kolmapäev, 21. veebruar 2018

national blues

Selle sajandi täitumise taustal küsin ma täna endalt täielikus arusaamatuses: miks ma pidin Eestisse sündima? - Et tõeliselt sügavalt elada läbi impeeriumilagunemise tagajärjed serveerituna skandinaavia külmas argipäevas emotsionaalselt slaavilikus kastmes? Need asjad ei sobi isegi omavahel kokku. Samamoodi nagu minagi, kes ma seda mõistan, siia konteksti ei sobi.

Küürin tööl võist umbes äravoolu toru. Juba teist korda sel nädalal. Ja alles nüüd jõuab kohale: ma olen seda endale jälle teinud? Jälle panen täiega tühja. TEGELIKULT. Selles ühes kindlas tegelikkuses, kus mu elu on elada kõrgemate - jumala eest - EETERLIKEMATE eesmärkite nimel, "maandan" ma end alandlikkuses sitase mateeria nimel. No jah, selleks, et mitte ära laguneda, mitte kaduda nagu ma nii palju olen ihaldanud. Ja kadunud ka. Sellepärast siis hoian käes seda harja ja lükkan seda läbi oksendamaajava trapi, mis ei lähe ega lähegi märgatavamalt puhtamaks, nagu mu kurbusest kasvanud vihagi ei kahane, vaid kristaliseerub aina selgemini võõrkeelseks luuletuseks, milles ma saan vabalt hakata unustama oma päritolu. Sest kõik, mille jaoks see mind teenida saanud, on teenitud. Mu materiaalne väärikus ei hakkagi ilmselt eales siit riigist voolama. Vähemalt mitte niipea. Enne pean ma siit kauaks nahhui tõmbama. Ja ma tunnen oma jumalagajätmisi juba ette, sest ma näen aina vähem seda, mis mind hoiaks. Maailm on sitaseid äravoolutrappe täis! Ma võin neist  ü k s k õ i k  millist küürida! Mille türa pärast peaksin ma seda tegema Eestis? Sellepärast, et mind mu ideede ja nende väljenduse vormi pärast veelkord tsenseeritaks, nagu seda tegi ERRi raadioteatri toimetus? #EV100 my ass. Sööge sitta. Nüüd seda enam võin ma öelda mida iganes. KÄIGE PUTSI!
See riik on küll lugema õppinud, aga ei mõista veel sõnade tähendust. Mis kuradi rahvuslik kultuur nahui, värvida aloeverasid lipuvärvidesse, süüa saksast pärit hapukapsast ja isegi regivärssi lauldakse kellegi järgi. HALETSUSVÄÄRNE. Rääkimata sellest, et "puhast eestlast" ei ole olemas, sest me oleme kõik läbi vägistatud ja võõrvõimudest läbi tõmmatud. Globaalpoliitiliselt tegelikult adekvaatne, kuna kõik on niikuinii ühtlustumas. Aga see soviet brainwash.. kõik need minuvanused, keda nende emad ei osanud armastada! Kõik need andekad inimesed, keda lihtsalt maha on tehtud, sest nad ei mahu mingisse olematusse plaanimajandusse. HALETSUSVÄÄRNE.

