reede, 14. detsember 2018

emotsionaalsest sotsiaalpoliitikast

Liiga palju on kõike. Olen omalt poolt välja lülitanud nii palju kui mu võimuses on, aga kogu see semester on mässive sisemine emotsionaalne puhastumine, pluss täiesti uus info ja sotsiaalne keskkond. Ma adun ülepinget igal tasandil ja olen varju pugenud, et mitte mõranema hakata. Õnneks pole see midagi emotsionaalset, kuigi mingi suhtedraama hõljub mu lähedal alati, nagu elektriliinid peakohal. Kuskilt peab ju vool käima. Ma lihtsalt ei jaksa enam mõtelda, aga tunda pole nagu ka mitte midagi. Lihtsalt ei reageeri. Ma olen üksi. See ei ole halb ega hea. Selline null-seisund, kus ainsa mõttena võib tekkida, et miks ma siis olen. Peab mingi missiooni välja mõtlema endale. Ja siis hakkama rolli täitma? Muudkui fiktsioon ees ja reaalsus järel?

Joont tuleb hoida. Selles on kogu eesmärk ilmselt. Kontrolli oma tasakaalu kõikumisele, keskendudes paigalhoidmisele rohkem kui kõikumisele. Suur joon, mitte mingi miinus. Iluvead on suva, üldine dünaamika peaks mu autentsust säilitama. Või agentsust.
Aga miks ma midagi ei tunne? Mulle näib, nagu ma kaotaksin oma emotsioonidega ka oma mälu ära. Miski ei nakku mu külge, kui see pole kokkusegunenud tundmisega. Samas - võib-olla ongi see märk üleliigsest puhastatud olemisest. Tõeline jõuab kohale ilma üleliigsete emotsioonideta. Nagu näiteks tõdemus, et armastus ja usaldus toimivad ka teineteisest sõltumatult. Võin kedagi südamest armastada, aga kuna oleme näiteks piisavalt tülitsenud või on lihtsalt olnud lahkukasvamispunkte ja arusaamatusi (valesti tõlgendamisi), siis emotsionaalne side on katkendlikuks kulunud. Aga usk ja armastus, need ei ole emotsionaalsed kategooriad, vaid tunded, mis on faktid. On ülim mõttetus vaielda usu ja armastuse tähenduse üle, samamoodi, nagu on ka mõttetu pidada nende pärast sõdu. Ja nii kui ma olen öelnud mõttetu, on see ka kõige tähtsam ja ainuvõimalik põhjus, milleks üldse midagi teha...

Üleeile lõppes mu jaoks ametlikult semester ära, tegin viimased kodutööd ja läksin teaduskonna jõulupeole. Ühtlasi läksin üle oma introvertsuse nagu kõrgushüppaja, kes Olümpial maailmarekordi sooritab. Muidugi võttis see ülemeelik ekstravert kõikvõimalikke rohkem ja vähem teatraalseid poose, mis mulle endalegi tagantjärele veits hämarateks piltideks jäävad, ent see pole otseselt see põhjus, miks mind miski seest kripeldama on jätnud. Pean tõdema, et mu sotsiaalsed oskused võiksid paremad olla. Kogu austuse juures oma loomuse suhtes oleks mul ka aeg end rohkem ühiskonda siduda ka sotsiaalse entiteedina, mitte ainult rolli täitjana, vaid adekvaatse funktsioneeriva üksusena. Appi kui igav see tundub, kui ma selle niimoodi välja kirjutan. Point on lihtsalt selles, et ise veel paremini valitseda seda, kuidas ma end tunnen, mõistes midagi, mida ma poliitilise korrektsuse juures veel ei mõista. Isiklik integreerumispoliitika.
Loogika arendamine toob endaga kaasa ka viisakuse (ja muidugi samal ajal ka ebaviisakuse) sügavama mõistmise. Mu sotsiaalsed käitumismustrid on suures osas üles ehitatud tänavanurga slängi, autosõitude vaikuse, mingisuguse allmaailma kultuursuse ja sügavalt intiimsete üks-ühele sõprustega. See ei ole liiga tavapärane pagas, millega õppejõudude kui inimestega connectida. Ma hakkan automaatselt võimu õõnestama, kui ma seda mingilgi tasandil tajun. Automaatkäitumine. Aga võib-olla peaks sellisest enesekaitsest lõpuks ometi loobuma?
Üksikisiku tasandile laiendatuna töötab see aga uue avastusena. See sama uus dimensioon armastan, aga ei usalda on pannud mind rääkima "ma-ajan-sulle-sama-sitta-vastu" keeles. Ent see on ju ka loogika väljendus: et end endast teistsugusele emotsionaalsele kultuurile selgeks teha, tuleb rääkida teise kultuuri esindaja keeles. Sest kumbki dialoogipartneritest peab mingil tasandil järeleandmise tegema, kui me suhtlemist vastastikku ise välja ei lülita. Ja kuigi kind of mõttetu on olla usaldusteta suhetes, siis armastus kaalub faktina üles usalduse emotsionaalse kategooria. See on see, mida ilmselt perekond meile õpetab. Olen suht kindel, et mu isa ei usalda mind, et ta on korduvalt minus pettunud olnud, aga see ei muuda meievahelisi sidemeid. Ja nii on intiimsuhetes samuti: ma usun meie armastusse ja olulisusesse teineteise eludes, et ma annan sulle alati uue võimaluse; et mulle jääb alati usk, et usaldusel meie vahel oleks võimalik kasvada meid sügavalt siduvamaks. See omakorda taandub eraldi teemadeks keha ja vaimu truudusest, sest üks ei kinnita automaatselt teist. Jne.

Teemad ühesõnaga hargnevad päris laiali. Praegu näen ma lihtsalt niidijuppe, mille kokkusidumine polegi minu asi, sest elu näitab, et mina saan valitseda ainult iseenda otsuseid ning oma vajaduste ja motiivide teadvustamine on vähim ja enim, mida igas hetkes ma teha saan. Olukorrad lahendavad end ise, ma pean lihtsalt suunda jälgima. Nii kaugele, kui silm ulatub.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar