Rätseppa minust ei tule. Ma ei saa kunagi eriti aru, et ma midagi valesti oleks teinud, kui ma mingitel vestlusel olen käinud. See on "ametlikul" teel töö otsimisega samamoodi - sulle öeldakse, et sa ei saa, aga selle, miks ei saa, pead ise välja mõtlema. "Sest keegi teine oli parem" on kuidagi vähevõitu, kuigi ma selle ise välja suudan mõelda. 

Kuigi ühiskonnast väljatõrjutu tunne on küll. See ongi kõige kõvem löök alati olnud - kui enda arvates ajad õiget värki ja siis tuleb välja, et see ei ole ikka eriti usutav. Ei mina saa aru, kust see piir läheb. "Mida sa viimati õmblesid?" - ma isegi ei mäleta mida ma vastasin. Vist tahtsin hakata riiete värvimisest rääkima, aga siis jõudsin oma peasoleva tikitud baretini. "Mida sa üldse õmmelnud oled?" suutsin meenutada ainult 8. klassi moeshow koledat kleiti. Isegi keskkoolis õmmeldud kole kapuutsiga pluus ei tulnud meelde. Ja mis masinaga me õmblesime. Ilmselt lugesid nad mu pilgust, et rääkimata masinate markidest ei tea ma ammugi midagi tava- ja eriotstarbelistest masinatest. "Praegu õmblen pigem käsitsi, teen asju ümber, sest mul pole veel masinat." 

Lõpetasin keskkooli neli aastat tagasi, mul on lõpetamata mõttetu ülikooli haridus, mu cv-s on üksikud tööd klienditeenindajana. No jah, ja need kaks avaldatud luulekogu, mis mu tuleviku suhtes otseselt midagi helgemaks ei muuda. Mitu lähedast inimest ütles mulle täna, et "ju see siis polnud nii määratud" ja ma ei tea isegi seda, kas see on budistlik filosoofia või lihtsalt lohutus lollidele.

Poke Her Face

Ma lähen teisipäeval vestlusele. See on vestlus kutsekooli sissepääsemiseks, rätsepa erialale keskhariduse baasil. Ma pole enam luuletusi kirjutanud, kui novembrikuu välja arvata (siis tuli kolm tükki järjest), aga need on niikuinii pigem päevaplaani täitematerjal kui midagi Ilgelt Kõva. Vist. Ühseõnaga vahet pole, sest ma olengi hakanud kirjutama kõige regulaarsemalt just päevaplaani täitematerjaliks. Mu päevaraamat on pisike variant õpilaspäevikust. Mul on suur nõrkus märkmikukeste ja päevikute suhtes. Vanemate korteris peaks siiamaani kõik vihikud, märkmikud ja päevikud alles olema, millesse ma kunagi kirjutanud ja joonistanud olen. See on kuidagi hästi turvaline variant, et sul on kaasas üks asi, millele sa saad kõike öelda - läbi arvutada oma finantsseisu, sosistada mõtteid, proovida läbi värvilahendusi ja tintelpenne, teha lehekülgede viisi kollaaže juhuslikult leitud ajakirjade piltidest ja kinnipüütud värvilaikudest. Noh ja kõige muu seas saab sinna siis ka näiteks tunniplaani või mõne kohtumise paika panna. Kuna mul on nii vähe kohustusi, siis jäävad need mul niisama ka meelde, nii et see mind väga hunnikut paberit kaasas kandma ei motiveeri. Kirjutamine on põgenemisvõimalus, visuaalid on kindlus.

See on üks noor tüdruk Inglismaalt. Ta on ilmselt noorem kui mina, aga ma olen vist jõudnud sinna punkti, kus ma näen läbi piltide inimesi, kes kajastavad ühte osa minust, nagu oleks minu füüsiline keha kunagi mõnel ristteel korraga eri suundades pooldunud. Ja vahel kohtan ma nende pooldunud Minude sõbrannasi, vaenlasi ja iidoleid, saades endalegi seletamatult aru nende rollist. 

Üleni must ja kahvatunahkne sarkastiline müstiline sundimatu mõrd - parim sõbranna ja südametu hülgaja. Temast ei saa ma vist kunagi lahti, ükskõik kui värvilisi riideid ma ka ei kannaks. Ta on kadeduse ja õeluse kehastaja, kes ei üritagi pugeda inimlikkuse tumeda külje varju, vaid tunnistab oma sappi täie tõsidusega ilma ühtki näoilmet muutmata. 

