Uus blogi: käsikirjad

elu kolmandas peatykis, toimetamata ja toorelt:

https://triintasuja.wordpress.com

uuestisünd: everyone's a winner

 Ma tunnen end nagu laps, kes ma olla ei saanud. Nüüd, kus ma sellele prügile – vihale ja hirmule – endas otsa olen hakanud vaatama ja julgelt neid tundeid ja nende algeid mõista püüdnud, saan ma liikuda vastavanenud vabaduse suunas. Milline õnn see on, et mu elus pole ikka veel mitte midagi, mida ma ei taha, et seal oleks – ja seegi on olnud suure harvendamise tulemus. Kindlasti on veel valu ja haavu, mille puhastamiseni ma pole ulatunud, aga viimase kuu jooksul olen teinud suure töö, et sügavama autentsuseni jõuda nii iseenese kui teiste vaatlemisel. Kultuurilised tingimused langevad mu seljast nagu riided, mille all on alati peidus olnud algupärane armastuskogemus ja tõeline haavatavus maailmasolemisest. Armastus materialiseerub uute inimühenduste võimalustes, milles näen nüüd aina peenemaid niite ja nüansse. Tean, et liigun suurema sisemise toe najal kui kunagi varem, aga see kõik on nii uus! Minu suhe armastusega on suhe universaalsete energiatega, mis ei jää kunagi paigale. Mitte miski ei jää kunagi paigale ega ole lõpuni etteaimatav, aga see ei tähenda minu jaoks ohtu, vaid lõputuid võimalusi, mil puudub hinnang hea ja halva skaalal. Kogemused lihtsalt on. Kui need tekitavad emotsioone, siis seetõttu, et emotsioonid viitavad mingile teemale mu teadvuses. 

Astun järgmise sammu oma teekonnal. See jätkub teiste nimede ja pealkirjade alt, aga liigub sügavamale sinna, kuhu ma terve elu minna olen tahtnud. Ma saan iseendaks ja veelgi rohkem.

armastus

Ma hakkan lõpuks aru saama, pärast kõiki neid otsinguid, mis armastus on. See on vältimatu tõde, mis paljastab end ikkagi eituse kaudu: nüüd, kus ma saan aru, mis see päris kindlasti ei ole, saan ma aru saada. Palju rohkem kui varem. Konstellatsiooniteraapia lapitööna aitas kõikide eelnenud teraapiate kulminatsiooniks perekonna mustrid ja minu asetsemise selles üheks pildiks siduda. Selle viimase semestri jooksul olen ma iseenda moondamise ja algpõhjuste juurimisega tegelenud väga kontsentreeritult ja ilma vahepealsete segajateta, sest nii paljuga olen ma vähemalt juba hakkama saanud, et valedel alustel seisvad suhted likvideerinud olen. Kõige olulisem tingimus enese hingehaavade ravimise juures on toetavad inimesed. Pole seega mingi ime, et paljud ei saagi kunagi oma vaimuhaigustest terveks. Psühhiaatriahaigla konkreetselt ei suuda, neil pole selleks mitte mingit taolist väljaõpet ega ajalist või mentaalset ressurssi, et korvata neid emotsionaalseid puudujääke, mis inimestel on ja nende haigestumise põhjustavad. Ja mida raskem vaimuhaigus, seda sügavamad põhjused. Psühhiaatriahaigla on vaimuhaigete vangla. Vähemalt on Foucault sellest enne mind aru saanud. Tal on see sama probleem võimuga, mis minulgi. Ja point siin on ka armastusel, sest armastus ei ole kunagi seotud võimuga. Armastus, mis kehtestab või püüab end kehtestada läbi võimu, ei ole armastus, vaid nartsissism. See on hiliskapitalistliku maailma kõige suurem traagika: nartsisssismi iseenesestmõistetavus. Ja selle ajastu inimestena ei ole keegi meist sellest patust päris puhtad, sest ennast on vaja müüa, selleks, et ellu jääda. Kedagi ei huvita, mis osa ja mis hinnaga sa müüd nii kaua, kuni seda ostetakse. 

Ma võin ju mängida eetilist kangelast ja öelda, et see pole õige ja mina küll nii teha ei taha, aga come on, ma olen aastaid teinud oma võimetele alaväärset tööd ja saanud sellest mitte elamisväärset palka. Suurim väärtus selle kõige juures on teadmine, mida tähendab miinimum. Mida tähendab minimaalsetel tingimustel elamine? Miinimumpalk ja miinimum emotsionaalne turvatunne ei ole teineteisest sugugi kauged väärtused või mõõdikud. Kordan taaskord, et orjameelsus saab eksisteerida ainult seetõttu, et on orjameelsed. Nartsissism saab eksisteerida seetõttu, et inimesed ei taha oma probleemidele otsa vaadata ja otsivad seetõttu oma eksistentsile välist kinnitust. Kui sa oled laps, siis see on osa su arengust, su eneseteadvuse kujunemisest, aga kui sa jäädki sellele tasandile, sest su vanemad polnud võimelised sind armastama, kus sa kompenseerid seda, mida su vanemad sulle ei andnud, siis kuhu sa emotsionaalselt oma eluga jõudnud oled? Kui adekvaatseid otsuseid saavad teha inimesed, kes isegi seda ei tunnista, kui paljusid asju nad teevad oma elus selleks, et teistele meele järele olla? Mida vähem inimene iseenda probleeme lahendab, mida vähem ta enda valule otsa vaadata tahab, seda suuremates kogustes on tal vaja õigustust väljastpoolt. Inimesed ei tea, kes nad väljaspool oma sotsiaalseid ahelreaktsioone ja emotsionaalseid vajadusi on. Sellepärast ma vist terve selle aasta oma suhteid läbi olengi lõiganud. Ma tahtsin sellest aheldast pääseda vähemalt emotsionaalselt. Alates 2017. aasta kevadest kordas sama muster end uues ringis ja kuskil aasta tagasi hakkasin ma aru saama, et olen jälle seal. Mis see seal oli, ma täpselt aru ei saanud. Midagi oli ebameeldivalt sama, aga ma ei teadnud, millega sama. Millega ma end kordasin?

 Inventuur: mu kõige lähedasemad inimesed, mu sõbrad läbi aegade, pärast iseseisva elu alustamist ja ellu astumist (õigemini: hästi kiiresti kodust ära jooksmist, sest seal elamine oli väljakannatamatu) on viimased 12 aastat mu sõbrad olnud inimesed, kellest kõigil on rohkem või vähem tõsised lapsepõlve traumad. Nartsissistlikud vanemad, kes armastavad oma lapsi ainult tingimustel - see on üks keskpärasemaid põhjuseid. Ekstreemsemad, ja neid on ka ikka parasjagu, on näiteks need, kus laps antakse lastekodusse, sest vanemad on joodikud ja peksavad neid. Mõnel juhul seksuaalselt kuritarvitatakse asenduskodudes. Või kelle vanemad lihtsalt tahavad üksteist surnuks peksta ja lapsed vaatavad seda pealt. Või mõni laps, kes on pealt näinud, kuidas ema isa ära tapab. Lahutatud vanemad ja laps peab end lahutuse põhjuseks, sest temaga juhtus kunagi mingi õnnetus. Füüsiline ja vaimne vägivald koolis, ilma, et oleks kedagi, kes last kaitseks. Füüsiline ja vaimne vägivald kodus, ilma, et lapsel oleks ühtki inimest, keda ta usaldada saaks. Ma ei tea, kas selliste kogemustega inimesed kunagi päriselt terveks saavad, isegi, kui neil on see õnn, et keegi neid päriselt ilma tagamõteteta armastab ja on piisavalt intelligentne, et mitte võtta täiesti häiritud psüühikaga inimese käitumist isiklikult. Kuna me tuleme üldiselt nõukogude kultuuriruumist, kus alandamine oli süsteemi sisse kirjutatud, siis saavad sellejärgselt imeliselt areneda erinevat liiki sõltuvused. Kaasaarvatud sõltuvussuhted, mis ei erine ainete sõltuvusest. Ja nende asjade sisu on ikka see sama: valule otsa vaatamise võimetus. Kuna mu inimsuhted on ka just sinnakanti kaldu, kus jätkatakse neid samu mustreid, see tähendab: kompenseeritakse üksteise peale ja teineteise kaudu puudujäänud vajadust, elatakse õigustamistsüklites a la ma annan sulle seda, siis sina annad mulle toda - see kõik on muidugi tedvustamata, sest "ma olen kõikide inimestega palju parem kui mu vanemad mulle olid". No mina igatahes ei ole osanud olla suhetes normaalsem, kui mu ebanormaalsed vanemad. Ma ei ole teadnud, mida tähendab teinetesest lugupidamine paarisuhetes, sest ma pole seda näinud mitte üheski suhtes oma lapsepõlves. Ja see on lihtsalt labane loogika, et me elame seda normaalsust, millega me harjunud oleme. Paari nädala eest jõudis mulle kohale, et ma tegelikult ei taha tunda ühtegi inimest, kes on narkootikumide, alkoholi või suhete sõltlased, sest ma ei taha enam olla üks nendest. Ma ei saa terveneda oma probleemidest, kui ma suhtlen inimestega, kes neid probleeme eitavad. Ja mul on täiesti okei selliste inimeste jaoks tänamatu värdjas, sest mul on oma eluga muuda ka teha, kui kellegi ego toita.

Armastuse ja headuse suhe ei saa olla näiline. Kui see on näiline, siis on tegu võltsi armastusega: "Ma olen sulle end ohvriks toonud ja see on siis tänu!"-suhtumine. Palun mine missivõistlusele või kuhugi, kus su ohvreid ja enesesalgamist kümne punkti skaalal hinnatakse ja nuta seal, kui sa kellelegi ei meeldi - ära tule minu ellu halama, kui hea sina oled ja kui halb mina sellepärast olen, kui ma asju samamoodi ei näe. Olen otsustanud, et ma ei viibi mitte üheski sellises ohvrienergiaga suhtes. See on minu järgmine samm emotsionaalse sõltumatuse suunas ja see tähendab ka sammu sõltuvussuhetest kaineks saamisest. Arvestades seda, et kogu mu eelnev elu on ümbritsetud olnud sõltuvustest, siis ausalt öeldes selle vundamendi tüki eemaldamine õõnestab mu niigi kaootilise identiteedi alustalasid. Aga see on vältimatu. Mul ei ole vaja kellelegi meeldida, kes minust niikuinii päriselt ei hooli. Ammugi ei ole mulle vaja meeldida inimestele, kes mängivad aastakümneid, et nad armastavad mind. Kui väga üks inimene teist üldse armastada oskab, kui ta iseennastki ei ausata? Ma lihtsalt ei usu seda, see ei ole loogiline - sa lõhud iseennast sõltuvustega ja siis tuled mulle ütlema, et sa hoolid minust ja oled mulle ainult head tahtnud? Aga kas sa iseendale oled kunagi head tahtnud? Miks mulle head tegememine peaks olema kuidagi parem sellest, millist head sa iseendale teed? Sõltlane ei ole usaldusväärne inimene, tal on lihtsalt oma järgmist doosi vaja, muud midagi. 

Ma tahan, et mu suhted oleks rajatud hoopis teistsugustele alustele, kui need siiani on olnud ja see on ilmselt kõige suurem muudatus, mida ma oma eluga teha saan. Eelkõige tähendab see just seda, et ma ei tee enam emotsionaalseid järeleandmisi, mis on siiani mu suurim nõrkus olnud. Just emotsionaalse turvatunde puudumise tõttu pole emotsionaalselt tugev minapilt ka kujuneda saanud, mis on teinud mind liigselt mõjutatavaks. Elu emotsionaalselt ebastabiilse inimesena on olnud väga valus kogemus, aga ma olen imekombel ellu suutnud jääda. See tõesti on ime ja paneb mõtlema selle üle, et millegi pärast olen ma siis vajalik maailmale. Et võib-olla ma polegi ainult kellegi kaudu elamiseks loodud, vaid et ma võin iseendaks saada ja olla hästi funktsioneeriv inimene, kes teeb oma elu suhtes adekvaatseid otsuseid. Praegune peatükk on uuesti õppida inimesi usaldama. Ja ma usun, et inimesi on võimalik usaldada, kui ma iseennast usaldan, kuigi ma olen teinud väga palju vigu. 
Ebastabiilne lapsepõlv ei saagi stabiilset inimest luua. Ma läksin oma sisemise lapse juurde, kelle tunnetest ja arvamusest kunagi ei hoolitud, ja astusin tema kaitseks välja kõigi lähedaste ees, kes mind "armastasid". Ma saan suurepäraselt aru, et nad tegid, mida oskasid ja ei teinud seda, mida ei osanud (päriselt hoolida), aga see ei muuda mu tundeid. Valu ja kurbus, mida hooletusse jätmine minusse tekitas, on nii suur, et see jääb minuga mu elu lõpuni, sest seda jätkub nii kauaks. See ei tee mind teistest inimestest erilisemaks, aga seda ei saa ka ümber teha nende inimestega, kes seda põhjustasid. Mina võtan ise oma tunnete ees vastutuse ja leian viisi, kuidas iseendaga hakkama saada nii, et kellegi teise isekus mind rohkem sellistesse väljapääsmatutesse olukordadesse ei paneks, kus ma lapsena elama pidin. Kuna mu kodu oli võimaliku ohu allikas, siis ilmselgelt on seetõttu see ka üle kandunud arusaamale maailmast. Kuna mulle tehti väga selgeks, et ma olen väärtusetu ja minuga ei pea arvestama, siis pidasingi ma end sunnismaiseks orjaks, kes kõlbab ainult lihtööliseks, kuigi mu sees on terve universumi rikkus. Mul on puudunud eneseväärikus, et maailmaga dialoogi astuda, sest minusse ei usutud. See ei ole õiglane. Ja selle eest ei vabanda sõnad, isegi kui suudetaks neid öelda. Rääkimata kõigist hävitatud suhetest, suutmatusest uskuda, et mind armastatakse minu enda pärast, lõppematutest paranoia ja ärevuse ahelatest - kõik nendel samadel põhjustel. Mis meid üldse seob peale teeskluse?

