Kui ma oleks mees, siis ma oleks pede. Naised oma sissekodeeritud indlemisinstinkidega tüütaksid mind mehena romantilistes suhetes surmani ära. Aga et ma olen ise naine, saan ma suurepäraselt aru, kui loomastav on olla naine. Seega sellest perspektiivist vaadatuna saab naist tõlgendada Loodusena ja meest Kultuurina, mis naist taltsutab. Ja ma tuletan ikka veel meelde, et mees ja naine on energiad, mitte kategoriseeru kahel jalal vituks või munniks.
As you can see, philosophy struggles with huge tension. On the one hand, love seen as a natural extravagance of sex arouses a kind of rational suspicion. Conversely, we see an apology for love that borders on religious epiphany. Christianity hovers in the background, a religion of love after all. And the tension is almost unbearable.
See Badiou mõte viitab samale arusaamatusele, mis on läbiv peamistes konfliktides naiste ja meeste vahel. Kui me laseme endal tasakaalutult hõljuda ainult endale mugavas tajuspektris, ükskõik, kas see on pigem kaldu intellektuaalsele või emtosionaalsele, siis ei toimu teineteisest arusaamisel mingit arengut, sest me projetseerimine oma sisemisi puudujääke vastaspoolele. Viha ja armastuse hõre piir seisnebki iseenda armastuse võimetuses, mida me elame välja oma kõige lähedasemate inimeste peal, sest armastus, mis meid ühendab, seob meid tervikuks, aga viha (arusaamatus tingitud valust) ainult lahutab ja lahjendab seda ühtsust. Sellepärast ei seisagi suhted koos, et iga inimene individuaalselt ei tegele iseenda ravimise ja harimise eest hoolitsemisega, sest lihtsam on ju seda kellegi teise peal välja elada. Ah, kellele mind ikka vaja on! - Fucking tont, sinule endale on sind vaja! Sa ei saagi kellelegi teisele midagi pakkuda, kui sa pole iseendale kõike pakkunud. Aga iseendaks saab jääda ainult siis, kui sa tead, kes sa oled. A nahui kui palju on inimesi, kes ei tea. Täielik turnoff.
Asi on selles, et emotsionaalseid probleeme on tunduvalt raskem teadvustada, kui intellektuaalseid, sest emotsioonides peitub elukogemiste peidetud allegooriaid ja mõnikord isegi nii eepilisi narratiive, et nende teadasaamiseks kulub aastaid samade vigade tegemist, et loogiliselt järele jõuda mõistmisele, miks me käitumie nagu me käitume, ja miks kodub alati see, mis kordub. Aga mitte keegi teine ei muuda su elu rohkem kui sinu enda otsused iseenda suhtes.
Olen korraga tänulik ja üüratult tüdinenud kõikidest oma eelnenud armusuhetest, sest need kõik on nii läbi kui läbi üldse olla saab, ent ometi on neil mu üle ikka veel võimu. Aga iga valukiht, mille ma avastan ja selleläbi tühistan, teeb mind VEEL KÕVEMAKS.
neljapäev, 17. november 2016
oma mōtetes lähen ikka ainult sinna kuhu tegelikkuses pole võimalik minna ühe üksiku saare rannas mille tagakülje servas on kōikeneelav tume org üle hiidrahnude jōudnud piirile kus ainsana on hele korraks. kui leidsime end üles. nagu igaviku kohtumispunkt et liikuda tagasi kumbki oma poolusele kaugenevil orbiidil nüüd kaotasime ära ühendava lüli maailmade vahel mis teineteist sidus
Sattusin pühapäeval uute ja vanade sõprade seltskonna segusse ega suutnud sealt 12 tundi lahkuda. Samuti ma ka ei maganud pärast koju jõudmist, vaid kirjutasin suure mahu esseest ära, mille otsas ma terve vahenädala istusin, tegemata ühtki teist koolitööd. Kui pärast kella kaheksast uinumiskatset pool kümme akna lahti tegin, et võib-olla oksendada, nägin isasid(!) oma lapsi lasteaeda viimas ning sundisin end mõttes painavat magu tagasi hoidma, et mitte nende nähes kolmandalt korruselt alla roopida. Neid läks mööda selle aja jooksul lausa kaks paari. Jälgisin nende paterdamisi ja mõtlesin, et issand kui armas, aga - see ei ole ju minu jaoks. Ma ei taha ju tegelikult seda, see ei ole osa plaanist, mille pärast ma sündisin.
Kõik mu kolm abikaasakandidaati on tänaseks listist välja langenud ja see neljas, kellega tegelt üldse oleks mõtet abielluda, lõi minu jaoks hoopis olukorra, mis välistab eelnevatega tuntud konventsioonivõimaluse. Ja kuigi ma olen täiesti vaba, olen ma rohkem seotud kui kunagi varem, sest ma ei saa enam uneleda lootusest millelegi sisuliselt paremale, sest headusest paremaks ei olegi võimalik minna. Nad on kõik mu elus käinud, et oma töö mu arendamiseks ära teha, igaüks eri tasandil, ja nüüd on minust saanud see inimene, kes ma olen: kontrollitud kirgedega vaba formaat.
Ma ei lähe reedel antropoloogiakonverentsile, sest pärast on üks teine pidu, kus ma ei saa endale lubada kohtumist selle kehaga, kes indikeerib mu nõrkust seksi suhtes. Ma saaksin ainult iseendas pettuda või võidelda, mis raiskaks mõttetult energiat tegemata tööde arvelt. TÄITSA PUTSIS KUI KALKULEERIV MA OLEN. Ma ei tunne iseennast ära. Ma ei oska enam midagi valesti teha! Ilmselt nüüd tuleb tagasi see terve elu kestnud teiste inimeste idealiseerimisenergia ja peegeldub mu enda peale tagasi. Aga see ei tähenda sugugi, et mu ülesanded läheksid kergemaks, need on hoopis mastaapsemad ja nõuavadki kainet meelt, mida kellegi teise põhjendamatult salakavalad emotsionaalsusepursked ainult rajalt kõrvale võivad kallutada. Ja kuigi see kõlab jõhkralt, siis inimkonda teenides ei jaotu aeg indiviidide teenimiseks taolisel määral nagu see enne tundus elementaarne. Et mitte öelda mõttetu. Võrdväärne kasulikkus on saanud domineerima mu lähisuhteid sama teadlikus jaheduses nagu on teadus. Tegelikult panin ma selle loitsu paika vahetult enne kooli minekut. Nüüd tuleb ainult oma soovidega rahul olla.
Ma ei ole tegelikult ikka veel täielikult suutnud leppida oma elu ebatavalisusega. Jah, ma võtan juba telepaatilist suhtlust iseenesestmõistetavana, aga miski mu sees ootab ikka veel, et mind päästetaks mingisugusesse lihtsamasse normaalsusesse, mingisse tavalisusesse, kus kõik ei oleks nii tihedalt märgiline. Aga kuidas ma saan seda oodata, kui kogu mu tajumisväli on juba nii teravaks ihutud, et ma isegi enesele pole midagi muud kui märgitöötlusmehanism? Mu intuitsioon ja haistmine pigem progresseeruvad oma arengus pärast igat äratundmiskokkupuudet, kui regresseeruvad. Mul ei ole enam mingit pääseteed tagasi normaalsusesse, aga miks mul sellega nii raske leppida on? See ongi jälle üksinduse kuri vaim?
Ja mida kuradit ma nendest meestest unistan. Nad on ju KÕIK poisikesed. Vist pole minus taluvust enam nii palju plikakest mängida, et lootus nendega lähedaseks saada kuhugi jõuaks. See plika minu sees ei sure samamoodi nagu meheski ei sure poisike, aga mu keha elab minust sõltumatult läbi kogu eelnevat inimevolutsiooni ja see käib paralleelselt koos võimuintellektuaalsusega. Ma mõtlen palju ja ma tunnen palju, olen korraga mees ja korraga naine. Kuhu siia veel keegi teine peale sõbra üldse saaks mahtuda? Valemina on ju kõik parlanksis. Ja hing ongi tegelikult haruharva rahul. Kui ta oleks rohkem rahul ei liiguks minus ju miski enam edasi. Küsimus ei ole, kuhu edasi - välju, mida läbida on küllaldaselt. Mida ma selle kõige juures tahaksin säilitada ilmselt on oma inimlikkus. Ma olen astunud intiimsuest rääkima kultuurilise fenomenoloogia raames, mis lõhub mu enda vahetu kogemuse intiimsusest miljoniks teaduslikuks killuks. Vist polegi enam vahet, kas see on kaitsereaktsioon oma üksindusele või põhjendus üldinimlikule üksindusele - see teeb niikuinii sama välja, sest polaarsused räägivad alati samast asjast, tehes seda lihtsalt vastupidiste sõnadega.
