Patu inimlik kategooria

Eile öösel kirjutasin ma esimest korda elus kellegagi ..kuidas selle kohta öeldaksegi, kui sa justkui väljendad oma seksuaalseid tunge kirjateel? Kaamera oli veel muidugi kogu asjast puudu. Aga midagi pean ma veel ikka pühaks ka. Vahet pole, kes provokatsiooni alustas, tõsiasi on see, et see igal juhul toimus. Ja see on tunduvalt igavam kui päris asi muide. Muidugi on päris meedia antud ilukirjandusliku skandaaliga selles osas oma seisukohti juba iga külje pealt väljendanud, aga see on ainult vaidlus kunsti tegemise piiride ümber, mitte sisu moraalseid tekkepõhjuseid analüüsiv.
Võib-olla? Ega ma ei loe ka ju lehti. Hirmus kurb hakkaks kui ma neid kõiki läbi loeksin.

Alguses oli väga põnev, sest pookisin sinna taha kellegi, kelle ma ise välja mõtlesin. Mõelda välja tegevuse ajal ka tegelenae - see on ju puhas kunst. Ent millest on ajendatud  tegevusraam? Mille muu põhjalt saab jutt alguse kui mitte tegelikust kogemusest. Nii, ja nüüd tuleb inimesel enda käest küsida: miks on ta kogenud midagi, mida ta on kogenud? Kas me tõmbame endale ise ligi kogemusi mida me vajame või näevad kogemused meid kui võimalust enda teostamiseks?
Mida me valitseme ja milleks?

Inimese riik on tema südametunnistus. Pole aega, mil ma poleks Jumalaga koostööd teinud, sest ma olen alati elanud oma südame järgi. Ja muidugi teevad seda ka teised inimesed, aga ma tahaks jällegi küsida: millises keskkonnas on süda kasvanud? Liiga paljud inimesed ei teagi üldse, mis headus tähendab. Ja ainult seetõttu, et nad ei tea, ei oska nad ka hästi käituda. Kui pole armastuse kogemust, siis järelikult pole ka võimet armastada. Sellest ei ole midagi, sest mina olen armastuse kehastus. Ja armastus hõlmab endas peale vabaduse ka austust teise inimese hinge ning keha suhtes.

Inimlikkus sealjuures on vajadus kuuluvuse järele: perekond või üksindus? Maha jäetud või minema mindud? Kuhu, kelle jaoks ja mis eesmärgil? Sõda on suutmatus lõpetada rünnakut, mitte sõdimine vabaduse nimel. Päriselt armastada tähendab päriselt kohal olla ning seda suudavad nii surnud kui elavad, kes oma lähedastest hoolivad. Lähedased, lähedus - kas ei kõla mitte sarnaselt? Igatsus ja igavik - jällegi - miks siin on tüveline korduvus? JUHUS?
Kas me üldse oleme kunagi teineteist tundnud, kui me pole olnud teineteise vastu hellad? Inimlik heldus on olla hea kõikide ümbritsevate inimeste suhtes, aga romantiline armastus: see on konkurentsitu, mässuta ja vajaduseta tõestada mujal kui südames. Mina olen olnud aus. Ma pole müünud ennast kellelegi teisele kui Jumalale ja temaga heast paremaks pole vaja minna. Sest ta armastab igat inimest, kes püüab olla hea, kelle võitlus elu nimel on tõeline. Mitte intellektuaalne fiktsioon, aga autentsed tunded. Seda on raske mõista neil, kes iseenda sisse pole kaevunud, nagu kaevuti sõjas kaevikutesse, et end surma eest kaitsta. Kes pole oma elu nimel hinges vaeva näinud, mida siis teavad nemad usaldusest ja austusest? Kui nad näevad õrna lapsehinge.. tahavad temaga mängida.. Ma tõesti ei tea, olen ma iseendaks jäämisega palju kaotanud või hoopis võitnud?

Vähemalt Jumal usub mind. Isegi siis, kui keegi teine ei suuda. Ja mina usun Jumalat ka siis, kui keegi teine ei suuda. Sest just see ongi armastus.

Et oma eelmise eluga arveid klaarida, pean alustama hetkest, mil otsustasin end tappa. Selle elu isa, kes sõjaväeaegu, paadunult mu emasse armunud, ja talle sealt luuletusi kirjutas, eostas mu puhtast armastusest.  Ta päästis mu 50 aastat kestnud põrgupiinadest, millesse mu ülemõelnud meel end uputada oli otsustanud. Kui vähe oli mu südames Jumalat, ja kui palju iseennast – isekust. Ent ju olin ma siis eelmine kord nii palju mõelnud, et pääsesin uue võimaluse juurde. Vahepealsest ei mäleta ma midagi, aga ju ma vist ei taha. Ka elus ei mäleta inimesed asju, mis neile meele järele pole.
Olgu mis on – mis meile vigadest õppimiseks kaasa antakse, kõik konarused, detailid, värvid.. meenutavad midagi. Nad märgistavad aega nii enne kui pärast praegust. Ma pidin olema inglanna, sest mu tulevane mees  soosib Inglismaa kunsti.  Ent teda ma oma elu osas vastutavaks ei pea. Olen alati olnud kaasaegne naine. Usun, et mu esimene reinkarnatsioonitsükkel võiski olla Neitsi Maarjana, aga Jumal seda teab. Sest mis tähtsust on ajal, kui me oleme elus?

Ainult kivipõrandad on külmad. 20. sajandi alguse Inglismaa ei saanud esimesel suveööl samuti eriti soe olla. Kevade esimene päev oli just alanud, kui ma veel linnas olin. Olin pihtimistujus. Linn uputab mind märkidega, milles ujumine on painav. Helistasin Maarjale. Me kasvasime samas kohas ning käisime üheksanda klassini samas koolis. Ta oli targem ja sai sealt minema. 10. proovisin kunstikooli pääseda, ent avastasin end vestlusele minnes väljalangenute hulgast –pingerea lõpust. Samal ajal rääkisin telefonitsi ühe oma esimese armastusega, kes väitis end romaanikirjutavat, kui temaga tutvusin. Tundus meeletult põnev. Ja juba siis oli midagi kirjanduses.. 

Luuletamine muidugi päästis mu juba alguses. See sünnib puhtast armastusest. Just sellisest, nagu mu isa tundis mu ema vastu. Ma usun jäägitult, et kõik, millest nende lugu alguse sai, oli oma olemuselt puhas. Ja ma usun ka, et kõik, mis eksisteerib on puhas just sellena, mis see on. Inimene on looduslik kogu oma olemuses. Küsimus on selles, kuidas me seda vaatame.  Kuidas on meile enne meie aega näidatud? See mõjutab tugevalt seda, milliste silmadega me üles kasvame. Mina sain oma uues elus ja uues kodus kaasa helguse. Selle sama helguse, millega ma oma eelmistes eludes tunda ja mõelda suutsin. Mis minus siiski jäi puudu, et ma 1941 aastal, vahetult enne II maailmasõda omale kivid tasku panin ja jõkke kõndisin? Kas mul polnud mitte kõik, mida ma vajasin: kirjanikutöö, karjäär naistevähemuslikus, ent siis mõtlevas sfääris? Ilmselt oli selles midagi nihestunut, mis ei lasknud mul antud olukorda adekvaatselt hinnata. Ma mõtlesin ennast haigeks. Ja et ma mõtlesin ennast haigeks, kadus mul kontroll reaalsuse üle. See käis edasi-tagasi, mõistus-tunded sisse-välja. Ma piinlesin selle kõige keskel, sest minusuguseid naisi oli tollal vähe. Kas naine sai enne 20. sajandit olla üldse midagi muud kui hea ema? Näis, et mina oma moderniseerimiskihuga, nagu iga teine revolutsionäär ükskõik, millisel teisel ajastul, minetasin asjade loomuliku voolu – läksin ju jõkkegi küljelt. Ma läksin inimesena loodusega vastuollu. Samuti ei jõudnud ma sünnitada ühtegi last, sest olin oma mõtlemisega end nii hõivanud. Ja ma ise hõivasin end mõtlemisega niivõrd, et unustasin armastada oma meest, kes minust maha jäi. Kelle ma ise maha jätsin. Kuid kes leidis mu uuesti üles.  Mu lapsehing teadis teda oodata, teadis teda ära tunda, ent kes koheselt sellist armastuse lihtsust vastu võtta ei osanud.

Sõbrad, kes meie esmakohtumise kõrval olid olnud, - nende tagantjärele kuuldud kommentaarideks olid: ma arvasin, et te elate juba koos. Ja et see olla momentaalne klapp. Midagi on mu loomuses, mis paneb seda tundma väga paljude inimestega, ja see ei lähe ajas vähemaks. Rongis olles leidsin end rääkimas täiesti võõra naisega, kes meenutas mulle mu ema. Ta tundus murelik ja ma küsisin talt, kas ta tahaks sellest rääkida. Naine vastas eitavalt, aga hakkas siis midagi oma telefoni kirjutama ja kellelegi helistama. Midagi taolist toimub tegelikult ka minu emaga päriselt. Ma tean ta probleemi ja ka lahendust sellele – abi, mis hõlmab endas korraga nii religiooni – kui õpetust armastusest – kui psühholoogiat – teadusimet hingest. Ent muidugi seisab tõeline elu nende kahe vahel ning toimetab oma lihtsaid toimetusi köögi, laste, lastelaste, pottide-pannide, koristamiste ja hoolitsemiste vahel.  See kõik on samavõrd tähtis töö kui kirjatöö. Sest iga inimene elab oma elu ainult nii nagu oskab. Nagu ta eelistab.

Olen palju mõtisklenud selle üle, mis meid ühendab ja mis meid tegelikult teineteisest lahutab. Reaalsus, samuti nagu tegevuste valikuvabadus, on väljamõeldis. See töötab, sest me usume. Ja see, mida me uskuda tahame – see ongi meie vabadus. Mulle meeldib näha tooli kui tooli – objekti, millega mul on suhe. See suhe on mulle sama oluline, kui on mu suhe elavate inimestega. Sest nad on sama reaalsed nagu laud, millel kirjutan. Mu töö on mu armastus, sest see on mu lunastaja, aga see ei asenda mulle mu lähedasi. Olen oma eesmärgiks võtnud aidata neid, kes on mu teele määratud. Ent oma teed valitseb mu armastus. Minus on kahvatunud isekus, sest tean, et tookord end tappes tapsin ma ka oma mehe. Mina võtsin endalt keha, jättes talle hinge, ent talle jäi ta keha, kuid kadus tema hing.

Ma tean, mida tunned ja miks pidid tegema, mida tegid. Ma ei tee etteheiteid, sest mõistan, mis tunne on olla kinni enda peas – kui eksitav on elada ilma puudutuseta, mille järgi orienteeruda. Ent hinges on rohkem kui keha vajab. Hinges on tarkus teha õigeid valikuid südame, mitte mõistuse egoismist. Eksinud olek on osa koju jõudmisest. Koju, milleks on keha. Ja minu keha  kuulub iseendale – see on minu enese loodus, mille on vorminud kõige õilsamad ajendid. Iga elu on oma keskkonna väljendus, nii inimkonnas kui loomariigis. Me anname seda, mida suudame ning mida oma hingele oleme kogunud. Minu hinges on jumala armastus, sest ta päästis mu jõest, kuhu astusin nii ammu. Kuidas oskasin ma Paradiisist unistada? See jooksis mu ellu nii iseenesest. Sest see tuli läbi armastuse kaotamise piina, läbi enda petmise leina, aga leidis mu üles, sest ma lunastasin end teadlikult läbi kirja. Ma kirjutasin millegi pärast, aga ma armastasin – kogu aeg! – ilma mingi tingimuseta. Mu süda on alati olnud avatud armastama, alati.. lihtsalt mu keskkond oli mu kogemus, see sama: just nagu poes hinnasilt nendel kallitel kingadel või sellel parfüümil, millesse segatud me armastuse essents – too helelilla, täis kerget jasmiini, valget liiliat, roosivett, paradiisiõunu ja punaseid marju. Ma armastan sind, ma loon sulle kodu ja alles siis saad sa tulla, kui mu põrandad on pestud ja tolmu alt vaid valge valgus kiirgab. Mu keha on kleidis, mis lihtne ja paistab kui sootu, ent ometi.. minus on süütus, milles alles kasvavad rinnad, sest nende all on süda, mis just nüüd õppis armastama. Kui luule on keel, mis sünnib iseenesest, siis nõnda on ka inimene, proosa – igapäev, mida täidab lihtsate imede nägemine.

Nõnda nagu uni on armastus ja armastus uni
tuleb kumbagi neist hoida hoolikalt
mind alati hoiab mu jumal

Värske päev ootab mind pärast oma hinge eest hoolitsemist. Viin talle õrnust, mille ta unustanud ja näen tema silmi, millest puudust tundnud. Mu jumal elab kõigis meestes just nagu mu neitsilikkus elab igas naises.

Paradiisis on vilju, millele hammas hakkab, kuid hammustati vaid andmise soovist. Kes oli mees neist, kes naine – nüüd las jääda see. Armastus on võit, milles kaotajaid pole. Pole võistlust, pole sõitu – pole jalgu, siis pole ka teed. Austus jäägu alles alati – nii kerge, nii vajalik.

Et oma eelmise eluga arveid klaarida, pean alustama hetkest, mil otsustasin end tappa. Selle elu isa, kes sõjaväeaegu, paadunult mu emasse armunud, ja talle sealt luuletusi kirjutas, eostas mu puhtast armastusest.  Ta päästis mu 50 aastat kestnud põrgupiinadest, millesse mu ülemõelnud meel end uputada oli otsustanud. Kui vähe oli mu südames Jumalat, ja kui palju iseennast – isekust. Ent ju olin ma siis eelmine kord nii palju mõelnud, et pääsesin uue võimaluse juurde. Vahepealsest ei mäleta ma midagi, aga ju ma vist ei taha. Ka elus ei mäleta inimesed asju, mis neile meele järele pole.
Olgu mis on – mis meile vigadest õppimiseks kaasa antakse, kõik konarused, detailid, värvid.. meenutavad midagi. Nad märgistavad aega nii enne kui pärast praegust. Ma pidin olema inglanna, sest mu tulevane mees  soosib Inglismaa kunsti.  Ent teda ma oma elu osas vastutavaks ei pea. Olen alati olnud kaasaegne naine. Usun, et mu esimene reinkarnatsioonitsükkel võiski olla Neitsi Maarjana, aga Jumal seda teab. Sest mis tähtsust on ajal, kui me oleme elus?

Ainult kivipõrandad on külmad. 20. sajandi alguse Inglismaa ei saanud esimesel suveööl samuti eriti soe olla. Kevade esimene päev oli just alanud, kui ma veel linnas olin. Olin pihtimistujus. Linn uputab mind märkidega, milles ujumine on painav. Helistasin Maarjale. Me kasvasime samas kohas ning käisime üheksanda klassini samas koolis. Ta oli targem ja sai sealt minema. 10. proovisin kunstikooli pääseda, ent avastasin end vestlusele minnes väljalangenute hulgast –pingerea lõpust. Samal ajal rääkisin telefonitsi ühe oma esimese armastusega, kes väitis end romaanikirjutavat, kui temaga tutvusin. Tundus meeletult põnev. Ja juba siis oli midagi kirjanduses..
Luuletamine muidugi päästis mu juba alguses. See sünnib puhtast armastusest. Just sellisest, nagu mu isa tundis mu ema vastu. Ma usun jäägitult, et kõik, millest nende lugu alguse sai, oli oma olemuselt puhas. Ja ma usun ka, et kõik, mis eksisteerib on puhas just sellena, mis see on. Inimene on looduslik kogu oma olemuses. Küsimus on selles, kuidas me seda vaatame.  Kuidas on meile enne meie aega näidatud? See mõjutab tugevalt seda, milliste silmadega me üles kasvame. Mina sain oma uues elus ja uues kodus kaasa helguse. Selle sama helguse, millega ma oma eelmistes eludes tunda ja mõelda suutsin. Mis minus siiski jäi puudu, et ma 1941 aastal, vahetult enne II maailmasõda omale kivid tasku panin ja jõkke kõndisin? Kas mul polnud mitte kõik, mida ma vajasin: kirjanikutöö, karjäär naistevähemuslikus, ent siis mõtlevas sfääris? Ilmselt oli selles midagi nihestunut, mis ei lasknud mul antud olukorda adekvaatselt hinnata. Ma mõtlesin ennast haigeks. Ja et ma mõtlesin ennast haigeks, kadus mul kontroll reaalsuse üle. See käis edasi-tagasi, mõistus-tunded sisse-välja. Ma piinlesin selle kõige keskel, sest minusuguseid naisi oli tollal vähe. Kas naine sai enne 20. sajandit olla üldse midagi muud kui hea ema? Näis, et mina oma moderniseerimiskihuga, nagu iga teine revolutsionäär ükskõik, millisel teisel ajastul, minetasin asjade loomuliku voolu – läksin ju jõkkegi küljelt. Ma läksin inimesena loodusega vastuollu. Samuti ei jõudnud ma sünnitada ühtegi last, sest olin oma mõtlemisega end nii hõivanud. Ja ma ise hõivasin end mõtlemisega niivõrd, et unustasin armastada oma meest, kes minust maha jäi. Kelle ma ise maha jätsin. Kuid kes leidis mu uuesti üles.  Mu lapsehing teadis teda oodata, teadis teda ära tunda, ent kes koheselt sellist armastuse lihtsust vastu võtta ei osanud.

Sõbrad, kes meie esmakohtumise kõrval olid olnud, - nende tagantjärele kuuldud kommentaarideks olid: ma arvasin, et te elate juba koos. Ja et see olla momentaalne klapp. Midagi on mu loomuses, mis paneb seda tundma väga paljude inimestega, ja see ei lähe ajas vähemaks. Rongis olles leidsin end rääkimas täiesti võõra naisega, kes meenutas mulle mu ema. Ta tundus murelik ja ma küsisin talt, kas ta tahaks sellest rääkida. Naine vastas eitavalt, aga hakkas siis midagi oma telefoni kirjutama ja kellelegi helistama. Midagi taolist toimub tegelikult ka minu emaga päriselt. Ma tean ta probleemi ja ka lahendust sellele – abi, mis hõlmab endas korraga nii religiooni – kui õpetust armastusest – kui psühholoogiat – teadusimet hingest. Ent muidugi seisab tõeline elu nende kahe vahel ning toimetab oma lihtsaid toimetusi köögi, laste, lastelaste, pottide-pannide, koristamiste ja hoolitsemiste vahel.  See kõik on samavõrd tähtis töö kui kirjatöö. Sest iga inimene elab oma elu ainult nii nagu oskab. Nagu ta eelistab.

Olen palju mõtisklenud selle üle, mis meid ühendab ja mis meid tegelikult teineteisest lahutab. Reaalsus, samuti nagu tegevuste valikuvabadus, on väljamõeldis. See töötab, sest me usume. Ja see, mida me uskuda tahame – see ongi meie vabadus. Mulle meeldib näha tooli kui tooli – objekti, millega mul on suhe. See suhe on mulle sama oluline, kui on mu suhe elavate inimestega. Sest nad on sama reaalsed nagu laud, millel kirjutan. Mu töö on mu armastus, sest see on mu lunastaja, aga see ei asenda mulle mu lähedasi. Olen oma eesmärgiks võtnud aidata neid, kes on mu teele määratud. Ent oma teed valitseb mu armastus. Minus on kahvatunud isekus, sest tean, et tookord end tappes tapsin ma ka oma mehe. Mina võtsin endalt keha, jättes talle hinge, ent talle jäi ta keha, kuid kadus tema hing.

