reede, 4. august 2017

sootsiaalantropoloogia

Nii tõdesid kui tundeid on palju ja sellest kõigest valin ma praegu järgneda tõdedele, sest tunnete kujundirägastikkudest olen ma end elu jooksul küllalt hulluks kirjutanud. Kolm aastat tagasi võtsin vastu otsuse tegeleda ainult kirjutamisega, et iseenda jaoks sellega kuhugi välja jõuda - ilma kellelegi midagi tõestamata. Ma sain teada, et ma tean väga vähe, aga ma õppisin, kuidas natukenegi vähendada sõna kontsentratsiooni, kuidas luua midagi laiemat kui essents. Aga ma olen alles pisikestes lapsekingades selle suhtes, mida ma saavutada tahan.

Saades aru, ärgates sellestki unest: OOHH, OOTA, MA OLEN 28 ja panen täiega rotti, sest olen unustanud end kuhugi tundekeerdude vahele.. aga ma ei saa öelda, et see poleks oluline olnud. Ma sain põhjaliku luulekogemuse, mida mitte keegi mult võtta ei saa, aga reality check: mis oleks kui teeniks vahelduseks ka raha? Jah, ma tahaks küll. Tänasega võtsin vastu otsuse, et see vabakutselise periood on nüüd lõppenud ning ma olen oma kunstilistest ambitsioonidest teinud poolikud jutuhakatused and that's it, rohkem sealt ei tule, sest ma ei oska veel, sest ma pole veel oma majasuurusest janurahuldamisest linna peale veel üldse jõudnudki.
Ma loen ja ma loen ja kõik nagu jookseks mööda selga kui vesi - mõnus on, aga ma nagu ei tunnegi veel seda kanistrit, kuhu see voolama peaks ning see paneb mind muretsema oma mälu pärast. Aga kas mälu saab talletada, kui seda ei seo tunnetus? Isegi kergem akadeemiline stiil (milleni küündivad väga erudeeritud humanitaarprofessorid) on hoopis teise minekuga kui jutt. Kui romaan hoiab sind enda maailmas ja jutt teritab meeli nagu kähkukas oma püändiga, siis akadeemia on tegelt kuivemapoolne ja väga, aga väga teistmoodi, kontsentreeritud sõnavaraga. Ja päris tihti peab neelama piinlikusneele, sest faktid logisevad. Kuidas saada endale paremat faktimälu? Oi ma nii väga palun. Hakkasin ka letsitiini võtma. Aga ega sellel ei oleks vist mingit mõtet, kui mul lihtne oleks ju?
Niiet ma olen nüüd kerge dilemma ees, kuhu see mitteluuletamise ja proosafantastika energia suunata. Liiga loogiline valik mul poodi tööle minna enam ei ole. Aga samas mingit lappi nühkida kuskil.. baariabi töö on mulle meeldinud küll. Eriti hea on garderoob, sest seal saab lugeda. Üldiselt on tegelt võimalik saja euroga kuus ära ka elada, kui väga tahta - igasuguseid energiasäästurežiime saab rakendada, küsimus on ainult selles, mille arvelt ja mille nimel. Ma TEAN et teisel aastal ei ole enam nii palju tilulilu sissejuhatusaineid ja veel rohkem on tarvis lugeda ja ega ma ei näe end kuskil parema meelega kui raamatukogus, sest raadiot enam ei ole. Paljusid asju enam ei ole.

Hirmu ka enam ei ole. Ja ma tõesti tunnen, et ma ei tohi koolis käies luuletusi kirjutada, sest need seosed, milleni ma kevadel jõudsid.. mu aju genereeris väga eepilisi lugusid ja ma jäin ise nende mõju alla - ilma, et ma neid lahtigi oleksin saanud kirjutada. Ma küll üritasin, aga kui lugu elab mind, siis see on nagu üritaks vihmavari rääkida vihmast. Täiega kõvasti sajab, ja katust tuleb hoida, muidu upuks ja sulaks ja sureks. Seega on täiesti loogiline, et kui ma olin kuudeviisi sümbolite kaudu ühenduses kogu ümbritseva maailmaga, nii et isegi inimestest said märgistajad, tähistajad, kanaldajad! - kui humaansus kaotas tegelikkuse, ja ma elasin kunstlikult loodud tunnetesse kui pärisellu kõik oma emotsioonid, siis ..jah, ma peangi tuim olema. Aga viimastel päevadel olen ka tunnetuse osas enda juurde tagasi jõudmas. Väikeste ja väga äratuntavate sammudega. Ja nii olen ma ka mõistnud, et ma ei saa olla armunud meestesse, kellel on abikaasakvaliteeti, sest see on liiga rets. Tänahommikune unenägu kinnitas minu emotsionaalset maastikku alles keskkooli sööklas olevat. Ma ootasin kedagi (eino väga raske arvata küll) plaatidele järgi tulema, aga teda ei tulnud. Ja siis läksin keldrisse, söökla järjekorda ja seal pakuti lõhet niimoodi, et lõhe pandi kaussi ja riis pandi peale. Ma armastan lõhet. Kõige parema asjani on veel aega.

Aga nüüd olen ma tõesti aru saanud ka sellest, mis sõprus päriselt on!!! Ma pidasin ühte oma väga kallist inimest deemoniks, sest tema lähedus vallandas kõik mu enda paranoiad, aga kui need kadusid, siis tema oli ikka alles. Seal ei olnud mingit emadusetrippi, nagu seda peidetud kujul alati olnud on, see oli päris toores sõprus. Ja et ma seda kogesin, tahan ma kõikide inimestega, keda ma üldse tean, rahu teha - eriti kui kusagile on jäänud mingi okas vahele. See suvi on veel paar inimest vaja ära näha enne kui ma rahulikult end raamatukokku uputan.

Ja see maalelamise faas on end igal tasandil samuti ammendanud. Kerisin mineviku tagasi, märkisin tippsündmused üles ja mõistsin, et üks ajenditest siia kolimisel oli kaa kirjutamisetapp, peale vanainimeste haiguste ja rahanappuse, aga olukord on stabiliseerunud ning mul on elus esimest korda janu igasuguste inimeste vastu. Seega järgmine eksperiment (siin vahepeal oli ka üks selline, millest ma rääkida ei saa, niiet mul on kõige muu seas esimest korda ka intiimne saladus, aga ma ei saa seda mitte ikkagi vaid sotsiaalseks kogemuseks nimetada) on jagada ühiselamutuba võõraga. Kui palju ma inimesena arenenud olen - ma ei jõua oma reaktsioone ära oodata!

neljapäev, 13. juuli 2017

Ma tahtsingi oma perekonna tähelepanu ja pika ringi käimise peale ma selle saingi. Miski muu ei olnudki kunagi oluline ja mõnes mõttes ei tundu seda ka praegugi, sest seda tunnet ei saa miski asendada. Ja mulle tundub, et ühised traumad ei ühenda mind enam inimestega, kellega alateadlikult seetõttu lähedaseks saime. Me tõmbame ju ligi vaid neid inimesi, kellega me millegi pärast sarnased oleme, aga kõige põnevam ja intensiivsem sidepunkt on siiani olnud emotsionaalne trauma. Mida see enam loeb? Ainult üks kogemus, nagu raamatki, mis on läbi loetud.

28-25= 3 - uni on läbi, nüüd tuleb jälle selle sama uudishimuga maailma edasi avastada, nagu poleks midagi vahepeal olnud, sest uudishimu on tegelt ainuke asi, mis elus hoiab. Iroonilisem kombel on sõprustest aktiivsed ka veel üsna üksikud - telefonid lihtsalt ei tööta enam! Jäänud on äärealased inimesed, vähem emotsionaalsed ja olemiselt kergemad suhted.

Ma käin suitsuga läbi alevi ja ümber vana lauda ega leiagi enam üles seda kohta, mis valu tegi. Käsikirja lasin mingite inimeste vahele lendu ja mida hetk edasi seda rohkem ükskõik mul sellest on. Äkki on üldsegi kõik, mida ma olen luuletanud mingi suvaline pask?

Olen taassaavutanud täieliku lihtsuse.

kolmapäev, 12. juuli 2017

õnnis igavus

Kuna mu tuntav apogee lõppemine on toonud mind ajajärku, kus mind on täitnud täielik rahu ning ma ei toimi enam vanadel kilde-kokku-pühkival sisendil, siis on maal passimise ja vanaemaga hängimise kõrvalkülg selles, et ma ei pea ja mul polegi midagi muud teha, kui tegelda oma kirjatööga. Aga see käib ju ka hooti ja ma lasen päriselt päevadel olla just sellised nagu need välja kukuvad. Ma usun sügavalt sellesse, et kirjutamisalge peaks proosa puhul olema täiesti sundimatu, sest just see sisend, millega ma emotsionaalses plaanis kirjutan, peab voolama loomulikult lausetesse, et kirjaniku kohalolu looja eripärasuses oleks tuntav. Mina kujundan oma loo vaatlemise tulemusena, aga selleks, et see sõnani jõuaks, peab olema mul mingi kindel tõuge. Ja selle uue tõuke ajend on mul veel avastamisel, seega praegu on osaks selles ka laiskus mitte kirjutada. Kuna olen väga kaua lasknud ainult tugevate emotsioonide ajel, siis on see kandnud mind jõuallikana, aga vaevu tekitab miski minus enam tugevaid tundeid.

Tunnen tungivat vajadust ainult mulle tundmatute inimeste suhtes. Suitsetan igavusest ja see on hoopis midagi muud. Mõistan, et ei saa siia jääda - tegelikult ei saa, kuigi olen, aga niimoodi saab olla vähemalt praegu. Olen nii palju armastanud, et sedavõrd vähem tean, mis on armastuse piirid ja jälle on see mu pannud ohtlikult käituma. Ma olen lasknud endaga magada haletsusest, aga teinud seda headusest, et saan ja võin, mitte mänguilust ega romantikast. Ja ma mõtlen, et kas on üldse võimalik kuidagi nii elada, olles rahus ja õrnuses, et väline maailm mind ära ei määriks? Ainuke võimalus ongi liikuda ainult millegi järjest vanema suunas. Mida ma peaksin üldsegi arvama enam mehest, kui tema minus rohkem seksuaalsust näeb kui mina temas? Mis asi see minus ära kadus, et ma mõtlesin "ah pohui"? Mulle tundub, et see polnud ei hing ega keha, sest neist kumbki ei reageerinud. Mõtlemise muutumine on ajanud juured mujale?
Sellest koolist tuleb vist edaspidigi ainult üks järjepidev sotsiaalne eksperiment, kui ma just ei lase sel nohikul, kes end pool mu elust rockstarina on lasknud paista, tõeliselt kapist välja tulla. Ilmselt oleks tervisele kasulikum aega raamatute kui meestega veeta (sest ma olen võimeline neile halastama rohkem kui ma peaksin), sest see on tervisele (nüüd juba füüsilises mõttes!) kasulikum. Ilmselt on see lühike periood mul peale hullumeelsust olnud vajalik, et ma tajuksin oma uut emotsionaalset sõltumatust ja armumise patoloogilisest haigusest vabanenud olemist. Ent huvitaval kombel on nad ikkagi minuga väga härrasmehelikud esimestest hetkedest alates. Aga see pole kindlasti peamine põhjus, miks ma nendega maganud oleksin. Ühtedel juhtudel olen ma seda tahtnud, aga teisalt on see lihtsalt juhtunud. Aga ma tahan teada, miks see selliseks muutub. Mind huvitab intiimsuse piir - kui kaugele see läheb, ent ma avastan end järsku olukorrast, kus asi näib teise poole jaoks juba pöördumatu tee - ja ma avastan end leidmast, et ebaviisakas oleks keelduda, kuigi mind üldse seks ei huvita. See ei tekita minus üldse mingeid tundeid ja see on midagi täiesti uut. Ma ei tea, mis juhtus. Võib-olla kaotatakse vanemaks saades eelnevate kogemuste vahele midagi oma hingest ära, selleks, et elujõudu säilitada?

Aga ma ikkagi usun, et on üks inimene, kellega ma ei pea rääkima ja kõik neid ellujäämise teel kadunud mälu- ja hingetükid kukuvad tema pilgus kolinal oma kohale tagasi ning ma leian oma energeetilise koduhinge. Ma pole pidanud mehi otsima, sest nad on alati õigel ajal ise tulnud. Sest kõik tulebki alati ise õigel ajal. Pean ainult olema teadlik, aga mitte oma teadlikkusest teadlik, sest see ajab hulluks, aga oskama hoida oma ajendite fookusi paigas. Mitte fikseeritult, aga mäletada tuleb ajendi koloriiti. Oma ajendite selguse pärast tasub distantsi säilitada. Ja mängida intellektuaalsetel huvidel. Nagu üks tõeliselt igav täiskasvanud inimene. Pealegi olen ma isegi jooksmas hakanud käima ja kavatsen seda vähehaaval, oma lootustes, isegi täiesti suitsetamisega välja vahetada. Sest no kui nohik ja 30ndatele lähenev, siis miks mitte.

Miks mitte vene oligarh ja ilus keha ja magistrikraad?

