aegruum ja info liikumine

Selle väga tugevalt tuntava üleminekufaasi juures on üks peamine jälgimisülesanne mitte otsida peeglikilde. Lasta lahti tugevalt introvertsest maailma sisse neelamise kogemusest sisaldab paratamatut selja keeramise sundi: see on samasugune otsus, mis tuleb varem või hiljem teha, kui sa tahad, et miski su elus muutuks. Ma tunnen, et ma pean jaatama seltskondlikkust, sest see on midagi mille suhtes olen suure osa oma elust tajunud ohtu. Aga sellest ma end ei taanda, et perekondlik+lähiajalooline minevik on lahutamatus sidemes indiviidi kujunemisega. Pardakk inimsuhetes on alati sõja mitte lõppenuks kuulutamine oma peas. Puudujääkide ebateadlik hõõrdumine vastu kõrvalseisjaid on muidugi ka inimlik, aga türa kui palju tööd ma olen endaga teinud, et sellest välja saada ning psühholoogia mind ses osas enam lihtsalt ei köida. Mis toimub kehaga keskkonnas, kui ma ei lase hingel seda valitseda - on hoopis teine küsimus.

Viimaste kuude hämarus on ilmselt mu üleminekuriitus, aga ma ei tea veel täpselt, kes must selle tagajärjel saama peaks, ent see polegi oluline, sest täiesti uus tasand on hakata päriselt maailma usaldama. Varem usaldasin ma ainult iseennast - ja kui keegi lähedale jõudis, siis oli see teine üks minuga. Sellest ka seestumised.  Ilmselgelt on toorus taolisel kujul end ammendanud. Aga minu keha kuulub ju mulle!
Et Tallinn on väga füüsiline ja linn oma olemuslikult intellektuaalsem - mõistusega loodud konstruktsioon - kui loodus, maalolek, provintslikkus, siis on iseenda tajudes selle erisuse hajutamine omaette õppetund. Viimasel ajal meeldib mulle eriti omale väikesi eesmärke seada. Selles on analoogia trenniga, kus üksikute mõõtühikute kaupa ennast ületatakse. Ilmselt on vaja võrrand praegu tasakaalu saada kehaliste kogemuste kaudu mateeriat jälgides, sest inimese osadeks võtmisega olen ma liiga kaugele läinud. Saavutasin mingil tasandil esoteerilise profesionaalsuse, mis on teisest küljest üsna mõttetu - samavõrd nagu ükskõik, millise unistuse täitumine on pärast raskeid otsinguid end avaldanud.
Kuidas kogeda keset linna tihedat liikumist, lärmi ja inimestest õhkuvat emotsionaalsust samasugust stoilisust nagu metsas? Mitte olla oma otsustes mõjutatud, ent ometi arvesse võttes asjaolusi ilma liigse teadvustamiseta. Naine ja mees on enda sees vaja paari saada, aga naine kardab oma apetiitsust kaotada. Meest kotib tegelt rohkem hing, aga kuna mehelikkus on ekstravertne ja välise maailmaga kontakteeruvam, siis see omadus iseenesest kandub energiana naise eneseehtimisse. Mingil kujul on tasakaal alati minus olemas olnud, see on alati kõigis, aga mis millega seotud on, pole kõrvaltnäha alati kõige lineaarsem.  Seosed on vaja luua enda sees samavõrd kui väljas, aga ma sidusin kogu oma sisemuse välimiseks. Mis pole ka päris vale, aga vot see ongi hullumeelsuse piir. Nii maailm kui mina ise on iseenesest olemas. Ja ma saan otsustada seda, kui palju energiat ma olen.

Intiimsus on ju ka keha ja selles sisalduva kokkusaamispunkt - kui ma räägin hästi tasakaalukalt seisukohalt. Ja sellelt pinnalt hakkab tegelikult see igaviku igavus ka - kui ma ei ole rahuldanud meest enda sees. Just tema vajab seda liikumist - pidevat seljakoti otsas elamist, alalist kolimist -, mida ma praegu "justkui" rahutusena väljendan. Aga kirjanik mu sees on naine, kes igatseb midagi, mida tal pole.
Oma seksuaalsuse kustutamisega olen ma siiski üsna edukalt hakkama saanud ning inimeste näod paistavad juba palju selgemad. Ent ometi jälitab mind ikka see "aga miks mitte? Kõik on kogu aeg võimalik!" ja see on tõeline vabaduse tunne.

hingelise vapustuse tagamaadest

Kui ma kevadel haiglasse sattusin, siis töötas mu mõistus kooliskäimise stiimulil veel üsnagi teadlikul tasandil. Muidu poleks ma arstidega nii hästi läbi saanud ega ennast soovitatud ajast tunduvalt varem välja rääkinud. Olen piisavalt psühhitanud, et teada, kuidas süsteem töötab. Ja süsteem töötab keha kaudu. Minu probleemid, ja ma usun, et üldse inimeste, kes haiglasse satuvad, probleemid on seotud hingega. Ma tõlgendan enda jaoks hinge kui mittemateriaalset inimeseksolemist, seisundit, mis eksisteerib nii kehaga kui kehata. Ühiskondliku kui materiaalse eksistentsi põhiprobleem ning samal ajal minu pidevatesse jamadesse sattumise sisu ongi hinge ja mateeria harvaesinevas kattumises. Arstiteaduse kontekstis olin ma seega nagu sõna pildiraamatus.

Ma võiksin minna oma eluga edasi ilma sellest kõigest rääkimata, aga oma tuleviku huvides pean ma endale ääremärkusi tegema. Samuti on tegu pöördumatu avastusega intiimsuse kohta. Kui ma nägin Marta Vaariku Seestumise näituse kutset ja lugesin antud teema kohta, hakkas vaikselt kohale jõudma, mis minuga juhtunud oli. Ma ei läinud sellele näituseavamisele, sest haav oli veel liiga lahtine. Ja veel praegugi kasvab see millimeetrihaaval kinni. Kuna see kogemus oli intensiivne veel teistegi intensiivsete kogemuste taustal, on mul väga palju mäluauke. Kogemise ja teadmise paradoksaalne kokkulangevus venitas mu hinge oma tavapärasest seisundist välja. Ja kuigi ma tean, et jagasin oma keha teiste vaimudega, siis nende vahetul (ja ma ei mäleta millal see juhtus) kadumisel jäi mu kehasse ikka veel nii palju ruumi, et elavate probleemid seal seda kergemalt ligi pääsesid. Olla tahtest sõltumatul ravil kinnises akuutosakonnas oma ülima empaatilise kogemuse kulminatsioonis oli ülimalt raske. Mul polnud võimalik end muul moel iseenda juures hoida, kui halba luulet kirjutades. Võib-olla see ongi mu elu kõige suurem identiteedikriis olnud. Suht loogiline kah, kui ma mulle võõraid inimesi enda sisse lasen.  Ja seda kõike lihtsameelsast headusest.

