pühapäev, 11. märts 2018

ülitundlikkusest

See võis olla umbes aasta aega tagasi, kui me kolmekesi kiirtoidurestorani järjekorras seisime ja ma tardunult oma kahe väga kalli sõbra läheduses mõistsin: kust kohast ma pärit ja kuhu ma teel olen - kui kaugele ma minema pean. Mõistsin, et mul pole lihtsalt muud varianti. Selle vahepealse aastaga on nii mõnigi samm ära asutud, aga ma pole veel otseselt kuhugi jõudnud. Ainult palju prügi on minema visatud. Tühjus, mis justkui selle asemele peaks jääma, räägib edasi hoopis midagi muud, sest nüüd on sellel ruumi. Leian endast ikkagi pärisosa. Mu viha ja valu on töötanud mu kasuks, sest muidu ei oleks mu üksindus luksus, kui ta poleks saanud olla paratamatus, kõrvalejäetus või sobimatus. Iga negatiivne varjund, mida sügavamal käinud seda kindlamalt on suund kõrgemale rihtivana tasakaalustav vastand. Ma tean, et olen emotsionaalselt tervenemise lõpp-protsessis, sest suudan tunda mõlemalaengulisi emotsioone ilma neisse liialt kinni jäädes.
Ent ma pole uuesti armunud, et välistada obsessiivsust, aga tagasivaatavalt mõistan, et seegi oli mingisugune universaalne taotlus. Olin enne koostööd ja obsessiooni kulmineerumismärke juba aastaid selle inimese suhtes tajunud aistingut "tema ees küll marki täis ei tahaks teha, ainult mitte tema!" aga millest selline manifest pärit oli? Kuna mul pole aimugi, siis ei saa ma päriselt esoteerilist tõlgendusruumi hüljata. Ja kuigi ma seda praegu liialt esiletükkivana ei arvesta, pigem vastupidi, siis käsitlen ma seda ikkagi mingisuguse usuna. Muideks väga lihtne on sellist subjektiivset prohvetlust laiendada nii mõnelegi kvantfüüsikateooriale, seega mul puudub igasugune häbi. Pigem saavad mu aistinguid aina õigustusi ja seletusi, mida enam ma teadusega kokku puutun. Paradoksaalselt olen ma seda vähem emotsionaalne, mida rohkem ma tean, seega selle kooli lõpetamisega on mul järjest vähem kiiret. Ega teadatahtmine vähemaks ei lähe. Seedimisvõime, mida enam ma oma intellektuaalset seedetrakti teadvustan, saab ainult kiiremaks muutuda, ja seda soovingi ma tegelikult kõigest kõige rohkem praegu. Kuna prügi ..on vähem, olen koristanud nii palju kui mu võtted võimaldavad, siis ma näen juba võimaluste sirgust, aga on mingid formaadid, mida veel ei valda, et endale oma tundeid/tundetust andestada suuta.

Viha on nagu telliskivisein. Viha on eraldaja nagu Berliini müürgi. See on otsustuse põhi, sest viha tekitab mitte nõustumisega selge koloriidi sobiva ja mittesobiva suhtes. Kindlasti adekvaatsem on olla vihane kui olla närvis. Närvilisus on abstraktsem kui viha, ma arvan, sest üldiselt: mida suurem viha, seda suurem teadlikkus viha tekitajast. A põhimure vihaga ongi intellektuaalne: kas sa ikka mäletad, miks sa vihane oled? Sest üsna raske on olla ilma põhjuseta vihane. Kui sa oled juba leppinud sellega, mis sind vihale ajas, siis pole võimalik enam vihane olla. A viha toob sind selle leppimise juurde alles siis, kui sa oled vihastamise ja selle põhjuse ära tundnud. See ongi tundeliselt kõige mõnusam osa tegelt -  v i h a t a (LOL - see samaaegselt ka ilmaütlev!), lõpuni, täiega, põhjalikult vihata! Olla võimeline tunnistama oma tundeid ja julgeda neid tunda - vot see on elamise tunne. Mingit zenjuttu ma siin ühiskonnas väga ei usu tegelt. Zen saab olla tinglik ja markeeriv kujund, mis saaks reaalse filosoofilise praktikana toimida pärast seda, kui tunded on samavõrd ära tuntud kui teadvustatud. Mu vägistaja muideks oli ka üks neist wannabe-spiritualistidest (saad aru nüüd, miks ma kardan lolle inimesi), kes tegeles viha teadvustamise asemel viha vältimisega omale päevotsa palvehelmeid keerutades mingeid mantraid jaurates. Fucking debiilikud. Aga okei: minu probleem ongi see praegu, et ma annan negatiivselt laetud hinnanguid selleks, et sildistada, mis mu seedimisprotsessi ära rikub/ei riku - et mitte võtta liigseid riske, sest ma pean ise oma tervise eest vastutama. Ma ei ole veel nii tark, et osata end kaitsta. Ega nii rikas, et turvamehi palgata. Sellepärast ma peangi sitaks mölisema vahepeal ja räme mõrd olema. Ja kui mõni inimene, eriti mu sõber, ei taha sellest aru saada, siis võib-olla ta ei olegi mu sõber.

Aga kui jätkata sel maailma suurima armastuse teemal, siis peale viha pärsib seda ka hirm. Ja kuigi ma tänaseks päevaks olen oma vihast ERRi ja selle intsidendi laiendamisest kogu sotsiaalsele vaimuseisundile (võiks vabalt drama queen teenust pakkuda) üle saanud, siis ega ma ei saa ikkagi silmad kinni ringi käia. Või isegi kui ma ei näeks, siis ma saaks oma juuste kaudu ka ilmselt aru, kui mu läheduses on inimene, kes midagi kardab. Ja inimesed siin väga palju kardavad oma tundeid, sest nad ei ole neid lõpuni tundma õppinud. Kui teada oma tunnet, siis saab seda mõista ka teise inimese puhul. Kuni selleni, et saad teise inimese tundest paremini aru/tunned seda veel rohkem kui ta ise oskab, ja siis kannad tema valu endas ja jääd haigeks. A kas selle kohta öeldaksegi sensitiiv vä? Või empaat? Või nahui mis vahet sel on, tahaks ellu jääda. (Samas, miks.. jne) - ärge lihtsalt mürgitage mind oma sitaga. Mida vilunumaks ma saan iseenda haldamisel, seda raskem näib mul mingis mõttes leppida teiste võimetusega oma infantiilsusest loobuda. Sellise abituse nägemine ja oma ihuga tajumine tekitab minus tülgastava üleolekuga segatud ahastuses laagerdunud viha: türa jälle see! Türa, ikka veel ja alati ongi nii, et ma olengi pärit perekondadest, kes joovad ennast surnuks. Asotsiaalsus elab samas korteris mu lähisugulasega ja mida me selle armastuse puudumisega teha saame? Selle sitaks ära tüüdanud emotsionaalse düsfunktsiooniga, mis aheldab mind mäletama LAPSEKS OLEMISE ALANDAVUST, näe söö piima ja suhkruga maasikaid kui mehed suures toas üksteist peksavad. Ma ei viitsi seda isegi enam tõlgendada kui traagikat, need on lihtsalt faktid, mille keskel ma elasin ning mis mind ja mu arusaamist normaalsest vormisid. No ja ei olnud väga stabiilne projekt see lapsepõlv, aga ma olen elus, täie pasaga otsin mingit järge aga HUI ON KEDAGI USALDADA. Olen juba nii mitu korda nii kuradi mööda pannud, et isegi need, kes pole lihtsalt samas labiilsusemustris, mis mina, pole saanud mind mõista kui tervikut, kes poleks ainult ilus tüdruk, ropp mässaja, ebaõnnestunud akadeemik või psühhomõrd või mida iganes, sest ka miski eelnimetatuist ei defineeri seda, kes ma olen oma välisteguritest sõltumatult. Keegi ei oskagi tahta seda mõista või selle vastu huvi tunda, ja see on täiesti okei - nii oleme me kõik väljaspool ohtu. Kuni asi läheb intiimseks, kuni me jõuame teineteisele lähedale, sest sealgi on mitmeid tasandeid, mispidi liikudes me arvame end rääkivat sama keelt kuni me ikkagi avastame end teineteisest valesti aru olevat saanud.

.
On möödunud veel natuke aega ja häirivaid tundeid, mis end altpoolt üles tõukavad nagu õhumullid akvaariumipõhjast. Mu psühholoog andis mulle viimane kord kaasa "Ülitundliku inimese töövihiku" ja asja lähemalt uurides ilmneb, et enamus tundemärke, mis ülitundlikule omased, on ka minulikud. Siit saab lähemalt lugeda: https://www.huffingtonpost.com/2014/02/26/highly-sensitive-people-signs-habits_n_4810794.html

Nüüd on mul ainult vaja tunda, et ma saan ka nendele omadustele jälile, mis mind teistega võrreldes alati "müstiliselt kinniseks" jätavad. Lõpuks ometi on mul võimalik hakata oma hinge tähestikku lahti võtma, olles kogu aeg rääkinud nii vähestele mõistetavas keeles, mille kõige "arusaadavam" vorm ongi olnud kõigest kirjandus. Issand ja kui tobe on see märterlus selle juures, millest ma justkui ei näigi pääsevat. Ongi ainult kas alandus või ülendus - ainuke rahu on olla üksinduses. Aga see on lihtsalt kurb. Ent siiski: mul on sõpru, inimesi, kes päriselt seedivad austusega seda, kes ma olen. Ega nõua, et ma oleks normaalsem või vähem tundlik. Ja kes saavad aru, et mul on kalduvus ära kaduda ning mõistavad, et kõik, mida ma tunnen, on õige ja teenib mind ega võta seda enam isiklikult. Meie lood on erinevad, aga me tunnete sügavus on vähemalt hoomatav.
Tahan selgeks saada, kuidas oma ülitundlikkusega õnnelikult ja mitte enam õnnetult elada. Ma ei taha enam oma lähedastele ja lähedale sattujatele haiget teha. Ma ei taha enam armuda fiktsioonidesse, millel pole päriseluga midagi pistmist. Nüüd ma alles hakkan kehaga tundma, kui ma otsustan tema tundmusi mitte alla suruda või vaigistada. Sest ma luban endal olla õrn.
Aga see ei tähenda veel, et keegi võiks mulle lähedale tulla.

kolmapäev, 21. veebruar 2018

national blues

Selle sajandi täitumise taustal küsin ma täna endalt täielikus arusaamatuses: miks ma pidin Eestisse sündima? - Et tõeliselt sügavalt elada läbi impeeriumilagunemise tagajärjed serveerituna skandinaavia külmas argipäevas emotsionaalselt slaavilikus kastmes? Need asjad ei sobi isegi omavahel kokku. Samamoodi nagu minagi, kes ma seda mõistan, siia konteksti ei sobi.