Ma lähen edasi oma arusaamise poole päris armastusest. Sellise, mis ei varasta ühelt naiselt teise last, et oma aborti õigustada. Ma lähen sellise armastuse poole, kus minu tunded, vajadused ja arvamus on olulised. Ma lähen edasi elu suunas, kus minust kui inimesest hoolitakse ja ma lähen nende suunas ja nendega koos, kes tahavad inimesena edasi areneda. Mu elus saavad olema vastastikkused suhted, kus me kuulame üksteist ja iseennast ega pea kompromisse tegema iseenda arvelt, et teine õnnelik oleks. Kompromiss on vastastikkune vabadus ja tingimuste võimalikkus, mitte emotsionaalne terrorism. Minu suhetes pole kohustusi ega salatsemist. Seal pole passiiv-agressiivset intiimsust, vaid oma vigade tunnistamine ja julgus eksida ning vabandust paluda. Ja mis kõige tähtsam: minu elu armastus tähendab lugupidamist ja vabadust teise inimese valikute suhtes. 

kirjandusteadus? ashtanga jooga!

Mu elus on nüüd kolm psühholoog/terapeuti ja see ei ole mingi ülekantud tähendus ega kujund, reaalselt ongi kolm inimest raadiuses, kellel on vastav kvalifikatsioon. Pärast autoetnograafilist bakatööd ja selle kirjutamise ajal läbi tehtud traumateraapiat on elu märkimisväärselt muutunud. Konks on nüüd selles, et hakanud emotsionaalsest koormast vabanema, mõistan uue külje alt, mida kirjutamine minu jaoks tegelikult tähendab. Rääkisin täna kognitiiv-käitumisterapeudile, mida eile neljanda luulekogu ilmumise kõnesse kirjutades avastanud olin: kogu mu KIRJANDUSSE TOPPAMA JÄÄMINE tuleneb tõsiasjast, et see on ainus koht, kus mu emotsioone valideeritud on. That's it - see on olnud minu viis inimesena nähtavaks saada. Sellepärast räägin ma kirjandusest enda jaoks ikkagi veel kui baasvajadusest ja seetõtu on natuke imelik seda ikka veel tööks nimetada või - millegipärast on ikka veel võõras öelda enda kohta kirjanik kuigi miks ma ei võiks? Valehäbi, hästi palju valehäbi ja süütunnet - need lollid olmelised mustrid lapsepõlvest, kus raadiuses oli piisavalt palju piisavalt piiratud maailmakogemusega väga neurootilisi postsovietlasi. Vaesed inimesed, mingit infot neil ei olnud.

Mul on päriselt kahju. Ja ma võitlen iseendaga, sest ma pean neile andeks andma, et neil mitte mingit infot ega võimalusi ei olnud end korda teha nii nagu meil on võimalusi end korda teha, oma hing puhtaks pesta. Aga see ei ole lihtne - see andestamine ma mõtlen. Parim, mida ma teha saan, on ignoreerida, sest ma ei oska midagi õigemat veel teha. Nii korras ma ju veel pole, et ma emotsionaalselt ei kõiguks. Praegu ma lihtsalt tean, kui suure amplituudiga minu emotsionaalne pendel võrreldes teistega tiirelda võib. Ja mida enam ma suudan igale oma emotsioonile seoseid leida, seda vähemaks jääb mõtet emotsionaalset jada üldse alustada. Mul on aastaid kestnud emotsionaalsetest sõltuvussuhetest selline pohmell, et ma ei viitsigi enam ühtki emotsiooni eriti vahetada. Olgu, pinnapealne ja kerglane rõõm armukesega või intellektuaalselt terava lähedase sõbraga (kes ei manipuleeri ega nõua pidevalt tähelepanu) on täiesti vastuvõetav, aga piisab paarist möödapanekust mõne ebakainuses ..ja türa ma ei viitsi. Jah, ma olen nii rets. Mul on ükskõik. Ükskõiksus on neutraalsuse tumedam pool võib-olla, ma ei teagi. A miks inimesed siis ripuvad teiste inimeste küljes nii palju, kui nad pärast solvuvad, et ma nendega suhelda ei taha? NAHUI SA RIPUD TÜRA, hoolitse ise oma emotsioonide eest. Ühtlasi käi ka putsi, ära kerja mu tähelepanu, olen seda mitu korda öelnud juba.

Ma läksin kirjandusteaduse magistrisse. Semestri esimesel poolel ma veel vaevusin end veenma ja meelde tuletama, miks ma seda tegin. Ja ma suutsin ühe novelli kirjutada ja teist alustada ja planeerida üldsegi iga kuu ühe novelli valmis saada kõigist neist väga imelikest armastuslugudest, mis minuga juhtunud on, aga siis ma jäin haigeks. Reality check: ma olin ikka veel vales seltskonnas. Piisab ühest inimesest, keda ei huvita sinu tervis, kui oled emotsionaalselt liiga mõjutatav. Ma ei saa endale lodevate inimeste seltskonda lubada, ma pean lõpuks ära õppima nende ära tundmise, et suudaksin koheselt lahkuda ja end säästa. Ma ju TEAN, et kõik inimesed ei ole fucking lohhid narkarid ja ma peangi nende poole hoidma, kes ei ole lohhid joodikud või narkarid. Täiesti ebanormaalne tapeet on mul sellel arusaamisel "normaalsest keskkonnast" - why the fuck ma üldse olen end nii palju hävitama pidanud? Puhtalt seetõttu, et kuskil minus on jätkunud aktsepteerimist elueitava käitumise suhtes. Samas võib-olla peaks tänulik olema, et ma regulaarselt ainult sigade tapmist pealt nägin. Mõnd peksmist ka, ja noh, enesetappu ja... joomist ka.. aga see, mida ma nägin, ei ole ju mina. See oli teiste inimeste elu, mille osa ma paratamatult, fucking olude sunnil olema pidin. Praegu saan ma ju teisi olusi valida ja LÕPPUDE LÕPUKS ma olen isegi mingid normaalsed valikud teinud. Nii, väga normaalne. Sain maksimumpunktidega magistrantuuri ja nüüd: üldse pinget ei ole. Miks nii normaalne on? Isegi joogas hakkasin käima, mega hea on, päriselt on parem olla. Aga see kirjandusteadus.. mul on ikka raske tõsiselt võtta.

ÜLDSE

PINGET

EI

OLE

See on nii võõras tunne. Miks ma ei taha teha seda, mida ma ise valisin? Milleks ma olen tegelikult väga võimeline olen ja milles võiksin hea, veel parem olla. Selle asemel teen uusi edasilükkamisrekordeid. Kas inimesed tõesti suudavad kirjandusteadust nii tõsiselt võtta, et nad kirjutavad nii põhjalikke kirjandusanalüüse? Ma olen korraga kõige õigemas ja kõige valemas kohas. Loengutes olen full misantroop, seal kestab keskkooli muster full on edasi. Mida ma sinna teha saan, et ma natuke kirjutada oskan ja see on ainuke asi, mida ma naudin? Ma ei tea ausalt öeldes midagi paremat ka, mida oma eluga teha. Ma ei tea, mida ma pean siis elama. Nüüd, kus emotsioonid mind tagant ei lükka, kus need mu elu ei domineeri ja ma ei lase ka kellegi teise emotsioonidel mu elu domineerida (jalga näkku KOHE), siis nüüd seetõttu ongi selline vaakum. Muuseas ma pole elusees nii rahulik olnud. Mul jagub endal siiski ikkagi miljoneid emotsioone selle kõige juures, aga ma teen regulaarset jõutrenni, et neis emotsioonides mingit süsteemi luua. See on minu kirjanduse mõte. Aga teistel teadlastel on ju teised mõtted, miks ma ei võiks solidaarne olla? Üldse, miks ma selline türapea olen ikka veel?

Tunnen ikka veel, et ma ei ole maailma osa. Nagu ma ei ole kehana materiaalsesse maailma sündinud. Seda on praegu isegi kummaline tõdeda, ilma suuremate emotsioonideta, päriselt: a miks ma elan? Selleks, et teha mingeid asju, et midagi teha? Või vaadata pealt mingeid liike, muuseas ka enda liiki, samal ajal üldse mitte sellega rahul olles? Ma võin rahulik olla, aga rahul, no see on peaaegu nagu utoopia. Samas, vaevalt rahulolu ka mingi peamine elueesmärk saab olla. A mis on siis, idee? Tegelt see ei ole üldse mõtlemisega seotud. Seisundis on küsimus. Seisundi puhul ei ole väga tõesti vahet, mida teha. Seisund iseenesest võngub mingil sagedusel, mis on peamine liikumine, mis üldse olla saab. Ma olen ümberhäälestumise seisus, aga sellisel liikumisel on, ma kahtlustan, mingi intuitiivne loogika ütleb seda mulle, on füüsilised komplikatsioonid. Olen viimase kuu aja jooksul saanud rohkem haigusdiagnoose kui vist kümne aasta peale kokku. Täna bussis sõites hakkas see mulle kahtlane tunduma: kuidas saab mu keha nii tasakaalutu olla, kuigi ma otseselt end halvasti ei tunne? Kas teadmine, et mu PAP-testi ja prolaktiini näitajad, maohappelisus ja põletikulisus peaks mind vaimselt kuidagi häirima? Või on see hoopis mingi test millestki muust. Mingeid probleeme ma ei saa niikuinii kontrollida, aga ma saan igal hetkel teha vähem valulikke valikuid.

Psühholoogilise testi, mis näitab universaalsete isikuomaduste dimensioone, tulemused näitasid muuseas ka seda, et olen andnud osadele küsimsutele vastuseid selliselt, et "mingeid vastuseid anda" või.. kuidas see kõlaski: ei kuidagi näida. Keegi vist isegi mainis ka seda kunagi mu eelmise kogu kriitikas - et nüüd elan "päris boheemlase elu" või midagi. Mul on selle koha peal, kus on identiteet, tühi koht vist. Võib-olla mul on ainult mingi stiil, mis lähtub mingist mu meeleolust? Selle jutu peale ei taha mind vist magistrikraadiga ka keegi kunagi tööle võtta. Päris sitt seis nagu. Aga enekat ka ei viitsi teha, ausalt. Ma ei saa fikseeritud identiteedi kontseptsioonist aru, kuigi mul on äratuntav käekiri. Mingi RÄME LÕHE on mu äärmuslike omaduste vahel. Ma tean muuseas üht tüüpi veel.. tra, kahtlustan, et sama asi võib tegelt olla enamikel meestel, kellega maganud olen. A igatahes - ma tulin sealt kabinetist ära ja mul ei olnud isegi sellist tunnet, et olen mingi teesklusega vahele jäänud. Samamoodi ka selle luulekriitika suhtes: ma lihtsalt elan, kust mina tean, kuidas see peaks käima. Läksin üle sebra ja mõtlesin, et olen mitte keegi ja see ei tundunud halb. Mitte keegi ei ole ju mina ka.

Maailmas pole mitte midagi loogilisemat, kui üksinduse turvalisus. Mind sunnib kirjutama ainult see fakt, et ma olen ikka veel elus ja et see pole ikka veel kuigi palju rohkem mugavamaks muutunud, sest mingid tunded mingitest suhetest mingid teisenemised ja illusioonid suurest lähedusest, mis on tegelikult lihtsalt suur kaugus, milles üks vigane toetab teist vigast nii et kumbki neist terveks ei saa. Nii ei saadagi terveks, kui üksteisel ainult plaastreid vahetatakse ja leevendavaid rohte ja pulbreid süüakse nagu nõdrameelsed pensionärid, mitte parimates, viljakaimates aastetes inimesed. Kuidas me nautisime neid tülisid ja mänge, nagu õppinud, kraadidega näitlejad, nagu me oleme. Ma ei taha enam sellist elu elada ja nüüd kui selle maha olen jätnud, näitab trauma end mulle oma paljas hiilguses ja mingi osa minust on ikkagi veel nii puhtalt ja otseselt temaga seotud, nagu paarikümne aasta jooksul poleks minus mitte midagi suuremaks kasvanud.

Pärast teraapiaseansse on leinaseansid. Aga kuidas ma saaksin neist rääkida nii, et ma ei räägiks oma vanematest? Kuidas ma kirjutan oma lähedastest, kes mu trauma kaaskangelased on, ilma, et ma ei näitaks neid halvas valguses? Nüüd, kus haridus mulle selgeks on teinud, kui ebaeetiline võib Teise perspektiiv Kirjutaja positsioonilt paista, on mul veel rohkem vastuseta küsimusi. Tahan jälle joosta pea ees ära ilukirjandusse, kuigi ma tean, et ega see eelmiselgi korral mingi lahendus ei olnud. Millegagi ei tohi tõsiseks minna, isegi selle trauma ja leinaga mitte, aga kui sitt pinnale kerkib, siis tuleb see ikkagi ära koristada. Süsteem tuleb teistmoodi üles laduda ja sitt sitahunnikusse viia. Sinna kus sitt käib, kus ta ära hävib ega saa sisse mu uksest, aknast, telefonitorust ega helendavalt ekraanilt südamekesi ega laulukesi ega mitte midagi enam saata. Sest vastuvõtumehanism puudub, ma ei saa sama sitta enam uuesti kätte saada, kui ma olen selle ära koristanud. Selles on kogu see mõte. Aga ikkagi need Teised... mis nendega saab?

