Kõik on muutunud. Olen nüüd, istudes oma naise korteri köögis, selle intervjuu avaldatud saamise ajaks jõudnud otsapidi intiimsuse humanitaarteaduslike uuringute alguseni. Ja see köök siin on sama kirjanduslikult sissetöötamata kui minu teaduslik laveerimisvõime. Või Eestile omane armastuskultuur. Ja selliseid termineid õhku loopides ongi mu esimene soov provotseerida, sest ma tahan, et kogu see ühiskond siin hakkaks rohkem armastuse peale mõtlema, et me saaks hakata tegutsema inimeseks olemise soodustamisele, mitte pärssimisele.
Mõtlesime mõlemad mingil hetkel oma elus kloostrisse mineku peale. Aga siis elasime nagu hoorad, narkomaanid ja kodutud. Ja jõudsime tagasi kloostrini, see on: puhtuseni meis endis. Sõle tänava nurk on me majale väga lähedal, aga pigem eelistan ma nüüd istuda õhtuti kodus ja olla temaga tundide viisi vait, sest me õpime, või tundide viisi rääkida, sest nii palju on juhtunud, mis meid on muutnud, kuigi me teineteist polegi enne neid istumisi tundnud. Siin ei ole midagi äkilist, ei mingit plahvatust, sest ka ärevus- ja paanikahood on juba ammu nii tuttavad, et nende ilmudes vaatlen neid, palderjanipurk alati käepärast, kui loodusnähtusi, millel on lihtsaltseletatavad põhjused. Saan lõpuks aru kõigist neist aastaidotsitud inimeseksolemise skeemidest, ilma, et mul oleks vaja anda hinnanguid kellegi psüühe arengutasemele. Aga ma hindan ikkagi, kui keegi satub mu lähedale ja mul pole põhjust põgeneda. Mu kategooriad on väga lihtsad: mõtleb või ei mõtle; üritab või annab alla.
See linn on eraldi riik, riik ühe teise, temast suurema riigi sees. Keset linna seisab skulptuurile raiutud TALLINNALT EESTILE ja mu vene süda on juba mitu korda vastu maad kukkunud. Siin vallandati eliitkooli õpetaja selle eest, et ta tahtis isapuhkusele minna. Siin suunatakse meelega presidendiks inimest, kes on haige. Inimesed ei saa nagu üldse aru, mida miski väärt on. Aga kas on kohta, kus nad saavad?
Mulle tundub, et on. Ja see on see sama, mis alati on olnud, ent mis liiga tihti kaotsi läheb. Jumal ei ole see, mis meie üle otsustab, vaid see, mida me ise otsustame teha. Poliitika on see, kuidas me teise inimesega käitume. Armastus on see, kui sügavalt me suudame tunda. Käes on just nii palju, kui me suudame kanda.
neljapäev, 29. september 2016
laupäev, 17. september 2016
you asked what happened and I only say a russian romance
Armunud olla on ikka tegelt päris tüütu, ja mul on hea meel, et see seekord nii ruttu ja valutult läbi sai. Ei pea enam luuletusi kirjutama ega midagi. Vahepeale on muid sensatsioone ka toimunud. Korraks jõudsin isegi murelikuks muutuda, aga see tuli ilmselt ka alkoholist. Aga täna tulin koju, nagu oleks palavik olnud, jõhker nõrkus oli peal. Vara ärganud ja üldse mitte maganud palju, sest Kuu.. ovulatsiooni ajal täiskuu. No comments needed.
Aga sõin kodus madalaenergilist rämpstoitu ja hakkasin oma kaitse kaelakeed kokku panema, tuli (ilmselt suitsukvartsist) normaalse inimese tunne tagasi.
LOOK AT THIS LIFE
HOW CAN THE STAKES BE
LESS THAN HIGH?
Mu kaasaja lemmikartistil Michelle Gurevichil tuli uus singel välja. Selle kuu lõpus album. Ma tunnen end nii kaasaegselt! Ja ma tean ainult ühte inimest, kellele see meeldib! SO EDGY IT H U R T S!!
Samas, keda ma ka tean. Mingeid väheseid inimesi, aga üsna põhjalikult, sest nad kõik tahavad mulle oma saladusi rääkida. Nagu mul oleks midagi valida siin elus. Sellepärast mulle unistada meeldibki, et siis on mul vähemalt mingi illusioon, et ma juhin oma elu mingilgi tasandil ise. Siis unustan ära, mida ma olen unistanud ja hakkavad tulema deja vu'd. Oi oi oi, mõni on kohe viiekordne. See tähendab, et mingi asjad saavad lõpuks teoks, ilma et arugi saan, kuidas see juhtus. Polegi vist oluline.
Let this love be what it wants
it wants to be fucked up
Aviva Aviva Aviva
come on let's have a trheesome
Omg tahaks jälle akna peal suitsu teha. Kell on liiga vähe, et vabalt võtta. Naljakas, ma oleks ikkagi nagu 14aastane veel. Ja järgmisel momendil nagu 104aastane. Ma ise ka ei tea, kuna kumbki mus end ilmutab. AGA POISTEGA MA KÜLL ROHKEM EI TEGELE, ma pean koolis käima. Deaktiveerisin pühendumusest isegi Twitteri ära.
Ma ei teinud sinna varikontot.
Mulle täitsa piisab raamatutest, jah.
Aa, ma olen ilmselt disillusional, öeldes, et ma kellegagi magades niukest põhimõttelisust läbida suudaks. Tegelt on see eeldus teise inimese emotsionaalselt kõrgest tasandist lihtsalt. See on ju jälle aint mingi lugu, mida mulle peas mängida meeldib. ..kaaslasi on rohkem vist vaja. Et neis pettuda? Ei, et aega veeta. Voodisse ise ei roni. Mul on nii rafineeritud maitse, väga raske on elada. #diva #hustler
Kuidas mul ikka saab nii igav hakata? Ma ei oska enam omaette olla vist siin. Samas - igavus on märk tervest vaimsest tervisest. Ei ole kinnisideesid, ainult mängulust ja total acceptance.
Okei meil keegi oksendab praegu. Ja see ei ole mina. Isegi porri isu läheb ära.
Aga sõin kodus madalaenergilist rämpstoitu ja hakkasin oma kaitse kaelakeed kokku panema, tuli (ilmselt suitsukvartsist) normaalse inimese tunne tagasi.
LOOK AT THIS LIFE
HOW CAN THE STAKES BE
LESS THAN HIGH?
Mu kaasaja lemmikartistil Michelle Gurevichil tuli uus singel välja. Selle kuu lõpus album. Ma tunnen end nii kaasaegselt! Ja ma tean ainult ühte inimest, kellele see meeldib! SO EDGY IT H U R T S!!
Samas, keda ma ka tean. Mingeid väheseid inimesi, aga üsna põhjalikult, sest nad kõik tahavad mulle oma saladusi rääkida. Nagu mul oleks midagi valida siin elus. Sellepärast mulle unistada meeldibki, et siis on mul vähemalt mingi illusioon, et ma juhin oma elu mingilgi tasandil ise. Siis unustan ära, mida ma olen unistanud ja hakkavad tulema deja vu'd. Oi oi oi, mõni on kohe viiekordne. See tähendab, et mingi asjad saavad lõpuks teoks, ilma et arugi saan, kuidas see juhtus. Polegi vist oluline.
Let this love be what it wants
it wants to be fucked up
Aviva Aviva Aviva
come on let's have a trheesome
Omg tahaks jälle akna peal suitsu teha. Kell on liiga vähe, et vabalt võtta. Naljakas, ma oleks ikkagi nagu 14aastane veel. Ja järgmisel momendil nagu 104aastane. Ma ise ka ei tea, kuna kumbki mus end ilmutab. AGA POISTEGA MA KÜLL ROHKEM EI TEGELE, ma pean koolis käima. Deaktiveerisin pühendumusest isegi Twitteri ära.
Ma ei teinud sinna varikontot.
Mulle täitsa piisab raamatutest, jah.
Aa, ma olen ilmselt disillusional, öeldes, et ma kellegagi magades niukest põhimõttelisust läbida suudaks. Tegelt on see eeldus teise inimese emotsionaalselt kõrgest tasandist lihtsalt. See on ju jälle aint mingi lugu, mida mulle peas mängida meeldib. ..kaaslasi on rohkem vist vaja. Et neis pettuda? Ei, et aega veeta. Voodisse ise ei roni. Mul on nii rafineeritud maitse, väga raske on elada. #diva #hustler
Kuidas mul ikka saab nii igav hakata? Ma ei oska enam omaette olla vist siin. Samas - igavus on märk tervest vaimsest tervisest. Ei ole kinnisideesid, ainult mängulust ja total acceptance.
Okei meil keegi oksendab praegu. Ja see ei ole mina. Isegi porri isu läheb ära.
reede, 16. september 2016
MEHE EMOTSIONAALNE DÜSTOPISM
Vahepeal on kõvasti uut inffi peale tulnud, ent ikkagi seob mu teadmisi omavahel kokku unenäomaailm ja subjektiivsed läbielamised. Ma ei kavatsegi üritada seletada maailma millegi muu kui iseenda läbi, sest miks ma peaksin arvama, et keegi teine mõtleks must paremini. Võttes arvesse ka lähipäevade kuufaase ning tähtede seisu üldiselt, tuleb tõdeda, et möödunud päevad on põrgulikud olnud. Kolmapäeval täitus kaks ja pool nädalat Tallinnat, kus olin kogu aeg kõike õigesti teinud. Kuu Veevalajas aga pigistas mu rusikad pihkudesse, mida ma kirjanike majas kirjandusõhtu veinide saatel lahti hakkasin veeretama.
"Miks me siin praegu stseeni teeme?"
"Sest see on lõbus!"
Fucking kammerlik õhkkond paneb mind vägagi fantaseerima sellest hüpernihestatud raamatuesitlusest, mida seal korraldada, et natukenegi ruumi tuulutada sellest aastakümneid veerenud raamatukoitamisest. Ässitasin keskkoolitüdrukuid liitu üle võtma, sest nägin potentsiaali, ja katsusin meelituseks oma alakeha. Tsikid kilkasid! Meil on lootust!!
Vaatasime esmaspäeva õhtul filmi nimega The Lobster. Neljapäeva hommikuses unenäos sai mulle tänu sellele jälle kõik (korraks) selgeks. Ärkasin üles ristina pähe taguva EI saatel ning olin pool päeva ebamugavusest halvatud. Olnud end eelmine päev tänavail ja pööningul hooaega-avava punase veiniga peaaegu mällarisse joonud, võõrast mahvi imenud ja vabakal lõuates oma loomupärase venelase temperamendiga tallinna elitarismi dissinud, pidin ma sellest kõigest läbi tulnuna ikkagi endale tunnistama, et ma ei ole inimene, kes hakkab oma tundeid alla suruma. Et ma saadan ikka veel putsi need, kes tahavad mind kuidagi lahjemalt. Ja et mu armumised ongi määratud jääma mitte-suheteks, kui ma siin Eestis unistan kellegi naiseks saada. Lootmata sedagi, et eesti mees minusugusega hakkama saaks (kirg+mõistus+säärejooks), pean tänase seisuga ka teiste rahvussugemetega meestes pettumust väljendama. Aga see ei ole see klišeefeministi pettumus, vaid sotsiaalne konstanteering, mida jagab minuga Madli Maruste viimases Müürilehes:
Olen iga mehe puhul, kellega maganud olen, arvanud, et tema on see õige. Iga vahekord on minu jaoks olnud kihluse eelmäng ja pühendumise tõotus. Aga mis sellest kõigest tänaseks saanud on? Pealesunnitud tsölibaat. Sest mina, samamoodi nagu tööl käiv mitme lapse emagi, ei jõua nendele tüüpidele enam seksisõber-psühholoogi mängida, kui ma ei saa isegi kinnitust sellele, et mul oleks nende elus mingi koht. Ma absoluutselt ei kahtle mehe võimes armastada. Ma näen seda mehe silmist enne kui ta isegi sellest aru saab, et ta armunud on, sest 20. sajand on koolitanud mehe mõistuse südamest üle karjuma: HOIA ENNAST ALAL, MUIDU SA SURED, POMM VÕIB IGA HETK KUKKUDA! TEENI RAHA, MUIDU SU NAINE LÄHEB SU JUURES ÄRA JA SU LAST HAKATAKSE MÕNITAMA. POISID EI NUTA! MIS MEES SA SELLINE OLED?! - Kuidas saabki sellise surve all ühiskond säilitada inimlikkust mehes kui inimeses? Talle on omistatud liiga palju funktsioone nagu oleks ta hingetu masin, mis peab ainult teenima, teenima ja veel kord teenima, et oma eksistentsi õigustada. Millal tal üldse oleks aega olnud tunda? Just sellepärast õitsevadki meil enesetapud, sõltuvushäired ja kodune korralagedus, et puudub sisemine vabadus oma tunnetest rääkida. Mul on nii kuradi kahju kõigist neist geeniustest, kes iseendaga hakkama ei saa, aga ma usun ikka veel mehesse kui patriarhi, õiglasesse ja üllasse, oma tundeid mõistusega võrdväärseks pidavasse inimesse! Palun, saame läbi! Palun, teeme koostööd, mitte põgene üksteise eest. Mul oleks sulle nii palju anda, kui sa mind ainult nii tühiseks ei peaks.
Üks soome ehitajast armuke, kes mul kunagi oli, ütles, et see, et ma naisena sündisin tähendab, et ma tegin midagi eelmises elus valesti. See tundub praegu jõhkralt kergekristlik edevus ("kõigepealt oli mees..") viidates meheksolemise ebakindlusele (sest kui saa nii kuradi kõva oled siis nahui sa seda nii labaselt rõhutama pead), aga sellest johtuvalt tuleb märkida, et kui mees oli inimese versioon 1.0, siis naine, kes tehti mehe järgi, on ju selle loogika kohaselt INIMENE VER 2.0. On ikka idioot noh, mis sa mees arvad, et sa oleks üldse olemas kui naist poleks? Ja see käib muidugi teistpidi ka, aga nüüdsel ajal justkui muud polekski, kui üks suur kuradi enese tõestamine. "Ega inimene saab ühe viilu leivaga päevas ka ära elada." Mine putsi, sa ei tea kui hästi ma süüa teen, kui hästi ma suhu võiksin võtta, kui tingimusteta ma võiksin armastada. Aga okei, kui ei, siis ei, ja minu ei on täpselt sama vali ja vaikne kui sinugi oma. Ma lähen ja päästan siis ilma sinuta maailma, mida ma tahtsin valitseda koos sinuga, lootuses, et sa ükskord nii rikkaks saad, et aja väärtust hakkad mõistma, leides oma müüride vahelt lootuskiire, mille mina oma põgusa viibimisega hea meelega maha jätsin.
"Miks me siin praegu stseeni teeme?"
"Sest see on lõbus!"
Fucking kammerlik õhkkond paneb mind vägagi fantaseerima sellest hüpernihestatud raamatuesitlusest, mida seal korraldada, et natukenegi ruumi tuulutada sellest aastakümneid veerenud raamatukoitamisest. Ässitasin keskkoolitüdrukuid liitu üle võtma, sest nägin potentsiaali, ja katsusin meelituseks oma alakeha. Tsikid kilkasid! Meil on lootust!!