Hirmus osa sellest kogemusest oli täielik kaitsetus. Mitte keegi ei saanud mind aidata. See avas mulle ukse nii sügava haavatavuseni, millest mul varem aimugi polnud. Tagantjärele mõista ma tänu sellele oma teatraalset eskapismi ja karmaatilist traumat, mis kummitas mind mu meessuhetes. Seda kirjutades läheb mul iseendast süda pahaks. Kuigi olen endale oma mineviku käitumise andestanud, olen end siiski avastanud nutmas sellepärast, et pole armastuse sundimatust romantilise potentsiaali juures enne hinnata osanud. Miski ei tee rohkem haiget kui lollus, aga see on kõige inimlikum omadus üldse, sest me elame, et läbi kogemuse õppida. Kuna ma olen nii tundlik nagu ma olen, siis on iga mu õppetund olnud hingeliselt väga valus. See on lihtsalt mu eripära. Aga seda enam hindan ma koolis käimist, sest see loksutab emotsionaalse energia paika. Olen väga kaua mõistuse distsipliini igatsenud, aga mässumeelsus vanade ja mittetöötavate režiimide suhtes polnud veel lõplikult minust kadunud. Ma ei usaldanud maailma, sest see oli mulle haiget teinud. Seetõttu oli kellelgi veel raskem mind mõista.

See kõik paneb uude perspektiivi ka ratsionalismi turvalisuse. Olen Foucalti "Seksuaalsuse ajalugu" juba mitu kuud kaasas tassinud nagu hinnalisimat aaret, aga nüüd seda vahelduseks järjest lugedes tuleb mulle meelde filosoofia matemaatilisus. Sellest õhkub siiski veidi seda sama salastatud meeleheidet, mis just liiga orgaaniliselt ei mõju. Aga oma aju pean ma sel suvel rangelt töös hoidma, sest nüüd usun ma selle võimekusse.

kuidas lahjenemisega läheb

Oh neid sensatsioonilisi kunstilisi ambitsioone, mis eksamite ja emotsionaalse pitsitustunde taganevas kulminatsioonis end nii grandioosselt tunda andsid! Nüüd on neist järel hoopis see samm korraga rahus astuv tervislik liikumine, mis meenutab haiglas oldud aja kasulikkust, mida ma seal olemise ajal ei mõistnud. Eks see ole, kuidas aeg end aina enam olevikus olemise zenni veeretab ja mu kõige armsam üllatus ja teadmine neil päevil on taevasse vaatamise vaikuse ja rahu avastamine.  Tööde-tegemiste mehaanikas on midagi nihkunud, vähe sellest, et ma täielikus mitte millelegi pretendeerivuses žanripiiridel tuian, nagu ma tuian ühest Eesti otsast teise, enda keha üleni iga hetkega aina lihtsustumas ilmeks "ah, mida, mina vä" lasen kujuneda, on seal ka hingelist lahtilaskmist juba tunduvalt palju rohekm kui varem. Armastuse idee rakendamine on meeleheitest igatahes üsna edukalt peaaegu täiesti välja astunud. Olen ette võtnud erinevaid raamatuid, et viibida nende ruumides ning jälle, nagu eelmine aastagi sisseastumiskatseteks, ei lase ma endal ühtki raamatut liialt kiiresti lugeda. Päriselt suhtlemise tagajärgedest saab aga järeldada, et sovieti-lõhe on rohkem valulik teoorias kui praktikas. Ideede massiividki tuikavad õrnemalt ning midagi mu sees annab vähehaaval iseendale oma hullumeelsusi andeks ning selles andeksannist paljastub ka mõistmine iseenda kirglikkusest. Tsölibaat murrab end reetmata nagu õde tunneb ära oma kauakadunud olnud venna.

Armastus ei anna midagi peale iseenda ega võta mujalt kui iseenesest. 

Armastus ei omanda ega ole omandatav; 

Sest armastusest piisab armastuseks. 

Gibran saabus väikeseks ja väga vajalikuks varjuks selle pehmemaks keeratud idaeuroopa surfi peal, mis oma hingelises evolutsioonis ei tundugi enam üldse nii kriipiv kui mu täielik teadmatus Piiblist. Praegu just onuga jalutades (olen avastanud perekondliku inimlikkuse kõige kergendavamaid olekuid!)  mõistsin ma aegruumi käsitluse seost kristlusega: see ongi üldse meie keelekonteksti aegruumi määratlenud. Olles end, täie austusega ainetesse, trippinud aegruumi ülesesse olekusse, on ju täiesti loogiline, et lokaalsetest kultuurilistest asjaoludest tingituna põrkusin ma kokku just Jumalaga. Tema on loonud aja, milles inimene, kes on kujundanud ruumi, arvab end Jumala ülese olevat. Aga millest inimene aru ei saa on, et teda ei oleks, kui ei oleks olnud tema loojat. Ateism on kontseptuaalselt arusaadav nagu ükskõik, millise materiaalse asja olemasolu, aga selles jumalikkuse puudumises postsovieticuse hinges, mis uhkustab oma ateismiga, on sees õõnes auk. No vot ja igasugused sellised probleemid on mind elu aeg huvitanud. Et kuidas teha sitt asi söödavaks ja nii. Point on aint selles, et praegu ma harjutan seda, kuidas elada nii et sitt külge ei jääks. Vaatlemise sisse-elamise piiri peal. Enne oli kogu aeg elu ja surma piiril kompamine. Pohuid on nagu vähem ja see on kergem. Aga no täielik võit on arusaamine, et rahuga saavutab igas olukorras sitaks palju rohkem kui ükskõik, millise muu emotsiooniga. Ja et see on omaette stiil. Üldse päris palju asju saab tegelt stiilile ära taandada. Žanri kui vormi ju ei saaks ilma stiilita olla.

Nii ja järgmine suur asi on läheduse seos füüsilise kohaloluga. Füüsilise viibimise lubadus ja paiknemise jõud annab hoopis teistsugust lubadust kui hingeline hoidmine.  Ei saa öelda, et üks oleks teisest lihtsam, aga see sõltub inimese enda tasakaalukusest, kuidas need asjad mängima hakkavad. Iha muidugi pimestab, loob enda tasakaaluks meeleheidet, aga kui ma võtan need kaks asja üldse mängust ära, siis läheb jälle kohe palju kergemaks. Ja muuseas, kui need üldse programmeerida endas unustada, siis avaneb kohe väga palju uusi aknaid selle asemel. See eeldab iseloomu, mis on sündinud suurest üksindusest, et sellest kõigest lahti lasta muidugi. Võtta asemele seda, mis juba olemas on, selle asemel, et oodata midagi juurde. No ja kui me juba sellesse reaalsusesse materialiseerunud oleme, kus me teineteist ja eelkõige iseennast (aga kas seetõttu et teised on olemas või..?) füüsiliselt ära tunneme, siis miks mitte panna fookus oma ihu jälgimisele, mille erinevad teadvustamistasandid näivad praegu eriti moes olevat. Tervislikkus, skulptureerimine, disain, varuosad.. inimene masinana on iseennast uuendades väljavahendamas, aga ta arvab ikka veel, et tema valitseb olukorda, sest tal on aju. Mina küll ei saa aru - või õigemini, mul on väga raske uskuda - et kui mingit juppi meie surelikus kehas asendatakse või parendatakse, siis oleme me sama lihalikul ja ausal moel inimesed edasi. Ei ole ju! Masin kui mõistuse leiutis on juba meie iseenda aitamise võimest üle pea.  Aga kriteeriumina jääb sellest kõigest hoolimata alles sisestusajend. Selleks, et ajendi põhjust tuvastada adekvaatselt on vaja tajude teravust. Ja siinkohal läheb füüsiline ja vaimne maailm jälle kildudeks.