Need, kes ei ole Mina või ohtliku maailma eest kokkuhoidvad lapssõdurid (kes on ka tuntud kui funktsioneerivad narkomaanid ja alkohoolikud, keskmise palga, firmade, koduloomade või isegi lastega). Tahaks tutvuda kellegagi, kes ei ole vaimne invaliid nagu meie, aga olen kuulnud, et kuna laias laastus kipub maailm jagunema Terveteks ja Haigeteks, siis kumbki armee hoiab ikkagi omasid. Väljakutse on muidugi skämmida ennast terveks - mida iganes see tähendama peaks - vähemalt nii palju, et poleks ühtegi junni minuga öösel vittus peaga ühendust võtmas. Et ma ei teaks enam ühtegi inimest, kes isegi peavalurohtu diilib. Ma pean end täiesti teises suunas hoidma sellest, mida ma terve elu vaatama olen harjunud. Ja kuigi see normaalsus  oli täis rikkalikke kihte, millele ka tagasi vaadates võib oma perspektiivi ise valida, siis see Minevik on ikkagi liiga kaootiline, et võtta seda kuvandiks selle jaoks, mis mind õnnelikuks teeb. Ma tahan lihtsalt RAHUS elada, ilma kellegi kuklasse hingamiseta. Aga ma ei tea veel, milline inimene peaks olema, kui ta ei ole emotsionaalselt surnuks pekstud.

Mulle ei meeldi see üksindus, aga ma ei oska seda asendada millegi stabiilsega - nagu ma poleks võimeline enam uskuma, et midagi lähedast ja ausat saab ilma peidetud tagamõtete või passiivse agooniata üldse olemaski olla. Ma näen lahtirebinud sidemete lehvimist tuules ja mõnd süütut inimest mu elust läbi käimas, kes ei sõidagi mu seest ülevalt-alla läbi nagu lift ja mõistan korraga, kui kaua ma kurb olen olnud ja sedagi, et nii ei pea olema. Olen sellisest versioonist iseendast tüdinud, aga kuna see on nii kaua kestnud, siis on see olemises sama suure osa mu eneseteadvusest moodustanud, nagu sõltlastel on nende sõltuvusaine. Ka tervenemisel on lõks peamiselt psühholoogilises mälestuspildist endast kellegina tegemas seda mida enam ei tehta. Tegevuste muutmise kaudu muutub ka isiksus. Iseenda kaudu, seespidiselt selle muudatuse vastu võtmine on küll vajadusena usutavam, aga muutumine siiski võõristav. Neil hetkil, kus ma saan aru, et ma polegi enam kellegi poolt alla tõmmatud saan ma kõige sügavamalt aru oma uuest õnnest, võidetud lahingust iseendaga kinnituseks õigetest valikutest inimeste ja kohtade osas, aga teisalt on see nii võõras, et ma mõtlen: õnn: mis tunne see veel selline on?! Ja kui nüüd oma viimased kooli lõpetamise ajuraasud ja tunded kokku võtan, siis eelkõige võiks õnne praegu nimetada iseenda aitamiseks, enda tunnistamist iseendale sellisel kujul ja määral nagu mitte keegi teine võimeline pole. See ühtaegu vabastab, aga teeb kõik ka nii valusalt selgeks - need  ä r a  o l n u d  suhted on kõik nii möödas, et neis pole midagi tagasi tahta; need on järgmine kiht elust, kui ma lõpuks lapsepõlve reaktsioonid kontrolli alla saan, mida ma iseendale andestama pean hakkama. Kui naiivne ma olin, nagu ma oleks lausa tahtnud manipuleeritav olla! Kuidas ma endale selle andeks annan nii, et keegi teine, kes mu ellu lähedale satub tulema, ei kannataks nende kogemuste pärast, millesse elu mind mu teadvustamatute valikute pärast mässis? Ma ei tea, aga kuidas, aga teen nii, et see õnnestub. See on korralik proosa-protsess, 10 aastat paksu intriigikeedist, ühe mõrra ihu äärest teiseni, vuh.. ja kui vältimatu see kõik oli, kui lihtsalt õigustatav inimlikkuse rumalusega. Kõige valusam on andestamise juures mõista, et kuna minuga oldi nii kaua nii valesti käitutud, siis ei teanud ma lihtsalt seda, et mul on õigus end mitte halvasti tunda. See on nii basic, nii fundamentaalne õigus, mida ma ei teadnud, et ainult läbi nende suhete väljavenimise saan ma aru kui õudne mu elu selle elementaarse austuse puudumise tõttu olnud on. Need suhted KÕIKIDE NENDE INIMESTEGA, kellega ma enam suhelda ei saa, meenutavad seda alaväärsust uuesti: miks ma ei osanud end kehtestada, miks ma ei osanud enda kehtestada, miks ma ei osanud end kehtestada
SEST MA OLIN HARJUNUD OLEMA PÕRANDALAPP sellepärast ma ei oska enda piire kehtestada ega aru saada, et dissotsiatiivsed seisundid on traumaatilise kogemuse indikaatorid,  mitte huvitav müstiline kogemus. SELLEPÄRAST lõikan ma inimesi oma elust välja nagu pilte ajakirjadest, et ma  ise jõuaksin iseendale kohale ilma kellegita, kes ise on ka OMA TRAUMAGA mulle ajju sõitmas. See traumabondimine on meeleheide, mitte inimlikult terve suhe, sest selles õigustatakse üksteise ülereaktsiooni triggereid. Ükski traumasõber ei ole identselt sama traumaga ja see võibki eskaleeruda mingiks skeemiks, kus me elame üksteise otsas teineteise peal välja oma kompenseerimata tundeid ja lahendamata muresid NII ET KEEGI EI SAA MIDAGI PEALE HETKE LOHUTUSE NAGU LITSIMAJAS.

meie kõigi ebaerilisus

Alustasin märkmete kogumist selle teema kirjutamiseks juba kuu aega tagasi, aga elu ja ülikool kasvasid üle pea, et siinset intiimetnograafiat tundmise teemadel edasi kirjutada. Enda mahalaadimiseks olen selle õppeaasta jooksul taasavastanud visuaalse kunstiga tegelemise, sest kui kogu elu kipub ümber sõnade keerlema, siis kaotab see kohati minus täielikult soovi end ka kohustusteväliselt omast algatusest sõnadega väljendada. Ülikool on tapnud minus luuletaja, aga süvendanud kunstnikku, ja kuigi selline transformatsioon on üsna ebamugav olnud, olen selle eest tänulik, sest leian, et ohtlik on jääda ainult ühe liistu juurde. Maailm jääks väga kitsaks, kui ma ühe tegevuse või žanriga piirduksin. AGA mu kalduvus radikaalsusesse on mind tänaseks toonud olukorda, kus mul on isegi kahju, et varem enda südameasja jaoks aega ei võtnud, sest kirjasõna on eelkõige olnud mind isiklikult, mitte institutsiooni teeniv tööriist. Eelmises postituses juba põgusalt mainisin ka empaatilist mõjutatust, mis pikemalt väljakirjutatuna tähendab ülitundliku tegelikkuses mõjutustest üleujutatud saamist - ja see on mu elukogemuse juures krooniline probleem, mis alati kordub. Ükskõik, kuidas ma ka edasi areneks, ükskõik, mis tasandil, juhtub üle saamine kõige laiemas tähenduses alati uuesti: midagi on korraga liiga palju ning ma ei suuda eristada väärtusi, mastaape ega perspektiive ja eksin ära. Ent selleks, et elus orienteerumisvõimet säilitada, tuleb meeles pidada oma loomust ehk natuuri.

Loodus koosneb aga miljonist detailist, mille omaduste iseloomu ei suuda ka teadus ette ennustada. Või kui suudab, siis väga väiksel määral ja isegi siis mitte sajaprotsendiliselt. Täiuslikkus koosneb ebatäiusliku ja täiusliku omavahelisest reaktsioonist, mitte sellest, mis inimese arvates peab täiuslik olema. Palju mõtlemine ei pruugi otseselt mingile lahendusele lähemale jõudmist tähendada, eriti kui mõeldud mõtted juba omakorda mõtlemisest mõtlevad. Seega tuleb teksti sisse kinni jäämist vältida elu enda kujundite edasi kandmisega ehk näidete toomisega, millest omakorda võib minu meelest elu kohta midagi adekvaatsemat öelda. Oluline vahe on muidugi ka elul juhtuda laskmise ja elu jälgimise vahel. Livin la vida loca vs participant observation if you know what I mean?
Ülitundliku inimese ellujäämine tähendab sisuliselt nende kahe elamise viisi vahepealses harmoonias püsimise suutlikkust. Esimene samm selle harmoonia suunas on eneseteadvustamine oma loomusest ehk ülitundlikkuse või muu (tavatundlike puhul) loomupärasuse arvestamisega ümbritseva keskkonnaga kohanemisel. Üldiselt võttes sõltub eluolu inimese kui sümboli paiknevusest seoses päritoluga nii geograafiliselt kui geneetiliselt. See tähendab: keskkonna mõju bioloogilisel tasandil kandub üle reaktsioonideks teda geograafiliselt ümbritsevate mõjutajate suhtes. Siinne indikaator ülitundliku näitena tähendab siis bioloogiliselt määratletud närviretseptorite tundlikkust, mis on muutumatu tegur, kaasasündinud paratamatus ehk geneetiline päritolu. Pealtpoolt vaadatuna on see omadus samaväärne tõdemusega, et osadel on sündides blondid juuksed, teisel punased --> osadel on paksem nahk, teisel õhukesem, jne. Kaasasündinud omadused määravad isendi ellujäämisvõime ainult osaliselt, sest suur roll on ka sellel, millises keskkonnas konkreetne isend viibib ja kui kaua. Näiteks kui punapea on ainuke blondide seas ja talle seetõttu erilist tähelepanu pööratakse, siis tema keskkond, olenemata sellest, et see on geograafiliselt sama blondidega, on teistsugune kui ülejäänud blondide jaoks, kellele nende juustevärvi tõttu tähelepanu ei pöörata. Analoog peitub ka kvantfüüsikas - jälgimisel muudavad osakesed oma käitumist. Reaalteadus ei suuda oma loogikaga selles osas midagi muud teha kui oletada, aga mida suudaks siis üksi ära teha humanitaarteaduski, kui ta oma kultuurianalüüsis ei arvestaks inimkeha mateeriat? Nii rakk kui molekul on omaette universum, mille sees olevad veel väiksemad osad omakorda informatsiooni edasi kannavaad. Konks on selles, et kui mingit osa jälgima hakata, siis muudab see oma käitumist. Aga kuidas saab korraga nii jälgida kui mitte jälgida, et mitte rikkuda loomulikku kulgu?
Kuidas elada nii, et elu oleks sujuv ja orgaaniline, aga mitte punnitatud ja ebaloomulik? Rakk võtab info vastu sellisena, nagu seda talle esitatakse, ükskõik, kust kohast see tuleb. Rakk ei saa minna kehast ära ja öelda, et ilgelt sitt keskkond on, ma ei taha enam selle organismi osa olla. Kui paljud rakud otsustavad et ikka ilgelt jama on olla, siis tekib haigus, mis tähendab, et füüsiline keha ei suuda keskkonnale vastu panna. Mu ülim eesmärk selle jutuga on see, et vaim peab olema teadlik, mis tema organismi mõjutab, sest mõistuse otsused üksi oma tahtmisega (see tähendab tema väljamõeldistega) eksisteerida ei saa, sest inimene on tervik keha ja vaimuga. Kui terviku osad eraldi tegutsevad, ega teineteist kuula (ilma mõistuseta keha on lihtsalt keha, millel puudub motivatsioon), hakkab toimuma lagunemine. Parem oleks sellest aru saada enne, kui osakesed meie sees teineteisest lootusetult kaugele poleks hargnenud. Oma viimaste nädalate kogemusest võin öelda, et olen just sellel piiril uuesti käinud, mistõttu saan oma lahkamistulemused  selle põhjustest, miks ma haiguse piiril kõlgun, siia laiali laotada.