Vaatasime esmaspäeva õhtul filmi nimega The Lobster. Neljapäeva hommikuses unenäos sai mulle tänu sellele jälle kõik (korraks) selgeks. Ärkasin üles ristina pähe taguva EI saatel ning olin pool päeva ebamugavusest halvatud. Olnud end eelmine päev tänavail ja pööningul hooaega-avava punase veiniga peaaegu mällarisse joonud, võõrast mahvi imenud ja vabakal lõuates oma loomupärase venelase temperamendiga tallinna elitarismi dissinud, pidin ma sellest kõigest läbi tulnuna ikkagi endale tunnistama, et ma ei ole inimene, kes hakkab oma tundeid alla suruma. Et ma saadan ikka veel putsi need, kes tahavad mind kuidagi lahjemalt. Ja et mu armumised ongi määratud jääma mitte-suheteks, kui ma siin Eestis unistan kellegi naiseks saada. Lootmata sedagi, et eesti mees minusugusega hakkama saaks (kirg+mõistus+säärejooks), pean tänase seisuga ka teiste rahvussugemetega meestes pettumust väljendama. Aga see ei ole see klišeefeministi pettumus, vaid sotsiaalne konstanteering, mida jagab minuga Madli Maruste viimases Müürilehes:
Keskealine mees ei saa karjääriredelil pürgides lasta ligi mõtet sellest, mida tundis tema isa porisse vajununa külmas mudas, kui tema silme all lasti maha tema vend, kes sõdis küll teises mundris. Mida tundis minu onu, kes avastas ühtäkki, et ta elab uues riigis ning peab häbenema oma juuri ning identiteeti? Mida tunneb minu eksabikaasa, kui tal ei ole raha, et lastele jõulukinke osta? Mida tunneb minu poeg, kui teda narritakse koolis seetõttu, et ta kasvab vanaemaga, kuna mõlemad vanemad on Soomes tööl?Mul on NII HEA MEEL, et ma olen leidnud kokkupuutepunktid oma üksinda mõeldud mõtetega teiste inimeste mõtetes. Ma olen mingi aasta aega oma miniseltskondades jahunud mehe energeetilise väärtuse kahanemisest 20. sajandi laastavas kontekstis. Asi ei ole ainult minu isas või endistes peikades, asi on milleski suuremas, millest mehed on ilma jäänud. Ja kallis mees, ma ütlen seda kui vaatlustulemuse järeldust, mitte kui hukkamõistvat hinnangut, aga sa oled emotsionaalselt alaarenenud. Me ei saa enam elada maailmas, kus me lapime murtud südameid mäkaiveriteibiga.
Olen iga mehe puhul, kellega maganud olen, arvanud, et tema on see õige. Iga vahekord on minu jaoks olnud kihluse eelmäng ja pühendumise tõotus. Aga mis sellest kõigest tänaseks saanud on? Pealesunnitud tsölibaat. Sest mina, samamoodi nagu tööl käiv mitme lapse emagi, ei jõua nendele tüüpidele enam seksisõber-psühholoogi mängida, kui ma ei saa isegi kinnitust sellele, et mul oleks nende elus mingi koht. Ma absoluutselt ei kahtle mehe võimes armastada. Ma näen seda mehe silmist enne kui ta isegi sellest aru saab, et ta armunud on, sest 20. sajand on koolitanud mehe mõistuse südamest üle karjuma: HOIA ENNAST ALAL, MUIDU SA SURED, POMM VÕIB IGA HETK KUKKUDA! TEENI RAHA, MUIDU SU NAINE LÄHEB SU JUURES ÄRA JA SU LAST HAKATAKSE MÕNITAMA. POISID EI NUTA! MIS MEES SA SELLINE OLED?! - Kuidas saabki sellise surve all ühiskond säilitada inimlikkust mehes kui inimeses? Talle on omistatud liiga palju funktsioone nagu oleks ta hingetu masin, mis peab ainult teenima, teenima ja veel kord teenima, et oma eksistentsi õigustada. Millal tal üldse oleks aega olnud tunda? Just sellepärast õitsevadki meil enesetapud, sõltuvushäired ja kodune korralagedus, et puudub sisemine vabadus oma tunnetest rääkida. Mul on nii kuradi kahju kõigist neist geeniustest, kes iseendaga hakkama ei saa, aga ma usun ikka veel mehesse kui patriarhi, õiglasesse ja üllasse, oma tundeid mõistusega võrdväärseks pidavasse inimesse! Palun, saame läbi! Palun, teeme koostööd, mitte põgene üksteise eest. Mul oleks sulle nii palju anda, kui sa mind ainult nii tühiseks ei peaks.
Üks soome ehitajast armuke, kes mul kunagi oli, ütles, et see, et ma naisena sündisin tähendab, et ma tegin midagi eelmises elus valesti. See tundub praegu jõhkralt kergekristlik edevus ("kõigepealt oli mees..") viidates meheksolemise ebakindlusele (sest kui saa nii kuradi kõva oled siis nahui sa seda nii labaselt rõhutama pead), aga sellest johtuvalt tuleb märkida, et kui mees oli inimese versioon 1.0, siis naine, kes tehti mehe järgi, on ju selle loogika kohaselt INIMENE VER 2.0. On ikka idioot noh, mis sa mees arvad, et sa oleks üldse olemas kui naist poleks? Ja see käib muidugi teistpidi ka, aga nüüdsel ajal justkui muud polekski, kui üks suur kuradi enese tõestamine. "Ega inimene saab ühe viilu leivaga päevas ka ära elada." Mine putsi, sa ei tea kui hästi ma süüa teen, kui hästi ma suhu võiksin võtta, kui tingimusteta ma võiksin armastada. Aga okei, kui ei, siis ei, ja minu ei on täpselt sama vali ja vaikne kui sinugi oma. Ma lähen ja päästan siis ilma sinuta maailma, mida ma tahtsin valitseda koos sinuga, lootuses, et sa ükskord nii rikkaks saad, et aja väärtust hakkad mõistma, leides oma müüride vahelt lootuskiire, mille mina oma põgusa viibimisega hea meelega maha jätsin.
pühapäev, 11. september 2016
Pole midagi seksikamat kui hing, mille eest on hoolt kantud.
Kõige tähtsam on mitte karta.
Mõtlemise kõrval on sama tähtis tunda. Olla tõeliselt elus on lasta neil mõlemil üksteisest läbi voolata ilma hirmuta väärastuda, sest pole võimalik eksida, kui pole halbu kavatsusi.
Ma olen kire sünnitis ja sellisena jääbki maailmasse minust kõige ilusam märk.
VATICAN VIBES
neid, kel ainsaks tugisambaks
ja kindluseks vaid suitsud taskus
ei peata miski
kes juba noorelt lendu lastud
neid enam kinni püüda ei saa
enne kui tuleb lumi
oleme selle linna vallutanud
usuga
mille kuulipildujad on ütlemata
sõnad lausete kahvatus varjus
lapsevankrite kolonnid
mööduvad kui ülesmäkke pedaalid
neist eemale mind sunnivad
ning ma hoiatan:
sünnitage vaid geeniuseid
looge kristuseid ja maarjaid
muidu
on sama hästi kui lõpp
sest üksi ei päästa end ükski
ainus revolutsioon
on iseennast kasvatada
pärast peaga vastu seina
jooksnud verd
mis kuivab nahal kui meeldetuletus
trükimust ei ole loonud valitsust
milles olla õiglane
vaid sa ise
soovis, mis on südames
*
seal, kus pole enam rööpaid
ja langenud puud
killustikku kipuvad embama
istub keegi teine
vananaiste suve krõbedas rohus
ning ütleb endale rahu
olnud tundeid ei kustuta
aga need tuhmuvad
tarkuseks tulevikku
nagu seemned valude väetises
millest kasvab mühisedes
ennenägemata vilju
mille säilitamiseks marinaadi komponeerib
see keegi
kelle kohta mõni ütleb jumal
või nõid või
inimene
*
kuulen samme enda taga
kuigi seal näha pole kedagi
mõtlen miks
on vaja mul kuulda
nii teravalt
ja olen tänulik
et ilmutuse
ette mul kantakse
veel elavaid
sest ise elan veel
täiesti kohal oma kehas ma
kuigi hing nii tihti
kipub rändama
seisatan
kuulen jälle samme enda taga
mida nimetu must tahab
sama, mida tahavad elavad?
olla meeles
mis teab kuidas armastada
Kõige tähtsam on mitte karta.
Mõtlemise kõrval on sama tähtis tunda. Olla tõeliselt elus on lasta neil mõlemil üksteisest läbi voolata ilma hirmuta väärastuda, sest pole võimalik eksida, kui pole halbu kavatsusi.
Ma olen kire sünnitis ja sellisena jääbki maailmasse minust kõige ilusam märk.
VATICAN VIBES
neid, kel ainsaks tugisambaks
ja kindluseks vaid suitsud taskus
ei peata miski
kes juba noorelt lendu lastud
neid enam kinni püüda ei saa
enne kui tuleb lumi
oleme selle linna vallutanud
usuga
mille kuulipildujad on ütlemata
sõnad lausete kahvatus varjus
lapsevankrite kolonnid
mööduvad kui ülesmäkke pedaalid
neist eemale mind sunnivad
ning ma hoiatan:
sünnitage vaid geeniuseid
looge kristuseid ja maarjaid
muidu
on sama hästi kui lõpp
sest üksi ei päästa end ükski
ainus revolutsioon
on iseennast kasvatada
pärast peaga vastu seina
jooksnud verd
mis kuivab nahal kui meeldetuletus
trükimust ei ole loonud valitsust
milles olla õiglane
vaid sa ise
soovis, mis on südames
*
seal, kus pole enam rööpaid
ja langenud puud
killustikku kipuvad embama
istub keegi teine
vananaiste suve krõbedas rohus
ning ütleb endale rahu
olnud tundeid ei kustuta
aga need tuhmuvad
tarkuseks tulevikku
nagu seemned valude väetises
millest kasvab mühisedes
ennenägemata vilju
mille säilitamiseks marinaadi komponeerib
see keegi
kelle kohta mõni ütleb jumal
või nõid või
inimene
*
kuulen samme enda taga
kuigi seal näha pole kedagi
mõtlen miks
on vaja mul kuulda
nii teravalt
ja olen tänulik
et ilmutuse
ette mul kantakse
veel elavaid
sest ise elan veel
täiesti kohal oma kehas ma
kuigi hing nii tihti
kipub rändama
seisatan
kuulen jälle samme enda taga
mida nimetu must tahab
sama, mida tahavad elavad?
olla meeles
mis teab kuidas armastada
reede, 9. september 2016
religioonipsühholoogia
maailm liigub iga päev päris kiiresti
millegi suunas, mida mina nimetan
koju jõudmiseks
iseseisvudes ühendatuks kuulutamine
kuningriik paotab oma väravad
ja kellegi sootu hääl kutsub sisse:
meil on rikkus sama mis sul
seega oled alati üks meist
kellele kehtivad vaid need reeglid
mille ise oled loonud
universum on universaalne
varje poleks ilma päikeseta
mille hõlmis te teete oma käike
seda katan mina kui preester
kel kuuealune kubiseb saladustest
nii teemegi peo millest koosneb me elu
seda kahe mehe kahe naise olukorda
on ennegi olnud niiet emmakem
allakäikudest üleminekuid
millest kiirendan teid välja
kui vana jumal välguna
sest ainult usaldus on kingitus
mida me jagame kui keha
mis jagab ennast hingega
siin maailmas
mis liigub iga päev päris kiiresti
DUAALSUSEST VÄLJASPOOL
südamevalu ja lubadusi
saanud olen juba küll
aga kolmekas ei saa olla egoismi
rääkimata orgiast
mille mu tulek põhjustab
nagu parfüümimeister
kes aastakümneid kogunud neitsinahku
mul on vaja natuke sind
ja natuke seda teist tüüpi
et mul ära tuleks
seljale
kuhu lahkumisel kirjutatud
a r m a s t u s
mitte miski pole parem kui see
et ükskord ära lõppeb
kogu kannatustejada
kui sa mu silmist näed
ainult pühendumust
ning pole midagi mida saaksid öelda
rohkem kui räägivad teod
kes roomavad üles mu sääri
kust paistab pitsist nuga
iga kell valmis sind tapma
nagu kloostris kiimlevad nunnad
kus sõrmedest ei piisa
seal tulevad mängu lepingud
seadused
kohtuotsused
tempel mällu igaveseks:
sust sõidab mööda ainult transport
ülejäänut valitsed sa ise
nagu mina, su kamraad
kes tuleb alati
ära
oiates
su toetuseks
LIHTSURELIKKUS
a lot of man, a lot of interest
muutun kohe üleinimlikuks
tehes suitsu nagu suudleks sind
voolan mööda seda lainetavat linna
kus on alati kuhugi minna
majanurkade südametuksed
leiavad mind kui vana olijat
sest kes asfaltist end läbi on närind
teda majad ei peata
tema aega ei veata eemale endast
kuigi võõrkeel suus
lakub aknaid mida ei avata
ilma asjata rääkida
mis minu tules, sinu vees
maal igal õhuhingetõmbel
voolab läbi
lainetavas linnas mille mere kaldad
ümbritsevad haavu
kust me välja tulime
nüüd vahtides neid auke
teineteise nägudes
kas usume toda esimest tunnet
mis sündis enne kui mõte
matšeete hooga palvete puhtuse raius
kurikaga südamed peksis
just see - esimene tunne
mis kõikidest jalatahapanekutest hoolimata
kaevab su sees end paratamata
asjaajamaiste jumalaks olemistest
enne uinumist
mõtled mulle kelle kõrval kahvatuvad mineviku varjud
kõik need karjad millega oled harjund
mida sa ikka enam varjad
tead ju et oleme jagatud südamelöök
oleme unustamata unistus
ühel mere kaldal
pealtpoolt vaatan ma meid mõlemaid
millegi suunas, mida mina nimetan
koju jõudmiseks
iseseisvudes ühendatuks kuulutamine
kuningriik paotab oma väravad
ja kellegi sootu hääl kutsub sisse:
meil on rikkus sama mis sul
seega oled alati üks meist
kellele kehtivad vaid need reeglid
mille ise oled loonud
universum on universaalne
varje poleks ilma päikeseta
mille hõlmis te teete oma käike
seda katan mina kui preester
kel kuuealune kubiseb saladustest
nii teemegi peo millest koosneb me elu
seda kahe mehe kahe naise olukorda
on ennegi olnud niiet emmakem
allakäikudest üleminekuid
millest kiirendan teid välja
kui vana jumal välguna
sest ainult usaldus on kingitus
mida me jagame kui keha
mis jagab ennast hingega
siin maailmas
mis liigub iga päev päris kiiresti
DUAALSUSEST VÄLJASPOOL
südamevalu ja lubadusi
saanud olen juba küll
aga kolmekas ei saa olla egoismi
rääkimata orgiast
mille mu tulek põhjustab
nagu parfüümimeister
kes aastakümneid kogunud neitsinahku
mul on vaja natuke sind
ja natuke seda teist tüüpi
et mul ära tuleks
seljale
kuhu lahkumisel kirjutatud
a r m a s t u s
mitte miski pole parem kui see
et ükskord ära lõppeb
kogu kannatustejada
kui sa mu silmist näed
ainult pühendumust
ning pole midagi mida saaksid öelda
rohkem kui räägivad teod
kes roomavad üles mu sääri
kust paistab pitsist nuga
iga kell valmis sind tapma
nagu kloostris kiimlevad nunnad
kus sõrmedest ei piisa
seal tulevad mängu lepingud
seadused
kohtuotsused
tempel mällu igaveseks:
sust sõidab mööda ainult transport
ülejäänut valitsed sa ise
nagu mina, su kamraad
kes tuleb alati
ära
oiates
su toetuseks
LIHTSURELIKKUS
a lot of man, a lot of interest
muutun kohe üleinimlikuks
tehes suitsu nagu suudleks sind
voolan mööda seda lainetavat linna
kus on alati kuhugi minna
majanurkade südametuksed
leiavad mind kui vana olijat
sest kes asfaltist end läbi on närind
teda majad ei peata
tema aega ei veata eemale endast
kuigi võõrkeel suus
lakub aknaid mida ei avata
ilma asjata rääkida
mis minu tules, sinu vees
maal igal õhuhingetõmbel
voolab läbi
lainetavas linnas mille mere kaldad
ümbritsevad haavu
kust me välja tulime
nüüd vahtides neid auke
teineteise nägudes
kas usume toda esimest tunnet
mis sündis enne kui mõte
matšeete hooga palvete puhtuse raius
kurikaga südamed peksis
just see - esimene tunne
mis kõikidest jalatahapanekutest hoolimata
kaevab su sees end paratamata
asjaajamaiste jumalaks olemistest
enne uinumist
mõtled mulle kelle kõrval kahvatuvad mineviku varjud
kõik need karjad millega oled harjund
mida sa ikka enam varjad
tead ju et oleme jagatud südamelöök
oleme unustamata unistus
ühel mere kaldal
pealtpoolt vaatan ma meid mõlemaid
laupäev, 3. september 2016
relvitu
Tüdrukud kaotasid eile peol oma korterivõtmed ära. Nad on mõlemad mu sõbrannad, aga ma ei läinud kummagagi neist peole. Jäin H. juurde magama hoopis poole kolme paiku, sest terve see nädal on väga ärev olnud. Ja ma veits testisin ennast ka, et kuidas on olla nii pikalt järjest linnas, kui ma nii pikalt järjest maal olen olnud. Õppisin, et positiivse ja negatiivse ärevuse vahe on sama ebamugav. Lõpuks unustab keha ikkagi ära, kas sa oled õnnelik või kurb, kui ta adrenaliini tekitamise pärast errorisse hakkab jooksma. Ärkasin selle peale veidi enne viit, kui H. alt kella lasi (sest polnud võtmeid). Ta ütles, et ma püksid jalga paneksin. Läksin voodisse teki alla tagasi, isegi ukse jätsin lukku. Kui kobistamise peale avama läksin, trussade ja kašmiiri väel, oli seal kamp inimesi. Hakkasin kilkama (endalgi on raske uskuda, et see reaktsioon tuleb keskkonnast õpituna) nagu ma peaksin olema sunnitud häbenema, kuigi tegelt on jumala pohui. A misiganes, olin väga unine ka, läksin kõrvaltuppa. Veeretasin seal mingi pool tundi, kui helistas M. ja ütles, et ta kaotas võtmed ära, aga mul olid ka tema korteri võtmed. H. ja M. üksteist ei tunne. Läksin siis koos M-ga teise linnaossa. Meie vahel oli terve selle nädala jooksul palju alastikiskumisi. Minu coreproblem on see, et ma ei usalda inimesi. Lihtsam on olla primadonna ja kategooriliselt inimesed välistada, nii kui nad midagi põhimõtteliselt valet on teinud, et mitte ise reedetud saada. Samas, ma olen usaldanud sama kergelt, nagu M, kui ta mulle meie lühikese tutvuse jooksul juba oma võtmed andis. Aeg paneb sind paremini ära tundma, aga midagi kapseldab see ära ka.