Küürin tööl võist umbes äravoolu toru. Juba teist korda sel nädalal. Ja alles nüüd jõuab kohale: ma olen seda endale jälle teinud? Jälle panen täiega tühja. TEGELIKULT. Selles ühes kindlas tegelikkuses, kus mu elu on elada kõrgemate - jumala eest - EETERLIKEMATE eesmärkite nimel, "maandan" ma end alandlikkuses sitase mateeria nimel. No jah, selleks, et mitte ära laguneda, mitte kaduda nagu ma nii palju olen ihaldanud. Ja kadunud ka. Sellepärast siis hoian käes seda harja ja lükkan seda läbi oksendamaajava trapi, mis ei lähe ega lähegi märgatavamalt puhtamaks, nagu mu kurbusest kasvanud vihagi ei kahane, vaid kristaliseerub aina selgemini võõrkeelseks luuletuseks, milles ma saan vabalt hakata unustama oma päritolu. Sest kõik, mille jaoks see mind teenida saanud, on teenitud. Mu materiaalne väärikus ei hakkagi ilmselt eales siit riigist voolama. Vähemalt mitte niipea. Enne pean ma siit kauaks nahhui tõmbama. Ja ma tunnen oma jumalagajätmisi juba ette, sest ma näen aina vähem seda, mis mind hoiaks. Maailm on sitaseid äravoolutrappe täis! Ma võin neist  ü k s k õ i k  millist küürida! Mille türa pärast peaksin ma seda tegema Eestis? Sellepärast, et mind mu ideede ja nende väljenduse vormi pärast veelkord tsenseeritaks, nagu seda tegi ERRi raadioteatri toimetus? #EV100 my ass. Sööge sitta. Nüüd seda enam võin ma öelda mida iganes. KÄIGE PUTSI!
See riik on küll lugema õppinud, aga ei mõista veel sõnade tähendust. Mis kuradi rahvuslik kultuur nahui, värvida aloeverasid lipuvärvidesse, süüa saksast pärit hapukapsast ja isegi regivärssi lauldakse kellegi järgi. HALETSUSVÄÄRNE. Rääkimata sellest, et "puhast eestlast" ei ole olemas, sest me oleme kõik läbi vägistatud ja võõrvõimudest läbi tõmmatud. Globaalpoliitiliselt tegelikult adekvaatne, kuna kõik on niikuinii ühtlustumas. Aga see soviet brainwash.. kõik need minuvanused, keda nende emad ei osanud armastada! Kõik need andekad inimesed, keda lihtsalt maha on tehtud, sest nad ei mahu mingisse olematusse plaanimajandusse. HALETSUSVÄÄRNE.

Üritan end veenda, et ostan järgmise suitsupaki alles Pariisis. Kuigi selle läheduse asemele, mis minu ja suitsetamise vahel on, ei suuda isegi luule tulla, rääkimata meestest. See on psüühilise sõltuvuse priviligeerituim vorm! Alati olemas, kui tahta midagi väljaspool iseennast. Luule ja armastus on obviously ainult iseenas ju. Aga Tšiili veini ja Hollandi liha kõrvale kipuvad ikkagi pisarad, millele ei tundugi Eestis lohutust leiduvat...
Olgu siis nii. Praegu on seis selline. Mina ei saa oma uskumusi ja olemust kellelegi peale suruda, saan ainult teha paremaid valikuid. Mõttetu oleks isiklikku seksuaalset frustruatsiooni suure kella külge panna, kuigi see kell naistele ja meestele täiesti erinevalt tiksub. Vähemalt on meil siin naisõiguslasi. Ja kuigi see on ratsionaalne poliitika, siis vähemalt midagigi, millel on ka sensuaalsusest rääkimiseks pinnast. Ainus revolutsioon, mida ma igapäevaselt saan toita, on iseenda edasi armastamine ja pidev soov paremaks saada. Sõda kestab ainult sellepärast, et on vaenlasi. Aga kas ma tegelikult tahan sõdida? Armastuskultuur ei ole vägivaldne. Saan ainult ise olla see, mida ma näha ja tunda tahan: väärikas, ilus ja õiglane - need on universaalsed ja rutiinselt teostatavad eesmärgid. Ja just sellepärast on kõrghariduse omandamist sama meeldiv (olgu, riik, selle eest olen ma küll sügavalt tänulik, ent paradoksaalselt süvendab see mu võõrkeelestumist) tunda kui igat värvi, lõhna ja materjali enda lähedal hoida. See kokku tegelikult seletab, miks mul lugemisega nii kaua läheb: ma ei ole robotmasin, mul on keha ja aistingud, mis infot samamoodi läbi vajavad seedida kui ajul fakte.
Nohkaritest poisid, üleintellektualiseeritud mõistusega - need igasugused diplomaatide ja õppejõudude mitmegeneratsioonilised järeltulijad - ongi sellepärast nii nunnud, et nad arvavad, et kuna nende aju on nii heal tasemel, siis nad teavad kõike. Neis on selles osas väga suur enesekindlus, sest  tõesti, nad oskavad mõtelda, selles pole kellelgi kahtlust, aga see ei tähenda, et nad end üldse lolliks ei tee. Ja no mõtle siis ise, kui tuleb üks ilus ja tark naine ning naerab nende naljade peale, aga ei lähegi Kierkegaardi peale märjaks! Teeb hoopis mingi soovituse riietuse lõike kohta. Vot siis on juhe koos. Nad ei saa isegi sellest aru, kas seda võtta komplimendi või solvanguna, kuigi nii palju targad võivad nad ikkagi olla, et seda kõrva taha panna. See näitab muidugi küpsust ja emotsionaalset intelligentsust, kui soovitust ka järgitakse. Sest tegelikult mitte keegi ei ründa mitte kedagi, keegi ei pea iga sümpaatia puhul kellegagi keppima hakkama ja jagatud tundlikkus on maailma meeldivaim privileeg. Seksuaalse laenguga sensuaalsus sealjuures on suudlemata jäänud suudluses - selles, mida mõlemapoolselt samaväärselt ihaletakse, mille teostumise potentsiaal on ideeliselt täiuslik, ent mis ei juhtu: see energia ongi revolutsioon, maailmasõda ja  t a r k u s; tundelisuse õppetund. Selles sisalduv pelglikkuse austusväärsus on minu meelest kõige seksikam üldse. Aga no hulluks võib see ka ajada, kui kogu aeg ainult nii ongi. Siis tasub põgeneda.

AGA tulles tagasi teemasse: päritolu on sisulisemal tasandil perekondlik. Perekond kui kaks inimest, kes on eostanud kolmanda ning kultuur, mis eostajad järeltulijale pakuvad, on esmane kultuurikogemus, mis on tegelikult samuti natsionalistliku idee suhtes kaudne. Muuseas on perekond ka kõige ebaseksikam asi maailmas. Ja kuna armastuse tähenduse ja kogemuse äärealade kompimine (see tähendab ju ka empiirilist analüüsi sellest, mis armastus EI ole) on mu elu kõige huvitavam teema, siis isiklik füüsiline perekonna idee kogemus ajab mind kergelt öökima. Ja kuigi üks osa mu mõistusest on täiesti veendunud, et veresugulus pole piisav argument suhtluseks, kui puuduvad teineteist toetavad intellektuaalsed väärtused, siis veri minus kõneleb halastusest ja karmaatilisest tegelikkusest, mis käsib vaadata pilti maailmast enne seda, kui minust selle kaaslooja sai. Ja see tegelikkus on fucking karm. Me oleme "mu vanemad ei teadnud, mis on armastus" -generatsioon. Génération désenchantée - vaba piiride illusioonist, aga piiratud ahistatud vaimu reliktist. Kui PALJUD minu sõpruskonnast on kodust välja visatud, lastekodus elanud, kogenud perevägivalda, elanud lähisugulastest alkohoolikuga või keda on kasvatanud vanaema? Väga vähe on neid, kellel midagi ülalmainitutest poleks. Ja me peaksime siia lapsi juurde tegema?
Kas on võimalik enne esivanemate surma luua keel, mille sõnade tähendusi me sarnaselt mõistma hakkame või kestab süldilaua tummfilm koos alkoholi järgi lehkava reaalsusena sama kaua kui oli okupatsioon?