Üritan end veenda, et ostan järgmise suitsupaki alles Pariisis. Kuigi selle läheduse asemele, mis minu ja suitsetamise vahel on, ei suuda isegi luule tulla, rääkimata meestest. See on psüühilise sõltuvuse priviligeerituim vorm! Alati olemas, kui tahta midagi väljaspool iseennast. Luule ja armastus on obviously ainult iseenas ju. Aga Tšiili veini ja Hollandi liha kõrvale kipuvad ikkagi pisarad, millele ei tundugi Eestis lohutust leiduvat...
Olgu siis nii. Praegu on seis selline. Mina ei saa oma uskumusi ja olemust kellelegi peale suruda, saan ainult teha paremaid valikuid. Mõttetu oleks isiklikku seksuaalset frustruatsiooni suure kella külge panna, kuigi see kell naistele ja meestele täiesti erinevalt tiksub. Vähemalt on meil siin naisõiguslasi. Ja kuigi see on ratsionaalne poliitika, siis vähemalt midagigi, millel on ka sensuaalsusest rääkimiseks pinnast. Ainus revolutsioon, mida ma igapäevaselt saan toita, on iseenda edasi armastamine ja pidev soov paremaks saada. Sõda kestab ainult sellepärast, et on vaenlasi. Aga kas ma tegelikult tahan sõdida? Armastuskultuur ei ole vägivaldne. Saan ainult ise olla see, mida ma näha ja tunda tahan: väärikas, ilus ja õiglane - need on universaalsed ja rutiinselt teostatavad eesmärgid. Ja just sellepärast on kõrghariduse omandamist sama meeldiv (olgu, riik, selle eest olen ma küll sügavalt tänulik, ent paradoksaalselt süvendab see mu võõrkeelestumist) tunda kui igat värvi, lõhna ja materjali enda lähedal hoida. See kokku tegelikult seletab, miks mul lugemisega nii kaua läheb: ma ei ole robotmasin, mul on keha ja aistingud, mis infot samamoodi läbi vajavad seedida kui ajul fakte.
Nohkaritest poisid, üleintellektualiseeritud mõistusega - need igasugused diplomaatide ja õppejõudude mitmegeneratsioonilised järeltulijad - ongi sellepärast nii nunnud, et nad arvavad, et kuna nende aju on nii heal tasemel, siis nad teavad kõike. Neis on selles osas väga suur enesekindlus, sest  tõesti, nad oskavad mõtelda, selles pole kellelgi kahtlust, aga see ei tähenda, et nad end üldse lolliks ei tee. Ja no mõtle siis ise, kui tuleb üks ilus ja tark naine ning naerab nende naljade peale, aga ei lähegi Kierkegaardi peale märjaks! Teeb hoopis mingi soovituse riietuse lõike kohta. Vot siis on juhe koos. Nad ei saa isegi sellest aru, kas seda võtta komplimendi või solvanguna, kuigi nii palju targad võivad nad ikkagi olla, et seda kõrva taha panna. See näitab muidugi küpsust ja emotsionaalset intelligentsust, kui soovitust ka järgitakse. Sest tegelikult mitte keegi ei ründa mitte kedagi, keegi ei pea iga sümpaatia puhul kellegagi keppima hakkama ja jagatud tundlikkus on maailma meeldivaim privileeg. Seksuaalse laenguga sensuaalsus sealjuures on suudlemata jäänud suudluses - selles, mida mõlemapoolselt samaväärselt ihaletakse, mille teostumise potentsiaal on ideeliselt täiuslik, ent mis ei juhtu: see energia ongi revolutsioon, maailmasõda ja  t a r k u s; tundelisuse õppetund. Selles sisalduv pelglikkuse austusväärsus on minu meelest kõige seksikam üldse. Aga no hulluks võib see ka ajada, kui kogu aeg ainult nii ongi. Siis tasub põgeneda.

AGA tulles tagasi teemasse: päritolu on sisulisemal tasandil perekondlik. Perekond kui kaks inimest, kes on eostanud kolmanda ning kultuur, mis eostajad järeltulijale pakuvad, on esmane kultuurikogemus, mis on tegelikult samuti natsionalistliku idee suhtes kaudne. Muuseas on perekond ka kõige ebaseksikam asi maailmas. Ja kuna armastuse tähenduse ja kogemuse äärealade kompimine (see tähendab ju ka empiirilist analüüsi sellest, mis armastus EI ole) on mu elu kõige huvitavam teema, siis isiklik füüsiline perekonna idee kogemus ajab mind kergelt öökima. Ja kuigi üks osa mu mõistusest on täiesti veendunud, et veresugulus pole piisav argument suhtluseks, kui puuduvad teineteist toetavad intellektuaalsed väärtused, siis veri minus kõneleb halastusest ja karmaatilisest tegelikkusest, mis käsib vaadata pilti maailmast enne seda, kui minust selle kaaslooja sai. Ja see tegelikkus on fucking karm. Me oleme "mu vanemad ei teadnud, mis on armastus" -generatsioon. Génération désenchantée - vaba piiride illusioonist, aga piiratud ahistatud vaimu reliktist. Kui PALJUD minu sõpruskonnast on kodust välja visatud, lastekodus elanud, kogenud perevägivalda, elanud lähisugulastest alkohoolikuga või keda on kasvatanud vanaema? Väga vähe on neid, kellel midagi ülalmainitutest poleks. Ja me peaksime siia lapsi juurde tegema?
Kas on võimalik enne esivanemate surma luua keel, mille sõnade tähendusi me sarnaselt mõistma hakkame või kestab süldilaua tummfilm koos alkoholi järgi lehkava reaalsusena sama kaua kui oli okupatsioon?

Raske on sellise kurbusega mitte pateetiliseks muutuda, aga mu keha reageerib sellele lükates mind päevadeks voodisse, et läbi seedida ängi, mida tekitab näiteks kasvõi mu endagi vanemate reaktsioon mu ERR-i "eetrisse mitte lubamisele": "Aga ega kõike ei saagi ju eetrisse lasta." Istun auto tagaistmel ja ei suuda vähem otsekohesem olla:
"NÕUKOGUDE LIIT ON LÄBI. TSENSUUR EI KEHTI ENAM."
Kui kuradi kaua ja valjult sellest rääkima peaks?! Või mismoodi, kui mind eetrisse ei lasta?

Ma olen otsustanud, et kolin siit esimesel võimalusel välja ja hakkan teises keeles kirjutama. Sest ma olen vaba.