Mnjah, olen ju alati olnud varaküps, aga soovituse peale endast 20 aastat vanemale mehele minna, olen ma siiski jahmunud. Kuigi ratsionaalselt, jah, ega seal muud varianti ei ole - kui ma tahan endaga intellektuaalselt ja emotsionaalselt sama küpse inimesega aega veeta. Aga ikka sitaks nilbe on mõelda oma isaga käimisest. Väga faking sitaks nilbe. Ja lõpuks peaks ma ta ikka maha jätma ju, sest need praegu kümme aastat vanemad tüübid saavad siis normaalseks ja on veel elastse kehaga ka. Ja lesbivärgiga on lõplikult putsis, sest minu puhul taandub see vist ikka ainult emafiguurmustrisse, millest mul on jumalast kopp ees. Mulle ei meeldi nuga selgalöövad tütred üldse.
Ma peaksin olema rahul sellega, mis mul on, sest seda on palju. Mul ei ole probleeme, keegi ei ole suremas, keegi ei sega mind, ma saan täielikult pühenduda oma mõttetööle ja sellest välja astuda, kui ma tahan jne - ma olen vaba, palju palju vabam kui mõni teine. Mul on lihtsalt ürgsed ja primitiivsed igatsused ja teadlikkus neist on see, mis tapab loomulikkuse, milles need rahuldatud võiksid saada.
pühapäev, 16. oktoober 2016
Seksuaalsus liigub lainetena. Olen musta Wintstoni pealt hallile üle läinud. Ma olen äärmusest tuuma poole tagasi liikunud ja mu puhtus on taastatud. Sedavõrd siiramad on kõik mu tunded, ent nagu negatiivselt, nii ka positiivselt on neil kalduvus tõusta ekstaatilisteks. Vahel on tunne, nagu mind polekski olemas: on ainult tunded, mida sisse on kallatud - vastavalt sellele, mis/kes mind ümbritseb. Aga siis ma ikka saan aru, kui tore on, et ma mõelda ka oskan, lisaks magic powerile emotsioonidesse sukelda. Sellisel määral, millisel ma tunda suudan, suudan ma tegelikult ka mõelda. I practice what I preach, kui räägin tundmise ja mõtlemise osakaalu võrdsesse tähtsusse.
Olen korduvalt kokku puutunud "feministlikult meelestatud"meestega. Need kokkupuuted on mu tugevalt kahtlema pannud meeste võimes naisi mõista, kuigi neile intellektuaalselt võib meeldida idee naise võrdväärsusest iseendaga. Avastasin end nädal tagasi ühe sellise eksponaadi peale karjuvalt (sest nii väljendan ma oma kõige tugevamaid tundeid nii kurbuses kui rõõmus): "Kuidas sa saad mõista seda, mis tunne on olla naine, kui sul on munn jalgevahel? Ainult naine saab olla feminist, sest ainult naine teab, mis tunne on olla naine!"
Mehe perspektiiv (ma ei kaldu siinkohal konservatiivsetesse soostereotüüpidesse, võtkem seda kui abstrahheeritud energiat, nii naises kui mehes on kumbagi liiki energiat) on ratsionaalne, naise oma emotsionaalne. Mida postfeminist minus öelda tahab, on et mees- ja naisenergia, kui mõtlemis- ja tundmisvõime, on mõlemil sooesindajal olemas ning samaväärselt oluline. Seetõttu ongi sooraam sekundaarne, nagu Rootsi ühiskonnas. Intiimteadus kinnitab, et mida fikseeritum on meheks- või naiseksolemiserollis viibimine, seda raskem on kummalgi ühest neist äärmustest viibijatest teineteise mõistmiseni jõuda. Globaalpoliitilise allegooriana toob see näite Läänest kui mehest ja Idast kui naisest. Nii Lääs, nagu meeski, suutis/suudab Ida vaadelda ainult selle pilguga, millega ta vaatab iseennast, mõõta teda, nagu mõõdab iseennast, peab ta leppima, et selliste võtetega ei saa kunagi mõistma teist sellena, mis ta on, sest viimane on midagi muud temast endast ning vajab egovälist hinnangutevaba pilku. Ent mehele on ego tähtsam kui naisele, kes on aastatuhandeid pidanud egost liigi säilimise eesmärgil üle vaatama. Ja mida siit järeldada? Las ma olen mehelikult ülbe, nagu mulle kombeks: naine on mehest suurem inimene.
Inimesed austavad mind ainult sellepärast, et ma pean iseendast lugu, mitte sellepärast, et nad aru saaksid, kui androgüünne ma olen. Nad peavad minust lugu kui inimesest. Ja ma tahan, et kõik inimesed tunneksid, et iseendaks jäämine on hea olemine.
Ja rohkem ma ei ütle, sest koolitöö jaoks peab ka jääma - ma vihkan enese mõtete kordamist, sest samal aja kui ma kordan, võiksin ju selle asemel midagi uut teada saada. Aga nii palju ütlen ma küll, et intiimsus on seksi üle mänginud ja see mälestus on palju kirgastavam kui kire pime toorus. Võtnud omale eesmärgiks seksi täielikult unustada, hakkan ma mõistma Neitsi Maarja fenomeni väljaspool selle pateetilist tähendusvälja. Kummardama kipuvad need, kel midagi kadunud on.
neljapäev, 29. september 2016
Kõik on muutunud. Olen nüüd, istudes oma naise korteri köögis, selle intervjuu avaldatud saamise ajaks jõudnud otsapidi intiimsuse humanitaarteaduslike uuringute alguseni. Ja see köök siin on sama kirjanduslikult sissetöötamata kui minu teaduslik laveerimisvõime. Või Eestile omane armastuskultuur. Ja selliseid termineid õhku loopides ongi mu esimene soov provotseerida, sest ma tahan, et kogu see ühiskond siin hakkaks rohkem armastuse peale mõtlema, et me saaks hakata tegutsema inimeseks olemise soodustamisele, mitte pärssimisele.
Mõtlesime mõlemad mingil hetkel oma elus kloostrisse mineku peale. Aga siis elasime nagu hoorad, narkomaanid ja kodutud. Ja jõudsime tagasi kloostrini, see on: puhtuseni meis endis. Sõle tänava nurk on me majale väga lähedal, aga pigem eelistan ma nüüd istuda õhtuti kodus ja olla temaga tundide viisi vait, sest me õpime, või tundide viisi rääkida, sest nii palju on juhtunud, mis meid on muutnud, kuigi me teineteist polegi enne neid istumisi tundnud. Siin ei ole midagi äkilist, ei mingit plahvatust, sest ka ärevus- ja paanikahood on juba ammu nii tuttavad, et nende ilmudes vaatlen neid, palderjanipurk alati käepärast, kui loodusnähtusi, millel on lihtsaltseletatavad põhjused. Saan lõpuks aru kõigist neist aastaidotsitud inimeseksolemise skeemidest, ilma, et mul oleks vaja anda hinnanguid kellegi psüühe arengutasemele. Aga ma hindan ikkagi, kui keegi satub mu lähedale ja mul pole põhjust põgeneda. Mu kategooriad on väga lihtsad: mõtleb või ei mõtle; üritab või annab alla.
See linn on eraldi riik, riik ühe teise, temast suurema riigi sees. Keset linna seisab skulptuurile raiutud TALLINNALT EESTILE ja mu vene süda on juba mitu korda vastu maad kukkunud. Siin vallandati eliitkooli õpetaja selle eest, et ta tahtis isapuhkusele minna. Siin suunatakse meelega presidendiks inimest, kes on haige. Inimesed ei saa nagu üldse aru, mida miski väärt on. Aga kas on kohta, kus nad saavad?
Mulle tundub, et on. Ja see on see sama, mis alati on olnud, ent mis liiga tihti kaotsi läheb. Jumal ei ole see, mis meie üle otsustab, vaid see, mida me ise otsustame teha. Poliitika on see, kuidas me teise inimesega käitume. Armastus on see, kui sügavalt me suudame tunda. Käes on just nii palju, kui me suudame kanda.
Armunud olla on ikka tegelt päris tüütu, ja mul on hea meel, et see seekord nii ruttu ja valutult läbi sai. Ei pea enam luuletusi kirjutama ega midagi. Vahepeale on muid sensatsioone ka toimunud. Korraks jõudsin isegi murelikuks muutuda, aga see tuli ilmselt ka alkoholist. Aga täna tulin koju, nagu oleks palavik olnud, jõhker nõrkus oli peal. Vara ärganud ja üldse mitte maganud palju, sest Kuu.. ovulatsiooni ajal täiskuu. No comments needed.
Aga sõin kodus madalaenergilist rämpstoitu ja hakkasin oma kaitse kaelakeed kokku panema, tuli (ilmselt suitsukvartsist) normaalse inimese tunne tagasi.
LOOK AT THIS LIFE HOW CAN THE STAKES BE LESS THAN HIGH?
Mu kaasaja lemmikartistil Michelle Gurevichil tuli uus singel välja. Selle kuu lõpus album. Ma tunnen end nii kaasaegselt! Ja ma tean ainult ühte inimest, kellele see meeldib! SO EDGY IT H U R T S!!
Samas, keda ma ka tean. Mingeid väheseid inimesi, aga üsna põhjalikult, sest nad kõik tahavad mulle oma saladusi rääkida. Nagu mul oleks midagi valida siin elus. Sellepärast mulle unistada meeldibki, et siis on mul vähemalt mingi illusioon, et ma juhin oma elu mingilgi tasandil ise. Siis unustan ära, mida ma olen unistanud ja hakkavad tulema deja vu'd. Oi oi oi, mõni on kohe viiekordne. See tähendab, et mingi asjad saavad lõpuks teoks, ilma et arugi saan, kuidas see juhtus. Polegi vist oluline. Let this love be what it wants it wants to be fucked up Aviva Aviva Aviva come on let's have a trheesome
Omg tahaks jälle akna peal suitsu teha. Kell on liiga vähe, et vabalt võtta. Naljakas, ma oleks ikkagi nagu 14aastane veel. Ja järgmisel momendil nagu 104aastane. Ma ise ka ei tea, kuna kumbki mus end ilmutab. AGA POISTEGA MA KÜLL ROHKEM EI TEGELE, ma pean koolis käima. Deaktiveerisin pühendumusest isegi Twitteri ära.
Ma ei teinud sinna varikontot.
Mulle täitsa piisab raamatutest, jah.
Aa, ma olen ilmselt disillusional, öeldes, et ma kellegagi magades niukest põhimõttelisust läbida suudaks. Tegelt on see eeldus teise inimese emotsionaalselt kõrgest tasandist lihtsalt. See on ju jälle aint mingi lugu, mida mulle peas mängida meeldib. ..kaaslasi on rohkem vist vaja. Et neis pettuda? Ei, et aega veeta. Voodisse ise ei roni. Mul on nii rafineeritud maitse, väga raske on elada. #diva #hustler
Kuidas mul ikka saab nii igav hakata? Ma ei oska enam omaette olla vist siin. Samas - igavus on märk tervest vaimsest tervisest. Ei ole kinnisideesid, ainult mängulust ja total acceptance.
Okei meil keegi oksendab praegu. Ja see ei ole mina. Isegi porri isu läheb ära.
Vahepeal on kõvasti uut inffi peale tulnud, ent ikkagi seob mu teadmisi omavahel kokku unenäomaailm ja subjektiivsed läbielamised. Ma ei kavatsegi üritada seletada maailma millegi muu kui iseenda läbi, sest miks ma peaksin arvama, et keegi teine mõtleks must paremini. Võttes arvesse ka lähipäevade kuufaase ning tähtede seisu üldiselt, tuleb tõdeda, et möödunud päevad on põrgulikud olnud. Kolmapäeval täitus kaks ja pool nädalat Tallinnat, kus olin kogu aeg kõike õigesti teinud. Kuu Veevalajas aga pigistas mu rusikad pihkudesse, mida ma kirjanike majas kirjandusõhtu veinide saatel lahti hakkasin veeretama.
"Miks me siin praegu stseeni teeme?" "Sest see on lõbus!"
Fucking kammerlik õhkkond paneb mind vägagi fantaseerima sellest hüpernihestatud raamatuesitlusest, mida seal korraldada, et natukenegi ruumi tuulutada sellest aastakümneid veerenud raamatukoitamisest. Ässitasin keskkoolitüdrukuid liitu üle võtma, sest nägin potentsiaali, ja katsusin meelituseks oma alakeha. Tsikid kilkasid! Meil on lootust!!
Vaatasime esmaspäeva õhtul filmi nimega The Lobster. Neljapäeva hommikuses unenäos sai mulle tänu sellele jälle kõik (korraks) selgeks. Ärkasin üles ristina pähe taguva EI saatel ning olin pool päeva ebamugavusest halvatud. Olnud end eelmine päev tänavail ja pööningul hooaega-avava punase veiniga peaaegu mällarisse joonud, võõrast mahvi imenud ja vabakal lõuates oma loomupärase venelase temperamendiga tallinna elitarismi dissinud, pidin ma sellest kõigest läbi tulnuna ikkagi endale tunnistama, et ma ei ole inimene, kes hakkab oma tundeid alla suruma. Et ma saadan ikka veel putsi need, kes tahavad mind kuidagi lahjemalt. Ja et mu armumised ongi määratud jääma mitte-suheteks, kui ma siin Eestis unistan kellegi naiseks saada. Lootmata sedagi, et eesti mees minusugusega hakkama saaks (kirg+mõistus+säärejooks), pean tänase seisuga ka teiste rahvussugemetega meestes pettumust väljendama. Aga see ei ole see klišeefeministi pettumus, vaid sotsiaalne konstanteering, mida jagab minuga Madli Maruste viimases Müürilehes:
Keskealine mees ei saa karjääriredelil pürgides lasta ligi mõtet sellest, mida tundis tema isa porisse vajununa külmas mudas, kui tema silme all lasti maha tema vend, kes sõdis küll teises mundris. Mida tundis minu onu, kes avastas ühtäkki, et ta elab uues riigis ning peab häbenema oma juuri ning identiteeti? Mida tunneb minu eksabikaasa, kui tal ei ole raha, et lastele jõulukinke osta? Mida tunneb minu poeg, kui teda narritakse koolis seetõttu, et ta kasvab vanaemaga, kuna mõlemad vanemad on Soomes tööl?
Mul on NII HEA MEEL, et ma olen leidnud kokkupuutepunktid oma üksinda mõeldud mõtetega teiste inimeste mõtetes. Ma olen mingi aasta aega oma miniseltskondades jahunud mehe energeetilise väärtuse kahanemisest 20. sajandi laastavas kontekstis. Asi ei ole ainult minu isas või endistes peikades, asi on milleski suuremas, millest mehed on ilma jäänud. Ja kallis mees, ma ütlen seda kui vaatlustulemuse järeldust, mitte kui hukkamõistvat hinnangut, aga sa oled emotsionaalselt alaarenenud. Me ei saa enam elada maailmas, kus me lapime murtud südameid mäkaiveriteibiga. Olen iga mehe puhul, kellega maganud olen, arvanud, et tema on see õige. Iga vahekord on minu jaoks olnud kihluse eelmäng ja pühendumise tõotus. Aga mis sellest kõigest tänaseks saanud on? Pealesunnitud tsölibaat. Sest mina, samamoodi nagu tööl käiv mitme lapse emagi, ei jõua nendele tüüpidele enam seksisõber-psühholoogi mängida, kui ma ei saa isegi kinnitust sellele, et mul oleks nende elus mingi koht. Ma absoluutselt ei kahtle mehe võimes armastada. Ma näen seda mehe silmist enne kui ta isegi sellest aru saab, et ta armunud on, sest 20. sajand on koolitanud mehe mõistuse südamest üle karjuma: HOIA ENNAST ALAL, MUIDU SA SURED, POMM VÕIB IGA HETK KUKKUDA! TEENI RAHA, MUIDU SU NAINE LÄHEB SU JUURES ÄRA JA SU LAST HAKATAKSE MÕNITAMA. POISID EI NUTA! MIS MEES SA SELLINE OLED?! - Kuidas saabki sellise surve all ühiskond säilitada inimlikkust mehes kui inimeses? Talle on omistatud liiga palju funktsioone nagu oleks ta hingetu masin, mis peab ainult teenima, teenima ja veel kord teenima, et oma eksistentsi õigustada. Millal tal üldse oleks aega olnud tunda? Just sellepärast õitsevadki meil enesetapud, sõltuvushäired ja kodune korralagedus, et puudub sisemine vabadus oma tunnetest rääkida. Mul on nii kuradi kahju kõigist neist geeniustest, kes iseendaga hakkama ei saa, aga ma usun ikka veel mehesse kui patriarhi, õiglasesse ja üllasse, oma tundeid mõistusega võrdväärseks pidavasse inimesse! Palun, saame läbi! Palun, teeme koostööd, mitte põgene üksteise eest. Mul oleks sulle nii palju anda, kui sa mind ainult nii tühiseks ei peaks.
Üks soome ehitajast armuke, kes mul kunagi oli, ütles, et see, et ma naisena sündisin tähendab, et ma tegin midagi eelmises elus valesti. See tundub praegu jõhkralt kergekristlik edevus ("kõigepealt oli mees..") viidates meheksolemise ebakindlusele (sest kui saa nii kuradi kõva oled siis nahui sa seda nii labaselt rõhutama pead), aga sellest johtuvalt tuleb märkida, et kui mees oli inimese versioon 1.0, siis naine, kes tehti mehe järgi, on ju selle loogika kohaselt INIMENE VER 2.0. On ikka idioot noh, mis sa mees arvad, et sa oleks üldse olemas kui naist poleks? Ja see käib muidugi teistpidi ka, aga nüüdsel ajal justkui muud polekski, kui üks suur kuradi enese tõestamine. "Ega inimene saab ühe viilu leivaga päevas ka ära elada." Mine putsi, sa ei tea kui hästi ma süüa teen, kui hästi ma suhu võiksin võtta, kui tingimusteta ma võiksin armastada. Aga okei, kui ei, siis ei, ja minu ei on täpselt sama vali ja vaikne kui sinugi oma. Ma lähen ja päästan siis ilma sinuta maailma, mida ma tahtsin valitseda koos sinuga, lootuses, et sa ükskord nii rikkaks saad, et aja väärtust hakkad mõistma, leides oma müüride vahelt lootuskiire, mille mina oma põgusa viibimisega hea meelega maha jätsin.
pühapäev, 11. september 2016
Pole midagi seksikamat kui hing, mille eest on hoolt kantud. Kõige tähtsam on mitte karta. Mõtlemise kõrval on sama tähtis tunda. Olla tõeliselt elus on lasta neil mõlemil üksteisest läbi voolata ilma hirmuta väärastuda, sest pole võimalik eksida, kui pole halbu kavatsusi. Ma olen kire sünnitis ja sellisena jääbki maailmasse minust kõige ilusam märk. VATICAN VIBES
neid, kel ainsaks tugisambaks ja kindluseks vaid suitsud taskus ei peata miski kes juba noorelt lendu lastud neid enam kinni püüda ei saa
enne kui tuleb lumi oleme selle linna vallutanud usuga mille kuulipildujad on ütlemata sõnad lausete kahvatus varjus
lapsevankrite kolonnid mööduvad kui ülesmäkke pedaalid neist eemale mind sunnivad ning ma hoiatan: sünnitage vaid geeniuseid looge kristuseid ja maarjaid muidu on sama hästi kui lõpp sest üksi ei päästa end ükski
ainus revolutsioon on iseennast kasvatada pärast peaga vastu seina jooksnud verd mis kuivab nahal kui meeldetuletus trükimust ei ole loonud valitsust milles olla õiglane vaid sa ise soovis, mis on südames
*
seal, kus pole enam rööpaid ja langenud puud killustikku kipuvad embama istub keegi teine vananaiste suve krõbedas rohus ning ütleb endale rahu olnud tundeid ei kustuta aga need tuhmuvad tarkuseks tulevikku nagu seemned valude väetises millest kasvab mühisedes ennenägemata vilju mille säilitamiseks marinaadi komponeerib see keegi kelle kohta mõni ütleb jumal või nõid või inimene
*
kuulen samme enda taga kuigi seal näha pole kedagi mõtlen miks on vaja mul kuulda nii teravalt ja olen tänulik et ilmutuse ette mul kantakse veel elavaid
sest ise elan veel täiesti kohal oma kehas ma kuigi hing nii tihti kipub rändama seisatan kuulen jälle samme enda taga
mida nimetu must tahab sama, mida tahavad elavad? olla meeles mis teab kuidas armastada
maailm liigub iga päev päris kiiresti millegi suunas, mida mina nimetan koju jõudmiseks
iseseisvudes ühendatuks kuulutamine kuningriik paotab oma väravad ja kellegi sootu hääl kutsub sisse:
meil on rikkus sama mis sul seega oled alati üks meist kellele kehtivad vaid need reeglid mille ise oled loonud
universum on universaalne varje poleks ilma päikeseta mille hõlmis te teete oma käike seda katan mina kui preester kel kuuealune kubiseb saladustest
nii teemegi peo millest koosneb me elu seda kahe mehe kahe naise olukorda on ennegi olnud niiet emmakem allakäikudest üleminekuid
millest kiirendan teid välja kui vana jumal välguna sest ainult usaldus on kingitus mida me jagame kui keha mis jagab ennast hingega siin maailmas mis liigub iga päev päris kiiresti
DUAALSUSEST VÄLJASPOOL
südamevalu ja lubadusi saanud olen juba küll aga kolmekas ei saa olla egoismi rääkimata orgiast mille mu tulek põhjustab nagu parfüümimeister
kes aastakümneid kogunud neitsinahku
mul on vaja natuke sind ja natuke seda teist tüüpi et mul ära tuleks seljale kuhu lahkumisel kirjutatud
a r m a s t u s
mitte miski pole parem kui see et ükskord ära lõppeb kogu kannatustejada kui sa mu silmist näed ainult pühendumust ning pole midagi mida saaksid öelda rohkem kui räägivad teod
kes roomavad üles mu sääri kust paistab pitsist nuga iga kell valmis sind tapma nagu kloostris kiimlevad nunnad
kus sõrmedest ei piisa seal tulevad mängu lepingud seadused kohtuotsused tempel mällu igaveseks:
sust sõidab mööda ainult transport ülejäänut valitsed sa ise nagu mina, su kamraad kes tuleb alati ära oiates su toetuseks LIHTSURELIKKUS a lot of man, a lot of interest
muutun kohe üleinimlikuks
tehes suitsu nagu suudleks sind
voolan mööda seda lainetavat linna
kus on alati kuhugi minna
majanurkade südametuksed
leiavad mind kui vana olijat
sest kes asfaltist end läbi on närind
teda majad ei peata
tema aega ei veata eemale endast
kuigi võõrkeel suus
lakub aknaid mida ei avata
ilma asjata rääkida
mis minu tules, sinu vees
maal igal õhuhingetõmbel
voolab läbi
lainetavas linnas mille mere kaldad
ümbritsevad haavu
kust me välja tulime
nüüd vahtides neid auke
teineteise nägudes
kas usume toda esimest tunnet
mis sündis enne kui mõte
matšeete hooga palvete puhtuse raius
kurikaga südamed peksis
just see - esimene tunne
mis kõikidest jalatahapanekutest hoolimata
kaevab su sees end paratamata
asjaajamaiste jumalaks olemistest
enne uinumist
mõtled mulle kelle kõrval kahvatuvad mineviku varjud
kõik need karjad millega oled harjund
mida sa ikka enam varjad
tead ju et oleme jagatud südamelöök
oleme unustamata unistus
ühel mere kaldal
pealtpoolt vaatan ma meid mõlemaid
Tüdrukud kaotasid eile peol oma korterivõtmed ära. Nad on mõlemad mu sõbrannad, aga ma ei läinud kummagagi neist peole. Jäin H. juurde magama hoopis poole kolme paiku, sest terve see nädal on väga ärev olnud. Ja ma veits testisin ennast ka, et kuidas on olla nii pikalt järjest linnas, kui ma nii pikalt järjest maal olen olnud. Õppisin, et positiivse ja negatiivse ärevuse vahe on sama ebamugav. Lõpuks unustab keha ikkagi ära, kas sa oled õnnelik või kurb, kui ta adrenaliini tekitamise pärast errorisse hakkab jooksma. Ärkasin selle peale veidi enne viit, kui H. alt kella lasi (sest polnud võtmeid). Ta ütles, et ma püksid jalga paneksin. Läksin voodisse teki alla tagasi, isegi ukse jätsin lukku. Kui kobistamise peale avama läksin, trussade ja kašmiiri väel, oli seal kamp inimesi. Hakkasin kilkama (endalgi on raske uskuda, et see reaktsioon tuleb keskkonnast õpituna) nagu ma peaksin olema sunnitud häbenema, kuigi tegelt on jumala pohui. A misiganes, olin väga unine ka, läksin kõrvaltuppa. Veeretasin seal mingi pool tundi, kui helistas M. ja ütles, et ta kaotas võtmed ära, aga mul olid ka tema korteri võtmed. H. ja M. üksteist ei tunne. Läksin siis koos M-ga teise linnaossa. Meie vahel oli terve selle nädala jooksul palju alastikiskumisi. Minu coreproblem on see, et ma ei usalda inimesi. Lihtsam on olla primadonna ja kategooriliselt inimesed välistada, nii kui nad midagi põhimõtteliselt valet on teinud, et mitte ise reedetud saada. Samas, ma olen usaldanud sama kergelt, nagu M, kui ta mulle meie lühikese tutvuse jooksul juba oma võtmed andis. Aeg paneb sind paremini ära tundma, aga midagi kapseldab see ära ka.