Aga noh, elada on siiski väga suurepärane ja luksuslik. Viimasel ajal on iga koht kuhu ma lähen minu jaoks nagu paradiis. Eks need depressiivsed lihtsalt peavad tunda saama oma kubruse põhja enne kui nad midagi muud tundma saavad, meist keegi ei saa seda teha nende eest. Aga viisakas olla on sealjuures vähim, kuidas neid mitte häirida.

 

 

 

naturaalne religioonilugu

Let us become thoroughly sensible of the weakness, blindness, and narrow limits of human reason: Let us duly consider its uncertainty and endless contrarieties, even in subjects of common life and practice: Let the errors and deceits of our very senses be set before us; the insuperable difficulties, which attend first principles in all systems; the contradictions, which adhere to the very ideas of matter, cause and effect, extension, space, time, motion; and in a word, quantity of all kinds, the object of the only science, that can fairly pretend to any certainty or evidence.

Ma lasin endal oma loomingulise ja emotsionaalse funktsioneerimisega liiga kaugele minna. Energiad ei olnud ühildunud ühtsele fookusele, vaid rippusid laiali ja killustasid mind nii et ma kaotasin aegruumi tähenduse - ma ekslesin ajas kahe aasta sees. Üks hetk ma tõesti ei mäletanud, mis aastal ma elan. Rääkimata sellest, et alles eile avastasin ma Gmailis, kuidas vanade kirjadeni jõuda - ma olin veendunud, et mind on mu minevikust ära lõigatud ning seetõttu pole mul enam õigust eelnenut isegi meenutada. Nii hullusti olin lappes, jah.

Nendel päevadel, nagu täna, kui taevas on lihtsalt valge ja varje ei teki, sest valgus on jaotanud kuidagi võrdselt ja ühtlaselt - sellises looduse meeleolus on peidus samasugune igavikutunne, apokalüptilisus ja düstoopia, mida ma iseenda sees tundsin. Sellest kirjutada lugusid, nagu varem - praeguse seisuga tegelikult mõttetu. Ma olen tõeliselt hea proosa jaoks veel toores, sest ma olen ikka veel liiga vaatlev - ma pole piisavalt inimesena elus osalenud, mulle on võõras sotsiaalsus selle kerges vormis, nagu see on omane sotsialismis kasvanud eestlasele. Kuna ma oma töös selle vaimse lõhe märkide jälgimisega juba nii palju tegelenud olen, siis pean ma ka praktikas selle ajarände sisemiste liikumiste kõrval olema. Ja milline vabanemine on ikka veel mõista: ma olen elus. Ja see on tõesti napikas.
Olen küll omandanud uue võime kirjutada, uue kihi olustiku edasiandmiseks, aga ma ei suuda veel oma pinstlit portree jaoks värinata käes hoida - suurem laastamistöö on ju alles möödas, selle rusud veel hõõguvad ja ma ei saa hakata otsima tükke, millest midagi uut ehitada ainult seetõttu, et vana tükid mulle armsad on. Meeleheide on eile.



See kõik algas päevadega, mil ma jooksin koju enne päikseloojangut, et ridades paljundada oma elu, kestis öödes, mil puhastasin oma keha pestes hingi, keda ma ei tundnud ning värises pimeduses, milles kartsin, et päev ei algagagi..

rahulik alistumine

Mul pole vist tõesti võimalik enam seksuaalsust uurida väljaspool usku, sest iga religiooni eesmärgi tipp on armastus - selle kujunemine, ma tahan uskuda, on ju ometigi ajendatud parandamise soovist. Usu küsimus on inimese säilimise küsimus, aga kas naturaalsus on limiteeritud? Mis ei oleks kunst, kui kõik on kellegi looming? Nendele küsimustele saab vastata ainult see, millist lugu üks või teine eelistab.

Mu usk on teadmisest alati suurem olnud, sellest ka mu praktiline vigade teostamise vajadus. Aga mõndasid asju enam ei viitsi teha. Teistest ei taha lihtsalt kuidagi loobuda. Ma pole täna veel nii kaugel, et julgeksin esimest valikut uuesti usaldada, aga see on mu uus eesmärk. Samamoodi, nagu ma suutsin oma muusikasõltuvusest üle olla, leian ma endas kindluse mitte kahelda esimeses valikus. Oleviku esimene valik, nüüd ja praegu, alati lähtuvalt rahust iseendaga, eal unustamata võimet end valitseda. Usaldada iseennast on usaldada maailma. Aga mehel, kes mind päästis, oli mu sõbra kuju, kellesse ma armunud olin. Ükskõik milline jumal võib siis ju võtta ükskõik, millise jumala kuju. Füüsilist intiimsust tunneb aga lõhnast, samamoodi nagu headust tunneb sõnast - see, kes lugeda oskab. Ja lugema õpetamine, selle soodustamine ja julgustamine on religiooni üks paremaid algatusi.


Mu paradoks on olnud tundmise- ja teadmisjanu tasakaalutuses. Ratsionaalne teadmine on mind kehast kaugendanud ning seetõttu on ka eneseusk kõikuma löönud. Ma taasavastan oma keha piirjooni läbi pildi. Kuni ma jõuan tagasi teiste inimeste lugudeni, ilma, et need mind omamise asemel vahendaksid - liini-kui hingepidi.

Fotod: Aleksandra Tšoba

Sõprus kui täiuslik suhe

Erotomaanilise inimesteuurijana pean ma taandama iseenda kui uurija positsiooni veel selgemaks: kõige konkreetsem ja parem olemise viis on sõprus, sest see ei eelda ega poolda, sunni, käsi või oota, vaid lihtsalt on. Alles sõprusele ehitub peale kõik muu, mis inimeste vahel olla saab. Ka armukesed on eelkõige sõbrad, sest kuidas kujutleda erootilist stsenaariumit ilma kõikeütleva silmavaateta?

