Otseülekanne

Tulin Tartust reedel Rakverre ja me käisime Slavaga jälle Mjaus. Me oleme seda enne ka teinud, aga seekord ei olnud õnneks tal tervet karja naisi külas. Olin ainult mina ja ta korterikaaslase sõbrad. Me jõime jälle rummi ja vaatasime viimaste popmuusika hittide videosid. Tema on õnneks alati nende asjadega kursis ja nii ei maga ma Madonna ja Lady Gaga suuri saavutusi kunagi täiesti maha. Kuna Tartus oli märtsikuine uputus panin ma endale kummikud jalga ja läksin nendega ööklubisse ka. Ükski inimene pole veel kummikutega ööklubis käies nii ennast täis olnud kui mina. Mul oli isegi nii palju jultumust, et trügisin sellest meeleheite noagalõikavas atmosfääris Rakvere naistemerest läbi, otse djpuldi ette ja hakkasin kõige rõvedamal moel segast saagima. Naised läksid mult eemalt ära, aga mõne aja pärast sai mul endal ka jaks otsa. No sellest klubikontingendist Eestis tuleb teha pikem raport, eriti nüüd kus mul on ka kogemus ööklubi turvanaisena töötamisest.

Aga viimased kaks päeva olen ma jälle vanaema juures käinud, just jõudsingi oma keskkooli koju ja kirjutan seda värki. Isal on jälle müstilised teed, muidu pole siin üldse võimalik arvutile löögile saada. Tamsalu on isegi mulle nüüd mingi pöördvõrdeliselt teraapiliseks põgenemispaigaks muutunud. Hoolimata sellest, et jõudsin eile siia suht pohmas peaga, sain ma ikkagi veits tööd tehtud ja kõige pakilisemad asjad hinge pealt ära. Hästi vastik rõve ristmik on praegu elus, mida ma viimased 4 kuud pole tahtud vaadata, kuigi ma seisan täitsa selle keskel. Ja sellest kirjutasin eile öösel viis lehekülge manifestatsiooni. Mu viimase kümne aasta mõttevaramu märkmikuraamatukogu on nüüd suht täismahus siin ja ma mõtlen täna hakata selle tarbeks karpi ehtima, sest.. no päris rõve oleks kui keegi seda peaks teadlikult tahtma lugeda kunagi. Ma ikka peaks selle väärikalt kuhugi endale ära panema. Kuna mul endal Tartus mitte ühtegi ajakirja ei käi, siis ma lähen alati peast segi, kui ma vanu klantsajakirju näen, seega ma lõikasin eile jälle kolm tundi pilte välja ja kleepisin neid oma igapäeva märkmikku. Seda pole enne juhtunud, et üks märkmik mul poole aastaga enam peaagu kinni ei mahu, sest see on nii paksuks kleebitud juba. Muide ma sellest ei saa aru, et "eestis pole häid inspiration diaryse" kui selle point on nagu ükskõik millisel muul vihikul.

Igastahes homme tuleb Anna ka siia ja me õmbleme veel mu vanaema juures ja mulle peaks sealt postkontorist ka helistatama. Ma pole enda jaoks otsust vastu võtnud, kas ma tahan järjekordset ahvitrikki proovida või mitte, aga täna olen ma igatahes rahulikum kui eile. Elul ja suhetel on kombeks end üldises plaanis kuidagi ise organiseerida. Ma olen isegi oma lühikese elu jooksul liiga palju aega närveldamisele, hüsteeriale ja ülekammimisele kulutanud. (Muidugi teen ma seda edaspidigi, aga ma õpin neid olukordi nüüd paremini vältima.)

Hihii ja ma olen siin saanud õnneks uued õhulossid ka luua omale - SEE ON NII LAHE. Mul kujuneb väikestviisi välja täitsa oma patukontseptsioon. Õhinate nägudeni, kuni ma sulle sellest pajatama hakkan!!

Mina oma halekoomilises traagikas

You packed your things in a carpet bag

Left home - never looking back
Rings on your fingers, paint on your toes
Music wherever you go

You don't fit in a small town world
But I feel you are the girl for me
Rings on your fingers, paint on your toes
You're leavin' town where nobody knows

You can win if you want
If you want it you will win

On your way you will see
That life is more than fantasy

yo pussies and kittycats

Mul on häid uudiseid. Täna oli järjekordne õppetund sarjast "võtame üle vanaema oskused" ning lõpuks olen ka asja juurde jõudnud. On valminud kontseptsioon esimese real määsterpiece-wanna-get-to-know-my-skill töö jaoks. Selleks muidugi aastate ettevalmistus kelpa teooria aretamisel, et jõuda välja tõelise ökoni - ma teen kõik tagurpidi ja kasutan selleks maksimaalselt juba olemasolevaid materjale, mida ma töötlen ümber juba olemasolevate vahenditega seadmata endale erilisi piiranguid. Kuna õmblusmasina näol on tegu 20 aastat vana riistvaraga, siis ei ole mõtet talle mingit satsi, mille käsitlemisega ma niikuinii toime ei tuleks, ette sööta. Me tegelema ikka vana hea teksa, naha, võrktülli ja värviliste niitidega. Aga see on siiski veel tulevik. Masin ei ole end minu tuppa halogrammeerinud, ma käin hoopis vaikselt vanaema pool teda kosimas. Viimase paari päeva ettevalmistused on olnud ka järjekordse laari riiete värvimine, nööpides soramine ja kappidest linase riide avastamine. Muide, vanaema kappides jätkub terveks kuradi kollektsiooniks riiet, nii et hui peangi rikkaks hakkama.

Hui saan ka kunagi. Tegin just tuludekki ja see lits annab mulle makstud 270 asemel 90, kuigi ma käisin juba poodides ja pitsat söömas selle teadmisega, et tuleb ära normal hunnik nutsu, aga ..jah, pole midagi imestada. Saatus lööb ikka noa selga, kes siis veel, kui mitte saatus. 

peace out mothafuckas

Laupäeval käisin kultuurinominentide preemiate jagamisel. Muide mul oli kutse ja ma olin nominent ka, ega ma muidu läind veini lakkuma. Rahhi JÄLLE ei saand, aga no ma lõin end vähemalt täiega üles (tseki pilti), kuigi mul oli elu retsim nohu ja ma ei tundnud toidu maitset, rääkimata enda parfüümi lõhnast. Muidugi oli mul hästi ebamugav ja ma tahtsin hästi purjus olla, aga sellest ei tulnud midagi välja. Võõrad inimesed olid meie vastu sõbralikud, aga ma olin ikka nii sotsiaalne amputant et hirmusin endal peaaegu pissi püksi. Pärast oli tantsulavastuse esikas ka, aga tatt minu pea sees oli minust juba sandi teinud ning me tulime koju ära. Pühapäeval vedasin oma kompsud vanaema juurde, kus läkski lahti eelmainitud suur riidevärvimistöö. (Ta lubas muide ühe oma plekk-kaussidest mulle anda, et ma saaks Tartus paremini värvida. Enne kasutasin mingit Jaksi väikest salatikaussi, kuhu mahtus umbes kaks lõngakera.) Ja oi! kui ilusaid lillasid ja kollaseid me saime! Ühtede mu kõige paremini istuvamate pükste järgi tegime lõiked tulevase projekti jaoks ka. Mu järgmine samm on hakata materjalitükki ette valmistama, millest saaks lõike abil pükste juppe välja lõigata. Töö ülesehitus on mulle endale verbaalselt väljendusraskusi tekitav, aga ma tean ülihästi, mis mul plaanis on. 

Noh, see koosneb sellistest komponenttegevustest:

vanad riided

ülesharutamine

värvimine

suvaliste juppide üle värvimine suvaliste värvidega

lõigete tegemine (kalkal)

riiete värvide ja materjalide omavaheline sobitamine

riiete üksteise külge õmblemine sobituvuse alusel

pükste valmistamine ilma valehäbita esimest korda elus seda tehes täielikult läbi kukkuda kaotamata mitte midagi peale rikkuse mis on saavutada kogemus

Neljapäeval lähen postiljoni proovipäevale. Tahaks nädalavahetusetöö ilgelt üle tra saata, aga kahjuks raha ei kasva puu otsas. Aga samas - sõbrad ka mitte.. ja eneseväärikus ammugi mitte.