Kevadsemester algas juba veebruarikuuga osalise tüdimusega. Pikaajaline rutiin koolis käimisega oli mulle juba tuttav ja ma teadsin, et samal viisil kui sügisel tuleb mul ka kevad edasi elada. Tausale jäi veel olmeprobleem, sest elasin ikka veel koos inimestega, kellega mu maailmavaated põrkusid. Need on pisiasjad, mis kuhjuma hakkasid ning oma lahendust ei leidnud, sest kuidas üldse saakski lahendada kellegi teise tahtmisi, kui need minu omadest erinevad? Mu pisiasjade korrashoiu palumine tulemust ei andnud, olukord ei muutunud ja ebameeldivus mu sees kasvas. Seda on väga raske tähele panna, kuna see on justkui "nähtamatu" probleem - teiste jaoks, aga minu jaoks väga selgelt välja paistev. Kuna näägutamine, enese korrutamine või karjumine ei ole mu repertuaaris, siis puudus tegelikult muu väljapääs peale välja kolimise otsuse. Millegipärast läks mul väga kaua aega, et sellega leppida, sest ma kartsin, et kui ma selliste asjade pärast ära tahan kolida, siis olen ma allaandja - elus on alati mingeid ebamugavusi ja ma peaks ju suutma neid alla neelata. Aga tegelt: kaua sa jaksad? Sinna juurde tuli üks hetk ka pingemoment koolitöödes, mis ajaliselt kattus lähedase inimese probleemidega, kellele tahtsin toeks olla. See kõik juhtus samal nädalal. Ja kuigi sain kõigega, mis minult oodati hakkama, ilmnesid klassikalised sümptomid (unetus, söögiisu puudumine, pidev väsimus) järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Edasine oli juba kergekujuline invaliidsus, sest keskendumisvõime ja töömotivatsioon olid kadunud. Kooli minnes hakkas kohe pea valutama, mõte ei töötanud, olin nagu vahakuju, kes ootas, et loeng läbi saaks, ise oma kujutluses juba kodus teki all. Ja kuigi see oli alles hiljuti, siis sellele mõtleminegi väsitab mind. Minu jaoks on väga väga ebameeldiv olla kellegi teise otsustest sõltuv, seega on üks selle olukorra järeldusi minu jaoks lahenduses olla päriselt mõnda aega veel suuremas erakluses, kui ma muidu olen. Poliitiline pinge tungib praegusel ajal niikuinii lausa magamistuppa välja, mistõttu on minu jaoks ainult loogiline maailmale see uks sulgeda, sest see on juba reaalne inimõiguste rikkumine, kui mu lähedale tikuvad inimesed, kes arvavad, et nad teavad paremini, kuidas mina ennast oma kehas tundma peaksin.
Ega ikka ei tea küll.
Ebatolerantsus poliitikas pole aga ainult mingi kauge meediamäng, poliitika on sisuliselt iga tegu, mis mõjutab teist inimest. Olen sellest ka varem rääkinud, et mingit poliitikat ilma filosoofiata pole ja filosoofia iseenesest on maailma nägemise viis. Kui ma üldse oma õpingutest mingi konkreetse kasu saan välja tuua, siis on see arusaamine, et on erinevad mõtlemisviisid, erinevad filosoofiad ja meil on alati valik, kuidas me mingisse nähtusse või olukorda suhtuda otsustame. See, mida me otsustame, sõltub tugevalt sellest, mida me maailma kohta teame ja millele me oma nägemisvõime üles oleme ehitanud. Kas me teame filosoofiat või filosoofiaid? Vastutada tuleb igaühel muidu iseenda arusaamise eest, aga mõistus on vaid üks osa inimese tervikust. Mõtlemine ei lahenda südamevalu, mis tekib ebaõiglusest. Mõnda tunnet parandab ainult aeg. Emotsionaalsed haavad on omakorda seotud vaimsete tegevustega: nende samade otsustega, mis vähemal või rohkemal määral mõjutavad teisi inimesi. Suuremaid sõnu kui suu räägivad teod. Ja kui üks neist ütleb üht ja teine teist, siis fuck off oma pasaga, see ei ole usaldusväärne. Sellisel hetkel muutun mina väga ebatolerantseks, siin on inimlikkuse piir, kus pole enam midagi edasi rääkida. Eelistan pigem öelda ja saada öeldud ebamugavat tõtt, kui manipuleerimist, keerutamist ja meeldidapüüdmist. Sellised fenomenid mürgitavad emotsionaalset kliimat - ja see on üks stressifaktoritest. Kuigi inimestele peaks andeks andma nende rumaluse, sest nad ei oska teisiti, kui nii nagu nad oskavad,  siis tunnistan ausalt, et olen veel liiga nõrk, et andestamisega hakkama saada. Ma suudan seda, aga mul võtab väga kaua aega, et oma tunnetest üle saada. Minu meele ja mõistuse vahel on veel lõhe, see on minu arenemise koht. Ma ei oska ilmselge rumaluse suhtes tolerantne olla. Minu üleolevus sealjuures on enesekaitsereaktsioon võimaliku valu ees, mida rumalad valikud tekitada võivad. Ja selle haavatavuse juures, kus ma endal olla luban, ilmub ikkagi mu lähedusse inimesi, kes selle üle irvitavad: "Sa oled liiga dramaatiline."
Sul on liiga paks kõht.
Sa oled valet nahavärvi.
Sa pole selline nagu mina.
Sa ei usu õigesti.

Teise põse keeramine, millele kõrvakiile edasi lüüakse, tundub liiga masohhistlik. Mõistmisel on  piirid. Ma ei saa nõuda, et inimene tahaks minust aru saada, kui tal endal selleks piisavat motivatsiooni pole. Keegi ei pea minuga suhtlema, nagu minagi ei pea suhtlema nendega, kes mu tundeid ei austa. Sellise tõdemuseni jõudmine on ehk märk introvertsuse süvenemisest, mis elukogemusest tulenevalt võib-olla paratamatu on, ent samas tean ka, et elu allub tsüklilisusele, algoritmidele ja faasidele. Kui ma ei saa enese suhtes ausaks jääda, siis kui adekvaatne ma üldse ümbritseva suhtes olla saaksin? Oma elu elan ma ju ise, mistõttu on mul õigus valida, kui see vähegi võimalik on, millest ma end mõjutada lasen.
On suur vahe ebamugavuse ja valu vahel - see on suurepäraseim tõdemus, milleni negatiivsete tunnete analüüsil jõudnud olen. Valu väljendub kõige selgemini reetmises, petetud saamises, ja tihti on selle põhjuseks enese lollus, ohumärkide mitte ära tundmine. Ja mitte keegi meist, ükskõik milline, ei taha saada haiget. Valu ees oleme võrdselt haavatavad, sama ebaerilised. Ülitundlikkus on üks paljudest eripäradest, võrdväärne ükskõik, millise teise suurema või väiksema kalduvusega inimloomuses, selle nüansiga, et kogeb emotsioone tugevamalt ja elab neid sügavamini läbi. Mina näen selles võimalust midagi oma eripära kaudu maailmale juurde anda, sest iseenda tundmaõppimine lähendab mind ükskõik, millise teise (võõra) inimesega, sest ma suudan teda mõista ilma eelarvamuseta. Ja tihtilugu pole see, mida ma avatud meelega mõistan just kõige meeldivam, see võib olla väga väga ebamugav, aga minus pole soovi kedagi otseselt selle pärast maha teha. Teisest küljest ei pea ma ka laskma kellelgi enda piiridest üle astuda. Fakt on see, et ma kannan teise inimese probleeme endas nagu need oleksid minu omad, ma olen liiga mõjutatav. See on järgmine asjaolu, mis lahendamist vajab. Et saada tugevamaks, pean ma vaeva nägema, kuid olen ka selles osas viimase aastaga edasiminekuid teinud, sest suudan enda eest vähemalt verbaalselt seista. Mu keha on veel nõrk, sest negatiivne mõju saab veel laastada mu füüsilist enesetunnet, kuid ka sellele on lahendus, mille plaani ma oma tulevikku vaikselt sisse kirjutan - läbimõeldult, et mitte meeleheitlikult rabelema hakata. Arenemine, harimine ei ole mugav. Pidev olukordadega ümberkohanemine on väga energiamahukas, aga kui mu sisemine telg on füüsiliselt, vaimselt ja hingeliselt tugev, on see kindlasti võimalik. Ma usun endasse ka siis edasi, kui mu "sõber" mind välja kannatada ei suuda. Isegi, kui ma tema jaoks piisavalt väärtuslik pole, ei tähenda, et see peaks minu väärtust minu enda jaoks vähendama.

peamised arusaamatused mitte ülitundlikutega

Rääkisin telefoni teel emaga peale viimast konflikti, mis mul korterikaaslasega oli. Suhted mu vanematega on olnud komplitseeritud ja sellega seoses, inimese psühholoogia kujunemisel esimeste elukogemuste najal, on need keerulised ka teiste inimestega. Mu ema on sellest vastutusest teadlik, mis mõju tal mu arenemise juures on olnud ning pärast seda, kui ütlesin, et me teieteise peale karjusime, tunnistas ta minu kirjelduse järgnedes, et see mehanism võib mul olla ülevõetud, sest meie oma perekonnas ei osanud asju muudmoodi lahendada. Ja seeõttu kujunevad ka minu tülid sõnasõdadeks, et see on viis, kuidas ma olen näinud, et tülisid lahendatakse. Olen tagantjärele sellisest tähelepanekust väga liigutatud. Mitte ainult sellepärast, et see on tõsi, vaid ka seetõttu, et ei ole enam isiklike sotsiaalsete seoste loomise arusaamas üksinda.

Olen ropult vaeva näinud mõistmtaks, et mu reaktsioonid inimsuhetele ei ole keskmise närvikavaga võrreldes adekvaatsed. Ma ei saagi kõigi eest rääkida, aga teiste inimeste emotsionaalse seisundi ülevõtmine ehk (ükskõik, mis vormis) energiate  tajumine on üks ülitundlikkuse konkreetseid eripärasi.  Sellise omadusega kirjeldatakse ka empaate, ja kuigi ülitundlikud on ka empaatilised (peegelneuronid), võib empaatia eksisteerida eraldi võrreldes ülitundlikkusega. Kuna empaaditripp on veidi eraldiseisvat ülitundliku omast, siis räägin enda seisukohalt, kirjeldades ühe tüli anatoomiat.
Ma ei oma piisavat kogemust ekstravertsete ülitundlikega, mul on ainult aimdus selle omaduse väljendumisest enda ekstravertsuse (sest keegi ei ole absoluutne ekstravert ega introvert) ja mõne oma lähededase inimese jälgimisest.  Neid eristab introvertsetest, kellele juba ülitundlikuseta on omane suurem vaikimine ja kalduvus üksiolemise eelistamisele, suhtlemise mastaapsus ning vajadus rohkemale tegutsemisele. Kuidas ülitundlik ekstravert oma jõuvarudega ümber käib, jääb seega mulle pisut müstiliseks, sest ma ei suuda ette kujutada, kuidas inimene kogu sotsiaalset infot, mis koosneb nii kontekstist kui inimeste erinevusest (ÜTI on väga detailne jälgija) endas protsessib. Seega ma ei ürita kedagi disrespectida, aga kui ma karjuma satun, ja isegi kui mu vastas on ekstravert  (vaatluse tulemisel kinnitatust leidnud), kes on vähemalt loomingulises mõttes intellektuaalselt ülitundlik, siis minu kui introvertse ülitundliku seisukohalt on garanteeritud, et korjan üles selle inimesega kaasas käiva emotsiooni. Siinkohal tuleb rõhutada väljendi ingliskeelset terminoloogiat: highly [sensitive person] > high ehk kõrge tundlikkusega inimene, seega toimub ülekanne metatasandil; on potentsiaalne reaalsuskonflikt. Anatoomiliselt koosneb karjuv tülitsemine järgnevatest komponentidest: mina, kellel on oma pinged, lähiajalugu, keemilised reaktsioonid ja temperament + tema, kellel on kõik samad nimetajad + meid siduv põhjus kindlas aeg-ruumis ehk teema. Nii, siiamaani on veel lihtne. Aga kujuta ette seda: ekstravert loeb kõik uudised läbi, reageerib neist pooltele omaette (tubli), osadele häälekamalt omaette (ikka veel tubli) - samal ajal tuleb ruumi hommikune introvert. See hommikune introvert siin kuuleb ainult vaikust segatud vee keemiliste reaktsioonidega, istub maha, et süüa, ja ekstravert ei suuda enam vastu panna ja hakkab oma senimaani talitsetud muljeid väljendama. No nii, aegruumi jagamise ühine teema on tõstatatud. Edasi läheb metaks: idealism, filosoofia, praktika, kogemuskäitumine. Reaktsioonile järgneb reaktsioon, mis on kummagi osalise puhul hargnenud sügavalt subjektiivsest lähtepunktist. Muidugi ei kavatse ma õigustada introverdi väsimust olulisemaks ekstraverdi väljenduslikkusest, aga see on paradoksaalne plahvatusoht. Psüühilised lävendid on by default erinevad.

Simone de Beauvoire' järgi on naine oma keha külge aheldatud paratamatumalt kui mees, millest ma uurijana saan luua allegoorilise ja naeruväärselt stereotüpiseeriva dihhotoomia, et naiselikkus on introvertne ja mehelikkus ekstravertne (aga samas kui sa järgi mõtled, siis..), ent introvertse ülitundliku maailma vastuvõtt on just sama  paratamatult kompleksne ja mitmetasandiline kui on naise aheldatus tema reprodutseerimisvõime külge - niiet see on üks peamisi konfliktsuse allikaid temaga suheldes. Ma ei ütle, et ekstravert on lihtne, aga ta on oma tegevuste paljususes pinnapealsem. See väljendubki konkreetselt selles, et ta suudab teha rohkemaid asju sama aja sees, mil introvert suudab tegeleda vähematega. Ja see on puhas loogika: samal ajal kui üks süveneb aeglaselt detailidesse, käib teine neist lihtsalt mööda ja saab palju kiiremini tehtud. Ent tagasi ülitundlikkuse juurde tulles tõestab isiklik kogemus pikaajalise pingutuse seost emotsionaalse investeerimisega. See tähendab, et eesmärgile pühendumine on esmajärguline, fookus määratletud ning impulsiivsusele jääb vähe ruumi. Põhimõtteliselt toimib see nagu raadiosagedus: et üht sagedust selgelt kuulda, peab see olema väga täpselt häälestatud. Ja kuna kogu see postitus siin on tegelikult natuke ka indulgents oma pattude eest, sest kellegi peale karjumine on minust rumal, siis tunnistan ka seda, et ma tõesti näen, et osad inimesed on lihtsalt lollid. Kui keegi tuleb mulle oma idealismi nina alla hõõruma, mida ta ainult teoorias elada suudab, siis puudub mul põhjus end tagasi hoida. Õigemini: mul läheb meelest ära, et trolle ei tohi toita. Mul läheb meelest ära, et kui ma talle ta ebatäiuslikkust meelde tuletan, ei võta ta seda fakti, vaid solvanguna ja nii on sitt juba ventikas ära käinud. Mu häälestus oli nii ratsionaalne, ja seda on ennegi ette tulnud, et see mõjub külmalt ja ebainimlikult - ma jään arusaamatuks, sest empaatia on olukorrast lahkunud, nähes, et seis on lootusetu: siin pole midagi kaasa tunda, kui inimene järjekindlalt enda sõnade vastu tegutseb. Ent kui mina ei ole emotsionaalselt tasakaalus, tähenduses, et emotsioon on välja lülitatud, et mõistuse tasandil laiemalt laveerida, siis leiab emotsioon mu välispidiselt ikkagi üles. Paras mulle. See on minu probleem, et ma paremini inimeste olemasoluga arvestada ei osanud.
Ma lahendasin olukorra sellega, et lõpetasin kogu suhtluse, sest juba pikemaajaline kalkulatsioon näitas ammugi, et sõprusesse see suhe ei kvalifitseeru. Sama süsteem on muuseas meestega ka, aga õnneks see on tunduvalt valutum: lihtsad mõõtmised tajude, emotsiooni ja mõistuse tasandil on piisavaks tõestuseks ükskõik mille kohta. Maailm näitab mulle andmeid, mina analüüsin ja kirjutan endale raporteid. Ja kogu selline süsteem on välja kujunenud ainult enese alalhoiu tulemusena.