Sain ka lõplikult aru, et ei kavatse enam mitte kunagi üksi elada. Üksinda elamise ebaloomulikkus kaalub minu jaoks täiesti üle kodutu olemise. Ma ei ole nii kasutu inimene, et peaksin end püsiva elamispinna puudumise pärast halvasti tundma. Ja nii mõnigi kord pean ma end teadlikult koristamisest keelama. Sest ei saa minna teise inimese elamisse ja hakata seal majandama nagu mingi naisuke. Kuigi M.-le olin küll naisuke, tegin mõnel päeval süüa ja ootasin teda töölt koju. Siis ma saingi aru, et nii on mul kõige parem. Ma tahan oma elu jagada. Ja jumal kui loomulik see kõik saab olla. Miks ma ei peaks seda tahtma? Äkki oleksin hoopis kõikide naisuke, sest ma oskan, ja mul on vahepeal kuskil magada vaja.
Vähemalt sellega on nüüd rahu.
Aga reedeks oli infot küll juba nii palju minust läbi käinud, et läksin kiirel sammul raamatukogu vetsu nutma. See kõik on nii tuttav, et ei ehmata enam, ainult tuletab meelde, et südames olen siiski vaid luuletaja. Hakkasin mööda võõrast tänavat kuhugi minema, kuni leidsin suht kooli lähedal vaiksema paneelmajadega hoovi. Ja sealt juhtus niimoodi:
METAMORFOOS
mu elu on kunstiline liialdus
miks ma selline olen
nii kaua kurb olnud
et õnngi paneb mind nutma
sest igatseb vigu
millega harjunud olen
probleemid on lahendatavad
aga tunded uuristavad
vihmana kivisse auke
mis jätavad konarliku raja
sinu ühenduses minusse
suitsud on reaalsuse
ainuke kindel pidepunkt
millest üldse kinni hoida
nii et see on alati olemas
kõiges, mis alati muutub
nii igatsuses, õnnes
kurbuses ja vabaduseski
olen ma siiski ise
alati mina
ja see maailm
koosneb ameerikamägedest
mis ei peatu kui ma karjun
või sõida kui olen iseendasse lämbunud
need müürid kasvavad aina paksemateks
ja sisu neis muutub aina hapramaks
aga ma ulatan sealt välja
käe oma paneelide vahelt
kas tuled kaasa
või tõmbad mind välja?
väärtus on sama
süüa, nussida ja olla vait
sest mõistame teineteist sõnadeta
mida me esivanemate raamatud
kirjutavad nagu minagi praegu
sind nende ridade vahele
kus olen uppunud
kiilunud
ja armastan
sind ilma, et oleksin nii jultunud
et sind vajada
ah, ma olen kõigest inimene
elu väetatud jumal
kes väänab end olukordadest läbi
et tuksuda mõistmises
millest koosneb mu süda
TÄNAVATEL
tänavatelt ei lahku ma kunagi
sinna olen sündinud
olenemata kohast
liigub seal mu hing
millesse nii mõnigi ei usu
ja just need on eksinud
kel puudub usk
iseendasse
mitte minusse
kes ma olen tänav
tõeline ja staatiline
täis elu ja tühjust
liikumise üksindus
oled punkt A või B
M või N
liha ja luu
kasvab ja kaob
ainult rajad jäävad
ka nähatamatutena
sinu seest minusse
ükskõik millal
kesiganes oleme
Teised luuletused jätan vaiba alla, mingi biograafia hakkab nüüd varjus mängima.
Ja üks väga armas tunne peale tüdrukute on veel poisid. Minu husslerid, türapeadest õrna hingega poisid, kes praeguse seisuga on mind küll nii hästi hoidnud, et neile mõeldes on ainult puhas heldimus. Mitte midagi pole seksiga ära rikutud, ainult üks suur austamine ja poputamine. Ma olen nii ära teeninud kõik need head inimesed, ja ma olen nende eest siiski väga tänulik.
Sain ka lõplikult aru, et ei kavatse enam mitte kunagi üksi elada. Üksinda elamise ebaloomulikkus kaalub minu jaoks täiesti üle kodutu olemise. Ma ei ole nii kasutu inimene, et peaksin end püsiva elamispinna puudumise pärast halvasti tundma. Ja nii mõnigi kord pean ma end teadlikult koristamisest keelama. Sest ei saa minna teise inimese elamisse ja hakata seal majandama nagu mingi naisuke. Kuigi M.-le olin küll naisuke, tegin mõnel päeval süüa ja ootasin teda töölt koju. Siis ma saingi aru, et nii on mul kõige parem. Ma tahan oma elu jagada. Ja jumal kui loomulik see kõik saab olla. Miks ma ei peaks seda tahtma? Äkki oleksin hoopis kõikide naisuke, sest ma oskan, ja mul on vahepeal kuskil magada vaja.
Vähemalt sellega on nüüd rahu.
Aga reedeks oli infot küll juba nii palju minust läbi käinud, et läksin kiirel sammul raamatukogu vetsu nutma. See kõik on nii tuttav, et ei ehmata enam, ainult tuletab meelde, et südames olen siiski vaid luuletaja. Hakkasin mööda võõrast tänavat kuhugi minema, kuni leidsin suht kooli lähedal vaiksema paneelmajadega hoovi. Ja sealt juhtus niimoodi:
METAMORFOOS
mu elu on kunstiline liialdus
miks ma selline olen
nii kaua kurb olnud
et õnngi paneb mind nutma
sest igatseb vigu
millega harjunud olen
probleemid on lahendatavad
aga tunded uuristavad
vihmana kivisse auke
mis jätavad konarliku raja
sinu ühenduses minusse
suitsud on reaalsuse
ainuke kindel pidepunkt
millest üldse kinni hoida
nii et see on alati olemas
kõiges, mis alati muutub
nii igatsuses, õnnes
kurbuses ja vabaduseski
olen ma siiski ise
alati mina
ja see maailm
koosneb ameerikamägedest
mis ei peatu kui ma karjun
või sõida kui olen iseendasse lämbunud
need müürid kasvavad aina paksemateks
ja sisu neis muutub aina hapramaks
aga ma ulatan sealt välja
käe oma paneelide vahelt
kas tuled kaasa
või tõmbad mind välja?
väärtus on sama
süüa, nussida ja olla vait
sest mõistame teineteist sõnadeta
mida me esivanemate raamatud
kirjutavad nagu minagi praegu
sind nende ridade vahele
kus olen uppunud
kiilunud
ja armastan
sind ilma, et oleksin nii jultunud
et sind vajada
ah, ma olen kõigest inimene
elu väetatud jumal
kes väänab end olukordadest läbi
et tuksuda mõistmises
millest koosneb mu süda
TÄNAVATEL
tänavatelt ei lahku ma kunagi
sinna olen sündinud
olenemata kohast
liigub seal mu hing
millesse nii mõnigi ei usu
ja just need on eksinud
kel puudub usk
iseendasse
mitte minusse
kes ma olen tänav
tõeline ja staatiline
täis elu ja tühjust
liikumise üksindus
oled punkt A või B
M või N
liha ja luu
kasvab ja kaob
ainult rajad jäävad
ka nähatamatutena
sinu seest minusse
ükskõik millal
kesiganes oleme
Teised luuletused jätan vaiba alla, mingi biograafia hakkab nüüd varjus mängima.
Ja üks väga armas tunne peale tüdrukute on veel poisid. Minu husslerid, türapeadest õrna hingega poisid, kes praeguse seisuga on mind küll nii hästi hoidnud, et neile mõeldes on ainult puhas heldimus. Mitte midagi pole seksiga ära rikutud, ainult üks suur austamine ja poputamine. Ma olen nii ära teeninud kõik need head inimesed, ja ma olen nende eest siiski väga tänulik.
pühapäev, 28. august 2016
fuck you all the time
Eile öösel kummitas üle tüki aja täiega. Läksin nagu tavaliselt umbes kella kolme ajal teki alla, keerasin ühe külje pealt teise peale, seedisin veel viimasedki mõtted läbi, võtsin juba poosi sisse, kui hakkas pihta - täpselt nagu ma selle kõige tähele panemist juba Supilinnas elades märkasin: krabin siin, nagin seal, kerge koputus ümber terve toa. Kusjuures kõik need puudutuste hääled on ühekordsed. Just siis kui saan eelmisest üle, leian sellele seletuse, sest enam ei tule kohe seda ärevust, et mis toimub, vaid mingi stoilisus on tekkinud, niikuinii unistan ka enne magamaminekut, uus maailm oma peas on kõige kõvem varjukoht. Aga see oli muidugi minust naglam. Mõnikord, kui ma olen teda või seda.. misiganes see on, tundnud enda selja taga käimas, keset päeva!, ise olen sealjuures muuseas ka veel väga heas tujus olnud, siis ma olen küsinud, ja enamasti ma küsin alati: mida sa tahad? Nii kui tähelepanu küsimisele reageerida, siis lõpetab ta nuiamise. Süsteem on selles mõttes nähtamatu maailmaga sama, mis nähtavaga: kui sa oled särav, siis nad tahavad saada. Tookord heas tujus olles, ütlesin välja, et "sul ei ole õigust mind kiusata lihtsalt sellepärast, et ma olen õnnelik". Kõige kõige kõige hullem ja reaalsem ongi see stsenaarium, kus ta ei lase sul magada. Ma pole veel konkreetselt tuvastanud, mis aukude kaudu nad mu juurde sussutama tulla on saanud, aga sel on väga palju aspekte, nagu tähtede ja planeetide seis, enda vaimne seisund (emotsionaalne vs vaimne tasakaal) ja muidugi: kohaspetsiifiline ajalugu. Supikas elades hakkasin üksi jooma nt. Seal samas toas oli elanud aastaid sundüürnik, kes oli parm. Need asjad ei toimu teadlikult. Õigustan end sellega, et kirjutasin too aeg väga palju, seal pole vahet enam mõnes mõttes - olin tegelikkusest juba niikuinii nii kaugele purjetanud, ja siis veel mõelda kõikide nende meeste peale..
Istusin fliishommikumantli väel keset oma voodit ja mul ei olnud absoluutselt aimugi, kuidas seekord olukorda lahendada. Mõtlesin lihtsalt, et mine putsi ja hakkasin ida astroloogiat üle lugema. Kella kuue aeg vajusid silmad kinni. Üheksa paiku kuulen vanaema kohvitassi kolistamise kõrvale, kuidas tema ka kella kuueni üleval oli. 11.44 astub sisse mu onu ja toob mulle uue teleka. Täna oli tunduvalt inimlikum olla. Aga midagi siin majas ikka end ilmutab. Muidugi classic twinpeaks legend meie maja kohta on see, et kui vanaema oli just abiellunud ja siia kolinud, siis mingi naine poes küsisis, et kuulge, kas teie ei tea, et tema tädi on sinna lillepeenra alla maetud, ta mees tappis ta pärastsõjaaega ära ja mattis aeda. "Ei mina küll ei ole midagi aru saanud," ütles vanaema kommentaariks. Ma olin juba mõnda aega siin elanud ja öösiti suht regulaarselt aknalaudade pealseid koputusi kuulnud, mille kuulmist vanaema too aeg ise eitas. Hilisemal küsitlemisel rääkis muidugi teist juttu.
Vanemaid informante tuleb kindlasti korduvalt küsitleda. Märkasin seda ka suguvõsa andmeid kogudes.
Muidugi väga huvitav, ma hakkan lõpuks aru saama, et ta tõesti jääb aina vanemaks, ja seega ka seniilsemaks. Aga tema puhul väljendub sisemine plikatirts väga ehedalt ning ma usun, et see ei kao tal mitte kuhugi. Väga lohutav. Olen kohanud nooremaid inimesi, kes on hinges temast vanemad. Kuigi ta on väga võimukas. Nõukogude naine, nagu ta ütleb, saab kõigega hakkama. See on üks oluline postnõukogude fenomen, millest ma ootan teadusruumis kõneainet. Mul vist ei jää ikka muud üle, kui seksuaalkäitumisele pidama jääda oma temaatikas, sest nagu selgub lugedes veits eesti ajakirjandust, siis esoteerika on väga sujuvalt, just läbi naise positsiooni kehtestamise sisse ujunud (viited Nekrassovile). Jah, õige ka, sest jumal on naine.
Nii, ja siis tekkis probleem number kaks. Kuidagi läks nii, et mul oli magamatusest ja sellest kõigest ikka imelik olla ja ma võtsin puhkepäeva, ei teinud mitte midagi, pikutasin terve päev voodis, kuulasin kosmoseloengut (Tobias on väga my kind of guy, me preachime sarnaselt) ja mõnikord on see nii nii ülevakstegev, see kui ma kuulen, et keegi ütleb seda, millele ja KUIDAS ma iga päev mõtlen, see on nii ilus tunne: mul ei ole võimalik midagi valesti teha, kui mul pole halbu kavatsusi. Aga mingi hetk venemaa ajaloos jäin ma magama. Läks mööda ainult ühe sajandi jagu, kui ma üles ärkasin ja aru sain, et munasarjad ihuvad jälle rasedaks mitte jäämise eest kättemaksu, keerasin teise külje ja veel sügavamalt kägarasse. Korraks vist peaaegu isegi niutsusin, ja niimoodi poolunes tuli ikkagi meelde, et ohhoo mul on ju veel Tramadoli, kui see järele ei peaks andma, ja läksin millessegi lucidilaadsesse. Nii, ja vähe ei läinud siis porr lahti vä. Märjad unenäod on väga PMS. Aga ma olen viimasel ajal märganud oma unenägudes tendentsi, et kuigi ma juba saan hakkama, olen isegi pesu selga pannud ja näo ära meikinud, siis ma ikka lähen sinna voodisse, selle munni juurde tagasi, ja nagu ei kavatsekski üles ärgata. Kui ma päriselt ikkagi kuidagi ärkasin, justkui isegi piinlikustundega, mängis telekas juba natsisaksamaa dokumentaal, mida ma polnud veel näinud. Jälle see Hitler. Ma ei saanud aru, kas ta kontrollib mind või mina teda. Kas see olukord on minu kontrolli alt väljas või see hoopis kontrollib mind? Täitsa putsis. Isu mul on, aga keegi on mu keha üle võimu võtnud. Ma ei saa isegi mässata. Esimest korda elus.