Raske on sellise kurbusega mitte pateetiliseks muutuda, aga mu keha reageerib sellele lükates mind päevadeks voodisse, et läbi seedida ängi, mida tekitab näiteks kasvõi mu endagi vanemate reaktsioon mu ERR-i "eetrisse mitte lubamisele": "Aga ega kõike ei saagi ju eetrisse lasta." Istun auto tagaistmel ja ei suuda vähem otsekohesem olla:
"NÕUKOGUDE LIIT ON LÄBI. TSENSUUR EI KEHTI ENAM."
Kui kuradi kaua ja valjult sellest rääkima peaks?! Või mismoodi, kui mind eetrisse ei lasta?

Ma olen otsustanud, et kolin siit esimesel võimalusel välja ja hakkan teises keeles kirjutama. Sest ma olen vaba.

kolmapäev, 31. jaanuar 2018

kultuurilised ülestunnistused

Viimase aja kombestik näeb ette isa pakist suitsu näpata. See on reeglina pruun Kent, kuid olen täheldanud ka punast marbsi (mu isiklik lemmik väga mitme inimese nostalgia pärast) ja kollast Camelit. Aga muidu on eetrivälist intiimsust üsna väheke, kuigi ma olen isikliku suhtlemise nii miinimumini viinud kui võimalik. Kogu mu mõtlemissfäär liigub romaani ainese läbitöötlemises, mis tähendab, nagu ma just mõistsin, ka kogu elu jooksul mind mõjutanud kultuurikandjate läbi sirvimist. Ja siin on esikohal muidugi muusika, sest see hoiab ruumi kõige kindlamini koos. Ma arvan, et muusika on algelementidest vesi, minu jaoks - see salvestab ja reageerib ja mäletab sama palju. Lisaks on ka viimane aeg päriselt tantsimisega uuesti edasi tegeleda, sest kui ma end ühel ööl (ja neid öid on omajagu) pealiini suhte detailidesse ära kaotasin, siis avastasin end keset esikut sooloetendust andmast. Keha ei talu sellisi kunstilisi liiasusi, energia paisub liiga suureks ja neist painetest peab ju kuidagi vabanema. Jõusaal oligi vast liialt ebarealistlik idee, liigutused tulevad enne koti pakkimist juba peale ja neile tuleb vabadus anda, muidu läheb keha jälle katki.

Valitseb samasugune iseeneslik vaakum - pidev ükskõiksus ümbritseva suhtes, mis vaheldub harvade tugevate reaktsioonidega, nagu keset tänavat kõht kõveras naermine või mingi üksik  M I D A I G A N E S suhtedraamadest. Ma ei jaksa neist ühtegi enam seedida, seega olen inimesi veel teadlikumalt vältima hakanud. Ja ausalt öeldes on üsna raske siduvaid punkte leida, kui need ei teki just muuseas - trammis trehvates või üle pika aja öösel peol. Midagi saatuslikku ja planeerimatut mõjub sada korda loomulikumalt kui pidev bookimine. Sest ma reaalselt bookin, kirjutan üles oma kollasesse märkmikusse, et ma ei unustaks. Ja kuigi ma pean end üsna ebasotsiaalseks, siis leidub ikkagi aegu, kus on 4 üritust ühel päeval. Mul pole keeruline prioriteete luua, sest lähtun südametundest. Kusjuures loogiline ka, sest mida rohkem üksinda olla, seda selgemini saab aru, mis on tähtis või mis on janu - ja miks see on, ja seetõttu tean kindlalt: ma ei ole eriti huvitatud suhetest, mis ei kulmineeru ühise tööga. Olen oma elus juba piisavalt romantilisi põgenemiskatseid sooritanud, et neist täiesti ammendunud küllastumust tunda, enam ei ole vajadust meid nende vastu näha.. kuigi, kas see kunagi oligi tõesti vaid poos, mida ma võtsin nii veendunult, et jäin ise ka uskuma?
Võimalik. Kogu sotsiaalsus on teatraalne, see on reaktsioonimärkidel põhinev keel ja mul on tunne, et me ei saagi enne autentsed või loomulikud olla, kui me pole teineteise ees alasti. See ei pruugi isegi olla ainult minu "normaalsest rohkem" teadvustatud seksuaalsus/sensuaalsus, vaid potentsiaalne võimalikkus, et vaikuses on kogu tõde juba niikuinii olemas. Kõik, mida ma oma eluga teha saan, on mäng ümber selle vaikuse, millises pole kontuuridel vahet. Kui profound on ära olnud, on keskmise inimese tegelikkus jumala lebo. Seda enam naudin ma vait olla, kuigi ma tõesti usun oma häbelikkust ja võõristust - selles hetkes on see tõeline; ebamugav, sest niimoodi ei ole ma oma ookeanipõhjaga kontaktis, vaid hõljun - keegi ei näe mind täpselt ja mina isegi ei saa aru, kes ma parasjagu olen. Selles mõttes on elus ikka absoluutselt hämmastav olla. See on nii hämar.

Lohutus on küps ja lookas

Mida rohkem inimesi, seda rohkem võimalusi - võrdselt häid halbadega. Kuigi - ja see inf selgus PSÜHHOTERAAPIAS - minu skaala on paratamatult +/- 10 skaalal +4. Sest halvad võimalused on liiga mitu korda liiga -10 lähedal käinud. Ma ei väldi negatiivsust, see on lihtsalt olemas sama loomulikult nagu kõik muu, aga ma väldin emaks olemist. Türa kuidas ma ei viitsi olla see, kes kogu aeg teiste hingehädasid kuulama peab. See on juba täielikuks absurdiks kujunemas. Üks nädal kohtusin ma muuseas kolme erineva tuttava/võõraga, kes kõik ühena esimestest asjadest hakkasid kohe oma kõige salajasematest valudest jahuma. Ausalt, see enam ei üllata mind, aga tüütab küll sitaks. Mul oleks nagu mingi andur peal: pihi nüüd. Umbes nagu WC-silt. Õnneks olen ma tänaseks kõik jutud unustanud, peale ühe, mis sisaldas õigel ajal ärevuse ravimist.
Aga kõige õudsam teema on hingesugulased. Ise muidugi kunagi hakkasin väga kammima seda ja  iga "ma tean" mida ma ütlen on valus, sest mul polegi teema kommentaariks midagi muud öelda. Sellest lähtuvalt saab ikkagi öelda, et mingis osas olen ma ära surnud, kindla peale taeva läinud, aga ma jätsin oma keha maha ja sellega ka osa oma hingest mingil ähmaselt tajutava, aga olulise pärast. Oluline saab iga päevaga aina selgemaks, sest inimesena on minust saamas kollektsionäär. Tundeid ma juba enam-vähem tean, aga need on olnud vaid tööriistad. Ja kogu oma eelneva elu oleksingi ma saanud lõpetada baas-tehnikate omandamisega. Selles oleks olnud terviklikkus, millega lõppeda, aga miski nagu tõmbas mu üles. Ma kahtlustan, et see ei olnud iseenda pärast, sest Ise tahtis ju kogu aeg surra.

Õnneks nüüd on selgem, tekkimas on loogika: kellega ma millist luuletust tegema hakkan. Laupäevane üritus oli mega edasiminek, see siin seletab ära. Lappasin mitu päeva järjest juba enne seda mööda inimesi ja leidsin nii mõnegi, kes on nii visuaalselt kui heliliselt koostööst huvitatud. Ma ei saa enam kauem edasi lükata seda. Esimesena kogun bassiliine "Reede reedab" jaoks, et neid asjaarmastajale saata. Esimese asjana tuleb sisse lugeda demo, mis on juba isikliku ajaloo ümberinterpreteerimine, millega peaksin erinevate tonaalsustega katsetama. Siis saadan ideed inspireerinud valmismuusikaga target artistile. Ja edasi saab, mis saab. Mingi hetk peaks ilmselt päris salvestamise peale ka mõtlema, aga aega on. Seniks romaan seisab. Hea on see, et saan päris paljusid tegevusi varieerida, ainult tööl käimine on ajaga fikseeritud. Vaatasin juba paari loengut ka, kust tahaks läbi astuda. A üldiselt tuleks see akadeemiline puhkus maksimaalselt loomingulisele tegevusele kasutada, töötada sisse meetodid, millega saab ka kooli kõrvalt kergesti mõne loo ära teha. Sest ideaal on muidugi muusika. Päris šeff oleks luule house'iks keerata. Kunagi ma sebin omale mingi controlleri ka, aga see on juba tuleviku tulevik. Praegu veel toibub sellest jõhkrast luule kirjutamisest. Aga eks see on nagu iga kroonilise haigusega, et tuleb lihtsalt.. ettevaatlik olla.

Noh.
Ja siis eile ma käisin seal Tammsaare sünnal Estonias. Ma olin sellest kutsest umbes sama üllatunud kui Alveri auhinnast. Why me? Mida iganes. Aga ma põhimõtteliselt läksin. Saalis olles mõistsin nii paljusid muid asju peale Tammsaare tähtsuse. Esiteks, et Eesti kultuuri säilitamine ei ole minu jaoks mitte mingi eraldi eesmärk. Päris tore on nentida, et nii Koidula kui Tammsaare ajasid Eesti kui idee asja enne vabariigi sündi - et me saame öelda, et nad olid eeltingimuste loojad, aga praeguses seisus, kui ma asetan end kui kirjanikku kultuurilisse konteksti, siis: fakt on see, et ideaalid ongi tulevikust. Ja suurem tulevik ei räägi minu meelest enam midagi kohustusest "oma identiteeti" hoida. Ka subjektiivne enesemääratlus on fluidne. Tuleviku kultuur on makro- ja mikromultikultuur. Õigemini - see on seda ilmselt juba nüüd. Inimesi saavad rohkem kui eales ühendama subkultuurid, me oleme ühendatud temaatikate ja esteetiliste eelistuste ning neis väljenduvate väärtuste pärast, mitte asukoha või sünnikoha tõttu. Muidugi on ka natsionalism subkultuur - alates Koidulast kui skinheadideni. Ja kui mõelda sellele viimasele, siis on ju kahtlane? Ma pigem lähen äärmustesse oma tunnete ülitäpse väljenduse kui teise inimese kottimise pärast selle tõttu, kes ta ei ole.
Pole elusees veel nii tugevalt tundnud, et ma pean tegelt suuremates mastaapides saama liikuda. Kuna see tunne on nii tugev, siis ma imestan, et mis selle asemel enne siis oli. Tõesti tahtsin meest ja lapsi või? Tõeline armastus?
See, mida ma välja suudan mõelda või midagi muud.. ??

laupäev, 30. detsember 2017

pirtsutaja pihtimused emanikkujatele

Kui tähendused lähevad sõnadest nii palju kaugemale, et neid tõesti silmist ja hääletooninüanssidest mõistetakse, siis on millelgi vähemal võimatu üldse konkureeridagi. Ideaal vaimses tundlikkuses on kuskil sellises kõrguses ära käinud (kukkudes sealt muidugi otsekohe mutta), et mehed ei paku mulle enam mitte mingit pinget. Esiteks on nad alati mingis arengufaasis lapsed ja teiseks on tegu inimversioonist 1.0, samas kui naine on oma skillide poolest juba kõvasti täiendatud 2.0. Naine on ülimuslik, aga mehed on jobid. Sõna otseses mõttes. Sest kõigepealt on vaja ju pauk lahti saada, ja kuhu mujale kui mitte naisesse? Üksi ei ole neil mitte mingit maailma, mida ehitada või kaitsta. Mitte mingit mõtet.
Muidugi ma tunnistan, et ega minagi pole oma seksuaalsusega väga hallatavalt hakkama saanud, aga see on veits haletsusväärne, kui sealt poolt mingit kainemat kalkulatsiooni ei toimu. Türa kus nüüd patriarh on? Mees peab suutma end valitseda ka ürgse seksapiili juures. Kuigi samas võiks ürgseksapiil enesest ka teadlik olla ja mitte liiga kergel meelel huuli punaseks värvida. Ma enam ei julge lakknahast kõrgeid kontsi kanda päris pikka aega nüüd. Ja üldiselt on kogu mu isiklik seksiajalugu õõvastav. Ma päriselt uskusin viimase korrani mingisugusesse südamesõprusesse inimesega, kelle ma endasse füüsiliselt sisse luban. Ja kui ma praegu väidaksin, et see oli naiivne, siis mõjuksin ma endale kibestunult. Aga praeguses seisus pole mul enam palju emotsioone, kuigi ma ei mäleta, millal ma nii puhta kubrusega silmitsi seisin. Nii palju põhjusi, kui mul on olnud kellessegi  armunud olla, on mul ka argumenteeritud fakte kurbuseks. Jah, ma suudan väga pikalt ja põhjaliku selgusega olla oma tunnete juures, aga see ei tee neid kahjuks olematuks. Mul on kõrini sellest.

Rehabilitatsiooniplaan on vähehaaval teostuma hakanud. Eile oli järjekordse noortergrupi ühisüritus. Ma just olin Tartust tulnud ja eelmisel päeval sünnipäeval end ülesöömisega energeetilises tasakaalus hoidnud, ent arstide seltskonnas ikka mõne surmahuumorirepliigi visanud. Pidevalt käib programm: mõtle, enne kui reageerid - ja see ei ole kerge olemine. Just see ongi kõige tüütum: mulle tundub, et ma ei või kõike öelda nii nagu ma mõtlen, sest keegi ei saa must aru või solvub. NII LIHTSALT EI RÄÄGITA. 
Trin, sa reageerid üle. Elad jälle ainult oma peas. 
Igatahes - ma tulin sealt enam-vähem kaduteta ära, umbes nullpunktis sõitsin kohale. Aga siis. Mingi piparkoogi maania töötuba. Ma tõesti ei mõelnud ega arvanud mitte midagi enne kui nõustusin selles ürituses osalema. Emotsionaalselt oli see sama tüütu, kui algklasside vahetunnid. Ma päriselt ka vihkasin vahetunde, sest need olid lärmakad ja paljuinimeselised. Ja enne ei jõua ära kohanedagi, kui see juba läbi on. Ja niimoodi mitu korda päevas, et muudkui kohaned selleks, et kohe ümberkohaneda - mitte kunagi päris kohanetud ei saagi. (Läheb jälle sujuvalt ruumipoeetikaks vist?) Sellistes kohtades ma ei mõtle ega tunne midagi, sest kõike on liiga palju, et ma oskaksin kogu sellise olemise suhtes mingit seisukohta võtta. Üldiselt kaotan ma siis ka kõnevõime, lihtalt seetõttu, et pole mitte midagi öelda. Ja kuigi osa sellise grupi mõttest on sotsiaalsete oskuste arendamine, siis ..ma vist ei tahagi sotsiaalne olla.
A milline mu sotsiaalne elu eelnevalt olnud on? Suht mingi lõputu kohvi ja/või tobi tegemine. Viimaste kuudega olen aru saanud, et ühistegevus ongi see, mis inimesi liita suudab. Suur aga on selles, mida koos tehakse. Teha lihtsalt selleks, et midagi teha mingite lambi inimestega - not my thing, nagu selgub, sest kui ma sealt suure ebamugavustundega lahkusin ja koju jõudsin, oli mul oma viis tundi ikka mega pask olla. Kõige tugevamalt ilmselt seetõttu, et olin oma aega raisanud mitte millegi peale: ma tundsin tugevalt, kuidas olen võimeline inimesi vihkama. Ja muidugi on välise vihkamine iseendaga mittetoimetuleku eksternaliseerimine, mis kinnitab siiski vaid seda, et mul ei ole mõtet mingi lamba rahvaga üritada sõpru mängida. See on kindlalt ajaraisk, sotsiaalsust ei saa sellisel moel tekitada.
Jooks käib ajaga ainult seetõttu, et ma elan praegu projektide raames, mida ma ise endale püstitanud olen. Ühikas elades kogusin raha, et ära kolida - kolitud; tegin oma tagiprojekti lõpuni - omanikule toimetatud; nüüd on väiksemahuliste käsitsi kokkuõmmeldud luulekogude kirjutamine - igale lugejale isiklik pühendusega ainueksemplar (ükski kogu pole sama sisuga). Enne uut projekti ei võta, kui vana on tehtud! Ja ma kavandan seda romaani juba paar nädalat, sest mul on VAJA seda kirjutada, ma PEAN SAAAMA seda teha, aga mitte enne, kui ma iseendaga kokku olen leppinud. Miks ma peaksin vahepeal oma aega raiskama inimestega, kellega mul pole mitte midagi ühist peale tõdemuse, et me taastume millestki? Ja siinkohal meenub mulle üks üldine sotsiaalne tähelepanek. Ühise eriala või misiganes näiliselt sarnase laadiga kogemusrühmast pärit inimesed ei pruugi teineteist absoluutselt mõista. It takes more than that ja sellest ma üritangi aru saada, mis on see võtmetegur - sest see on olemas! - mis mind inimestega seob. Kuigi ma võin vabalt omaette olla, sest I'm good at being alone but I hate being lonely. Olen paranoiline, et asi on jälle ja ikkagi ainult minus, sest ka mu kõige hingelähedasema tegevuse ehk kirjutamise kaudu pole ma omale teiste kirjutajatega normaalseid ja püsivaid suhteid loonud (siin on tegelt ka õrnu erandeid, aga ). See on täiesti omaette üksinduse teema, sest kui ma oma tööst tahan rääkida, siis ma pigem kirjeldan teisele osapoolele oma tegevustikku, selle asemel, et saaksin jagada kogemusi töö spetsiifikast. Ja sellepärast ongi mul ka ülikoolis vaja käia, et seal on natukenegi midagigi.. kultuuriteaduslikku. Oh jah, tõesti, see kurbus on teistest eraldi, sest seegi hargneb tõdemusest "mul ei ole ühtegi kirjanikust sõpra" edasi teemale, et kunagi "mul oli kirjanikust sõber, aga siis me seksisime," mis ei ole tõesti mitte midagi muud kui glusterfuck. Mis toob sujuvalt tagasi teema, millest ma tahtsin rääkida: miks ma praegu naudin meeste vihkamist. 