Muidugi ma olen idealist, muidugi on mu emotsionaalse intelligentsuse standard liiga kõrge  ja mul pole mitte mingit õigust solvuda inimeste peale, kes ei tea seda, mis minu jaoks on sisseprogrammeeritud. Inimesele on omane mõelda teisega suheldes, et too on nagu tema, eelduses, et teineteist mõistetakse samamoodi. Tegelikkus on selles, et me mõistame teist eelkõige enda moodi, mitte sellena, kes teine tegelikult on. Emotsionaalselt intelligentsemad inimesed suudavad iseeneslikult arvestada sellega, et tõlkes (rääkimisest kuulmiseni) võib midagi kaduma minna. Aga mõni võtab taolisi arusaamatusi isikliku solvanguna. Mis on valik ega kuulu arvustamisele, ent otsustamist mõjutab see küll. Täiuslik pole meist niikuinii keegi, küsimus on ainult selles, kelle ebaperfektsust me suudame kannatada ja kelle oma mitte. Valulävi on mitmetasandiline, subjektiivne ja emotsionaalset süvenemist eeldav ning alati erinev inimlik omadus. Minul isiklikult on lihtsalt lõplikult kõrini inimsuhetest, kus armastatakse mu õrna ja nunnut poolt, aga kui mul on halb, kui mina endaga võitlen, siis keeratakse minust ära, tembeldatakse mind hulluks (jah, see on kõige domineerivam omadussõna) ja unustatakse kogu õrnus, mida ma olen kunagi väljendanud. Kas pole siis iseenesestmõistetav, et kavatsen kõik inimesed juba ette nahui saata, kes piisavalt head pole?

Ma ei oota, et keegi teine mind kaitseks. Ma teen seda ise, kontrollides, mis alustel ja kellega ma suhtlen.

stressiga toimetulek ülitundliku introverdi jaoks

Haigus hingab kuklasse. Kuna elu pole veel päris selline, nagu võiks, kipun ma tulevikku vaadates olevikuga tülli minema. See on asjatu ja paratamatu, aga juhtub ikkagi: ülestimulatsioon. Kui ma endale meelde tuletan, et see on füüsiline reaktsioon, mu kehaehituslik eripära, et retseptorid on ülekoormatud ega suuda enam infot vastu võtta, julgen ma aja maha võtta ka kõige kriitilisemana näivates olukordades. Stressis olles ei ole mõtet endale lisapingeid tekitada, sest see teeb olukorra veel hullemaks. Käin näiteks juba mitmendat päeva kodus keset päeva kõrvatroppidega, sest seinad kostuvad läbi. Aga kui keegi köögis minuga hommikul rääkima hakkab, siis mul võib kork ikkagi pealt ära lennata. Eriti kui ma olen pidanud niigi uinumiseks rohtu võtma, mis ka veel mitu tundi pärast ärkamist end tunda annab.

Vaimsete kõrgus- ja kaugushüpete sooritamiseks keskendudes olen ülimotiveeritud ja enda vastu väga karm, sest joonimööda liikumiseks on vaja fokusseeritust. Olen juba peaaegu alla andud inimestele, kes mu introvertsust sealjuures mõista ei suuda. Võiksin samahästi seinaga rääkida. Ja ma ei saa selliseid inimesi oma sõpradeks pidada, kes mu vaikust ei austa. See on väga konkreetne ja selge piir ega kuulu vaidluse alla. Kokkuvõttes pole see isegi traagiline, sest see on kõigest minu elu, aga ma suunasin selle blogi täna ametlikult ülitundlikkuse temaatikale, et keegi, kelle jaoks see piinav on, leiaks kergemini tee lahendusteni, mida ma ise igapäevaselt avastan. Sest armastada tuleb ennast igas olukorras.
Kõrvalseisjate reaktsioonid võivad teatavates olukordades kujuneda üheks pingetekitajaks, aga sellest, kuidas sellega toime tulla, olen ma alles hiljuti aru saama hakanud. Olukordade mõistmisel me aga koheselt tingimusi, milles viibime, muuta ei saa, ent mida saab teha, on lahenduste poole liikuma hakkamine. Üks kõige olulisemaid asju, mida ma enda teekonnal olen õppinud, on aja leidmine ainult iseenda jaoks. Pärast seda, kui ma natuke vähem kui aasta aega tagasi, pärast mitmendat psühhoteraapiat lõpuks oma loovterapeudiga jälile jõudsin, et olen ülitundlik, olen oma isikliku aega ja ruumi eriti vabalt suhtunud. Kadus ära see pinge, et ma pean inimeste keskel olema. Kui käisin algklassides meeldisid mulle kõik tunnid rohkem kui vahetund, sest see oli kõige lärmakam. Hilisemas elus lasin end mitmetel inimsuhetel samamoodi, olukorra üle kontrolli mitte omades, ülekoormata.  Olen sellest kõigest õppinud paremaid valikuid tegema, aga see on ilmselt terve elu kestev protsess, kuidas oma tervist säilitada.

Ükskõik, mis toimub, on kindel see, et muutus algab minust endast. Kui ma olen väsinud, siis pean puhkama, sest kui ma ei puhka, siis jään haigeks. Keegi teine ei saa minu võimekust mõõta ega näidata mulle rohkem ausust kui ma ise. Et enda emotsioonidega toime tulla, tuleb nendega pidevas kontaktis olla ja teha sellest harjumus, sest see, kuidas ümbritsev muutub ei saa ealeski täielikult meie kontrolli all olla. Oluline on vahet teha, kas see, kuidas ma end tunnen on seotud sellega, mis toimub mu sees või mu väljas, sest siis on veidikenegi kergem arusaamatusi lahendada. Ma ei tea täpselt, kas ma isegi veel seda päris hästi oskan, aga ma toibun konfliktidest kiiremini küll, nüüd, kus ma mõistan, et mitte keegi pole täiuslik. Nii kriitiline, kui olen endaga, kipun olema ka teistega - see on faas, kus ma enesearengus praegu olen, mistõttu olen enamuse oma tutvusringkonnast peaaegu välja lülitanud.
Ülitundlikkuses on ka midagi infantiilset, sest me oleme välismaailma stimulatsioonidele väga vastuvõtlikud. Põhimõtteliselt kõik on võimeline meis reaktsiooni tekitama, eriti kui me tasakaalus pole. See on võrdselt nii kodutu tänaval, kellegi parfüüm kui ka ajalehe artikkel. Detaile koguneb väga palju ja mõnikord ei peagi otseselt midagi juhtuma, et üleküllastumine tekiks. Ülitundlik inimene võib mingi hetk lihtsalt end väga väsinuna tunda. Samamoodi mõjuvad ka ebaaregulaarne magamine, nälg, janu ja introvertide puhul liigne suhtlus/inimeste keskel olemine. Mul on kaks sõpra, kes on ka ülitundlikud introverdid, kelle tööd on üsna sotsiaalsed - ühel rohkem, teisel vähem, ent mõlemad tunnistavad, et vajavad üksioleku aega, et end laadida. Ja puhkus tähendab seda, et ei pea mitte midagi tegema. Laetuna on nad mõlemad 100% kohal. Ka mina leian, et ainus viis, kuidas ma üldse midagi teha tahan, on täielik pühendumine, ent nagu ma alustasin: see pole oludega alati kooskõlas. Ja kui olud pole täiuslikud, tuleb ise sedavõrd tugevam olla. Ära tuleb tunda ainult see piir, kus tervis otsa ei saa.

Fakt on see, et ülitundlikkus ei ole miski, millest on võimalik üle saada. Inimesed on mulle elu aeg öelnud asju nagu: "ära siis nutma hakka" või "sa ei saa nii tundlik olla, nii ei saa ju elada". Kahjuks või õnneks pole võimalik seda omadust endalt maha saagida ja esimese asjana tuleb tundlikkusega iseenda sees rahu teha.

kuidas ainult sirgelt edasi minna

 Samal ajal, kui mina end detailhaaval õiglasemaks ehitada üritan, istutakse veel ikkagi sama vere ikkagi sama erinevates vaimsetes ruumides. Ikkagi keegi joob ning keegi joob tänaval ja keegi joob mitmendat aastat end kurbusest surnuks. Ma lähen tänavatele, kus olen viibinud kõige kauem. Ja ka täna ei ole mul kuhugi kiiret. Mul polegi vist üldse kunagi kiiret olnudki, kuigi ma tean, mida see tähendada võib. Midagi olen ma ajast näinud ja midagi olen ka sest tundnud, aga leidnud sellest kõigest vaid viisi, kuidas liikuda märkamatult aja sisemise voolamisega koos. See ei ole mitte midagi enamat kui vesi, aga nõuab väga palju vaikust, et tema voolamisest aru saada. See tuleb mõtetest sama palju kui mõttetusest.

Aga enne järgmist matust oleme me leidnud tee teineteise juurde. Ma olen lihtsalt vait, sest tunnetevoolus ei ole ükski teisest tähtsam. Iseasi on surve tugevnedes mäletada, mis seal enam oluline on. Kas teine inimene? Privilegeeritud on see, kes on mu tajude tajumisele kõige lähemal. Ja see, kes tõesti selline on, pole eales seepärast enesest kaugemale jäänute suhtes üleolev. Selline on armastuse seadus, et see on umbisikuline ja kõige otsesemalt võttes ülimuslikult kogetav ainult taju kaudu. Taju ärataja on tegude kogemine. Polegi niivõrd oluline, milline tegu paistab, kui on tuntud, mis on selle teo tundeline põhjustaja. Selles aspektis on järelduste tegemine pealispinna alla süvenemise kohustusega. Minu jaoks näib selline elamine vältimatu ja ainus mõttekas võimalus. Seda enam, et ma pole sellises maailma nägemises üksinda, kuigi vähemuses. See on peen juga suures voolus, ent kindlasti üks kogu liikumisest. See näeb nii palju liigutades end minimaalselt.

Niiet nüüd otsustan ma veelkord ainult kindla, mitte küsitava või ettekujutletava kvaliteedi järele kõiges, mis minu otsustada on. Valin iga hetk vaikuse lärmi üle ja probleemi asemel lahenduse, igal juhul pigem sügava ühenduse kui üritadapüüdmise. Taolised on mu eelistused, kuigi tean, et kõike ma elus ise korraldada ei saa. Mul on reaalselt tunne, et ma ei viitsi enam mitte kunagi teha teistsugust nägu sellest, mida ma päriselt tunnen. Hooman muidugi, milliseid konflikte see tekitada võib ning seetõttu treenin end teadlikult poolebamugavustes pokerface turniiridega, arendades endas välja formaalmeeldivuse, mis ainult tugevdab mu kaitsesüsteeme, millest absoluutselt  mitte keegi ilma minu loata üle astuda ei saa. Ja kui inimesed mind kardavad (kuigi ma ei viitsi kunagi nii palju vaeva näha, et kellegi peale otseselt kuri või õel olla), siis on see märk austusest ja see on minimaalne, mida üks elusolend teise vastu tundma peaks. Need jõulud on kõige selle kinnituseks, sest meeldetuletus kolme erineva generatsiooni terviklikkuse moodustamatusest ainult süvendab mu edasi rühkimise vajadust. Ja erinevalt kõigist oma lihttöödest leian ma edaspidi veel rohkem rahuldust ükskõik millest, mida ma nüüd, tundes oma iseloomu paremini, teha kavatsen. Ideid on mul jälle muidugi rohkem, kui üks inimene korraga teostada suudaks, ent iseenesest ongi just see omadus üks mind mu konkurentidest eelistatavaks tegev. Ma olen välisest sõltumatu mängija. Ainus, mille ma ära pean otsustama, on ainult mäng, mida ma mängida tahan. Mäng. Mida MINA mängida TAHAN.

Sest mitte miski ei rahulda mind rohkem kui iseendale püstitatud eesmärgid. Ja kui jumal tahab, et ma peaksin sealjuures minust sõltumatuid suremisi pealt nägema, siis nii peab olema. Ma poleks ju siis nii rahulik ka, kui ma ei teaks, et soojal hingeõhul ka vastand on, ega ju...

emotsionaalsest sotsiaalpoliitikast

Liiga palju on kõike. Olen omalt poolt välja lülitanud nii palju kui mu võimuses on, aga kogu see semester on mässive sisemine emotsionaalne puhastumine, pluss täiesti uus info ja sotsiaalne keskkond. Ma adun ülepinget igal tasandil ja olen varju pugenud, et mitte mõranema hakata. Õnneks pole see midagi emotsionaalset, kuigi mingi suhtedraama hõljub mu lähedal alati, nagu elektriliinid peakohal. Kuskilt peab ju vool käima. Ma lihtsalt ei jaksa enam mõtelda, aga tunda pole nagu ka mitte midagi. Lihtsalt ei reageeri. Ma olen üksi. See ei ole halb ega hea. Selline null-seisund, kus ainsa mõttena võib tekkida, et miks ma siis olen. Peab mingi missiooni välja mõtlema endale. Ja siis hakkama rolli täitma? Muudkui fiktsioon ees ja reaalsus järel?