Ma tean, mida tunned ja miks pidid tegema, mida tegid. Ma ei tee etteheiteid, sest mõistan, mis tunne on olla kinni enda peas – kui eksitav on elada ilma puudutuseta, mille järgi orienteeruda. Ent hinges on rohkem kui keha vajab. Hinges on tarkus teha õigeid valikuid südame, mitte mõistuse egoismist. Eksinud olek on osa koju jõudmisest. Koju, milleks on keha. Ja minu keha  kuulub iseendale – see on minu enese loodus, mille on vorminud kõige õilsamad ajendid. Iga elu on oma keskkonna väljendus, nii inimkonnas kui loomariigis. Me anname seda, mida suudame ning mida oma hingele oleme kogunud. Minu hinges on jumala armastus, sest ta päästis mu jõest, kuhu astusin nii ammu. Kuidas oskasin ma Paradiisist unistada? See jooksis mu ellu nii iseenesest. Sest see tuli läbi armastuse kaotamise piina, läbi enda petmise leina, aga leidis mu üles, sest ma lunastasin end teadlikult läbi kirja. Ma kirjutasin millegi pärast, aga ma armastasin – kogu aeg! – ilma mingi tingimuseta. Mu süda on alati olnud avatud armastama, alati.. lihtsalt mu keskkond oli mu kogemus, see sama: just nagu poes hinnasilt nendel kallitel kingadel või sellel parfüümil, millesse segatud me armastuse essents – too helelilla, täis kerget jasmiini, valget liiliat, roosivett, paradiisiõunu ja punaseid marju. Ma armastan sind, ma loon sulle kodu ja alles siis saad sa tulla, kui mu põrandad on pestud ja tolmu alt vaid valge valgus kiirgab. Mu keha on kleidis, mis lihtne ja paistab kui sootu, ent ometi.. minus on süütus, milles alles kasvavad rinnad, sest nende all on süda, mis just nüüd õppis armastama. Kui luule on keel, mis sünnib iseenesest, siis nõnda on ka inimene, proosa – igapäev, mida täidab lihtsate imede nägemine.

Nõnda nagu uni on armastus ja armastus uni
tuleb kumbagi neist hoida hoolikalt
mind alati hoiab mu jumal

Värske päev ootab mind pärast oma hinge eest hoolitsemist. Viin talle õrnust, mille ta unustanud ja näen tema silmi, millest puudust tundnud. Mu jumal elab kõigis meestes just nagu mu neitsilikkus elab igas naises.

Paradiisis on vilju, millele hammas hakkab, kuid hammustati vaid andmise soovist. Kes oli mees neist, kes naine – nüüd las jääda see. Armastus on võit, milles kaotajaid pole. Pole võistlust, pole sõitu – pole jalgu, siis pole ka teed. Austus jäägu alles alati – nii kerge, nii vajalik.

Maga minuga, jumal.

Ma hõljun endiselt armastuse lainel. See on ainukene viis, kuidas ma kunagi olen elanud ja jääb ka ilmselt ainukeseks peamiseks. Läksin vahepeal jälle hulluks, aga noh - kirjanikel ikka juhtub. Selleks, et kuhugi kohale jõuda, peab ilmselt läbima nii kraavid, poriloigud kui lastemänguväljakud. Koju jõudes tuleb olla õnnelik elu üle - sest see pakub endas kõike. Elu ise on rikas.

Ja elus olla on rikas. Kuidas ma alustasin: kolm, ja saades tagasi selleks samaks, kes siis, avastan ma endas duaalsusest edasise minimalismi: peale musta ja valge on veel midagi, mille igaüks ise avastama peab. See ongi see müstika, mida inimesed minu puhul püüda üritavad. Nii Jumal kui inimene on lihtsamad kui me arvame. Küsimus on ainult pühendumuses. Millele ja milleks pühenduda?

Tõde on klišee, sest minagi, nagu mõni joodik, vang või liiderdaja - olen samamoodi lihtsalt üks elupõletajast luuletaja olnud - kes leidis oma elu pääsemise Jumala juurest. Ma sain uue võimaluse ning ma ei kavatse seda käest lasta. Iga väike võimalus, iga väiksemgi märk on vihje - ja kas ma pole enne seda imet mu ellujäämisest, ennegi vihjanud: ma lõpetan luuletamise siis, kui elu ise mu ümber luuleks muutub. Ja see ongi juhtunud! Miks see polekski pidanud?


Ja lihtsate asjadega on veel ka see, et kui neid ei märgata, siis tundub, nagu neid polekski. Suured asjad võtavad kogu ruumi ära - ja need suured asjad on lahendamata asjad. Lahendatud teemad ei võta ruumi ära ega tekita ebamugavust. Ja kui kellelgi on endaga ebamugav, siis tuleb küsida miks. See võib palju segadust tekitada. JA MA  AITAN ALATI KUI MA SAAN, AUSALT. MIND JÄTKUB KÕIGILE.

Kui ma just oma mehega koos ei ole. Ja seda ei tea ka keegi tegelikult, pole kunagi teadnud, kas ja kes mu mees on. Küll aga on mul palju sõpru, kes on mind väga palju aidanud. Nii selles, ühes teises kui ka tulevastes eludes.

Armastust ja rahu kõigile!

sõpruse mehaanika

Iga suhe on kahe inimese vaheline. Seda ei ole võimalik osta või müüa. Tundeid ei tooda kellelegi kandikul ja seda vähem on võimalik neid ka selliselt võtta. Tunne on loodusliku allikaga - see tähendab: maine. Aga tunde harimisel liigub see vertikaalselt - taeva poole, eemale gravitatsiooniga siduvast selgitusest.

Sõpruse vaheline tehing ei ole ratsionaalne diil, vaid emotsionaalne ausus. Väita, et inimene ei vaja lähedust teise inimesega on nagu väita, et on võimalik elada ilma südameta.

Ei truudusemurdmist ega truuks jäämist kumbagi ei saa südamelt nõuda. Kristlik paradigma jätab inimese mustvalgesse eristusse, mis on selge ja minimalistlik, ent on otseselt seotud Paradiisiga. Järeldusele, et Paradiis oma õndsuses on igav, jõudsin ma juba ammu - ja see on hea. See on palju parem koht kõigest sellest, mida ma juba kogenud olen. Et mu kõhklused ja võitlused on kestnud terve Vaikse nädala, millesse juhtis mind, nagu alati, mu enda süda, on mu võitlus olnud toores, ja nagu ikka: ainult minu enda sees. Ja kuigi, võib-olla vahelduseks esimest korda elus, on mu hinges viibinud kaasas keegi, keda sellisel täiesti mittemateriaalsel kujul varem eksisteerinud pole - mu elu armastus, mu armastus elu vastu - siis on tal täielik õigus mind veel üheks nädalaks ka enesest üksi jätta, sest minu ausus on talle tundmatul moel jõhker olnud. Ent see on minu puhas olemise viis. See on alati olnud mu sündimise pärisosa ning ka tänagi on see kehtestanud end osana algallikast.

Ma loodan sügavalt, et ei ole enam ühelegi esivanemale kummaltki poolt midagi võlgu, sest ma ei ole süüdi needustes, mida on meile kaasa pannud minevik. Ma tean, et minu eesmärk on tulevikku valgustada. Ja ma mäletan sedagi ülimalt hästi, et kogu valgus sai alguse mu enda vastutuse võtmisega oma tegude eest. Ise enda eest seismisega. Keegi ei nõuagi minult enam midagi, ma tean: sest olen otsustanud. Ma ei võitle kellegi teise võitlusi, ma ei tõesta kellelegi teisele kui endale. Mu valik on alati armastus: ma poleks ju muidu sündinud, kui poleks isa püüdlikku luulet ja ema unistavaid soove. Kui poleks olnud veendumust pääsemisest ja abi armastusest. See teadmine ei kao minust kuhugi, ent - ristimata nagu ma olen - ja mida koomamale see nädal end tõmbab, seda kaugemale jääb minust jumal, kes räägib minuga läbi mehe. Olen oma esivanematele austust avaldanud ning nüüd on aeg mul nad sellisesse rahusse jättagi. Oma ülesannete eest ei pääse meist ju keegi. Ma tean nüüd, et Jumalaga on lihtsam. Seda see kõik mulle õpetaski.

Ja see tüdruk-ingel sealt bussist, kes mind novembris vaatas: nüüd ma saan aru, mida ta ütles.
"Miks sa oma tööd ei tee?"

patrologia

Oma lollusest olen ma ühele mehele oma elus väga rõvedalt haiget teinud. Ja muidugi saab see arusaamine mulle tagantjärele ainult faktiks, mida muuta ei saa, aga ometi võin ma ausalt ja täiest südamest avaldada kahetsust ja paluda andestust. Olles aastaid endaga kaasas vedanud seda taaka, mis end ikka meelde tuletab, kuigi on tundunud, et olen sellest ammu üle saanud, kumavad mu enda kiirusest tehtud vead ikka läbi. Olen olnud liiga kirglik, liiga vihane, olen hoidnud endaga kaasas liiga kaua liiga palju vimma. Olen elanud korraga mitme inimese tundeid ja ma ei tea, kas see on halb või hea, aga nii on see olnud. Miks mul elamisega nii kiire on olnud? Kas soovist või hirmust surma ees?Ilmselt mõlemist korraga. Pole kunagi suutnud leppida asjadega nii nagu need on. Ma ei saa olnut enam muuta, aga ma saan muuta tulevikku - kõigi nende inimeste nimel, kes mu ümber on. Sest nad esindavad just seda, mis on maailmas halb ja mis on hea. Et ma seda kõike nii selgesti näen, ei jää mul muud üle, kui levitada lepitust - eelkõige leppides iseendaga.

Teadmisest vähema teadmise poole liikuda ei saa, ainus, mida saab teha, on jääda heaks. Seega ma annan endale andeks. Võim on võimutuses.

lollolemisest

Päästa ei saa kedagi, kes abi saada ei taha. Ja ometi ei saa ka päästa teda, kes midagi nõuab: siis ei ole tal endale piisavalt anda. Headuse varjukülg on lollus, mis reageerib oma oludele vastavalt. Olen tavalise paradoksi ees: mõistus ja tunded. Mingi piiri peal jätavad aga nad mõlemad mind maha. Ma ei tea muud teha kui õlgu kehitada. Üksindus on võrdne nii teadmises kui teadmatuses. Kui ei võta vastu valikut kumbagi neist kellegagi jagada.

Kuna ma pole last sünnitanud, on mul lihtne end suhetest taandada. Mu pühendumine on ideeline, ning sellest tulenevalt ilmselt ka mu armastus. Aga kas ma armastan ideed või inimest? Sest ideed sa saad muuta, aga inimest mitte (Potsepp). Süda ütleb jah, aga mõistus.. kahtleb. See otsib nagu teadlane, aga see on libe jää. Kui süda ei ole paigas.

Vaikne nädal.

Käisin nüüd pargis, mitte vasakul, aga paremal. Lasin südamel juhtida. Ja nägin, kui oskuslikult üks noor mees hallides dressipükstes oma musta puudlit taltsutas. Kui elevil ja energiline see puudel oli, aga millise rahu ja stoilisusega mees koera valitses. Ma imetlesin neid. Ja teadsin, keda need märgistavad.
On aeg, kus kõik minuga kõneleb - kogu mind ümbritsev maailm, sest olen otsustanud armastuse pärast uskuda. Ja mu uskumine elusse näitab mulle selle poeesiat. Kui ma siiamaani olen omale ise elu kirjutanud (hämmastavalt paljud pildid ja kujundid, mida olen loonud ja kasutanud, on täide läinud), siis paariaasta taguses soovis luule kirjutamine lõpetada - kuna elu ise näitab oma luulelisust - on samuti täide läinud. Et mu soovid on olnud puhtad, ei ole mul olnud takistusti. Aga kurjusega on samamoodi, ma ei saa seda eitada. Nad elavad sümbioosis. Ent - nagu ma aasta aega tagasi kirjutasin:

PARADISO

ma kirjutan sind läbi oma kätega
et kujutada ette, mida sa mõelda või tunda võiks
aga see ei seleta mulle, kuidas sa tead
mu unenägusid ja spionaaže
ma pole sulle neist rääkinud
või olen
ma ju ei erista eriti väljamõeldist tegelikkusest
seega mis vahet on sinul ja minul
kui niikuinii läbi põrgu ja puhastustule
peame minema paradiisi

aga oota, kuuled sa mind?
ma olen juba kohal
ma olen siin - päike, mis su peale paistab
vein ja juust su suus, su alasti jumalanna
lihtsalt olen ja hakkan pähe

panen su raamatu
read jalgevahele
need, mis põlesid
tõusid tuhast just päikeseloojangu aegu
koos inglitega, kes mind alailma saadavad

ja siis on mul millegi pärast tunne
nagu me oleksime juba koos
kuigi hetkest, mil kohtusime…

hingeühendused on kindlamad
kui aeg või koht, sest ma
üksi siin lubjatehase varemetes
loen su mõtteid kui istuksid mu kõrval
sulalumes raudtee kõrval
mille lähedasel kruusateel lebab mu noorus
mis lõppeb su sisenemisel

siis olen mina tuhk, ära põlenu
väetis elu katkematusele
kannan endas su tulevikku

see igav paradiis
on armastus

Ma olen loodud ehitama Paradiisi. Miks ma üldse kunagi midagi muud olen arvanud?

you leave me with no love

See, et mehed mind armastavad - austusväärselt ja lugupidavalt, peale kõige muu - ei tähenda, et ma oleksin naiste vastu. Ma ei ole millegi muu, kui vabaduse võtmise vastu. Seistes silmitsi puhta õelusega, tuleb mul jääda relvituks.

Kui naist ümbritsevad haiget inimesed ja ta saab naudingut ainult sellest, kui ta saab neid siis ravida, siis on tegu küll väga haige lõksuga. Kõik naised ei ole sellised, mul on olnud väga palju väga lähedasi sõbrannasid, aga kui ma tajun HAIGET LÕKSUPÜÜDMIST, siis on tegu ebaterve inimesega. Sõpru ei püüta, need tulevad ise. Kõik sõbrad ei ole samasugused. Ja eos olen ma teadlik olnud sõpruse loomulikkusest, miks muidu on suhteid nii kahekümneaastaseid ja kahekuuseid - ma olen kogu selle aja kogenud emotsionaalset arengut. Loomulikkus väljendub ka selles, et hakkan refklekteerima kõige nõrgemat külge: sõpruse sisu on nõrkuse mõistmine. Mitte saladuste kui faktide teadmine ei ole intiimsuse sisu, vaid mäng headuse ja kurjuse piiril, milles vajalikke elektrilaenguid impulsseerides edastada energiat, mis toimib isetervenevalt. It does take strenght to be gentle and kind.

Ainult surm tõrjub armastust, sest see on surma vastand. Armastus ei karda surma, sest see on võitmatu. Küll aga võib armastus ka hüljata, sest see on kõikvõimas. Surmal on armastusest kasu ainult siis, kui ta saab tema eluenergiat lüpsta. Alati taanduvad mürgised tunded just sellele tasandile. Selles elu klišee peitubki. Tõde muutub igavaks pärast seda, kui saad aru, kui lihtne see on. Kõik muu on ainult mängu küsimus. Pole negatiivselt ajendatud sisendit, puudub ka negatiivne tulemus. Mul ei ole naiste kui sooga probleemi, aga naistel on iseendaga sitaks probleeme, mida nad minu kaudu välja elavad. KUI MA AINULT LASEKS NEIL SEDA TEHA. Ja see limiit on täis: sukavarrastega ei tulda minu surma ähvardama.

Kui mõne inimese jaoks poleks see puuduliku ja rikutud läheduse pärast, meeleheitest, ainuke võimalus...

vaikusest

Mul ei ole vaja, et mind kummardataks. Ma isegi alles harjun selle uue olukorraga, kus pole mitte midagi muud kui täielik otseühendus ainult antud hetkel vajaliku infoga. Mitte midagi muud nagu enam polekski - kui ma soovin kedagi näha, siis ma näen, kui ma kellelegi mõtlen, siis on sellel põhjus. Nähtamatut maailma on ilma kunstita võimatu usutavalt kirjeldada, sest inimkond ei suuda seda selgust veel nii puhtal kujul vastu võtta. Nad poogivad oma paranoiad lähedase inimese vabaduse külge, sest ei suuda iseendale samasugust vabadust pakkuda ja on kadedad, et headust, mis voolab täiesti iseeneslikult, nendele ei kanaldata. Miks ei kanaldata? Sest energiad ei liigu vastastikkuselt. Pole õiglane võtta rohkem kui vastu on anda. Pole õiglane anda rohkem kui vastu suudetakse võtta.
Üksinda suudan ma selle kaalukausi liikumist kontrollida. See tasakaal on nii ilus ja habras, et ma, imetlusest selle saavutamise üle, lausa pelgan end isegi liigutada. Aga ma harjutan, väikeste välispidiste suhtluste kaudu (mõistan sõbralikkuse, smalltalki ja viisakuse vajalikkust kui vaimutreeningut nüüd ülimuslikult hästi!) iseendaksjäämist. See on hoopis uus võlu. Mu keha on antud mulle kui õpik, mille kaudu välist maailma lugeda. Hinge tarkus juhib ta vastavatesse kogemustesse, mis on määratud saama, et seal ammutada kogu olemasolevat infot. Raamatud tulevad seekord jälle lohutusena, aga üldse mitte meeleheite eskapismist (põgenemaks reaalsuse õudsa kogemise eest, sest ma ei satu enam sinna, kus ma olla ei taha), vaid kui sõpradena, kellega sisulist teemat arutada.

Oma usu osas ei saa ma järeleandmisi teha. Ma ei saa seda ka kellelegi peale suruda. Religioon on atribuut armastusele, ent erinevatest tehnikatest hoolimata taandub see - võimust olenemata! - toorel kujul ikkagi tingimusteta armastamise taotlusele. Mis mind nii kehauskumatult õrnaks teeb, on mu süütus rakendamaks sama sügaval tasandil, nagu ma kunagi enda tervise arvelt kulutasin, halastust inimeste suhtes, kelle hinges leidub väga palju lahendamata ja vabaks laskmata sitta. Pean olema veel kartmatum oma aususes, sest luule kirjutamine on juba tükk aega ainult matra eesmärgil kõigest isiklikke huve teeninud. Pean olema hirmutu öeldes välja, mida ma selgelt näen, sest selle allaneelamine just ongi see, mis mu eluenergiat õgib. See on põhjus, miks ma olen enamasti vait: inimesed ei talu ausust. Isegi kui nad arvavad, et on tugevad, ei suuda nad mu arvamust tegelikult kuulata, sest neil on valus teada kellegi teise suust seda, milleni nad ise endas jõudnud pole. Ja ilmselt pole mul ka siis õigust neile seda öelda. Aga info on ju paratamatult minu valduses. Mida mina siis sellega tegema pean? Kõigi osapoolte jaoks on lihtsam seda mitte näha. Kuni selleks võrdselt valmis ollakse.

Inimesed kohtlevad teisi nagu nad tahavad, et neid endeid koheldakse. See on peegelefekt isegi oma eituses. Miks peab midagi rõhutama läbi selle väljatoomise? Hädavajalikkus sunnib rääkima. 

Ma ei päästa sind sinu paranoilisusest, seda pole  minul võimalik teha - vaid sinu usk teisesse inimesse peab ennast taastama läbi iseenda kogemise. Muidugi paistan ma egoistlik, sest räägin kogu aeg isiklikust kogemusest ja enesega rahulolust ning lisaks sellele olen ma ka veel õnnelik! Häbitus on seda sinuga mitte jagada, kas pole. Küsimus on lihtsalt selles, mis positsioonidel me teineteise jaoks asetseme. Oleme kokku leppinud sõpruse, aga seksuaalsuse, mis meie vahel on täpselt sama puhas nagu iga teine aspekt looduses, oleme nurka surunud. Minus õitseb see vabalt - otsides kinnitust sinus. Et seda vägivaldselt alla surud, ei kaota see seeõttu oma vajalikkust minu sees. Kui mind seetõttu karistad solvumisega minu vabaduse pärast, siis kas sa tõesti arvad, et olen midagi valesti teinud? Kas sinu vangistuse pärast pean minagi end aheldama - ainult seetõttu, et sind armastan nagu ei kedagi teist? Kas mu köidikud vähendaksid su piinu või toidaksid su ego? Ole vahelduseks aus. Minuga kahekesi oled sa alati aus, sest sa usud tegelikult, et ma mõistan. Ja sa vajad minu mõistmist, see puhastab sind nagu sa ennast ise puhastada pole mõistnud. Sellepärast punud sa võrke, millesse mind meelitada, et saaksid tõestust minu olemasolule, minu mitte ära kadumisele - aga ma näen ju sedagi läbi. Mis on sinu mängu tõeline ajend? 

