avameelselt isikukultusest koos halbade fotodega

  

Ma ei teagi, kuidas viisakalt alustada, kui ma järjekordselt kavatsen rääkida sellest, milleni ma iga kord iga oma tegevusega jõuan.  Alustuseks peaks vist faabula mõttes mainima ära mõned faktid, mis mind selle blogi kirjutamiseni viisid. Ma saan ju suurepäraselt aru, et järjekordne moeblogi on kõigest järjekordne moeblogi, aga ma ei suudaks vist seda asja nii üks-ühele teha ka. Eestis on juba väga noori väga proffe fa-fa mimme, kes on kõik puha  obsessed with fashion  või vintage virgin või all about London fashionweek ja muu misiganes prestiižne värk, milleni ma kunagi ei küündiks, sest mind ei suuda minestama panna kallid moebrändid muu kui hinnaga. Ja see ei tähenda, et mulle ei meeldiks siiski kleite vaadata, muidugi meeldib, ja üldse igal tasandil moe- ja stiilinähtusi meeldib mulle jälgida, ent see ongi siin see peamine konks - mul pole vahet kas ma vaatan kalkareid või modelle. Ja autorina ei saaks ma ka kunagi, mitte mitte kunagi nii eeskujulikuks moeahviks, kui teised tüdrukud, sest .. see ei ole mina. Järgnevad pildid peaksid seda ilmekamalt iseloomustama kui mu sõnad.

"Hoia jooki ja valva kotti, ma lähen käin pissil!"

Aktuaalne kajastus klassikalisest seeriast "pohmakaga varahommikuses Tartu-Tallinn rongis".

Šokeeriv moment praamil, kui me poistega Hiiumaale räpipeole sõitsime ja ma oma kunstripsmed joobe tekkides ära otsustasin võtta, sest need olid juba täiesti asjatult koormavaks muutunud. Poiste nägudel pidavat olema vaatamisväärne pilt, sest see oli miski, mida nad aimatagi ei osanud. Edasi tegime hilteri-nalju ja kleepisime ripsmed vuntsideks.

Keerasin just mingi jama kokku ja olen endaga üsna rahul.

Ühesõnaga võib isegi öelda, et mul on teatavatsorti probleem asjade tõsiselt võtmisega. Muidugi olen ma sellest aru saanud, et ma pigem jätan endast lahedama mulje, kui ma tegelikult olen, aga ei saaks öelda, et ma püüan. Mul on lihtsalt mugavam, kui ma arvan, et inimesed peavad mind nõmedaks. Ja ma ei tea midagi eriti palju magusamat, kui millegipoolest autoriteetses olustikus oma mark täiesti täis teha. Sest ma tean, et varem või hiljem juhtub see niikuii - see on ju ainult aja küsimus - aga ma olen nii kärsitu, et tahaks sellega juba ühel pool olla, et keegi mulle mingeid ootusi ei jõuaks panna. Sellepärast on mul seosed igasuguste isiklike draamadega ja nii. Mida aeg edasi, seda naljakamaks see kõik muutub.

Esimesel kursusel ma alkoholi ei tarbinud. Aelen räpasel ühikapõrandal.

Kuid stiili juurde tagasi tulles on mul ka mu enda jaoks veel sellel maastikul mingi hämaram missioon. Eelmine aasta reivisin ma lootustandva noore luuletaja tiitli lainel terve selle aja, kuni ma uuesti vaeseks jäin. Ka panga automaadist raha välja võttes, väljas söömas käies, kaupsist riideid ostes jne mõtlesin ma poeetiliselt oma iga liigutusega lähenevale dekatentsile, mis nüüdseks täielikult kohale on jõudnud.  Ja mul on hea meel, et ma seda ette aimasin. Raha, ükskõik, kas seda on või mitte, jääb mind just nii kaua painama, kuni see olemas on.

Sõitsime liinibussiga maale. Enne tegime transvestiidimeigi.

Iseenesest on küsitav, miks keegi üldse peaks rääkima stiilist kui nähtusest üldse - see ei näi  ei praktiline, teaduslik ega poeetiline. Ja kui poleks blogi, siis oleks üldse palju raskem rääkida olevikus toimuvatest kultuuriliselt markantsetest ent eitamatutest ilmingutest, millel on alati olnud omamoodi semantiline roll. No konkreetselt: mida sa mõtled, kui sa omale riideid selga valid? Stiil pole ju see, mida sa kannad, vaid kuidas sa mõtled. Eeldusel muidugi,  et  üldse mõtled.

Tuleb muidugi tunnistada, et ega sellest ma-kannan-kõik-riided-ribadeks plaanist ei tulnud mul näiteks midagi välja. Aja möödudes ja raha tekkides tabas mind paratamatult õilis õnnetunne, kui ma kiriku kaltsukates puuvillaseid materjale sain katsuda. Ja umbes samal ajal, kui ma leidsin Tähe tänava butiigist helesinise tutt-uue (vuhvli) Prada koti, oli mu õnn nii piiritu, et ma mõistsin, mida tähendab loomade jaoks kesta vahetus. A mida fakki ma selle vana nahaga ringi käin, kui ma sellest välja olen kasvanud?
Nüüd on omakorda selline olukord, et ma ei tea, mida nende ühekorra taaskasutuses olnud riietega edasi teha. Nii mõnegi mantli annaksin küll hea meelega ära, ja need on puhta korralikud ka veel. Aga see selleks.
Põhjus, miks minust on saanud hüsteeriline kaltsukubu, peitub nagu kõik muugi psühholoogiline lapsepõlves. Vanaemal oli kaks venda ja siis ta sünnitas kaks poega ka. Ja siis tulin mina ja ta tõi Venemaalt mulle palju ilusaid kleite. Ja üks tädi oli mul ka, kes mind olevat meikinud. Mäletan häguselt paari stseeni, kus mulle pandi mingi asi külge ja öeldgi, et "ole nüüd nii, me teeme pilti" ja ega ma väga ei tahtnud kellegi koledaid päikseprille oma väga toreda neoonkollase trikoo ja valge ujumisrõngaga kanda. Veel vähem tahtsin ma poseerida niimoodi, nagu nad ütlesid. Aga nad moosisid mu alati ära, et pärast saab jäätist või midagi. Mul ei olnud midagi parata, tuli ära teha - magusaisu oli lihtsalt nii suur.  Tuleb tunnistada, et samade võtetega saab mind siiani ära osta. Ma seega usun, et tegu oli keskkonna mõjudega. 

