minu vaikne nädal

Naljakas on see, et mul pole enam pükse jalga panna. Ja see et ma tõesti suudan vaid ühe päeva nautida seda õndsat rahu, mis mu sees alles hiljaaegu avastatud on. Aga ma unistan ikkagi kõige lihtsamast koduelust. Mis mul ju praegu on, aga noh, see on ilma temata. Ma ei saa neil päevil paljuga riskida ja ma pean end tormilise käitumise eest hoidma. Temaga on asjad hirmus kirglikud - isegi kui ma olen selle kõik välja mõelnud, siis tema tasase hääle taga on palju, mida ma ainult tajuda suudan. Ja need tajumised on teinekord päris täppi läinud.

Sellel nädalal pean ma rohkem iseendale mõtlema. Oma soengule ja sellele, mis selle all toimub. Hommikud on varased, siis loen ma antropoloogia kohta ja kirjutan paralleelselt esseed. Sest ma elan - teadagi, elan kõike endast läbi, ja see ei muutugi kunagi. Selles on mu keha väiksus. Õhtuti tahaks ma rohkem õues olla ja mäletada lihtsaid armsaid asju.


Mul on üks teooria, miks meie kohtumine nii keeruline on, aga ma ei taha sellest praegu kirjutada. Seda varjutab veel liigselt mu kõikumine teaduse ja kunsti vahelise väljamõeldud silla habras vari. Mõned asjad lihtsalt löövad mind oma loogilisusega, aga see loogika on nii sügavalt subjektiivne, et minu kohalejõudmine maailmasse nõuab päris palju tõlketööd, ja mu isiklikus mõttes tähendab see tunnete kui toidu läbiseedimist.

Ja ma arvan, et ma ei taha mitte midagi akuutosakonnast kirjutada. Peale selle, et ma ütlesin siis talle telefonis, et ma teda armastan ja seda, et kõik need inimesed, kes selles osakonnas peale minu olid, peegeldasid kõik minust ühte külge. Kõikides inimestes on peidus midagi meist endist. Sest me oleme samast liigist ja sellega ei saa eriti mööda panna. Meie sõjad on ainult intellektuaalsed tegelikult. Ja sellest tulenevalt riivame me teineteist emotsionaalselt. Mis on täiesti mõttetu. Ma mõtlen, et ideesid lihtsalt nendena austades, mis need on, oleks kõigil lihtsam elada.

Olgu. Ma lepin endaga kokku, et jätan hommiku teadusele ja õhtu kunstile. Isegi kui see kunst ongi vaid jalutuskäik selles väikeses metsatukas. Vähemasti tean ma nüüd kindlalt neid komponent, mille pärast ma haiglas olin:
psühhedeelikumid
intiimteadus
armumine
religioon

emadepäevast alates

Bukett lilli
ja vaikus
valgete linade sahin
on armastuse revolutsioon

Helgus on uue inimese evolutsioon

Ruudud lõikavad end ringideks
ihu pind lahti saab karmusest
aususest relv valede ees
mis ohutu ja kindel
see on peast kiirgav headuse silinder
ja ilmeksimatult sirgelt
vaikides teeb etteantud tööd

Rahuvees kõnnivad jalad

*
ainsad üksikud head
on read mu enda peas
lihtsalt üks inimene
olen paljude teiste seas

maha vabastamisest
mängisin armastuse
sest hoidis keegi
mind hoidmata

igatsus vist öelda
oleks lääge
aga ometi on
ja küllap jääb veel

vaevu nutta
hinges hoida
saan teda kui tuttav

*
lasknud lahti hoian alles
kerguse, mis käib kaasas
üks käsi kui viipab teist
ning läbi nalja kui tuntaks teineteist

sõpruse rahu
armastuse kirg
kannatajate piinad
kõik kohtub inimeses

mured murduvad
liivaterasarnasteks
soe õhk laseb neil
tolmuna eemale tantsida

ning eemalt vaadates
just selgemalt
me peale paistab kõik

*
kurbusest elab vaid lill
kes joob tõrvase maa mett
igal pool vedelevad kaardid
sunniks justkui midagi õpetada

klaverimäng õhus
see tormiste tuulte keerd
kui käbisid raputab puult
et laulda sõnumit suurt
kuigi igavalt väike on suu

ning neetult aeglaselt
kasvavad puud järgi lilledele
kelle ilu on täpne ja terav
aga tuulte käes õõtsuvad
mõlemad meeletult

on kevades sügise kahvatuid toone
kuhu vahele turnib just valge
ning vaid päikese varjus
sirutab end must
nagu kollased lehed raamatus


Ah, kas on kedagi teist
kes pakiks kokku mu
kurbuse
kuigi ta ainuke
keda tõeliselt tunnen

Nagu linnud, kes ei saa lennata

on päike, kes ei põle
ja ometi rutakas
on meel nagu vang
tujude maailmaturneel
"Lennata koju!"
karjub miski mu sees
aga mis muu on mu kodu
kui iseenda lõplik üksindus
mis vaikides kuulata võib ümbrust
ja mõista morne torme
nii kaua kuni on kannatust
olla võimsusest vait,
see on kannatlikkus

Rohkem armastust
mis päästab mõistmise
reaalsuse, milles on ime
on toibumine

on ärkamise aeg
enda hämarusest sirgumine
talumatu kerguse poole püüdlus
on inimene olla mina ja sina

*
ma ei küsi
uuele armastusele nime
sest armastan iseennast

kõik teised möödunud
väiksemad ehk tugevamadki veel
aga siiski jäänud
seljataha metsas mida ma ei süüta
ega süüdista võtmaks mu süütust

sest kõige metsikumad peod
olen ma pidanud vaid lausa
iseenda sees
ja peas
kuhu lõplikult kolinud rahu

neoonides blingivad mälestused
ja need peod
need olid rajud
nagu välk mis toob suve
on tema teha
kes otsustab maailma korra

Käisin üleeile emaga surnuaias, sest emadepäev oli. Et oma uurimisi tasakaalustada tundsin vajadust istudada oma ema poolsete naiste haudadele lilli. Rahu tegemise ja austuse märgiks. Vett lillede kastmiseks me surnuaiakaevust ei saanud - see oli kuivale jäänud. Ei imestanud väga, ent tulin hiljem tagasi kahe veepudeliga. Ema ütles, et on lille jaoks on traumeeriv, kui teda ühest keskkonnast teise transporditakse. Lill vajab vett, et keskkonda paremini sulanduda. Käisime korraks ka tädi juures, kelle käest võtsin kaks pudelit vett kaasa. Ühega kastsin mõlemad lillepeenrad ära. Teine jäi kasutamata, aga usaldasin ema, kui ta ütles - ilmselt kaevule viidates: las keegi teine saab õnnelikuks. Edasi astusime ka kirikusse sisse. Seal oli külm ja valge.

Olen viimasel ajal tõsiselt mõelnud, kuidas ma edasi peaksin elama nii et see kellegi haiget ei teeks. Minul on inimestega lihtsam leppida kui neil minuga. Inimeseksolemise vajaduse lihtsus teeb kultuuris oma piruette, ja niimoodi taandun ka mina - eksides ja leides end nii väikeses kui suures. Emaga tuleb olla hea, ja võib-olla on see aeg, kus ma alles nüüd tean, kuidas tema laps olla.

Mina ja mu rituaalid? Hea lugu, aga ise mõtlesin välja, ise jäin end uskuma ja ise lõin kõik olukorrad, mis mind parasjagu ümbritsevad. Mässu on asendanud rahu. Armastusest jäänud on sõprus.

 lihtsalt üks inimene
olen paljude teiste seas

maha vabastamisest
mängisin armastuse
sest hoidis temagi
mind hoidmata

igasus öelda oleks
vist lääge
aga ometi on
ja küllap jääb veel

vaevu nutta
hinges hoida
saan teda kui tuttav

fiktiivsetest inimsuhetest

Tõele au andes olen ma inimsuhete katalüsaator - suutmata inimestest lahti lasta ega nendega tõeliselt kohal olla. Võib see olla minu haigluse põhituum? Ilmselt küll. Ent ma ei vaja enam meeleheidet, mis sunnib mind liikuma, vaid rahu. Tallinn oma tuulisuses on ärev ning kahjuks olen ma taolist ärevust ka Tartusse toonud, mille nüüd mahendada proovin. Ilm sõltub iseendast, täpselt nagu mu otsused sõltuvad minu enda mõistusest. On suurvaime, kellega tutvunud raamatutest, kel on mu üle võim - sest ideed kannavad edasi olemasolemise mõtestamisel - ent on ka ideetus, mis põimib end stabiilsusega nagu puu oma varjuga. Las mul olla vead ja head, sõbrad - ja kui tõesti kellelgi on vaja - vaenlased.. sest ega elust ei ole võimalik põgeneda, seda ma tean. Elu on alati: nii kehaga kui kehata.