"Kas nad käsivadki sul selline olla?" 

- "Ei, ma olen päriselt selline."

Ja neid on veel ja veel ja veel ja nad põrkuvad ja reageerivad ja lõhkevad või on hoopis malbed, jutukad, efooorilised tundmata mingeid piire. Pole minu võimuses neid ja nende kohtumisi taltsutada, kuigi ma olen püüdnud. Tean nüüd vähemalt, et tasuks olla veel vähem pretensioonikas. Mitte perspektiivitu või eksinud, vaid lüües rääkida sinikatest vähem kui nad võib-olla tegelikult väärt on.

Kuna mul on siin praegu selline võimalus

Juhuslikus moenäljas sattusin, tänu kõrgematele jõududele (et mitte öelda jumal), moe asjalikumale poolele, mis on peaaegu vaat et tõsiseltvõetav akadeemiliselgi tasandil, mis iseenesest annab palju indu mu uuel ideel minna tagasi ülikooli. Mul on ikka väga palju Suurte Loojate varasalvest tundmata, aga vähehaaval ma ikkagi kiikan selle hädavajaliku siira uudishimuga nii Chaneli kui (eriti) Versace'i poole ka. Ent sealt tekib mul palju dilemmasi. Ühest küljest on mood kunst, mida ei tohiks alahinnata, ja mida (näiteks) maalikunstiga võrreldes sekundaarsemaks ei tasuks pidada, aga ma ei leia otsest seost, miks ma arvan, et inimesed seda üldiselt  ikkagi teevad? Kuigi see kõik võib olla mu enda piiratud tajumisvinkel, on mul siiski enamuse inimeste suhtumisest riietesse jäänud mulje, nagu oleks riietumisel ikkagi üsna teisejärguline kaal. Riietumisse ei suhtuta nagu mingisugusesse eneseväljendusrituaali, see on pigem praktiline taotlus, millel puuduvad  suures osas mugavuse kõrval muud esteetilised ambitsioonid. Ja mida ma tükk aega endale tunnistada pole suutnud, on fakt, et ma ise olen ka selline. Eriti märgav on see suvel, kus asjad lihtsalt satuvad selga,  a la tulin saunast ja mul polnud puhtaid riideid ja üldse nii soe on. Või et ma olen maal. Kui ma maal olen siis mida tähendavad linnariided? Ma mäletan vist alateadlikult liiga hästi veel, kuidas ma koolist koju tulles alati koduriided selga pidin panema, sest kogu aeg oli mingi riiete diskrimineerimine: neid me kanname peol, neid me kanname kodus jne. Ilusad riided ju tahavad, et neid kantaks, koledad riided on lihtsalt halva tuju jaoks.

 Mul tekib selliste momentide suhtes aina enam tunne, et nüüd on selline iga, kus ma pean otsused vastu võtma, mis reeglite järgi ma riietuma hakkan. (See ei ole nagu et iga=ühiskond, vaid et mul on kõrini  enda ebastabiilsusest.) Ja reeglid ei kehti ainult riietumise puhul, see on seotud kogu suhtumisega ellu. Täiskasvanulikkuse boonuspoolte hulka käib ilmselgelt väljakujunevuse väärikus - on asju, mida mingitel mõjuvatel põjustel enam ei tehta ja mingid toimingud, mis on kindlalt au sees. Ma olen ühe jalaga ühes ja teisega teises - kui ma praegu räuskama hakkan, siis ma tõmban end pooleks. Mingit  muud lohutust nagu ka pole peale vaikiva kompimise väärikuse poole.

Näiteks selline värk jääb nüüd ära. See on lahe küll, aga keegi ei tea kunagi, kui kaua õnn vägistajate eest hoiab.

Üks inspireeriv äärmus, mille naiselikku väärikust oleks võimatu eitada, on ilmselgelt transvestiidid. Minusugune udupea on siiani vajanud naiselikkuse meeldetuletust, ükskõik, kas Bowie kõrgete saabaste ja sätendavate kostüümide või kaaslase piinlike märkuste näol. Ma olen nii kaua maailmaga suhestumise asemel maganud, oskamata selle struktuuridega mängida.

