Kosmiline sünnipäevakink on: Loomeind.

Kas kired on arengu tunnus?Jah, aga mitte täiuse tunnus; nad on aktiivsuse ja oma "mina" tunnetuse märk; algelises hinges on intellekt ja teadvus idu seisukorras.

Oma kirglikkuse põhjendusele olen ma viimasel ajal kõige rohkem selgitust otsinud. Ja olles armastusloo kirjutamisega uue nurga leidnud, mõistan ma kirele viitavaid saatuslikke märke adekvaatselt, tõeliselt ilma emotsioonita, alles nüüd. Olen loo emotsionaalse kogemise jõudnud täiesti ära protsessida ja nüüdne teadlik töö olustiku, karakterite ja tegevusega on oma reaalsuses juba nii paljusid kujundeid täis pikitud, et mulle tundub, et ma ei saakski kunagi muud, kui muinasjuttu vist kirjutadagi. Luuletajast proosakirjanikuks üleminekul on raskekaal paratamatult detailide tähenduslikkusel, mis moodustab ju olulise punktiiri muinasjutustki.  

Ja selle kõige juures on mõelda siin reaalsuses enese peale nii perversne! Mõnest küljest on narkomaan olla siin isegi aktsepteeritavam, sest see on arusaadavam, kui kirjutamise reaalsuste loomine. Kas see on tõesti geniaalsus, luua enneolematut? Paljas lustihimu vaid, mis toitub minu puhul inimenergiatest.  Õigupoolest.. on see nii selle loo puhul.

Aga tagasi esoteerika juurde tulles, siis ma leidsin selle põhilise astroloogia arvutamiskoha, eestikeelse ja kopeerin siia märkmeteks mõned tähelepanekud:

Sünnikuupäev lisab:
Ühendatud alistuvus ja jõud ning on soodne kestvaiks sõprussuheteks

Elutee number viitab kosmilistele mõjutustele, mis võivad muuta meie elu kergemaks või
raskendada meie püüdluste täitumist.Elutee number on 8
Positiivne variant - materiaalsus.
Sel teel elav inimene on tahtejõuline ja vapper, võib olla suur
materiaalne ja kaubanduslik edu ning võid tõusta kõrgele, kui ei
kahjusta teisi.
Negatiivne variant:
See elutee on seotud karma võlaga ja kui on tehtud olulisi vigu,
siis võib sel eluteel olijal tekkida suuri materiaalseid kaotusi.
Sellisel inimesel tuleb kontrollida oma janu võimu, raha ja edu
järele ning jagu saada kalduvusest sallimatusele ja ebaõiglusele.
See võib olla ohtlik ja isegi mõrtsukalik tee.

Apogeed on täiendavad võimalused või ka suursaavutuste võimalus teatud eluaastate jooksul. Apogee numbri mõju algab sünnipäevast, mitte aasta algusest.Esimene apogee kestab elu algusest eluaastani 28
Apogee number on 8
Materiaalselt edukas periood. Positiivse elu korral kiire tõus võimule. Negatiivselt elatud elu korral majanduslikud raskused.

Kas see on siis puhas karma järelikult, mida ma siin kogen? Ma pean siin arvesse võtma, et ei tohiks tõlgendada materiaalset ja kaubanduslikku nii maiselt, kui kapitalism seda soosib. Mu suhteintriigidessemässituse kulminatsioon oleks võinud tänaseks päevaks ka vabalt hullemini olla lõppenud, kui see on. Materiaalsed kaotused? Ma ei suuda midagi materiaalset üldse omadagi, kuidas saaks see kadunud olla, mida pole olnudki? Selle loogika põhiselt emban ma veel enam tõsiasja, mida ma viimastel päevadel eriti armastama olen hakanud, et mul on  s o e  koht, kus keegi mulle tingimusi ei sea ja ma saan vabas tempos oma maises olemises oma vaimutööd teha, isegi, kui see nii välja ei pruugi paista. 

Esimene väike väljakutse on 3 ja see mõjub eriti
elu esimese poole jooksul, kuid mõningal määral elu lõpuni.
Ära ole nii endassetõmbunud. Elunditest on ohustatud maks ja kurk.

Täielik reality check! Angiinid ja mandlioperatsioon. Teadvustan, et pean end sundima rohkem seltskondades käima, ilma, et seal alati staaritsema peaks. Work in progress.

Peamine väljakutse on 5 ja see mõjub kogu elu.
Arenda enda võimet muutusi omaks võtta. Samuti hoidu ülemäärase seksuaalse aktiivsuse eest. Elunditest on ohustatud närvid ja suguelundid.

Täiendväljakutse on 2 ja see mõjub samuti kogu elu.
Tuleks õppida teistega koos töötama või mitte lootma teistele. Elunditest on ohustatud närvid, magu ja neerud.

JA JACKPOT MUIDUGI:

Kosmiline aasta on 8, isiklik aasta on 7.
Võnked on halvad kõigeks, mis puudutab materiaalseid asju, kuid väga head vaimseks tööks, õppimiseks, kirjutamiseks, filosofeerimiseks ja reisimiseks. Kuid tsükli eelmised aastad on elatud positiivselt, toob see aasta hingerahu, kui negatiivselt, siis ohustab vaesus ja üksildus.