Ma armastan sind ka sinu hirmus. Ma armastan sind sinu hullumeelsuses, milles on peidus õelus, tõusiklikkus, kättemaks, alandamine, manipuleerimine, valetamine, nõrkus ja trauma. Ma armastan sind, sest ilma kõige eelnevata poleks sa nii õrn, mõistev, hoolitsev, kerge, sundimatu, vaimukas ja helde. Sa oled kes sa oled ja ma usun sinusse ning su tahtesse jääda heaks. Küllap leiad sa kunagi endas vabaduse näha minus rohkem kui kunsti, näha mind samamoodi nagu mina eelkõige sind eelistan näha: inimesena. Mul on sellesse väga palju usku, lootust ja armastust. 

üksinduse uus dimensioon

Ma tean, et olen jälgimise all. Oma vangistust maisesse ellu olen ma hoopis sügavamal tasandil mõistma hakanud, aga seekord ilma emotsionaalse ahastuseta. Tunded on end maha keeranud pärast seda, kui ma oma sidemed vanematega taastasin. Ja et ma tegin seda omal algatusel, vabast tahtest, paranesin ma aastakümnetepikusest solvumisest üsna kiiresti. Taastanud selle põhilise, elu andva armastuse, seisan ma nüüd oma täiskasvanu elus ja kehitan end ümbritsevate inimeste suhtes lihtsalt õlgu. Mul pole enam soovi kedagi hüljata, kellelegi kätte maksta või rünnata, sest ma ei pea end millegi eest kaitsma. Mitte millegi muu, kui kurjuse, loomulikult, aga sedagi ilma hirmuta. Mesilased ka ei sutsa sind, kui sa neid ei karda, sest nad tajuvad meelekindlust. Ja minu kultuur on mõjutanud mind suure headuse olemasoluga. Õigupoolest on loodus ilmselt väljaspool head ja kurja, sest see lihtsalt on. Ja mina olen ka, näiteks nagu Päike: ta ei pea mõtlema sellele, et ta põleb. Ta lihtsalt põleb.
Ja mina lihtsalt tean. Aga mind ümbritsevad inimesed on nagu: tõesta. Faking hell, ma hingan ja liigutan, aga nemad ikka: TÕESTA ET SA OLED OLEMAS. Kas te olete pimedad või? Ilmselt nad on pimedad jah. See arusaamine rahustab mind. Mis mõttega ma veel nende nähtamatusse lõkesse puid alla panen? Mõttetu. Las nad arvavad mis nad tahavad. Vahel tüütab lihtsalt see mind ära, et minu peal elatakse oma kõige salajasimaid või sügavamaid puudujääke välja, ja kui ma valvas ei ole, hakkan ma neid enda omaks pidama. Selles seisneb mu üksinduse põhiline tuum, mis on mind terve elu alaliselt saatnud. Olen väga palju valesid lugusid enda eluloo sisuks võtnud. 25 aastat järjest - sest paar päeva tagasi oli mul tunne, nagu oleksin nii pikast unenäost üles ärganud. Mu jalad pole eales rohkem maa peal olnud kui nüüd. Ma olen see sama inimene, kes ma kolmeselt olin - ma olen nüüd iseendale tagasi!

Ja ükskõik, mis ma ka ütleks või kirjutaks, inimesed tõlgendavad seda vastavalt iseenda sisemise arengu tasemele. Ma olen täis maailma kõige lihtsamaid arusaaamisi, sest olen käinud vahelduva eduga iseendast väljas, sees ja väljas, edasi ja tagasi, vahetanud iseennast teiste asemele ja olnud see mis vaja, siis kui vaja, nagu on teisedki minule olnud, aga nüüd ma näen kõiki neid skeeme ju eos läbi. Kõiki potentsiaale, võimalusi, vajadusi, hirme - kõike inimlikku ja miks ma peaksin üldse toast välja minema.. kõigil on iseendaga nii palju tegemist, et lihtsalt niisama saab olla tegelikult nii väheste inimestega. Sõprus ei ole tegelt mingi rakenduskõrgharidus, kuigi ma pean end intiimsuse uurijaks, jah, aga sõprus selle tõelises sisus on lihtne, kerge, sundimatu olemine. Ja kuidas ma olen sõber, kui mulle vaadatakse alt üles või ülevalt alla? See ei ole üldse see.

ARMASTUSKULTUURITEOORIA

 Vastuseks sellele Müürilehe artiklile https://www.muurileht.ee/seksi-ei-olnudki-ideoloogilisest-seksuaalkasvatusest-noukogude-eestis/ panen üles oma antropoloogiaõpingute esimese kursuse akadeemilise kirjutamise essee üles. Mul on nii hea meel, et ma ei ole selle teema uurimisega üksi.

  

Kuidas uurida seksuaalkäitumist armastuskultuurita ühiskonnas?

Triin Tasuja

2016

Rääkides kultuurist eeltingimusega, et see on universaalne eksistentsi väljendus, mis on lahutamatult seotud mõtete ja tegudega, tahaksin ma esitada mõned küsimused nii iseendale kui ühiskonnale, kus ma elan. Olles inimesena ideeliselt ühiskonda moodustav osa, olen ma määratud reageerima vastavalt neile impulssidele, mida ühiskond välja saadab. Nii nagu majagi ehitatakse vundamendist, nii algab inimese kujuneminegi lapsepõlvest. Et vaadelda ühte põlvkonda, pean ma vaatama tagasi selle lapsepõlve, et aru saada, millised olid tollele ajale omased käivitavad jõud. Me ei saa imestada tänase üle kui me ei anna endale aru, mis toimus eile.

Ainus võimalus, kuidas Eesti kontekstis avada intiimsuse teemat, on vaadata otsa oma subjektiivsele kogemusele lähedusest. Mis seostub esimeste mälestustega lapsepõlvest? Kuidas me tundsime end lasteaias ja koolis? Milline on nende kogemuste puhul seos armastuse ja kultuuriga? 20. sajandi Ida-Euroopat katab repressioon, mis ei hõiva ainult territooriumi, vaid ka vaimulaadi. Olles järejekordselt vallutatud riik, ei kadunud allumisega hirm oma elu eest. Küüditamised, koputamised, plaanimajandus, paneelmajad, internaatsõimerühmad - need on kõigest märksõnad ajalooõpikus, aga mis on toimunud inimeste hinges, kes on lapsena Siberisse viidud ja kelle lähedastest on seletamatul põhjusel keegi kadunud (põhjustest ei räägita)? Kui seadus nägi ette, et imik, kes on käima õppinud, on sõimerühma vastuvõetav, siis mis sai sellest 10kuusest lapsest, kes pandi esmaspäeval lasteaeda ja reedel koju toodi? Kas temast sai inimene, kes on oma tunnetega kontaktis?

Hirmu jõud

Vaatamata veel otsa tänapäevastele probleemidele, tahan ma hoida pilku neil, kes sündisid Nõukogude Liidu valitsuse all aastatel 1940-1991, sest see viiekümneaastane periood annab meile suuna mõistmaks praegusi kultuurilisi mentaliteete. Liidu lagunemisega ei lagunenud sellesse liitu sündinud inimeste mõtlemisdistsipliin. Ühiskonna väline, seadusandlik segadus oli niisiis otseselt märgistav muutuja, aga mis toimus inimeste sees pärast seda, kui nad Balti ketist käed lahti lasid ja laul otsa sai? Mida oskasid inimesed teha vabadusega, mis oli neile seni tundmatu?

Ühe vastuse annab Viivi Luik oma Ööülikooli loengus “Vale mitu olekut”: “... hilisemas elus püüab inimene taasluua oma lapsepõlve keskkonda. Nüüd on aeg sealmaal, kus getodes üleskasvanud põlvkonnad hakkavad Eestist taaslooma oma lapsepõlvekeskkonda, hakkavad looma keskkonda, mida nad peavad turvaliseks, mis on salvestatud nende põlvkondade ühismälusse, ja kuna ühismälu on vääramatu nagu loodus ise, siis pöördub getos üleskasvanud inimene enamasti looduse vastu, kuna see, mida nimetatakse Looduse Iluks, tundub talle võõras ja vastik.” ENSV ei olnud miski, mida oli võimalik eitada ühelgi sammul oma elus, sest see “täitis ju kõik inimese vajadused”. Inimestele anti koos tööga korter, mille köök paneelmajas konstrueeriti võimalikult väikseks, et pere jumala eest sinna kõik koos sööma ei mahuks. Tuumpere kooshoidmise idee ei olnud midagi võrreldes 110%lise tööplaani täitmisega, koolides löödi vale vastuse eest joonlauaga vastu näppe ja noorsugu kasvatati ainuparteivaimus pioneerilaagrites.

Tänapäeva kapitalismist üleuhutud alla keskmise sissetulekuga eestlane astub EKRE liikmeks ja läheb tänavale pagulaste vastu protesti avaldama, samal ajal ja igaks juhuks ka homosid ja neegreid samma patta pannes, et kõik ikka aru saaksid, kuidas tal tõsi taga on. Millest on inimesesse tekkinud taoline viha ja sallimatus? Meediast näib, nagu ei jõuaks eestlane poejärjekorras peetavast konstanteerimisest, et “eestlase lemmiksöök on teine eestlane”, kunagi kaugemale, rääkimata psühholoogilise äratundmiseni sellest, miks talle teist eestlast süüa meeldib. Me võime seda kilplaslikku tegutsemist pealt vaadata tunnustavalt või etteheitvalt, aga aru tuleb saada, miks ta niimoodi käitub. Ent veel enne tema peale mõtlemist küsida endalt: mis tundeid see kõik minus tekitab ja miks? Kas ma ise tean, mis on adekvaatne ja mis mitte? Vihal on kombeks luua rohkem viha, kui iga inimene ise ei haara tüürist ja suuna seda energiat millekski kasulikumaks.