Vabandus-sissekanne

Kuna minu päevad kaubanduskeskuses müüjana on selleks korraks ja loodetavasti elu lõpuni otsas, siis on mul ka moemöla kirjutamiseks aja- ja interneti puudujääk. Haruldane nähtus nimega Eesti Suvi on mind oma kuumuse ja muutustega jalust rabanud, mille alla tuleb ka lugeda regulaarne müstiline haigestumine (mingisugune mädanemine või paistetamine) ja üle-Eestiline kilometraaž ühe nädala jooksul. Neil päevil veedab selle blogi maailma despoot aega kriitilise enesedistipliini ja uute peresuhete loomisega, seades küsimuse alla enamustest teda siiani saatnud teismeea tõekspidamistest. Noh - mõnes mõttes peaaegu nagu iga suvi.. 

Erinevalt mu eelnevatest (vähemalt kümnest) blogidest on mul siiras soov seda blogi edasi kirjutada, et hoida elus oma ettekujutust potentsiaalsest kirjandusskillist, mis on segatud fantaasiamänguga mu subjektiivse arvamuse kaalukusest. Seal hulgas julgen hoiatada, et järgnev narratiiv selle blogi suhtes ei pruugi enam olla nii palju seotud moe, kui elamise stiili küsimustega laiemalt. Aga et see paremini lahti hargneks on vaja külmemaid ilmu, trippimist, skille, internetti ja välja kujunenud rutiini, sest - ja siit tuleb siiski üks pirakas stiilisoovitus küll - pole mõtet ajada  p o  o l k õ v a  asja. Sellest see suur paus siin nüüd ja edaspidi. Kuni pooltoonideni!

Ajastul, mil on moodne käia ülikoolis, teha oma paksust rasedast kõhust ja paljastest tissidest pilte, olla suhtes koos kunstripsmete ja võltspäevitusega, on minul tekkinud tungiv isu palju lihtsamate asjade järgi. Näiteks oma peikale nahktagi selga sobitamine, ise sealjuures käsi kokku lüües ja kilgates "Ja-ja-jaa! Sa pead selle ostma!" Või taodelda eriti lihtsat naiselikkus, peaaegu minimaalset ja kindlasti kahvatut. Ja raudselt oma nahatoonile truuks jäämist - täiesti ükskõik, milline see ka oleks, sest ma TEAN, et ma pole seksikam, kui ma ka pruuniks läheksin.

Paratamatutest stiiliharjumustest tuleks veel ära märkida keskkooliaegsete megabeibede/populaarsete tüdrukute elukulu jälgimine erinevates sotsiaalsetes võrgustikes. Otsesõnu tuleb selle kohta muidugi öelda stalkimine. See on minu "Kroonika" otsepost: kes on rase, kes on sünnitanud, kes on abielus, kes on välismaal, kelle laps on kui vana, kes kus reisib jne. Ühesõnaga sama pask ainult kitsamas ringis, aga point on ikka sama, sest kui Jessica Simpson nii teeb, siis see on lahe, ja mina teen ka nii  a la nagu nende ebardlike koerte ostmine. Iga kord kui ma kusagilt kotist või kastist neid näen läheb miski minus natuke põlema.  Maaklerite kõrval on need vist teised elusolendid, kellele ma suudaksin teoreetiliselt piina valmistada.

Siinkohal võib märksõnaks 1995 võtta küll. Ja see ei olegi nii väga enam see ma-tahan-kole-olla teema, vaid nii on päriselt ka normaalne välja näha. Samet ja velvet ei lähe mitte kunagi moest ära, nagu ka valged pluusid, mustad sukad ja kingad. See värk on nagu Bob Dylan rocki ajaloos.

 Täna ma vaatasin, et ühel tsikil oli tekspluus seljas. See on ka päris geniaalne asi, mida ma selle õitsenguperioodil üsna põlastasin, kuigi ma võisin siis olla mingi 8-aastane. See käib ka veits sinna Vello stiili alla, nagu selle Tõelise teksaga kipub olema - veits liiga casual, veits liiga rekamees ja jumalast ebaglamuurne. Aga teisalt asendab ta suvel näiteks polo funktsiooni ja seda saab retuusidega kanda. Retuusid on muuseas mu eriline nõrkus. Selliseid meeste kingi tüdrukutele olen ka ammu tahtnud, aga ma ei raatsi nüüd vist enam mitte kunagi 1/5 palga eest kingi osta. Enne käin vist paljajalu.