Viha ei olegi minust maha jäänud. Võib-olla see mitte vihkamine lükkaski mu hullarisse, sest mõistus tegi liiga mitu tiiru peale ja mu enda varjud muutusid elavaks meenutamaks mulle duaalsuse vajalikkust. Vihata kurjust (ma loen sinna hulka lolluse) on tappa mürki vastumürgiga, mis ei saa olla mittemürk. Siit edasi on puhas keemia. Kahtlustan praegune üldsegi, et eesti kirjandus saab minu kui autoriga sama vähe hakkama kui mehed minu kui naisega. OO, MA OLEN OHVER, KEEGI EI MÕISTA MIND. Just some facts: oma teise raamatu toimetajaga ei kohtunud ma mitte kunagi ("vastutasuks" ei läinud ma oma raamatu esitlusele), aga seda ei maksa ainult isiklikult võtta, kuna Ji puhul ongi vist tegu konveierkirjastusega (kõik raamatud on ühesuguse kujundusega ja neid lastakse välja korraga mitu), siis seal vist ei toimugi mingeid kunstilisi läbirääkimisi ega sisulist koostööd (sest kuulujärgi "usaldatakse loojat nii palju, et ei olegi vaja midagi muuta" mis on minu meelest veits laiskuse märk ka, sest HALLOO KUI PALJU RAAMATUID ILMUB). Olen seda ka avalikult eelnevalt maininud, et käsikirja valmis saamisel ja trükis ilmumisel on ajaliselt absurdselt suur auk, seega, eriti kui koostöövalmidus pole mõlemapoolselt samaväärne, ma lihtsalt lähen elu ja tööga edasi, st mul on pohui oma raamatust, kõriauguni selle sisust, mis on mu enda jaoks nagu okse vaatamine. Eriti kui keegi ei aita selles orienteeruda. Aga ilmselt peaksin vist üldse tänulik olema, et keegi on viitsinud avaldada.
Veel: viimase aasta jooksul pole kaks põhilise kirjandusajakirja toimetajat mulle vaevunud isegi vastama. Kahtlustan, et Eesti luule elav legendki ei julge mulle tunnistada, et ta ei saa tänavakeelega hakkama ning on tegelikult vist natuke võimetu mu tekste toimetajapilguga vaatamaks, sest seda keelt erudeeritud inimesed lihtsalt ei valda. Tõestus: Loomingus ilmus mõned aastad tagasi väga piinliku trükiveaga luulerida, kus amfentamiinijoobe asemel jäigi amfiinijoove. Ligikaudu 90 leheküljelisel käsikirjal, mis ma talle saatsin, võis selliseid momente palju sees olla, mistõttu ta mu küsimusele, kas temast mu toimetaja võiks saada, ilmselt ei vastanudki. Kuigi oli eelnevalt öelnud, et kogumik peaks kindlasti ilmuma. Samuti ei selgitanud Verb, miks ta mu raamatut avaldada ei taha.
Ma võiksin hakata igasugu asju välja mõtlema, eks. Aga ma olen eelistanud oma fantaasiat rohkem rakendada mõeldes välja inimsuhteid, mida olemas pole. 

Tuleksin nüüd tagasi sõna ja tähenduse suhte juurde, mille kaudu on ka objektiivselt luuletaja ja välismaailma vaheline kakofoonia seletatav. LUBADUS sisaldab lubamist, mis sisaldab luba. Nii. On erinevad sotsiaalsed mängud, rohkem või vähem vaimsetlaadi, aga siiski - kõik mängivad vahetpidamata. Ja on rohkem ja vähem universaalseid mänge, aga iga mäng, mis toimub potentsiaalsete armatsejate vahel, on unikaalne. This one is different, because it's ours nagu me kõik teame. Ma alustaksin kõige rõvedamatest, et liikuda uuesti ideaalini, sest lähtepunkt on praegu viha. Ma vihkan kõiki mehi mu elus selle eest, et nad on seksi minuga võtnud iseenesestmõistetava võimalusena, mille eest nad ei pea vastutama. Mina olen väga VÄGA vale koht, kuhu oma munni sisse toppida. Eriti hästi teavad seda need, kellesse ma armunud olen olnud. Aga kui taandada subjektiivsed emotsionaalsed reaalsused praegu (teaduse nimel?) üldisesse võrrandisse, siis täna olen ma kohas, kus kõik need tüübid teevad korraga haiget, sest nad on tõestuseks, et seks on lihtsalt  suguelundi kasutamine (hooramine), millel ei ole suuremat tähendust sellest, et söömiseks on suu ja kuulmiseks on kõrvad. Õigemini: seksil on veel vähem tähendust, sest kui vanasti (enne seda kui inimesi oli liiga palju) oli reproduktsioon teema, siis olles globaalselt adekvaatne, ei saa laste saamist pidada mingiks eraldi eesmärgiks. Mulle ausalt öeldes ei mahu lihtsalt pähegi, kuidas inimesel saab selline kinnisidee olla, et ta tahab last saada. Putsi küll, see pole ju mingi leib, mis tehasest tuleb. Minu jaoks taandub see millelegi sarnasele nagu vaimude välja kutsumine, sest sisuliselt kanduvad peale"heade geenide" järglasesse ka ABSOLUUTSELT KÕIK EOSTAJATELE EELNEVAD PROBLEEMID MITME GENERATSIOONI LÕIKES. Kuigi jah, rahune Triin, normaalsetes kasvutingimustes ei pruugi need välja lüüa. Mida ma tahan rõhutada on see, et me kanname  indiviidi tasandil endast järgnevate inimeste suhtes palju suuremat informaatilist vastutust kui me teadvustada osanud oleme. Kohati meenutavad täiskasvanud inimesed mulle aga ikka veel lapsi kommipoes, kes lihtsalt üldse ei viitsigi oma egost üle saada, a la miks TEMA abiellus enne kui MINA türa nagu sellel oleks üldse midagi armastusega pistmist. Ja muidugi on neil siis õudselt kurb, kui nad oma tahtmist ei saa.
A eks ma isegi olen kiimelnud, mida kätte ei saa. Õudselt piinlik on tagantjärgi, aga vähemalt oli tegu väga põhjaliku ja ammendava kogemusega.

Nagu näha, siis ma liigun sujuvalt ühelt ideelt - milleks on romantism oma looduse ja armastusega - teisele, üldisele ja välisele, millelegi endast suuremale. Teistpidi saab seda näha ettekäändena laste saamise vastutuse võtmisest, aga samas mul ei ole millegi eest end ära käänata, sest ilmselt seisneb minu ainuke tõeline emadus vägistamisjärgses abordis. Ja sellepärast on mul meestele sellest ema/psühholoog/hoor olemistest just eriliselt kopp ees: nende emotsionaalne nõudlus tülgastab mind, sest see on võimetu oma munnist kõrgemale korruse kolima. Vaesed inimesed, nad ju ei saagi SEST VERI ON ÜHES PEAS KORRAGA. Aga tead mida, mees? Ma olen kuninganna. Ja kui sina kuninga, või vähemalt kuningapojana, käituda ei oska, siis tõmma nahui, sest seksis peab minu jaoks sisalduma vaimne ülimuslikkus - armastuse absoluutseima tipu väljendus, midagi mõjutatud tantristlikust arusaamast kui ideaalist, milles mehe ja naise keha ja vaim kommunikeeruvad. Aga mida ma räägin nende mehaaniliste idiootidega üldse? Neil läheb seksi mainimisestki kõvaks, rääkimata arusaamisest, mida see hingeliselt mulle tähendab. Türa - lihtsalt masendav. Ja selliseid olen ma LUBANUD enda sisse tulla.
Kuigi okei, neil on kõigil mingi oma anne, nad on millegi poolest erilised - täpselt sama moodi, nagu kõigil viieaastastel lasteaias on oma eripära, ja seda ei tohi alahinnata. Sisuliselt pole ükski mees nii tark, et ma tahaks temaga magada. Aga samas mul päris lootus kadunud pole, sest kui ma piisavalt edukalt ülikoolis käin, siis võib vist ikkagi midagi juhtuda? Sotsiaalne staatus on lausa vist kujunevat mingiks asjaks mu elus, mingi linnaselamise kõrvalsaadus, aga sellel ei ole mitte mingit kaalu, kui  puudub VAIMSELT TERVIKLIK KAPITAL, mis sisaldab endas tundmisega samaväärset teadmist, kuidas maailma parandada, ja tahtmist, ettevõtlikust selle muutumise elluviimiseks. Sest kui ma oma päritolulele mõtlen.. ei saa ma seda häbeneda, aga mul on sellest kõrini. Mina olen see ülemineja, maalt linna tulija, enese tõestaja. Väikelinna koolist Euroopa kunstnikuks on omajagu teed. Ja võib-olla ka omajagu päid, millele peale astuda.. ma ei tea, aga ma vajan enda lähedusse inimest, kes suudab minuga koos mõelda ja kellega ma saan käia mööda ääri, kus üksinda on ohtlik, ent mille tundmine on maailma paremaks mõistmiseks vajalik mitte ainult meie pärast. Ma VAJAN, et mu elul oleks söömisest ja sittumisest suurem mõte ning täna arvan ma veel kindlalt, et ma ei viitsi oma aegruumi kellegagi jagada ainult esimese kahe jagamiseks.

Erineva tasandiga tähendused saavad ühes suunas liikuda küll paralleelselt (üks keha vastu teist keha), aga need ei pruugi samas punktis kohtuda (kui palju üldse samal ajal orgasmi kogetakse näiteks?). Üks asi on füüsiline viisakus (viia naine enne lõpuni), teine ja palju rämedamalt ausam ja kõike muud tühistav tõsiasi on armastuse puudumine inimese vastu, kellega vahekorras ollakse. Ja ma ei räägi siin mingist universaalsest inimesearmastusest, sest selle tundmiseks ei pea kellegagi seksiksima. Kuigi halastusseks! O MAI GAAAAAAD!!!! Never again. Naise moraal ei ole lihtsalt intellektuaalne lisand, vaid sel on enne oma vaimse priviligeerituse staatust ka palju lihtsam põhjus: oma loodusliku rolli poolest on temal suurem vastutus lapse ellujäämise ees. [Rasestumisvastased vahendid tulid kasutusele 20. sajandi teisel poolel ning nende mõju pole 100% garanteeritud raseduse välitimine.] Alustades juba sellest, et naine kannab last oma ihus, on tal uue vaimu väljakutsumise suhtes vastutus tema inimmehhaanika kujunemise ees. Ja mentaalsed protsessid, mis raseduse ajal toimuvad, kanduvad samuti mustrina üska edasi. Rakuinfo on samaväärselt nii vaimne kui füüsiline. Kui seks on ülimuslik infovahetus, milles kusjuures peale kõige väljendub ka jumal (mind ei koti praegu üldse, kui piiratud sinu mõistuse vahendid selle termini mõistmiseks on), siis rasedus on kuninglike kroonjuveelide kandmine. Karta on, et naisel on selleks suurem privileeg - ta on ju ka ilusam! Ah, ma vist tõesti jumaldan naiselikkust, sest see saab endas sisaldada palju rohkem pehmeid väärtusi, mille nimel end kasvõi mehel surnuks peksta lasta. Ja sõbralikkusest, kergemeelsusest, enesekaitse puudumisest plikaliku usalduse tõttu vägistatud saada - see jääb selle värdja südametunnistusele, kes õigel ajal sõnast "ei" aru ei saanud. 