Samas ma vaatasin täna mingit dokumentaalijuppi kellestki Pärnu teatri näitlejast ja ta ütles, et tema kõige adrenaliinirohkem kogemus oli Himaalaja mäestikes, kus ta ei rääkinud kohalikku keelt, keegi ei mõistnud teda ja kus raha ei kehtinud. Ta ütles, et need inimesed seal helendasid õnnest. Mul tulid pisarad silma. Ehk peaksin ma hoopis sinna minema? Sest ma tõesti ei saa aru, kuidas ma peaksin raha teenima, et siin maailmas üksinda ellu jääda. Ma tahaks elada isegi nii, et mu väljamõeldud kristlik kommunism, kus inimesed aitavad teineteisi seadustest sõltumatutel ajenditel, lihtsalt selleks, et teistel oleks parem - ma tahan elada sellejärgses ajas. Põhimõtteliselt ma vist tahan ikka taevasse minna, jah, ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma ei peaks.
Kas on veel mingit paska, mida ma pean läbi elama, et tulla mingitele uutele järeldustele sellest, miks inimene elama peab? Kindlasti. Aga see ei muuda tõdemust hinge surematusest ju. Kui headusest paremaks ei lähe, siis kas kannatlikkusest kannatlikumaks läheb või?

Keskkonnast veel nii palju, et - õnneks on rahutus veel säilinud. Midagi on mu sees tõmblema hakanud, mingi uus janu sotsiaalsuse kui terviku jälgimise suhtes. Mingi spionaaži uus tasand. Sest tegelt vanainimestega elada võib panna unustama küll, et ma ise ei ole tegelikult vana. Ja nad on nii lihtsad inimesed, nii lihtsad, et see tegelikult tekitab mu sees ka mingit salajast üksindust. Ent ehk lõi see välja hoopis seetõttu, et ma sünkroonseitsemesel täiskuuööl kohtasin kedagi, kes minust vahelduseks läbi nägi. Ent muidugi puudutuse toel.. aga ikkagi hämmastavalt selgelt. Aga võib-olla ma mõtlesin selle välja?

kolmapäev, 5. juuli 2017

Ma olen nüüd selle käsikirjaga. Kindlasti on see võrreldes eelmise aastaga kihilisemaks ja tihedamaks saanud, aga ma pean selle kogumise ja kollektsioneerimise tipuks veel endaga rahu tegema selleski osas, et lasen luuletajal endas rahus surra. Lihtsalt sellepärast, et ma saaksin edasi elada. See on omaette pikk protsess. Olla luuletaja on mu kaitsemaailma looming, midagi, mille üle keegi pole saanud võimu omada peale minu - ja niimoodi valitsesingi ma maailma. Ja niimoodi ma ka peitsin end selle eest. Ma pean lõpetama luuletamise, sest see jõudis nõidumiseni. Nüüd õpin ma uuesti kirjutama, unustades kõik, mida ma kirjutamisest teadsin. Mind ei ärgita enam tunne - sellest ju luule kontsentreeritus ja täpsus - vaid see energia on mu kehas laialdasema pinna leidnud. Tundub nagu epohhi lõpp.

Märgata lihtsalt seda, mis on, vajamata seda kohe ilmtingimata endast välja saada, vaid usaldada kordumise kordumatusi. Ajas rändamine on ju lihtne - selles püsida on aga omaette õnnistus. Ausalt lõpetada üks pikk kogemise faas on ühtlasi ka endale oma vigade ja teadmatuse andestamine. Ja teha just õigete tekstide valik, et need seisundid ei oleks vaid näljase ahnitseja kestad, vaid killud selles väga pikas tripis, mida ma enda egoga võitlemisel leidsin - see on hoopis uutmoodi õrnus. Lugeda seda nii palju läbi, kuni ma kaotan igasuguse häbi - kuni see raamat võtab mu kõrval minust eraldiseisva vormi. Vist nii valusat sünnitust polegi varem olnud - nii teadlikku. Ma usun, et kui luule loomisest kaob spontaansus, siis see vorm ongi läinud. Ja polegi midagi muud kui jääda rahulikuks, sest see on muuseas ka tehnika, mis toetas mu sisemist sõda. Muidugi - sõda oli vajalik, et olla elus, aga enam pole vaja sõda pidada et elu hinnata. Kui ma ei mõõda elu enam surmas, mis siis edasi saab?
Ma hoidsin end tagasi vanadest mustritest - minna pärast hullumaja poemüüjaks tööle, ei kolinud mõne vana peikaga kokku, kuigi vanadest asjadest vabanesin küll - keha võttis endale uue tähenduse, ma tulin tegelikkusele märgatava sammu lähemale ja unistamisest sai olemine. Selline, mida ma mäletasin ainult lapsena olemasolevat: täielik.


25aastane uni lõppes ära juba aprillis. Pidin ma siis vana kombe kohaselt end kohe rahu saabudes psüühiliselt ekstreemsuse piirile panema? Jah, sest interts oli sees. Kõige vähem talus tühja kohta intensiivsus, millega ma harjunud olin. Sain vahepealse paari kuu vältel mitmekordse annuse - ja praegu tundub, et olen igavaks eluks valmis, naudin juba praegu kõige tühisemaid asju. Sensatsioonid on tuhmunud ja minu meelest on see ilus. Nüüd ma võin olla mitte keegi.

kolmapäev, 28. juuni 2017

aegruum ja info liikumine

Selle väga tugevalt tuntava üleminekufaasi juures on üks peamine jälgimisülesanne mitte otsida peeglikilde. Lasta lahti tugevalt introvertsest maailma sisse neelamise kogemusest sisaldab paratamatut selja keeramise sundi: see on samasugune otsus, mis tuleb varem või hiljem teha, kui sa tahad, et miski su elus muutuks. Ma tunnen, et ma pean jaatama seltskondlikkust, sest see on midagi mille suhtes olen suure osa oma elust tajunud ohtu. Aga sellest ma end ei taanda, et perekondlik+lähiajalooline minevik on lahutamatus sidemes indiviidi kujunemisega. Pardakk inimsuhetes on alati sõja mitte lõppenuks kuulutamine oma peas. Puudujääkide ebateadlik hõõrdumine vastu kõrvalseisjaid on muidugi ka inimlik, aga türa kui palju tööd ma olen endaga teinud, et sellest välja saada ning psühholoogia mind ses osas enam lihtsalt ei köida. Mis toimub kehaga keskkonnas, kui ma ei lase hingel seda valitseda - on hoopis teine küsimus.