Kuidas ma edasi tahan elada? Ikkagi rahus, nii et keegi mu ümbritsevatest inimestest ei peaks minu tujuhoogude tõttu kannatama. Ma oled otsustanud olla hea, just nii nagu mu sõbrad - kes on mind nii palju aidanud. Nende pärast tahan ma oma mõistuse juurde jääda. Ma tean ju, et kui mina olen korras, on ka neil parem. Et minust ei sõltu kogu maailma ilm, on selge. Jumal on abistaja, mitte mu pattude korvaja.

Teelise otsing on alati kodu. Mind juhib mu süda, mille kompassiks on mõistus. Järgnen iseendale. Ainult siis jõuan kohale, kui usun.

Kui kaua läheb aega
et uskuda
sõprust

midagi muud, kas julgesin soovida?
Ilmselt oli see luul
aga kollaseid roose ma mäletan
kas polnud see kimp
millegi lihtsa algus
millel pole köidikuid
pole piire, aga on okkad

Päris vabadus
tulla, minna, olla..
proovida teineteist hoida
nagu hoidnud oleme juba varem
aga rohkem
aega laenata teineteisele
aega leida
et näha teineteist


Teineteist tunda
on luua ausamba
millele alati
olla võib kindel

Sild on kõrval sel sambal
millele istume koos
nii muuseas
nagu alati
trammidel nii Iha kui Igavus

Paar on kaks inimest
nende tähendus on endi teada
eraldus on üksindus
milleks see nii kaua on kestnud?

Heitlikud me kummagi meeled on olnud
liiga palju tahtnud saavutada korraga?
Lihtsalt kohtuda pole ju palju
pole võimalik mõelda üle ristmike
mida elu meil ette määrab

Siis lähengi üksinda armastuse varjus
ja mäletan kõike kaunist
mille seast valida ei suutnud
sest samavõrd hea tundub kõik

Südame sees on veel teinegi süda
ja temaks nimetataks hing
kes otsib ja eksib ja kaob
et taas tulla ja joosta ja tunda

Hinge kaudu vaid saab jõuda lähedale teisele hingele. Me oleme elus, see on kindel, ja ilmselt olulisem kõigest. Kas teineteisele järelejooksmisest vabanenult võiks me kohtuda loomulikumalt kui jubakirjutatud paaris paralleelis.. Paarsus on kohtumine. Miks ma ise sellest siis nii distantseeritult mõtlen? Sest me pole teineteist piisavalt puudutanud. Sellest jääbki inimene kaugeks. Pean ise tagasi elule tulema.

seiklusi elust

Ma pole üldse piisavalt kirjutanud oma ajast pärismaailmas - seal, kus jalad kõnnivad ja keha liigub, seal, kus teod ja mõtted üksteisest läbi põimuvad. Kristliku valgustuse taustal, kui ma võin omale sellist keelekasutust lubada, olen ma muidugi armunud olnud. Ei saaks öelda, et ma enam pole, sest see on minusse sissekodeeritud, aga mu käitumine ja mõtlemine on nüüdseks saavutanud sellise taseme, kus ma end ise jälle olen sotsiaalsest kontekstist välja lõiganud. Kui nüüd järele mõelda, siis Tartu kirjutamisperiood oli üsna sarnane, aga kuidagi lihtsam oli pärast proosaga kuhugimaale jõudmist vanalinna minna ja kellegagi õlut juua. Alati leidus tuttavaid. Miks ma seda sama Tallinnas pole teinud? Miks ma muutun koha järgi kus ma olen? Ellujäämisinstinkt. Kas ma ise pole siis piisavalt väljakujunenud, et  võtan ümbritsevat reaalsust määravamana kui mu enda käitumismustrid? See on samasugune probleemipüstitus nagu sõda tunnete ja mõtete vahel: kumb juhib ja kes peale jääb ja millal ja miks jne. Igatahes, siin ma olen, sõitnud oma mõistusega kõigil lõbustuspargis olevate karussellide peal, omamata enam peaaegu millegi suhtes mingit arvamust või tunnet peale Jumala ja armastuse. Ka veri on küsitavaks muutunud, aga selle kaudu mõistan ma elu ja saatuslikkuse kontseptsiooni kui filosoofilist kunstiteost. Aga nüüd asja juurde ka.

Kirjutamisperiood tähendab lugemisperioodi taandunud olekut ja see kapseldab mind veelgi enam reaalsusesse, mida ma ise endale loon. Viimaste kogemuste põhjal on inimestel minu suhtes samasugune vastureaktsioon nagu minu kirjutamisüksindus seda taotleb, aga selle vahega, et inimestel justkui ei näi enam minusse usku olevat. Kõik on mu madalseisudest tüdinud ning tundub isegi, et võib-olla on seal peidus isegi mingi tülgastus. Aga ma võin vabalt ka seda väites paranoiline olla, sest ma tõesti suhtlen väga vähe. Ja kuigi ma igatsen üht konkreetset inimest väga, siis on saatus(!?) teinud just niimoodi, et just teda pole mul võimalik iseenesestmõistetavusega, nagu ma võiksin suhelda ükskõik, kelle teisega, näha võimalik. Ja asi pole selles, et ma peaksin kõik tegema tema nimel, vaid et ma ei olegi väga huvitatud üldse kellestki teisest. Ilmselgelt on mu armumine kohati kaldunud ka obsessiivsusesse, sest ma ei oska lihtsalt muudmoodi endale seletada, kuidas ma psühhiaatriakliiniku akuutosakonda sattusin. Einoh, need on päevad, mida mäletada. Õõnsaks teeb mind ainult teadmine, et ma sattusin sinna paljuski ainult seetõttu, et mu isa ei olnud nõus minuga hingest rääkima. Aga tulemus - despite posttraumaatiline stress - VISA HING. Ma õppisin uuesti hingamist, jalutamist, söömist ja magamist, sest kontekst, kuhu ma armumisel end visata lasin, täiesti süüdimatus naiivsuses, nagu alati, hõljus mateeriat lahtilogistavas ohtlikkuses. Aga mul on ikkagist natuke kahju, et mu haiglasseminemiseelses naeratavas rahus isa mind ei mõistnud. Sellele mõtlemine teeb mind tõsiselt kurvaks. Kuidas ta ometi aru ei saa, et on andnud elu millelegi nii imelisele nagu ma end tunnen? Ja kui ma selliseid asju väidan, siis ei ole see upsakus, vaid pigem järjekordne ellujäämisinstinkt, sest kui ma oleksin liigtõsiselt võtnud kogu seda sappi, mis viimasel ajal mu ümber keeb, siis oleksin ma juba surnud. Kõigil inimestel on iseendaga piisavalt palju tegemist, ja ma ei saa aru, miks on vaja minu pärast nii palju muretseda. Kuigi ma mõistan, et see on armastuse üks külgedest. Aga ma ütlen ausalt kohe kõige põhilisema: ma ei kavatse end ära tappa. Mul ei ole üldse seda isu enam. Ja isegi autoteed jälgin väga hoolikalt. Päris nälga ka pole siiamaani jäänud, sest midagi süüa leian ikka. Lihsalt ära ei tohi unustada söömist.