Praeguseks jääb mulle järele ainult seksi kui kultuurilise fenomeni uurimine. Sest kallis mees, kui sina ise ei hakka end adekvaatselt hindama, siis ära oota, et ükski naine jõuaks sulle elu aeg jalaga persse taguda lihtsalt seetõttu, et ta armus sinu tooresse potentsiaali, nähes läbi sinu võimekust, millesse sa ikka veel ise uskuma pole hakanud. Ja ausalt, mind enam ei koti see, et nõukogude ajal lapsed ja emad piisavat lähedust ei saanud. Vittu küll, sa peaksid sellest ajast alates juba vähemalt paarikümneaastane olema, oled juba päris suur poiss. Tegele nüüd fucking ise oma hingega.

reede, 22. detsember 2017

aga ma olen ju universumiga suhtes

Tout est chaos
À côté
Tous mes idéaux: des mots
Abimés...
Je cherche une âme, qui
Pourra m'aider
Je suis d'une
Génération désenchantée,
Désenchantée*

Mul on esimest korda elus täielikult kohale jõudnud küllastumus isiklikest inimsuhetest. Viimase aja läbilõige kinnitab veelkord, et ma ei hakkagi mitte midagi muud ligi tõmbama kui teiste inimeste isiklike monodraamade lahkamist, kui ma iseenda omast täielikult ei vabane. Selle pärast olen ma ka otsustanud oma pühendumuse kirjamises viia järgmisele tasandile ning kavandan romaani. Aitab nendest luuletustest, mis juba ongi nii mitmeleheküljelisteks veninud, et mul ei jää muud üle, kui sõnad kujunditest ja analoogiatest lahti lasta jooksma. Tundub, et ma olen viimased kümme (ilmselt rohkemgi) aastat savi kokku tassinud ja tööriistu otsinud, et lõpuks skulptuure raiuma hakata. Tead, milline kergendus see on! Selle pärast ma üldse kooli läksingi. Aga noh, isiklikud draamad mängisid jälle akadeemilise hariduse üle. Tahaks öelda, et pole hullu, aga on ikka (mina).

Mul on kevadisi sündumusi endale ikka veel väga raske andestada. Ja üldse on väga palju inimesi, kellega olen halvasti käitunud oma emotsionaalse ebastabiilsuse tõttu ja palju võimalusi, mida olen käest lasknud ebaadekvaatsete reaktsioonide pärast. Olenemata tõsiasjast, et olen ju kõigest inimene, another brick on the wall, kes on kõigist enda lähedastest vahetult mõjutatud, tunnen ma siiski süüd iseenda reaktsiooni pärast, mis on allapoole mu ideaale. Aga see paneb mind mõistma inimeseks materialiseerumise kogemuse tähendust: ideed (ma pean ideeks eelkõige ka inimest, sest ta on vormunud variant teistest piisavalt kõvadest ideedest, et ise uhiuue/kordumatu versiooninda eksisteerida) ei saaks ideaalide poole püüelda, kui neil poleks selleks ainelist võimalust. Kogemine on teekond iseendas, iseenesest. Ilma dünaamikata, milleks võiks pidada eelkõige uudishimu ja teadvustamata valikuid (saatuse suunamine vms), on tõesti ainult sirged lahendused. Sirged ja lamedad (lõpetad kooli ära lähed järgmisse ja siis ja siis ja blablabla). Kuigi kokkuvõttes võivad tulemused siiski samadeks osutuda.
Seega - mul ei ole enam väga võimalik midagi või kedagi dissida. Kõik inimesesisesed tupikud on alati kuidagi seletatavad. Isegi siis, kui need kalduvad selle elu raamidest välja. Lugu on alati pikem kui ühe inimese isiklik elu. Sellepärast ma vist nendest potentsiaalsetest draamadest nii väsinud olen ka. Et ma ise olen olnud nii reaktsiooniline, aga enam ei viitsi. Mis ei tähenda, et reageerija minus oleks kadunud, aga ta ei domineeri enam nii palju emotsionaalselt, sest on tugevamaid omadusi välja kujunenud, nagu lahendustele orienteeritavus. Keemilisel tasandil mõtlen ka, et sellele asjaolule on võinud kaasa aidata sigimisvõime vangistamine, mis peale sigimisvajaduse kaotamise on selle energia sujuvalt ajju suunanud, kus sellele palju rahulikumat väljundit leitakse. Inimene on nii mõneski mõttes väga labane kombinaat ja kuskilt läheb tegelikult piir selles osas, mida tekitab mehaaniline mõjutamine (s.t. väline survestamine emotsionaalsel, intellektuaalsel, füüsilisel tasandil) ja mis on kaasasündinud (energiakogumite, mis ühe inimese raamistikus ehk isiksuse, kes last eostab ja kes eostatud saab, pärand) potentsiaal. 
Nagu näha, siis ma kirjutan siin vist hoopis üsna toorest iseenda leiutatud antropoloogia konspekti.. aga ma pean enne kõikidest oma mõtetest tühjaks saama, kui ma end uuesti täitma hakkan. Ja midagi olen ma praeguseks hetkeks ikka väga väga täis, aga see kord on neid anumaid kaks. Kui kuni keskkooli lõpuni vedas mind kurbus, mis läks käärides vihaks ja mässuks, siis pärast selle esimeses raamatus lahendamist hakkas mind vedama valu ja, tõele au andes, meeleheide, mis kasvas obssessiivsuses ja varjatud traumas. Ja ma näen oma tundeid alles nüüd selgelt, nad mängivad minuga iga päev, kus ma enam kedagi teist või läbi millegi välise ei provotseeri. Mu tundeelu on üsna ebastabiilne ja ma vean endaga kaasas tumedamat varju, kui igapäevaselt vaja oleks. Ja just see, et ma tunnen, et miski mind rusub ongi see lugu, mis nõuab oma kirja panemist. Kui enne kirjutasin läbi tunnete, siis nüüd on mõistus ka kohale jõudnud. Ja kuna see on värske kraam, siis ma ise ka alles kohanen. Sellepärast ei jätku mul viimasel ajal energiat, mida teistega jagada.

Ma pean veelkord rõhutama, kui suur vahe on selles, kas sa valid kirjutamise või kirjutamine valib sind. See on elu ja surma küsimus. Ja kujuta siis seda invaliidsust ette: nii kui midagi juhtub/midagi käib vastu avatud haava ja puudutab kohe närve, siis ainus palsam selle valu leevenduseks on sündmuskohalt põgeneda ja see endast välja kirjutada, samas kui terve inimene lihtsalt puhuks korra peale/paneks käe kraani alla vms. Ikka räigelt tüütu. Kirjutamisest endast on juba sotsiaalne ebapädevus saanud, kuigi see pidanuks olema ravim selle vastu. 
Ent ma siiski arenen: üksindus on nüüd teadlik valik. Esiteks sellepärast, et ma ei jaksa neid paarisuhte probleeme enam ära kuulata ja teiseks - see on natuke kurvem, aga absoluutselt paratamatu - et ma võin ju kõik inimesed välja ka mõelda, selle asemel, et neid päriselt tundma õppida. Paradoksaalne on see, et me niikuinii loome oma sõpradest ka endale ju mingi kuvandi, vaatame/näeme neid mingi külje alt, mitte ei ole nendega pikka aega koos, et kõiki külgi temas võrdselt ja ausalt näha. Me räägime ja peegeldame üksteisega sarnaseid pindu ning see on kuidagi õudselt igavaks muutunud. See vana mina siis. Ta oli ühenduses emotsiooni intellektualiseerimisega. Mingi "sihuke sihuke sihuke, sest sest sest ja siis siis siis" jutt. Ma võin seda veits edasi rääkida, aga mitte enne kui ma seda kirja hakkan panema. Kuigi ma kahtlustan, et stoilisus käib kõigest üle.
Tegelt on nii, et kuna kõigel on võime sitaks hinge minna, mis inimestesse puutub, siis ilmselt kasvatan ma siin tuule ja pimeda käes üksinda omale praegu elastset, pehmet ja väga vastupidavat stoilist rahu ümber. Kuna mitte keegi ei saa mind sellega aidata, siis ma peangi üksi olema. Sellega leppimine on ainus võimalus, kuigi ma vahel põgusalt kurvastan. Siis ma mõtlen hämaralt potentsiaalselt perekondliku tuleviku peale, korraks. Aga palju eredamalt ja selgemalt tajutav plaan on siiski spetsialiseeruda intiimsuse antropoloogilisele uurimisele. Täna mõistsin, et edasi tuleb minna küsimusega: mida tähendab seks? /erinevate sotsiaalse ja kultuurilise taustaga inimeste seas/ Sobib ilusti eelnevalt loodud kitsendusse "suhe". Siiamaani ei tea mitte midagi rohkemat kui sõprus.