TEDx Tartu: Reet Aus | Saadete järelvaatamine | ETV2 | ERR

My Look Diary

selliste piltidega petan ma kõik ära

muidu olen pigem selline

ja parematel päevadel tegelen ka pooldumisega

Vaatasin ükspäev Ariel Pinki videosid jälle. On ikka haige tüüp.

check out the wig I made for my winter

kujutan ette, et olen sama peen kui rikkad tüdrukud

 9gag

(arvasin kogu aeg, et mul on ilusam nina)

friendly fish

kooki?

sirgendasin juukseid enne kui Riinuga rummist segi jõime pühapäeva õhtul

Riinu polnud ikka veel, aga ma jõin juba paradiisijooki ja see on Kairo pilt seal taga

Siit vaatasin seda  ka just praegu.  Ameerika on ikkagi kerge tekitama okserefleksi (igaks juhuks) aga ma ületasin end. Ja seal oli asju, mis mulle meeldisid: you are your own world ja tõsisasi, et mood on kultuuriline nähtus + iluihalemine peakski olema ka kõige guccimuccimate topdisainerite peas kui miski kaduv ja pigem habras kui inimeste manipuleerimine. Seda viimast siis ärilises mõttes. Mul on kogu selle enda maailma reaalsusega ühtimapanevusega ületamatuid probleeme, mis pole täiesti võõrad ka Tom Fordile, mis on rahustav. AAAAH ja muidugi steitment millega ma tahaks kogu aeg ringi käia: sul võib olla väga palju raha ning sul võib olla hea stiil; sul võib olla väga vähe raha ning sul võib olla hea stiil, aga kui sul on palju raha ja sul pole stiili, siis on perses.

Oskar ütles mulle kunagi, et ma näen alati stiilipuhas välja, aga see ei tähendavat veel, et ma oleks stiilne. Noh, parematel päevadel mulle väga VÄGA meeldib mõelda, et ma olen stiilikunn. See kaldub ilmselgelt tegelikult kategooriasse "usun ise nii palju, et see töötab", aga ega ma täit tõde ei tea ja ei saagi kunagi teadma. Isiklikult on riietumine ikkagi liiga palju mu emotsioonidega seotud. Kui ma kannan hästi suurt ja pikka, peaaegu koledat mantlit, siis olen ma tõenäoliselt maailmas samamoodi eksinud nagu oma kehaga selles ülisuures mantlis. Esteetika kaotab tähenduse, kui on teisi - esteetikat ületavaid - tundmusi. Stiilipuhtus siis tema arusaamade järgi on võib-olla see, et sa ei kanna kunagi midagi, mis poleks sulle omane?

Lähiümbrus

Siin on näha seda kelpaprojekti, millest ma end läbi ei ole närinud. Eile hakkasid poisid toas hullama ja ma olin üldiselt terve päeva isegi kuidagi nokastunud olekus niiet ma kammisin jälle mingeid lapsepõlvearmastusi. Täna pärast kunstikoolist tulekut võtsin end kokku, tegin ühe kõne (sain eitava vastuse ning ühe eitava vastuse ka meili teel) ja praegu on eriti mõnusalt pohhui. Mõlgutan isegi häguseid mõtteid välismaale minekust, sest hakkab kujunema uudishimu selles suhtes, kas kusagil üldse kedagi midagi kotib. 

Siin tegelen mõne teiste täiesti mõttetu kelpaasjaga, nagu vihikutele kollažide tegemine. Miks? Kellele seda vaja on? Mida see muudab? Ma ei tea nendele küsimustele vastust, ma ei tea, miks ma seda värki teen, aga seda on lahe teha. Nüüdseks olen muidugi aru saanud, et mul endal ei hakka neid asju, mida ma nii hoolega kaunistan, kunagi vaja minema ja kõik need karbikesed ja vihikukesed, mis aastate jooksul kogunenud on, tuleks lihtsalt inimestele ära anda. 

Selle lambi värvisin akrüülidega üle. Muidu on suvaline valge rauast lamp. Ja selle taga on pildiraam ühelt mu esimeselt kirjasõbrannalt ning selles on pilt mu vanaemast ja vanaisast mingil korteriläbul.

(Taamal ka õppelaenu leping, mida ma paari nädala pärast maksma pean hakkama.)

Kuna mul on eelnevalt piltidega hästi kehvasti läinud ja ma olen mitu korda kaotanud mitme aasta jooksul tekkinud värtuslikku materjali, peaksin rohkem hakkama pilte üles riputama.

Huvitav on jälgida eesti tüdrukute moeblogisid. Teen seda puhtalt hasardist, mis kinnitaks veelkord, et mul pole jälle kellegagi eriti midagi ühist. Umbes samamoodi nagu kirjandusringkondades. Selle asemel, et näiteks Inglismaal moekunstnikuks õppida lasin ma end eile eksmatrikuleerida, käin poodides rohkem asju vaatamas kui ostmas, teen väga külmas Tartus ahjupliidil kotlette ja ujun ikka oma ähmastes unistustes. Kuna ma tegin selle otsuse nüüd lõplikult ära, et aitab nendest koolidest mõneks ajaks, seisin ma pehmes suitsetamise uimas (irooniliselt) ülikooli raamatukogu ees ja mõistsin, et pean end nüüd palju rohkem distsiplineerima kui kunagi varem. Mida vähem pean teistele midagi tõestama, seda rohkem on vaja endale tõestada, et suudan ise mingi süsteemi luua, mis toimib. Seega hakkasin ma jälle mõnedes asjades sorima.

P(h)onyartsi kohta olen ma juba mingis ringkonnas sõna võtnud, aga kogu see nuts ja meik ei välista paljusid asju, mis päriselt midagi väärt on. Ma ei tea, see oli mul vist mingi igikeltslik mõttejäänus, mida oli mugav mõelda ja see oli minust rumal. Kuidagi juhuslikult avastasin end täna jälle rikaste maailma sisse piilumas. 

 

Ma ise lasen end väga palju rahast mõjutada ning mul on aastaid selle paberist asja olemasolu moraalseid tahke endale kuidagi raske neutraalsena serveerida. Money changes everything - aga see ei pea nii olema. Viimane aeg on jälle tõestanud, et ma saan ka paari euroga toormaterjali, et teha just seda, mida ma tahan. Ja pole mitte mingit kooli, reegleid, takistusi. Lits võta end kätte ja tee ära!

Pommuudis on muidugi see, et lähiajal peaks vanaema õmblusmasin minu juurde jõudma. Tal on kindlasti probleeme, ent seetõttu loodan ma, et moodustame oma katkistest pooltest ühtse terviku ja hakkame tootma tõelist kelbast. Sain Rakvere taaskasutusjaamast 2 euroga kuuserohelise villase ja suure mantli ning 1.60ga 60ndate stiilis valge veluurkübara, millele on kiustatus lisandusi teha (olen alati unistanud pitslooriga kübarast). See on alustuseks hea nikerdamine. Olen täheldanud ka, et mul on üldse kalduvus ja alati suur kiusatus just mütsid hullumoodi ära retsida. Samas ma ei viitsi enam üldse selle väljakandmise koormaga tegelda. Mõnel üksikul ilusal sügispäeval või esimesel kevadkuul veel, aga -20 kraadiga on hea, et ma peale kreemi veel üldse midagi näkku panen. Ja selliste nikerdatud asjadega pole mõtet poolikut mängu teha. Eriti. Sest selle baretiga käin ma küll valimatult ringi. Peaks mingid pildid siia tekitama, aga fotoka akudega on pidevalt mingi probleem. Ja ma olen laisk siga ka.

Ja paar tüdrukut olen avastanud (ma teeks nagu fännimise värki jälle!)

Nancy Cunard. Üks esimesi luuletaja-stiilikunn-poliitiliststeitmentiomav naine aegade algusest. 

Ja Edie Sedgwick. Seeriast a-hood-full-of-fucked-up-girls. Mudugi Warhol incorporated, aga Andy on mulle siiani sümpaatne. See oli tsikk kes viitsis. Aga ega tal palju üle ei jäänud ka. Lõpuks sai puhta otsa.

Loodan, et suudan end veel ületada ja saada üle hirmust telefonikõnede ees võõrastele inimestele, et neilt tööd küsida. Emailimine on mõnes mõttes samm tagasi telegraafi juurde, milele vastuste saamine on lootusetu.