Ühiskonnas valitseb Juri Lotmani käsitluses (2007:51) kahte tüüpi hirme: ühed on silmnähtavad, kõigile üheselt mõistetavad, ja teised varjatud: “Hirmu objekt osutub sotsiaalseks konstruktsiooniks, nende semiootiliste koodide sünnitiseks, mille abil see sootsium isennast ja ümbritsevat maailma kodeerib.”[1] Niisiis on Nõukogudeajal sündinud eestlasel väga selgelt välja kujunenud taju piiridest meie versus nemad, eeskujul Lääs versus Ida, õige versus vale - mis on normaalne ja ebanormaalne. Hirmu kalduvus perioodiliselt korduda, kui selle sisuliste põhjustega ei tegelda, loob olukorra, mis ahendab arengu võimalusi. Nõukogude inimene oli piiratud isikliku vabadusega, alati mingisuguse  hirmu all, teadmata muud reaalsust kui ettekirjutatud normid, mille järgimist kontrolliti riiklikul tasandil. Vaimse surve alalhoid muutus aastakümnete jooksul kõikide eelnevate ähvarduste semiootiliste koodide sünnitiseks ehk normaalsuseks, mille kaudu ennast ja ümbritsevat mõistetakse. Inimene võrdsustati süsteemiga väljaspoolt sissepoole ning nii riigi kui inimese hirm võõra sisssetungimise ees jäi tollase aja läbivaks orientiiriks. Ja praegu mõtlen ma alles poliitikast kui intiimsfäärikaugest nähtusest.

Kollektiivse massiteadvuse psühhoos, mida sovieti propagandamasin tootis, kestab koos inimestega, kelle jaoks see on olnud ainus reaalsus, sest nende psüühe on juba masina süsteemiga kohandatud. Sellisest sotsiaalsest konstruktsioonist nagu Nõukogude ühiskond, kust on pärit suurem osa tänasest Eesti Vabariigi elanikkonnast, tuleb  kaasaegsel inimesel sisuliselt õppima kui kogemusest, millest areneda tugevaks ja sõltumatult mõtlevaks indiviidiks, kes julgeb heaolu peale mõelda iseenda seisukohast lähtudes. See eeldab julgust erineda eelnevatest põlvkondadest juba selleski valikus, milline võib olla iseenda või oma armastatu sugu.

Intiimteadus

Võttes intiimsuseuuringut sotsiaalteadusliku  uurimise osana, ei saa seda käsitleda tuginedes ainult statistikale, vaid tuleb vaadata, kuidas lähenetud antud teemale mujal. R. S. Miller, kes on sotsiaalpsühholoogia doktor, ja D. Perlman - inimarengu ja pereuuringute doktor (2009) on defineerinud intiimsust kompleksse mitmekomponendilise märgistajana, mis sisaldab endas teadmist, hoolitsust, sõltumatust, vastastikmõju, usaldust ja pühendumust. Arvesse võttes tõsiasja, et Ameerikas alustati lähisuhete andmete kogumist 1930ndatel[2], oli sel ruumi kasvada numbritest välja sisuliste probleemide analüüsimiseni. Eesti ei ole veel hakkama saanud homo sovieticuse psühholoogilise kultuurianalüüsi järeldusteni jõudmiseni selles kauboikapitalismis, mis ratsutab tuntaval sammul veel tänaseski kultuuriruumis segunenuna nõuka standardiseeritus-mentaliteedis: killustatud perekonna ja iibeprobleemiga. Eestlane mõõdab end ikka veel paljuski numbrites, mida ta võrdleb teiste riikidega, et kujundada endast arvamust, mida tal iseenesest tekkinud pole. Ja kuigi need numbrid ühest ekstreemsusest (haridusnäitajad) teise ekstreemsusesse (fentanüülistatistika) kalduvad, ei lahene probleemid enne, kui iga inimene iseendalt ei küsi: miks ma teen seda, mida ma teen? Kas ma rahuldan iseennast või muljet, mida ma endast jätan? Iibestatistika[3] räägib iseenda eest.

Hedi Liivlaiu seksuaaltervise uurimusest ilmneb, et viimasel sajandil on süütuse kaotamine nihkunud naistel 4,6 ja meestel 3,8 aastat nooremasse ikka. Võrreldes uuringutulemusi 1996. aastal 2006. omadega, avaldub, et respondendid kasutasid kaks korda enam rasestumisvastaseid vahendeid, millest saab ainult järeldedada, et oli levinud nii vahend kui info sellest. Kumbki eelnenud faktidest ei garanteeri tänasel päeval tugevalt toimivat kogukonda, mille liikmed teineteist mõistaksid. Seks ei ole vaid paljunemisakt, vaid rohkemat, kui praegune koolisüsteemgi suudaks edasi anda.

Intiimsust kui sotsiaalsuse allüksust saab uurida alles pärast faktide ehk statistika kogumist. Infot, mida tänaseks on kogutud, saab analüüsida vastavas kultuurikontekstis, milles see tekkinud on. Et Eesti veel statistikast oluliselt kaugemale pole jõudnud, ei tähenda, et poleks lootust mõtestada eestlase seksuaalkäitumise tagamaid.  Eeskujuks saab võtta Ameerika uuringuid kui üht võimalust ühiskonda paremini mõista, kuid kindlasti tuleb arvestada siinset ajalugu ja psühholoogilisi eripärasi. Eelnevalt loetletud intiimsuse kriteeriumeid ei saa üle võtta lihtsalt seetõttu, et need juba olemas on. Siinset kultuuriruumi tuleks vaadelda võimalikult vähe sellesse sekkuvalt ja distantsilt, mis eeldab vaatlejalt diskreetset ja väga elutervet pilk, et mitte ajada oma isiklikku armastuskogemust segamini ühiskonnas mustritena levivate tendentsidega.

Maailma Tervishoiu organisatsiooni (WHO) kehtestatud Euroopa seksuaalhariduse (holistilised) standardid kirjeldavad end sissejuhatuses andavat “lastele ja noortele tasakaalustatud ja teadmistel põhinevat korrektset teavet seksuaalsuse kõikide aspektide kohta ning samal ajal aitab neil arendada oskusi, et vastavalt sellele teabele käituda. See soodustab lugupidavate ja avatud hoiakute kujunemist ning aitab luua võrdõiguslikke ühiskondi”. 2011. aastal Tervisearengu Instituudi poolt läbiviidud uuringu raportis, mis kaardistas seksuaalhariduse hetkeseisu, mainitakse holistiliste meetodite kasutuselevõttu juba 2002. ja 2011. aasta õppekavades. Antud tingimused annavad lootust asjade sisulisele mõistmisele, ent sama raport viitab muuseas ka poliitilisele probleemile, mille lahendamatus juba otseselt pärsib ühiskonna sisulist arengut. Oleme aastakümneid elanud kõrvuti venelastega, aga pole ikka veel nii sõbraks saanud, et oleksime kultuuriliselt lõimunud. Siinkohal tulebki mängu küsimus armastuskultuurist. Kui inimeseks olemine on universaalne omadus geograafilisest asetusest olenemata, siis miks ei peaks seda olema ka armastus?

Armastuskultuur on füüsiliste ja vaimsete käitumismustrite kombestik, mis sisaldab endas emotsionaalse intellektuaalsuse põhitõdesid. Ma ei pea end moraaliapostliks, kes hakkaks praegu paika panema seda, mis on emotsionaalne intelligentsus, sest leian, et kõige määravamaks eeskujuks läheduskäitumisel on inimese perekond. Lapse esmane eeskuju on see, kes on talle kõige lähedasem: esimene kogemus lähedusest jääb normaalsuse etaloniks, millega mõõdetakse kõiki järgmisi kogemusi. Nimetamaks Eestit armastuskultuurituks, pean ma silmas teadvustamata lähedust ning intiimsuse, kui sotsiaalselt elementaarse vajaduse alahindamist. Eestlase vaenulik käitumine iseenda ja teiste suhtes on heaolu- ja turvatunde puudumise tagajärg, sest inimene, kes on õnnelik, ei oma põhjust enesehävituslikuks käitumiseks ega pea vajalikuks endale ega kellelegi teisele negatiivseid hinnanguid anda. Siinkohal tasuks ka meeles pidada erinevust kriitilise mõtlemise ja hindamise vahel: tõe adekvaatsus sõltub mitte ainult ratsionaalsest kalkulatsioonist, vaid ka emotsionaalsest stabiilsusest. Mõista lähedust laiemas plaanis tähendab eelkõige mõista iseennast.

Kultuuri küsimus

 Kas meie, inimesed eestlastena, oleks saanud anda endast rohkemat, et seksuaalhariduse raport[4] ei peaks kajastama venekeelsete koolide seksuaalhariduse puudujääke? Tsitaat raportist: “Vene õppekeelega koolide õpetajate võimalik ebakindlus SH sobivusest kooli on kooskõlas varasema uuringutulemusega, mille kohaselt Eesti naiste tervise uuringus 16–44aastaste vene emakeelega naiste hulgas oli eestlastega võrreldes kaks korda enam neid, kes polnud koolis SHd saanud (vastavalt 36% ja 18%).” Mu küsimus võib tunduda hüsteeriline, aga mu eesmärk on filosoofiliselt spetsiifiline: kas rahvuse idee on humaansusest suurem?
 “Hirmu objekti esimene tunnus on - olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa - need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut - ja ülendab ta vaenlaseks.” (Lotman, 2007:55) Me kohtleme endast nõrgemaid, antud juhul Eestis elavaid venelasi, just sedaviisi, nagu me saame hakkama iseenda nõrkustega inimestena, sest me oskame väljendada vaid seda, mida me oleme iseendast tundma õppinud. Aga kuidas juurutada inimlikku headust elanikkonnas, mis on üles kasvanud valetamise ja oma tunnete alla surumise vaimus?