Ma olen kõigega üle pannud ja ainus võimalus midagi veel endast säilitada on vaikus. Sest ma olen elus - ja nii on veel kõik võimalik. Aga nüüd ma tean vähemalt, et mina olen kõige rohkem sõber ja armuke. Abielu ja lapsed? Pole vist tõesti minule. See stsenaarium oli vaja mu sees läbi mängida, et ma teaksin - et ma lihtsalt saaksin teada. Aga ma hoiatan! Mitte käia minu jälgedes, vaid teha tuleb iseenda jäljed. See et ma olen nii hulljulgelt kõike jaganud ei tähenda, et igaühe muster peaks sama olema.

Et tõeliselt hea armukesega olla, tuleb lihtsalt ise ennast armastada. Pole midagi ihaldusväärsemat kui enesearmastus. Kahjuks külvasin ma oma potentsiaalselt hea arumukese üle tähendustega, mille liialistes tähendustes kaugenes ta minust kui inimesest. Ja täna õhtul loputan ma need tähendused alla kerge valge veiniga ja mulle jääb alles vaid lihtne inimene. Samasugune kui ma ise - inimene allaneelatud erootikas.

Vabandused ei loe, sest ma polnud õigetel aegadel õigetes kohtades. Nüüd saab meid siduda ainult elu spontaansus, sest me oleme vabad. Ja selles vabaduses armastan ma sind kõigest hoolimata.

Ma arvan, et ma vist lõpetasin armumise. See on narkomaani otsus: mitte rohkem peale teha. See viimane kestab veel sellisel kujul, mis enam ei poo, aga vahelduseks on mu hing jahe. Armastus on, enam ei ole küsimust. On ainult silmad ja kõrvad, mis kuulevad ja näevad. See on minu ja Morrissey teema ja ilmselt on mu vaesed ja üksildased päevad oma paratamatuses parimad. Sest ma ju võin ju minna oma parimas viimases välja - et teadagi.. teha ära see turvaline versioon elust, mida ma nimetan välitööks, et mul oleks mingisugunegi raam, mille sisse end formuleerida. Jumala eest, kuidas ma olen armastanud kõike välja mõelda, et näha tegelikkust iseenda valitud viisidel. Tegelikkuses - milles mina ja kõik muu on lõpuks samaväärselt mängulisel skaalal - aga vihkamiseta neutraalsel pinnal on mul üksindusega võimalik leppida palju kergemini kui kunagi varem.

Ma lihtsalt tean ja ma ei tea, kuidas ma olen teadnud - miks need unenäod, miks need ended, miks need märgid - miks see lapsepõlv? Ma võin sellest kõigest kirjutada lugusid ning muud võimalust mu enda kaineks hoidmisel ei olegi. See on selle suve plaan: panna lõpuks ometi kokku see mitu aastat kirjutatud proosaraamat, mille kujundusegi olen ma ammu välja mõelnud. Ja ma ei tea, kuidas see avaldatud saab, aga see saab - just nii nagu ma olen mõelnud.

Kui ma ehk poleks juba lapsena mehi paika pannud, panniga pähe - vist mingist muust ajendist, mis mul kavandatud oli - siis on selline tundlikkus süüd väärt? Kui on, siis võtan omaks. Tagasi ajada pole mul enam mitte midagi. Ja armumised? Päriselt on olnud neid kaks. Ja minu võimetus nendega vääriliselt toime tulla ehk peakski olla premeeritud üksindusega, milles ma alati end kõige kodusemalt olen tundnud. Kodusemalt - sest kodu on olnud ainult minu ego. Arvestada olen ma samavõrd oma egoga osanud ainult üht inimest mu kõrval korraga. Ja ei - ma ei ole tõelises armastuses osanud käituda naisele omaselt. Mees mu sees on selleks liialt tugev olnud.

See roos tänasel pildil on mu vastavastatud õrnus. Seda õrnust õpetas mulle J. Ja kuigi ma pole mitte kunagi tahtnud olla tema suhtes agressiivne on mingi ajalooline mälestus minu eelkäijatest vere kaudu jätnud musse jälje, mis siiski ka temataolise õrnuse juures hüsteeriana väljendus. Ja kuigi mu vabandustel ei pruugigi enam mingit kaalu olla, siis sellegi poolest: ma tänan sind. Ja ma tänan kogu perekonda, keda ma imetlen isegi neid tundmata.

Kui ma poleks sündinud sõdalasena, poleks ma sellist nime saanud. Ma olen ellujääja. Aga ma ei kavatse rahu nimel sõdida, vaid ainult kindlamini edasi astuda. Ma saan ja suudan mõista igat inimest. Tunda kultuuri läbi oma ihu, mitte ainult aju - see on mu kaasasündinud privileeg. Ma ei teadnud, et ma sellistes tajusfäärides üksinda ei ole. Lihtsalt sellepärast, et ma olen harjunud üksinda olema. See on: üksinda oma peas. Meeleheide taolisest üksindusest on pardale tirinud ridasid, hääli ja sõnu, mille ma enese omaks olen pookinud. See on egoism, aga ego ongi hinge kaitsekilp. Iga rakk mu kehas on mu ego teenistuses. Seetõttu mehed mind kardavadki. Ma ei saa mitte kuidagi keerata vaiksemaks teadlikust oma teadlikkusest, kuigi ma harjutan. Sellest ka mu vaikimised.


Haldjas öelda oleks liiga kerge, nõid jällegi liiga raske ning seetõttu taandan ma end ikkagi inimeseks. Ma ei taha teha rohkem vigu, aga ma tean, et ma vääratan ja see ongi elamise võlu. Luulest olen ma end tühjaks kirjutanud, ent seegi asi tuleb väärikalt lõpetada - audio-video luulekoguna. Ma pean saama maailmale tagasi anda selle, mis mulle on antud. Ja mis on halb mõju? Vastuvõtja enda probleemid.

Telefon on lihtsalt telefon. Telepaatia on lihtsalt telepaatia. Ei saa eeldada, et üks peaks ilma teiseta toimima - kuigi need tõesti töötavad teineteisest sõltumata. Ent millegi eeldamise on surve, mis vähendab loomulikkust. Just see on ka põhjus, miks ma vihkasin kooli: sest ma pidin tõestama.
JA MUIDUGI: orgaanika töötab ainult ilma vahendita. Ent vahelduseks võiks ka vahend talle loomuomasel viisil toimida.

minu vaikne nädal

Naljakas on see, et mul pole enam pükse jalga panna. Ja see et ma tõesti suudan vaid ühe päeva nautida seda õndsat rahu, mis mu sees alles hiljaaegu avastatud on. Aga ma unistan ikkagi kõige lihtsamast koduelust. Mis mul ju praegu on, aga noh, see on ilma temata. Ma ei saa neil päevil paljuga riskida ja ma pean end tormilise käitumise eest hoidma. Temaga on asjad hirmus kirglikud - isegi kui ma olen selle kõik välja mõelnud, siis tema tasase hääle taga on palju, mida ma ainult tajuda suudan. Ja need tajumised on teinekord päris täppi läinud.