Vastik.
Tekkis väike ärevus, kanaliseerisin selle kooliminekule, ja hakkasin meeleheitlikult plaane tegema. Need näpud võiksid vähemalt tagi lõpetada, kui mitte midagi muud ei tule.
Istusin fliishommikumantli väel keset oma voodit ja mul ei olnud absoluutselt aimugi, kuidas seekord olukorda lahendada. Mõtlesin lihtsalt, et mine putsi ja hakkasin ida astroloogiat üle lugema. Kella kuue aeg vajusid silmad kinni. Üheksa paiku kuulen vanaema kohvitassi kolistamise kõrvale, kuidas tema ka kella kuueni üleval oli. 11.44 astub sisse mu onu ja toob mulle uue teleka. Täna oli tunduvalt inimlikum olla. Aga midagi siin majas ikka end ilmutab. Muidugi classic twinpeaks legend meie maja kohta on see, et kui vanaema oli just abiellunud ja siia kolinud, siis mingi naine poes küsisis, et kuulge, kas teie ei tea, et tema tädi on sinna lillepeenra alla maetud, ta mees tappis ta pärastsõjaaega ära ja mattis aeda. "Ei mina küll ei ole midagi aru saanud," ütles vanaema kommentaariks. Ma olin juba mõnda aega siin elanud ja öösiti suht regulaarselt aknalaudade pealseid koputusi kuulnud, mille kuulmist vanaema too aeg ise eitas. Hilisemal küsitlemisel rääkis muidugi teist juttu.
Vanemaid informante tuleb kindlasti korduvalt küsitleda. Märkasin seda ka suguvõsa andmeid kogudes.
Muidugi väga huvitav, ma hakkan lõpuks aru saama, et ta tõesti jääb aina vanemaks, ja seega ka seniilsemaks. Aga tema puhul väljendub sisemine plikatirts väga ehedalt ning ma usun, et see ei kao tal mitte kuhugi. Väga lohutav. Olen kohanud nooremaid inimesi, kes on hinges temast vanemad. Kuigi ta on väga võimukas. Nõukogude naine, nagu ta ütleb, saab kõigega hakkama. See on üks oluline postnõukogude fenomen, millest ma ootan teadusruumis kõneainet. Mul vist ei jää ikka muud üle, kui seksuaalkäitumisele pidama jääda oma temaatikas, sest nagu selgub lugedes veits eesti ajakirjandust, siis esoteerika on väga sujuvalt, just läbi naise positsiooni kehtestamise sisse ujunud (viited Nekrassovile). Jah, õige ka, sest jumal on naine.
Nii, ja siis tekkis probleem number kaks. Kuidagi läks nii, et mul oli magamatusest ja sellest kõigest ikka imelik olla ja ma võtsin puhkepäeva, ei teinud mitte midagi, pikutasin terve päev voodis, kuulasin kosmoseloengut (Tobias on väga my kind of guy, me preachime sarnaselt) ja mõnikord on see nii nii ülevakstegev, see kui ma kuulen, et keegi ütleb seda, millele ja KUIDAS ma iga päev mõtlen, see on nii ilus tunne: mul ei ole võimalik midagi valesti teha, kui mul pole halbu kavatsusi. Aga mingi hetk venemaa ajaloos jäin ma magama. Läks mööda ainult ühe sajandi jagu, kui ma üles ärkasin ja aru sain, et munasarjad ihuvad jälle rasedaks mitte jäämise eest kättemaksu, keerasin teise külje ja veel sügavamalt kägarasse. Korraks vist peaaegu isegi niutsusin, ja niimoodi poolunes tuli ikkagi meelde, et ohhoo mul on ju veel Tramadoli, kui see järele ei peaks andma, ja läksin millessegi lucidilaadsesse. Nii, ja vähe ei läinud siis porr lahti vä. Märjad unenäod on väga PMS. Aga ma olen viimasel ajal märganud oma unenägudes tendentsi, et kuigi ma juba saan hakkama, olen isegi pesu selga pannud ja näo ära meikinud, siis ma ikka lähen sinna voodisse, selle munni juurde tagasi, ja nagu ei kavatsekski üles ärgata. Kui ma päriselt ikkagi kuidagi ärkasin, justkui isegi piinlikustundega, mängis telekas juba natsisaksamaa dokumentaal, mida ma polnud veel näinud. Jälle see Hitler. Ma ei saanud aru, kas ta kontrollib mind või mina teda. Kas see olukord on minu kontrolli alt väljas või see hoopis kontrollib mind? Täitsa putsis. Isu mul on, aga keegi on mu keha üle võimu võtnud. Ma ei saa isegi mässata. Esimest korda elus.
Vastik.
Tekkis väike ärevus, kanaliseerisin selle kooliminekule, ja hakkasin meeleheitlikult plaane tegema. Need näpud võiksid vähemalt tagi lõpetada, kui mitte midagi muud ei tule.
reede, 26. august 2016
jumal on online, bringin' da $$$
Seoses materiaalse maailma ülistamisega on raha kontseptsioon ja kujundlik väärtus ära pilastatud. Armastuse kompenseerimisest on saanud ahnus raha näol, sest see näib justkui kindlama väärtusena, kui armastus (millest on kõige tõenäolisemalt puudu jäänud lapsepõlves). Mis mõtet on saada palju raha, kui seda pole millelegi jagada? Mis mõte on vähesel investeerimisel lootuses saavutada suurt tulemust?
Mu negatiivselt elatud elujärk on läbi. Number kaheksana peaks mu elu olema seotud materiaalse kindlustatusega, aga seda just eeldusel, et mu elu on positiivne. Praegu ronin tippu, selles pole mingit küsimustki. Olles ära teeninud iseenda, saan ma teenida inimkonda. Aga küsimus ei ole rikkaks saamises, sest ma juba olen rikas. Küsimus on veel suuremas sõltumatuses. Seal on üks huvitav aspekt: kui mul on materiaalne kindlustatus, inimlikus koguses raha nii, et ma ei pea iga oma söögikorda läbi mõtlema, siis pole rahal kui vahendil, mida on mulle siiani jaotatud kui palverändurile peotäit riisi, enam seda väärtust. Kui mul oleks raha, oleks minu kalduvus üleolevuseks praegusel hetkel veel nii palju suur, et seeõttu pole ma saanud suhet rahaga tööle. Ma pole seda iseenda arengus veel ära teeninud. Raha teab, et ma olen teda rohkem väärt kui klienditeenindaja, aga ma pole veel end tõestanud kui mõtleja nii palju, et just mõtlemine mind füüsilises mõttes teenida saaks. See jõhker emotsionaalne porno, mis aastakümneid käinud on, ongi mu negatiivselt elatud elu konstant. Nüüd seda enam ei ole, nüüd saan ma vabalt mõelda. Ja ma olen selle porno eest siiski tänulik, sest see õpetas mind inimesi tundma, neid läbi nägema nii, et sellest saab tõenäoliselt mu peamine atribuut seoses raha enda poole tõmbamisel.
Üks asi, mille ma ilmselt nüüd endale selgeks pean tegema on see, kust läheb sõpruse piir. Seda on päris raske teha, kui ma, kohtudes võõraste inimestega, pea esimese asjana pean hakkama kuulama (sest keegi ei küsi mult mitte kunagi "kas ma võin") nende kõige sügavamaid saladusi. Kui hea ma pean ilma vastutasuta olema? Muidugi pole mul mitte mingit soovi neid asju kuskile keerama hakata, ei taha kellelegi sitta soovida, aga MIKS MINA pean su saladusi teadma? Järelikult on mulle antud rohkem usaldusväärsust kui enamikele inimestele. Ma olen usaldusväärne, sest ma olen iseenda suhtes aus, ja inimesed tajuvad seda instinktiivselt. Ma tuletan inimestele meelde inimlikkust, mille nad unustanud on. Ja pärast seda, kui nad oma paugu minu peal lahti saavad, ei tule neil pähegi süveneda sellesse, mida nad ise mulle vastu saaksid anda. Sellisele hooramisele teen ma praegu lõpu. Aga noh, tõenäoliselt on see jumalik mäng, mida ma ise ei valitse (sest ma ei valinud omale seda annet inimesi luuüdini mõista), kuigi ma siin üritan sellest teadlik olemisega kuidagi midagi mõjutada. Ütleme siis nii: iga järgmine inimene, kes tuleb mu ellu ainult selleks, et teda mõistetaks, teeb mulle vastuteene minu materiaalse kindlustatuse nimel. Ma ei küsi juba pikka aega rohkemat kui seda, mis mul vaja on. Ja mina ka, nagu iga teine inimene, tahan OMA KODU, RAHA TOIDU JA VABADUSE JAOKS. Mina unistan ka sellest, et ma ei peaks enam kellelegi ees oma olemasolemise pärast VÕLGU OLEMA. Persse, ma olen inimkonna kingitus, nahui ma neid sente siin korjama pean?
Varastada kellegi teise taarat, et omale tampoone osta. Never again.
See kõik, mis minuga praegu toimub, et eelhäälestus Tallinna jaoks. Ma lähen Tallinna metafüüsikuks, sest olen pannud tähele, milline puudujääk seal sellest on. See on best bisnesplan, mis üldse olla saab ja see allub majandusloogikale: jälgi turgu, et pakkuda midagi, mille järgi tarbijal nõudlus on. Antropoloogia in action.
Plus mul on väga terav silm. Vähe haaval teen tööd selle julguse nimel, et saaksin end selgeksnägijaks nimetada. Aga viimasel ajal on eriti palju jälle kokkupuudet olnud sellega, et mu funktsioon siin elus on päris palju seotud tasakaalu hoidmise õppimisega, mitte ainult inimese X pärast, vaid maailma duaalsuste vahel liikumisel. REAALSELT: ma olen kahe naise sõbranna, keda ühendab sama mees; ma olen see naine, kes ühendab kahte meest; ma elan linna ja maa vahepeal; ma esindan alternatiivkultuuri peakultuuris ja vastupidi; ma olen mehelik naine, kellel on alati naiselikud mehed jne. Nii tihti olen ma selles rollis, kus vastaspoolte kumbki liige ütleb mulle: ära talle räägi. Türa see käib nii pinda juba. Järgmine kord keegi veel nii ütleb, mõtlen praegu vihaga, et ütlen: maksa kinni. KUI SA MU FUCKING USALDUSES KAHTLED, SIIS MAKSA MIND KINNI, LITS! Ja meil mõlemil hakkab parem, mina olen muidugi boonuses. Aga mis iganes sind end paremini tundma paneb, eks.
jumal küll
Sittusin end täis ikka eile ja mõtted jäid poolikuks. Romantik, nagu ma olen, jäin ikka oma primaadipsühholoogiasse (hirm) kinni ja hõljusin mingis ülesäritatud soovunelmas. Täna on kohe teised tuuled ja kaardid puhunud. Üks olulisemaid ja läbivamaid asju õhumärkide puhul on, et nendega suheldes tuleb ära õppida lahti lasmist. Õhku ei ole võimalik kuhugi kinni toppida, ta on niikuinii igal pool kogu aeg. Ja minu kui tule puhul saab öelda, et tema kontrollib mind rohkem kui mina teda. Kuigi ma ei ole ikka veel sünoptikast päris hästi aru saanud, et kas õhk liigub pigem sooja suunas kui sellest eemale? Kui on väga kuum, siis on õhupuudus, kui on vähe õhku, siis ei põle tuli. Niiet üks eesmärk on kindlasti TASAKAAL. Peenenergeetilisel tasandil. Sest mida tõukad läheb ju käima vastavalt sellele, millisel määral seda mõjutada.
Ma loen püha kolmainsuseks südant, mõistust ja keha. See on ka ajas muundunud. Enne oli vist süda, vaim ja hing, aga mulle tundub süda ja mõistus kokku ongi hing, sest kummagi seiskumisel ei ole meil enam inimlikku teostusvõimet ehk keha muutub kasutuks - hing ei saa selles enam tegutseda. Ent ta saab väljaspool inimpiire tegutseda küll, ja seda nimetatakse surmajärgseks eluks. Kui kehal on midagi viga, siis on see mõistuse ja südame, ehk hinge abil palju kergemini lahendatav, kui südame või mõistuse rikki minemisel. Mulle tundub, et inimesed ei saa aru sellest, et nad on oma füüsilise maailma uskumisega liiga kaugele läinud. See on samamoodi nagu inimene, kes on haigeks jäänud ja ei saa aru, et tema häda taga on vale mõtlemine. Seda mõtet ei kinnita ainult üksnes Luule ja Gunnar, aga mu enda kogemus mu enda kehast. Kui asjad hakkavad putsi minema, siis ESIMESE asjana tuleb hakata iseendast mõtlemisega tegelema.
On mitut sorti inimesi, kui me räägime jumalaksolemisest. On need, kes teavad, et nad on jumal; need, kes arvavad, et nad ei ole jumal; need, kes arvavad, et nad on jumala mõju all; need, kes ei usu, et jumal on olemas. Ma mõtlen, et kui jumalat vähegi aktsepteerida, siis on võimalik areneda sinnamaale, kus tajutakse jumalaga üksolemist läbi tunnistamise, et jumala olemus iseenda sees ongi jumalaks olemine. See on täielik hingeline võim. Aint, et ma ei tea veel, kas sellise tõe teadvustamine nõuab eriliselt suurt (vaimu?)jõudu või ..mis vabandus inimkonnal on, et nad iseendaga jumalikult ei käitu? Noh, eks ma oma eksimistegi pealt saan aru, mis valesti võib minna.
Kõige tüüpilisem ja tüütum on ikka see kompensatsioonimehanism. Pole armastust olnud vajalikul ajal, siis hakatakse ahnitsema, kui vähegi kuskil midagi liikuma hakkab. See on nagu koer, kes on terve elu õues olnud ja kui magamistuppa lastakse, siis on erutusest hing kinni niiet vaata, et südarit ei saa (vt eelmine viide paanikahoole). Aga et armastus on nii massiivne energia, siis selle liikumised on sujuvad (kuigi see ei välista kiirust) nagu ülejäänud loodusnähtustel. Kui selgest taevast sadama hakkab, hakkan ma naerma ja mõtlen, et jumalik sekkumine. Üldse on tore jumala peale mõelda, siis mõtleb jumal sinust ka. Lihtne.
Ei ole nii et on jumalikud asjad (nagu seks näiteks, sest see on nii mõnna) ja mittejumalikud asjad. See, kuidas inimene jumalasse suhtub näitab kui kaugele inimene on iseendast läinud. Ja ma juba andsin hinnangu ära, et kaugele. Minu põhivärk kaugenemise osas käis ümber seksi, sest minu kogemuses on füüsiline lähedus alati kõige otsesem, sest materiaalsem, tõestus armastusest. Sest ma olen ka selle elu liige ja ma usun ainult siis, kui ma katsuda saan. Katsumisest tuleb väga palju infot ja üldsegi on sõna siuke nõrk asi, aga noh, paremate võimaluste puudumisel ajab asja ära. Jumal on seks, aga jumal on ka mu voodidisain ja madratsi vedrud. Nii kui fokusseerid, kohe on jumal ka platsis. Sellise arusaamiseni jõutakse tihti narkootikumidega. Ma pole ammu midagi teinud, aga ikka töötab.