Bashment Kingz Sound

Kõrvalolev pilt on selle õpetatud bravuuritsemise tulemus. See pole mitte mingist nurgast ime tegelikult, sest ma olen noor, nagu noored on. See käis varem nii (sest enam ei tule seda peaaegu üldse ette): me saime kokku, ostsime alkoholi. Ma olin kas juba täisvarustuses valmis või me tegime ennast välja minemiseks koos valmis, juues end samaaegselt purju. Ma ei vaevu sellisele käitumismustrile enam hinnangut andma, sest olen nii palju antropoloogiast aru saanud, et igal kultuuril on oma rituaalid ja see kui me neid eest-, tagant- või kõrvaltvaates arvustaksime, ei muudaks nende seisukohalt midagi paremaks ega halvemaks. Mis iseenesest tühistab kogu mu kirjutamise eesmärgi võib-olla, aga võib-olla ei tühista ka. Ja võib lihtsalt nii ka olla, et noorte tüdrukute kompleksid ja meeleheide on kogu selle rituaalsuse üks lahutamatu osa - see, mis muutub sellel õhtul pöördvõrdeliselt mingiks teatavaks unelmate joovastuseks. Kuigi pole jälle midagi parata, et see on ka minu jaoks praegu naeruväärne. Vist eelkõige sellepärast, et ma lootsin nii väga midagi, mis sellisel moel üldse juhtuda ei olekski saanud, kuigi mingi rumalalt väike võimalus oli. Aga mitte suurem, kui ükskõik, millise teise asja puhul.

Vahetult enne 9. klassi eksameid. Olin juba hakanud Tartus käima.

Trotsides aknet kandsin vahetult enne mürgiravi kõva meiki.

Bravuurikoolituse ja bravuuri omaksvõtmise vahepeale jäi muidugi maailmaparandus ja mässamine. ..Tähendab, nii palju kui rõvedate marjapeetide joomine, harja kandmine, kaltsukate ja raamatute avastamine, koolist popi tegemine, halbade luuletuste kirjutamine ja vahetundide ajal suitsetamine maailma päästab. Punki panna iseenesest ei olnd rõve, sai palju normaalseid tuttavaid ja iidolid on siiani austusväärsed, aga ma olen sügavalt veendunud, et inimese elus ei saa olla rõvedamat perioodi kui puberteet. Kes kurat ütles, et noorus on ilus, ma ei saa aru. Mul oli mingi selline tunne regulaarselt, et tahaks surnud olla, mitte millestki aru ei saand. Vastik, siiamaani paneb selle meenutamine mind vanadusele heldimusega mõtlema. Kui ma enne arvasin, et siis peab kõik paremaks minema, siis nüüd panustan ma pigem sellele, et asju on võimalik  lihtsamini ära händlida, selle pideva nüüd-on-maailmalõpp õõnestava ehmatuse asemel.

 Ainult ühe tagasihoidlikuma foto panin sellest ajast. Pealegi on naiselikkus mul selle mässaja-perioodi alguses üsna võõras olnud. Aga nii kui poisid mängu tulid, hakkas asi paranema. Ja kohati läks see edenemine isegi liiga hästi. Ilmselt ei vägistatud mind kordagi ära ainult sellepärast, et ma olingi päriselt nii süüdimatu ega osanud mitte midagi karta. Sellistele momentidele mõeldes olen ma korduvalt pidanud nentima, et jumal on vist ikka olemas.
Kogu selle segase noorusaja välimuse paradoksia võttis kokku tsüstilise akne diagnoos, mille sain üks päev enne kahekümneseks saamist. See on retsidest retsim variant aknest - mul olid mitmesendimeetrised mädapaised näos, mis haiguse algstaadiumis kohati ka ise lõhkeda võisid. Võtsin pool aastat eriti karme rohtusid ja sain terveks. Akne põhjuste suhtes võin enda kohta küll öelda, et psüholoogilised. Kõige varem hakkab mässama keha kõige nõrgem lüli, kui mõistus kuulda ei taha. Seda et ma nagu moondunud peletis välja nägin, ma topeltsügavalt läbi elama ei pidanud, sest välimuse kallal olen juba lasteaiast peale kottida saanud, pigem oli see nagu viimane proovilepanek - kas võtad end sellisena nagu looduse poolt on antud, või tõmbad end oksa, kui sa tõesti nii tühistest asjadest üle ei saa.

 

Ja siin ma nüüd olen - nagu juudi jõulupuu - mul pole mitte midagi karta. Lood modelliks saamisest võivad ka täiesti rahulikult ära jääda. Iseenda terviklik ja muutuv väljakandmine jääb  minu jaoks alati põnevaks.