Sain ka lõplikult aru, et ei kavatse enam mitte kunagi üksi elada. Üksinda elamise ebaloomulikkus kaalub minu jaoks täiesti üle kodutu olemise. Ma ei ole nii kasutu inimene, et peaksin end püsiva elamispinna puudumise pärast halvasti tundma. Ja nii mõnigi kord pean ma end teadlikult koristamisest keelama. Sest ei saa minna teise inimese elamisse ja hakata seal majandama nagu mingi naisuke. Kuigi M.-le olin küll naisuke, tegin mõnel päeval süüa ja ootasin teda töölt koju. Siis ma saingi aru, et nii on mul kõige parem. Ma tahan oma elu jagada. Ja jumal kui loomulik see kõik saab olla. Miks ma ei peaks seda tahtma? Äkki oleksin hoopis kõikide naisuke, sest ma oskan, ja mul on vahepeal kuskil magada vaja.
Vähemalt sellega on nüüd rahu.
Aga reedeks oli infot küll juba nii palju minust läbi käinud, et läksin kiirel sammul raamatukogu vetsu nutma. See kõik on nii tuttav, et ei ehmata enam, ainult tuletab meelde, et südames olen siiski vaid luuletaja. Hakkasin mööda võõrast tänavat kuhugi minema, kuni leidsin suht kooli lähedal vaiksema paneelmajadega hoovi. Ja sealt juhtus niimoodi:
METAMORFOOS
mu elu on kunstiline liialdus miks ma selline olen nii kaua kurb olnud et õnngi paneb mind nutma sest igatseb vigu millega harjunud olen
probleemid on lahendatavad aga tunded uuristavad vihmana kivisse auke mis jätavad konarliku raja sinu ühenduses minusse
suitsud on reaalsuse ainuke kindel pidepunkt millest üldse kinni hoida nii et see on alati olemas kõiges, mis alati muutub
nii igatsuses, õnnes kurbuses ja vabaduseski olen ma siiski ise alati mina ja see maailm koosneb ameerikamägedest mis ei peatu kui ma karjun või sõida kui olen iseendasse lämbunud
need müürid kasvavad aina paksemateks ja sisu neis muutub aina hapramaks aga ma ulatan sealt välja käe oma paneelide vahelt
kas tuled kaasa või tõmbad mind välja? väärtus on sama
süüa, nussida ja olla vait sest mõistame teineteist sõnadeta mida me esivanemate raamatud kirjutavad nagu minagi praegu sind nende ridade vahele kus olen uppunud kiilunud ja armastan sind ilma, et oleksin nii jultunud et sind vajada
ah, ma olen kõigest inimene elu väetatud jumal kes väänab end olukordadest läbi et tuksuda mõistmises millest koosneb mu süda
TÄNAVATEL
tänavatelt ei lahku ma kunagi sinna olen sündinud olenemata kohast liigub seal mu hing millesse nii mõnigi ei usu
ja just need on eksinud kel puudub usk iseendasse mitte minusse kes ma olen tänav tõeline ja staatiline täis elu ja tühjust
liikumise üksindus oled punkt A või B M või N
liha ja luu kasvab ja kaob ainult rajad jäävad ka nähatamatutena sinu seest minusse ükskõik millal kesiganes oleme
Teised luuletused jätan vaiba alla, mingi biograafia hakkab nüüd varjus mängima. Ja üks väga armas tunne peale tüdrukute on veel poisid. Minu husslerid, türapeadest õrna hingega poisid, kes praeguse seisuga on mind küll nii hästi hoidnud, et neile mõeldes on ainult puhas heldimus. Mitte midagi pole seksiga ära rikutud, ainult üks suur austamine ja poputamine. Ma olen nii ära teeninud kõik need head inimesed, ja ma olen nende eest siiski väga tänulik.
Eile öösel kummitas üle tüki aja täiega. Läksin nagu tavaliselt umbes kella kolme ajal teki alla, keerasin ühe külje pealt teise peale, seedisin veel viimasedki mõtted läbi, võtsin juba poosi sisse, kui hakkas pihta - täpselt nagu ma selle kõige tähele panemist juba Supilinnas elades märkasin: krabin siin, nagin seal, kerge koputus ümber terve toa. Kusjuures kõik need puudutuste hääled on ühekordsed. Just siis kui saan eelmisest üle, leian sellele seletuse, sest enam ei tule kohe seda ärevust, et mis toimub, vaid mingi stoilisus on tekkinud, niikuinii unistan ka enne magamaminekut, uus maailm oma peas on kõige kõvem varjukoht. Aga see oli muidugi minust naglam. Mõnikord, kui ma olen teda või seda.. misiganes see on, tundnud enda selja taga käimas, keset päeva!, ise olen sealjuures muuseas ka veel väga heas tujus olnud, siis ma olen küsinud, ja enamasti ma küsin alati: mida sa tahad? Nii kui tähelepanu küsimisele reageerida, siis lõpetab ta nuiamise. Süsteem on selles mõttes nähtamatu maailmaga sama, mis nähtavaga: kui sa oled särav, siis nad tahavad saada. Tookord heas tujus olles, ütlesin välja, et "sul ei ole õigust mind kiusata lihtsalt sellepärast, et ma olen õnnelik". Kõige kõige kõige hullem ja reaalsem ongi see stsenaarium, kus ta ei lase sul magada. Ma pole veel konkreetselt tuvastanud, mis aukude kaudu nad mu juurde sussutama tulla on saanud, aga sel on väga palju aspekte, nagu tähtede ja planeetide seis, enda vaimne seisund (emotsionaalne vs vaimne tasakaal) ja muidugi: kohaspetsiifiline ajalugu. Supikas elades hakkasin üksi jooma nt. Seal samas toas oli elanud aastaid sundüürnik, kes oli parm. Need asjad ei toimu teadlikult. Õigustan end sellega, et kirjutasin too aeg väga palju, seal pole vahet enam mõnes mõttes - olin tegelikkusest juba niikuinii nii kaugele purjetanud, ja siis veel mõelda kõikide nende meeste peale..
Istusin fliishommikumantli väel keset oma voodit ja mul ei olnud absoluutselt aimugi, kuidas seekord olukorda lahendada. Mõtlesin lihtsalt, et mine putsi ja hakkasin ida astroloogiat üle lugema. Kella kuue aeg vajusid silmad kinni. Üheksa paiku kuulen vanaema kohvitassi kolistamise kõrvale, kuidas tema ka kella kuueni üleval oli. 11.44 astub sisse mu onu ja toob mulle uue teleka. Täna oli tunduvalt inimlikum olla. Aga midagi siin majas ikka end ilmutab. Muidugi classic twinpeaks legend meie maja kohta on see, et kui vanaema oli just abiellunud ja siia kolinud, siis mingi naine poes küsisis, et kuulge, kas teie ei tea, et tema tädi on sinna lillepeenra alla maetud, ta mees tappis ta pärastsõjaaega ära ja mattis aeda. "Ei mina küll ei ole midagi aru saanud," ütles vanaema kommentaariks. Ma olin juba mõnda aega siin elanud ja öösiti suht regulaarselt aknalaudade pealseid koputusi kuulnud, mille kuulmist vanaema too aeg ise eitas. Hilisemal küsitlemisel rääkis muidugi teist juttu.