Eelnevat teooriat kinnitab ka budistlik arusaam sellest, et kui inimene, kes ei tea budismist midagi vaatab puud, siis on see puu, kui ta uurib budismi, siis see pole enam lihtsalt puu, aga kui ta on budismist aru saanud, siis on puu jälle puu. Ja misasi see intelligentsus on? Midaignes värk, sellest üksi ei piisa, nagu ei piisa ka ühest puust, et oleks mets.
Tuleb endale lihtsaid asju meelde tuletada päris tihti. Ei usu, et elu on tegelt väga keeruline, seal on lihtsalt väga palju lihtsaid asju, mida vaheldumisi meeles hoida. Nii kui midagi liiga palju oma peas hoida, lähevad teised väiksed asjad meelest ära ja see on värk, mida ei tohiks lasta juhtuda. Näiteks mul on kiim kuhugi vabsee ära kadunud. Aga see ongi energia kokkuhoid. On tähtsamaidki asju, kui öösiti ona panna. Tuli täna õhtul siuke mõte hoopis, et vaataks, kuidas need uued ja vanad luuletused omavahel läbi saavad ja mine putsi, neist kõigist läbiproovituist käsikirjadest tuli praegu lausa eepiline luulekogu! Juhuslikult leiutasin ka sõna SEKSISTENTSIALISM, mis võtab epohhi täiuslikult kokku. Ütlesin ju, et subtiitrid jooksevad. Ja nüüd ma ütlen, et vähem kammi, rohkem juukseid, dumat nada ne prõgat fedja. Kell on jälle kolm öösel ja need siin on viimased päevad sellest täiusliku öise režiimiga elust, kus võib poole päevani unenägusid vahtida. Vaadakem siis viimased. Soovilooks on best of inner peace.
Ma loen püha kolmainsuseks südant, mõistust ja keha. See on ka ajas muundunud. Enne oli vist süda, vaim ja hing, aga mulle tundub süda ja mõistus kokku ongi hing, sest kummagi seiskumisel ei ole meil enam inimlikku teostusvõimet ehk keha muutub kasutuks - hing ei saa selles enam tegutseda. Ent ta saab väljaspool inimpiire tegutseda küll, ja seda nimetatakse surmajärgseks eluks. Kui kehal on midagi viga, siis on see mõistuse ja südame, ehk hinge abil palju kergemini lahendatav, kui südame või mõistuse rikki minemisel. Mulle tundub, et inimesed ei saa aru sellest, et nad on oma füüsilise maailma uskumisega liiga kaugele läinud. See on samamoodi nagu inimene, kes on haigeks jäänud ja ei saa aru, et tema häda taga on vale mõtlemine. Seda mõtet ei kinnita ainult üksnes Luule ja Gunnar, aga mu enda kogemus mu enda kehast. Kui asjad hakkavad putsi minema, siis ESIMESE asjana tuleb hakata iseendast mõtlemisega tegelema.
On mitut sorti inimesi, kui me räägime jumalaksolemisest. On need, kes teavad, et nad on jumal; need, kes arvavad, et nad ei ole jumal; need, kes arvavad, et nad on jumala mõju all; need, kes ei usu, et jumal on olemas. Ma mõtlen, et kui jumalat vähegi aktsepteerida, siis on võimalik areneda sinnamaale, kus tajutakse jumalaga üksolemist läbi tunnistamise, et jumala olemus iseenda sees ongi jumalaks olemine. See on täielik hingeline võim. Aint, et ma ei tea veel, kas sellise tõe teadvustamine nõuab eriliselt suurt (vaimu?)jõudu või ..mis vabandus inimkonnal on, et nad iseendaga jumalikult ei käitu? Noh, eks ma oma eksimistegi pealt saan aru, mis valesti võib minna.
Kõige tüüpilisem ja tüütum on ikka see kompensatsioonimehanism. Pole armastust olnud vajalikul ajal, siis hakatakse ahnitsema, kui vähegi kuskil midagi liikuma hakkab. See on nagu koer, kes on terve elu õues olnud ja kui magamistuppa lastakse, siis on erutusest hing kinni niiet vaata, et südarit ei saa (vt eelmine viide paanikahoole). Aga et armastus on nii massiivne energia, siis selle liikumised on sujuvad (kuigi see ei välista kiirust) nagu ülejäänud loodusnähtustel. Kui selgest taevast sadama hakkab, hakkan ma naerma ja mõtlen, et jumalik sekkumine. Üldse on tore jumala peale mõelda, siis mõtleb jumal sinust ka. Lihtne.
Ei ole nii et on jumalikud asjad (nagu seks näiteks, sest see on nii mõnna) ja mittejumalikud asjad. See, kuidas inimene jumalasse suhtub näitab kui kaugele inimene on iseendast läinud. Ja ma juba andsin hinnangu ära, et kaugele. Minu põhivärk kaugenemise osas käis ümber seksi, sest minu kogemuses on füüsiline lähedus alati kõige otsesem, sest materiaalsem, tõestus armastusest. Sest ma olen ka selle elu liige ja ma usun ainult siis, kui ma katsuda saan. Katsumisest tuleb väga palju infot ja üldsegi on sõna siuke nõrk asi, aga noh, paremate võimaluste puudumisel ajab asja ära. Jumal on seks, aga jumal on ka mu voodidisain ja madratsi vedrud. Nii kui fokusseerid, kohe on jumal ka platsis. Sellise arusaamiseni jõutakse tihti narkootikumidega. Ma pole ammu midagi teinud, aga ikka töötab.
Eelnevat teooriat kinnitab ka budistlik arusaam sellest, et kui inimene, kes ei tea budismist midagi vaatab puud, siis on see puu, kui ta uurib budismi, siis see pole enam lihtsalt puu, aga kui ta on budismist aru saanud, siis on puu jälle puu. Ja misasi see intelligentsus on? Midaignes värk, sellest üksi ei piisa, nagu ei piisa ka ühest puust, et oleks mets.
Tuleb endale lihtsaid asju meelde tuletada päris tihti. Ei usu, et elu on tegelt väga keeruline, seal on lihtsalt väga palju lihtsaid asju, mida vaheldumisi meeles hoida. Nii kui midagi liiga palju oma peas hoida, lähevad teised väiksed asjad meelest ära ja see on värk, mida ei tohiks lasta juhtuda. Näiteks mul on kiim kuhugi vabsee ära kadunud. Aga see ongi energia kokkuhoid. On tähtsamaidki asju, kui öösiti ona panna. Tuli täna õhtul siuke mõte hoopis, et vaataks, kuidas need uued ja vanad luuletused omavahel läbi saavad ja mine putsi, neist kõigist läbiproovituist käsikirjadest tuli praegu lausa eepiline luulekogu! Juhuslikult leiutasin ka sõna SEKSISTENTSIALISM, mis võtab epohhi täiuslikult kokku. Ütlesin ju, et subtiitrid jooksevad. Ja nüüd ma ütlen, et vähem kammi, rohkem juukseid, dumat nada ne prõgat fedja. Kell on jälle kolm öösel ja need siin on viimased päevad sellest täiusliku öise režiimiga elust, kus võib poole päevani unenägusid vahtida. Vaadakem siis viimased. Soovilooks on best of inner peace.
neljapäev, 25. august 2016
endelised märgid, reaalne maagia mitte maagiline realism
Ma ei tea, kui palju ja mis seostes olen ma kirjutanud oma "paranormaalsetest" (para viitaks justkui paranoilisusele, normaalsusega on üldse putsis) kogemustest, aga viimaste nädalate tajud on sundinud mind neid läbielamisi kokku koondama. Üks põhjus on kindlasti selles, et on lõppenud üks suure laenguga suhtepööris ning tõsiasi, et ma olen taastanud energeetilise sideme oma esivanematega. Saan vaadata üle õla ja öelda: oli ikka hull aeg. Aga ilmselt hullemaks läheb.
Unenägu, mida ma nägin paar kuud tagasi, kui pikemalt Tartus viibisin: ma olin Riia tn viadukti all, ja teadsin, et olen abielus. Mu mehe nimi oli Mihhail. Võtsin seda uudist väga iseenesestmõistetavana, aga olin veidi jahmunud, et ma teda kätte ei saanud. Nägin teda unenägija perspektiivist vaatlejana, eemaolevalt stseenilt - ta liikus kaadri vasakule poole suhteliselt ükskõikselt. Ma arvasin, et ta on venelane. Ja ta oli minust kõvasti vanem, tumedate juuste ja kõhukesega. Tahtsin õudsalt teda suudelda ja kallistada, aga ei küündinud temani. Minu meelest kandsin ma ise pintsakut, olin selline, nagu ma end õppejõuna ettekujutan. Üles tõustes sain aru, et see on üks neist unenägudest, mis söövitab, selles oli väga suur äratundmine.
2013 detsembris jõulude paiku, kui ma jälle vanematega ei suhelnud, olin Tallinnas just alustanud Armastusloo kirjutamist, mida tegin erinevate sõprade kodudest kodudesse liikumise vahepeal. Esimesed leheküljed tulid Kalamajas, aga kui ma Pääskülas üksi tuppa jäin ja faili avasin, juba töösse süvenesin ja loos sees olin, kuulsin ma keset haudvaikust mingit sosinat. See kõlas justkui kolm väikest poissi küsival häälel. Aga sellel häälel oli mingi teistsugune aegruum, sest see kõlas nii kiirelt, et ma ei saanud esiti arugi, mida ma just kuulnud olin. Mõtlesin sekundi ja jõudis kohale: "Kas sa kuuled meid?"Vastasin jah. Need said olla ainult inglid, sest midagi ohustavat selles kõiges ei olnud.
Viimastel päevadel olen oma peas enne uinumist koos sama inimesega, kellest hommikuti enne ärkamist und näen. Täna ärkasime koos enne minu ärkamist, sest keha saab aru, kui akud on laetud, teineteise embuses ja suudlesime. Veel oleme koos muidki asju teinud, nagu poleks aega, mil me teineteist ei teadnud. Kõige traditsioonilisem on muidugi ikka see, et vahetult peale meie reaalset kohtumist nägin mitu päeva unes, et Sääsel on uued maja ehitatud, milles ma oma kohta valinud olen. Lihtne allegooria koju jõudmisest küsimusega, mida seal peale hakata, mis positsioon võtta. See kõik on oma süsteemilt tuttav Miikaeli looga. Et ju oli üks tema eesmärke ka sisse tallata rada, kust kaudu kõik edaspidi käima hakkab. Ja muidugi ka täielik vajaduse kaotamine olla kuskil mujal kui siin ka praegu, veelgi kontsentreeritumalt.
Selle sama inimesega on veel seletamatu tõsiasi, et kuigi me teame aastaid, oleme nende aastate jooksul üksikuid kordi kokku puutunud (kui vähe loeb kvantiteet kvaliteedi kõrval!!), siis on olnud mul korduvalt, jällegi nagu väljastpoolt mind, olnud mingi meeldetuletus temast. Viimane kõige eredam selline oli.. hmm, umbes samal ajal kui see abielu-unenägu, kui sõitsin öösel isaga Tartust Tamsallu. Keegi nagu viskas tema nime mu pähe. Võtsin selle vastu kui info, mida töötlema hakata, ning mõtlesin ta peale. Mul on selline komme, et kui keegi on mu sfääris sees, siis ma töötlen kogu iseenda levitatud info läbi tema silmade. See on mingi enesekriitiline kategooria, mida esineb mu arusaamistmööda ainult äärmise emotsionaalse analüüsivõime juures. Vist mingi naiselik tehnika, ma ei tea, kes seda peale minu ja E. üldse teevad. Aga et seda mõtet üldse temast on tekkinud, paneb mind kahtlema selles, kas see on minu kontrolli all või saan ma kuidagi kelleltki juhiseid, mis inimestega ma tegelema peaksin. Ma aktsepteerin seda juhatust - just siin samas mõni aeg tagasi tunnistasin, et suudan alluda, ja nüüd hakataksegi mind juhatama? Eks intertsist ikka mingi tõrge on, aga ise ma juba lubasin (hea tüdruk olla?). Nüüd hõõrub mind tohutu uudisimu väga mitmes aspektis.
Ma tunnen, et mu juhataja ei ole halb - ta on kindlasti usaldusväärne. Ta on keegi vana, ja selle inimese X puhul, kellega praegu tegu on, kahtlustan, et minu tema juurde juhataja võib olla keegi tema suguvõsast. Sest kui ma oleksin tasse niisama armunud, mida ma vahepeal ka olin (ja see tähendab idiootsuste korda saatmist), oleks see asi sinnapaika jäänud ja mingi fopaaga lõppenud nii et sellelt poleks tagasiteed. Aga mu segipanemised on lihtsalt aega venitanud ja jumala eest, me kõik teame, et see venib igas suunas sitaks palju. Selline kahtlus võib olla, a: tõsi, b: väljamõeldis või c: suutmatus oma õnne uskuda. Aga et mind väga huvitab mu uus allumise teooria, mängin ma edasi just selle mõttega.
Oletame, et keegi tõesti suunab mind tema poole. Oletame, et ma kujutan ette, kes see olla võiks. Edasi - mis eesmärgil mind suunatakse? Romantikainglid on väga aktiivsed praegu. See kaart ise ilmutab end, iga kord kui ma paki kätte võtan. Sama asja on mul olnud ennegi, et ükskõik mida ma ka küsida võin, juba vastatakse millegagi kaartide üksteisest eemaldumise kaudu, mis iga kord kordub; näidatakse, millel on kindel fookus, mida ma ise ehk tähele ei taha panna. See seletab vastastikkust sügavat sümpaatiat, ent just see ongi kõige võimsam võti, mida ma ei tea, kuhu toppida. Mingi osa minus tahab alateadlikult end järjekordse kinnijäämisarmumise eest kaitsta (sest kõigil meie kogemustel on suurem mõju, kui me intellektuaalselt või emotsionaalselt hoomata suudaksime) - ja kuigi see osa on üsna väike, lahendan seda passiivselt mõistusega kogu aeg (ning emotsionaalne osa minust lihtsalt rahuldab teda kogu hingest) ning seegi võtab energiat.. mida mul niikuinii kuhugi suunata ei ole. Fakk. Ikka see sama teema. Kas tuleb kunagi aeg, mil ma olen täielikult rakendatud, ilma raiskamiseta?
Ma ei jõua ära oodata. Kuigi ma olen täiesti rahulik, ausõna.
Armastusega on lihtsalt see lugu, et kui - ükskõik mida - väga tahta, ja see kätte jõuab, siis hakatakse kartma. Ah, mis mina nüüd - ja see on täpselt selline häbelikkuse tunne, ma ei teadnuki, et mus üldse olemas on, Aga mida ma ometi kardan? On tõesti surm mulle mugavam olnud kui armastus, vaid seetõttu, et seda rohkem mu ümber olnud kui armastuse tunnet? Mugavus tapab, eriti just siis.
Suurepärased koostisosad paanikahäireteks muide: olla nii õnnelik, et kardad ära surra. Liiga palju MDMAd all over again.
Unenägu, mida ma nägin paar kuud tagasi, kui pikemalt Tartus viibisin: ma olin Riia tn viadukti all, ja teadsin, et olen abielus. Mu mehe nimi oli Mihhail. Võtsin seda uudist väga iseenesestmõistetavana, aga olin veidi jahmunud, et ma teda kätte ei saanud. Nägin teda unenägija perspektiivist vaatlejana, eemaolevalt stseenilt - ta liikus kaadri vasakule poole suhteliselt ükskõikselt. Ma arvasin, et ta on venelane. Ja ta oli minust kõvasti vanem, tumedate juuste ja kõhukesega. Tahtsin õudsalt teda suudelda ja kallistada, aga ei küündinud temani. Minu meelest kandsin ma ise pintsakut, olin selline, nagu ma end õppejõuna ettekujutan. Üles tõustes sain aru, et see on üks neist unenägudest, mis söövitab, selles oli väga suur äratundmine.