Eelmise elu elasid mehena.
Elukutse eelmises elus oli:
Meditsiinitöötaja, ravitseja, ravimtaimede koguja.Iseloomult olid eelmises elus:
Arukas, suure enesevalitsusega, olukordi hoolikalt arvestav, nõudlik ja vahel halastamatu, tugeva iseloomuga isik, keda austati, kelle nõuandeid hinnati, kuid keda mitte alati ei armastatud.

Märkmeid "Vaimude raamatust"

"167. Miline on selle uue kehastumise eesmärk? 

"Eksituste heakstegemine, inimsoo järk-järguline paremaks muutmine; ilma selleta ei oleks õiglust."

168. Kas kehaliste eluperioodide arv on piiratud või kehastub vaim igavesti? 

 "Iga uue kehastumisega teeb vaim sammu edasiarengu teel; ent kui ta on vabanenud kõigest madalast, siis ei vaja ta enam kehalise elu katsumusi." 

169. Kas kõik vaimud peavad sama palju kordi kehastuma? 

"Ei. Kiiremini edasiareneval vaimul tuleb teha läbi vähem katsumusi; siiski on neid järjestikkuseid kehastumisi väa palju, sest arengul ei ole piire." 

170. Mis saab vaimust pärast viimast kehastumist? 

"Õnnelik vaim, ta on saanud puhtaks vaimuks.""

 Ma ei ole oma otsingutes ja olemises nüüd enam fundamentaalselt üksi. Olen leidnud inimlikule olemisele jumaliku aluse, mis paneb mind seisma ristmikul, mille ühel pool on mateeria ja teisel vaim. Aga vist on õige minna otse -  mõjutada mateeriat mõttega. Sest mu vaim on suurem ja võimsam, kui keha, see on fakt - tervenev vaim ainult saab parandada rikkiläinud keha. Usk üldse hoiabki mateeriat koos.
Meievahelisest arengust ainult niipalju, et kõik muu peale materiaalse läheduse on piiritletud. Mingi hirm on me vahel võõristusega segunenud, kuid mis juba näitab oma hõrenemise märke. Ja mul pole mingit isu kiirustada ega isegi üleliigselt fantaseerida. Nüüd ei saa midagi enam valesti minna. Ma olen nii palju puitu pannud juba, et ma isegi ei karda enam. Udu ja laava kohtuvad jälle.

Linnud sumpavad majakatuste lumel. Veits ebamugav, aga muidu ilus.

 

 

Õnnele ju keegi ei ütle ei

Pildis ja helis on kogu lugu olemas. Kas ma pean seda tõesti rääkima?

On minu sõna nii suure kaaluga, et kellelgi peaks olema isu seda neelata?

Ma ei usu.
Aga ma pean maailmale andma tagasi need sügavused, mis minu sisse elama pandi. Jah, ma selgitan endale ikka veel, mille kuradi pärast ma kirjutama peaksin. Oma sügavikesse oleksin ju ammu uppunud, kui mind poleks päästnud sõnatäpsus oma hinge väljendusest. 

Ent kõige enam tahan ma ikkagi inimest, kellele seda kõike öelda, ilma kirjutamata. Ma tahtsin algusest peale inimest, kes mind vahelduseks mõistaks. Kui palju oleme teineteisel olnud lihtsalt sellepärast, et me kuhugi ei sobinud. 

Kui palju olen ma enda peas välja mõelnud, paremaks mõelnud, kui on.
Ja kuidas ma kardan seda nüüd uuesti teha, nüüd kus ma..

ei tee enam vahet, kas ma pean armastades aitama või laskma end vahelduseks armunud olla. Selline tunne, nagu oleks jälle esimest korda, aga kõige hullem

ma olen temaga koos ja mul on tunne et võib-olla ma pole kunagi midagi teadnud. Sest kõik on võimalik! Iga lihtsamgi asi tundub huvitav, sest ma saan teada, kuidas ta seda teeb. 

Armumine on lõpuni põletav uudishimu, mis on kantud kosmilisest jõust tajuda teist inimest tema peensusteni. Ise sealjuures aukartusest värisedes.

Ja kuigi mul oligi eile just juba unetu öö, sest ma mõtlesin  t a  l l e  - ja minu puhul on see niisamagi intensiivne. Aga lisa siis sinna veel see kahtluse, et miks ma läbi ei kräki. See on kõige erutavam ja minu silmis vist mehelikum - või hoopis seksuaalsem? - omadus, mis mind inimese puhul köidab. Ma ei näe läbi. Teda. Kas ma üldse kunagi kedagi nägin või? Milline värskendav lolluselaine.

Tahaks seda veel tunda, aga jube häbi on küsida. Emotsioonid on ju metslastele, jah?

I'm pure savage.

Ja ma suht naudin enda emotsionaalse kummi pingutumist. Milline narratiiv siit rullub..

Millal ma ometi oma jumaliku alge otsimiselt Maa peale jõuan?

olemise valemi harutamine

Minu mõtted ei ole kõige tähtsamad mõtted maailmas. Ometi on need midagi, mida ma kusagilt mujalt ei kuule ega loe. On kattumisalad, analoogiad, jätkud ja viitamised. Midagi maailma tunnetamise sarnasuses, mis ei peagi olema identne. Aga on raske, kui see on äärmuslikult erinev ja rusuv, kui eitab minusugust olemist.