Et üldse oma eluga edasi minna pean ma omale tunnistama kirjutamise kui pihtimise vajalikkust. Ma ei oska teemadest (armastus on korraga nii objekt kui subjekt) lahti lasta. Või kui ma seda suudan, siis on see protsess väga järk-järguline ja aeglane, ent oma toimumises alati väga teadvustatud. Nagu on leinafaasid, nii on ka temaatilisus mu elus. Ainult väga pikad sõprussuhted (aastakümnetepikkused) ei oma enam mingit järgulisust, sest sellistes suhetes on  i  s e e n d a s t mõistetavus. Hullumeelseks olen ma muutunud ainult siis, kui tunded üle mõistuse on peksnud, aga armumine J.-sse on avanud minus mingisuguse uue küpsuse. Ta ütleb, et ei mõju mulle hästi, aga kuidas ma siis sellise rahu endast olen leidnud, kui ta hästi ei mõju? See on valikute küsimus - kuidas me laseme teemadel endale mõjuda. Ja kas üldse. Mul on armumisele väga raske vastu panna, ent olen õppinud end taltsutama. Olla iseenda mõtetega üksi ja sellega toime tulla on minu meelest hingehügieeni üks alustalasid. Ma olen alati tunduvalt meeldivam inimene, kui olen puhanud ja saanud omaette olla. Siis on mul, mida jagada. Ja praegu ma mõistan, et kogu see aeg pärast kliinikust väljumist olen ma ikkagi veel tegelenud selle kogemuse üleelamisega, kandes kaasas päriselt teiste patsientide peegeldusi iseendas. See paranoia on mulle võõras, aga ometi see kummitab. Sellele õpin ma praegu ei ütlema, nagu treeniksin koera. Kogu see värk on vaja läbi seedida. Aga luulud ka, sest see on vabse kõva värk fantasy küte. Ent nendele mõtleminegi tegelikult väsitab mind ja ma ei tea, kas peaksin sellest üldse kirjutama..

No olgu. Kusagilt käis kunagi läbi, et keegi rääkis: üks mees olevat korraldanud oma kallimale sajala abieluettepaneku niimoodi, et naine seda ei teanud, kutsudes kokku kõik tema tuttavad, ühesõnaga - korraldanud oma tollase (veel!) sõbranna selja taga maailma kõige romantilisema üllatuse. Ma ei tea, mitmendal päeval akuutosakonnas olles hakkas see jutt minus elama. Ma olin veendunud, et haigla talveaias on J mulle midagi sellist korraldanud. Ent akuutosakond tähendab, et sealt ei saa välja käima ilma arsti loata. Kui arst minu juurde tuli just selle loo mu peas käimasolemise ajal ja ma seda talle kirjeldasin, küsis ta, kas mu luulud on ka praegu aktiivsed ja ma ütlesin ei. Sest reaalsus - mõtlemine ja tundmine - keerasid mul seal haiglas olles totaalselt tagurpidi. Ja kellele on mõtet üldse rääkida, appi ma olen nii tundlik nagu Selgeltnägijate tuleproov, sest kes fucking usub mingit kuradi luuletajat, kes on hullumajja sattunud ainult seetõttu, et ta isa ei oska hingest rääkida. KES FUCKING USUB? See on totaalse üksinduse kogemus. Ja muidugi oleksin ma pidanud uskuma end ise. Ja muidugi oleksin ma pidanud uskuma oma armastusse J vastu. Aga mu eituse peale määrati mulle hoopis sundravi. Ehk tahtest sõltumatu ravi. Sellega ma praegu tegelengi: ravin iseennast. Igal juhul on inimestega koos olemine praegu nagu liugu laskmine ja mul pole enam kogu möödunust öelda mitte midagi, millel oleks hinnangut või mille analüüsist sünniks midagi, mida ma juba ei teaks. Praegu on aeg vaadata kogu mu elus toimuvatele sündmustele üle õla - ja ilmselt ei paista sealtki midagi päris selgena - kulub veel rohkem, et see kõik täielikult settiks. Aga mida ma sinnamaanu teen?
Hingan, söön, jalutan. Mäletan, et ma suudan kõike, mida ma tahan. Tunnen, et suudan luua ükskõik, mida ma tahan. Hakkan uuesti iseendasse uskuma, et ma poleks teiste suhtes, kes mind ümbritsevad paranoiline. Ja ma pean endale juurutamata seda peamist: teine inimene on minust sõltumatult ka teine inimene. Ma ei pea kogu teise olemust iseendasse imema, kuigi ma olen selleks võimeline, ja see ei tähenda, et ma ei peaks lugu pidama tundlikkusest. Paratamatus on see, et me siiski oleme need, kes me oleme. Ja tõenäoliselt ei vähene ega kao mu võime teiseksmuutumisest kunagi.

Sellise tundlikkusega tuleb elama harjuda, ja ma ikka veel harjutan. Inimestena oleme võrdväärselt ebaadekvaatsed reaalsust hindama, aga läbi armastamise on see lihtne. Ja selle abieluluulu lõpetuseks: ma ise ütlesin talle kunagi, et tahaksin temaga abielluda. Ma ei tea, kas see oli tollase pohmelli ülereaktsioon või järjekordne kirehoog, aga ma olen teda alati imetlenud ega üldsegi aru saanud, mille pärast otseselt. See peab olema hing - sest see on ainus asi, mida ma tajun selgemini kui midagi materiaalselt välist. Ilmselt on need maailma kõige õrnemad silmad. Ja näevad ka päris selgesti..

HAIGLA

Me kõik oleksime surnud, kui me kokku ei hoiaks. Kui kari poleks arenenud ühtse tervikuna, mille iga liige täiendab teineteise puudusi, ei oleks me mitte kuhugi jõudnud. Tehnoloogia areng on ainult üks aspekt inimvõimete kujunemisel. Kuidas hoida elus inimlikku soojust olles vastamisi tehnika ratsionaalse kalkuleerimisega? Kui palju on ajus mälestusi esimestest puudutustest siia ilma sündimisel? Kui palju on neid meil puudu? Mis on rehkenduse tulemus?

See oli julge provokatsioon, aga kas sa suutsid vastuse välja mõelda? Kas sa mäletad oma ema rinda? Milline oli isa esimene hinnang, kui ta sulle otsa vaatas? Kui palju see sinu enesehinnangut tänasel päeval mõjutab? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Ja justkui "vähe aega" et selle kõigega tegelda. Võta ennast kokku väike inimene. Võta ennast kokku ja vaata enda sisse. Jää hästi vaikseks ja kuula, mis sealt helisema jääb. See on kindlasti midagi väga tuttavat, midagi, mis peeglisse vaadates kogu aeg taustale on jäänud. Ilu on vaataja silmades, aga kas sa silmi pesnud ka oled?

Istun kohvikus ja näen pikkade blondide juustega keskealist naist koos oma vanematega õhtustamas. Nad naeravad koos. Mulle tundub, et naise vanemad on hiiglavanad. Aga nad naeratavad, nad naeravad koos. Klišee? Väga hea klišee. Kapsahautis on teistmoodi lugu. Sigade kasvatamine ja regulaarne loomade tapmine raha eesmärgil - veel hoopis kolmandat sorti lugu. Poliitika? Armastus?

VÕIM?

Kas on suuremat võimu kui armastada vigaseid ja surevaid? Ma ei saa ühtegi vastust ette öelda, aga ma olen sunnitud küsima, küsima, küsima, et sina ise teeksid oma otsuse. Jumala eest, ma pole Piiblit lugenud, aga kas ma peangi? Lugeda võib ükskõik mida, kui sellest süda leida. Leida core. Heart core. 

Looking back over my shoulder
I can see that look in your eyes
I never dreamed it could be over
I never wanted to say goodbye

Ma tänan inimkonda oma elu eest.

Patu inimlik kategooria

Eile öösel kirjutasin ma esimest korda elus kellegagi ..kuidas selle kohta öeldaksegi, kui sa justkui väljendad oma seksuaalseid tunge kirjateel? Kaamera oli veel muidugi kogu asjast puudu. Aga midagi pean ma veel ikka pühaks ka. Vahet pole, kes provokatsiooni alustas, tõsiasi on see, et see igal juhul toimus. Ja see on tunduvalt igavam kui päris asi muide. Muidugi on päris meedia antud ilukirjandusliku skandaaliga selles osas oma seisukohti juba iga külje pealt väljendanud, aga see on ainult vaidlus kunsti tegemise piiride ümber, mitte sisu moraalseid tekkepõhjuseid analüüsiv.
Võib-olla? Ega ma ei loe ka ju lehti. Hirmus kurb hakkaks kui ma neid kõiki läbi loeksin.