Sellel nädalal pean ma rohkem iseendale mõtlema. Oma soengule ja sellele, mis selle all toimub. Hommikud on varased, siis loen ma antropoloogia kohta ja kirjutan paralleelselt esseed. Sest ma elan - teadagi, elan kõike endast läbi, ja see ei muutugi kunagi. Selles on mu keha väiksus. Õhtuti tahaks ma rohkem õues olla ja mäletada lihtsaid armsaid asju.


Mul on üks teooria, miks meie kohtumine nii keeruline on, aga ma ei taha sellest praegu kirjutada. Seda varjutab veel liigselt mu kõikumine teaduse ja kunsti vahelise väljamõeldud silla habras vari. Mõned asjad lihtsalt löövad mind oma loogilisusega, aga see loogika on nii sügavalt subjektiivne, et minu kohalejõudmine maailmasse nõuab päris palju tõlketööd, ja mu isiklikus mõttes tähendab see tunnete kui toidu läbiseedimist.

Ja ma arvan, et ma ei taha mitte midagi akuutosakonnast kirjutada. Peale selle, et ma ütlesin siis talle telefonis, et ma teda armastan ja seda, et kõik need inimesed, kes selles osakonnas peale minu olid, peegeldasid kõik minust ühte külge. Kõikides inimestes on peidus midagi meist endist. Sest me oleme samast liigist ja sellega ei saa eriti mööda panna. Meie sõjad on ainult intellektuaalsed tegelikult. Ja sellest tulenevalt riivame me teineteist emotsionaalselt. Mis on täiesti mõttetu. Ma mõtlen, et ideesid lihtsalt nendena austades, mis need on, oleks kõigil lihtsam elada.

Olgu. Ma lepin endaga kokku, et jätan hommiku teadusele ja õhtu kunstile. Isegi kui see kunst ongi vaid jalutuskäik selles väikeses metsatukas. Vähemasti tean ma nüüd kindlalt neid komponent, mille pärast ma haiglas olin:
psühhedeelikumid
intiimteadus
armumine
religioon

emadepäevast alates

Bukett lilli
ja vaikus
valgete linade sahin
on armastuse revolutsioon

Helgus on uue inimese evolutsioon

Ruudud lõikavad end ringideks
ihu pind lahti saab karmusest
aususest relv valede ees
mis ohutu ja kindel
see on peast kiirgav headuse silinder
ja ilmeksimatult sirgelt
vaikides teeb etteantud tööd

Rahuvees kõnnivad jalad

*
ainsad üksikud head
on read mu enda peas
lihtsalt üks inimene
olen paljude teiste seas

maha vabastamisest
mängisin armastuse
sest hoidis keegi
mind hoidmata

igatsus vist öelda
oleks lääge
aga ometi on
ja küllap jääb veel

vaevu nutta
hinges hoida
saan teda kui tuttav

*
lasknud lahti hoian alles
kerguse, mis käib kaasas
üks käsi kui viipab teist
ning läbi nalja kui tuntaks teineteist

sõpruse rahu
armastuse kirg
kannatajate piinad
kõik kohtub inimeses

mured murduvad
liivaterasarnasteks
soe õhk laseb neil
tolmuna eemale tantsida

ning eemalt vaadates
just selgemalt
me peale paistab kõik

*
kurbusest elab vaid lill
kes joob tõrvase maa mett
igal pool vedelevad kaardid
sunniks justkui midagi õpetada

klaverimäng õhus
see tormiste tuulte keerd
kui käbisid raputab puult
et laulda sõnumit suurt
kuigi igavalt väike on suu

ning neetult aeglaselt
kasvavad puud järgi lilledele
kelle ilu on täpne ja terav
aga tuulte käes õõtsuvad
mõlemad meeletult

on kevades sügise kahvatuid toone
kuhu vahele turnib just valge
ning vaid päikese varjus
sirutab end must
nagu kollased lehed raamatus


Ah, kas on kedagi teist
kes pakiks kokku mu
kurbuse
kuigi ta ainuke
keda tõeliselt tunnen

Nagu linnud, kes ei saa lennata

on päike, kes ei põle
ja ometi rutakas
on meel nagu vang
tujude maailmaturneel
"Lennata koju!"
karjub miski mu sees
aga mis muu on mu kodu
kui iseenda lõplik üksindus
mis vaikides kuulata võib ümbrust
ja mõista morne torme
nii kaua kuni on kannatust
olla võimsusest vait,
see on kannatlikkus

Rohkem armastust
mis päästab mõistmise
reaalsuse, milles on ime
on toibumine

on ärkamise aeg
enda hämarusest sirgumine
talumatu kerguse poole püüdlus
on inimene olla mina ja sina

*
ma ei küsi
uuele armastusele nime
sest armastan iseennast

kõik teised möödunud
väiksemad ehk tugevamadki veel
aga siiski jäänud
seljataha metsas mida ma ei süüta
ega süüdista võtmaks mu süütust

sest kõige metsikumad peod
olen ma pidanud vaid lausa
iseenda sees
ja peas
kuhu lõplikult kolinud rahu

neoonides blingivad mälestused
ja need peod
need olid rajud
nagu välk mis toob suve
on tema teha
kes otsustab maailma korra

Käisin üleeile emaga surnuaias, sest emadepäev oli. Et oma uurimisi tasakaalustada tundsin vajadust istudada oma ema poolsete naiste haudadele lilli. Rahu tegemise ja austuse märgiks. Vett lillede kastmiseks me surnuaiakaevust ei saanud - see oli kuivale jäänud. Ei imestanud väga, ent tulin hiljem tagasi kahe veepudeliga. Ema ütles, et on lille jaoks on traumeeriv, kui teda ühest keskkonnast teise transporditakse. Lill vajab vett, et keskkonda paremini sulanduda. Käisime korraks ka tädi juures, kelle käest võtsin kaks pudelit vett kaasa. Ühega kastsin mõlemad lillepeenrad ära. Teine jäi kasutamata, aga usaldasin ema, kui ta ütles - ilmselt kaevule viidates: las keegi teine saab õnnelikuks. Edasi astusime ka kirikusse sisse. Seal oli külm ja valge.

Olen viimasel ajal tõsiselt mõelnud, kuidas ma edasi peaksin elama nii et see kellegi haiget ei teeks. Minul on inimestega lihtsam leppida kui neil minuga. Inimeseksolemise vajaduse lihtsus teeb kultuuris oma piruette, ja niimoodi taandun ka mina - eksides ja leides end nii väikeses kui suures. Emaga tuleb olla hea, ja võib-olla on see aeg, kus ma alles nüüd tean, kuidas tema laps olla.