Vanemaid informante tuleb kindlasti korduvalt küsitleda. Märkasin seda ka suguvõsa andmeid kogudes.
Muidugi väga huvitav, ma hakkan lõpuks aru saama, et ta tõesti jääb aina vanemaks, ja seega ka seniilsemaks. Aga tema puhul väljendub sisemine plikatirts väga ehedalt ning ma usun, et see ei kao tal mitte kuhugi. Väga lohutav. Olen kohanud nooremaid inimesi, kes on hinges temast vanemad. Kuigi ta on väga võimukas. Nõukogude naine, nagu ta ütleb, saab kõigega hakkama. See on üks oluline postnõukogude fenomen, millest ma ootan teadusruumis kõneainet. Mul vist ei jää ikka muud üle, kui seksuaalkäitumisele pidama jääda oma temaatikas, sest nagu selgub lugedes veits eesti ajakirjandust, siis esoteerika on väga sujuvalt, just läbi naise positsiooni kehtestamise sisse ujunud (viited Nekrassovile). Jah, õige ka, sest jumal on naine.
Nii, ja siis tekkis probleem number kaks. Kuidagi läks nii, et mul oli magamatusest ja sellest kõigest ikka imelik olla ja ma võtsin puhkepäeva, ei teinud mitte midagi, pikutasin terve päev voodis, kuulasin kosmoseloengut (Tobias on väga my kind of guy, me preachime sarnaselt) ja mõnikord on see nii nii ülevakstegev, see kui ma kuulen, et keegi ütleb seda, millele ja KUIDAS ma iga päev mõtlen, see on nii ilus tunne: mul ei ole võimalik midagi valesti teha, kui mul pole halbu kavatsusi. Aga mingi hetk venemaa ajaloos jäin ma magama. Läks mööda ainult ühe sajandi jagu, kui ma üles ärkasin ja aru sain, et munasarjad ihuvad jälle rasedaks mitte jäämise eest kättemaksu, keerasin teise külje ja veel sügavamalt kägarasse. Korraks vist peaaegu isegi niutsusin, ja niimoodi poolunes tuli ikkagi meelde, et ohhoo mul on ju veel Tramadoli, kui see järele ei peaks andma, ja läksin millessegi lucidilaadsesse. Nii, ja vähe ei läinud siis porr lahti vä. Märjad unenäod on väga PMS. Aga ma olen viimasel ajal märganud oma unenägudes tendentsi, et kuigi ma juba saan hakkama, olen isegi pesu selga pannud ja näo ära meikinud, siis ma ikka lähen sinna voodisse, selle munni juurde tagasi, ja nagu ei kavatsekski üles ärgata. Kui ma päriselt ikkagi kuidagi ärkasin, justkui isegi piinlikustundega, mängis telekas juba natsisaksamaa dokumentaal, mida ma polnud veel näinud. Jälle see Hitler. Ma ei saanud aru, kas ta kontrollib mind või mina teda. Kas see olukord on minu kontrolli alt väljas või see hoopis kontrollib mind? Täitsa putsis. Isu mul on, aga keegi on mu keha üle võimu võtnud. Ma ei saa isegi mässata. Esimest korda elus.
Vastik. Tekkis väike ärevus, kanaliseerisin selle kooliminekule, ja hakkasin meeleheitlikult plaane tegema. Need näpud võiksid vähemalt tagi lõpetada, kui mitte midagi muud ei tule.
Issand jumal päevasel ajal on palju raskem kirjutada. Eile oli üks kriitiline moment, vahetult peale SEKSISTENTSIALISMI kokkupanekut: momentaalselt jooksin vastu rahavajadust. Väga piinlik moment, sest suitsupakist jäi üks euro puudu ja insta flashback pooleteiseasata tagusest ajast, kus ma pool aastat järjest iga faking päev muretsesin kahe puuduva euro pärast. Pidin kellegi teise taarat varastama, et omale tampoone osta. Ja see ei ole mingi selline asi, mida on lihtne tunnistada inimestele kellega sa samas majas elad ja kes tööl käivad. Inimesed, kellel on raha, ei tea, mis tunne on elada ilma rahata. Mingis mõttes olen ma jõudnud sinna kohta, kus ma juba veits ei tahagi raha, sest olen ju kaks aastat kuidagi ilma hakkama saanud ja näinud, et ega see ei ole mingi otsene õnne allikas. Mina olen niikuinii suurem kui raha, keegi ei tõmba kunagi pidurit sellepärast, et mul pole raha. Nad peaaegu maksavad mulle peale, et ma oleksin. Ja see peaks kujunema välja mu loomuliku eksistentsi osaks kuidagi nii, et lõpuks saaksin mina oma sõpradele ka peale maksta selle eest, et nad olemas on.
Seoses materiaalse maailma ülistamisega on raha kontseptsioon ja kujundlik väärtus ära pilastatud. Armastuse kompenseerimisest on saanud ahnus raha näol, sest see näib justkui kindlama väärtusena, kui armastus (millest on kõige tõenäolisemalt puudu jäänud lapsepõlves). Mis mõtet on saada palju raha, kui seda pole millelegi jagada? Mis mõte on vähesel investeerimisel lootuses saavutada suurt tulemust?
Mu negatiivselt elatud elujärk on läbi. Number kaheksana peaks mu elu olema seotud materiaalse kindlustatusega, aga seda just eeldusel, et mu elu on positiivne. Praegu ronin tippu, selles pole mingit küsimustki. Olles ära teeninud iseenda, saan ma teenida inimkonda. Aga küsimus ei ole rikkaks saamises, sest ma juba olen rikas. Küsimus on veel suuremas sõltumatuses. Seal on üks huvitav aspekt: kui mul on materiaalne kindlustatus, inimlikus koguses raha nii, et ma ei pea iga oma söögikorda läbi mõtlema, siis pole rahal kui vahendil, mida on mulle siiani jaotatud kui palverändurile peotäit riisi, enam seda väärtust. Kui mul oleks raha, oleks minu kalduvus üleolevuseks praegusel hetkel veel nii palju suur, et seeõttu pole ma saanud suhet rahaga tööle. Ma pole seda iseenda arengus veel ära teeninud. Raha teab, et ma olen teda rohkem väärt kui klienditeenindaja, aga ma pole veel end tõestanud kui mõtleja nii palju, et just mõtlemine mind füüsilises mõttes teenida saaks. See jõhker emotsionaalne porno, mis aastakümneid käinud on, ongi mu negatiivselt elatud elu konstant. Nüüd seda enam ei ole, nüüd saan ma vabalt mõelda. Ja ma olen selle porno eest siiski tänulik, sest see õpetas mind inimesi tundma, neid läbi nägema nii, et sellest saab tõenäoliselt mu peamine atribuut seoses raha enda poole tõmbamisel.
Üks asi, mille ma ilmselt nüüd endale selgeks pean tegema on see, kust läheb sõpruse piir. Seda on päris raske teha, kui ma, kohtudes võõraste inimestega, pea esimese asjana pean hakkama kuulama (sest keegi ei küsi mult mitte kunagi "kas ma võin") nende kõige sügavamaid saladusi. Kui hea ma pean ilma vastutasuta olema? Muidugi pole mul mitte mingit soovi neid asju kuskile keerama hakata, ei taha kellelegi sitta soovida, aga MIKS MINA pean su saladusi teadma? Järelikult on mulle antud rohkem usaldusväärsust kui enamikele inimestele. Ma olen usaldusväärne, sest ma olen iseenda suhtes aus, ja inimesed tajuvad seda instinktiivselt. Ma tuletan inimestele meelde inimlikkust, mille nad unustanud on. Ja pärast seda, kui nad oma paugu minu peal lahti saavad, ei tule neil pähegi süveneda sellesse, mida nad ise mulle vastu saaksid anda. Sellisele hooramisele teen ma praegu lõpu. Aga noh, tõenäoliselt on see jumalik mäng, mida ma ise ei valitse (sest ma ei valinud omale seda annet inimesi luuüdini mõista), kuigi ma siin üritan sellest teadlik olemisega kuidagi midagi mõjutada. Ütleme siis nii: iga järgmine inimene, kes tuleb mu ellu ainult selleks, et teda mõistetaks, teeb mulle vastuteene minu materiaalse kindlustatuse nimel. Ma ei küsi juba pikka aega rohkemat kui seda, mis mul vaja on. Ja mina ka, nagu iga teine inimene, tahan OMA KODU, RAHA TOIDU JA VABADUSE JAOKS. Mina unistan ka sellest, et ma ei peaks enam kellelegi ees oma olemasolemise pärast VÕLGU OLEMA. Persse, ma olen inimkonna kingitus, nahui ma neid sente siin korjama pean?