Viimaste kuude hämarus on ilmselt mu üleminekuriitus, aga ma ei tea veel täpselt, kes must selle tagajärjel saama peaks, ent see polegi oluline, sest täiesti uus tasand on hakata päriselt maailma usaldama. Varem usaldasin ma ainult iseennast - ja kui keegi lähedale jõudis, siis oli see teine üks minuga. Sellest ka seestumised.  Ilmselgelt on toorus taolisel kujul end ammendanud. Aga minu keha kuulub ju mulle!
Et Tallinn on väga füüsiline ja linn oma olemuslikult intellektuaalsem - mõistusega loodud konstruktsioon - kui loodus, maalolek, provintslikkus, siis on iseenda tajudes selle erisuse hajutamine omaette õppetund. Viimasel ajal meeldib mulle eriti omale väikesi eesmärke seada. Selles on analoogia trenniga, kus üksikute mõõtühikute kaupa ennast ületatakse. Ilmselt on vaja võrrand praegu tasakaalu saada kehaliste kogemuste kaudu mateeriat jälgides, sest inimese osadeks võtmisega olen ma liiga kaugele läinud. Saavutasin mingil tasandil esoteerilise profesionaalsuse, mis on teisest küljest üsna mõttetu - samavõrd nagu ükskõik, millise unistuse täitumine on pärast raskeid otsinguid end avaldanud.
Kuidas kogeda keset linna tihedat liikumist, lärmi ja inimestest õhkuvat emotsionaalsust samasugust stoilisust nagu metsas? Mitte olla oma otsustes mõjutatud, ent ometi arvesse võttes asjaolusi ilma liigse teadvustamiseta. Naine ja mees on enda sees vaja paari saada, aga naine kardab oma apetiitsust kaotada. Meest kotib tegelt rohkem hing, aga kuna mehelikkus on ekstravertne ja välise maailmaga kontakteeruvam, siis see omadus iseenesest kandub energiana naise eneseehtimisse. Mingil kujul on tasakaal alati minus olemas olnud, see on alati kõigis, aga mis millega seotud on, pole kõrvaltnäha alati kõige lineaarsem.  Seosed on vaja luua enda sees samavõrd kui väljas, aga ma sidusin kogu oma sisemuse välimiseks. Mis pole ka päris vale, aga vot see ongi hullumeelsuse piir. Nii maailm kui mina ise on iseenesest olemas. Ja ma saan otsustada seda, kui palju energiat ma olen.

Intiimsus on ju ka keha ja selles sisalduva kokkusaamispunkt - kui ma räägin hästi tasakaalukalt seisukohalt. Ja sellelt pinnalt hakkab tegelikult see igaviku igavus ka - kui ma ei ole rahuldanud meest enda sees. Just tema vajab seda liikumist - pidevat seljakoti otsas elamist, alalist kolimist -, mida ma praegu "justkui" rahutusena väljendan. Aga kirjanik mu sees on naine, kes igatseb midagi, mida tal pole.
Oma seksuaalsuse kustutamisega olen ma siiski üsna edukalt hakkama saanud ning inimeste näod paistavad juba palju selgemad. Ent ometi jälitab mind ikka see "aga miks mitte? Kõik on kogu aeg võimalik!" ja see on tõeline vabaduse tunne.

esmaspäev, 26. juuni 2017

hingelise vapustuse tagamaadest

Kui ma kevadel haiglasse sattusin, siis töötas mu mõistus kooliskäimise stiimulil veel üsnagi teadlikul tasandil. Muidu poleks ma arstidega nii hästi läbi saanud ega ennast soovitatud ajast tunduvalt varem välja rääkinud. Olen piisavalt psühhitanud, et teada, kuidas süsteem töötab. Ja süsteem töötab keha kaudu. Minu probleemid, ja ma usun, et üldse inimeste, kes haiglasse satuvad, probleemid on seotud hingega. Ma tõlgendan enda jaoks hinge kui mittemateriaalset inimeseksolemist, seisundit, mis eksisteerib nii kehaga kui kehata. Ühiskondliku kui materiaalse eksistentsi põhiprobleem ning samal ajal minu pidevatesse jamadesse sattumise sisu ongi hinge ja mateeria harvaesinevas kattumises. Arstiteaduse kontekstis olin ma seega nagu sõna pildiraamatus.

Ma võiksin minna oma eluga edasi ilma sellest kõigest rääkimata, aga oma tuleviku huvides pean ma endale ääremärkusi tegema. Samuti on tegu pöördumatu avastusega intiimsuse kohta. Kui ma nägin Marta Vaariku Seestumise näituse kutset ja lugesin antud teema kohta, hakkas vaikselt kohale jõudma, mis minuga juhtunud oli. Ma ei läinud sellele näituseavamisele, sest haav oli veel liiga lahtine. Ja veel praegugi kasvab see millimeetrihaaval kinni. Kuna see kogemus oli intensiivne veel teistegi intensiivsete kogemuste taustal, on mul väga palju mäluauke. Kogemise ja teadmise paradoksaalne kokkulangevus venitas mu hinge oma tavapärasest seisundist välja. Ja kuigi ma tean, et jagasin oma keha teiste vaimudega, siis nende vahetul (ja ma ei mäleta millal see juhtus) kadumisel jäi mu kehasse ikka veel nii palju ruumi, et elavate probleemid seal seda kergemalt ligi pääsesid. Olla tahtest sõltumatul ravil kinnises akuutosakonnas oma ülima empaatilise kogemuse kulminatsioonis oli ülimalt raske. Mul polnud võimalik end muul moel iseenda juures hoida, kui halba luulet kirjutades. Võib-olla see ongi mu elu kõige suurem identiteedikriis olnud. Suht loogiline kah, kui ma mulle võõraid inimesi enda sisse lasen.  Ja seda kõike lihtsameelsast headusest.

Hirmus osa sellest kogemusest oli täielik kaitsetus. Mitte keegi ei saanud mind aidata. See avas mulle ukse nii sügava haavatavuseni, millest mul varem aimugi polnud. Tagantjärele mõista ma tänu sellele oma teatraalset eskapismi ja karmaatilist traumat, mis kummitas mind mu meessuhetes. Seda kirjutades läheb mul iseendast süda pahaks. Kuigi olen endale oma mineviku käitumise andestanud, olen end siiski avastanud nutmas sellepärast, et pole armastuse sundimatust romantilise potentsiaali juures enne hinnata osanud. Miski ei tee rohkem haiget kui lollus, aga see on kõige inimlikum omadus üldse, sest me elame, et läbi kogemuse õppida. Kuna ma olen nii tundlik nagu ma olen, siis on iga mu õppetund olnud hingeliselt väga valus. See on lihtsalt mu eripära. Aga seda enam hindan ma koolis käimist, sest see loksutab emotsionaalse energia paika. Olen väga kaua mõistuse distsipliini igatsenud, aga mässumeelsus vanade ja mittetöötavate režiimide suhtes polnud veel lõplikult minust kadunud. Ma ei usaldanud maailma, sest see oli mulle haiget teinud. Seetõttu oli kellelgi veel raskem mind mõista.