Lotman jätkab: “Arhailistele ühiskondadele ja nende kultuslikele kujutelmadele on iseloomulik mõistete “võõras”, “võõramaallane”, ja “üleloomulik kuri alge” samastamine.” Me elame 21. sajandi Euroopas, ja olgugi, et idas, siis kas see aegruum ütleb midagi rohkemat meie emotsionaalsest intelligentsusest, kui meedia paista laseb? Võib-olla oleks aeg tunnistada, et ainus kuri ja võõras üleloomulik alge oleme me endale ise.

“Evolutsionistid lähtuvad eeldusest, et see, milliseks on kujunenud ükskõik, milline praegu eksisteeriv loom, on kokkuvõttes seotud sellega, mida tegid tema eellased selleks, et ellu jääda ja paljuneda.” (Kenrick, Trost, Sundie, 2008:60) See et me ei oska kultuurselt teineteisest hoolimist väljendada, ei tähenda, et armastust olemas ei oleks või et me seda ei tunneks. Kultuur on olemas ka kultuurituses, sest ükskõik kus, kes või millal, aga elusolend teeb alati kõik selleks, et ellu jääda - ta kohaneb ja kujuneb vastavalt oludele. Ent ma ei usu, et elus olemine peaks olema kannatus, mida lahjendab ainult alkohol.
Tuleb tunnistada, et oleme ikka veel sotsialistlikust süsteemist üleminekueas. Riik, milles ma elan, on sama vana kui ma isegi, seega suudan end sellega samastada. Minu vanemad on Nõukogude Liidu produkt,  mu lapsepõlv on rahapesuköök ja olevik on täis küsimusi, millele keegi vastata ei oska. Usun, et kui piisavalt uudishimulik olla, siis leidub siin ilu, mida pole võimalik vihata.

Kirjandus

Eesti Seksuaaltervise Liit. 2015. Euroopa seksuaalhariduse standardid: standardid poliitikakujundajatele, haridus- ja tervishoiuasutustele ja teistele spetsialistidele
http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:243047
Kenrick, D. T., Trost, M. R., & Sundie, J. M. (2008). Soopsühholoogia. A. Eagly, A. Beall, R. Sternberg (toim.). Soorollid kui adaptsioonid. Tallinn: Külim, lk 65-91
Liivlaid, Hedi. 2011. Magistritöö. “Eesti täiskasvanud rahvastiku seksuaalkäitumine: Eesti terviseuuring 1996, 2006”. Tartu Ülikool, Tervishoiu Instituut
Lotman, Juri. 2007. “Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast” - Mihhail Lotman (toim.). Nõjajaht. Tallinn: Varrak, lk 50-55

Miller, Rowland S., Perlman, Daniel. 2009. “Intimate Relationships”. The Buildingblocks of Relationshops. Research Methods. New York: McGraw-Hill, Higher Education, lk 1-69
Tervise Arengu Instituudi uuring seksuaalhariduse hetkeseisust õpetamisel.  2011. Seksuaalhariduse rakendamise väljakutsed ja probleemid koolis.
http://oppekava.innove.ee/seksuaalharidusest-koolis/

---

[1] ibid

[2]

                         “A trickle of historically important studies of children’s friendships (e.g., Moreno, 1934), courtship (e.g., Waller, 1937), and marriages and families (see Broderick, 1988) began in the 1930s, but relatively few relationship studies were done before World War II.” (Miller, Perlman 2009: 42)

[3] https://www.stat.ee/34268

[4] “Seksuaalhariduse rakendamise väljakutsed ja probleemid koolis”
http://oppekava.innove.ee/seksuaalharidusest-koolis/

veel intiimsusest meestega

"OLEME AINULT SÕBRAD"
"SA OLED MULLE VÄGA KALLIS, MA EI TAHA SIND KAOTADA"
"MEIE TUNDED LIHTSALT EI OLE VASTASTIKKUSED"

Kahtlustan, et tõde on kuskil seal, kus keegi kunagi mõelnudki pole: mees on inimene ja talle on lähedus täpselt sama suure laenguga nagu naisele. Aga see sitane patriarhaalsus kuskilt maadejaotamise meestelekirjutamise ajast edvistab tänapäeval oma fuckboyismis, mille kaudu naine on cosmo kaudu produkt, mida kõikesaavutanud mees ostab ja otsa paneb. FUCK THIS SHIT, mul on niii kõriauguni sellisest suhtumisest. Ma ei kavatsegi lasta sellisel pasal oma lähisuhetes eksisteerida. Ja ometi - seal ta on olnud, kõrvuti armukadeduse, saamahimu ja egoismiga.

Tuleb mõelda sellele, kui paljudeks osadeks on võimalik ennast jaotada. Kui paljuga inimene jagub nii et teda ka endale alles jääb? Kui suurte valuutadega me laveerimine? Panustan, et mida suuremad väärtused, seda kindlam peab olema käsi, mis neid liigutab.

MEESTE SUHTESTRATEEGIAD

Truudus on nagu religioon: sul kas on munn või ei ole. Mehed saavad seda vähem kontrollida, sest nad sünnivad munniga ja on pikk periood nende elus, kus see füüsiliselt surub vere neil peast peenisesse. See muudab ka nende psühholoogilist profiili. Fuckboyism on kaasasündinud, liiga kuri ei maksaks nendele sellepärast olla, aga kui see on ka kolmekümnendates ainuke turvaline intiimvahekorra vorm, siis on asi kriitiline. Siis ei ole end terve selle  keppimistejada peale naiseni kepitud, vaid ..ma-ei-anna-nime-misasjadega on sinnani tegeldud. Mina olen kõigest debiilik, kes on eluarmastust otsinud ja haletsusväärselt kaua aega sellele raisanud. Sest meestel on fuckboyism.
Nojah, see selleks.

Next level on relvitukstegev otsekohesus, millega peale lihtsaltkeppimisi, mis ilmselgelt varem või hiljem mehi endeidki ära tüütab, peale lennatakse. Kõlavad fraasid, nagu: "Tere, kas keppi ka saab?" või "Kas sa oled täna hea tüdruk olnud?" jms. Selliste tüüpidega on enamasti lõbus ja tuleb isegi ette jadamisi väljaskäimisi. Kui kõik juba hästi läheb, siis hakkab mingil ajal kuskilt hakkima. Noh et aega ei ole või midagi sellist. Mehel hakkavad kujunema tunded ja kuna need taanduvad alati võrldusesse emaga (türa üldse ära üritagi siinkohal vaielda, sa sündisid oma ema seest, lähemale ei ole võimalik ühelegi inimesele saada!), siis avaneb probleemidejada, millega mees mitte midagi peale ei oska hakata. Mitte mingit seost ei ole, mille järgi liikudes turvaline oleks. Julgemad ja targemad ei anna alla, aga põevad vahelduva eduga edasi. No ja naised põevad ka suhte aluguses - kõik tahavad seda täiuslikkust ju ometi säilitada. Kusjuures tähelepanuväärne tõsiasi on ka see, et naised kaa kasutavad mehi ära - samamoodi nii seksi, kui kõikide muude asjade pärast. Mehed saavad ja enamasti kasutavad naisi ära ainult seksiks - sest kõige muuga saab ju naine isegi hakkama (võib vabalt vaielda siinkohal, aga kalduvus on selline). Aga kui vähe räägitakse naistepoolsest vägivallast meeste suhtes. See on täiesti reaalne. Ja ühelegi mehele pole omane rääkida oma nõrkusest või ebaõiglusest iseenda suhtes, sest mehelikkuse atribuut on ego/tugevus. Arusaadavalt õudne on selle kõrval vaadata südamlikkuse ja emaduslikkusega pärjatud naist, kes kasutab kogu oma tööriistapagasit mehe nõrgestamiseks, kellele pole omane nõrkust tunnistada. Kõige jälgim ja alatum asi üldse.

Temperamente on küll erinevaid, aga üldiselt mehed ei oska oma tundeid väljendada - neile pole see evolutsiooniliselt nii oluline olnud, sest neil on olnud teised eesmärgid. Nende lähenemine on ratsionaalne: nad otsivad midagi, mida teha, et naisel oleks parem. Sellises intellektuaalses käigus on sees kogu romantika, mida nad tunnevad. Postsovietlik mudel sobib siinkohal kapitalistlikusse romantikasse nagu valatult: defitsiidist, kusjuures nii materiaalsest kui emotsionaalsest, otse kaubanduskeskusesse - kõik maailma valikud ja emotsioonid! Küta aint plekki peale. Saad nüüd aru, miks seis nii nukker on, eks.
Kõige traagilisemas seisus on.. kõik mehed, aga minu kokkupuuted on rohkem seotud 1980+ sündinud tüüpidega, enamasti 1980-1985 - need kellest osadel on juba ka laps, mis teeb olukorra kõrgendatult haavatavaks. Defitsiidikuma on veel lapsepõlve mustris ilusti sees, isafiguuridega Nõukogude Eestis.. hmm, ükskõik mis ala mees olid, ikka pandi kõvasti tinunni ka. Ja ma küll ei tahaks olla selle mehe kingades, kes saab lapse, teadmata ...
_____________

See oli mul poolik postitus, kükitas siin juba paar nädalat. Saate tegin ka vahepeal, aga see kellegini ei jõua. Praeguseks hetkeks olen lõhkunud nii mõnegi sotsiaalse ideaali ja arusaamise südamlikkuse moraalsetest alustaladest. Ainult maal elamine suudaks mind sellisest sitast tegelikult puhtana hoida, aga mida mina teen? Istun Tallinnas ja nutan. Ja peale selle, et nutmine on täiesti okei tegevus - see on ju ometigi oma tunnete väljendamine, samamoodi, nagu ebaõnnestumine on palju parem õppetund kui pidev võitmine, peale selle olen ma tropp ja ei lähe maale. Isegi ei helistanud eile vanaemale, kuigi oli vabariigi aastapäev. Alles ma sain eelmisest nõrkusest üle ja täna on jälle.
Liiga palju üksindust. Ja see on veel kõige valusam üksindus, kui olla linnas, mis on tihedalt inimesi täis, aga ühist keelt ei ole. Samahästi võiksin ma ka ju maal elada. Oleksin puhtam. Sama hull, aga ikkagi puhtam.