Pärast seda paaripäevast allakäiku, mil kõik mind jälle korraga kätte sai ehk miks mingitel tarvitamistel üldse mingi mõte on, sain ma teadvustada, millest pean loobuma enda iseloomu juures. Kannatus! Ma ei saaks kunagi omada paremat õpetajat kannatusest. See on puhastustuli, seda ei saa ega tohi vältida, sest see ongi su kõvaduse proovikivi. Iga kord kui ma olen saavuatunud põhjaliku veendumuse sellest, et ma olemas olla ei taha, tulen sellest välja kergema olemasolemise tundega. Järjest vähem üleliigset enese sees, sest see on egoistlik energia kasutmine, suundumatu ajaraisk (kuigi samal ajal ei ole ikka veel olemas kategooriat kiiruse mõõtmiseks!), mille suhtes kahetsust saab väljendada ainult tagantjärgi. Retrospektiiv on kollektsioon isikuid, kelle evolutsiooni tulemus on inimene praeguses hetkes.

Põhiline, nagu ikka, on usaldada seda sama praegust. Mure on mu elus olnud samaväärne deemon kui ükskõik, millise sõltlase sõltuvus. Kuidas see painab ja pigistades tahab tungida mu eneseteadvusse, aheldada mind maise ihalusega. Nii kui ma olen saanud sellest lahti tänu mingile ootamatult kergele õhule oma otseses kogemises, on energia väga vahetult hakanud mulle pakkuma võimalusi, valikuid, variante, mille kaudu väljenduda oma ideedes.  Aeg ja mõte küpsevad kindlasti teineteise suunas. Arengusse uskumist ei tohi ainult katkestada.

pärast enese poliitilise staatuse kehtestamist

ausalt või mitte? asotsiaalsusest

Ma ei ürita olla sarkastiline või üleolev, kui ma esitlen end praegu selles ühiskonnas Eesti riigi asotsiaalse kodanikuna. EKSS kinnitab mu tänaöist tõdemust: 

asotsiaal ‹-i 21› ‹s›
kindla töö- ja sageli ka elukohata, moraalselt allakäinud isik, asotsiaalne isik, eluheidik. Mahajäetud majas pesitsevad asotsiaalid.

Mu asotsiaalsus algas sellega, kui ma oma kustumatus naiivsuses usaldasin headuse võitmatut olemasolu, mille taga irvitas salajas mu sügavalt teadvustamatu ebakindlus oma võimetest ja kõvaduse karkassihoidev keskeakriisi-kogu-riigi-peal-väljaelav vaene vanemateta laps, kes jumaldas mu taevani, olles ise juba enamikele mõistusega inimestele tõestanud oma täielikku vastutusvõimetust. Minu häda ja õnnistus korraga on uskuda inimestesse just siis kui keegi teine neisse enam ei usu. Ja viimasel ajal ilmneb, et väga tihti usun ma neisse rohkem, kui nad ise väljagi suudaks mõelda, et on võimalik uskuda. Sellepärast ma kogu aeg üle saangi. Ja tead mida? Ma usun ikka veel, et järgmine inimene, kes mu ellu tuleb, vajab mind samamoodi. Mul ei ole mitte midagi peale selle vajatud olemise. Mitte miski siin reaalsuses ei hoia mind elus, kui see, et ma saaks kedagi aidata. Sest see aitab mind. Ma olen korraga altruist, egoist ja märter. Siin luule enam ei aita.

Pärast seda, kui ma pidin oma depressioonijärgselt uuesti jalulesaanud mugavusest selle türaüraski pärast välja kolima, sest ta  ei maksnud mulle lubatud palka, algas asotsiaalsus selle stereotüüpsemas vormis (kapitalismikontrast). Vanemate kulla panti viimine, (internetis) kerjamine, pidev rändamine ja no pudelite korjamine oli juba siis, kui ma täis kohaga tööl käisin, sest selle palgaga pole lihtsalt võimalik ära elada, mida keskmine eesti inimene (ma ei viita siin absoluutselt keskmisele palgale) saab. See ühiskond, kus me elame, on nii rõvedalt silmakirjalik, et ma ei saagi enam aru, kumb on jälgim: kas minna tagasi orjaks, palga ja sisuga mis kumbki pole mu väärilised, või tänavaid kerjama, sest need on võrdselt alandavad. 

Ja kui ma käingi seal tööl ja olengi kogu vormis, mis nad mulle ette annavad, siis mis sa arvad, et nad ei saa aru, et ma olen mingi friik või? Mul ei kao kunagi meelest see tunne, kuidas lihaletinaised mind kõige süüdimatuma primaadipilguga suu ammuli vahtisid. See oli sama rõve kui 7. klassi tüdrukud mind 5. klassis grupiviisiliselt mõnitama hakkasid. Ma ei teinud jälle muud, kui täitsin kõiki vorminõudeid.
Rääkimata sellest, et üks viimaseid kordi, kui ma oma isa nägin, sõitis ta mulle täiesti mitte kuskilt maja ette ja tahtis mind ravile saata. Kusjuures olin pool aastat tagasi just ravilt tulnud ja selle üsna edukalt lõpetanud, mu suhted olid korras, mul oli töökoht ja nagu välk selgest taevast: ÄKKI SA OLED HULL, AH?