Mina ja mu rituaalid? Hea lugu, aga ise mõtlesin välja, ise jäin end uskuma ja ise lõin kõik olukorrad, mis mind parasjagu ümbritsevad. Mässu on asendanud rahu. Armastusest jäänud on sõprus.

 lihtsalt üks inimene
olen paljude teiste seas

maha vabastamisest
mängisin armastuse
sest hoidis temagi
mind hoidmata

igasus öelda oleks
vist lääge
aga ometi on
ja küllap jääb veel

vaevu nutta
hinges hoida
saan teda kui tuttav

fiktiivsetest inimsuhetest

Tõele au andes olen ma inimsuhete katalüsaator - suutmata inimestest lahti lasta ega nendega tõeliselt kohal olla. Võib see olla minu haigluse põhituum? Ilmselt küll. Ent ma ei vaja enam meeleheidet, mis sunnib mind liikuma, vaid rahu. Tallinn oma tuulisuses on ärev ning kahjuks olen ma taolist ärevust ka Tartusse toonud, mille nüüd mahendada proovin. Ilm sõltub iseendast, täpselt nagu mu otsused sõltuvad minu enda mõistusest. On suurvaime, kellega tutvunud raamatutest, kel on mu üle võim - sest ideed kannavad edasi olemasolemise mõtestamisel - ent on ka ideetus, mis põimib end stabiilsusega nagu puu oma varjuga. Las mul olla vead ja head, sõbrad - ja kui tõesti kellelgi on vaja - vaenlased.. sest ega elust ei ole võimalik põgeneda, seda ma tean. Elu on alati: nii kehaga kui kehata.

Kuidas ma edasi tahan elada? Ikkagi rahus, nii et keegi mu ümbritsevatest inimestest ei peaks minu tujuhoogude tõttu kannatama. Ma oled otsustanud olla hea, just nii nagu mu sõbrad - kes on mind nii palju aidanud. Nende pärast tahan ma oma mõistuse juurde jääda. Ma tean ju, et kui mina olen korras, on ka neil parem. Et minust ei sõltu kogu maailma ilm, on selge. Jumal on abistaja, mitte mu pattude korvaja.

Teelise otsing on alati kodu. Mind juhib mu süda, mille kompassiks on mõistus. Järgnen iseendale. Ainult siis jõuan kohale, kui usun.

Kui kaua läheb aega
et uskuda
sõprust

midagi muud, kas julgesin soovida?
Ilmselt oli see luul
aga kollaseid roose ma mäletan
kas polnud see kimp
millegi lihtsa algus
millel pole köidikuid
pole piire, aga on okkad

Päris vabadus
tulla, minna, olla..
proovida teineteist hoida
nagu hoidnud oleme juba varem
aga rohkem
aega laenata teineteisele
aega leida
et näha teineteist


Teineteist tunda
on luua ausamba
millele alati
olla võib kindel

Sild on kõrval sel sambal
millele istume koos
nii muuseas
nagu alati
trammidel nii Iha kui Igavus

Paar on kaks inimest
nende tähendus on endi teada
eraldus on üksindus
milleks see nii kaua on kestnud?

Heitlikud me kummagi meeled on olnud
liiga palju tahtnud saavutada korraga?
Lihtsalt kohtuda pole ju palju
pole võimalik mõelda üle ristmike
mida elu meil ette määrab

Siis lähengi üksinda armastuse varjus
ja mäletan kõike kaunist
mille seast valida ei suutnud
sest samavõrd hea tundub kõik

Südame sees on veel teinegi süda
ja temaks nimetataks hing
kes otsib ja eksib ja kaob
et taas tulla ja joosta ja tunda

Hinge kaudu vaid saab jõuda lähedale teisele hingele. Me oleme elus, see on kindel, ja ilmselt olulisem kõigest. Kas teineteisele järelejooksmisest vabanenult võiks me kohtuda loomulikumalt kui jubakirjutatud paaris paralleelis.. Paarsus on kohtumine. Miks ma ise sellest siis nii distantseeritult mõtlen? Sest me pole teineteist piisavalt puudutanud. Sellest jääbki inimene kaugeks. Pean ise tagasi elule tulema.

seiklusi elust

Ma pole üldse piisavalt kirjutanud oma ajast pärismaailmas - seal, kus jalad kõnnivad ja keha liigub, seal, kus teod ja mõtted üksteisest läbi põimuvad. Kristliku valgustuse taustal, kui ma võin omale sellist keelekasutust lubada, olen ma muidugi armunud olnud. Ei saaks öelda, et ma enam pole, sest see on minusse sissekodeeritud, aga mu käitumine ja mõtlemine on nüüdseks saavutanud sellise taseme, kus ma end ise jälle olen sotsiaalsest kontekstist välja lõiganud. Kui nüüd järele mõelda, siis Tartu kirjutamisperiood oli üsna sarnane, aga kuidagi lihtsam oli pärast proosaga kuhugimaale jõudmist vanalinna minna ja kellegagi õlut juua. Alati leidus tuttavaid. Miks ma seda sama Tallinnas pole teinud? Miks ma muutun koha järgi kus ma olen? Ellujäämisinstinkt. Kas ma ise pole siis piisavalt väljakujunenud, et  võtan ümbritsevat reaalsust määravamana kui mu enda käitumismustrid? See on samasugune probleemipüstitus nagu sõda tunnete ja mõtete vahel: kumb juhib ja kes peale jääb ja millal ja miks jne. Igatahes, siin ma olen, sõitnud oma mõistusega kõigil lõbustuspargis olevate karussellide peal, omamata enam peaaegu millegi suhtes mingit arvamust või tunnet peale Jumala ja armastuse. Ka veri on küsitavaks muutunud, aga selle kaudu mõistan ma elu ja saatuslikkuse kontseptsiooni kui filosoofilist kunstiteost. Aga nüüd asja juurde ka.