See kõik paneb uude perspektiivi ka ratsionalismi turvalisuse. Olen Foucalti "Seksuaalsuse ajalugu" juba mitu kuud kaasas tassinud nagu hinnalisimat aaret, aga nüüd seda vahelduseks järjest lugedes tuleb mulle meelde filosoofia matemaatilisus. Sellest õhkub siiski veidi seda sama salastatud meeleheidet, mis just liiga orgaaniliselt ei mõju. Aga oma aju pean ma sel suvel rangelt töös hoidma, sest nüüd usun ma selle võimekusse.

laupäev, 24. juuni 2017

kuidas lahjenemisega läheb

Oh neid sensatsioonilisi kunstilisi ambitsioone, mis eksamite ja emotsionaalse pitsitustunde taganevas kulminatsioonis end nii grandioosselt tunda andsid! Nüüd on neist järel hoopis see samm korraga rahus astuv tervislik liikumine, mis meenutab haiglas oldud aja kasulikkust, mida ma seal olemise ajal ei mõistnud. Eks see ole, kuidas aeg end aina enam olevikus olemise zenni veeretab ja mu kõige armsam üllatus ja teadmine neil päevil on taevasse vaatamise vaikuse ja rahu avastamine.  Tööde-tegemiste mehaanikas on midagi nihkunud, vähe sellest, et ma täielikus mitte millelegi pretendeerivuses žanripiiridel tuian, nagu ma tuian ühest Eesti otsast teise, enda keha üleni iga hetkega aina lihtsustumas ilmeks "ah, mida, mina vä" lasen kujuneda, on seal ka hingelist lahtilaskmist juba tunduvalt palju rohekm kui varem. Armastuse idee rakendamine on meeleheitest igatahes üsna edukalt peaaegu täiesti välja astunud. Olen ette võtnud erinevaid raamatuid, et viibida nende ruumides ning jälle, nagu eelmine aastagi sisseastumiskatseteks, ei lase ma endal ühtki raamatut liialt kiiresti lugeda. Päriselt suhtlemise tagajärgedest saab aga järeldada, et sovieti-lõhe on rohkem valulik teoorias kui praktikas. Ideede massiividki tuikavad õrnemalt ning midagi mu sees annab vähehaaval iseendale oma hullumeelsusi andeks ning selles andeksannist paljastub ka mõistmine iseenda kirglikkusest. Tsölibaat murrab end reetmata nagu õde tunneb ära oma kauakadunud olnud venna.

Armastus ei anna midagi peale iseenda ega võta mujalt kui iseenesest. 
Armastus ei omanda ega ole omandatav; 
Sest armastusest piisab armastuseks. 
Gibran saabus väikeseks ja väga vajalikuks varjuks selle pehmemaks keeratud idaeuroopa surfi peal, mis oma hingelises evolutsioonis ei tundugi enam üldse nii kriipiv kui mu täielik teadmatus Piiblist. Praegu just onuga jalutades (olen avastanud perekondliku inimlikkuse kõige kergendavamaid olekuid!)  mõistsin ma aegruumi käsitluse seost kristlusega: see ongi üldse meie keelekonteksti aegruumi määratlenud. Olles end, täie austusega ainetesse, trippinud aegruumi ülesesse olekusse, on ju täiesti loogiline, et lokaalsetest kultuurilistest asjaoludest tingituna põrkusin ma kokku just Jumalaga. Tema on loonud aja, milles inimene, kes on kujundanud ruumi, arvab end Jumala ülese olevat. Aga millest inimene aru ei saa on, et teda ei oleks, kui ei oleks olnud tema loojat. Ateism on kontseptuaalselt arusaadav nagu ükskõik, millise materiaalse asja olemasolu, aga selles jumalikkuse puudumises postsovieticuse hinges, mis uhkustab oma ateismiga, on sees õõnes auk. No vot ja igasugused sellised probleemid on mind elu aeg huvitanud. Et kuidas teha sitt asi söödavaks ja nii. Point on aint selles, et praegu ma harjutan seda, kuidas elada nii et sitt külge ei jääks. Vaatlemise sisse-elamise piiri peal. Enne oli kogu aeg elu ja surma piiril kompamine. Pohuid on nagu vähem ja see on kergem. Aga no täielik võit on arusaamine, et rahuga saavutab igas olukorras sitaks palju rohkem kui ükskõik, millise muu emotsiooniga. Ja et see on omaette stiil. Üldse päris palju asju saab tegelt stiilile ära taandada. Žanri kui vormi ju ei saaks ilma stiilita olla.

Nii ja järgmine suur asi on läheduse seos füüsilise kohaloluga. Füüsilise viibimise lubadus ja paiknemise jõud annab hoopis teistsugust lubadust kui hingeline hoidmine.  Ei saa öelda, et üks oleks teisest lihtsam, aga see sõltub inimese enda tasakaalukusest, kuidas need asjad mängima hakkavad. Iha muidugi pimestab, loob enda tasakaaluks meeleheidet, aga kui ma võtan need kaks asja üldse mängust ära, siis läheb jälle kohe palju kergemaks. Ja muuseas, kui need üldse programmeerida endas unustada, siis avaneb kohe väga palju uusi aknaid selle asemel. See eeldab iseloomu, mis on sündinud suurest üksindusest, et sellest kõigest lahti lasta muidugi. Võtta asemele seda, mis juba olemas on, selle asemel, et oodata midagi juurde. No ja kui me juba sellesse reaalsusesse materialiseerunud oleme, kus me teineteist ja eelkõige iseennast (aga kas seetõttu et teised on olemas või..?) füüsiliselt ära tunneme, siis miks mitte panna fookus oma ihu jälgimisele, mille erinevad teadvustamistasandid näivad praegu eriti moes olevat. Tervislikkus, skulptureerimine, disain, varuosad.. inimene masinana on iseennast uuendades väljavahendamas, aga ta arvab ikka veel, et tema valitseb olukorda, sest tal on aju. Mina küll ei saa aru - või õigemini, mul on väga raske uskuda - et kui mingit juppi meie surelikus kehas asendatakse või parendatakse, siis oleme me sama lihalikul ja ausal moel inimesed edasi. Ei ole ju! Masin kui mõistuse leiutis on juba meie iseenda aitamise võimest üle pea.  Aga kriteeriumina jääb sellest kõigest hoolimata alles sisestusajend. Selleks, et ajendi põhjust tuvastada adekvaatselt on vaja tajude teravust. Ja siinkohal läheb füüsiline ja vaimne maailm jälle kildudeks.