2013 detsembris jõulude paiku, kui ma jälle vanematega ei suhelnud, olin Tallinnas just alustanud Armastusloo kirjutamist, mida tegin erinevate sõprade kodudest kodudesse liikumise vahepeal. Esimesed leheküljed tulid Kalamajas, aga kui ma Pääskülas üksi tuppa jäin ja faili avasin, juba töösse süvenesin ja loos sees olin, kuulsin ma keset haudvaikust mingit sosinat. See kõlas justkui kolm väikest poissi küsival häälel. Aga sellel häälel oli mingi teistsugune aegruum, sest see kõlas nii kiirelt, et ma ei saanud esiti arugi, mida ma just kuulnud olin. Mõtlesin sekundi ja jõudis kohale: "Kas sa kuuled meid?"Vastasin jah. Need said olla ainult inglid, sest midagi ohustavat selles kõiges ei olnud.
Viimastel päevadel olen oma peas enne uinumist koos sama inimesega, kellest hommikuti enne ärkamist und näen. Täna ärkasime koos enne minu ärkamist, sest keha saab aru, kui akud on laetud, teineteise embuses ja suudlesime. Veel oleme koos muidki asju teinud, nagu poleks aega, mil me teineteist ei teadnud. Kõige traditsioonilisem on muidugi ikka see, et vahetult peale meie reaalset kohtumist nägin mitu päeva unes, et Sääsel on uued maja ehitatud, milles ma oma kohta valinud olen. Lihtne allegooria koju jõudmisest küsimusega, mida seal peale hakata, mis positsioon võtta. See kõik on oma süsteemilt tuttav Miikaeli looga. Et ju oli üks tema eesmärke ka sisse tallata rada, kust kaudu kõik edaspidi käima hakkab. Ja muidugi ka täielik vajaduse kaotamine olla kuskil mujal kui siin ka praegu, veelgi kontsentreeritumalt.
Selle sama inimesega on veel seletamatu tõsiasi, et kuigi me teame aastaid, oleme nende aastate jooksul üksikuid kordi kokku puutunud (kui vähe loeb kvantiteet kvaliteedi kõrval!!), siis on olnud mul korduvalt, jällegi nagu väljastpoolt mind, olnud mingi meeldetuletus temast. Viimane kõige eredam selline oli.. hmm, umbes samal ajal kui see abielu-unenägu, kui sõitsin öösel isaga Tartust Tamsallu. Keegi nagu viskas tema nime mu pähe. Võtsin selle vastu kui info, mida töötlema hakata, ning mõtlesin ta peale. Mul on selline komme, et kui keegi on mu sfääris sees, siis ma töötlen kogu iseenda levitatud info läbi tema silmade. See on mingi enesekriitiline kategooria, mida esineb mu arusaamistmööda ainult äärmise emotsionaalse analüüsivõime juures. Vist mingi naiselik tehnika, ma ei tea, kes seda peale minu ja E. üldse teevad. Aga et seda mõtet üldse temast on tekkinud, paneb mind kahtlema selles, kas see on minu kontrolli all või saan ma kuidagi kelleltki juhiseid, mis inimestega ma tegelema peaksin. Ma aktsepteerin seda juhatust - just siin samas mõni aeg tagasi tunnistasin, et suudan alluda, ja nüüd hakataksegi mind juhatama? Eks intertsist ikka mingi tõrge on, aga ise ma juba lubasin (hea tüdruk olla?). Nüüd hõõrub mind tohutu uudisimu väga mitmes aspektis.
Ma tunnen, et mu juhataja ei ole halb - ta on kindlasti usaldusväärne. Ta on keegi vana, ja selle inimese X puhul, kellega praegu tegu on, kahtlustan, et minu tema juurde juhataja võib olla keegi tema suguvõsast. Sest kui ma oleksin tasse niisama armunud, mida ma vahepeal ka olin (ja see tähendab idiootsuste korda saatmist), oleks see asi sinnapaika jäänud ja mingi fopaaga lõppenud nii et sellelt poleks tagasiteed. Aga mu segipanemised on lihtsalt aega venitanud ja jumala eest, me kõik teame, et see venib igas suunas sitaks palju. Selline kahtlus võib olla, a: tõsi, b: väljamõeldis või c: suutmatus oma õnne uskuda. Aga et mind väga huvitab mu uus allumise teooria, mängin ma edasi just selle mõttega.
Oletame, et keegi tõesti suunab mind tema poole. Oletame, et ma kujutan ette, kes see olla võiks. Edasi - mis eesmärgil mind suunatakse? Romantikainglid on väga aktiivsed praegu. See kaart ise ilmutab end, iga kord kui ma paki kätte võtan. Sama asja on mul olnud ennegi, et ükskõik mida ma ka küsida võin, juba vastatakse millegagi kaartide üksteisest eemaldumise kaudu, mis iga kord kordub; näidatakse, millel on kindel fookus, mida ma ise ehk tähele ei taha panna. See seletab vastastikkust sügavat sümpaatiat, ent just see ongi kõige võimsam võti, mida ma ei tea, kuhu toppida. Mingi osa minus tahab alateadlikult end järjekordse kinnijäämisarmumise eest kaitsta (sest kõigil meie kogemustel on suurem mõju, kui me intellektuaalselt või emotsionaalselt hoomata suudaksime) - ja kuigi see osa on üsna väike, lahendan seda passiivselt mõistusega kogu aeg (ning emotsionaalne osa minust lihtsalt rahuldab teda kogu hingest) ning seegi võtab energiat.. mida mul niikuinii kuhugi suunata ei ole. Fakk. Ikka see sama teema. Kas tuleb kunagi aeg, mil ma olen täielikult rakendatud, ilma raiskamiseta?
Ma ei jõua ära oodata. Kuigi ma olen täiesti rahulik, ausõna.
Armastusega on lihtsalt see lugu, et kui - ükskõik mida - väga tahta, ja see kätte jõuab, siis hakatakse kartma. Ah, mis mina nüüd - ja see on täpselt selline häbelikkuse tunne, ma ei teadnuki, et mus üldse olemas on, Aga mida ma ometi kardan? On tõesti surm mulle mugavam olnud kui armastus, vaid seetõttu, et seda rohkem mu ümber olnud kui armastuse tunnet? Mugavus tapab, eriti just siis.
Suurepärased koostisosad paanikahäireteks muide: olla nii õnnelik, et kardad ära surra. Liiga palju MDMAd all over again.
kolmapäev, 24. august 2016
mõtteid abielust
no-one else can make me feel
the colours that you bring
stay with me while we grow old
and we will live
each day in springtime
Minu jaoks pole kohale jõudnud armastuse institutsionialiseerimise kalk reaalsus. Ma saan aru, et see on olemas; et võib-olla sellepärast abiellumine vajalikuks saigi, et olla kergemini organiseeritud välismaailma poolt, aga see ei välista armastuse võimalikkust. Isegi keskajal joppas ja valitsejate poolt orgunnitud abielud järeltulijatele õitsesid romantikaks. Ja samas on meil moes olnud abielluda abiellumise pärast, kuigi juba on koos oldud aastaid ja lapsed ja särgid-värgid. Kui tahad asja nõrgalt näha, siis saab alati. Aga ma ei kavatse siin mingist joppamisest või allahindlusest hakata rääkima.
Viimasel ajal tabavad mind mingid letargia laineid. Sellised, kus ma vanasti veetsin päevi, nädalaid, isegi kuid. Aga nüüd on asi justkui kontrolli all, kuigi ma ei tea kunagi, millal see peale tuleb. Ent mul on aimdus, miks need tekivad. Ja mul ei ole üldse lihtne endale seda tunnistada. Muusika, mida ma aastaid kogunud olen, on suuremas osas oma maitse kaotanud. Toit, mida ma aastaid söönud olen, ei ole enam sama väärtusega. Mul pole enam kuhugi põgeneda, sest ma saan tegelikkusega hakkama. Ma pole enam nii kummastunud, kuivõrd olen lõbustatud. Mul pea puudub otsene vajadus suhtlust vältida, sest ma tean, et kui ma oskan kuulata, ei saa ma naljalt mööda panna. Ma olen justkui valmis, aga milleks?
Olen terve elu tegelenud iseendaks saamisega ja nüüd olen ma selle saavutanud. Olen end kuhugi välja kirjutanud, teadsin ju, et see juhtub. Vaatasin eile filmi, kus üks abielu oli laiali valgunud, naine ilmus ootamatult teisest maailma otsast mehe juurde ja ütles, et tahab lahutust, et teisega abielluda ning nad peaksid otsustama, mis põhjusel seaduse silmis lahku minnakse. Nad ei olnud juba ammu teineteise omad, kuigi see riigile nii paistis. Mehel oli uus pruut, kes sai aru, et naine ajab naerulnäol suust sitta välja, mille väljatulles vastas naine pruudile uhkelt: ma ei ole jah veel selle teisega kihlatud, aga me töötame koos ja ta teab mu nime, kuidas ta saakski abielunaisega kohtingule minna (mis sa arvad, mida me esimesena teha võiksime?) - kui head asjad iseenesest ei juhtu, siis pean ma need välja mõtlema, ja just seda ma teengi. Ta tõstab kergendatult pokaali ja joob. See stseen on nagu mu hingest välja lõigatud.
Me ei esine kunagi kellelegi peale iseenda, miks fucking mitte teha sellest a show to remember? Sellepärast ma ei ole hingelt eestlane ka, et minus ei ole seda ah, nii on kogu aeg olnud, mine putsi, kes seda muutma peaks siis - seda üksindust, hüljatust, ilmajäetust, kui mitte sisemine usk ja unistamine paremast, kui see, mis kogu aeg juhtub ja juhtub ja juhtub. Järelikult on sellel mingi mõte, millest aru pole saadud. Mustritest peab läbi häkkima, nende korduvust peab mõtestama selleks, et neid muuta. Niivõrd kui meie teeme vigu, teevad vead ka meid, kui me pole olnud piisavalt põhjalikud. Ja jumala eest, ma olen armastanud, tõesti olen, aga ma olen kasutanud seda iseendast kadumiseks, sest seda tõeliselt armumine ju on: ennastunustav letargia. A ma kipun end ka muude tegevuste juures unustama, olukordadesse uppuma, sest kui ma olen lummatud, siis täielikult. Aga nüüd! Ma suudan sellest välja tulla, teiste inimeste pärast!, isegi kui ma ei taha, aga ma saan. Magic.
Näiteks üks põhjus, miks ma tahan abielus olla, on fantaasia - ja see on ülilapsik, aga ikkagi - et ma saaks lõpuks ometi öelda neile jäletistele, kes tänaval käperdama tulevad, et "mine munni, mu mees annab sulle peksa!" - sest ma tahan kuuluda kellelegi, kes suudab mind hoida sellena, kes ma olen. Milleks raisata oma jumalannalikkust ainult iseendale, jagada seda inimestega, kes ei näe aupaiste sees inimest, vaid nõuavad tähelepanu, mida nad iseendale pakkuda ei suuda? Ei.
Ja juba see, et mul on seksuaalsus, nõuab kedagi, kellega seda jagada. Ma tahan kõiki neid seitset erinevat orgasmi tundma õppida, mis mu kehas peidus on, ja see tähendab pühendumust. Miks ma peaksin laskma kedagi oma püha koda avastada, kui ta nahhui tõmbab? Ei.
Ma tahan, et mu kehakarvade eemaldamine oleks põhjus olla tema naudinguks, mitte meeleheide lootuses lähedusele. Kõik need naiseks olemise rituaalid on palved tseremoniaalsele intiimsusele, aga kui ma neid elu lõpuni ise vaatama ja tundma pean, siis ei ole neil mõtet. Seda tean ma juba väga hästi, et ilul ei ole üksinduses mõtet.
Ma tahan kedagi austada, kuulata ja imetleda, kui inimest, kes teab, kes ta on ja ei ole, sest ta on nii sitas kui troonil tema ise. Ja parim asi, mida ma tema heaks teha saan, on olla kogu selle aja tema kõrval isegi siis, kui me ei näe.
the colours that you bring
stay with me while we grow old
and we will live
each day in springtime
Minu jaoks pole kohale jõudnud armastuse institutsionialiseerimise kalk reaalsus. Ma saan aru, et see on olemas; et võib-olla sellepärast abiellumine vajalikuks saigi, et olla kergemini organiseeritud välismaailma poolt, aga see ei välista armastuse võimalikkust. Isegi keskajal joppas ja valitsejate poolt orgunnitud abielud järeltulijatele õitsesid romantikaks. Ja samas on meil moes olnud abielluda abiellumise pärast, kuigi juba on koos oldud aastaid ja lapsed ja särgid-värgid. Kui tahad asja nõrgalt näha, siis saab alati. Aga ma ei kavatse siin mingist joppamisest või allahindlusest hakata rääkima.
Viimasel ajal tabavad mind mingid letargia laineid. Sellised, kus ma vanasti veetsin päevi, nädalaid, isegi kuid. Aga nüüd on asi justkui kontrolli all, kuigi ma ei tea kunagi, millal see peale tuleb. Ent mul on aimdus, miks need tekivad. Ja mul ei ole üldse lihtne endale seda tunnistada. Muusika, mida ma aastaid kogunud olen, on suuremas osas oma maitse kaotanud. Toit, mida ma aastaid söönud olen, ei ole enam sama väärtusega. Mul pole enam kuhugi põgeneda, sest ma saan tegelikkusega hakkama. Ma pole enam nii kummastunud, kuivõrd olen lõbustatud. Mul pea puudub otsene vajadus suhtlust vältida, sest ma tean, et kui ma oskan kuulata, ei saa ma naljalt mööda panna. Ma olen justkui valmis, aga milleks?
Olen terve elu tegelenud iseendaks saamisega ja nüüd olen ma selle saavutanud. Olen end kuhugi välja kirjutanud, teadsin ju, et see juhtub. Vaatasin eile filmi, kus üks abielu oli laiali valgunud, naine ilmus ootamatult teisest maailma otsast mehe juurde ja ütles, et tahab lahutust, et teisega abielluda ning nad peaksid otsustama, mis põhjusel seaduse silmis lahku minnakse. Nad ei olnud juba ammu teineteise omad, kuigi see riigile nii paistis. Mehel oli uus pruut, kes sai aru, et naine ajab naerulnäol suust sitta välja, mille väljatulles vastas naine pruudile uhkelt: ma ei ole jah veel selle teisega kihlatud, aga me töötame koos ja ta teab mu nime, kuidas ta saakski abielunaisega kohtingule minna (mis sa arvad, mida me esimesena teha võiksime?) - kui head asjad iseenesest ei juhtu, siis pean ma need välja mõtlema, ja just seda ma teengi. Ta tõstab kergendatult pokaali ja joob. See stseen on nagu mu hingest välja lõigatud.
Me ei esine kunagi kellelegi peale iseenda, miks fucking mitte teha sellest a show to remember? Sellepärast ma ei ole hingelt eestlane ka, et minus ei ole seda ah, nii on kogu aeg olnud, mine putsi, kes seda muutma peaks siis - seda üksindust, hüljatust, ilmajäetust, kui mitte sisemine usk ja unistamine paremast, kui see, mis kogu aeg juhtub ja juhtub ja juhtub. Järelikult on sellel mingi mõte, millest aru pole saadud. Mustritest peab läbi häkkima, nende korduvust peab mõtestama selleks, et neid muuta. Niivõrd kui meie teeme vigu, teevad vead ka meid, kui me pole olnud piisavalt põhjalikud. Ja jumala eest, ma olen armastanud, tõesti olen, aga ma olen kasutanud seda iseendast kadumiseks, sest seda tõeliselt armumine ju on: ennastunustav letargia. A ma kipun end ka muude tegevuste juures unustama, olukordadesse uppuma, sest kui ma olen lummatud, siis täielikult. Aga nüüd! Ma suudan sellest välja tulla, teiste inimeste pärast!, isegi kui ma ei taha, aga ma saan. Magic.
Näiteks üks põhjus, miks ma tahan abielus olla, on fantaasia - ja see on ülilapsik, aga ikkagi - et ma saaks lõpuks ometi öelda neile jäletistele, kes tänaval käperdama tulevad, et "mine munni, mu mees annab sulle peksa!" - sest ma tahan kuuluda kellelegi, kes suudab mind hoida sellena, kes ma olen. Milleks raisata oma jumalannalikkust ainult iseendale, jagada seda inimestega, kes ei näe aupaiste sees inimest, vaid nõuavad tähelepanu, mida nad iseendale pakkuda ei suuda? Ei.