Joont tuleb hoida. Selles on kogu eesmärk ilmselt. Kontrolli oma tasakaalu kõikumisele, keskendudes paigalhoidmisele rohkem kui kõikumisele. Suur joon, mitte mingi miinus. Iluvead on suva, üldine dünaamika peaks mu autentsust säilitama. Või agentsust.
Aga miks ma midagi ei tunne? Mulle näib, nagu ma kaotaksin oma emotsioonidega ka oma mälu ära. Miski ei nakku mu külge, kui see pole kokkusegunenud tundmisega. Samas - võib-olla ongi see märk üleliigsest puhastatud olemisest. Tõeline jõuab kohale ilma üleliigsete emotsioonideta. Nagu näiteks tõdemus, et armastus ja usaldus toimivad ka teineteisest sõltumatult. Võin kedagi südamest armastada, aga kuna oleme näiteks piisavalt tülitsenud või on lihtsalt olnud lahkukasvamispunkte ja arusaamatusi (valesti tõlgendamisi), siis emotsionaalne side on katkendlikuks kulunud. Aga usk ja armastus, need ei ole emotsionaalsed kategooriad, vaid tunded, mis on faktid. On ülim mõttetus vaielda usu ja armastuse tähenduse üle, samamoodi, nagu on ka mõttetu pidada nende pärast sõdu. Ja nii kui ma olen öelnud mõttetu, on see ka kõige tähtsam ja ainuvõimalik põhjus, milleks üldse midagi teha...

Üleeile lõppes mu jaoks ametlikult semester ära, tegin viimased kodutööd ja läksin teaduskonna jõulupeole. Ühtlasi läksin üle oma introvertsuse nagu kõrgushüppaja, kes Olümpial maailmarekordi sooritab. Muidugi võttis see ülemeelik ekstravert kõikvõimalikke rohkem ja vähem teatraalseid poose, mis mulle endalegi tagantjärele veits hämarateks piltideks jäävad, ent see pole otseselt see põhjus, miks mind miski seest kripeldama on jätnud. Pean tõdema, et mu sotsiaalsed oskused võiksid paremad olla. Kogu austuse juures oma loomuse suhtes oleks mul ka aeg end rohkem ühiskonda siduda ka sotsiaalse entiteedina, mitte ainult rolli täitjana, vaid adekvaatse funktsioneeriva üksusena. Appi kui igav see tundub, kui ma selle niimoodi välja kirjutan. Point on lihtsalt selles, et ise veel paremini valitseda seda, kuidas ma end tunnen, mõistes midagi, mida ma poliitilise korrektsuse juures veel ei mõista. Isiklik integreerumispoliitika.
Loogika arendamine toob endaga kaasa ka viisakuse (ja muidugi samal ajal ka ebaviisakuse) sügavama mõistmise. Mu sotsiaalsed käitumismustrid on suures osas üles ehitatud tänavanurga slängi, autosõitude vaikuse, mingisuguse allmaailma kultuursuse ja sügavalt intiimsete üks-ühele sõprustega. See ei ole liiga tavapärane pagas, millega õppejõudude kui inimestega connectida. Ma hakkan automaatselt võimu õõnestama, kui ma seda mingilgi tasandil tajun. Automaatkäitumine. Aga võib-olla peaks sellisest enesekaitsest lõpuks ometi loobuma?
Üksikisiku tasandile laiendatuna töötab see aga uue avastusena. See sama uus dimensioon armastan, aga ei usalda on pannud mind rääkima "ma-ajan-sulle-sama-sitta-vastu" keeles. Ent see on ju ka loogika väljendus: et end endast teistsugusele emotsionaalsele kultuurile selgeks teha, tuleb rääkida teise kultuuri esindaja keeles. Sest kumbki dialoogipartneritest peab mingil tasandil järeleandmise tegema, kui me suhtlemist vastastikku ise välja ei lülita. Ja kuigi kind of mõttetu on olla usaldusteta suhetes, siis armastus kaalub faktina üles usalduse emotsionaalse kategooria. See on see, mida ilmselt perekond meile õpetab. Olen suht kindel, et mu isa ei usalda mind, et ta on korduvalt minus pettunud olnud, aga see ei muuda meievahelisi sidemeid. Ja nii on intiimsuhetes samuti: ma usun meie armastusse ja olulisusesse teineteise eludes, et ma annan sulle alati uue võimaluse; et mulle jääb alati usk, et usaldusel meie vahel oleks võimalik kasvada meid sügavalt siduvamaks. See omakorda taandub eraldi teemadeks keha ja vaimu truudusest, sest üks ei kinnita automaatselt teist. Jne.

Teemad ühesõnaga hargnevad päris laiali. Praegu näen ma lihtsalt niidijuppe, mille kokkusidumine polegi minu asi, sest elu näitab, et mina saan valitseda ainult iseenda otsuseid ning oma vajaduste ja motiivide teadvustamine on vähim ja enim, mida igas hetkes ma teha saan. Olukorrad lahendavad end ise, ma pean lihtsalt suunda jälgima. Nii kaugele, kui silm ulatub.

illegaalne vaesus

Viimaste nädalate kulminatsioonis näen ma niisiis ainukese lahendusena eraklikku, musta riietatud eluviisi. Nägin just enne ärkamist unes üht kallist snoobi inimest, kes sattus mu ellu kõige õigemal põhjusel: mu loomingu, ainukese tõelise töö tõttu. Üldsegi, kui hakkan mõtlema selle peale, kuidas ma kellegagi tutvusin, annab see ette justkui helistiku, mis võtmes meie suhe edasi kujuneb. Siit tulenebki ehk esimene põhjus, miks ööklubid ja meelemürgid välistatud on - üsna tõenäoline alus ebastabiilsetele suhetele. Jumal, kui palju on selliseid, mida ma enam eales kogeda ei taha! Aga snoobi juurde tulles ei pea ma tema luksusearmastust üldsegi negatiivseks omaduseks. Kuigi olgem ausad, ükskõik, milline omadus, mis on ekstreemne, võib saada hukatavaks (nagu minu histrioonilisus näiteks). Seda omadust oleks üsna lihtne ka minu ellu sobitada, sest ma võin kindlalt öelda, et olen maitse suhtes väga valiv. Ja see ei ole omadus, mis ajaga taandareneks, sest mida rohkem ma oma meeli teritan, seda teravamaks need lähevad. Siit hakkame jõudma kvaliteedi juurde, mida ma igapäevaselt taga ajan. Kvaliteet räägib midagi põhjalikkusest.
Me istusime kohvikus ühise tööprojekti asjus. Ma vist ise kutsusin teda, mis on ebaminulik. Me ei tellinud midagi, see polnud tähtis ja ilmselgelt polnud mul raha, nagu praegugi pole. Oli mingi telefonikõne või vetsuskäik või midagi sarnast, et me eraldi ruumidesse sattusime. Kui tagasi tulin, nägin teda šampanjat joomas. Ma isegi ei tea šampanjast midagi eriti, aga temaga koos oleme seda joonud ja see oli suurepärane. Šampanja ilmumine mu ellu välistas Somersby eksisteerimise võimalikkuse. Kui sa oled kunstnikuga armatsenud, siis ehitajaga keppimine ei ole enam variant. Jne. Ta oli tellinud ühe pokaali. Mu alateadvus on ametlikult kuulutanud leina minu ja mu sõpradel vahele meie majandusliku ebavõrdsuse tõttu.

Tead, millest ma iga päev unistan? Et mul oleks selline sissetulek, millega ma saaksin endale Tallinnas oma isiklikku mulle sobivas rajoonis mulle päriselt meelepärast korterit üürida nii, et mul oleks võimalus ka tervislikult ja hästi süüa, osta restoranist mereande ja šampust, kui ma tahan, või lukskusparfüüme, sest ma armastan parfümeeriat ja kunsti! Kunsti osta, sest see on elu essents! Ma nii väga unistan, et see kõik on võimalik rahaga, mida ma teenin päriselt oma kõige paremate oskuste pärast. Ma nii tahan sellises tulevikus elada. Praegu pole see lihtsalt veel kuidagi kättesaadav, aga ma tean, et olen teel. Jagatud laguneva 90ndate remondiga Lasnamäe korter hoiab mind, ja ega ma selles osas siin riigis kindlasti üksi pole, selles ajastus kinni nagu Grossipood RetroFMiga. Sotsiaalne kihistumine on reaalsus. Ise ma valisin kunstniku tee. Oleks veel mõne aasta kaubanduses või vabrikus sama koha peal töötanud, oleks ikka karjääri teinud ju. Veits oleks ikka palka juurde saanud. Veits debiilim ja kibestunum ja sotsiaalselt veel ebaadekvaatsem oleksin ka olnud. Nii õigustan ma end iseendale. Et ma olen pühenduja, et ma olen paraneja ja areneja. Kooli kõrvalt tööl käimine ei ole veel sel aastat variant, sest fookus on veel kerge libisema. Võtan nii palju ainepunkte korraga, kui vähegi võimalik. Sel semestril 36 polnud ülepingutamine, niiet järgmisel proovin 42. Ent tean ka üht tuttavat, kes tegi baka kahe aastaga ära, mis tähenab iga semester 60 EAPd. Nii tark ma lihtsalt pole. Minu loomus on aeglane introvert ja ma ei kavatse sellepärast veel rohkem häbi tunda, kui ekstravertne läänelik raam mulle niigi peale surub. Ausalt öeldes väldin ma kohati ka seminare, kui ma tunnen, et mu 1/4 suhtlemisvajadusest täis on. Sest ma ei saa teha midagi, mis mind haigeks teeb. Ja ma olen oma tunnete peitmises kohutav, kui ma väsinud olen. Mu nägu on nagu teatrietendus, ausõna. Kuidas ma saaksin mitte histriooniline olla?

Ma pigem istun oma armsaks dekoreeritud odavas toas, ümbritsetuna naabritest, kellest paremal pool elava omal kuulen iga söögikorda meie ühiste pistikupesade ühenduskoha kaudu, tema omad köögis, minu omad kirjutuslaua kõrval, kus ma enamus aja istun. On kuulda nii praadimist, kallamist kui klassikalist raadiot (jumal tänatud hea valiku eest). Üleval on häälekalt seksivad venelased ja all vist mingi vaimuhaige, kes veab reagulaarselt mööblit ühest kohast teise ja minu all olevas toas kuulab üht ja sama räpilugu ning karjub sellele hülgemoodi midagi roppu vene keeles peale.
Sain augusti lõpuks käsikirja toimetamise ja komplekteerimise tehtud, olen seda hakanud tuttavatele laiali saatma, aga otseselt mingit vastukaja olnud pole. Või kui, siis midagi, mis ei räägi tervikust. Ainus tunne sellega seoses on see, et ma pean ikkagi kõik algusest lõpuni ise ära tegema. Praegu on mul üle kümne suuremas formaadis illustratsiooni pooleli ja filosoofia ja teadustekstide lugemise vahele sobib pintsli ja liimiga mäkerdamine päris hästi.
Tänasel päeval vaatan ma eelnevatele kuudele tõdemusega, et olid ajad, mil ma käisin peol ja sõitsin öösel taksoga linnast koju, sest esimesed kuud sel semestril läksid vähe kergemalt, kuna isa toetas mu kušetiostmist. Mida ma üldse ei oodanud, ausalt, ma olin ise selle jaoks raha kogunud. Üldsegi ei taha ma kellelegi teisele sellistes asjades loota ja ega ma ei peaks ka. Aga kui mingite sõpradega kestab juba aastaid sama teema, et nemad maksavad arveid, sest nemad tahavad restoranis käia ja minuga seal aega veeta või mind peole kaasa võtta, siis tegelikult taandub see minu kinnimaksmiseks. Jaa, ma mõtlen ka, et kui mul oleks raha, siis ma jagaks seda ka nendega, keda ma armastan. Kokkuvõttes on rollis, kus ma kunagi teisele midagi osta ei saa, olla alandav. Isegi kui rikkamad ei arva, et nad mind haletseksid, siis nad teevad seda. Ma olen selle tunde sees nii kaua edasi-tagasi hõljunud, võttes eri hoiakuid, et seda haledat sotsiaalset erisust vältida, a la et mina teeksin sama või ta teeb seda minu seltskonna pärast või ma ei pea end halvasti tunda, et tal on raha jne jne jne. Kulminatsioon toimus muidugi suvel, kui üks mu sõpradest lihtsalt mulle raha pihku pani. Kuna mu vanaema on seda ka teha armastanud, siis ma teadsin, et tagasi lükkamine oleks solvav. Ja mul olid sel hetkel jälle ka näpud täiesti põhjas. Loll olin, et vastu võtsin. Oi, kui loll. Kuu aja pärast soovis see sama naine minuga magada.
Vastuolu teeb rõhutavaks asjaolu, et mu sõbrad on tihti üle keskmise teenivad inimesed, nagu pearaamatupidaja, juhataja, vms, inimesed, kellega mul intellektuaalselt hierarhiat ei ole, ainult eriala on erinev. Selles valguses näen ma muidugi selgelt, miks vanemad kardavad oma laste kirjanikustaatust ja seda igati taunivad. Ma näen kui mõttetu sitt on olla kunstnik, kui sul ei ole isu kellegi perse pugeda. Minu koostööd kirjanikuna on vähemalt alanud potentsiaalsetel alustel ja kuigi need alati kuhugi välja pole viinud, siis ma ei kahetse riskimist. Kunstnikuna ellu jäämise eesmärk on juba iseenesest risk, sest nälg ja võlg tulevad selle kutsumusega automaatselt kaasa. Aga noh, see on vaimse vabaduse hind, sest rõhk vaimul tõmbabki ju energia ära selle vastandilt mateerialt. Sel põhjusel ei mõtle ma endast enam kui kirjanikust juba mõnda aega. Mu pooleliolevad projektid on lihtsalt tööd, mis tuleb lõpetada, sest need tuleb lõpetada. Ma tõestan endale, et suudan oma ideed ellu viia, mitte kellelegi teisele. Sest küsimus on pühendumuses.