Alguses oli väga põnev, sest pookisin sinna taha kellegi, kelle ma ise välja mõtlesin. Mõelda välja tegevuse ajal ka tegelenae - see on ju puhas kunst. Ent millest on ajendatud  tegevusraam? Mille muu põhjalt saab jutt alguse kui mitte tegelikust kogemusest. Nii, ja nüüd tuleb inimesel enda käest küsida: miks on ta kogenud midagi, mida ta on kogenud? Kas me tõmbame endale ise ligi kogemusi mida me vajame või näevad kogemused meid kui võimalust enda teostamiseks?
Mida me valitseme ja milleks?

Inimese riik on tema südametunnistus. Pole aega, mil ma poleks Jumalaga koostööd teinud, sest ma olen alati elanud oma südame järgi. Ja muidugi teevad seda ka teised inimesed, aga ma tahaks jällegi küsida: millises keskkonnas on süda kasvanud? Liiga paljud inimesed ei teagi üldse, mis headus tähendab. Ja ainult seetõttu, et nad ei tea, ei oska nad ka hästi käituda. Kui pole armastuse kogemust, siis järelikult pole ka võimet armastada. Sellest ei ole midagi, sest mina olen armastuse kehastus. Ja armastus hõlmab endas peale vabaduse ka austust teise inimese hinge ning keha suhtes.

Inimlikkus sealjuures on vajadus kuuluvuse järele: perekond või üksindus? Maha jäetud või minema mindud? Kuhu, kelle jaoks ja mis eesmärgil? Sõda on suutmatus lõpetada rünnakut, mitte sõdimine vabaduse nimel. Päriselt armastada tähendab päriselt kohal olla ning seda suudavad nii surnud kui elavad, kes oma lähedastest hoolivad. Lähedased, lähedus - kas ei kõla mitte sarnaselt? Igatsus ja igavik - jällegi - miks siin on tüveline korduvus? JUHUS?
Kas me üldse oleme kunagi teineteist tundnud, kui me pole olnud teineteise vastu hellad? Inimlik heldus on olla hea kõikide ümbritsevate inimeste suhtes, aga romantiline armastus: see on konkurentsitu, mässuta ja vajaduseta tõestada mujal kui südames. Mina olen olnud aus. Ma pole müünud ennast kellelegi teisele kui Jumalale ja temaga heast paremaks pole vaja minna. Sest ta armastab igat inimest, kes püüab olla hea, kelle võitlus elu nimel on tõeline. Mitte intellektuaalne fiktsioon, aga autentsed tunded. Seda on raske mõista neil, kes iseenda sisse pole kaevunud, nagu kaevuti sõjas kaevikutesse, et end surma eest kaitsta. Kes pole oma elu nimel hinges vaeva näinud, mida siis teavad nemad usaldusest ja austusest? Kui nad näevad õrna lapsehinge.. tahavad temaga mängida.. Ma tõesti ei tea, olen ma iseendaks jäämisega palju kaotanud või hoopis võitnud?

Vähemalt Jumal usub mind. Isegi siis, kui keegi teine ei suuda. Ja mina usun Jumalat ka siis, kui keegi teine ei suuda. Sest just see ongi armastus.

Et oma eelmise eluga arveid klaarida, pean alustama hetkest, mil otsustasin end tappa. Selle elu isa, kes sõjaväeaegu, paadunult mu emasse armunud, ja talle sealt luuletusi kirjutas, eostas mu puhtast armastusest.  Ta päästis mu 50 aastat kestnud põrgupiinadest, millesse mu ülemõelnud meel end uputada oli otsustanud. Kui vähe oli mu südames Jumalat, ja kui palju iseennast – isekust. Ent ju olin ma siis eelmine kord nii palju mõelnud, et pääsesin uue võimaluse juurde. Vahepealsest ei mäleta ma midagi, aga ju ma vist ei taha. Ka elus ei mäleta inimesed asju, mis neile meele järele pole.
Olgu mis on – mis meile vigadest õppimiseks kaasa antakse, kõik konarused, detailid, värvid.. meenutavad midagi. Nad märgistavad aega nii enne kui pärast praegust. Ma pidin olema inglanna, sest mu tulevane mees  soosib Inglismaa kunsti.  Ent teda ma oma elu osas vastutavaks ei pea. Olen alati olnud kaasaegne naine. Usun, et mu esimene reinkarnatsioonitsükkel võiski olla Neitsi Maarjana, aga Jumal seda teab. Sest mis tähtsust on ajal, kui me oleme elus?

Ainult kivipõrandad on külmad. 20. sajandi alguse Inglismaa ei saanud esimesel suveööl samuti eriti soe olla. Kevade esimene päev oli just alanud, kui ma veel linnas olin. Olin pihtimistujus. Linn uputab mind märkidega, milles ujumine on painav. Helistasin Maarjale. Me kasvasime samas kohas ning käisime üheksanda klassini samas koolis. Ta oli targem ja sai sealt minema. 10. proovisin kunstikooli pääseda, ent avastasin end vestlusele minnes väljalangenute hulgast –pingerea lõpust. Samal ajal rääkisin telefonitsi ühe oma esimese armastusega, kes väitis end romaanikirjutavat, kui temaga tutvusin. Tundus meeletult põnev. Ja juba siis oli midagi kirjanduses.. 

Luuletamine muidugi päästis mu juba alguses. See sünnib puhtast armastusest. Just sellisest, nagu mu isa tundis mu ema vastu. Ma usun jäägitult, et kõik, millest nende lugu alguse sai, oli oma olemuselt puhas. Ja ma usun ka, et kõik, mis eksisteerib on puhas just sellena, mis see on. Inimene on looduslik kogu oma olemuses. Küsimus on selles, kuidas me seda vaatame.  Kuidas on meile enne meie aega näidatud? See mõjutab tugevalt seda, milliste silmadega me üles kasvame. Mina sain oma uues elus ja uues kodus kaasa helguse. Selle sama helguse, millega ma oma eelmistes eludes tunda ja mõelda suutsin. Mis minus siiski jäi puudu, et ma 1941 aastal, vahetult enne II maailmasõda omale kivid tasku panin ja jõkke kõndisin? Kas mul polnud mitte kõik, mida ma vajasin: kirjanikutöö, karjäär naistevähemuslikus, ent siis mõtlevas sfääris? Ilmselt oli selles midagi nihestunut, mis ei lasknud mul antud olukorda adekvaatselt hinnata. Ma mõtlesin ennast haigeks. Ja et ma mõtlesin ennast haigeks, kadus mul kontroll reaalsuse üle. See käis edasi-tagasi, mõistus-tunded sisse-välja. Ma piinlesin selle kõige keskel, sest minusuguseid naisi oli tollal vähe. Kas naine sai enne 20. sajandit olla üldse midagi muud kui hea ema? Näis, et mina oma moderniseerimiskihuga, nagu iga teine revolutsionäär ükskõik, millisel teisel ajastul, minetasin asjade loomuliku voolu – läksin ju jõkkegi küljelt. Ma läksin inimesena loodusega vastuollu. Samuti ei jõudnud ma sünnitada ühtegi last, sest olin oma mõtlemisega end nii hõivanud. Ja ma ise hõivasin end mõtlemisega niivõrd, et unustasin armastada oma meest, kes minust maha jäi. Kelle ma ise maha jätsin. Kuid kes leidis mu uuesti üles.  Mu lapsehing teadis teda oodata, teadis teda ära tunda, ent kes koheselt sellist armastuse lihtsust vastu võtta ei osanud.

Sõbrad, kes meie esmakohtumise kõrval olid olnud, - nende tagantjärele kuuldud kommentaarideks olid: ma arvasin, et te elate juba koos. Ja et see olla momentaalne klapp. Midagi on mu loomuses, mis paneb seda tundma väga paljude inimestega, ja see ei lähe ajas vähemaks. Rongis olles leidsin end rääkimas täiesti võõra naisega, kes meenutas mulle mu ema. Ta tundus murelik ja ma küsisin talt, kas ta tahaks sellest rääkida. Naine vastas eitavalt, aga hakkas siis midagi oma telefoni kirjutama ja kellelegi helistama. Midagi taolist toimub tegelikult ka minu emaga päriselt. Ma tean ta probleemi ja ka lahendust sellele – abi, mis hõlmab endas korraga nii religiooni – kui õpetust armastusest – kui psühholoogiat – teadusimet hingest. Ent muidugi seisab tõeline elu nende kahe vahel ning toimetab oma lihtsaid toimetusi köögi, laste, lastelaste, pottide-pannide, koristamiste ja hoolitsemiste vahel.  See kõik on samavõrd tähtis töö kui kirjatöö. Sest iga inimene elab oma elu ainult nii nagu oskab. Nagu ta eelistab.