Nii ja siinkohal tasub ka üks abstraktne ja ulmeline unistuskarakter kirja panna, et seegi teema saaks lukku tõmmatud ja keegi üldse selle mõttegagi enam minu ümber tiirlema ei tuleks. Milline on minu unistuste mees? Et välistada tema tulekut ebasobivas ajas, ruumis või konditsioonis, siis palun väga, universum, siin on ta kirjeldus (ehk kümne aasta välitöö tulemused):

minust vanem (minimaalselt neli aastat), tugeva kehaehitusega (oskab ennast ja mind kaitsta kuni tapmise piirini): võiks olla kaks pead minust pikem, töökas (vaimselt KINDLASTI, füüsiliselt soositud vähemalt kindlakäeline puude lõhkumise oskus), kahtluseta truu pühenduja, isalik ehk hooliv teistest nõrgemate suhtes, humaanne, õiglane, tugev, enesedistsipliiniga, Karakter, friik, eneseuhkusega altruist, ülbe, aus (aga oskab valetada, sest see on kunst), valehäbita, emotsionaalselt KÜPS (0 tabu või teemat, millest ei saaks rääkida!). Meisterlik, juhtiv ja õrn armatseja. Maailma kõige ilusamate silmadega.
Armastus ongi esimesest silmapilgust igatasandiline, toimub samatasandiline keemiline plahvatus, aga ta ei  ü r i t a g i  minuga magada, kuigi on  i l m a  sõnadeta aru saada, et see kontakt on õndsus juba puudutuses, muust rääkimata. On füüsiliselt võimeline tapma, korrelleerudes seesmise õhkõrnusega (kitsama ampluaaga tundeeluga meestel ei ole üldse mõtetki mingitele väljakutsetele), st sisuliselt luuletaja, kes ei pea end ridadega tõestama (ja see on niikuinii suurem luule).
Ja kuna mul on iseendaga juba piisavalt põnev, siis, et asjale igaks juhuks vint peale keerata, et keegi mu tööd niisama segama ei tuleks, siis las olla ilgelt rikas kaa. Misiganes ressurss sel aja ka kehtima peaks, tal on seda nii tajooba, et ma ei pea oma lõhe ja parfüümi pärast enam kunagi kalkuleerima. Selle on ta teeninud muuseas puhtalt oma talendiga; mitte kedagi pole tema kasu saamisel kahjustatud.
Ja muideks mul on patriarhaalsusest sitaks suva, kui patriarh ongi hea, siis miks headusel ei peaks ülemvõimu olema? Samas, minu ja mu teadmistejanu vahele ei saa keegi tulla. Muu on suva.
Nojah, ikkagi olen kohas, kus tatina natuke vist siis.. Mees võib targem, vanem ja rikkam olla, aga sedavõrd peab ta ka õilsam olema, sest ainult loll karistab teist teada saamise tahtmise pärast. Siin muidugi läheb jälle hõre piir provotseerimise vahel, aga sellest mõni teine kord.

laupäev, 18. november 2017

no palun väga

Hakkasin jälle päevikut pidama, samamoodi, nagu siis, kui ma viiendas klassis kirjutamisega alustasin. Ja kui ma täitsa valesti ei mäleta, siis muusika algab ja lõppeb ka samas noodis. Võimalik, et mu reaalsusest irdunud meel on ka selle seose loonud omast tahtest, sõltumata sellest, mis see tegelikkus on. Aga et me elame aja lõpus, mil inimese lihalikkus sellisel kujul veel eksisteerib, siis pole minu matemaatilisest võimekusest enam niikuinii midagi olenev. Meil on masinad, mis on inimesest targemad. Ja kunstintelligents ei saa emotsionaalselt selline idioot olla, nagu inimene suures osas praegu ikka veel on. Negatiivsete emotsioonide ja tunnete mõte on õpetus positiivse hindamiseks. Kellegi teise laipasid mina vedama ei pea. Enam polegi minus seda kohta, kuhu need kinnituda saaksid.

Ma surusin end nurka, seal ühiselamus, selle voodikohaga. Sest mu kõrgem mina on "mõistlikust" praegusest minast targem ja teab, et piirangutes selginevad väärtused. Ja vajadused. Seda, mida on vaja, on tegelikult vähe. Seetõttu pole mul suuremat traagikat, aga on reaalne unistus. Niisiis, universum, palun aita mul saada see töökoht lastekodus, et ma saaksin armastada inimesi rohkem kui raha, ja palun - enne kui see mulle painajaks jääb - et ma leiaksin endale Tallinnas ühetoalise heleda korteri, kus end täisväärtusliku isemajandava inimesena tunda, sest ma nii igatsen tulla oma koju kedagi sellega segamata; pesta oma toas oma pesu, samal ajal pesu väel tantsides; ise oma süüa teha, ilma et peaksin selleks käima kümnekonna meetri kaugusel ja pidevalt kahte kuni kolme ust selle jaoks avama ja sulgema. Palun, las ma saan elada täiesti tavalist elu. Kunst ja teadus tulevad alles pärast seda, kui olme on korras. Nii palju võimekas olen ma küll, et väärida oma kodu ja täiskohaga sotsiaalselt arendavat töökohta.

Aga praegu: olen seal, kus on tööd või sõber. Tegelen asjadega, mis pole mitu aastat valmis saanud. Raamatut enam ei planeeri, sest lõplikult aus olles: mul ei ole kirjandusse kui kunstilisse tehnikasse enam eriti usku. The paper burns. Elu on kunst, ellu jääda on kunst, aga lihtsalt ainult kirjanduse sees elada.. ei ole võimalik. Seal on narkari eskapism, ma tegin raamatuid enne kui ma droogideni ulatusin, aga ideefix oli sama: issand jumal, mitte ainult need inimesed. Aga tegelt need inimesed ongi ainuke, mida ma vajan. Iga inimene on raamat ja substants, mis on kontsentreeritud ja kombineeritud nii paljudest erinevatest olemistest. Ning mul on tunne, et samamoodi nagu kirjanduskriitik ei saa tegelt võtta ..aa, ei oota, selles see vahe ongi vist: me saame hinnata tehnilistel alustel kunstilisi teoseid, aga tõeliselt humanistlikena pole meil õigust hinnata inimest selle pärast, kes ta on. Me võime temast mõelda, mida iganes tahame, aga meil ei ole õigust anda hinnangut, sest see on mõttetu ehk liialt emotsionaalne. Aga seetõttu teeme seda siiski, sest me saame.
Ja muidugi kõige kurvem kirjanduse juures on tõsiasi, et see on kõigest TOODE. Paljude teiste toodete seas. Samahästi võib ju jäätist teha. See ei aita mitte vähem elus püsida.

Ent paratamatult ma kirjutan - kogu aeg midagi. Iga aasta kirjutan selle kalendri suht paksult täis. Rohkem küll mõtetest, kui kohtadest ja käimistest, aga hakkab vaikselt tasakaalupunktile lähenema. Ma ise olen keegi teine. Palju kergem. Kihte on rohkem ja need on õhemad. Ja ma naudin, et ma saan endale tunnistada, et ma igatsen inimesi üleüldiselt, mitte ei salatse enda peiduks, et igatsen kedagi oma emaläheduse täitjaks. Mul on hea meel kõigi üle.
Ja nii palju tark olen ma ka, et ei lase enam end ära kasutada. Vähemalt.. ma saan sellest kiiremini aru. Mõned emotsionaalsed triggerid on, aga ma usaldan seda lõpuni teadvustamata kogemust ja lasen end elul juhtida. God can live my life.

kolmapäev, 1. november 2017

psyche is still the greek word for the soul

See blogi on üks emotsionaalse nihilismi käepikendusi, ent mitte nii grandioosselt, kui seda on luulekirjutamiskogemus (muidugi ei pea nii kategooriline olema, aga lahti saamises on alati midagi järsku). Kuigi ma tean, et psühholoogiline valemiasetus on vaid üks viis maailma seletamiseks (ja on seeläbi võib-olla ainult kahedimensiooniline), siis selles peituv seos, kõrvutatuna kunstilise eneseväljenduse kui stilistilistehnilise oskuskogumina, on oma tuumakuses minu jaoks selgem vaheldus, kui mu kompensatsioonimehanismidest vaevatud keha ja meele abil maailma seletamine.

Paljud mu probleemid on seotud puhtalt sellega, et ma olen liiga enesekeskne. Tagasivaadates tundub mulle, et mu inimsuhted on liiga tihti olnud seotud väga intensiivse emotsiooniga, mis seob mind teise inimesega ebaproportsionaalselt tugevamini kui ilmtingimata vajalik oleks. See on väga paljuski olnud eelkõige emotsionaalne side, mis on kasvanud iseolemise üksinduse meeleheitest ning sobinud ühiste või paralleelsete traumakogemuste põhiselt looma silda, mis on kasvanud sügavalt habrastesse tunnetesse sukeldumise hoost. Ma olen väga palju ligi tõmmanud inimesi, kel on vaja eelkõige hoolitsust ärakuulamise kaudu; et nende jaoks olemas oldaks. Teiste valu on lihtsam kuulata ja läbi elada, kui iseenda omale otsa vaadata või seda tunnistadagi. Teiste valust on tunduvalt lihtsam aru saada, kui iseendast. Sel kevadel, kui ma haiglasse sattusin, olin ma tõsiselt haige. Ja ma sain sellest aru alles augustis. Selle episoodi nimi oli psühhoos ning see vallandus psühhoaktiivse aine kasutamisest ja akadeemilisest ning emotsionaalsest stressist. Ma ei näe mitte ühtki põhjust, miks ma ei peaks sellest enda nime alt kirjutama, nagu ma pole ka kunagi aru saanud ühestki normist, mis keelab inimesele aususe.