Pärast pirni: "Väga tore, et sa hoolid võõrastest inimestest rohkem, kui oma perest," mida mu vana kooli klassikalise longterm hardcore depressiooni läbi teinud ema välja käis, kes on end muuseas üritanud samamoodi teise ilma saata, kui mu lähedane sõbranna, kelle jaoks olemas olemise ma endale südameasjaks võtsin, kui ta kuskil kalmistul mul toru otsas enam psühoosis hüsteeriliselt ei karjunud, otsustasin ma oma perega põhimõtteliselt mitte suhelda. Ja tõsiasi on, et sa ei saa kunagi sellest sildist, mida sulle omistatakse, vabaks, kui sa ei lõpeta sellele allumist. Ma ei tahtnudki enam kellegi laps olla. Aga vanematele on nende laps neile alati kõigest laps. Ja mõnel juhul ka keegi, kelle peal oma isiklikke pingeid välja elada. Ma lihtsalt otsustasin, et ma ei lase seda enam endaga teha.

Ma lihtsalt otsustasin ka, et ma ei lase kapitalismil mu üle enam niimoodi irvitada ja tulin töölt (aga ma tunnistan, et meelitusele allumine oli mu nõrk koht: niimoodi muide toimibki manipulatsioon).
Ma otsustasin, et ma järgin oma sisemist tunnet, kutsumust ja annet, üritades leida võimalusi teha seda, mis mul seniajani kõige paremini välja on tulnud. On üsna loogiline, et oma südameasja juures otsime välist kinnitust selle vajalikkusele. Sest inimene ei saa elada iseendale, tal on vaja peegeldust, et üldse teada, et ta olemaski on. Kuna ma erialaselt mitte kuskil aktuaalset kinnitust ei saanud, siis läksin selle sama EKL-i manu. Mida mul kaotada oli? Mitte midagi. Ja nagu selgub, siis ega ma võitnud ka pole. Nad ei saada seda kuradi liikmekaartigi mulle ära. Mitte, et mul raha oleks, et seda kuidagi rakendada.

Ja loomingulist aastastipendiumit ma ka ei saanud. Mu mõni kuu tagasi debüteerinud sõbranna sai. Ma ei ole otse kiuslikult kade, aga ma tahaks teada küll, mida vittu mul siis viga on?
Kas keegi elab mu kannatusmahladest või? Võib-olla ma tahaks ka lõpuks fucking ometi neid kuradi raamatuid lugeda ja päriselt ka, kirjutamisele hagu anda?

Või mida - mida ma siis tegema peaksin? Madalamale pole eriti enam minna, kavatsen kolida luba küsimata majja, kus täna olid sees miinuskraadid ja puud, mida tuuakse alati kusagilt lammutamiselt, saavad kohe otsa. Mis tähendab, et seegi ei pruugi olla tõenäoline. Sest miski pole kindel. Ja sellega peab leppima, mitte vinguma. Ainus headus, mis saab olla, on see, mida saab teha teiste jaoks. Ja kui enam kedagi pole, siis suren ma igal juhul.

Mängisin eile peol niimoodi muusikat, nagu ma algusest peale seda ette olengi kujutanud. Muidugi kaldun arvama - tagantjärgi - et asi on selles, et K. ja minu koos olemine on nii maagiline koostöö, et ükskõik, mida me teeme, pole selles liigutustki mõtestatamatusest. Tema puhul võiksin kindlalt öelda, et tegu on peenenergeetilise suhtega selle kõige täiuslikumas vormis - me mõlemad vajame teineteist oma ellu väga. Kui E.-ga on meil telepaatia, siis kokkuvõttes moodustab see suuremas plaanis ikkagi midagi teisekaalulist. Tema intelligentsus ja jõud juhivad teda, aidates tal ennast leida, säilitades samal ajal väga tugeva karkassi, mis on ühtlasi nii tema nõrkus kui tugevus. 

Kui ma hakkan mõtlema, olles olnud üle väga pika aja terve päeva üksinda - täiesti saatusliku juhuse läbi - saan ma vahelduseks endale selgitada kuhu ma liigun ja kuidas ma end sealjuures tunnen. Ja nagu ma hoiatanud olin, - ma tahangi ainult iseennast. Ka väga lähedaste selts on väga valitav. Inimkontakt tundub praegu pigem miski, mida ma väldiksin. Välja arvatud juhul, kui see on kalkuleeritult emotsioonitu, ent hoida külma pead emotsioonidest ja enese mitteharimisest ümbritsetud maailmas ei ole väga kerge.
Hiljaaegu pidin endale veel kord, veel selgemini ja lihtsamalt kinnitama tõdemust, mis märgistab mu loomuomadust juba ammusest: ma olen inimeste jaoks liiga kontsentreeritud. Et mitte neid enese olemusega riivata ei saa ma end tegelikult sundimatult pea kunagi tunda, see ilmselt kisuks liiga palju tähelepanu.