Aga noh, elada on siiski väga suurepärane ja luksuslik. Viimasel ajal on iga koht kuhu ma lähen minu jaoks nagu paradiis. Eks need depressiivsed lihtsalt peavad tunda saama oma kubruse põhja enne kui nad midagi muud tundma saavad, meist keegi ei saa seda teha nende eest. Aga viisakas olla on sealjuures vähim, kuidas neid mitte häirida.
 
 
 

pühapäev, 18. juuni 2017

naturaalne religioonilugu

Let us become thoroughly sensible of the weakness, blindness, and narrow limits of human reason: Let us duly consider its uncertainty and endless contrarieties, even in subjects of common life and practice: Let the errors and deceits of our very senses be set before us; the insuperable difficulties, which attend first principles in all systems; the contradictions, which adhere to the very ideas of matter, cause and effect, extension, space, time, motion; and in a word, quantity of all kinds, the object of the only science, that can fairly pretend to any certainty or evidence.

Ma lasin endal oma loomingulise ja emotsionaalse funktsioneerimisega liiga kaugele minna. Energiad ei olnud ühildunud ühtsele fookusele, vaid rippusid laiali ja killustasid mind nii et ma kaotasin aegruumi tähenduse - ma ekslesin ajas kahe aasta sees. Üks hetk ma tõesti ei mäletanud, mis aastal ma elan. Rääkimata sellest, et alles eile avastasin ma Gmailis, kuidas vanade kirjadeni jõuda - ma olin veendunud, et mind on mu minevikust ära lõigatud ning seetõttu pole mul enam õigust eelnenut isegi meenutada. Nii hullusti olin lappes, jah.

Nendel päevadel, nagu täna, kui taevas on lihtsalt valge ja varje ei teki, sest valgus on jaotanud kuidagi võrdselt ja ühtlaselt - sellises looduse meeleolus on peidus samasugune igavikutunne, apokalüptilisus ja düstoopia, mida ma iseenda sees tundsin. Sellest kirjutada lugusid, nagu varem - praeguse seisuga tegelikult mõttetu. Ma olen tõeliselt hea proosa jaoks veel toores, sest ma olen ikka veel liiga vaatlev - ma pole piisavalt inimesena elus osalenud, mulle on võõras sotsiaalsus selle kerges vormis, nagu see on omane sotsialismis kasvanud eestlasele. Kuna ma oma töös selle vaimse lõhe märkide jälgimisega juba nii palju tegelenud olen, siis pean ma ka praktikas selle ajarände sisemiste liikumiste kõrval olema. Ja milline vabanemine on ikka veel mõista: ma olen elus. Ja see on tõesti napikas.
Olen küll omandanud uue võime kirjutada, uue kihi olustiku edasiandmiseks, aga ma ei suuda veel oma pinstlit portree jaoks värinata käes hoida - suurem laastamistöö on ju alles möödas, selle rusud veel hõõguvad ja ma ei saa hakata otsima tükke, millest midagi uut ehitada ainult seetõttu, et vana tükid mulle armsad on. Meeleheide on eile.



See kõik algas päevadega, mil ma jooksin koju enne päikseloojangut, et ridades paljundada oma elu, kestis öödes, mil puhastasin oma keha pestes hingi, keda ma ei tundnud ning värises pimeduses, milles kartsin, et päev ei algagagi..

teisipäev, 6. juuni 2017

rahulik alistumine

Mul pole vist tõesti võimalik enam seksuaalsust uurida väljaspool usku, sest iga religiooni eesmärgi tipp on armastus - selle kujunemine, ma tahan uskuda, on ju ometigi ajendatud parandamise soovist. Usu küsimus on inimese säilimise küsimus, aga kas naturaalsus on limiteeritud? Mis ei oleks kunst, kui kõik on kellegi looming? Nendele küsimustele saab vastata ainult see, millist lugu üks või teine eelistab.


Mu usk on teadmisest alati suurem olnud, sellest ka mu praktiline vigade teostamise vajadus. Aga mõndasid asju enam ei viitsi teha. Teistest ei taha lihtsalt kuidagi loobuda. Ma pole täna veel nii kaugel, et julgeksin esimest valikut uuesti usaldada, aga see on mu uus eesmärk. Samamoodi, nagu ma suutsin oma muusikasõltuvusest üle olla, leian ma endas kindluse mitte kahelda esimeses valikus. Oleviku esimene valik, nüüd ja praegu, alati lähtuvalt rahust iseendaga, eal unustamata võimet end valitseda. Usaldada iseennast on usaldada maailma. Aga mehel, kes mind päästis, oli mu sõbra kuju, kellesse ma armunud olin. Ükskõik milline jumal võib siis ju võtta ükskõik, millise jumala kuju. Füüsilist intiimsust tunneb aga lõhnast, samamoodi nagu headust tunneb sõnast - see, kes lugeda oskab. Ja lugema õpetamine, selle soodustamine ja julgustamine on religiooni üks paremaid algatusi.


Mu paradoks on olnud tundmise- ja teadmisjanu tasakaalutuses. Ratsionaalne teadmine on mind kehast kaugendanud ning seetõttu on ka eneseusk kõikuma löönud. Ma taasavastan oma keha piirjooni läbi pildi. Kuni ma jõuan tagasi teiste inimeste lugudeni, ilma, et need mind omamise asemel vahendaksid - liini-kui hingepidi.

Fotod: Aleksandra Tšoba

pühapäev, 28. mai 2017

Sõprus kui täiuslik suhe

Erotomaanilise inimesteuurijana pean ma taandama iseenda kui uurija positsiooni veel selgemaks: kõige konkreetsem ja parem olemise viis on sõprus, sest see ei eelda ega poolda, sunni, käsi või oota, vaid lihtsalt on. Alles sõprusele ehitub peale kõik muu, mis inimeste vahel olla saab. Ka armukesed on eelkõige sõbrad, sest kuidas kujutleda erootilist stsenaariumit ilma kõikeütleva silmavaateta?

Ma olen kõigega üle pannud ja ainus võimalus midagi veel endast säilitada on vaikus. Sest ma olen elus - ja nii on veel kõik võimalik. Aga nüüd ma tean vähemalt, et mina olen kõige rohkem sõber ja armuke. Abielu ja lapsed? Pole vist tõesti minule. See stsenaarium oli vaja mu sees läbi mängida, et ma teaksin - et ma lihtsalt saaksin teada. Aga ma hoiatan! Mitte käia minu jälgedes, vaid teha tuleb iseenda jäljed. See et ma olen nii hulljulgelt kõike jaganud ei tähenda, et igaühe muster peaks sama olema.

Et tõeliselt hea armukesega olla, tuleb lihtsalt ise ennast armastada. Pole midagi ihaldusväärsemat kui enesearmastus. Kahjuks külvasin ma oma potentsiaalselt hea arumukese üle tähendustega, mille liialistes tähendustes kaugenes ta minust kui inimesest. Ja täna õhtul loputan ma need tähendused alla kerge valge veiniga ja mulle jääb alles vaid lihtne inimene. Samasugune kui ma ise - inimene allaneelatud erootikas.