Varastada kellegi teise taarat, et omale tampoone osta. Never again.
See kõik, mis minuga praegu toimub, et eelhäälestus Tallinna jaoks. Ma lähen Tallinna metafüüsikuks, sest olen pannud tähele, milline puudujääk seal sellest on. See on best bisnesplan, mis üldse olla saab ja see allub majandusloogikale: jälgi turgu, et pakkuda midagi, mille järgi tarbijal nõudlus on. Antropoloogia in action. Plus mul on väga terav silm. Vähe haaval teen tööd selle julguse nimel, et saaksin end selgeksnägijaks nimetada. Aga viimasel ajal on eriti palju jälle kokkupuudet olnud sellega, et mu funktsioon siin elus on päris palju seotud tasakaalu hoidmise õppimisega, mitte ainult inimese X pärast, vaid maailma duaalsuste vahel liikumisel. REAALSELT: ma olen kahe naise sõbranna, keda ühendab sama mees; ma olen see naine, kes ühendab kahte meest; ma elan linna ja maa vahepeal; ma esindan alternatiivkultuuri peakultuuris ja vastupidi; ma olen mehelik naine, kellel on alati naiselikud mehed jne. Nii tihti olen ma selles rollis, kus vastaspoolte kumbki liige ütleb mulle: ära talle räägi. Türa see käib nii pinda juba. Järgmine kord keegi veel nii ütleb, mõtlen praegu vihaga, et ütlen: maksa kinni. KUI SA MU FUCKING USALDUSES KAHTLED, SIIS MAKSA MIND KINNI, LITS! Ja meil mõlemil hakkab parem, mina olen muidugi boonuses. Aga mis iganes sind end paremini tundma paneb, eks.
Sittusin end täis ikka eile ja mõtted jäid poolikuks. Romantik, nagu ma olen, jäin ikka oma primaadipsühholoogiasse (hirm) kinni ja hõljusin mingis ülesäritatud soovunelmas. Täna on kohe teised tuuled ja kaardid puhunud. Üks olulisemaid ja läbivamaid asju õhumärkide puhul on, et nendega suheldes tuleb ära õppida lahti lasmist. Õhku ei ole võimalik kuhugi kinni toppida, ta on niikuinii igal pool kogu aeg. Ja minu kui tule puhul saab öelda, et tema kontrollib mind rohkem kui mina teda. Kuigi ma ei ole ikka veel sünoptikast päris hästi aru saanud, et kas õhk liigub pigem sooja suunas kui sellest eemale? Kui on väga kuum, siis on õhupuudus, kui on vähe õhku, siis ei põle tuli. Niiet üks eesmärk on kindlasti TASAKAAL. Peenenergeetilisel tasandil. Sest mida tõukad läheb ju käima vastavalt sellele, millisel määral seda mõjutada.
Ma loen püha kolmainsuseks südant, mõistust ja keha. See on ka ajas muundunud. Enne oli vist süda, vaim ja hing, aga mulle tundub süda ja mõistus kokku ongi hing, sest kummagi seiskumisel ei ole meil enam inimlikku teostusvõimet ehk keha muutub kasutuks - hing ei saa selles enam tegutseda. Ent ta saab väljaspool inimpiire tegutseda küll, ja seda nimetatakse surmajärgseks eluks. Kui kehal on midagi viga, siis on see mõistuse ja südame, ehk hinge abil palju kergemini lahendatav, kui südame või mõistuse rikki minemisel. Mulle tundub, et inimesed ei saa aru sellest, et nad on oma füüsilise maailma uskumisega liiga kaugele läinud. See on samamoodi nagu inimene, kes on haigeks jäänud ja ei saa aru, et tema häda taga on vale mõtlemine. Seda mõtet ei kinnita ainult üksnes Luule ja Gunnar, aga mu enda kogemus mu enda kehast. Kui asjad hakkavad putsi minema, siis ESIMESE asjana tuleb hakata iseendast mõtlemisega tegelema.
On mitut sorti inimesi, kui me räägime jumalaksolemisest. On need, kes teavad, et nad on jumal; need, kes arvavad, et nad ei ole jumal; need, kes arvavad, et nad on jumala mõju all; need, kes ei usu, et jumal on olemas. Ma mõtlen, et kui jumalat vähegi aktsepteerida, siis on võimalik areneda sinnamaale, kus tajutakse jumalaga üksolemist läbi tunnistamise, et jumala olemus iseenda sees ongi jumalaks olemine. See on täielik hingeline võim. Aint, et ma ei tea veel, kas sellise tõe teadvustamine nõuab eriliselt suurt (vaimu?)jõudu või ..mis vabandus inimkonnal on, et nad iseendaga jumalikult ei käitu? Noh, eks ma oma eksimistegi pealt saan aru, mis valesti võib minna.
Kõige tüüpilisem ja tüütum on ikka see kompensatsioonimehanism. Pole armastust olnud vajalikul ajal, siis hakatakse ahnitsema, kui vähegi kuskil midagi liikuma hakkab. See on nagu koer, kes on terve elu õues olnud ja kui magamistuppa lastakse, siis on erutusest hing kinni niiet vaata, et südarit ei saa (vt eelmine viide paanikahoole). Aga et armastus on nii massiivne energia, siis selle liikumised on sujuvad (kuigi see ei välista kiirust) nagu ülejäänud loodusnähtustel. Kui selgest taevast sadama hakkab, hakkan ma naerma ja mõtlen, et jumalik sekkumine. Üldse on tore jumala peale mõelda, siis mõtleb jumal sinust ka. Lihtne.
Ei ole nii et on jumalikud asjad (nagu seks näiteks, sest see on nii mõnna) ja mittejumalikud asjad. See, kuidas inimene jumalasse suhtub näitab kui kaugele inimene on iseendast läinud. Ja ma juba andsin hinnangu ära, et kaugele. Minu põhivärk kaugenemise osas käis ümber seksi, sest minu kogemuses on füüsiline lähedus alati kõige otsesem, sest materiaalsem, tõestus armastusest. Sest ma olen ka selle elu liige ja ma usun ainult siis, kui ma katsuda saan. Katsumisest tuleb väga palju infot ja üldsegi on sõna siuke nõrk asi, aga noh, paremate võimaluste puudumisel ajab asja ära. Jumal on seks, aga jumal on ka mu voodidisain ja madratsi vedrud. Nii kui fokusseerid, kohe on jumal ka platsis. Sellise arusaamiseni jõutakse tihti narkootikumidega. Ma pole ammu midagi teinud, aga ikka töötab.
Eelnevat teooriat kinnitab ka budistlik arusaam sellest, et kui inimene, kes ei tea budismist midagi vaatab puud, siis on see puu, kui ta uurib budismi, siis see pole enam lihtsalt puu, aga kui ta on budismist aru saanud, siis on puu jälle puu. Ja misasi see intelligentsus on? Midaignes värk, sellest üksi ei piisa, nagu ei piisa ka ühest puust, et oleks mets.
Tuleb endale lihtsaid asju meelde tuletada päris tihti. Ei usu, et elu on tegelt väga keeruline, seal on lihtsalt väga palju lihtsaid asju, mida vaheldumisi meeles hoida. Nii kui midagi liiga palju oma peas hoida, lähevad teised väiksed asjad meelest ära ja see on värk, mida ei tohiks lasta juhtuda. Näiteks mul on kiim kuhugi vabsee ära kadunud. Aga see ongi energia kokkuhoid. On tähtsamaidki asju, kui öösiti ona panna. Tuli täna õhtul siuke mõte hoopis, et vaataks, kuidas need uued ja vanad luuletused omavahel läbi saavad ja mine putsi, neist kõigist läbiproovituist käsikirjadest tuli praegu lausa eepiline luulekogu! Juhuslikult leiutasin ka sõna SEKSISTENTSIALISM, mis võtab epohhi täiuslikult kokku. Ütlesin ju, et subtiitrid jooksevad. Ja nüüd ma ütlen, et vähem kammi, rohkem juukseid, dumat nada ne prõgat fedja. Kell on jälle kolm öösel ja need siin on viimased päevad sellest täiusliku öise režiimiga elust, kus võib poole päevani unenägusid vahtida. Vaadakem siis viimased. Soovilooks on best of inner peace.
