miks ma alati jalga lasen

Alustuseks võtaks traagika kohe maha. Traagika on juba hinnang ja lugu on väga raske jutustada, kui sa oled selle suhtes mingisuguse emotsionaalse tooni enne süvenematagi juba sisse laadinud.
LIIKUMINE: progress. See on edasimineku, ülemineku, üldse liikumise, uute alade avastamise või elule uudse lähenemise ruun. Samuti tähendab see liikumist olukorra paranemise suunas. Arenemine toimub järk-järgult, kasv on aeglane, läbi lugematute nihete ja muutuste.

Alustada võiks sellest, kas ma üldse kunagi kuhugi kohalegi olen jõudnud. Oletame, et olen. See ei pruugi alati kõige parem olla, aga noh, ma olen kohal ja ma tajun - näen, kuulen, kuulan, süvenen, analüüsin. Pelgalt see võib olla too much to handle, nii minu kui/või teiste jaoks. See selleks. Aga kui süvenemine, olgugi, et erinevatest perspetiividest, ja olenemata sellest, sest seespool erinevust on siiski ühisala, mis on ühe teise juurde toonud ja sinna kasvõi hetkeks jätnud, siis erinevuste sisemine ühtsus hakkab elama oma elu. See on siis liikumine paralleelsetel telgededel, kumbki liikuja teineteisest sõltumatu, kuni nende kokkupuutepunktideni, mille moodustab tõsiasi, et kokkupuude on juhtunud. Miski on kahte teineteise poole tõmmanud, et sellest kogemusest edasi liikuda omas tempos. See on üleüldine inimsuhete algtõde. Ükskõik, kui terviklikud või ebaterviklikud me isiksustena olema, on meie elu siiski kõigest üks liikumisvorm, mida võib enese meelitamiseks küll nimetada arenemiseks, või üldiselt - eluks, elamiseks, aga sellel pole selle suhtes, et me liigume, mingit tähtsust.

Mida ma ikka veel üritan oma probleemikäsitlustes eemaldada üritan on emotsionaalsus. Ma aretan endas esimese asjana välja amfetamiinkirjutamisoskust, sest - mul lihtsalt pole amfetamiini jaoks raha. Vahet pole, läheb lihtsalt natuke kauem selle värgiga. Ilmselgelt ei näi sel maailmal mu jaoks vastsuste andmisega kiire olevat, ju siis pole vajagi. Ega see suurem asi narkootikum pole niikuinii. Aga emotsiooni kustutab ära, see mulle meeldib, see on mulle omajagu puhkuseks. Eriti viimasel ajal, kus Saturni mõjusfäär end tunda annab. Noh, ma ei ole tegelikult ju mingi täheteadlane ega midagi, aga kuidagi pean ma neid emotsionaalseid kõikumisi enda jaoks selgitama ja see hullumaja tripp on üsna nõrk selgitus eksistentsi eripäradele. Mingi pinnapealsem sildistamise vorm. Looduses näikse variatsioone ikka tunduvalt palju rohkem olevat.


Seega on siingi viidatud aspektidele, mis minu kõikumistele on otseselt mõjus olnud. Ehk ongi mu tundlikkus olnud alati kontaktis ka paralleelselt elu keskkonnaga ka komsosega rohkem kui vaja oleks ning see minus veel rohkem omakorda segadust tekitanud? Sest teadvustatult hakkasin ma oma seletamatute tunnetega tegelema alles paar aastat tagasi. Et sellele kõigele kinnitust leida, pean täheteadust rohkem uurima hakkama. Nii saaks ehk mingeid liikumisi ja üleelamisi vältida? 
Iroonilisel kombel lähengi nüüd kokku saama ühe Saturni JUPITERI valitsevatava Amburiga. 

Muide - ma pole kunagi suutnud meelde jätta ega teha asju, mis mulle seesmist pinget ei paku. Mul ei jää meelde, kui ma seoseid ei saa luua või kui seosed ei oma isikliku maailmatäienduse aspekti. 
Ja ma ei tea siiani, kumb on olulisem - kas sisemine või väline? Ja kus läheb piir nende vahel? Tundub, et justkui luues isennast, loon ma ka mind ümbritsevat, sest kui mul läheb meel paremaks, liigub mu juurde ka paremust. Ma lihtsalt ei tea enne, mida teha - välises - kui ma pole oma sisemises kindlusele jõudnud.