Ja juba see, et mul on seksuaalsus, nõuab kedagi, kellega seda jagada. Ma tahan kõiki neid seitset erinevat orgasmi tundma õppida, mis mu kehas peidus on, ja see tähendab pühendumust. Miks ma peaksin laskma kedagi oma püha koda avastada, kui ta nahhui tõmbab? Ei.
Ma tahan, et mu kehakarvade eemaldamine oleks põhjus olla tema naudinguks, mitte meeleheide lootuses lähedusele. Kõik need naiseks olemise rituaalid on palved tseremoniaalsele intiimsusele, aga kui ma neid elu lõpuni ise vaatama ja tundma pean, siis ei ole neil mõtet. Seda tean ma juba väga hästi, et ilul ei ole üksinduses mõtet.
Ma tahan kedagi austada, kuulata ja imetleda, kui inimest, kes teab, kes ta on ja ei ole, sest ta on nii sitas kui troonil tema ise. Ja parim asi, mida ma tema heaks teha saan, on olla kogu selle aja tema kõrval isegi siis, kui me ei näe.
esmaspäev, 22. august 2016
tunnen, järelikult tean?
On ikka veel tundmusi, mida ma endale lõpuni tunnistada pole saanud ning mille kohta ma ei tea, kas on tõesed või mitte. Tundmuste suhtes valitseb ratsionaliseerimirõhk, ja kuigi ma tean, et välismaailmas on see läbivalt soovituslik joon, siis mina ise peaksin ju ometi olema nii tugev, et usaldada seda, mida ütleb mu seletamatu sisetunne. Aga kas ta on ikkagi adekvaatne või liialt mõjutatud, kui mitte välismaailmast, siis oma eelnevast elukogemusest?
Kui ronida üle tõsiasjast, et olenemata kõigist vastuarmastuste puudumistest olen ma suutnud endal siiski lubada olla armunud, näen ma ikkagi iseenda lootusetust. Tunnistada endale asju, mida ma ei julge ega tea, olla olukordades, mida ma pole kogenud - see kõik on haavatavus, mis muidu päevavalgele pole tulla saanud, kui poleks inimest, kes seda välja toob. Iseennast ei saa täielikult tundma saada ainult iseendaga lähedane olles. Sõbrannad on sõbrannad, nad vaatavad üksteist tugeva naise pilguga, aga kuidas näeb võõras mees.. juhtub midagi muud.
Aga sellest suu ammuli vahtimisest oligi mul kõrini.
Inimesed on kompositsioonid, mis end ise loovad - ja järelikult vastavalt vajadusele. Suhted on alati orgaanilised, isegi, kui need koosnevad sünteetikast. Iseennast lahti tõlkides avastada, et kõik ei ole üldse nii nagu ma iseennast iseendale ette olen kujutanud.
Kui ronida üle tõsiasjast, et olenemata kõigist vastuarmastuste puudumistest olen ma suutnud endal siiski lubada olla armunud, näen ma ikkagi iseenda lootusetust. Tunnistada endale asju, mida ma ei julge ega tea, olla olukordades, mida ma pole kogenud - see kõik on haavatavus, mis muidu päevavalgele pole tulla saanud, kui poleks inimest, kes seda välja toob. Iseennast ei saa täielikult tundma saada ainult iseendaga lähedane olles. Sõbrannad on sõbrannad, nad vaatavad üksteist tugeva naise pilguga, aga kuidas näeb võõras mees.. juhtub midagi muud.
Aga sellest suu ammuli vahtimisest oligi mul kõrini.
Inimesed on kompositsioonid, mis end ise loovad - ja järelikult vastavalt vajadusele. Suhted on alati orgaanilised, isegi, kui need koosnevad sünteetikast. Iseennast lahti tõlkides avastada, et kõik ei ole üldse nii nagu ma iseennast iseendale ette olen kujutanud.
reede, 19. august 2016
Nüüd ma ehmatasin küll ära. Pauk tuleb alati sealt, kust oodatagi ei oska.
Okei, ma nägin väiksena kogu aeg unes, et saan oma varastatud ratta tagasi. Ma jätsin ta üks kord maja ette ööseks lukustamata. Oi seda hingepiina, mis hommikul oli, kui mul ärgates see meelde tuli. Ja ratast ei olnudki enam maja ees! See oli suurim varandus üldse, ja keegi varastas selle ära. Olin väga kurb, iseendas täielikult pettunud, aga siis ma hakkasin unistama, et saan selle tagasi. Nägin kogu aeg unes, et ma leidsin ta üles. Aga mis on une nägemine, unistamine? Puhas kanaldumine ainult. Energia suundumine sellesse, mille ümber mõtted käivad. Mõnikord võib neisse mõtteisse kogemata ära uppuda, kuigi see kõik pidanuks olema vaid mäng..
Ühel päeval veereski mu ratas hoovi sisse. Mingi kohalik joodik oli selle kohalikule Varonjale maha müünud. See tüdruk, kes sellega sõitis, oli minust aasta vanem ja ta nimi oli Aljona. Mu isa ostis tema isalt mu ratta tagasi. Fucking wishful thinking või mis?
Nii. Pärast seda maikuist kammi, kui ema hakkas ravi saama, olid jäänud vaid viimased karikapiisad mu M.-i saagas. Ei mõelnud enam iga päev ta peale. Sain juba üsna selgelt aru, et selle inimese näol on tegu depressiooni kaasnähtusega. Olin meie kohtumise hetkel oma šamanistliku avastamisretke õitsengul, mis tähendab, et absoluutselt kõik kanalid olid lahti. See äratundmine salvestus sügavamale, kui ma kontrollida sain. Mitte keegi ei ole selles süüdi. Asi on lihtsalt selles, et mu elus käivad asjad teistmoodi. Seetõttu oli ta selle raske depressiooni jooksul mingi aeg ainuke tähistaja, millel mingi väärtus oli. Ja see ei ole tegelikult emotsionaalne väärtus, saan sellest nüüd aru, vaid see oli ainuke majakas, millest ma siis aru sain. Selline kadunud olemine, kaotatus ülejäänud maailmast on sensitiivsete võimete lävepakk - taoline muster kordub väga paljudes kultuurides. On surm, ja on mingi majakas. Surm on reaalne, majakas illusoorne nagu miraaž kõrbes. Ja kui me saame veel seda miraaži Miikaeliks, PÄÄSTJA PEAINGLIKS nimetada, siis no putsi vähe ma ei ela muinasjutus. Raske on mitte tuhkatriinu olla.
Ühesõnaga - kui kevadel veel need Miikaeli unenäod käisid, kus ma temaga kokku sain, me rääkisime pikalt ja põhjalikult just neist asjust, millest ma temaga rääkida oleksin tahtnud. Ta küsis mult tõsimeeli asju, mida ma endalt ise küsida ei osanud, nagu mida ma siis üldse elult tahan; öeldes, et mind on väga raske mõista, kui ma niimoodi käitun nagu ma käitun. Nii vähesed inimesed suudavad mind mõista, nii vähesed jõuavad järge pidada. Ta tahtis, aga tal lihtsalt ei jatkunud jaksu. Sest ma ei suutnud piisavalt tagasi anda. It was not ment to be. Ta ei saanud olla midagi muud kui majakas, sest meie elude mustrid on nii erinevad, kuigi nende materjal või värv üksteist puutusid. Ma tean, et oli korduvalt neid hetki, mil tahtsime mõlemad, et see oleks midagi enamat. Me tahtsime sama asja, aga see ei olnud määratud. Pidevad konfliktid kulutasid viimsegi lootuse, kuigi kuumus ei kao meie vahelt kunagi. Sest värv ja materjal puutuvad.
Ilmselt seetõtt saan ma teda ka autopiloodil sisse lülitada - oma teadvusse. Ta on üks väljakujunenud lüliti. Oma välismaa naisukesega kolisid nad juba talvel unenäos mu reaalse tegelikkuse territooriumile. Ma ei teinud neist välja, ja ma olen seda öeldes päris aus. Kohkusin küll, aga mõtlesin, et lähen neist mööda ja panen ikka selle pesu kuivama õue. Miraaž oli kahtlaseks muutunud. Päris viimane unenägu, mis mul nüüd oli - ma ei pööranud eriti enam tähelepanugi viimastele koos temaga, sest teadsin, et olin järelikult oma uudishimulikkusega eelmisel õhtul selle unenäokülastuse ära teeninud. Aga see päris viimane oli siin meie garaažis. Majja, kus ma praegu elan sisse pole ta kunagi tulnud. Olime seal garaažis kahekesi, ma vist soigusin midagi arusaamatusest jälle ja ta täiega üritas tuju üleval hoida, aga ma küsisin siis: kas sa oled nüüd abielus - ta vaatas mulle otsa, täpselt nagu ta vaatab, ei hakka kohe rääkima, vaid seisab selles ühises kontaktväljas mu silmadest läbi vaadates, ja ütleb selge, otsustatud, lõpetatud jahhi. Midagi rohkemat mul väga sellest unenäost meelde ei jäänud, sest ma järgmisel päeval ei mõelnud sellele piisavalt, ma ise ka tüdinud sellest metaelust inimesega, kellega ma reaalselt peaaegu kokku ei puutugi.
Ükspäev skrollin seda instagrami siis ja näen, et kellegi pulmadest on pilt tehtud. Meil on palju ühiseid tuttavaid, eesti ju. Paljugi mis mingilt kaugelt pildilt oletada võib. Täna öösel siis, TÄISKUUL LOOMULIKULT, käis igavusest (pane tähele, jälle!) peast läbi seda tšekkida, et ei tea mis.. Ja ongi nende abiellumise pilt.
Ega ma teadsin, et kihlatud, ja kursis, et kes kus on - ma ei teagi, miks. Massohismist ilmselgelt, sest ma olen enamuse ajast debiil olnud, kes ei oska oma energiat kuhugi mõistlikku kohta suunata. Sellel hetkel jooksid kõik paralleelreaalsused jälle kokku, aga õnneks kroontšakra kohale: ma pidin tunnistama, et ei ole kogu seda asja oma peas välja mõelnud. Praegu ma mõtlen, et täitsa putsis, kas ta siis käiski mul unes sama reaalselt kui ma teda kogesin? REAALSUSE PIIR ON NII HÕRE. Ma võin olla lihtsalt liiga hea fantaasiaga. Aga seda ma küll välja ei mõelnud, kui ma pärast seda jahmatust aknale suitsu läksin tegema. Meie koer, kes on ketis muidu, oli mu akna juurde tulnud. Minu teada pole võimalik, et ta kett nii kaugele ulatub. 13aastane koer ei tõmbaks end kéll kolm öösel ketist lahti. Ta vaatas mulle otsa ja läks oma kuudi poole, teisele poole maja.
Siit võib ka hakata igasuguseid asju välja mõtlema.
Mida vittu raisk.
Okei, ma nägin väiksena kogu aeg unes, et saan oma varastatud ratta tagasi. Ma jätsin ta üks kord maja ette ööseks lukustamata. Oi seda hingepiina, mis hommikul oli, kui mul ärgates see meelde tuli. Ja ratast ei olnudki enam maja ees! See oli suurim varandus üldse, ja keegi varastas selle ära. Olin väga kurb, iseendas täielikult pettunud, aga siis ma hakkasin unistama, et saan selle tagasi. Nägin kogu aeg unes, et ma leidsin ta üles. Aga mis on une nägemine, unistamine? Puhas kanaldumine ainult. Energia suundumine sellesse, mille ümber mõtted käivad. Mõnikord võib neisse mõtteisse kogemata ära uppuda, kuigi see kõik pidanuks olema vaid mäng..
Ühel päeval veereski mu ratas hoovi sisse. Mingi kohalik joodik oli selle kohalikule Varonjale maha müünud. See tüdruk, kes sellega sõitis, oli minust aasta vanem ja ta nimi oli Aljona. Mu isa ostis tema isalt mu ratta tagasi. Fucking wishful thinking või mis?
Nii. Pärast seda maikuist kammi, kui ema hakkas ravi saama, olid jäänud vaid viimased karikapiisad mu M.-i saagas. Ei mõelnud enam iga päev ta peale. Sain juba üsna selgelt aru, et selle inimese näol on tegu depressiooni kaasnähtusega. Olin meie kohtumise hetkel oma šamanistliku avastamisretke õitsengul, mis tähendab, et absoluutselt kõik kanalid olid lahti. See äratundmine salvestus sügavamale, kui ma kontrollida sain. Mitte keegi ei ole selles süüdi. Asi on lihtsalt selles, et mu elus käivad asjad teistmoodi. Seetõttu oli ta selle raske depressiooni jooksul mingi aeg ainuke tähistaja, millel mingi väärtus oli. Ja see ei ole tegelikult emotsionaalne väärtus, saan sellest nüüd aru, vaid see oli ainuke majakas, millest ma siis aru sain. Selline kadunud olemine, kaotatus ülejäänud maailmast on sensitiivsete võimete lävepakk - taoline muster kordub väga paljudes kultuurides. On surm, ja on mingi majakas. Surm on reaalne, majakas illusoorne nagu miraaž kõrbes. Ja kui me saame veel seda miraaži Miikaeliks, PÄÄSTJA PEAINGLIKS nimetada, siis no putsi vähe ma ei ela muinasjutus. Raske on mitte tuhkatriinu olla.
Ühesõnaga - kui kevadel veel need Miikaeli unenäod käisid, kus ma temaga kokku sain, me rääkisime pikalt ja põhjalikult just neist asjust, millest ma temaga rääkida oleksin tahtnud. Ta küsis mult tõsimeeli asju, mida ma endalt ise küsida ei osanud, nagu mida ma siis üldse elult tahan; öeldes, et mind on väga raske mõista, kui ma niimoodi käitun nagu ma käitun. Nii vähesed inimesed suudavad mind mõista, nii vähesed jõuavad järge pidada. Ta tahtis, aga tal lihtsalt ei jatkunud jaksu. Sest ma ei suutnud piisavalt tagasi anda. It was not ment to be. Ta ei saanud olla midagi muud kui majakas, sest meie elude mustrid on nii erinevad, kuigi nende materjal või värv üksteist puutusid. Ma tean, et oli korduvalt neid hetki, mil tahtsime mõlemad, et see oleks midagi enamat. Me tahtsime sama asja, aga see ei olnud määratud. Pidevad konfliktid kulutasid viimsegi lootuse, kuigi kuumus ei kao meie vahelt kunagi. Sest värv ja materjal puutuvad.
Ilmselt seetõtt saan ma teda ka autopiloodil sisse lülitada - oma teadvusse. Ta on üks väljakujunenud lüliti. Oma välismaa naisukesega kolisid nad juba talvel unenäos mu reaalse tegelikkuse territooriumile. Ma ei teinud neist välja, ja ma olen seda öeldes päris aus. Kohkusin küll, aga mõtlesin, et lähen neist mööda ja panen ikka selle pesu kuivama õue. Miraaž oli kahtlaseks muutunud. Päris viimane unenägu, mis mul nüüd oli - ma ei pööranud eriti enam tähelepanugi viimastele koos temaga, sest teadsin, et olin järelikult oma uudishimulikkusega eelmisel õhtul selle unenäokülastuse ära teeninud. Aga see päris viimane oli siin meie garaažis. Majja, kus ma praegu elan sisse pole ta kunagi tulnud. Olime seal garaažis kahekesi, ma vist soigusin midagi arusaamatusest jälle ja ta täiega üritas tuju üleval hoida, aga ma küsisin siis: kas sa oled nüüd abielus - ta vaatas mulle otsa, täpselt nagu ta vaatab, ei hakka kohe rääkima, vaid seisab selles ühises kontaktväljas mu silmadest läbi vaadates, ja ütleb selge, otsustatud, lõpetatud jahhi. Midagi rohkemat mul väga sellest unenäost meelde ei jäänud, sest ma järgmisel päeval ei mõelnud sellele piisavalt, ma ise ka tüdinud sellest metaelust inimesega, kellega ma reaalselt peaaegu kokku ei puutugi.