Olen palju mõtisklenud selle üle, mis meid ühendab ja mis meid tegelikult teineteisest lahutab. Reaalsus, samuti nagu tegevuste valikuvabadus, on väljamõeldis. See töötab, sest me usume. Ja see, mida me uskuda tahame – see ongi meie vabadus. Mulle meeldib näha tooli kui tooli – objekti, millega mul on suhe. See suhe on mulle sama oluline, kui on mu suhe elavate inimestega. Sest nad on sama reaalsed nagu laud, millel kirjutan. Mu töö on mu armastus, sest see on mu lunastaja, aga see ei asenda mulle mu lähedasi. Olen oma eesmärgiks võtnud aidata neid, kes on mu teele määratud. Ent oma teed valitseb mu armastus. Minus on kahvatunud isekus, sest tean, et tookord end tappes tapsin ma ka oma mehe. Mina võtsin endalt keha, jättes talle hinge, ent talle jäi ta keha, kuid kadus tema hing.

Ma tean, mida tunned ja miks pidid tegema, mida tegid. Ma ei tee etteheiteid, sest mõistan, mis tunne on olla kinni enda peas – kui eksitav on elada ilma puudutuseta, mille järgi orienteeruda. Ent hinges on rohkem kui keha vajab. Hinges on tarkus teha õigeid valikuid südame, mitte mõistuse egoismist. Eksinud olek on osa koju jõudmisest. Koju, milleks on keha. Ja minu keha  kuulub iseendale – see on minu enese loodus, mille on vorminud kõige õilsamad ajendid. Iga elu on oma keskkonna väljendus, nii inimkonnas kui loomariigis. Me anname seda, mida suudame ning mida oma hingele oleme kogunud. Minu hinges on jumala armastus, sest ta päästis mu jõest, kuhu astusin nii ammu. Kuidas oskasin ma Paradiisist unistada? See jooksis mu ellu nii iseenesest. Sest see tuli läbi armastuse kaotamise piina, läbi enda petmise leina, aga leidis mu üles, sest ma lunastasin end teadlikult läbi kirja. Ma kirjutasin millegi pärast, aga ma armastasin – kogu aeg! – ilma mingi tingimuseta. Mu süda on alati olnud avatud armastama, alati.. lihtsalt mu keskkond oli mu kogemus, see sama: just nagu poes hinnasilt nendel kallitel kingadel või sellel parfüümil, millesse segatud me armastuse essents – too helelilla, täis kerget jasmiini, valget liiliat, roosivett, paradiisiõunu ja punaseid marju. Ma armastan sind, ma loon sulle kodu ja alles siis saad sa tulla, kui mu põrandad on pestud ja tolmu alt vaid valge valgus kiirgab. Mu keha on kleidis, mis lihtne ja paistab kui sootu, ent ometi.. minus on süütus, milles alles kasvavad rinnad, sest nende all on süda, mis just nüüd õppis armastama. Kui luule on keel, mis sünnib iseenesest, siis nõnda on ka inimene, proosa – igapäev, mida täidab lihtsate imede nägemine.

Nõnda nagu uni on armastus ja armastus uni
tuleb kumbagi neist hoida hoolikalt
mind alati hoiab mu jumal

Värske päev ootab mind pärast oma hinge eest hoolitsemist. Viin talle õrnust, mille ta unustanud ja näen tema silmi, millest puudust tundnud. Mu jumal elab kõigis meestes just nagu mu neitsilikkus elab igas naises.

Paradiisis on vilju, millele hammas hakkab, kuid hammustati vaid andmise soovist. Kes oli mees neist, kes naine – nüüd las jääda see. Armastus on võit, milles kaotajaid pole. Pole võistlust, pole sõitu – pole jalgu, siis pole ka teed. Austus jäägu alles alati – nii kerge, nii vajalik.

Et oma eelmise eluga arveid klaarida, pean alustama hetkest, mil otsustasin end tappa. Selle elu isa, kes sõjaväeaegu, paadunult mu emasse armunud, ja talle sealt luuletusi kirjutas, eostas mu puhtast armastusest.  Ta päästis mu 50 aastat kestnud põrgupiinadest, millesse mu ülemõelnud meel end uputada oli otsustanud. Kui vähe oli mu südames Jumalat, ja kui palju iseennast – isekust. Ent ju olin ma siis eelmine kord nii palju mõelnud, et pääsesin uue võimaluse juurde. Vahepealsest ei mäleta ma midagi, aga ju ma vist ei taha. Ka elus ei mäleta inimesed asju, mis neile meele järele pole.
Olgu mis on – mis meile vigadest õppimiseks kaasa antakse, kõik konarused, detailid, värvid.. meenutavad midagi. Nad märgistavad aega nii enne kui pärast praegust. Ma pidin olema inglanna, sest mu tulevane mees  soosib Inglismaa kunsti.  Ent teda ma oma elu osas vastutavaks ei pea. Olen alati olnud kaasaegne naine. Usun, et mu esimene reinkarnatsioonitsükkel võiski olla Neitsi Maarjana, aga Jumal seda teab. Sest mis tähtsust on ajal, kui me oleme elus?

Ainult kivipõrandad on külmad. 20. sajandi alguse Inglismaa ei saanud esimesel suveööl samuti eriti soe olla. Kevade esimene päev oli just alanud, kui ma veel linnas olin. Olin pihtimistujus. Linn uputab mind märkidega, milles ujumine on painav. Helistasin Maarjale. Me kasvasime samas kohas ning käisime üheksanda klassini samas koolis. Ta oli targem ja sai sealt minema. 10. proovisin kunstikooli pääseda, ent avastasin end vestlusele minnes väljalangenute hulgast –pingerea lõpust. Samal ajal rääkisin telefonitsi ühe oma esimese armastusega, kes väitis end romaanikirjutavat, kui temaga tutvusin. Tundus meeletult põnev. Ja juba siis oli midagi kirjanduses..
Luuletamine muidugi päästis mu juba alguses. See sünnib puhtast armastusest. Just sellisest, nagu mu isa tundis mu ema vastu. Ma usun jäägitult, et kõik, millest nende lugu alguse sai, oli oma olemuselt puhas. Ja ma usun ka, et kõik, mis eksisteerib on puhas just sellena, mis see on. Inimene on looduslik kogu oma olemuses. Küsimus on selles, kuidas me seda vaatame.  Kuidas on meile enne meie aega näidatud? See mõjutab tugevalt seda, milliste silmadega me üles kasvame. Mina sain oma uues elus ja uues kodus kaasa helguse. Selle sama helguse, millega ma oma eelmistes eludes tunda ja mõelda suutsin. Mis minus siiski jäi puudu, et ma 1941 aastal, vahetult enne II maailmasõda omale kivid tasku panin ja jõkke kõndisin? Kas mul polnud mitte kõik, mida ma vajasin: kirjanikutöö, karjäär naistevähemuslikus, ent siis mõtlevas sfääris? Ilmselt oli selles midagi nihestunut, mis ei lasknud mul antud olukorda adekvaatselt hinnata. Ma mõtlesin ennast haigeks. Ja et ma mõtlesin ennast haigeks, kadus mul kontroll reaalsuse üle. See käis edasi-tagasi, mõistus-tunded sisse-välja. Ma piinlesin selle kõige keskel, sest minusuguseid naisi oli tollal vähe. Kas naine sai enne 20. sajandit olla üldse midagi muud kui hea ema? Näis, et mina oma moderniseerimiskihuga, nagu iga teine revolutsionäär ükskõik, millisel teisel ajastul, minetasin asjade loomuliku voolu – läksin ju jõkkegi küljelt. Ma läksin inimesena loodusega vastuollu. Samuti ei jõudnud ma sünnitada ühtegi last, sest olin oma mõtlemisega end nii hõivanud. Ja ma ise hõivasin end mõtlemisega niivõrd, et unustasin armastada oma meest, kes minust maha jäi. Kelle ma ise maha jätsin. Kuid kes leidis mu uuesti üles.  Mu lapsehing teadis teda oodata, teadis teda ära tunda, ent kes koheselt sellist armastuse lihtsust vastu võtta ei osanud.