Pean vist veel tegema läbi kannatuserituaale, et koorida maha see totaalselt ebamaine empaatia, pärast mida ma enam midagi ei vaja.

kahtluse veenev jõud

Mu aastaid kasvanud hingejõud on mind küll juba ammendamiseni selgitanud, ent nüüd, kus ma teadlikult tehnikate õppimise juurde liigun, ei tohi ma olla kärsitu tulemuste suhtes. Kuigi mulle näib, et olen kulutanud oma üliemotsionaalsuse minimaalseni, milleks suuteline olen, ei suuda ma siiski võtta vastu otsuseid ega sisendada endale veendumusi, mis mind hädaldajaksolemisest päästaksid. Olen tüdinenud oma painetest ja tungidest, kui aus olla, aga ärkan ka täna peale südaööd voodist, sest ma lihtsalt ei saa magada, ei üksi ega kellegi teise kõrval, sest mingi minust olenematu jõud käsib mul ikka veel mõelda, mille kuradi pärast ma elan.

Miks ma veel surnud pole? Miks ma surematuna tundnun?

Et ehk ongi mu elu mõte kasvada vastupidises suunas maailma tendentsile ja muuta oma hing kommertsiks (ma liialdan väga tahtlikult), et mõista, et mu mõtlemise fucking energia ometi minust lahti laseks ja MINUL KA VABAM HINGATA OLEKS?
Ei saa ju olla võimatu, et ka mina saaksin kunagi elada inimese moodi - teha tööd, mis on mu võimetele vastav, mis mind toidaks ja kataks, ja ma ei peaks oma aju alatöötamisel tundma end nagu zombi? PALUN, maailm, anna mulle ka võimalus saada sõltumatuks oma mõtlemistungist siiski kaotamata oma hinge. Ma ei jaksa enam seda keerukust endaga vedada, aga ma ei saa olla keegi, kes ma pole.

Inimesed, kes mind mõistavad, hoiavad, armastavad ja aitavad mul on. Ja ma väga tänan selle eest, sest neid otsisin ma tõepoolest terve oma elu. Aga ma ei saa neile ju liiga teha, sest olenemata eelmainitust pean ma siin reaalsuses võimaldama omale teistsuguse üksinduse, see on - oma füüsilises kodus olemise. Ma tahan ka oma korterit, oma raamatuid ja kingi ja paljaltringikäimisi ja mitte kellegi teisega arvestamist. Aitäh, maailm, et ma sain selle aja nii ropult iseendasse investeerimiseks, aga can we please co-operate now? Bring on the noise, sest selle kuradi kunstitegemisega võiks ma end kohe aknast alla kukutada, aeg on rahvakunstiks! 

lihtsalt olla
mõtlemata
kas homsest leian
õnne või õnnetust
armu või armetust

niimoodi tahan sulle õpetuse anda
mis mind enda juurde tõi
enese pärast lood teistele
et jõuda koju
mis on sus endas

distants on joosta enese pagu
enese pagulus on teelise otsing
leida maailmast märgid iseendasse
inimesed viidad
kannatused kinnitused
kanda enda raskus vaid südames
mis vabadust ihkab

viit teisele on peegeldus endast
tagasi tulla oma sünnikotta
meenutada üsahämarust
mille valusa sünni võib vahetada
rõõmuks nägemast esimest valgus

iga süütus mis läinud
on jätnud oma armastuse armi
aga et armastus
kasvõi kirvega löödud
ikka sündinud suurimast kirest
mis on igavikuline hetk
surm on sünd on surm on hetk


igaviku plahvatus meid teineteisse lööb
et kohtuks me silmade tagune universum
samaväärne suurega on väike
vahet ei tee ükski armastaja

kes tingimust ei sea
see pettuda ei saa

ma olen õrn kui tulehiil, ma tahan

olla õrn kui tuuleiil su suvises päevas

kergelt kleidiäärimööda lippan

põlvi silitab kui pikk roheline rohi

kui päikseloojangusse vaatab

vaatab pikalt sinu üksildasevõitu

ehk eksind pilk

kes miskit tundmatut veel igatseb

keda igatsed või otsid
seda isegi ei tea

soojust tundnud

külmi märgigi näinud pea

ent enam ruttama ei tõtta

ehk pigem sammu aeglasemaks sead..

pikal rohelises rohupõllul

kleidis vaadatakse loojangut

aeg on peatuv

ta seisab põllu äärel keset laotavat võimalikkust

seista sama kaunis on kui põgeneda

uusaastaeelne sisekaemus

Ma saan aru küll, kui väike ma olen. Mitte ainult seetõttu, et inimene keset universumit ongi üks äärmiselt pisike ja üksinda vaadatuna veel päris tähtsusetugi olevus, aga ma olen väike kõige selle pärast, mis ma olen ja teen - suhtes teistega. Õigupoolest toimub ju kõik inimese peas, selles, mida ta välja suudab mõelda. Ja siis vahel, nagu täna õhtul, saan ma aru, kui mõttetu see kõik on. Ei ole kedagi, kellega mina poleks oma lähedastest tülitsenud, kellega meil poleks eriarvamusi. Mingi osa minust ei saagi ehk kunagi naiseks. Ja võib-olla on naine samamoodi müütiline konstruktsioon, legend, nagu meeski - keegi, kes on "suureks saanud". Mitte keegi ei jõua lõpuni oma tegude, mõtete ja soovide tagajärgede eest vastutada. Ja väiksena paneb mind veel tundma asjaolu, kui suured on mu tunded. Miks need niimoodi üle pea kasvavad, et ma avastan end isegi nurka surutud oleva, rääkimata sellestki, kui need tunded kõigisse mu närvirakudesse ja jäsemetesse pääsevad, mil ma hakkan neid suurte žestide ja sõnadega mööda ilma laiali jagama, absoluutselt ette kujutamata, mis tundeid need teistes võiksid tekitada. Ma mängin oma mängu tihti illusioonis, et teine osapool tuleb mänguga kaasa. 