Vabandused ei loe, sest ma polnud õigetel aegadel õigetes kohtades. Nüüd saab meid siduda ainult elu spontaansus, sest me oleme vabad. Ja selles vabaduses armastan ma sind kõigest hoolimata.

laupäev, 27. mai 2017

Ma arvan, et ma vist lõpetasin armumise. See on narkomaani otsus: mitte rohkem peale teha. See viimane kestab veel sellisel kujul, mis enam ei poo, aga vahelduseks on mu hing jahe. Armastus on, enam ei ole küsimust. On ainult silmad ja kõrvad, mis kuulevad ja näevad. See on minu ja Morrissey teema ja ilmselt on mu vaesed ja üksildased päevad oma paratamatuses parimad. Sest ma ju võin ju minna oma parimas viimases välja - et teadagi.. teha ära see turvaline versioon elust, mida ma nimetan välitööks, et mul oleks mingisugunegi raam, mille sisse end formuleerida. Jumala eest, kuidas ma olen armastanud kõike välja mõelda, et näha tegelikkust iseenda valitud viisidel. Tegelikkuses - milles mina ja kõik muu on lõpuks samaväärselt mängulisel skaalal - aga vihkamiseta neutraalsel pinnal on mul üksindusega võimalik leppida palju kergemini kui kunagi varem.


Ma lihtsalt tean ja ma ei tea, kuidas ma olen teadnud - miks need unenäod, miks need ended, miks need märgid - miks see lapsepõlv? Ma võin sellest kõigest kirjutada lugusid ning muud võimalust mu enda kaineks hoidmisel ei olegi. See on selle suve plaan: panna lõpuks ometi kokku see mitu aastat kirjutatud proosaraamat, mille kujundusegi olen ma ammu välja mõelnud. Ja ma ei tea, kuidas see avaldatud saab, aga see saab - just nii nagu ma olen mõelnud.

Kui ma ehk poleks juba lapsena mehi paika pannud, panniga pähe - vist mingist muust ajendist, mis mul kavandatud oli - siis on selline tundlikkus süüd väärt? Kui on, siis võtan omaks. Tagasi ajada pole mul enam mitte midagi. Ja armumised? Päriselt on olnud neid kaks. Ja minu võimetus nendega vääriliselt toime tulla ehk peakski olla premeeritud üksindusega, milles ma alati end kõige kodusemalt olen tundnud. Kodusemalt - sest kodu on olnud ainult minu ego. Arvestada olen ma samavõrd oma egoga osanud ainult üht inimest mu kõrval korraga. Ja ei - ma ei ole tõelises armastuses osanud käituda naisele omaselt. Mees mu sees on selleks liialt tugev olnud.

See roos tänasel pildil on mu vastavastatud õrnus. Seda õrnust õpetas mulle J. Ja kuigi ma pole mitte kunagi tahtnud olla tema suhtes agressiivne on mingi ajalooline mälestus minu eelkäijatest vere kaudu jätnud musse jälje, mis siiski ka temataolise õrnuse juures hüsteeriana väljendus. Ja kuigi mu vabandustel ei pruugigi enam mingit kaalu olla, siis sellegi poolest: ma tänan sind. Ja ma tänan kogu perekonda, keda ma imetlen isegi neid tundmata.

Kui ma poleks sündinud sõdalasena, poleks ma sellist nime saanud. Ma olen ellujääja. Aga ma ei kavatse rahu nimel sõdida, vaid ainult kindlamini edasi astuda. Ma saan ja suudan mõista igat inimest. Tunda kultuuri läbi oma ihu, mitte ainult aju - see on mu kaasasündinud privileeg. Ma ei teadnud, et ma sellistes tajusfäärides üksinda ei ole. Lihtsalt sellepärast, et ma olen harjunud üksinda olema. See on: üksinda oma peas. Meeleheide taolisest üksindusest on pardale tirinud ridasid, hääli ja sõnu, mille ma enese omaks olen pookinud. See on egoism, aga ego ongi hinge kaitsekilp. Iga rakk mu kehas on mu ego teenistuses. Seetõttu mehed mind kardavadki. Ma ei saa mitte kuidagi keerata vaiksemaks teadlikust oma teadlikkusest, kuigi ma harjutan. Sellest ka mu vaikimised.


Haldjas öelda oleks liiga kerge, nõid jällegi liiga raske ning seetõttu taandan ma end ikkagi inimeseks. Ma ei taha teha rohkem vigu, aga ma tean, et ma vääratan ja see ongi elamise võlu. Luulest olen ma end tühjaks kirjutanud, ent seegi asi tuleb väärikalt lõpetada - audio-video luulekoguna. Ma pean saama maailmale tagasi anda selle, mis mulle on antud. Ja mis on halb mõju? Vastuvõtja enda probleemid.

Telefon on lihtsalt telefon. Telepaatia on lihtsalt telepaatia. Ei saa eeldada, et üks peaks ilma teiseta toimima - kuigi need tõesti töötavad teineteisest sõltumata. Ent millegi eeldamise on surve, mis vähendab loomulikkust. Just see on ka põhjus, miks ma vihkasin kooli: sest ma pidin tõestama.
JA MUIDUGI: orgaanika töötab ainult ilma vahendita. Ent vahelduseks võiks ka vahend talle loomuomasel viisil toimida.

esmaspäev, 22. mai 2017

minu vaikne nädal

Naljakas on see, et mul pole enam pükse jalga panna. Ja see et ma tõesti suudan vaid ühe päeva nautida seda õndsat rahu, mis mu sees alles hiljaaegu avastatud on. Aga ma unistan ikkagi kõige lihtsamast koduelust. Mis mul ju praegu on, aga noh, see on ilma temata. Ma ei saa neil päevil paljuga riskida ja ma pean end tormilise käitumise eest hoidma. Temaga on asjad hirmus kirglikud - isegi kui ma olen selle kõik välja mõelnud, siis tema tasase hääle taga on palju, mida ma ainult tajuda suudan. Ja need tajumised on teinekord päris täppi läinud.

Sellel nädalal pean ma rohkem iseendale mõtlema. Oma soengule ja sellele, mis selle all toimub. Hommikud on varased, siis loen ma antropoloogia kohta ja kirjutan paralleelselt esseed. Sest ma elan - teadagi, elan kõike endast läbi, ja see ei muutugi kunagi. Selles on mu keha väiksus. Õhtuti tahaks ma rohkem õues olla ja mäletada lihtsaid armsaid asju.