Mu probleem on sama, mis alati: ma võtan inimesi sellise tõsidusega, millega nad pole harjunud et neid võetakse. Ja siis olen ma mõne oma sõbranna mehega kolmiksuhtes aint selleläbi, et ma lihtsalt kogu aeg kuulen nende armueluprobleeme. Või näen inimesele otsa vaadates ära, et ta tahab mu käest midagi saada. Pardon, ma ei valinud seda omadust. Muidugi kulmineerub see sellega, et ma ei tule toast eriti välja, sest ma tahan end tervena tunda.
Tung loodusesse minna on samasugune, aga kõik minemise korrad on luhtunud. Linnaäärde sõidab ühistranspordiga vähemalt 45 min. Vahepeal ma väsin selle ajaga lihtsalt ära.

Aga nõrkuse tagamaade allegooriad lapsepõlve lähedusseostega: kui mu ema linnast ära läks ja ma imik olin, siis olla jäänud ma palavikku. Hingeline ja füüsiline ühendus on seotud. Eriti seotud lähedaste ja armastajate puhul.
No comments needed.

Ja ilmselt olen enda jaoks ka mõistetavaks teinud seksi tegeliku tähenduse. See ongi sama loogiline nagu lapse lähedus oma emaga. Ilma intiimsust tundmata ei saa ma mingi intiimteadlane olla. Teooria jääb katkiseks ilma praktikata. Ja probleem on aint selles, et mehed situvad end täis.
Nüüd mul ei ole muud teha, kui sellest esse kirjutada, et miks nad end täis situvad. Jõle tüütu, aga tõestab veel kord fakti, et mul ei ole aega lapsi saada - kes selle kurdi mehe hinge muidu ära päästaks siis. Fakk nahhui kõik peab ikka ise ära tegema!!!!!!!!!!! SITARATTAD!!!!!

järgmine saade on meeste eri

Olen praegu haige, pool päeva on iiveldanud. Alguses mõtsin, et äkki see on sellest, et lakkusin salatitopsi põhjas käinud pesemata sõrme, aga vaevalt. Mul läks hoopis armumine üle - ja iiveldus pole mitte midagi muud kui viimaste kehakeemia molekulide vastureaktsioon, mis tahab öelda: ärka üles, loll lits. Jälle jäin ennast uskuma ega adunud reaalsust.

Et siis igavikuline armastus, jah.
Ma ei ole muide usku kaotanud. Nii lihte see nüüd ka ei ole. Ma ei ole oma armastuskultuuriteooriat üles ehitanud ainult ühe mehe, vaid terve elu kogetud armastussuhete peale. A noh, kirss tordil on ikka kirss tordil. Nagu ka kassiokse on ikka kassiokse, jne. Kui seda nüüd siitotsast vaadata, et kui kõik armumised oleksid lambad, ja ma olen nad lõpuks ometi ühe aia taha saanud ning ise sellest aiast välja astunud, siis - nad on kõik lihtsalt lambad ju. Ja armumine on tegelt äärmiselt energiatimev  tegevus. See on see, millest mul tagantjärele palavikuline nõrkus on, see on füüsiline reaktsioon algusest peale. Paradoks on muidugi selles, et me ei saa armumist valida. Küll aga lõpetab rida ebaloogilisi argumente ja käitumisviise selle varem või hiljem ära. Tunnen et olen saavutanud südamemurdumises sellise profesionaalsuse, et olen kompetentne oma kogemustest kirjutama, rääkima, õpetama igal võimalikul tasandil. Ja mis muud mul üldse üle jääkski? Midagi peab ju tegema.

TRUUDUSE PARADOKS

Mees arvab, et ta hoiab munniga naist enda lõa otsas, isegi kui annab vabaduse mitte olla truu. See tähendab: nihilism. Silmaotsast on armukade, kui naine joob teiste meestega õlut. Armastuskirjadele ei vasta, armastusse ei usu, pisarate peale ütleb: mina ei ole süüdi, vabastab kohustusest nii iseenda kui nutja - ainus selgitus: idiootsus.
Kõige tugevamad sidemed on nende armastajate vahel, keda ühendavad kattuvad õilsad väärtused. Õilsus on siinkohal kõige adekvaatsemalt kirjeldav omadussõna, sest tegu on vaimsete väärtustega, mida tunneb ära hing, mitte mõistus ega emotsioon. Tõelised voorused on seespidised, need moodustavad loogika, millele hing - seega ei keha ega mõistus - ei saa vastu töötada. Mehe argument on: truudus pole oluline ega moodusta terviklikkust usaldusväärsuses. MISIGANES need põhjused selle taga on (hingede eelmiste eluteede rännakumetoodika on mul alles tulevikuprojekt), aga common sense näeb siin kohe errorit: türa sa mu peale armukade siis oled nagu väike poiss, kes oma emast ilma on jäänud? Ise ei julge minuga samasse ruumigi kahekesti jääda. Mees on (endale) valetamises sama vilunud kui mina südamemurdumistes. Meie vahe on selles, et mina ei ole enda valu kunagi ära peitnud, ma olen lasknud sel end hävitada, sellele otsa vaadanud ja hirmust lahti saanud. Ja seda enam näen ma meest läbi - läbi ja lõhki.

Minu eelis on selles, et ma ei pea valetama, sest mul pole selleks ühtegi põhjust. Vale on samasugune illusioon nagu kunst - seda võib teha meisterlikult, geniaalselt - nagu ma ei teaks, kuidas see käib! Luuletades valetan ma endale parema maailma, nagu Lady Gaga: teed pasast midagi ilusat, et selle eluga hakkama saada. Aga no kedagi ei saa keelata oma sita sees istumise soovist.

Kui ma praegu pean valima, siis see valik ei oleks õige. Toetada kedagi, kes mind kahtlustab - üks asi on minu ego, mis intellektuaalselt saab aru kahtlustuse ebaadekvaatsusest, teine asi mu emotsionaalne osa: kas ma ei ole juba teinud kõik, luuüdini!, et olla aus?? Ja muidugi sinna otsa emaduse paradoks: mul on probleem naistega suhtlemisel, sest mu ema on mingil perioodil oma elus nii putsis olnud, et see on kujundanud ka minu suhtumise teistesse naistesse (külmavereliselt maha jätta, sest nad on psühhopaadid/mitte piisavalt head inimesed). Ja ma tean ise naisena, et mees tuleb alati enne teisi naisi. Aga naiste arenenud manipulatiivsus suudab end sokutada nii peenelt enne meest, et ma olen ennegi selle õnge läinud. Ja alles tükk aega hiljem aru saanud!
Muidugi pole kokkuvõttes küsimused inimlikkusest seotud naiste või meestega, aga maakeral elab vaimset elu väga väike hulk inimesi. Ja mina lõhun oma ego iga päev, et jõuda tõele inimlikkusest lähemale, ja kaikad mu kodarates on sootunnused ja seksuaalsus. Muidugi peab teist inimest igas olukorras aitama, aga kuidas teha seda nii, et ma ära ei sureks? Või ma peangi kellegi nimel ära surema, sest see on nii ette nähtud? Mitte keegi ei saa mulle neid vastuseid anda. Mitte keegi peale mu enda. Ja ma ei leida neid praegu, sest ma pole enne sellises olukorras olnud.

Jumaliku õiguse ainus poliitika on headus. Pistke putsi oma feminismid ja šovinismid. Keegi peksab mind öösiti unenägudes ja ma ei tea, kes või mis see on, aga keha on kange ja kätel on sinikad. Kas see on see sama meesenergia, mis mind ka selles reaalsuses sisse on piiranud? Kas ma tegin just poliitilise steitmendi? Vahepeal on mul tunne, et ma olen ainuke inimene, kes millestki aru saab. Teiselt poolt: see defineerib ka hullumeelsust. Aga kuna ma saan vastutada ainult iseenda eest, siis ei saa ma endale enam lubada siirast naiivsust, millega teise inimese lõkkesse lennata. Olen seda oma elus juba teinud. Idioot olin.
Ainus asi, mida ma saan teha, on olemas olla. Isegi oma väheste jõuraasudega.

Registreerisin end kevadsemestri ainetele. Võtsin vabaaainena 21. sajandi suundumused psühholoogias. Eksamitulemused on suures osas veel ilmumata, aga 30 EAP saamisest sõltub, kas ma saan järgmisel semestril toetust või mitte. Eksamisessioon lõppes kaks päeva ülevalolles viimase minutini essekirjutamisega, mis sai pigem mitte formaatimahtuvana valmis. Aga see oli muideks ka osa kontseptsioonist. Mingi liiga turvalist elu küll ei ela. Just maksin viimase rahaga arved ära. Poes käisin ka, aga kuigi annetusrahasid on mõnikümmend, siis ikkagi pigem harjutan end rangelt ostmaks ainult hädavajalikku, see on: nii et ära ei sureks. Peamiselt teravili ja piimatooted. Aga minimaalselt. Alati peaaegu nutan, kui pean toitu ära viskama. Palun vabadust sinna otsa.
Ma muideks arvan, et kogu maailm peaks nutma toitu ära visates. See on debiilne.

Otsustasin ära, et mu tunnihind on 100€. Ma olen siin niisama nõustanud küll, ja saanud vastutasuks armukadedust, mis iseenesest ongi selle hinna just selliseks teinud. Turul me oleme vennad ja õed, eksole. A ma ei jõua kõigi ihade kompenseerija olla ja samal ajal nälga surra. See ON ELU JA SURMA küsimus. Jõute omale kokki osta soti eest, siis 100 euri segamatut otseühendust hingesagedusega on isegi ODAV. Sest kokk on muuseas ka maailma kõige mõttetum ja ülehinnatum droog. Debiilid lähevad ikka brändi ohvriks. Mina selle raha eest vähemalt ei loo inimesele illusiooni, et ta oleks midagi, mida ta pole. Aga ma saan suunata inimest küsima iseenda käest küsimusi, mille vastused on samuti tema enda sees. Nagu litski: ta ajab kliendi kiima, aga pauk tuleb ju ikka ainult kliendi enda seest. Mina olen iseendast juba kõik maailmale tasuta ära andnud. Sellepärast ma üldse saangi kuskilt nii palju raha, et leiba ja piima osta. Veel olen elus.