõige täiuslikumas vormis - me mõlemad vajame teineteist oma ellu väga. Kui E.-ga on meil telepaatia, siis kokkuvõttes moodustab see suuremas plaanis ikkagi midagi teisekaalulist. Tema intelligentsus ja jõud juhivad teda, aidates tal ennast leida, säilitades samal ajal väga tugeva karkassi, mis on ühtlasi nii tema nõrkus kui tugevus. 

Kui ma hakkan mõtlema, olles olnud üle väga pika aja terve päeva üksinda - täiesti saatusliku juhuse läbi - saan ma vahelduseks endale selgitada kuhu ma liigun ja kuidas ma end sealjuures tunnen. Ja nagu ma hoiatanud olin, - ma tahangi ainult iseennast. Ka väga lähedaste selts on väga valitav. Inimkontakt tundub praegu pigem miski, mida ma väldiksin. Välja arvatud juhul, kui see on kalkuleeritult emotsioonitu, ent hoida külma pead emotsioonidest ja enese mitteharimisest ümbritsetud maailmas ei ole väga kerge.
Hiljaaegu pidin endale veel kord, veel selgemini ja lihtsamalt kinnitama tõdemust, mis märgistab mu loomuomadust juba ammusest: ma olen inimeste jaoks liiga kontsentreeritud. Et mitte neid enese olemusega riivata ei saa ma end tegelikult sundimatult pea kunagi tunda, see ilmselt kisuks liiga palju tähelepanu.

Pean vist veel tegema läbi kannatuserituaale, et koorida maha see totaalselt ebamaine empaatia, pärast mida ma enam midagi ei vaja.

kahtluse veenev jõud

Mu aastaid kasvanud hingejõud on mind küll juba ammendamiseni selgitanud, ent nüüd, kus ma teadlikult tehnikate õppimise juurde liigun, ei tohi ma olla kärsitu tulemuste suhtes. Kuigi mulle näib, et olen kulutanud oma üliemotsionaalsuse minimaalseni, milleks suuteline olen, ei suuda ma siiski võtta vastu otsuseid ega sisendada endale veendumusi, mis mind hädaldajaksolemisest päästaksid. Olen tüdinenud oma painetest ja tungidest, kui aus olla, aga ärkan ka täna peale südaööd voodist, sest ma lihtsalt ei saa magada, ei üksi ega kellegi teise kõrval, sest mingi minust olenematu jõud käsib mul ikka veel mõelda, mille kuradi pärast ma elan.

Miks ma veel surnud pole? Miks ma surematuna tundnun?

Et ehk ongi mu elu mõte kasvada vastupidises suunas maailma tendentsile ja muuta oma hing kommertsiks (ma liialdan väga tahtlikult), et mõista, et mu mõtlemise fucking energia ometi minust lahti laseks ja MINUL KA VABAM HINGATA OLEKS?
Ei saa ju olla võimatu, et ka mina saaksin kunagi elada inimese moodi - teha tööd, mis on mu võimetele vastav, mis mind toidaks ja kataks, ja ma ei peaks oma aju alatöötamisel tundma end nagu zombi? PALUN, maailm, anna mulle ka võimalus saada sõltumatuks oma mõtlemistungist siiski kaotamata oma hinge. Ma ei jaksa enam seda keerukust endaga vedada, aga ma ei saa olla keegi, kes ma pole.

Inimesed, kes mind mõistavad, hoiavad, armastavad ja aitavad mul on. Ja ma väga tänan selle eest, sest neid otsisin ma tõepoolest terve oma elu. Aga ma ei saa neile ju liiga teha, sest olenemata eelmainitust pean ma siin reaalsuses võimaldama omale teistsuguse üksinduse, see on - oma füüsilises kodus olemise. Ma tahan ka oma korterit, oma raamatuid ja kingi ja paljaltringikäimisi ja mitte kellegi teisega arvestamist. Aitäh, maailm, et ma sain selle aja nii ropult iseendasse investeerimiseks, aga can we please co-operate now? Bring on the noise, sest selle kuradi kunstitegemisega võiks ma end kohe aknast alla kukutada, aeg on rahvakunstiks! 

lihtsalt olla
mõtlemata
kas homsest leian
õnne või õnnetust
armu või armetust

niimoodi tahan sulle õpetuse anda
mis mind enda juurde tõi
enese pärast lood teistele
et jõuda koju
mis on sus endas

distants on joosta enese pagu
enese pagulus on teelise otsing
leida maailmast märgid iseendasse
inimesed viidad
kannatused kinnitused
kanda enda raskus vaid südames
mis vabadust ihkab

viit teisele on peegeldus endast
tagasi tulla oma sünnikotta
meenutada üsahämarust
mille valusa sünni võib vahetada
rõõmuks nägemast esimest valgus

iga süütus mis läinud
on jätnud oma armastuse armi
aga et armastus
kasvõi kirvega löödud
ikka sündinud suurimast kirest
mis on igavikuline hetk
surm on sünd on surm on hetk


igaviku plahvatus meid teineteisse lööb
et kohtuks me silmade tagune universum
samaväärne suurega on väike
vahet ei tee ükski armastaja

kes tingimust ei sea
see pettuda ei saa

ma olen õrn kui tulehiil, ma tahan

olla õrn kui tuuleiil su suvises päevas

kergelt kleidiäärimööda lippan

põlvi silitab kui pikk roheline rohi

kui päikseloojangusse vaatab

vaatab pikalt sinu üksildasevõitu

ehk eksind pilk

kes miskit tundmatut veel igatseb

keda igatsed või otsid
seda isegi ei tea

soojust tundnud

külmi märgigi näinud pea

ent enam ruttama ei tõtta

ehk pigem sammu aeglasemaks sead..

pikal rohelises rohupõllul

kleidis vaadatakse loojangut

aeg on peatuv

ta seisab põllu äärel keset laotavat võimalikkust

seista sama kaunis on kui põgeneda