Kirjutamisperiood tähendab lugemisperioodi taandunud olekut ja see kapseldab mind veelgi enam reaalsusesse, mida ma ise endale loon. Viimaste kogemuste põhjal on inimestel minu suhtes samasugune vastureaktsioon nagu minu kirjutamisüksindus seda taotleb, aga selle vahega, et inimestel justkui ei näi enam minusse usku olevat. Kõik on mu madalseisudest tüdinud ning tundub isegi, et võib-olla on seal peidus isegi mingi tülgastus. Aga ma võin vabalt ka seda väites paranoiline olla, sest ma tõesti suhtlen väga vähe. Ja kuigi ma igatsen üht konkreetset inimest väga, siis on saatus(!?) teinud just niimoodi, et just teda pole mul võimalik iseenesestmõistetavusega, nagu ma võiksin suhelda ükskõik, kelle teisega, näha võimalik. Ja asi pole selles, et ma peaksin kõik tegema tema nimel, vaid et ma ei olegi väga huvitatud üldse kellestki teisest. Ilmselgelt on mu armumine kohati kaldunud ka obsessiivsusesse, sest ma ei oska lihtsalt muudmoodi endale seletada, kuidas ma psühhiaatriakliiniku akuutosakonda sattusin. Einoh, need on päevad, mida mäletada. Õõnsaks teeb mind ainult teadmine, et ma sattusin sinna paljuski ainult seetõttu, et mu isa ei olnud nõus minuga hingest rääkima. Aga tulemus - despite posttraumaatiline stress - VISA HING. Ma õppisin uuesti hingamist, jalutamist, söömist ja magamist, sest kontekst, kuhu ma armumisel end visata lasin, täiesti süüdimatus naiivsuses, nagu alati, hõljus mateeriat lahtilogistavas ohtlikkuses. Aga mul on ikkagist natuke kahju, et mu haiglasseminemiseelses naeratavas rahus isa mind ei mõistnud. Sellele mõtlemine teeb mind tõsiselt kurvaks. Kuidas ta ometi aru ei saa, et on andnud elu millelegi nii imelisele nagu ma end tunnen? Ja kui ma selliseid asju väidan, siis ei ole see upsakus, vaid pigem järjekordne ellujäämisinstinkt, sest kui ma oleksin liigtõsiselt võtnud kogu seda sappi, mis viimasel ajal mu ümber keeb, siis oleksin ma juba surnud. Kõigil inimestel on iseendaga piisavalt palju tegemist, ja ma ei saa aru, miks on vaja minu pärast nii palju muretseda. Kuigi ma mõistan, et see on armastuse üks külgedest. Aga ma ütlen ausalt kohe kõige põhilisema: ma ei kavatse end ära tappa. Mul ei ole üldse seda isu enam. Ja isegi autoteed jälgin väga hoolikalt. Päris nälga ka pole siiamaani jäänud, sest midagi süüa leian ikka. Lihsalt ära ei tohi unustada söömist.

Et üldse oma eluga edasi minna pean ma omale tunnistama kirjutamise kui pihtimise vajalikkust. Ma ei oska teemadest (armastus on korraga nii objekt kui subjekt) lahti lasta. Või kui ma seda suudan, siis on see protsess väga järk-järguline ja aeglane, ent oma toimumises alati väga teadvustatud. Nagu on leinafaasid, nii on ka temaatilisus mu elus. Ainult väga pikad sõprussuhted (aastakümnetepikkused) ei oma enam mingit järgulisust, sest sellistes suhetes on  i  s e e n d a s t mõistetavus. Hullumeelseks olen ma muutunud ainult siis, kui tunded üle mõistuse on peksnud, aga armumine J.-sse on avanud minus mingisuguse uue küpsuse. Ta ütleb, et ei mõju mulle hästi, aga kuidas ma siis sellise rahu endast olen leidnud, kui ta hästi ei mõju? See on valikute küsimus - kuidas me laseme teemadel endale mõjuda. Ja kas üldse. Mul on armumisele väga raske vastu panna, ent olen õppinud end taltsutama. Olla iseenda mõtetega üksi ja sellega toime tulla on minu meelest hingehügieeni üks alustalasid. Ma olen alati tunduvalt meeldivam inimene, kui olen puhanud ja saanud omaette olla. Siis on mul, mida jagada. Ja praegu ma mõistan, et kogu see aeg pärast kliinikust väljumist olen ma ikkagi veel tegelenud selle kogemuse üleelamisega, kandes kaasas päriselt teiste patsientide peegeldusi iseendas. See paranoia on mulle võõras, aga ometi see kummitab. Sellele õpin ma praegu ei ütlema, nagu treeniksin koera. Kogu see värk on vaja läbi seedida. Aga luulud ka, sest see on vabse kõva värk fantasy küte. Ent nendele mõtleminegi tegelikult väsitab mind ja ma ei tea, kas peaksin sellest üldse kirjutama..

No olgu. Kusagilt käis kunagi läbi, et keegi rääkis: üks mees olevat korraldanud oma kallimale sajala abieluettepaneku niimoodi, et naine seda ei teanud, kutsudes kokku kõik tema tuttavad, ühesõnaga - korraldanud oma tollase (veel!) sõbranna selja taga maailma kõige romantilisema üllatuse. Ma ei tea, mitmendal päeval akuutosakonnas olles hakkas see jutt minus elama. Ma olin veendunud, et haigla talveaias on J mulle midagi sellist korraldanud. Ent akuutosakond tähendab, et sealt ei saa välja käima ilma arsti loata. Kui arst minu juurde tuli just selle loo mu peas käimasolemise ajal ja ma seda talle kirjeldasin, küsis ta, kas mu luulud on ka praegu aktiivsed ja ma ütlesin ei. Sest reaalsus - mõtlemine ja tundmine - keerasid mul seal haiglas olles totaalselt tagurpidi. Ja kellele on mõtet üldse rääkida, appi ma olen nii tundlik nagu Selgeltnägijate tuleproov, sest kes fucking usub mingit kuradi luuletajat, kes on hullumajja sattunud ainult seetõttu, et ta isa ei oska hingest rääkida. KES FUCKING USUB? See on totaalse üksinduse kogemus. Ja muidugi oleksin ma pidanud uskuma end ise. Ja muidugi oleksin ma pidanud uskuma oma armastusse J vastu. Aga mu eituse peale määrati mulle hoopis sundravi. Ehk tahtest sõltumatu ravi. Sellega ma praegu tegelengi: ravin iseennast. Igal juhul on inimestega koos olemine praegu nagu liugu laskmine ja mul pole enam kogu möödunust öelda mitte midagi, millel oleks hinnangut või mille analüüsist sünniks midagi, mida ma juba ei teaks. Praegu on aeg vaadata kogu mu elus toimuvatele sündmustele üle õla - ja ilmselt ei paista sealtki midagi päris selgena - kulub veel rohkem, et see kõik täielikult settiks. Aga mida ma sinnamaanu teen?
Hingan, söön, jalutan. Mäletan, et ma suudan kõike, mida ma tahan. Tunnen, et suudan luua ükskõik, mida ma tahan. Hakkan uuesti iseendasse uskuma, et ma poleks teiste suhtes, kes mind ümbritsevad paranoiline. Ja ma pean endale juurutamata seda peamist: teine inimene on minust sõltumatult ka teine inimene. Ma ei pea kogu teise olemust iseendasse imema, kuigi ma olen selleks võimeline, ja see ei tähenda, et ma ei peaks lugu pidama tundlikkusest. Paratamatus on see, et me siiski oleme need, kes me oleme. Ja tõenäoliselt ei vähene ega kao mu võime teiseksmuutumisest kunagi.