Mul on üks teooria, miks meie kohtumine nii keeruline on, aga ma ei taha sellest praegu kirjutada. Seda varjutab veel liigselt mu kõikumine teaduse ja kunsti vahelise väljamõeldud silla habras vari. Mõned asjad lihtsalt löövad mind oma loogilisusega, aga see loogika on nii sügavalt subjektiivne, et minu kohalejõudmine maailmasse nõuab päris palju tõlketööd, ja mu isiklikus mõttes tähendab see tunnete kui toidu läbiseedimist.

Ja ma arvan, et ma ei taha mitte midagi akuutosakonnast kirjutada. Peale selle, et ma ütlesin siis talle telefonis, et ma teda armastan ja seda, et kõik need inimesed, kes selles osakonnas peale minu olid, peegeldasid kõik minust ühte külge. Kõikides inimestes on peidus midagi meist endist. Sest me oleme samast liigist ja sellega ei saa eriti mööda panna. Meie sõjad on ainult intellektuaalsed tegelikult. Ja sellest tulenevalt riivame me teineteist emotsionaalselt. Mis on täiesti mõttetu. Ma mõtlen, et ideesid lihtsalt nendena austades, mis need on, oleks kõigil lihtsam elada.

Olgu. Ma lepin endaga kokku, et jätan hommiku teadusele ja õhtu kunstile. Isegi kui see kunst ongi vaid jalutuskäik selles väikeses metsatukas. Vähemasti tean ma nüüd kindlalt neid komponent, mille pärast ma haiglas olin:
psühhedeelikumid
intiimteadus
armumine
religioon

neljapäev, 18. mai 2017

emadepäevast alates

Bukett lilli
ja vaikus
valgete linade sahin
on armastuse revolutsioon

Helgus on uue inimese evolutsioon

Ruudud lõikavad end ringideks
ihu pind lahti saab karmusest
aususest relv valede ees
mis ohutu ja kindel
see on peast kiirgav headuse silinder
ja ilmeksimatult sirgelt
vaikides teeb etteantud tööd

Rahuvees kõnnivad jalad

*
ainsad üksikud head
on read mu enda peas
lihtsalt üks inimene
olen paljude teiste seas

maha vabastamisest
mängisin armastuse
sest hoidis keegi
mind hoidmata

igatsus vist öelda
oleks lääge
aga ometi on
ja küllap jääb veel

vaevu nutta
hinges hoida
saan teda kui tuttav

*
lasknud lahti hoian alles
kerguse, mis käib kaasas
üks käsi kui viipab teist
ning läbi nalja kui tuntaks teineteist

sõpruse rahu
armastuse kirg
kannatajate piinad
kõik kohtub inimeses

mured murduvad
liivaterasarnasteks
soe õhk laseb neil
tolmuna eemale tantsida

ning eemalt vaadates
just selgemalt
me peale paistab kõik

*
kurbusest elab vaid lill
kes joob tõrvase maa mett
igal pool vedelevad kaardid
sunniks justkui midagi õpetada

klaverimäng õhus
see tormiste tuulte keerd
kui käbisid raputab puult
et laulda sõnumit suurt
kuigi igavalt väike on suu

ning neetult aeglaselt
kasvavad puud järgi lilledele
kelle ilu on täpne ja terav
aga tuulte käes õõtsuvad
mõlemad meeletult

on kevades sügise kahvatuid toone
kuhu vahele turnib just valge
ning vaid päikese varjus
sirutab end must
nagu kollased lehed raamatus


Ah, kas on kedagi teist
kes pakiks kokku mu
kurbuse
kuigi ta ainuke
keda tõeliselt tunnen


Nagu linnud, kes ei saa lennata

on päike, kes ei põle
ja ometi rutakas
on meel nagu vang
tujude maailmaturneel
"Lennata koju!"
karjub miski mu sees
aga mis muu on mu kodu
kui iseenda lõplik üksindus
mis vaikides kuulata võib ümbrust
ja mõista morne torme
nii kaua kuni on kannatust
olla võimsusest vait,
see on kannatlikkus

Rohkem armastust
mis päästab mõistmise
reaalsuse, milles on ime
on toibumine


on ärkamise aeg
enda hämarusest sirgumine
talumatu kerguse poole püüdlus
on inimene olla mina ja sina


*
ma ei küsi
uuele armastusele nime
sest armastan iseennast

kõik teised möödunud
väiksemad ehk tugevamadki veel
aga siiski jäänud
seljataha metsas mida ma ei süüta
ega süüdista võtmaks mu süütust

sest kõige metsikumad peod
olen ma pidanud vaid lausa
iseenda sees
ja peas
kuhu lõplikult kolinud rahu

neoonides blingivad mälestused
ja need peod
need olid rajud
nagu välk mis toob suve
on tema teha
kes otsustab maailma korra


teisipäev, 16. mai 2017

Käisin üleeile emaga surnuaias, sest emadepäev oli. Et oma uurimisi tasakaalustada tundsin vajadust istudada oma ema poolsete naiste haudadele lilli. Rahu tegemise ja austuse märgiks. Vett lillede kastmiseks me surnuaiakaevust ei saanud - see oli kuivale jäänud. Ei imestanud väga, ent tulin hiljem tagasi kahe veepudeliga. Ema ütles, et on lille jaoks on traumeeriv, kui teda ühest keskkonnast teise transporditakse. Lill vajab vett, et keskkonda paremini sulanduda. Käisime korraks ka tädi juures, kelle käest võtsin kaks pudelit vett kaasa. Ühega kastsin mõlemad lillepeenrad ära. Teine jäi kasutamata, aga usaldasin ema, kui ta ütles - ilmselt kaevule viidates: las keegi teine saab õnnelikuks. Edasi astusime ka kirikusse sisse. Seal oli külm ja valge.

Olen viimasel ajal tõsiselt mõelnud, kuidas ma edasi peaksin elama nii et see kellegi haiget ei teeks. Minul on inimestega lihtsam leppida kui neil minuga. Inimeseksolemise vajaduse lihtsus teeb kultuuris oma piruette, ja niimoodi taandun ka mina - eksides ja leides end nii väikeses kui suures. Emaga tuleb olla hea, ja võib-olla on see aeg, kus ma alles nüüd tean, kuidas tema laps olla.

Mina ja mu rituaalid? Hea lugu, aga ise mõtlesin välja, ise jäin end uskuma ja ise lõin kõik olukorrad, mis mind parasjagu ümbritsevad. Mässu on asendanud rahu. Armastusest jäänud on sõprus.

 lihtsalt üks inimene
olen paljude teiste seas

maha vabastamisest
mängisin armastuse
sest hoidis temagi
mind hoidmata

igasus öelda oleks
vist lääge
aga ometi on
ja küllap jääb veel

vaevu nutta
hinges hoida
saan teda kui tuttav