Aga võib-olla ma hoopis kiusan teda oma intensiivsusega, sest tema tekitab minus mängulusti. See tekitab minus häbi. Et ma tunnen tema suhtes sellist ahvatlust, millele ma silma pilgutamatagi alistun.

Aga ju ma pean endale selle andestama. Ma ei oska oma tundeid ainult endale hoida. Ma ei ole see inimene.

Ja maailmas pole midagi, mida ma rohkem vajan, kui see, et ka mind mõistetaks. Kogu mu raskuses või keerulisuses. Nii tihti ei saagi ma end muudmoodi väljadada, kui lahkumises. Sest mingid provokatsioonid toimuvad autopiloodil, see on mingisugune sisemise masinavärgi iseärasus. 

Et keegi teine ei saa mind peaaegu mitte kunagi aidata mu enese mõistmisel, ma lihtsalt haihtun, sest see teeb mulle haiget, et mind liiga keeruline mõista on. Miks ometi keegi minu sisse nii kaugele ei saa tulla, kui mina teiste sisse lähen? Nojah, see jälle kõlab nagu dramaatiline liialdus, aga fakt on see, et ma näen nüüd juba isegi kaugelt, kuhu inimese probleemid peidetud võivad olla ja ma saan teda igal juhul aidata, kui ta seda piisavalt tahab. Aga see on koostöö, muutust peab tahtma. Kui mu vihjelegi ei reageerita, siis ei kavatse ka mina end rohkem investeerida. Minu tasu on tulemus.

Sellepärast ma kirjutan, et ma endast aru saaksin. Ja kui see kedagi puudutab, siis olen mina oma olemasolu õigustanud. Aga ma tean ka, et ainult kirjutamine enesest pole jätkusuutlik. Ma pean leidma väljundeid, kuidas ma saaksin rohkem teistele oma võimetega head teha. Nii, et energia liiguks, ühelt teisele. 

Uusaasta provikatsioon on äratundmise kogemuselt isiku eemaldamine. See on väljakutse tundemaastiku ekspansiooniks. Oma väikseks tüdrukuks taaandumistel mõistan ma ka seda, miks ma näen viimased armumispoiste tüpaaže just sellise pilguga. Asi on selles, et need poisid ei tekita minus muud ohtu peale selle tavalise - nad ei suuda mind armaastada. Aga armuda, ikka jah, armunud oleme ikka olnud. Julgeda tõepoolest armastada nad tõepoolest mind ei suuda. Nad lihtsalt ei oska. Kuidas ma saaksingi seda ette heita? Minna rinnustsaati kiiritussinisesse vette ühele imelikule väikesele tüdrukule järgi, kes räägib sulle küll armsas aga tundmatus keeles? Miks ükski neist peakski.

armastusepuhkus

Tõsisasi, millega ma end nüüd lohutada saan, on tõenäosus, et inimesed on ikka veits tuimemad kui mina, tavaliselt. Inimesed suudavad kergemini unustada, mööda vaadata, olla intertsed. Neil ei lagune maailm koost nii kergelt, kui minul see lagunenud on. Ja kindlasti ei ole nende emotsionaalne tundemaailm nii seebiooperilikult dramaatiline ja poeesiahingeline. Thtat's just me. Ja nüüd uus eksperiment: elu minimaalsete emotsioonidega.

LOVE IS A BETTER TEACHER THAN DUTY

See ei tähenda, et empaatiat poleks. Puhkus armastusest on oma empaatia taltsutamine. Investeerida ei saa ka lõputult. Endki tuleb hoida ja emmata. Egoismist saab tervendav sisekiirgus, mis iseendaga armastaval kohalolemisele kiirgab rahulolu. Ma usun, et distsipliiniga saab iseend oma negatiivsetest mõttemustritest eemdaldada, korrutades, see on - olles ärkvel iseenda mõtete tonaalsusest. Jah, ma tegin eile hulljulge teo, mille pärast ma ärgates põen, aga mis siis? Eile oli mul see kindlus, tugevus, veendunudolek ja need kõik on head omadused. Täna on täna, ja kui ma olengi täna nõrgem kui eile, siis tegelikult on mul ju valik - kas ma kahetsen oma eilset tugevust, pidades seda täna nõrkuseks, või ma olen sama badäss kui eile ja unustan oma nõrkuse? Sest oma nõrkusest ju kasvatataksegi välja kõige suuremaid tugevusi ja kõige haruldamaid tundmusi tuntakse.

Enesest peab mõtlema kui päikesest. Enesesse tuleb suunata soojus, mitte mahajätt. Ma olen iseendale vajalik, seetõttu saavad minust kasu ka teised. TERVIKLIKKUS, elulised jõud, päikese energia. See märk nõuab looduse poolt loodud terviklikkust. Ta kehastab looduse püüdlust eneseteostusele ja näitab teed, mida mööda minna, mitte mingil saladuslikul põhjusel, vaid teie isiksuse nõudel.

MÄNGULISUS
kaardi tähendus: mäng ja lõbu
siin on inglite olemise viis! Inglid palvad teil oma ellu enam mängulisust tuua. Teadke, et mäng on vajadus, mitte luksus.
Inglid teavad, et teil on palju kohustusi ja vajadusi. Te vajate aega, raha ja palju muud. Selle kaardi tõmbamisega saite inglitelt sõnumi, et igapäevased nalja- ja naeruannused aitavad kõike kergemini saavutada. . Võite protesteerida, et teil pole mänguliseks suhtumiseks piisavalt aega, raha ega energiat. Sellele vaatamata kinnitavad inglid, et mäng on hea investeering, mis annab kuhjaga protsente.
Lõbutsedes ja naerdes te lõdvestute. Lõdvestunud olekus tekivad teil head ideed, te olete ühenduses jumaliku allikaga ning saate energiat kõrgemalt tasandilt.
Ammutatud inspiratsiooni ja energia varal on teil kergem oma soove manifesteerida. Te tõmbute suurepäraste ning abivalmis inimestega. Tihe optimistlik olek loob teile uuesi võimalusi. Kui elu sellest küljest vaadata, on selge, et te ei saa mängulisust enesele enam kauem keelata.

Ja järgmised küsmused kaartidelt, mille sümboliteks
enesearmastus - tagupidi lapsed
tulevik - tagurpidi loovutamine ja vabastamine
üldine armuelu - unenäod

Suitsetamine on minu rituaal, sest ma vajan enese sisemisele põlemisele kinnitus selles reaalses mateerias. Seetõttu olen enda sees välistanud selle kahjulikkuse, sest kahju tuleb ainult sellest, mida me kahjuks loome ja vastupidi - kui sa võtad olukorrast selle, mida sul enese jaoks vaja on, siis saadki sealt vajaliku. Kaartidele omistan ma tagurpidilisuses praeguse seisuga ka selle, et enesearmastus, mis väljendub laste sümbolis tagurpidi on minu eneseotsingute (mis on alati mänguline, sest maailmas ei ole midagi fikseeritut) väljapoole suunatust, nagu see blogigi siin. Mu sisemine laps on alati olnud edev karakter, nii ma ennast maailmale ka näitan, võttes erinevaid karaktereid ja näidates erinevaid nägusi - et mul üldse on neid nägusi rohkem, kui üks, annab seda suurema võimaluse mänguks, mis on elamine.
Tuleviku loovutamine ja vabastamine on igapäevane mehhanism, millega olen juba kuid teadlikult tegelenud. Tagurpidisus näitab jällegi väljapoole suunatust. Ma annan lahti vajaduse olla oma emotsioonidest sõltuv, vabastan isikud ja tunded, mis mind kellegagi aheldavad. Armastus on vaba tahte puhtaim vorm. Selles ei saa eal olla kohustust, sellist, mis on seotud aheldumisega, vaid kui, siis tinglikult ainult vajadusega olla kellegi jaoks vastavas aeg-ruuumis, mis on omamoodi vahendamine - energiate jagamise vajadus, sest armastus on ikka seotud vahendatavusega selle enese sees.
Üldine armuelu on seega seoses alateadvusega, kõigegea, mida ma enesest veel ei tea, seda ei oska ma ka reaalselt kogemuses teadvustada. Et minu seksuaalsus on pidevas kujunemises, nagu muugi mu elus, peaksin sealt leidma viiteid, kuidas oma hirme lähedusega võita.  Enese seest peab leidma kindluse mitte olla hüljatud, sest iseennast ei saa mitte kunagi hüljata. Keegi teine võis mu kujunemisjärgus mõjutada mu kontseptsiooni lähedusest, aga ma lasen selgi minna, sest see ei ole kellegi süü, et neid jälitavad mustrid. Mina lasen sellel mustril minna. Ma ütlen ikkagi lähedusele jah, ega eelda sellest midagi peale hetke enda.

cum as you are, as i want you to cum

VILJAKUS, uued algused. Teie ülesandeks on alustatud asjade lõpuleviimine, olete küllalt lõpuleviimiseks jõudu kogunud, et seejärel uuesti alustada. Lõpetamine on praegu kõige tähtsam.

Need I say more, ilma, et ma kellegi sündsust riivaks?

olla maailma vallutav naine

It takes ten years just to get
Your stinking leg up
Then five more to make it
Not look like shit

Noh, see siin, inimese eneseotsingute märkmed, fenomenaalse uussiiruse piinlikkuse äärel kõndiva naisekssaamise lugu, jumal teab, kes seda loeb. Vanaema, sõbranna, ema, endine klassiõde, endine peika, tulevane peika, eluarmastus, keegi võõras, mingi pervert kultuurianalüütik - kõigil mingi oma pask, mida nad maailma ette ei too. Ja siis saan ma mingitest otsadest ääsida, alati olen riielda saanud, aga see pole mind kunagi kasvatanud, pigem vastupidi. Seda sa peaks juba teadma. Ma võin küll liikuda suure headuse lootuses, aga aastatepikkune sügav enesekriitika, mille tuumaks ikka vana hea mahlane viha - see ongi mu jõu allikas, sest trots TROTS on mul kõikide teie fikseeritud maailmapiltide vastu. Teie võltsjumalate, hirmudest ülesaamatuste, lagunenud armastusmäestike ja toorusekartuste eest ei kavatse mina oma isikuga küll teie elu kergemaks teha. Ma olen vaeva näinud, et olla see, kes ma täna olen. Kuna olen õppinud ennast armastama selles nii vihkavas ja erinevustpärssivas maailmas, siis jah, see annab mulle eelise teha ükskõik, mida teistest paremini. 