Sellise tundlikkusega tuleb elama harjuda, ja ma ikka veel harjutan. Inimestena oleme võrdväärselt ebaadekvaatsed reaalsust hindama, aga läbi armastamise on see lihtne. Ja selle abieluluulu lõpetuseks: ma ise ütlesin talle kunagi, et tahaksin temaga abielluda. Ma ei tea, kas see oli tollase pohmelli ülereaktsioon või järjekordne kirehoog, aga ma olen teda alati imetlenud ega üldsegi aru saanud, mille pärast otseselt. See peab olema hing - sest see on ainus asi, mida ma tajun selgemini kui midagi materiaalselt välist. Ilmselt on need maailma kõige õrnemad silmad. Ja näevad ka päris selgesti..

HAIGLA

Me kõik oleksime surnud, kui me kokku ei hoiaks. Kui kari poleks arenenud ühtse tervikuna, mille iga liige täiendab teineteise puudusi, ei oleks me mitte kuhugi jõudnud. Tehnoloogia areng on ainult üks aspekt inimvõimete kujunemisel. Kuidas hoida elus inimlikku soojust olles vastamisi tehnika ratsionaalse kalkuleerimisega? Kui palju on ajus mälestusi esimestest puudutustest siia ilma sündimisel? Kui palju on neid meil puudu? Mis on rehkenduse tulemus?

See oli julge provokatsioon, aga kas sa suutsid vastuse välja mõelda? Kas sa mäletad oma ema rinda? Milline oli isa esimene hinnang, kui ta sulle otsa vaatas? Kui palju see sinu enesehinnangut tänasel päeval mõjutab? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Ja justkui "vähe aega" et selle kõigega tegelda. Võta ennast kokku väike inimene. Võta ennast kokku ja vaata enda sisse. Jää hästi vaikseks ja kuula, mis sealt helisema jääb. See on kindlasti midagi väga tuttavat, midagi, mis peeglisse vaadates kogu aeg taustale on jäänud. Ilu on vaataja silmades, aga kas sa silmi pesnud ka oled?

Istun kohvikus ja näen pikkade blondide juustega keskealist naist koos oma vanematega õhtustamas. Nad naeravad koos. Mulle tundub, et naise vanemad on hiiglavanad. Aga nad naeratavad, nad naeravad koos. Klišee? Väga hea klišee. Kapsahautis on teistmoodi lugu. Sigade kasvatamine ja regulaarne loomade tapmine raha eesmärgil - veel hoopis kolmandat sorti lugu. Poliitika? Armastus?

VÕIM?

Kas on suuremat võimu kui armastada vigaseid ja surevaid? Ma ei saa ühtegi vastust ette öelda, aga ma olen sunnitud küsima, küsima, küsima, et sina ise teeksid oma otsuse. Jumala eest, ma pole Piiblit lugenud, aga kas ma peangi? Lugeda võib ükskõik mida, kui sellest süda leida. Leida core. Heart core. 

Looking back over my shoulder
I can see that look in your eyes
I never dreamed it could be over
I never wanted to say goodbye

Ma tänan inimkonda oma elu eest.

Patu inimlik kategooria

Eile öösel kirjutasin ma esimest korda elus kellegagi ..kuidas selle kohta öeldaksegi, kui sa justkui väljendad oma seksuaalseid tunge kirjateel? Kaamera oli veel muidugi kogu asjast puudu. Aga midagi pean ma veel ikka pühaks ka. Vahet pole, kes provokatsiooni alustas, tõsiasi on see, et see igal juhul toimus. Ja see on tunduvalt igavam kui päris asi muide. Muidugi on päris meedia antud ilukirjandusliku skandaaliga selles osas oma seisukohti juba iga külje pealt väljendanud, aga see on ainult vaidlus kunsti tegemise piiride ümber, mitte sisu moraalseid tekkepõhjuseid analüüsiv.
Võib-olla? Ega ma ei loe ka ju lehti. Hirmus kurb hakkaks kui ma neid kõiki läbi loeksin.

Alguses oli väga põnev, sest pookisin sinna taha kellegi, kelle ma ise välja mõtlesin. Mõelda välja tegevuse ajal ka tegelenae - see on ju puhas kunst. Ent millest on ajendatud  tegevusraam? Mille muu põhjalt saab jutt alguse kui mitte tegelikust kogemusest. Nii, ja nüüd tuleb inimesel enda käest küsida: miks on ta kogenud midagi, mida ta on kogenud? Kas me tõmbame endale ise ligi kogemusi mida me vajame või näevad kogemused meid kui võimalust enda teostamiseks?
Mida me valitseme ja milleks?

Inimese riik on tema südametunnistus. Pole aega, mil ma poleks Jumalaga koostööd teinud, sest ma olen alati elanud oma südame järgi. Ja muidugi teevad seda ka teised inimesed, aga ma tahaks jällegi küsida: millises keskkonnas on süda kasvanud? Liiga paljud inimesed ei teagi üldse, mis headus tähendab. Ja ainult seetõttu, et nad ei tea, ei oska nad ka hästi käituda. Kui pole armastuse kogemust, siis järelikult pole ka võimet armastada. Sellest ei ole midagi, sest mina olen armastuse kehastus. Ja armastus hõlmab endas peale vabaduse ka austust teise inimese hinge ning keha suhtes.

Inimlikkus sealjuures on vajadus kuuluvuse järele: perekond või üksindus? Maha jäetud või minema mindud? Kuhu, kelle jaoks ja mis eesmärgil? Sõda on suutmatus lõpetada rünnakut, mitte sõdimine vabaduse nimel. Päriselt armastada tähendab päriselt kohal olla ning seda suudavad nii surnud kui elavad, kes oma lähedastest hoolivad. Lähedased, lähedus - kas ei kõla mitte sarnaselt? Igatsus ja igavik - jällegi - miks siin on tüveline korduvus? JUHUS?
Kas me üldse oleme kunagi teineteist tundnud, kui me pole olnud teineteise vastu hellad? Inimlik heldus on olla hea kõikide ümbritsevate inimeste suhtes, aga romantiline armastus: see on konkurentsitu, mässuta ja vajaduseta tõestada mujal kui südames. Mina olen olnud aus. Ma pole müünud ennast kellelegi teisele kui Jumalale ja temaga heast paremaks pole vaja minna. Sest ta armastab igat inimest, kes püüab olla hea, kelle võitlus elu nimel on tõeline. Mitte intellektuaalne fiktsioon, aga autentsed tunded. Seda on raske mõista neil, kes iseenda sisse pole kaevunud, nagu kaevuti sõjas kaevikutesse, et end surma eest kaitsta. Kes pole oma elu nimel hinges vaeva näinud, mida siis teavad nemad usaldusest ja austusest? Kui nad näevad õrna lapsehinge.. tahavad temaga mängida.. Ma tõesti ei tea, olen ma iseendaks jäämisega palju kaotanud või hoopis võitnud?

Vähemalt Jumal usub mind. Isegi siis, kui keegi teine ei suuda. Ja mina usun Jumalat ka siis, kui keegi teine ei suuda. Sest just see ongi armastus.