Et oma häid isikuomadusi säilitada, ei saa ma neid minetada vähem heade omadustega mingit mõttetuid sente teenides. Jälle jube riskantne asi, mida öelda, aga ma ei tulnudki siia ellu end täis sittuma. Mul on õigus kaitsta end kõige eest, mis mu eesmärkide täitumisel ees seisab. Kaasa arvatud mu aja ära ostmine. Kui see just väga hästi tasustatud pole ja mind millekski, mis ma ei ole, ei kohusta. (Sellisel juhul saaksin ma muidugi eriti selgelt haletsuse minetada.) Aga selle nimi oleks siis ju töö.
Tööd mulle teha meeldib. Ja raha selle eest olen väärt saama ka.

Mul on tunne, nagu mul polekski enam kedagi vaja. Mul on ju umbes kolm sõpra ja perekond, kust ma pärit olen. Saan nendega nüüd läbi. Olen täielikust naiivsusest teise äärmusse läinud ja muutunud suhteliselt emotsioonituks. Stabiilne elu, kuigi kasin, ja filosoofia õppimine on tundlemisele peaaegu lõpu teinud. Ja niimoodi hulbin ma vee peal, olles oma koristamistega justkui kuhugi välja jõudmas. Aga sellest olenemata on veel ikkagi november. Nüüd on mul täiskasvanu kurbus?

Mu elus ei juhtu enam midagi suurt ja sensatsioonilist ja see on tegelikult nii hea. Ma ei reageeri enam juba pooltel aegadel ka ekstravertide emotsioonidele. Sest ma ei pea. Keegi ei tule mind emotsionaalselt manipuleerima nahui. Seda on küll juba piisavalt olnud. Praegu on peaaegu semestri lõpp ja ma olen jumala korralik olnud. Ainult see hooajast tingitud depressiivsus on sel kuul õõnestanud, aga see on igal aastal samamoodi. See pole midagi hullu. On olnud raske kuu, aga on õudsemaidki asju juhtunud. Tähtede seis või lihtsalt mingisugune kohalejõudmine - aga ma tunnen, et olen jälle mingi uue edasimineku teinud, sest ma ütlen iseendas teadlikult lahti inimsuhetest, mis mind ei teeni. Jälle. Inimsuhetest. Ei saaks öelda, et ma poleks kelleski pettunud, aga see ei ole niivõrd solvumine, mis mind ajendab, vaid mõistmine, nagu oleks lõpuks valemi ära lahendanud. Sest inimesed, kes mu ellu tulevad on seal millegi pärast. Ma pole üldiselt kellestki kinni hoidnud peale oma obsessioonide või teiste illusioonide, ent nagu need sõnadki juba reedavad, siis pole neil otseselt inimestega, sellega, kes nad päriselt on, midagi pistmist. Et mulle jõuab kohale, et samamoodi, nagu on nii mõni olnud minu fantaasia sihtmärk, olen mina ise olnud kellegi emotsionaalne käterätik. Olen aastaid olnud liiga lähedane liiga labiilsete inimestega, mis on lõpptulemusena moodustanud ka ebastabiilsed inimsuhted, mis on täis pidevat mürgi lahjendamist mürgiga. Ja kuigi ma olen INFP, karakteristikuga Mediator, siis olen ma otsustanud, et ma ei kavatse enam oma isikliku emotsionaalset energiat vahetada lihtsalt sellepärast, et keegi on kerjus. Ma ei pea kogu aeg halastama ja püüdma kõigile vastu tulla. Kui mina valitsen oma olevikku, siis valitsen ma ka väga tõenäoliselt oma tulevikku ning mu jaoks on oluline mõelda, mida ma sealt eest tahan leida. Sest ei saa unustada endalt küsimast: kas see, mida ma praegu teen, teenib mind?
Seda võib muidugi lugeda egoismi paradoksina, aga praegu on mul veel enam hardcore variant iseendast olla, sest mitte keegi teine ei hakka mulle seda elu ehitama kui ma ise. Olles iseenda vastu toorelt aus näen ma ka teiste sitta selgemini läbi - ja tean sellest siis hoiduda. Kusjuures nende inimvalemite tulemuste juurde jõudmine ei vähenda mu armastust nende suhtes. See ei ole midagi, mida ma kinni oskaksin keerata. Aga see on teadmine: kuidas me teineteisele mõjume ja miks. Mida tahab teine minult ja mida mina temalt. Kui need asjad omavahel harmoonilises ühtimises pole, siis ei näe ma mingit põhjust 1. tülli minna või kedagi hakata paika panema, et end paremini tunda või 2. edasi suhelda. Ja ma absoluutselt ei tunne end halvasti, et ma tunnen ükskõik mida ma parasjagu tunnen. Enamasti on see lihtsalt ükskõiksus. Sest võttes arvesse väga palju faktoreid, mida ma läbi häkkida suudan, paljastab tõde end mulle ilma ühegi emotsioonita. Sa tegid seda, mina tundsin nii. Kõik. Mis seal enam rääkida on? Või lahendada?

Mu kõige suurem patt on kodutööde mitteõigeaegne esitamine. Reaalselt. See on ainuke vale asi, mida ma suudan praegu teha. Ja vahest ma nii nästy olen ka.

armastades liiga palju

Kuidas rääkida millestki, mida on juba nii palju olnud ja kordub samasuguste sümptomitega ilma, et saaksin seda vältida? See kõlab kroonilise haigusena. Minu idealism on otsene põhjus, miks ma depressiivsusest mitte kunagi päriselt terveks ei saa. Intellekt on keha needus. Robotite kõrvaltjälgimine on vahepealne etapp suunal, kus me ise neiks muutume. Või - kas me üldse midagi muud olemegi olnud, kui mõelda inimese kui liigi massilise mõjutamise võimalikkusele?
See kaldub juba filosoofiasse, mis on päris kindlasti vaimne depressiooniga nussimine. Aga ega see naise ja mehe vahelistest intiimsuhetest ka väga palju erine.

Hakkasin lõpuks ometi hapkomani raamatut lugema ja mõistagi on seal omajagu äratundmisi, kuigi vaatlen seda ikkagi eelkõige antropoloogipilguga kui entograafilist materjali: toores tänavaelu kirjeldus otse sealt tulija suu läbi. See on minu jaoks kõige usutavam formaat ükskõik, mis tahes teiste kultuuriliste koodidega kõrvutatult. Aga narkomaania mõiste kannan ma sujuvalt laiali armastuskultuuri uurimissfääri. Kui ma 2010ndal aasta lõpul Tartu Ülikooli folkloristika seminari teemaks narkokultuuri tahtsin võtta  ja mu õppejõud ütles resoluutselt, et "see on liiga ohtlik teema", siis leian end täna armastuskultuuri peale mõeldes samalt seisukohalt. Toonane õppejõud võis ilmselt peljata liigset uudishimu välitöö/praktika või mõne intervjueeritavaga seoses, ja rääkimata sellest, mida selline suhtumine tähendab akadeemilise pädevuse sisulisuses, saan ma tagantjärele lõpuks aru ka õppejõu kui vanemliku järelvalvaja(!!!!) isiklikust agendast inimlikult tasandil.
Kogu oma armastusse uskumisega pole ma siiski tänaseks päevaks ei midagi rohkemat ega vähemat kui ainult usklik. Noh, tinglikult äkki mingi prohvet - aga see mõjuks inimestele, kes mu taustaga distantsilt, aga järjepidevalt kursis on, kindlasti juba ühe teise haiguse märgina.
Täitsa vittus, ma mõtlen praegu oma maine peale.
Ühesõnaga: rääkida narkomaaniast on peaaegu sama, mis rääkida armastusest. Tehnilised võtted erinevad, keemilised võib-olla nii palju mitte. Täiesti eraldi teema armastuskultuuri sees on veel armastuse ja narkomaania ristamine. Ent kui päris aus olla, siis narkomaania mõiste pole ka piiratud ainult illegaalsete ainetega, sest etümoloogiliselt on tegu tuimestajaga. Aga narko ja armastuse kõige siduvamaks lüliks on sõltuvus heaolutundest. Kui näiteka piirata heaolutunde päritolu eostatud munaraku arenemisega paralleelseks tajuks, st munaraku ja seemneraku ühenemishetkest peale, kui uus organism arenema hakkab, omistab ta ümbritsevast kasvukeskkonnast infot, mis määrab tema ellujäämise ja edasise arengu tingimused, siis tundub mulle, et isiksuse tüübi vaimsed võimed/tundlikkuse määr võib olla seletatav tema hilisemate kogemuste kinnistumisel just talle omaste iseloomujoonte näol. Vaimne areng ei ole ainult toidu ja füsioloogiaga seotud. Elu on eeterliku ja raskemateeria sümbioos.
Aga nagu ikka ei tee ka selline teadmine meid mitte kuidagi õnnelikumaks. Ent mida aeg edasi, seda rohkem ma mõistan, et peale aru saamise ei ole siin elus väga midagi. Olen tundud piisavalt kohutavaid tundeid, piisavalt palju end ravitsenud, piisavalt teinud teistele oma läbiseedimata valudest tingitud käitumisega haiget. Olen sellest kõigest väsinud. Ja ma valin oma mineviku unustamise, sest sealt pole enam midagi üles kaevata, mitte kuhugi sügavamale enam minna ei ole, sest refleksid, mis mu kehas end meelde tuletavad, on piisav teamine, et olen juba elanud. Mis ma nende munarakutasandini ulatuvate teadmistega edasi teen?

Soovida midagi, kohata kedagi, minna lasta. Kõige hullumeelsem on hoopis see lähedus, millega tagamõteta soovid täituvad. Nagu siis kui inimene vaatab teeviidalt koha, järgneb viidale, jõuab kohale ja see pole kunagi ainult see nimi. Ma tahtsin lihtsalt minna ilusaid poisse vaatama, ma tahtsin lihtsalt saada õiglast hinda oma töö eest, aga ma lihtsalt olin liiga aus. Mul ei olnud plaani peale musta ja valge. Ja nüüd on see mu vastu hakanud töötama. Kõik sõnad on järsku kolinud kõigile maja korrustele ning mõni kajab keldris sosistatult maja katusel täiesti kõrist, et ta tapab end kohe ära, kui ma vait ei jää. Niiviisi on mul tunne, et ma ei oskagi midagi muud kui suitsu teha, põrandat pesta ja vett juua. Et järgmine peale valu tundma õppimist on sellest lahti laskmine - ja see tähendab ka et maha jääb rõõm, sest selle juurde pole valu unustades enam ust, mille kaudu põgeneda.

Selleks, et millestki tõeliselt lahti saada, tuleb lasta sel endast välja kasvada. Mitte kogu aeg alla suruda, sest alateadlik - valu, vajadus, kõige esimese kogemuse mälestus - on alati allpool nahka. Inimene käitub vastavalt sellele aistingule enamasti ilma teadvustamata muud, kui mõnd rohkem või vähem nahalähedast tungi. Iga järgnev armusuhe on lihtsalt eelmise suhte jätk. Kokkuvõttes on kõik üks ja sama suhe, ükskõik kui pikk - küsimus on ainult intensiivsusastmes. Sest nemad õpetavad meid nagu meiegi õpetame neid. Mõttetu on pidada end võlglaseks, kuigi paari viimase puhul see siiski nii on. Tunnen need iseendast üleskerkivad emotsioonid ära, kõik on tuttav, täiesti uute närvinüanssidega, aga sugugi mitte võõras. Tunnetepalett on sada korda kirjum kui kunagi varem ja kuigi niiviisi pole üht kindlat värvi nii tugevalt tunda, on valu horisontaalne: kõikehõlav ja pealtpoolt vaatav. Türa, kuidas ma seda kõike teades ja juba kogenuna ikka veel elus olen? Mis sellest kõigest peaks järelduma? Äkki ei tulegi midagi välja, arheoloogilises mõttes, vaid lihtsalt ilmutab end aina uuesti ja uuesti ja uuesti ja sellepärast LSD ongi mikroskoopiline kogemus, mille kaudu kõik ilmne end ära näitab. Seda tegemata tundub elu põnevam ja ootamatum?
Või tegelikult on inimese lähtepunkt siiski diferentseeritud tema loomise algkomponentidest, mis teineteisest nii palju varieeruvad, et meile tundub, et elame siiski väga külluslikus maailmas... alguse ja lõputa maailmas, sest ainult ilma nendeta saab olla rahu. Hetke ilu ei tohi mõõta kausaalselt, sest see rikub absoluutselt kõik ära. Sellepärast nad peavadki mu lõpuks ära blokeerima, sest argumentatsioon ei lõpe minu jaoks eales. Ma ei saa aru, kui ma juba üle piiri olen läinud. Sellepärast olengi ma nii paratamatult vaba.

Nüüd ma vähemalt tean, et mul on hästifunktsioneeriv mehanism meeste peletamiseks. Konks pole mitte ignoreerimises või tagaajamises, vaid AJU SAAGIMISES. Pärast seksuaalsuhte tekkimist võiksin samahästi ka mootorsae välja võtta ja vähehaaval tüübi aju tükeldada, sest see on ilmselgemalt mõistetav ohumärk kui mu ürgkestast välja lekkima hakkav hülgamisparanoia, kes hakkab mind seespoolt just intiimsuhetes mürgitama. Seks, nagu me teame, on läheduse mõistes võrreldav ema üsas olemisega. Ja tõeline füüsiline intiimlähedus tekitabki tunde, nagu tahaks selle teise inimese sisse minna - mittepenetreerivas mõttes, vaid olla temaga üks keha. See on psühhedeelne, see on hullumeelne ja kõige ebamaisem, sest see on ebareaalne. Lähedus, mis kroonib seksuaalsuse ülesust eeldab mu meelest täielikku vaimset mõistmisavatust, AGA muidugi ma eksin. On põhimõtetekoormaid, mis segavad meil tegelikult ühekssaamast. Ent on siiski ilus, et me mõlemad sama läheduse paratamatusenigi küündisime.

Ever since my baby went away
it's been the blackest day

All I hear is Billy Holiday
it's all that I play
because I'm going deeper and deeper
harder and harder
getting darker and darker
again for love ketrab mu peas lohutusena, valestikuuldud laulusõnad samamoodi nagu valesti arusaadud armastus. See pole niimoodi, et ma võtan, valin ja hakkan raiuma nüüd JAA SEE TÜÜP ON MU OBSESSIOON, ma tõesti ei oska seletada endalegi, miks ma kipun inimesi jumaldama. Võib-olla on asi selles, et armastus on jumalik idee? Jumalik kogemus. Ja kipub olema nii, et mu lähedal on kirikuga seotud inimesi. Ma ei tea seda, kui ma nendega tutvun, aga mingi kokkupuude jumalaga on neid juba riivanud. Ja kuigi vaevu me nii tihti jumalast räägimegi, aga me jagame teadmist sellest, et me teenime midagi rohkemat rahast. Viimane pole ju midagi enamat põllu kündmisest või sest samast põrandapesustki, milles ma järjest osavamaks muutun, sest see võimaldab mu kehal edasi eksisteerida. Olen nüüd leppinud nii keha, põranda kui rahaga, aga ma ei saa lihtsalt aru, miks me teineteisega hakkama ei saa.
Praegu on karma korrigeerimise aeg? See on aktsepteeritav. Ma ise olen samamoodi blokkinud. Enda tervise pärast. Aga ma ei tunne sugugi, et ma oleksin vaimuhaige. Mul on mingid armid. Tegelt päris palju arme. Mõned on paranenud, neist on ainult jälg, aga osad on veel liiga värsked. Kui neile vastu minna, siis pole mul kontrolli vere üle, mis ka lähedalolijaid ära määrib.

TULEVIKU MANIFESTATSIOONIKS: mitte keegi ei tule mind nussima, kui ta ei austa mind tervikuna. Ma ei pea end rasva sööma (kuigi seksikad riided viisin küll minema), et neid munniga värdjaid vältida, kes minu sisse onaneerides kena raami vahtida tahavad! Järgmine mees mu elus on võimeline vastutust võtma tõsiasja ees, et seksiga kaasneb ühiselt jagatud vastutus raseduse ees. Füsioloogilised faktid ei ole minu eesmärk kedagi terroriseerida, vaid esindavad täiskasvanulikke argumente asjade tähendusest.
Ja muidugi on see kõik labane - see üks kiht reaalsusest, kus nahk reageerib teise nahaga.. ilus ainult sellepärast, et on nii ohtlik.

Lisaks olen ma viimasel ajal täiesti lohutamatu. Iga päevaga süveneb mu arusaamine sellest, miks narkarid on narkarid ja alkohoolikud alkohoolikud. Me oleme  alati millestki sõltuvuses, aga üritan meeles pidada, et kui sõltuvusi on palju erineivaid, siis jätkub vähem aega üksikutesse neist kinni jääda. Tunned et üks sõltuvus hakkab üle pea kasvama? Tekita kohe sinna uus kõrvale, ilma teist maha surumata!
Issand kui tark ma ikka olen. Aga edaspidi peaks meeles pidama kalduvust, et armastus on meie eest vist ära otsustatud...

ülitundlikkusest

See võis olla umbes aasta aega tagasi, kui me kolmekesi kiirtoidurestorani järjekorras seisime ja ma tardunult oma kahe väga kalli sõbra läheduses mõistsin: kust kohast ma pärit ja kuhu ma teel olen - kui kaugele ma minema pean. Mõistsin, et mul pole lihtsalt muud varianti. Selle vahepealse aastaga on nii mõnigi samm ära asutud, aga ma pole veel otseselt kuhugi jõudnud. Ainult palju prügi on minema visatud. Tühjus, mis justkui selle asemele peaks jääma, räägib edasi hoopis midagi muud, sest nüüd on sellel ruumi. Leian endast ikkagi pärisosa. Mu viha ja valu on töötanud mu kasuks, sest muidu ei oleks mu üksindus luksus, kui ta poleks saanud olla paratamatus, kõrvalejäetus või sobimatus. Iga negatiivne varjund, mida sügavamal käinud seda kindlamalt on suund kõrgemale rihtivana tasakaalustav vastand. Ma tean, et olen emotsionaalselt tervenemise lõpp-protsessis, sest suudan tunda mõlemalaengulisi emotsioone ilma neisse liialt kinni jäädes.
Ent ma pole uuesti armunud, et välistada obsessiivsust, aga tagasivaatavalt mõistan, et seegi oli mingisugune universaalne taotlus. Olin enne koostööd ja obsessiooni kulmineerumismärke juba aastaid selle inimese suhtes tajunud aistingut "tema ees küll marki täis ei tahaks teha, ainult mitte tema!" aga millest selline manifest pärit oli? Kuna mul pole aimugi, siis ei saa ma päriselt esoteerilist tõlgendusruumi hüljata. Ja kuigi ma seda praegu liialt esiletükkivana ei arvesta, pigem vastupidi, siis käsitlen ma seda ikkagi mingisuguse usuna. Muideks väga lihtne on sellist subjektiivset prohvetlust laiendada nii mõnelegi kvantfüüsikateooriale, seega mul puudub igasugune häbi. Pigem saavad mu aistinguid aina õigustusi ja seletusi, mida enam ma teadusega kokku puutun. Paradoksaalselt olen ma seda vähem emotsionaalne, mida rohkem ma tean, seega selle kooli lõpetamisega on mul järjest vähem kiiret. Ega teadatahtmine vähemaks ei lähe. Seedimisvõime, mida enam ma oma intellektuaalset seedetrakti teadvustan, saab ainult kiiremaks muutuda, ja seda soovingi ma tegelikult kõigest kõige rohkem praegu. Kuna prügi ..on vähem, olen koristanud nii palju kui mu võtted võimaldavad, siis ma näen juba võimaluste sirgust, aga on mingid formaadid, mida veel ei valda, et endale oma tundeid/tundetust andestada suuta.

Viha on nagu telliskivisein. Viha on eraldaja nagu Berliini müürgi. See on otsustuse põhi, sest viha tekitab mitte nõustumisega selge koloriidi sobiva ja mittesobiva suhtes. Kindlasti adekvaatsem on olla vihane kui olla närvis. Närvilisus on abstraktsem kui viha, ma arvan, sest üldiselt: mida suurem viha, seda suurem teadlikkus viha tekitajast. A põhimure vihaga ongi intellektuaalne: kas sa ikka mäletad, miks sa vihane oled? Sest üsna raske on olla ilma põhjuseta vihane. Kui sa oled juba leppinud sellega, mis sind vihale ajas, siis pole võimalik enam vihane olla. A viha toob sind selle leppimise juurde alles siis, kui sa oled vihastamise ja selle põhjuse ära tundnud. See ongi tundeliselt kõige mõnusam osa tegelt -  v i h a t a (LOL - see samaaegselt ka ilmaütlev!), lõpuni, täiega, põhjalikult vihata! Olla võimeline tunnistama oma tundeid ja julgeda neid tunda - vot see on elamise tunne. Mingit zenjuttu ma siin ühiskonnas väga ei usu tegelt. Zen saab olla tinglik ja markeeriv kujund, mis saaks reaalse filosoofilise praktikana toimida pärast seda, kui tunded on samavõrd ära tuntud kui teadvustatud. Mu vägistaja muideks oli ka üks neist wannabe-spiritualistidest (saad aru nüüd, miks ma kardan lolle inimesi), kes tegeles viha teadvustamise asemel viha vältimisega omale päevotsa palvehelmeid keerutades mingeid mantraid jaurates. Fucking debiilikud. Aga okei: minu probleem ongi see praegu, et ma annan negatiivselt laetud hinnanguid selleks, et sildistada, mis mu seedimisprotsessi ära rikub/ei riku - et mitte võtta liigseid riske, sest ma pean ise oma tervise eest vastutama. Ma ei ole veel nii tark, et osata end kaitsta. Ega nii rikas, et turvamehi palgata. Sellepärast ma peangi sitaks mölisema vahepeal ja räme mõrd olema. Ja kui mõni inimene, eriti mu sõber, ei taha sellest aru saada, siis võib-olla ta ei olegi mu sõber.

Aga kui jätkata sel maailma suurima armastuse teemal, siis peale viha pärsib seda ka hirm. Ja kuigi ma tänaseks päevaks olen oma vihast ERRi ja selle intsidendi laiendamisest kogu sotsiaalsele vaimuseisundile (võiks vabalt drama queen teenust pakkuda) üle saanud, siis ega ma ei saa ikkagi silmad kinni ringi käia. Või isegi kui ma ei näeks, siis ma saaks oma juuste kaudu ka ilmselt aru, kui mu läheduses on inimene, kes midagi kardab. Ja inimesed siin väga palju kardavad oma tundeid, sest nad ei ole neid lõpuni tundma õppinud. Kui teada oma tunnet, siis saab seda mõista ka teise inimese puhul. Kuni selleni, et saad teise inimese tundest paremini aru/tunned seda veel rohkem kui ta ise oskab, ja siis kannad tema valu endas ja jääd haigeks. A kas selle kohta öeldaksegi sensitiiv vä? Või empaat? Või nahui mis vahet sel on, tahaks ellu jääda. (Samas, miks.. jne) - ärge lihtsalt mürgitage mind oma sitaga. Mida vilunumaks ma saan iseenda haldamisel, seda raskem näib mul mingis mõttes leppida teiste võimetusega oma infantiilsusest loobuda. Sellise abituse nägemine ja oma ihuga tajumine tekitab minus tülgastava üleolekuga segatud ahastuses laagerdunud viha: türa jälle see! Türa, ikka veel ja alati ongi nii, et ma olengi pärit perekondadest, kes joovad ennast surnuks. Asotsiaalsus elab samas korteris mu lähisugulasega ja mida me selle armastuse puudumisega teha saame? Selle sitaks ära tüüdanud emotsionaalse düsfunktsiooniga, mis aheldab mind mäletama LAPSEKS OLEMISE ALANDAVUST, näe söö piima ja suhkruga maasikaid kui mehed suures toas üksteist peksavad. Ma ei viitsi seda isegi enam tõlgendada kui traagikat, need on lihtsalt faktid, mille keskel ma elasin ning mis mind ja mu arusaamist normaalsest vormisid. No ja ei olnud väga stabiilne projekt see lapsepõlv, aga ma olen elus, täie pasaga otsin mingit järge aga HUI ON KEDAGI USALDADA. Olen juba nii mitu korda nii kuradi mööda pannud, et isegi need, kes pole lihtsalt samas labiilsusemustris, mis mina, pole saanud mind mõista kui tervikut, kes poleks ainult ilus tüdruk, ropp mässaja, ebaõnnestunud akadeemik või psühhomõrd või mida iganes, sest ka miski eelnimetatuist ei defineeri seda, kes ma olen oma välisteguritest sõltumatult. Keegi ei oskagi tahta seda mõista või selle vastu huvi tunda, ja see on täiesti okei - nii oleme me kõik väljaspool ohtu. Kuni asi läheb intiimseks, kuni me jõuame teineteisele lähedale, sest sealgi on mitmeid tasandeid, mispidi liikudes me arvame end rääkivat sama keelt kuni me ikkagi avastame end teineteisest valesti aru olevat saanud.

.
On möödunud veel natuke aega ja häirivaid tundeid, mis end altpoolt üles tõukavad nagu õhumullid akvaariumipõhjast. Mu psühholoog andis mulle viimane kord kaasa "Ülitundliku inimese töövihiku" ja asja lähemalt uurides ilmneb, et enamus tundemärke, mis ülitundlikule omased, on ka minulikud. Siit saab lähemalt lugeda: https://www.huffingtonpost.com/2014/02/26/highly-sensitive-people-signs-habits_n_4810794.html

Nüüd on mul ainult vaja tunda, et ma saan ka nendele omadustele jälile, mis mind teistega võrreldes alati "müstiliselt kinniseks" jätavad. Lõpuks ometi on mul võimalik hakata oma hinge tähestikku lahti võtma, olles kogu aeg rääkinud nii vähestele mõistetavas keeles, mille kõige "arusaadavam" vorm ongi olnud kõigest kirjandus. Issand ja kui tobe on see märterlus selle juures, millest ma justkui ei näigi pääsevat. Ongi ainult kas alandus või ülendus - ainuke rahu on olla üksinduses. Aga see on lihtsalt kurb. Ent siiski: mul on sõpru, inimesi, kes päriselt seedivad austusega seda, kes ma olen. Ega nõua, et ma oleks normaalsem või vähem tundlik. Ja kes saavad aru, et mul on kalduvus ära kaduda ning mõistavad, et kõik, mida ma tunnen, on õige ja teenib mind ega võta seda enam isiklikult. Meie lood on erinevad, aga me tunnete sügavus on vähemalt hoomatav.
Tahan selgeks saada, kuidas oma ülitundlikkusega õnnelikult ja mitte enam õnnetult elada. Ma ei taha enam oma lähedastele ja lähedale sattujatele haiget teha. Ma ei taha enam armuda fiktsioonidesse, millel pole päriseluga midagi pistmist. Nüüd ma alles hakkan kehaga tundma, kui ma otsustan tema tundmusi mitte alla suruda või vaigistada. Sest ma luban endal olla õrn.
Aga see ei tähenda veel, et keegi võiks mulle lähedale tulla.