 Seksikatest beibedest veel seda ka, et tihtilugu on nad siiski, kõike muud arvesse võttes, üsna stiilsed. No vaevalt, et originaalsed, nagu jalutada pellade väel tänaval koera, aga oma järgitegemises ja väljanägemises on neid siiski lust vaadata. Ilus - ei riiva silma. Ja see iseenesest on ju väga naiselik ja puhas ja miskõik veel, mille poole tasuks püüelda. Nagu kasvõi see dieedi-pidamine. Minu mantra, õgides kõike, mis pähe tuleb ja millal pähe tuleb, on siiani olnud, et "ma ei lähe paksuks" või "SÖÖME ENNAST PAKSUKS!!" No aga kui sa oled mingi vaimse vati sees ja tunned ennast liiga hirmus mugavalt, siis tahaks küll vahepeal kaalule astuda või päevas meelega paar kiiremat sammu ja suuremat ringi teha.

 Selline kõrvalolev kampsun muide ongi vaimse vati tähistajaks. Olen seda puuvilla ja pajutudu pehmuse ning armunudolemise seost isiklikus praktikas viiasel ajal väga otseselt märganud.
 Paksukestele soovitan kanda trikood. Praegu tuli üldse selline meeletu mõte, et trikooga võiks inimesed rohkem piirajasse lasta, a la Lady Gaga - liiparid alla, hõbedane tagi, blondeeritud juuksed ja paar meetrit koerajalutusketti. KEEGI ei paista tegevat gruupiasja süüdimatu iseenesestmõistetavusena ja see paneb mu kahtlema inimese võimes olla kirglikult vaimustatud. Aga ega ma ise selles suhtes ka eeskuju pole näidanud. Mul on ammu fantaasiad võrguga lesekübarast ja maani mürkrohelisest sametseelikust, koos kõrvalestad täis topitud swarowski kristallidega, aga ma käin ikka riides kasutades hommikul enam-vähem ettejuhtuvaid asju, mis on ikka megaigavavad ja mul peaks nende kandmise pärast ausalt öeldes piinlik olema: tumerohelised velvetid okei, aga must väljaveninud polo? Mulle endale oleks stiilipäevikut vaja! Sest ega see, kui töö rõivastuses on kõrgemate jõudude poolt määratud kindel värvivalik, ei peaks ju tähendama seda, et ma esteetilisi järeleandmisi võiksin teha. Mis sellest järgmisena välja tuleks?

When doing  < this you end up like that >> 
you brand fornicating stupid fashion whores!!

Ja ma jätan lõpetuseks ühe lihtsustatud ja slightly idealiseeritud variandi (sest ma ei jää viimasel ajal ühelegi pildile) mu praegusest väljanägemisest, kui ma poleks oma kaks aastast vastu pidanud samasuguse raamiga prille (mille ma ostsin MAXIMAST) nii ära läbustanud, et need minema pidin viskama. Juuksed on veel henna punakaspruunid, tukk kasvab välja (kolmandat korda vähemalt) ja mõnikord ma ei viitsi silmi ära värvida, armide peitmisest rääkimatagi. Paras peletis, aga nii pole ju väga vigagi. Mul on kinnisidee tagasi blondiks värvida end, sest kokkuvõttes on mu kombo niikuinii täiesti pläust ja ma olen nagu mingi tüki endast kaotanud selle lollaka pruuniga.

KEVAD

Kui mina oleks jumal, siis ma ei lubaks inimestel naeratada, kui see neil südamest ei tule. Võlts naeratus on maailma kõige maitsetum asi.

avameelselt isikukultusest koos halbade fotodega

  

Ma ei teagi, kuidas viisakalt alustada, kui ma järjekordselt kavatsen rääkida sellest, milleni ma iga kord iga oma tegevusega jõuan.  Alustuseks peaks vist faabula mõttes mainima ära mõned faktid, mis mind selle blogi kirjutamiseni viisid. Ma saan ju suurepäraselt aru, et järjekordne moeblogi on kõigest järjekordne moeblogi, aga ma ei suudaks vist seda asja nii üks-ühele teha ka. Eestis on juba väga noori väga proffe fa-fa mimme, kes on kõik puha  obsessed with fashion  või vintage virgin või all about London fashionweek ja muu misiganes prestiižne värk, milleni ma kunagi ei küündiks, sest mind ei suuda minestama panna kallid moebrändid muu kui hinnaga. Ja see ei tähenda, et mulle ei meeldiks siiski kleite vaadata, muidugi meeldib, ja üldse igal tasandil moe- ja stiilinähtusi meeldib mulle jälgida, ent see ongi siin see peamine konks - mul pole vahet kas ma vaatan kalkareid või modelle. Ja autorina ei saaks ma ka kunagi, mitte mitte kunagi nii eeskujulikuks moeahviks, kui teised tüdrukud, sest .. see ei ole mina. Järgnevad pildid peaksid seda ilmekamalt iseloomustama kui mu sõnad.

"Hoia jooki ja valva kotti, ma lähen käin pissil!"

Aktuaalne kajastus klassikalisest seeriast "pohmakaga varahommikuses Tartu-Tallinn rongis".

Šokeeriv moment praamil, kui me poistega Hiiumaale räpipeole sõitsime ja ma oma kunstripsmed joobe tekkides ära otsustasin võtta, sest need olid juba täiesti asjatult koormavaks muutunud. Poiste nägudel pidavat olema vaatamisväärne pilt, sest see oli miski, mida nad aimatagi ei osanud. Edasi tegime hilteri-nalju ja kleepisime ripsmed vuntsideks.

Keerasin just mingi jama kokku ja olen endaga üsna rahul.

Ühesõnaga võib isegi öelda, et mul on teatavatsorti probleem asjade tõsiselt võtmisega. Muidugi olen ma sellest aru saanud, et ma pigem jätan endast lahedama mulje, kui ma tegelikult olen, aga ei saaks öelda, et ma püüan. Mul on lihtsalt mugavam, kui ma arvan, et inimesed peavad mind nõmedaks. Ja ma ei tea midagi eriti palju magusamat, kui millegipoolest autoriteetses olustikus oma mark täiesti täis teha. Sest ma tean, et varem või hiljem juhtub see niikuii - see on ju ainult aja küsimus - aga ma olen nii kärsitu, et tahaks sellega juba ühel pool olla, et keegi mulle mingeid ootusi ei jõuaks panna. Sellepärast on mul seosed igasuguste isiklike draamadega ja nii. Mida aeg edasi, seda naljakamaks see kõik muutub.

Esimesel kursusel ma alkoholi ei tarbinud. Aelen räpasel ühikapõrandal.

Kuid stiili juurde tagasi tulles on mul ka mu enda jaoks veel sellel maastikul mingi hämaram missioon. Eelmine aasta reivisin ma lootustandva noore luuletaja tiitli lainel terve selle aja, kuni ma uuesti vaeseks jäin. Ka panga automaadist raha välja võttes, väljas söömas käies, kaupsist riideid ostes jne mõtlesin ma poeetiliselt oma iga liigutusega lähenevale dekatentsile, mis nüüdseks täielikult kohale on jõudnud.  Ja mul on hea meel, et ma seda ette aimasin. Raha, ükskõik, kas seda on või mitte, jääb mind just nii kaua painama, kuni see olemas on.

Sõitsime liinibussiga maale. Enne tegime transvestiidimeigi.

Iseenesest on küsitav, miks keegi üldse peaks rääkima stiilist kui nähtusest üldse - see ei näi  ei praktiline, teaduslik ega poeetiline. Ja kui poleks blogi, siis oleks üldse palju raskem rääkida olevikus toimuvatest kultuuriliselt markantsetest ent eitamatutest ilmingutest, millel on alati olnud omamoodi semantiline roll. No konkreetselt: mida sa mõtled, kui sa omale riideid selga valid? Stiil pole ju see, mida sa kannad, vaid kuidas sa mõtled. Eeldusel muidugi,  et  üldse mõtled.