Ükspäev skrollin seda instagrami siis ja näen, et kellegi pulmadest on pilt tehtud. Meil on palju ühiseid tuttavaid, eesti ju. Paljugi mis mingilt kaugelt pildilt oletada võib. Täna öösel siis, TÄISKUUL LOOMULIKULT, käis igavusest (pane tähele, jälle!) peast läbi seda tšekkida, et ei tea mis.. Ja ongi nende abiellumise pilt.
Ega ma teadsin, et kihlatud, ja kursis, et kes kus on - ma ei teagi, miks. Massohismist ilmselgelt, sest ma olen enamuse ajast debiil olnud, kes ei oska oma energiat kuhugi mõistlikku kohta suunata. Sellel hetkel jooksid kõik paralleelreaalsused jälle kokku, aga õnneks kroontšakra kohale: ma pidin tunnistama, et ei ole kogu seda asja oma peas välja mõelnud. Praegu ma mõtlen, et täitsa putsis, kas ta siis käiski mul unes sama reaalselt kui ma teda kogesin? REAALSUSE PIIR ON NII HÕRE. Ma võin olla lihtsalt liiga hea fantaasiaga. Aga seda ma küll välja ei mõelnud, kui ma pärast seda jahmatust aknale suitsu läksin tegema. Meie koer, kes on ketis muidu, oli mu akna juurde tulnud. Minu teada pole võimalik, et ta kett nii kaugele ulatub. 13aastane koer ei tõmbaks end kéll kolm öösel ketist lahti. Ta vaatas mulle otsa ja läks oma kuudi poole, teisele poole maja.
Siit võib ka hakata igasuguseid asju välja mõtlema.
Mida vittu raisk.
kolmapäev, 17. august 2016
hope you see this through
Ma leidsin Tallinnast suure tüki kuuluvustunnet. Jalutasime vanalinnas ja unistasime koos! Armusin korraga kahte inimesse ja alles nüüd, tänu sellele, langeb armastus lõpuks loogilisse järjekorda. Kui ma muidu kolmnurka mingiks lohisevaks karmavõlaks pidasin, siis nüüd tuleb välja, et see võib ka olla mu vabastaja.
Ajastus on geniaalne, olin ju ometi igavusse suremas, ja seetõttu oligi õige moment uuesti sisse hüppamiseks. Sisseastumiseksamilgi sain vabalt rääkida: olen pinnale tõusnud ainult selleks, et uuesti sukelduda. Elusees pole nii teadlikult ujuma läinud, aga enne seda on kõik ka üks paras uppumisoht olnud. Elu on tegelt nagu vene tekno: sitaks lihtne ja täiega lööv. Tuleb ainult omandada mõned igavikulised teadmised, minu puhul lihtsalt väga suure ringiga. See pidi olema number kaheksale omane.
Aga et nüüd asjad nii suure ilu poole liiguvad, ei tohi ma endas minetada paljundamisvõimet läbi kirjutamise. Kuigi sõrmed on palju laisemad, ma lihtsalt istun ja naeratan, vajamata pea midagi. Väga hesselik, väga 17aastane, väga nagu sünniks uuesti. Ma ei tea, kust isegi kinni haarata, mõlemad neist on õhumärgid - puhuvad mulle tuult takka. Ent ma tosserdan vaikselt Tamsalus edasi. Esialgu. Vanaema käis just silmaoperatsioonil ja see naelutab mu plaanikohaselt paariks nädalaks kinni. AGA! Mul tuleb meelde, kui ma neile mõtlen, milline laps ma olin, ma saan aru, miks ma kogu aeg neil vanadel piltidel naeratasin. Mulle ongi omane olla armunud - ellu armunud. Ma pean elama täiega, ükskõik, mida tehes. Ja ilma õukonnata elamine ei ole mulle omane. Muidugi kaob mu tuli liigsete tuulte vahel ära, aga ma ei saaks elada ilma riskida kustuda. See on nii olnud päris algusest peale, ma isegi ei taha neisse detailidesse ega fantaasiatessegi (sest mis seal siis nii väga vahet ongi) laskuda. Olla luuüdini imetletud iseendaks olemise pärast on midagi, mille unustanud olin. Ja kuigi ma olen Lõvi, siis üks asi on ego, aga see sama kompliment, mida minule auavalduste tegemisega kinnitatakse, laieneb minu kaudu koheselt ümber kogu ülejäänud maailmale. Sest kui me kõik koos Sääsel elasime, siis olin ma alati kellegi tähelepanu keskpunktis. Ja ega mul polegi tegelt rohkemat kui üht vaja, aga see üks - alati peab olema! Ühest üheni - kui vahepeal on liiga palju ruumi, siis jään kohe eelmisse kinni. Sest iseenda jagamine on vajalik ja väga väga ilus, kui me suudame teineteisele kaasa elada, sisse elada, teineteist tunda. Armastusel ei ole mingeid piire. Ei pea olema nunn ega lits, et armastada. Isegi kui on mingi seks, siis see ei pea olema suurem asi kui miski muu. Kas enne oli see nii segadusttekitav seepärast, et miski muu ei kaalunud seda avastust üle? Ma ei saa siiamaani aru, mis oli, aga nüüd ma saan aru lihtsalt armastusest. Sellepärast, et ma ei ole kellegi oma ja keegi ei ole minu oma. Ma ei saa olla, ja samal ajal ma olen kellegi oma, sest ma olen kõigi oma. Ma olen armastus.
Ja ma mõtlen jälle, nagu ma iga kolimise juures juhtun mõtlema, et ma olen alati just seal, kus ma olema pean, kus mind kõige rohkem vaja on. Nüüd on aeg Tallinna käes, nüüd vajab mind Tallinn, sest mina vajan teda. Nad ootavad mind seal, nad on mind juba kingitustega meelitama hakanud. Slav imestab aastaid, kuidas ma seal Tartus, veel enam Tamsalus! vastu olen pidanud. Aga ma pidin siin olema, mind oli siia ka vaja.
Sain just äsja välja öeldud ja põhjalikult läbi tundnud, kuidas pole mõistust, mis mind endale allutaks, kuni ta ilmus Kaalude näol. Ise nimetab end veel Despoodiks. Mega hot. Vastupanu ei lase asjadel kunagi igavaks muutuda, olen lausa tänulik igasuguste opositsioonide eest, sest ainult tänu neile on koalitsioonidünaamika võimalik. Sest mitte kuskil ei ole kunagi mitte midgi muud kui tõusud ja mõõnad - ever. Ma armastan!
Väljas muudkui sajab ja sajab, pea on pilvedes. Nii palju on teha, asjad kuhjuvad üksteise otsa ja sisse, täituvad teineteisest, Homme tuleb sibulad üles võtta.
Ajastus on geniaalne, olin ju ometi igavusse suremas, ja seetõttu oligi õige moment uuesti sisse hüppamiseks. Sisseastumiseksamilgi sain vabalt rääkida: olen pinnale tõusnud ainult selleks, et uuesti sukelduda. Elusees pole nii teadlikult ujuma läinud, aga enne seda on kõik ka üks paras uppumisoht olnud. Elu on tegelt nagu vene tekno: sitaks lihtne ja täiega lööv. Tuleb ainult omandada mõned igavikulised teadmised, minu puhul lihtsalt väga suure ringiga. See pidi olema number kaheksale omane.
Aga et nüüd asjad nii suure ilu poole liiguvad, ei tohi ma endas minetada paljundamisvõimet läbi kirjutamise. Kuigi sõrmed on palju laisemad, ma lihtsalt istun ja naeratan, vajamata pea midagi. Väga hesselik, väga 17aastane, väga nagu sünniks uuesti. Ma ei tea, kust isegi kinni haarata, mõlemad neist on õhumärgid - puhuvad mulle tuult takka. Ent ma tosserdan vaikselt Tamsalus edasi. Esialgu. Vanaema käis just silmaoperatsioonil ja see naelutab mu plaanikohaselt paariks nädalaks kinni. AGA! Mul tuleb meelde, kui ma neile mõtlen, milline laps ma olin, ma saan aru, miks ma kogu aeg neil vanadel piltidel naeratasin. Mulle ongi omane olla armunud - ellu armunud. Ma pean elama täiega, ükskõik, mida tehes. Ja ilma õukonnata elamine ei ole mulle omane. Muidugi kaob mu tuli liigsete tuulte vahel ära, aga ma ei saaks elada ilma riskida kustuda. See on nii olnud päris algusest peale, ma isegi ei taha neisse detailidesse ega fantaasiatessegi (sest mis seal siis nii väga vahet ongi) laskuda. Olla luuüdini imetletud iseendaks olemise pärast on midagi, mille unustanud olin. Ja kuigi ma olen Lõvi, siis üks asi on ego, aga see sama kompliment, mida minule auavalduste tegemisega kinnitatakse, laieneb minu kaudu koheselt ümber kogu ülejäänud maailmale. Sest kui me kõik koos Sääsel elasime, siis olin ma alati kellegi tähelepanu keskpunktis. Ja ega mul polegi tegelt rohkemat kui üht vaja, aga see üks - alati peab olema! Ühest üheni - kui vahepeal on liiga palju ruumi, siis jään kohe eelmisse kinni. Sest iseenda jagamine on vajalik ja väga väga ilus, kui me suudame teineteisele kaasa elada, sisse elada, teineteist tunda. Armastusel ei ole mingeid piire. Ei pea olema nunn ega lits, et armastada. Isegi kui on mingi seks, siis see ei pea olema suurem asi kui miski muu. Kas enne oli see nii segadusttekitav seepärast, et miski muu ei kaalunud seda avastust üle? Ma ei saa siiamaani aru, mis oli, aga nüüd ma saan aru lihtsalt armastusest. Sellepärast, et ma ei ole kellegi oma ja keegi ei ole minu oma. Ma ei saa olla, ja samal ajal ma olen kellegi oma, sest ma olen kõigi oma. Ma olen armastus.
Ja ma mõtlen jälle, nagu ma iga kolimise juures juhtun mõtlema, et ma olen alati just seal, kus ma olema pean, kus mind kõige rohkem vaja on. Nüüd on aeg Tallinna käes, nüüd vajab mind Tallinn, sest mina vajan teda. Nad ootavad mind seal, nad on mind juba kingitustega meelitama hakanud. Slav imestab aastaid, kuidas ma seal Tartus, veel enam Tamsalus! vastu olen pidanud. Aga ma pidin siin olema, mind oli siia ka vaja.
Sain just äsja välja öeldud ja põhjalikult läbi tundnud, kuidas pole mõistust, mis mind endale allutaks, kuni ta ilmus Kaalude näol. Ise nimetab end veel Despoodiks. Mega hot. Vastupanu ei lase asjadel kunagi igavaks muutuda, olen lausa tänulik igasuguste opositsioonide eest, sest ainult tänu neile on koalitsioonidünaamika võimalik. Sest mitte kuskil ei ole kunagi mitte midgi muud kui tõusud ja mõõnad - ever. Ma armastan!
Väljas muudkui sajab ja sajab, pea on pilvedes. Nii palju on teha, asjad kuhjuvad üksteise otsa ja sisse, täituvad teineteisest, Homme tuleb sibulad üles võtta.
esmaspäev, 15. august 2016
HINGITSEDES
täna ma toast ei välju, sest tean
kõiki radu selle maja ümber ja rohkem
lämmatab mind samasugune tee
kui lõppenud õhk üksi mõtlemisest
punased juuksed on märk põlevast ajust
ka mina ootan, millal see pea kord
tuhaks saaks, et end kellegi pähe raputada
ise sellest aru saamata, vahelduseks
olla millestki arusaamatu!
riided on mustad ja valged ja mustad
pole vaja mingeid teeneid tikkida
kuigi ma ei saa aru, miks maailm
miks sa hoiad mind elus
olen väsinud leiutamaks vastust
ja lasen end avastada igavuse
nagu koolivaheaeg
ma ei viitsi juua ega kirjutada kirju
mu nalju mõistavad vaid vähesed
ja minagi vist väheste omi mõistan
kui mitte arvestada vales kohas naermisi
armumisi, ärkamisi, suremisi
igavesi endasse uinumisi
nagu tänagi
MA TEAN, KUST SEE TULEB, AGA EI ÜTLE
hävin ja õitsen unistades
kesk märke, kus kohtuvad sina ja mina
on armastus see
või lohutus
kuigi vihm näol peseb
meigi su pisarad
on kuskil su jutus
kuskil pikkade kardinate tolmus
lavalt lahkud sa, et etendus
saaks toimuda
võlun su ei valega
milleks näo mul peitsid
kaua või kumb meist
loodab veel või ootab
mis pöörleb nende silmade taga
ma tean, aga ma ei ütle
mida jagame koos vaid korraks
et jätkuda võiks lõppe
oma peas
viibin sinuga
pikki aegu koos
P A T R I A R H A A T
varjud seintel mind kummitavad
mälu kaasas veab ennast ja tuletab
kuidas oli ja kuidas on
tõelisi sõpru tean kurbusest
teised eriti meelde ei tule
rõõm on maksmata üür
peol, kus võõrad ostavad jooke
kahtlane värk on lõbu - janu, sugu
mille nimel elada on vaja
küsib postdepressiive progress
iseenda isafiguur on paremas vormis
kui vaja - aga passiivselt
rinnahoidja ja seeliku sisse peidetud
kõik inimesed armuvad ära
vangutan jätkuvalt pead
ei näe ma kuskil mõistust
mis allutaks mind endale
pop porno lähen siis mänguga kaasa
ainult selleks, et otsustaval hetkel
öelda kõik:
armumine on auk, kuhu me kukume
võiks seda vältida kui kompenseerimata
poleks vajadusi - janu, sugu
aga milleks see kõik
kui sündinud juba see mis sündinud
et surra et sündida et surra et sündida
kas sa annad endale aru
kuidas on panna elule täiega karates tühja
alla kukkunud postrite pleekinud laigud
meenutavad midagi eilsest
*
me ilmselt mõtleme teineteisest
rohkem kui räägime
veel rohkem mõtleme teineteisest
kui kohtunudki oleme
kui lähedale ma üldse saan
ilma, et sa mind armastaks
sellega, kuidas sa oled
võib leiduda nii mõnigi vastus
kas nõiun su ära nagu kõik teised
kas seekord üritan midagi
või lihtsalt tulen kohale
süda taskus, mitte käes avali
me ilmselt mõtleme teineteisest
ja küllap sellest piisab
laskmaks jutul jätkuda kuis tahad
MÕTETE TAKJAD
inglid vajavad jumalat, et päästa
muidu poleks, mille nimel elada
nii olen minagi käsilane vaid
läbi tõmmatud paljudest ebajumalaist
kõigil olnud on oma head
aga keegi pole veel headuse kehastus
keda oma sisse jäädavalt lubaksin
kuigi vaevu nad küsivad
midagi peale kepi
kuhu end toetada
mõni lind laulab nagu oleks
tal midagi öelda meist
mõtete takjad jäävad külge neist
ja midagi muutubki alati
õitseb aed, kus magavad surnud
silmad on piltidel, kuigi aeg tuhmub
kauaks jäävad inglid
otsima jumalat
KASS
mu mõistus on kaine nagu kassil
kes üksi mööda ilma uitab
mehed varnast võtta
nad ei tea kunagi
mida ma olen teinud
sama kergelt nagu algavad mängud
mu peas nad ka lõppevad
sa ei pannud tähele
kui me abiellusime
sa ei tea, kuidas su tapsin
sa pole pime, vaid lühinägelik
ja kuigi ma valgustan
siis lugema pead ise
et taibata
iseendast midagi
kuidas sa käitud nõrgemaga
ma olen ju kõigest kass
suuremate päevade lõvi
kelle üksinduse kuninglik troon
ei vaja ohvreiks juhuslikku
lõksukukkunut
mind rahuldab vaid jahiplaan
võrdväärse vastasega
Tellimine:
Postitused (Atom)