Ma ei tea, kui palju ja mis seostes olen ma kirjutanud oma "paranormaalsetest" (para viitaks justkui paranoilisusele, normaalsusega on üldse putsis) kogemustest, aga viimaste nädalate tajud on sundinud mind neid läbielamisi kokku koondama. Üks põhjus on kindlasti selles, et on lõppenud üks suure laenguga suhtepööris ning tõsiasi, et ma olen taastanud energeetilise sideme oma esivanematega. Saan vaadata üle õla ja öelda: oli ikka hull aeg. Aga ilmselt hullemaks läheb.
Unenägu, mida ma nägin paar kuud tagasi, kui pikemalt Tartus viibisin: ma olin Riia tn viadukti all, ja teadsin, et olen abielus. Mu mehe nimi oli Mihhail. Võtsin seda uudist väga iseenesestmõistetavana, aga olin veidi jahmunud, et ma teda kätte ei saanud. Nägin teda unenägija perspektiivist vaatlejana, eemaolevalt stseenilt - ta liikus kaadri vasakule poole suhteliselt ükskõikselt. Ma arvasin, et ta on venelane. Ja ta oli minust kõvasti vanem, tumedate juuste ja kõhukesega. Tahtsin õudsalt teda suudelda ja kallistada, aga ei küündinud temani. Minu meelest kandsin ma ise pintsakut, olin selline, nagu ma end õppejõuna ettekujutan. Üles tõustes sain aru, et see on üks neist unenägudest, mis söövitab, selles oli väga suur äratundmine. 2013 detsembris jõulude paiku, kui ma jälle vanematega ei suhelnud, olin Tallinnas just alustanud Armastusloo kirjutamist, mida tegin erinevate sõprade kodudest kodudesse liikumise vahepeal. Esimesed leheküljed tulid Kalamajas, aga kui ma Pääskülas üksi tuppa jäin ja faili avasin, juba töösse süvenesin ja loos sees olin, kuulsin ma keset haudvaikust mingit sosinat. See kõlas justkui kolm väikest poissi küsival häälel. Aga sellel häälel oli mingi teistsugune aegruum, sest see kõlas nii kiirelt, et ma ei saanud esiti arugi, mida ma just kuulnud olin. Mõtlesin sekundi ja jõudis kohale: "Kas sa kuuled meid?"Vastasin jah. Need said olla ainult inglid, sest midagi ohustavat selles kõiges ei olnud.
Viimastel päevadel olen oma peas enne uinumist koos sama inimesega, kellest hommikuti enne ärkamist und näen. Täna ärkasime koos enne minu ärkamist, sest keha saab aru, kui akud on laetud, teineteise embuses ja suudlesime. Veel oleme koos muidki asju teinud, nagu poleks aega, mil me teineteist ei teadnud. Kõige traditsioonilisem on muidugi ikka see, et vahetult peale meie reaalset kohtumist nägin mitu päeva unes, et Sääsel on uued maja ehitatud, milles ma oma kohta valinud olen. Lihtne allegooria koju jõudmisest küsimusega, mida seal peale hakata, mis positsioon võtta. See kõik on oma süsteemilt tuttav Miikaeli looga. Et ju oli üks tema eesmärke ka sisse tallata rada, kust kaudu kõik edaspidi käima hakkab. Ja muidugi ka täielik vajaduse kaotamine olla kuskil mujal kui siin ka praegu, veelgi kontsentreeritumalt.
Selle sama inimesega on veel seletamatu tõsiasi, et kuigi me teame aastaid, oleme nende aastate jooksul üksikuid kordi kokku puutunud (kui vähe loeb kvantiteet kvaliteedi kõrval!!), siis on olnud mul korduvalt, jällegi nagu väljastpoolt mind, olnud mingi meeldetuletus temast. Viimane kõige eredam selline oli.. hmm, umbes samal ajal kui see abielu-unenägu, kui sõitsin öösel isaga Tartust Tamsallu. Keegi nagu viskas tema nime mu pähe. Võtsin selle vastu kui info, mida töötlema hakata, ning mõtlesin ta peale. Mul on selline komme, et kui keegi on mu sfääris sees, siis ma töötlen kogu iseenda levitatud info läbi tema silmade. See on mingi enesekriitiline kategooria, mida esineb mu arusaamistmööda ainult äärmise emotsionaalse analüüsivõime juures. Vist mingi naiselik tehnika, ma ei tea, kes seda peale minu ja E. üldse teevad. Aga et seda mõtet üldse temast on tekkinud, paneb mind kahtlema selles, kas see on minu kontrolli all või saan ma kuidagi kelleltki juhiseid, mis inimestega ma tegelema peaksin. Ma aktsepteerin seda juhatust - just siin samas mõni aeg tagasi tunnistasin, et suudan alluda, ja nüüd hakataksegi mind juhatama? Eks intertsist ikka mingi tõrge on, aga ise ma juba lubasin (hea tüdruk olla?). Nüüd hõõrub mind tohutu uudisimu väga mitmes aspektis.
Ma tunnen, et mu juhataja ei ole halb - ta on kindlasti usaldusväärne. Ta on keegi vana, ja selle inimese X puhul, kellega praegu tegu on, kahtlustan, et minu tema juurde juhataja võib olla keegi tema suguvõsast. Sest kui ma oleksin tasse niisama armunud, mida ma vahepeal ka olin (ja see tähendab idiootsuste korda saatmist), oleks see asi sinnapaika jäänud ja mingi fopaaga lõppenud nii et sellelt poleks tagasiteed. Aga mu segipanemised on lihtsalt aega venitanud ja jumala eest, me kõik teame, et see venib igas suunas sitaks palju. Selline kahtlus võib olla, a: tõsi, b: väljamõeldis või c: suutmatus oma õnne uskuda. Aga et mind väga huvitab mu uus allumise teooria, mängin ma edasi just selle mõttega.
Oletame, et keegi tõesti suunab mind tema poole. Oletame, et ma kujutan ette, kes see olla võiks. Edasi - mis eesmärgil mind suunatakse? Romantikainglid on väga aktiivsed praegu. See kaart ise ilmutab end, iga kord kui ma paki kätte võtan. Sama asja on mul olnud ennegi, et ükskõik mida ma ka küsida võin, juba vastatakse millegagi kaartide üksteisest eemaldumise kaudu, mis iga kord kordub; näidatakse, millel on kindel fookus, mida ma ise ehk tähele ei taha panna. See seletab vastastikkust sügavat sümpaatiat, ent just see ongi kõige võimsam võti, mida ma ei tea, kuhu toppida. Mingi osa minus tahab alateadlikult end järjekordse kinnijäämisarmumise eest kaitsta (sest kõigil meie kogemustel on suurem mõju, kui me intellektuaalselt või emotsionaalselt hoomata suudaksime) - ja kuigi see osa on üsna väike, lahendan seda passiivselt mõistusega kogu aeg (ning emotsionaalne osa minust lihtsalt rahuldab teda kogu hingest) ning seegi võtab energiat.. mida mul niikuinii kuhugi suunata ei ole. Fakk. Ikka see sama teema. Kas tuleb kunagi aeg, mil ma olen täielikult rakendatud, ilma raiskamiseta?
Ma ei jõua ära oodata. Kuigi ma olen täiesti rahulik, ausõna.
Armastusega on lihtsalt see lugu, et kui - ükskõik mida - väga tahta, ja see kätte jõuab, siis hakatakse kartma. Ah, mis mina nüüd - ja see on täpselt selline häbelikkuse tunne, ma ei teadnuki, et mus üldse olemas on, Aga mida ma ometi kardan? On tõesti surm mulle mugavam olnud kui armastus, vaid seetõttu, et seda rohkem mu ümber olnud kui armastuse tunnet? Mugavus tapab, eriti just siis.
Suurepärased koostisosad paanikahäireteks muide: olla nii õnnelik, et kardad ära surra. Liiga palju MDMAd all over again.