Tuleb muidugi tunnistada, et ega sellest ma-kannan-kõik-riided-ribadeks plaanist ei tulnud mul näiteks midagi välja. Aja möödudes ja raha tekkides tabas mind paratamatult õilis õnnetunne, kui ma kiriku kaltsukates puuvillaseid materjale sain katsuda. Ja umbes samal ajal, kui ma leidsin Tähe tänava butiigist helesinise tutt-uue (vuhvli) Prada koti, oli mu õnn nii piiritu, et ma mõistsin, mida tähendab loomade jaoks kesta vahetus. A mida fakki ma selle vana nahaga ringi käin, kui ma sellest välja olen kasvanud?
Nüüd on omakorda selline olukord, et ma ei tea, mida nende ühekorra taaskasutuses olnud riietega edasi teha. Nii mõnegi mantli annaksin küll hea meelega ära, ja need on puhta korralikud ka veel. Aga see selleks.
Põhjus, miks minust on saanud hüsteeriline kaltsukubu, peitub nagu kõik muugi psühholoogiline lapsepõlves. Vanaemal oli kaks venda ja siis ta sünnitas kaks poega ka. Ja siis tulin mina ja ta tõi Venemaalt mulle palju ilusaid kleite. Ja üks tädi oli mul ka, kes mind olevat meikinud. Mäletan häguselt paari stseeni, kus mulle pandi mingi asi külge ja öeldgi, et "ole nüüd nii, me teeme pilti" ja ega ma väga ei tahtnud kellegi koledaid päikseprille oma väga toreda neoonkollase trikoo ja valge ujumisrõngaga kanda. Veel vähem tahtsin ma poseerida niimoodi, nagu nad ütlesid. Aga nad moosisid mu alati ära, et pärast saab jäätist või midagi. Mul ei olnud midagi parata, tuli ära teha - magusaisu oli lihtsalt nii suur.  Tuleb tunnistada, et samade võtetega saab mind siiani ära osta. Ma seega usun, et tegu oli keskkonna mõjudega. 

Bashment Kingz Sound

Kõrvalolev pilt on selle õpetatud bravuuritsemise tulemus. See pole mitte mingist nurgast ime tegelikult, sest ma olen noor, nagu noored on. See käis varem nii (sest enam ei tule seda peaaegu üldse ette): me saime kokku, ostsime alkoholi. Ma olin kas juba täisvarustuses valmis või me tegime ennast välja minemiseks koos valmis, juues end samaaegselt purju. Ma ei vaevu sellisele käitumismustrile enam hinnangut andma, sest olen nii palju antropoloogiast aru saanud, et igal kultuuril on oma rituaalid ja see kui me neid eest-, tagant- või kõrvaltvaates arvustaksime, ei muudaks nende seisukohalt midagi paremaks ega halvemaks. Mis iseenesest tühistab kogu mu kirjutamise eesmärgi võib-olla, aga võib-olla ei tühista ka. Ja võib lihtsalt nii ka olla, et noorte tüdrukute kompleksid ja meeleheide on kogu selle rituaalsuse üks lahutamatu osa - see, mis muutub sellel õhtul pöördvõrdeliselt mingiks teatavaks unelmate joovastuseks. Kuigi pole jälle midagi parata, et see on ka minu jaoks praegu naeruväärne. Vist eelkõige sellepärast, et ma lootsin nii väga midagi, mis sellisel moel üldse juhtuda ei olekski saanud, kuigi mingi rumalalt väike võimalus oli. Aga mitte suurem, kui ükskõik, millise teise asja puhul.

Vahetult enne 9. klassi eksameid. Olin juba hakanud Tartus käima.

Trotsides aknet kandsin vahetult enne mürgiravi kõva meiki.

Bravuurikoolituse ja bravuuri omaksvõtmise vahepeale jäi muidugi maailmaparandus ja mässamine. ..Tähendab, nii palju kui rõvedate marjapeetide joomine, harja kandmine, kaltsukate ja raamatute avastamine, koolist popi tegemine, halbade luuletuste kirjutamine ja vahetundide ajal suitsetamine maailma päästab. Punki panna iseenesest ei olnd rõve, sai palju normaalseid tuttavaid ja iidolid on siiani austusväärsed, aga ma olen sügavalt veendunud, et inimese elus ei saa olla rõvedamat perioodi kui puberteet. Kes kurat ütles, et noorus on ilus, ma ei saa aru. Mul oli mingi selline tunne regulaarselt, et tahaks surnud olla, mitte millestki aru ei saand. Vastik, siiamaani paneb selle meenutamine mind vanadusele heldimusega mõtlema. Kui ma enne arvasin, et siis peab kõik paremaks minema, siis nüüd panustan ma pigem sellele, et asju on võimalik  lihtsamini ära händlida, selle pideva nüüd-on-maailmalõpp õõnestava ehmatuse asemel.

