Paratamatult tekib küsimus, kes olen mina, et toimuvale hinnangut anda? Vana hea hirm ainult ütleb mulle oma värdmurrakulises keeles vastuseid, millele ma oma nõrkushetkedel reageerima olen sunnitud. Üldse on hirm humaansuse kõige suurem vaenlane, sest see keelab meile leppimist asjadega nii nagu need on - eriti jõhker on see eriti juhul, kui sa oled tegutsenud oma südame järgi. Läinud kaasa sellega, mis sa tunned, et on õige, kuni oled juba nii sügaval, et tagasi teiste hõigete järgi minna ei saa, aga edasi minna on painavalt õudne. Niimoodi olen minagi oma tee käimise soos praegu, võideldes regulaarselt olmehaavadega, mis, tuleb välja, on ilgemad kui probleemikäsitlus armastuse- ja seksuaalmaastikel.
Lihtsam on leppida sellega, et oleme sõbrad, kuigi kohtusime peol, millest alates kõik otsejoones lappama läks. Et ketras suviläbi midagi midagi eimidagi, siis vahepeal mingid naljakad ülestunnistused selle suurepärase verandafilosofeerimise kõrvale - ja see müstika! - uau, mees, kes räägib oma mahedal häälel vähe ja kannab ilusaid kingi. Ja oma 32 aasta juures näeb välja nagu 17. Ja siis see kummastus, et ma olen 7 aastat noorem, aga kuidas ma end ikkagi kohati mingit üleolevust tunnen? Tundesügavuse pärast. Ma olen aru hakanud saama, mis fenomeni inimesed minus päriselt imetlevad. See ongi vist see kohapealt murdosa sekunditega tuumanikiirendamise võime, mis mu elu nii eriliselt keeruliseks on teinud. Aga õnneks ma olen ikka tuumast mööda ka pannud. Olen liiga palju tahtnud tuuma sihtida. Olen liiga palju üritanud, oodanud, survestanud. Fuck it, sellel armastusevärgil lasen küll tuulelohena minema lennata. Kaua ma hangun selle Ühe kallal, kui mul on miljon muud erinevat numbrit, tähte ja sümbolit, millel kõigel on oma muster, aeg ja võimalus armastust väljendada. Nüüd ma näen seda, neid armsaid ja isegi jõhkraid viise, kuidas me teineteist hoiame. Igaüks selle järgi, kuidas ta oskab ja saab. Ja see on just nii nagu see on, seda ei muuda. Las siis olla pealegi nii, et ma armastan kõike natuke liiga palju - hoolin muueas ehk põhjendamatult palju, aga ehk hakkab see minus nüüd teismoodi kasvama, see on kasvama loominguks.
AGA ÄKKI jõuan kunagi enda sisemaailmast välja ka? Millal see hingehügieen lõpuks ometi tehtud saab ja ma ka, nagu iga teine inimene, suudaksin poliitikat hoomata mujal kui sellel tasemel, mida ma oma lihttööde rivi antropoloogiliste lausesabadega vaid väljendada suudan? Mida küsimust nahui.
No vahel teeb mind veel nukraks see, et kõik mängivad mingeid suuri mänge, milles neil on mingid kuradi seisukohad ja elegantsed poosid ja selged vaated kohtuvad ähmastega ja nii edasi, aga mina vaatan seda kõrvalt, kui mul on aega et lauseid kokku veerida, ja mõtlen - aga te olete ju täitsa erinevad inimesed, miks ma tajun teie seisukohavõttude taga emotsionaalseid pingeid? Kas ma peaksin seda teie argumentatsiooni juures eitama või.. wtf kuidas elu elatakse, bitch please, miks keegi sellest PM arvamusartiklit ei kirjuta??? A äkki nad kirjutavadki, ma ei loe ju. Tra.
Ma ei suuda end lihtsalt ikka veel vahetust kogemisvõimsusest välja lülitada. Ikka veel on mu käes luup, millele ma tilgutan võimendavat hapet, et minna iga elu mikroosakesele nii lähedale kui võimalik, et TEADA SAADA, millest see koosneb. Läheb üle? Palun jätke mind üksi.
Metafüüsika, that's it. Kõike saab oma mõtlemisega muuta. Lase ainult lahti oma hirmude harjumustest, leia paanika iseendas ja tapa ta mõõgalöögiga südamesse, ole meheks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar