teisipäev, 8. mai 2012


this

Ma ei ole veel alla andnud ega surnud, aga mingis aja-ja orienteerumispuuduses olen küll kindlasti. Lasen siia üles laari pilte, mis on pika aja jooksul kogunenud ja üritan mõne sõnaga praegusest liikumissuunast rääkida. (Amputatsiooni võite näha ja mu praegusest lauseehitusest - vaimselt lahtikakutuna ei vaevu ma seda praegu üldse parandamagi.)
Võtsin hiljutises meeleheites jälle pintsli kätte, sest sõnadega on mul maailma vahel jälle sõda tekkinud. Tahaks olla koopas ja midagi kuulmata ega rääkimata ning tulla sealt puhta ja parema inimesena välja - just siis, kui selleks minule õige aeg on.


ESCAPE WE WILL!!!!

Anu Saagim ON cool, sest ta pole kuivik. Nagu ..kõik ülejäänud viiekümneaastased? (ps see ei ole Anu, see olen ikkagi Mina)
Elu on pidevate tahtmiste ja ambitsioonisunniga on mind täiega läbi võtnud. Sellega seoses olen hakanud igal kunstilisel tasandil peaaegu et jumaldama minimaalsust. Vaata seda Merd - suur hunnik vett, aga kui palju nüansse! Loob ja liigub pidevalt mingisugusest sundimatusest, mingist minekust, milles ta on täielikult merelik. Ma tahan kah olla mina samamoodi nagu meri on meri.

Pitsiarmastus muidugi pole liiga lihtne, aga selles on midagi ürgtüdrukulikku ja see värk on minu jaoks väga südamelähedane. Viimased katsetused käelises vallas on seotud olnud pigem tülliga, sest sellest saab lahedaid kollaaže õmmelda, kui erinevat värvi tükke üksteise peale laduda. Otsisime Mudlumi ja Luigaga Tallinna kaltsukast ühe korraliku meeste teksajakki, millele üritasin oma arunatukesega stentslit teha, aga sellest ei tulnud väga asja. Aga vähemalt aitas see katse  mul tagi ära rikkuda - ma ei saa kunagi mingist värskest asjast ilma selle ära läkastamiseta midagi ägedat teha. Mis mõttes ostan poest lõuendi ja paki värve ja maalin päikeseloojangut?






Ma ise viimasel ajal muide näen pigem selline adidasesärgiga kämblik välja. Vahepeal ma jõin kolm päeva järjest ja see oli ilmne taandareng üleslöömises. Esimesel päeval oli kõik läbimõeldud, teisel juba eriti ei olnd ja tuli kobaga, ripsmetušši veel viitsisin kanda, aga kolmandal oli juba täiesti pohhui ja ega juua ka enam ei viitsinud. Pikemas perspektiivis tuleks muidugi rääkida riietumispsühholoogiast, aga kuna ma olen üsna lowest of my self-esteem, siis äkki mul ei olegi mõtet jaurata oma väljamõeldud helistikus, sest raamatuid ma ju ei loe ja lapsik olen ma ka. (Seda keha vaadates küsin ma endalt veelkord, kas ma üldse kunagi kasvan suureks?)

Reginleif Trubetskyt mäletad?


Ainuke moesoovitus seekord: TUUNI OMA KRAED!
black is 4eva


Valge versus must - tõde versus.. mitte vale, aga miski, mida sind tahetakse uskuma panna, aga mis ei tundu nagu päris See. Ma valin mõtte väikestest loomadest laste asemel ja istun kiiresse autosse enne, kui läheksin tööle. Am I really to be blamed?
Tõde, ja eriti ausus, on minu meelest pigem roosades toonides. Samavõrd kui ebaõiglus ja võlts on pigem hallid, sest need on nii tavalised, et ei paista enam isegi välja.