Sõbrad, kes meie esmakohtumise kõrval olid olnud, - nende tagantjärele kuuldud kommentaarideks olid: ma arvasin, et te elate juba koos. Ja et see olla momentaalne klapp. Midagi on mu loomuses, mis paneb seda tundma väga paljude inimestega, ja see ei lähe ajas vähemaks. Rongis olles leidsin end rääkimas täiesti võõra naisega, kes meenutas mulle mu ema. Ta tundus murelik ja ma küsisin talt, kas ta tahaks sellest rääkida. Naine vastas eitavalt, aga hakkas siis midagi oma telefoni kirjutama ja kellelegi helistama. Midagi taolist toimub tegelikult ka minu emaga päriselt. Ma tean ta probleemi ja ka lahendust sellele – abi, mis hõlmab endas korraga nii religiooni – kui õpetust armastusest – kui psühholoogiat – teadusimet hingest. Ent muidugi seisab tõeline elu nende kahe vahel ning toimetab oma lihtsaid toimetusi köögi, laste, lastelaste, pottide-pannide, koristamiste ja hoolitsemiste vahel.  See kõik on samavõrd tähtis töö kui kirjatöö. Sest iga inimene elab oma elu ainult nii nagu oskab. Nagu ta eelistab.

Olen palju mõtisklenud selle üle, mis meid ühendab ja mis meid tegelikult teineteisest lahutab. Reaalsus, samuti nagu tegevuste valikuvabadus, on väljamõeldis. See töötab, sest me usume. Ja see, mida me uskuda tahame – see ongi meie vabadus. Mulle meeldib näha tooli kui tooli – objekti, millega mul on suhe. See suhe on mulle sama oluline, kui on mu suhe elavate inimestega. Sest nad on sama reaalsed nagu laud, millel kirjutan. Mu töö on mu armastus, sest see on mu lunastaja, aga see ei asenda mulle mu lähedasi. Olen oma eesmärgiks võtnud aidata neid, kes on mu teele määratud. Ent oma teed valitseb mu armastus. Minus on kahvatunud isekus, sest tean, et tookord end tappes tapsin ma ka oma mehe. Mina võtsin endalt keha, jättes talle hinge, ent talle jäi ta keha, kuid kadus tema hing.

Ma tean, mida tunned ja miks pidid tegema, mida tegid. Ma ei tee etteheiteid, sest mõistan, mis tunne on olla kinni enda peas – kui eksitav on elada ilma puudutuseta, mille järgi orienteeruda. Ent hinges on rohkem kui keha vajab. Hinges on tarkus teha õigeid valikuid südame, mitte mõistuse egoismist. Eksinud olek on osa koju jõudmisest. Koju, milleks on keha. Ja minu keha  kuulub iseendale – see on minu enese loodus, mille on vorminud kõige õilsamad ajendid. Iga elu on oma keskkonna väljendus, nii inimkonnas kui loomariigis. Me anname seda, mida suudame ning mida oma hingele oleme kogunud. Minu hinges on jumala armastus, sest ta päästis mu jõest, kuhu astusin nii ammu. Kuidas oskasin ma Paradiisist unistada? See jooksis mu ellu nii iseenesest. Sest see tuli läbi armastuse kaotamise piina, läbi enda petmise leina, aga leidis mu üles, sest ma lunastasin end teadlikult läbi kirja. Ma kirjutasin millegi pärast, aga ma armastasin – kogu aeg! – ilma mingi tingimuseta. Mu süda on alati olnud avatud armastama, alati.. lihtsalt mu keskkond oli mu kogemus, see sama: just nagu poes hinnasilt nendel kallitel kingadel või sellel parfüümil, millesse segatud me armastuse essents – too helelilla, täis kerget jasmiini, valget liiliat, roosivett, paradiisiõunu ja punaseid marju. Ma armastan sind, ma loon sulle kodu ja alles siis saad sa tulla, kui mu põrandad on pestud ja tolmu alt vaid valge valgus kiirgab. Mu keha on kleidis, mis lihtne ja paistab kui sootu, ent ometi.. minus on süütus, milles alles kasvavad rinnad, sest nende all on süda, mis just nüüd õppis armastama. Kui luule on keel, mis sünnib iseenesest, siis nõnda on ka inimene, proosa – igapäev, mida täidab lihtsate imede nägemine.

Nõnda nagu uni on armastus ja armastus uni
tuleb kumbagi neist hoida hoolikalt
mind alati hoiab mu jumal

Värske päev ootab mind pärast oma hinge eest hoolitsemist. Viin talle õrnust, mille ta unustanud ja näen tema silmi, millest puudust tundnud. Mu jumal elab kõigis meestes just nagu mu neitsilikkus elab igas naises.

Paradiisis on vilju, millele hammas hakkab, kuid hammustati vaid andmise soovist. Kes oli mees neist, kes naine – nüüd las jääda see. Armastus on võit, milles kaotajaid pole. Pole võistlust, pole sõitu – pole jalgu, siis pole ka teed. Austus jäägu alles alati – nii kerge, nii vajalik.

Maga minuga, jumal.

Ma hõljun endiselt armastuse lainel. See on ainukene viis, kuidas ma kunagi olen elanud ja jääb ka ilmselt ainukeseks peamiseks. Läksin vahepeal jälle hulluks, aga noh - kirjanikel ikka juhtub. Selleks, et kuhugi kohale jõuda, peab ilmselt läbima nii kraavid, poriloigud kui lastemänguväljakud. Koju jõudes tuleb olla õnnelik elu üle - sest see pakub endas kõike. Elu ise on rikas.

Ja elus olla on rikas. Kuidas ma alustasin: kolm, ja saades tagasi selleks samaks, kes siis, avastan ma endas duaalsusest edasise minimalismi: peale musta ja valge on veel midagi, mille igaüks ise avastama peab. See ongi see müstika, mida inimesed minu puhul püüda üritavad. Nii Jumal kui inimene on lihtsamad kui me arvame. Küsimus on ainult pühendumuses. Millele ja milleks pühenduda?

Tõde on klišee, sest minagi, nagu mõni joodik, vang või liiderdaja - olen samamoodi lihtsalt üks elupõletajast luuletaja olnud - kes leidis oma elu pääsemise Jumala juurest. Ma sain uue võimaluse ning ma ei kavatse seda käest lasta. Iga väike võimalus, iga väiksemgi märk on vihje - ja kas ma pole enne seda imet mu ellujäämisest, ennegi vihjanud: ma lõpetan luuletamise siis, kui elu ise mu ümber luuleks muutub. Ja see ongi juhtunud! Miks see polekski pidanud?


Ja lihtsate asjadega on veel ka see, et kui neid ei märgata, siis tundub, nagu neid polekski. Suured asjad võtavad kogu ruumi ära - ja need suured asjad on lahendamata asjad. Lahendatud teemad ei võta ruumi ära ega tekita ebamugavust. Ja kui kellelgi on endaga ebamugav, siis tuleb küsida miks. See võib palju segadust tekitada. JA MA  AITAN ALATI KUI MA SAAN, AUSALT. MIND JÄTKUB KÕIGILE.

Kui ma just oma mehega koos ei ole. Ja seda ei tea ka keegi tegelikult, pole kunagi teadnud, kas ja kes mu mees on. Küll aga on mul palju sõpru, kes on mind väga palju aidanud. Nii selles, ühes teises kui ka tulevastes eludes.

Armastust ja rahu kõigile!

sõpruse mehaanika

Iga suhe on kahe inimese vaheline. Seda ei ole võimalik osta või müüa. Tundeid ei tooda kellelegi kandikul ja seda vähem on võimalik neid ka selliselt võtta. Tunne on loodusliku allikaga - see tähendab: maine. Aga tunde harimisel liigub see vertikaalselt - taeva poole, eemale gravitatsiooniga siduvast selgitusest.

Sõpruse vaheline tehing ei ole ratsionaalne diil, vaid emotsionaalne ausus. Väita, et inimene ei vaja lähedust teise inimesega on nagu väita, et on võimalik elada ilma südameta.

Ei truudusemurdmist ega truuks jäämist kumbagi ei saa südamelt nõuda. Kristlik paradigma jätab inimese mustvalgesse eristusse, mis on selge ja minimalistlik, ent on otseselt seotud Paradiisiga. Järeldusele, et Paradiis oma õndsuses on igav, jõudsin ma juba ammu - ja see on hea. See on palju parem koht kõigest sellest, mida ma juba kogenud olen. Et mu kõhklused ja võitlused on kestnud terve Vaikse nädala, millesse juhtis mind, nagu alati, mu enda süda, on mu võitlus olnud toores, ja nagu ikka: ainult minu enda sees. Ja kuigi, võib-olla vahelduseks esimest korda elus, on mu hinges viibinud kaasas keegi, keda sellisel täiesti mittemateriaalsel kujul varem eksisteerinud pole - mu elu armastus, mu armastus elu vastu - siis on tal täielik õigus mind veel üheks nädalaks ka enesest üksi jätta, sest minu ausus on talle tundmatul moel jõhker olnud. Ent see on minu puhas olemise viis. See on alati olnud mu sündimise pärisosa ning ka tänagi on see kehtestanud end osana algallikast.

Ma loodan sügavalt, et ei ole enam ühelegi esivanemale kummaltki poolt midagi võlgu, sest ma ei ole süüdi needustes, mida on meile kaasa pannud minevik. Ma tean, et minu eesmärk on tulevikku valgustada. Ja ma mäletan sedagi ülimalt hästi, et kogu valgus sai alguse mu enda vastutuse võtmisega oma tegude eest. Ise enda eest seismisega. Keegi ei nõuagi minult enam midagi, ma tean: sest olen otsustanud. Ma ei võitle kellegi teise võitlusi, ma ei tõesta kellelegi teisele kui endale. Mu valik on alati armastus: ma poleks ju muidu sündinud, kui poleks isa püüdlikku luulet ja ema unistavaid soove. Kui poleks olnud veendumust pääsemisest ja abi armastusest. See teadmine ei kao minust kuhugi, ent - ristimata nagu ma olen - ja mida koomamale see nädal end tõmbab, seda kaugemale jääb minust jumal, kes räägib minuga läbi mehe. Olen oma esivanematele austust avaldanud ning nüüd on aeg mul nad sellisesse rahusse jättagi. Oma ülesannete eest ei pääse meist ju keegi. Ma tean nüüd, et Jumalaga on lihtsam. Seda see kõik mulle õpetaski.

Ja see tüdruk-ingel sealt bussist, kes mind novembris vaatas: nüüd ma saan aru, mida ta ütles.
"Miks sa oma tööd ei tee?"

patrologia

Oma lollusest olen ma ühele mehele oma elus väga rõvedalt haiget teinud. Ja muidugi saab see arusaamine mulle tagantjärele ainult faktiks, mida muuta ei saa, aga ometi võin ma ausalt ja täiest südamest avaldada kahetsust ja paluda andestust. Olles aastaid endaga kaasas vedanud seda taaka, mis end ikka meelde tuletab, kuigi on tundunud, et olen sellest ammu üle saanud, kumavad mu enda kiirusest tehtud vead ikka läbi. Olen olnud liiga kirglik, liiga vihane, olen hoidnud endaga kaasas liiga kaua liiga palju vimma. Olen elanud korraga mitme inimese tundeid ja ma ei tea, kas see on halb või hea, aga nii on see olnud. Miks mul elamisega nii kiire on olnud? Kas soovist või hirmust surma ees?Ilmselt mõlemist korraga. Pole kunagi suutnud leppida asjadega nii nagu need on. Ma ei saa olnut enam muuta, aga ma saan muuta tulevikku - kõigi nende inimeste nimel, kes mu ümber on. Sest nad esindavad just seda, mis on maailmas halb ja mis on hea. Et ma seda kõike nii selgesti näen, ei jää mul muud üle, kui levitada lepitust - eelkõige leppides iseendaga.

Teadmisest vähema teadmise poole liikuda ei saa, ainus, mida saab teha, on jääda heaks. Seega ma annan endale andeks. Võim on võimutuses.

lollolemisest

Päästa ei saa kedagi, kes abi saada ei taha. Ja ometi ei saa ka päästa teda, kes midagi nõuab: siis ei ole tal endale piisavalt anda. Headuse varjukülg on lollus, mis reageerib oma oludele vastavalt. Olen tavalise paradoksi ees: mõistus ja tunded. Mingi piiri peal jätavad aga nad mõlemad mind maha. Ma ei tea muud teha kui õlgu kehitada. Üksindus on võrdne nii teadmises kui teadmatuses. Kui ei võta vastu valikut kumbagi neist kellegagi jagada.

Kuna ma pole last sünnitanud, on mul lihtne end suhetest taandada. Mu pühendumine on ideeline, ning sellest tulenevalt ilmselt ka mu armastus. Aga kas ma armastan ideed või inimest? Sest ideed sa saad muuta, aga inimest mitte (Potsepp). Süda ütleb jah, aga mõistus.. kahtleb. See otsib nagu teadlane, aga see on libe jää. Kui süda ei ole paigas.

Vaikne nädal.

Käisin nüüd pargis, mitte vasakul, aga paremal. Lasin südamel juhtida. Ja nägin, kui oskuslikult üks noor mees hallides dressipükstes oma musta puudlit taltsutas. Kui elevil ja energiline see puudel oli, aga millise rahu ja stoilisusega mees koera valitses. Ma imetlesin neid. Ja teadsin, keda need märgistavad.
On aeg, kus kõik minuga kõneleb - kogu mind ümbritsev maailm, sest olen otsustanud armastuse pärast uskuda. Ja mu uskumine elusse näitab mulle selle poeesiat. Kui ma siiamaani olen omale ise elu kirjutanud (hämmastavalt paljud pildid ja kujundid, mida olen loonud ja kasutanud, on täide läinud), siis paariaasta taguses soovis luule kirjutamine lõpetada - kuna elu ise näitab oma luulelisust - on samuti täide läinud. Et mu soovid on olnud puhtad, ei ole mul olnud takistusti. Aga kurjusega on samamoodi, ma ei saa seda eitada. Nad elavad sümbioosis. Ent - nagu ma aasta aega tagasi kirjutasin:

PARADISO

ma kirjutan sind läbi oma kätega
et kujutada ette, mida sa mõelda või tunda võiks
aga see ei seleta mulle, kuidas sa tead
mu unenägusid ja spionaaže
ma pole sulle neist rääkinud
või olen
ma ju ei erista eriti väljamõeldist tegelikkusest
seega mis vahet on sinul ja minul
kui niikuinii läbi põrgu ja puhastustule
peame minema paradiisi

aga oota, kuuled sa mind?
ma olen juba kohal
ma olen siin - päike, mis su peale paistab
vein ja juust su suus, su alasti jumalanna
lihtsalt olen ja hakkan pähe

panen su raamatu
read jalgevahele
need, mis põlesid
tõusid tuhast just päikeseloojangu aegu
koos inglitega, kes mind alailma saadavad

ja siis on mul millegi pärast tunne
nagu me oleksime juba koos
kuigi hetkest, mil kohtusime…

hingeühendused on kindlamad
kui aeg või koht, sest ma
üksi siin lubjatehase varemetes
loen su mõtteid kui istuksid mu kõrval
sulalumes raudtee kõrval
mille lähedasel kruusateel lebab mu noorus
mis lõppeb su sisenemisel

siis olen mina tuhk, ära põlenu
väetis elu katkematusele
kannan endas su tulevikku

see igav paradiis
on armastus

Ma olen loodud ehitama Paradiisi. Miks ma üldse kunagi midagi muud olen arvanud?

you leave me with no love

See, et mehed mind armastavad - austusväärselt ja lugupidavalt, peale kõige muu - ei tähenda, et ma oleksin naiste vastu. Ma ei ole millegi muu, kui vabaduse võtmise vastu. Seistes silmitsi puhta õelusega, tuleb mul jääda relvituks.

Kui naist ümbritsevad haiget inimesed ja ta saab naudingut ainult sellest, kui ta saab neid siis ravida, siis on tegu küll väga haige lõksuga. Kõik naised ei ole sellised, mul on olnud väga palju väga lähedasi sõbrannasid, aga kui ma tajun HAIGET LÕKSUPÜÜDMIST, siis on tegu ebaterve inimesega. Sõpru ei püüta, need tulevad ise. Kõik sõbrad ei ole samasugused. Ja eos olen ma teadlik olnud sõpruse loomulikkusest, miks muidu on suhteid nii kahekümneaastaseid ja kahekuuseid - ma olen kogu selle aja kogenud emotsionaalset arengut. Loomulikkus väljendub ka selles, et hakkan refklekteerima kõige nõrgemat külge: sõpruse sisu on nõrkuse mõistmine. Mitte saladuste kui faktide teadmine ei ole intiimsuse sisu, vaid mäng headuse ja kurjuse piiril, milles vajalikke elektrilaenguid impulsseerides edastada energiat, mis toimib isetervenevalt. It does take strenght to be gentle and kind.

Ainult surm tõrjub armastust, sest see on surma vastand. Armastus ei karda surma, sest see on võitmatu. Küll aga võib armastus ka hüljata, sest see on kõikvõimas. Surmal on armastusest kasu ainult siis, kui ta saab tema eluenergiat lüpsta. Alati taanduvad mürgised tunded just sellele tasandile. Selles elu klišee peitubki. Tõde muutub igavaks pärast seda, kui saad aru, kui lihtne see on. Kõik muu on ainult mängu küsimus. Pole negatiivselt ajendatud sisendit, puudub ka negatiivne tulemus. Mul ei ole naiste kui sooga probleemi, aga naistel on iseendaga sitaks probleeme, mida nad minu kaudu välja elavad. KUI MA AINULT LASEKS NEIL SEDA TEHA. Ja see limiit on täis: sukavarrastega ei tulda minu surma ähvardama.

Kui mõne inimese jaoks poleks see puuduliku ja rikutud läheduse pärast, meeleheitest, ainuke võimalus...

vaikusest

Mul ei ole vaja, et mind kummardataks. Ma isegi alles harjun selle uue olukorraga, kus pole mitte midagi muud kui täielik otseühendus ainult antud hetkel vajaliku infoga. Mitte midagi muud nagu enam polekski - kui ma soovin kedagi näha, siis ma näen, kui ma kellelegi mõtlen, siis on sellel põhjus. Nähtamatut maailma on ilma kunstita võimatu usutavalt kirjeldada, sest inimkond ei suuda seda selgust veel nii puhtal kujul vastu võtta. Nad poogivad oma paranoiad lähedase inimese vabaduse külge, sest ei suuda iseendale samasugust vabadust pakkuda ja on kadedad, et headust, mis voolab täiesti iseeneslikult, nendele ei kanaldata. Miks ei kanaldata? Sest energiad ei liigu vastastikkuselt. Pole õiglane võtta rohkem kui vastu on anda. Pole õiglane anda rohkem kui vastu suudetakse võtta.
Üksinda suudan ma selle kaalukausi liikumist kontrollida. See tasakaal on nii ilus ja habras, et ma, imetlusest selle saavutamise üle, lausa pelgan end isegi liigutada. Aga ma harjutan, väikeste välispidiste suhtluste kaudu (mõistan sõbralikkuse, smalltalki ja viisakuse vajalikkust kui vaimutreeningut nüüd ülimuslikult hästi!) iseendaksjäämist. See on hoopis uus võlu. Mu keha on antud mulle kui õpik, mille kaudu välist maailma lugeda. Hinge tarkus juhib ta vastavatesse kogemustesse, mis on määratud saama, et seal ammutada kogu olemasolevat infot. Raamatud tulevad seekord jälle lohutusena, aga üldse mitte meeleheite eskapismist (põgenemaks reaalsuse õudsa kogemise eest, sest ma ei satu enam sinna, kus ma olla ei taha), vaid kui sõpradena, kellega sisulist teemat arutada.

Oma usu osas ei saa ma järeleandmisi teha. Ma ei saa seda ka kellelegi peale suruda. Religioon on atribuut armastusele, ent erinevatest tehnikatest hoolimata taandub see - võimust olenemata! - toorel kujul ikkagi tingimusteta armastamise taotlusele. Mis mind nii kehauskumatult õrnaks teeb, on mu süütus rakendamaks sama sügaval tasandil, nagu ma kunagi enda tervise arvelt kulutasin, halastust inimeste suhtes, kelle hinges leidub väga palju lahendamata ja vabaks laskmata sitta. Pean olema veel kartmatum oma aususes, sest luule kirjutamine on juba tükk aega ainult matra eesmärgil kõigest isiklikke huve teeninud. Pean olema hirmutu öeldes välja, mida ma selgelt näen, sest selle allaneelamine just ongi see, mis mu eluenergiat õgib. See on põhjus, miks ma olen enamasti vait: inimesed ei talu ausust. Isegi kui nad arvavad, et on tugevad, ei suuda nad mu arvamust tegelikult kuulata, sest neil on valus teada kellegi teise suust seda, milleni nad ise endas jõudnud pole. Ja ilmselt pole mul ka siis õigust neile seda öelda. Aga info on ju paratamatult minu valduses. Mida mina siis sellega tegema pean? Kõigi osapoolte jaoks on lihtsam seda mitte näha. Kuni selleks võrdselt valmis ollakse.

Inimesed kohtlevad teisi nagu nad tahavad, et neid endeid koheldakse. See on peegelefekt isegi oma eituses. Miks peab midagi rõhutama läbi selle väljatoomise? Hädavajalikkus sunnib rääkima. 

Ma ei päästa sind sinu paranoilisusest, seda pole  minul võimalik teha - vaid sinu usk teisesse inimesse peab ennast taastama läbi iseenda kogemise. Muidugi paistan ma egoistlik, sest räägin kogu aeg isiklikust kogemusest ja enesega rahulolust ning lisaks sellele olen ma ka veel õnnelik! Häbitus on seda sinuga mitte jagada, kas pole. Küsimus on lihtsalt selles, mis positsioonidel me teineteise jaoks asetseme. Oleme kokku leppinud sõpruse, aga seksuaalsuse, mis meie vahel on täpselt sama puhas nagu iga teine aspekt looduses, oleme nurka surunud. Minus õitseb see vabalt - otsides kinnitust sinus. Et seda vägivaldselt alla surud, ei kaota see seeõttu oma vajalikkust minu sees. Kui mind seetõttu karistad solvumisega minu vabaduse pärast, siis kas sa tõesti arvad, et olen midagi valesti teinud? Kas sinu vangistuse pärast pean minagi end aheldama - ainult seetõttu, et sind armastan nagu ei kedagi teist? Kas mu köidikud vähendaksid su piinu või toidaksid su ego? Ole vahelduseks aus. Minuga kahekesi oled sa alati aus, sest sa usud tegelikult, et ma mõistan. Ja sa vajad minu mõistmist, see puhastab sind nagu sa ennast ise puhastada pole mõistnud. Sellepärast punud sa võrke, millesse mind meelitada, et saaksid tõestust minu olemasolule, minu mitte ära kadumisele - aga ma näen ju sedagi läbi. Mis on sinu mängu tõeline ajend? 

Ma armastan sind ka sinu hirmus. Ma armastan sind sinu hullumeelsuses, milles on peidus õelus, tõusiklikkus, kättemaks, alandamine, manipuleerimine, valetamine, nõrkus ja trauma. Ma armastan sind, sest ilma kõige eelnevata poleks sa nii õrn, mõistev, hoolitsev, kerge, sundimatu, vaimukas ja helde. Sa oled kes sa oled ja ma usun sinusse ning su tahtesse jääda heaks. Küllap leiad sa kunagi endas vabaduse näha minus rohkem kui kunsti, näha mind samamoodi nagu mina eelkõige sind eelistan näha: inimesena. Mul on sellesse väga palju usku, lootust ja armastust.