 Ainult ühe tagasihoidlikuma foto panin sellest ajast. Pealegi on naiselikkus mul selle mässaja-perioodi alguses üsna võõras olnud. Aga nii kui poisid mängu tulid, hakkas asi paranema. Ja kohati läks see edenemine isegi liiga hästi. Ilmselt ei vägistatud mind kordagi ära ainult sellepärast, et ma olingi päriselt nii süüdimatu ega osanud mitte midagi karta. Sellistele momentidele mõeldes olen ma korduvalt pidanud nentima, et jumal on vist ikka olemas.
Kogu selle segase noorusaja välimuse paradoksia võttis kokku tsüstilise akne diagnoos, mille sain üks päev enne kahekümneseks saamist. See on retsidest retsim variant aknest - mul olid mitmesendimeetrised mädapaised näos, mis haiguse algstaadiumis kohati ka ise lõhkeda võisid. Võtsin pool aastat eriti karme rohtusid ja sain terveks. Akne põhjuste suhtes võin enda kohta küll öelda, et psüholoogilised. Kõige varem hakkab mässama keha kõige nõrgem lüli, kui mõistus kuulda ei taha. Seda et ma nagu moondunud peletis välja nägin, ma topeltsügavalt läbi elama ei pidanud, sest välimuse kallal olen juba lasteaiast peale kottida saanud, pigem oli see nagu viimane proovilepanek - kas võtad end sellisena nagu looduse poolt on antud, või tõmbad end oksa, kui sa tõesti nii tühistest asjadest üle ei saa.

 

Ja siin ma nüüd olen - nagu juudi jõulupuu - mul pole mitte midagi karta. Lood modelliks saamisest võivad ka täiesti rahulikult ära jääda. Iseenda terviklik ja muutuv väljakandmine jääb  minu jaoks alati põnevaks.

Jutu asemel on pildid riidekapist

Soolapakil on fantasiline värvigamma

See näiteks on mu obsessed gamma viimasel ajal

Nendest saabastest tuleb kunagi pikemalt kirjutada. Revolutsionääri saapad raisk.

Riidepuudel rippuvate riiete gamma

Pokaal on sentimentaalse väärtusega, viimane omasugustest. Nokamüts on getoprintsesside unistus, mis kunagi teoks ei saa. Ma tegin selle ümber suvalisest Honda logoga Vello-stiilis rekamehe mütsist, from da kaltsukas.

Päikese käes läheb asi hulluks.

Olme võitlus luksusega - the story of my life.

Vist mu mahukaim projekt. Tegin seda oma kolm korda 4 aasta jooksul kindlasti ümber.

Introdoucing the art of KELBAS. Enne oli seal amatöörkunsti moll.

Eepiline lugu Diana Rossi glämmi juurde. Kaldub ilukirjandusse.

Ma talt patšokke ära ei võtt vist. See räägin enda eest.

Uus Prada vuhvel, vana happepaun, India kitš (puhtaloomuline ilmselt) ja must-have kossid iga ilmaga.

Soe soovitus

Ära palun pane kontsakingi jalga, kui sa

a) tunned, et ilgelt ebamugav on
b) näed nendega välja nagu part või ebard

Lõpeta üritamine

 Sensatsiooniline! Ma nägin praegu p ä r i s e l t naist, kellel on vuntsid. Iseenesest mõista oli ta ka paks, vana ja dressides, aga see ei ole ju midagi ebatavalist. Laupäevad kaubanduskeskuses on iganädalane rõõmustamine maailma allakäigu üle - inimesed tulevad kokku ja ostavad mõttetut paska. Nad ei muutu sellest märgatavalt ilusamaks, normaalsemaks, targemaks ega kasulikumaks, ainult igas mõttes vaesemaks. But I can handle this, kõrvalpoes on täna see ingellikult ilus tüdruk tööl ja mulle on hakanud hinge see budistlik mõtteviis: kui sa midagi paremkas ei saa teha, siis ära hullemaks ka tee. 

 Näiteks nagu me juba õppinud oleme, siis ega kiima kotis ei hoia. Kiima rahuldamine on samasugune baasvajadus, nagu söömine, pissimine, joomine, hingamine. See toimub automaatselt, sest meil on keha, mis võib olla (nagu hiljutised avastused on tõestanud) täiesti isevärki regulatsiooniga kui vaim. Võib ju mõelda küll, et mis mul viga on, et ma märgi unenägusi näen, - see on ju loomalik! -  aga ega see ei muuda fakti, et sa pead sellest kiimapingest vabanema, sest nii on määratud sinust kõrgemate ja võimsamate jõudude poolt. Ja kui seda kiima tavapäraste meetoditega (mitmetel mõistetavatel põhjustel) rahuldatud ei saa, siis juhtuvad veidrad situatsioonid nagu vasakpoolsetel piltidel kujutatud. 

Sellised perverssused võin vähemalt mina küll täiesti omaks võtta, hakamata neid hukka mõistma, sest enamus inimesi teeks seda ju nii või naa. Kuigi ma ei saa aru, kellele ei meeldiks Lolita?

Teine asi on end lootusetult üles tuunida. Ükskõik, kui professionaaselt või mitteprofessionaalselt seda teha, värv on värv ja kui see juba peal on, annab see igale liigutusele natuke teise ilme. Kui näiteks uhkete sukkade, kõrgete kontsade ja pisikese kleidikesega mustaks värvitud suuga mossitada, siis on see omajagu teatraalne. Tuleb väga puhas kaader sarjast "Elu on film". Samas kontekstis on üks mu nõrkustest kanaema asjade ajamine, kui ma enda üles olen löönud. Nagu see:

Pahad tüdrukud on ilusamad, kavalamad ja stiilsemad kui head ja hästikasvatatud tüdrukud, seda peaks iga inimene teadma. Veel parem on suureks kasvanud paha tüdruk. Siis võib tema kohta öelda intelligentne, stiilne või saatuslik naine, aga sõna otseses mõttes ja ilma nende peenutsevate omadussõnadeta on meil tegu Mõrraga. Siinkohal ei maksa nüüd hakata ettekujutama tüüpilist piitsaga punases latekskostüümis suure tagumiku ja tissidega pornostaari kategooriasse kalduvat nüpeldajat - see on ainult kõige tüüpilisem näide mõrrast, mis on oma stereotüüpsusega peaaegu et täiesti maitselage. Tõeline mõrd on kaasaja suurim mässaja, sest ta võitleb lolluse, mitte sassis toa vastu. Täielik mõrd ütleb: "On nii ja mitte kuidagi teisiti." Despootlusest eristab Mõrda emalik süda, mille väljenduseks võib tihtipeale näha sametit, pitskaunistusi, siidisukki jms. Need on detailid, mida on võimatu märkamata jätta, ja sellistel valikutel on alati oma kindel tähendus. Kui keskmine eesti naine võib-olla ei mõtle rohkemale kui kliimale, kui ta riidesse paneb, siis Mõrd, olenemata rahvusest, on teadlik riidekandja - ta kannab ainult seda, mis  talle meeldib.
Võib täiesti argumenteeritult väita, et minu kontseptsioon tõelisest Mõrrast on idealiseeritud, aga ma ei kannata mingeid poolkõvasi asju. Näiteks kui sa kannad seda kullast nailonpolüester hernehirmutist, siis tasub gaas juba täiesti põhja panna ja teha sellele debiilne lõige, mis on peale kõige muu ka mitu numbrit suur.

Ainus ajatu moesoovitus, mida ma üldse kunagi anda võiksin on soovitus kanda kõike, mida teiseid ei kanna. Ja kuigi me oleme selle moeasjaga nüüd nii kaugele jõudnud, et suht kõik on moes ja nii lihtne on ükskõik millise kaupsi poe asju teise kaupsi poe asjaga kombineerida, ei tohi anda alla. Kuigi ma tituleerisin küll, et pingutamine tuleks lõpetada, siis ei mõtle ma selle all siiski, et aju võiks välja lülitada. Max Normal on öelnud: "If you don't think for yourself, you become retarded." Ja miski pole retardim kui plekkida mingitele massitöösturitele, et näha välja keskpärane. 

Kuigi see homeless chick on ka vist mingile osale riidekandjatest teadvusse jõudnud kui moesuund, on sel siiski  üldisele kohale jõudmisele vähe potentsiaali, sest viise, kuidas lambikas välja näha, on vist rohkem, kui kaalutletult maitsekas välja näha. Muidugi by far kõige parem asi, mida jälgida, on omaenese tuju. Samamoodi, nagu inimene tahab süüa ainult seda, mis talle maitsev näib, peab ta ka riietuma vastavalt sellele, mis tema hetke seisundit väljendab. 

Ma vähemalt arvan, et see on nii.

Mida siis öelda homeless chicki kohta? Et ta on homeless või?

Might be, kunagi ei või teada, ja kui jätab rohkem mulje, kui päriselt on, siis pole ka pahasti. Sada muud asja võib olla selle asemel, mis näib.