Aga kui sina ei suuda isegi enda mugavustsoonist välja tulla, et me teineteist tunda saaksime, sest sa kardad ja tunned ikka veel ennast nii fucking ohustatult, siis tee edasi oma enesehaletsustrippi, mida sa kusjuures isegi teadvustada ei pruugi. See ei lähe aastatega paremaks, kallikene, üldse mitte. Ja kui tuleb aeg, ja see aeg tuleb, kus su aastaid teenitud rahaga ei kõlba persetki pühkida, siis saad ainult ennast süüdistada, et usaldada ei suuda. Su instinktid võivad olla tugevad, aga nad on nii kaugele ära peidetud, et sa oskad heal juhul ehk ainult tappa ja keppida. Ja selleks ma sinu jaoks olengi - et viia sind oma ürgsete tunnete äärele. Nii lähedale iseenda tungidele, et sul polegi aega mõelda. Kogu mõtlemise energia on 20. sajandiga sinu eest juba ära kasutatud! Millal sa sellest aru saad?  Lase lahti oma igapäevast, tunnista oma tütrele, et sa oled inimene, kes vajab eksida ja kogeda, ära parselda kogu aeg oma sitta tuju teiste vigade pähe! Maailm on oma dünaamikas ikkagi TERVIKLIK, see ei ole su isiklik egotripp, kõik ei käi ümber sinu vaid sinuga koos. Kui sa vaid lõpetaksid enese vältimise, siis lõpetaks maailma ka sinu vältimise. Või vastupidi. Alusta, kust tunned. Ekstraverdist introverdiks või vastupidi, vahet pole, ära lihtsalt ürita kogu aeg kõike nii kuradi õigesti teha. Alati kannatab kuskil keegi ja sellest paremat õpetajat polegi! 

JA MINA OMA SUUREPÄRASUSES esindan kogu inimloomuse variatsioone, see on sinu probleem, nagu see on minugi oma, kui sind kunagi kuskil miski häirib. Mis minust nüüd ja edaspidi välja tahab voolata, nagu ta on ennegi voolanud, olnud alati peegelduseks sellele, mis mind ümbritseb. Tunded tulevad nagu meres on lained, kord tapvad, kord hellitavad, sest see on elu ja ELU on vaja kogeda, et sellest õppida. Kui sinul on paha on ka teisel paha, aga kui sa sellest rääkida sooviksid ja lausa tahaksid, saaksime kõik muredest paremini aru. Palun, saa aru, et aidates iseennast aitad sa oma kõige lähemat ja otsapidi ka kõige kaugemat endast. Lase lahti hirmude kartmisest  ja turvalisest ebamugavusest. Elu on muutus. Muutus on areng. Armasta ennast, nagu minagi end olen armastama õppinud. Et armastada sind.

See ei ole jõulusoov. See on hingehügieen. Fix yourself up for more to come! 

ega endast liiga palju ka mõelda pole vaja

Ja juba ma veedan täislikke jõule - kütan Kalamajas oma sõbra ahju, kuulan muusikat ja kirjutan. Üritan leida inimlikule (või peaksin ütlema kosmilisele) äratundmisefektile teistsugusi lähenemisvõtteid, kui emotsioonid ja armastus.. kas armastus on emotsioon või? Me oleme siin emotsionaalselt kokku loodud või mis toimub?

Tead, mida enam ma mõtlen, seda kahtlasem ja vähem tõsiseltvõetav mulle see elamise värk tundub. Sellepärast rõõmustab mind teadmine, et mina võin ainuisikuliselt täpselt samu taktikaid kasutada kui tänapäevane meedia. Kõik vastavalt olukorrale! 

Muide see suurte tunnete pikaajaline sügavus on ühest küljest religioosne, aga teisest oma intiimsuses nii neetult piinlik kogemus ja sellepärast tervitan ma kergemeelsust oma ellu tulema. Olen oma elus juba nii palju üle kamminud, et nüüd võiks võtta aastakese puhkust ja proovida kesksemat maailmataju perspektiivi. See on kehaliselt, mitte nii hullult õudsa hingelisusega kõige läbielamine. Noh, kogu mu eksperimendi algideegi oli ju jõuda maailma usaldamiseni ja asjade täiesti loogiline käik on nüüd vanade mootorite töö aeglasemaks keeramine, et uued, sendi täisvõimsusel töötamata mootoritel mängida lasta. Unustada pirtsakus ja anda kõigile võimalus! 

Aint et hottide meeste juurdevoolu tuleb kuidagi suurendada. Teeks veits markokompust ja paneks universumile kuulutuse

OTSIN MUUSASI!

Ja ma olen kaks päeva kirjutanud ARMASTUSLUGU, millest formuleerub tervikjutt, varsti, kondid on kokku pandud. Ehk veits riideid ja liha ja juurde visata ja nii ta läheb. Kurat, tantsima tahaks minna.