Obsessiivset armumist ja kinnisideelist armastamist võib määratleda käitumuslikuks häireks, mis kategoriseerub kiindumushäire, piirialase ja erotomaanilise psühholoogilise kõrvalekaldena. Maania, kui depressiivnmaniakaalse käitumise üks äärmusi, on eelkäija psühhoosile, mille sisu hõlmab endas ettekujutlustes elamist ehk luulusid. Kuna peaasi.ee on spetsiaalselt välja toonud kõik aspektid, siis nopin sealt välja minu kevadise epikriisi nähud:
Inimese mõtlemises võib olla ebatavalisi seoseid ja ümberlükkamatuid, kuid teiste jaoks ebarealistlikke veendumusi ... näiteks veendumusega, et inimest jälitatakse, jälgitakse, mõjutatakse tema käitumist või mõtlemist, need võivad olla seotud erilise ja väljavalitud olemise tundega. Inimene võib nende tõttu muutuda teiste suhtes kahtlustavaks ja usaldamatuks.kuulmismeelepetted – inimene kuuleb hääli, mida teised ei kuule. Tavaliselt on ta seejuures veendunud, et hääled ei tule tema pea seest, vaid on talle pähe pandud või suunatud. ..võivad olla seotud ka lõhnatajuga, nt tuntakse teiste jaoks olematuid lõhnu või ebameeldivaid lõhnu, mida teised ei tunne, puutetundlikkusega, nt tajutakse nähtava põhjuseta puudutusi või liikumisi nahal või kehas ..Häiritud võib olla igapäevaeluga toimetulek. Langeda võivad õpitulemused või tekkida raskused tööl. Häiritud võib olla uni ja toitumine. Sageli tekivad ka suhtlemisraskused kas teistele mõistetamatu käitumise või muutunud mõtlemise tõttu. Aktiivsus võib olla ka tõusnud – inimene muutub sehkendavaks ja eriliselt energiliseks, võtab ette endale mitteomaseid tegevusi ning kaotab une.Käitumises võib ette tulla teiste jaoks raskesti seletatavaid ning inimesele varasemalt mitteomaseid veidraid juhtumisi.

Jättes praegu kõrvale diagnoosimata haigused, mida psühhoosi-eelsetena nimetasin, pean ma keskenduma tõestatud ja enesele tunnistatud juhtumisele ning küsima: kas ma oleksin psühhoosi sattunud, kui ma poleks hapet teinud?  Igaüks, kes narkootikume tarvitab, ei satu ju psühhoosi. Mis on tegelikult eelduseks psühhoosi tekkimisel? Ma päris täpselt veel ei tea, aga mulle meenub praegu üks esimesi kordi, kui ma kanepit suitsetasin. See oli ka üsna psühhootiline.
Poisid olid muidugi platsis. Me olime ilmselt Meli toas, seal olid Jaks, Mart, Olku ja Kelpa-Tiiu. Esimestel kordadel mul üldiselt ei juhtunud midagi, aga see oli üks neist, mil ma reaalselt pilve ka jäin. Ma läksin korra vetsu, see asus koridori lõpus. Selline ühikas oli, üks neist vanematest: koridori peal on mõnikümmend tuba, suur ühisköök kogu korruse peale  ja lõpus vetsud ja kraanikausid. Käimas oli mu esimene kursus esimesel aastal ülikoolis, õppisin kultuuriteadusi. Ja üks veenvaid põhjendusi ganja peale üleminekuks olid väga mürgised akneravimid, mistõttu ma ei tohtinud alkoholi juua. Aga ma olin 19 ja sotsiaalselt üliebakindel, aga ikkagi oli vaja igale poole minna ja võimalikult glamuurne olla. Noh, kui ma sealt vetsust tuppa tagasi tulin, siis võisid mul tegelt need Londonist ostetud ülimugavad täistallaga platvormid jalas olla. Aga samas võib-olla olid lihtsalt sussid. Igatahes - ma tegin ukse lahti ja nägin, et nad kõik vaatavad kuvarilt minu esinemist. Mingit raamatukogukeses toimunud lindistust. O my god kui õudne see oli. Ma taganesin kohe ja JOOKSIN neljandalt korruselt teise tiiba, teisele korruse, enda tuppa ja KEERASIN UKSE LUKKU, ise hirmust hingeldades, nagu keegi tuleks mind tapma. See kategoriseerub paanikahooks? Võib-olla. Igal juhul on see märk väga tugevast psüühilisest reaktsioonist, mis juba hõlmabki endas sisulisi psühholoogilisi teemasi, nagu sotsiaalne hinnang vs enesehinnang, ja usaldus, ning sellest kogemusest alates saab hakata rääkima teadlikust psüühika nihestamisest. Ja olgugi, et mainisin siin mõnda põhjust, miks ma seda tegin, saab veel ka rääkida nende põhjuste taga olevatest põhjustest ja kokkuvõttes jõuda välja, nagu ikka, küsimuseni, miks ja kuidas (miks just sedamoodi) me elame (sest kui üldse midagi, siis eksistentsialism to the fullest). Aga psühhiaatria.. ma igatsen oma tutuvusringkonda mõnda praktiseerivat psühhiaatrit, sest pikemat suhet pole mul seniste raviarstide hulgast kellegagi tekkinud, ent nendega kokkupuutumine on süvendanud arusaamist, et põhjustega tegelemine ei kuulu nende professiooni hulka. Mistõttu tundub see professioon väga kahtlane...

Sellest suitsetamisest on praegu täpselt 9 aastat möödas. Ma ei tunne rohkem vajadusi, kui baasvajadused, ega numbreid üle üheksa, sest neis kummaski on kogu universum. Takerdun tihti kaheksasse - sellega jagunevate numbritega ning tema endaga, nii püsti kui pikali. Ja siit võiks järeldada, et üks elu õppetund oma suuremas mõistes on läbi, mingi faas on lõpetatud ja nii saaks olnut vaadelda kui maha käidud teed. Aga distants selle kõige juurest eemaldumisel pole veel piisavalt pikk ning seetõttu hingab isegi siis, kui ma üle õla ei vaata, mu kuklasse Lähiminevik, kes annab endast varjudena märku. Ma pean endale palju andeks andma.
Tänaseks päevaks olen peale oma psühhoosi tunnistamise ka erinevate sotsiaalselt aktsepteeritavate meetodite kaudu isegi toibumiseks ja rohkema info saamiseks abi küsinud, aga see kõik ei muuda fakti, et mu isiklikku suhet mu enda psüühikaga ei ulatu lahti muukima absoluutselt mitte keegi. Peale minu enda. Seda tõestab ka arsti- ja taastumisabi näiliselt lähedane, aga sisuliselt kaugeksjääv kättesaadavus. Ma tõesti ei teadnud midagi muud, pärast ahastavat tõdemust, et oi bljä ongi päris haigus ju ja ma ise panin nii retsilt hullu vahepeal, et ei saand vabse aru kui otsida üles mingi vaimse tervise tugigrupp, imestades, et täpselt minu teemaga selline asi olemas on. Teadmata, et see võiks lausa selliseks mitmeosaliseks ühiskondlikuks draamaks kulmineeruda nagu töövõime hindamine, rehabilitatsiooni plaani koostamine, rehabilitatsiooniteenuseid osutavate partneritega suhtlemine ja koostöö tugiisikuga. Järsku avastasin ma end ühiskonnast, mis näib minust hoolivat! Tundub päris lahe, aga siin on suur segadus selles osas, kust läheb haiglaslikkuse ja eripärasuse piir, sest ma olen haiglaselt eripärane. Keegi ei saa tegelt sellestki aru, mis tähendab, kui sa oled luuletaja. Või et üldse mõeldagi kategoorias, et looming on esimene asi, milleks inimene end võiks pidada.. no mis sealt edasi üldse olla saab siis - ebastabiilne isiksusehäire and shit, ma võtan kõiki neid kogemuslugusigi ju sellise sisseelamisega, et ühendan end kokku nii skisofreeniku kui bipolaarsega, teadmata ega hoolimata, kas tegelikult kumbki neist olen. Sest ühiskonnas on teatav tundlikkuse normaalsuspiir ja kui sa sellega hakkama ei saa siis ega see normaalne ei ole. Ja kõik sealt tugisüsteemist on kuidagi veendunud, et ainult rohtudega saab seda kontrollida, ent seda kultust ma lihtsalt ei usu. Alguses ma võtsin, sest september oli täielik paralüseeriv flashback enekadeprekast miinustes enesehinnangu ja maa-alla voolanud tundetusega. Ja siis ma võtsin rohtu, tõesti - sitt oli ja ma ei osanud midagi muud teha. Aga lõpp-tulemus on ikkagi, et nii legaalne kui illegaalne drugs on siiski ikkagi ja ainult drugs - see nussib keemiaga, aga tõeliselt tugev vaim nussib keemia üle. Ma ei oleks oma esimese happetripi ajal üksi jäädes taevas noogutavat Buddhat ja kõikide maailma ühenduste liikumist näinud, kui ma mingi vaimuvaene oleks, eks. Samamoodi ma ei hakka mingit niigi depressiivset seisundit veelgi süvendavat ja võõra mehe higi tekitavat antidepressanti edasi võtma, kui ma tean, et ma tegelt kummalgi juhul ei suuda juba sellele hoole omase laiskuse tõttu vaeva näha, et end PÄRISELT ära tappa. Lihtsalt see kuradi mõte surmast tolkneb kõige muuga kõrvuti peas ja tegelt see on juba kunagi nii olnud ja ma juba tegelt tean kaa kusagil enda sees, et see võib üle minna - JA LÄKSKI NOH, mis siis nüüd saab?

Tugitöötajad vaatavad mind haletseva kaastundega, kui räägin, et nädalavahetusel tegin 20tunnise tööpäeva ja et ka järgmisel ööl jäin sõbrannaga kohvikus liiga kauaks istuma, mille tõttu kolmandal päeval väga tugev meeleolulangus oli. Pärast koosolekut, mille teises pooles (esimene koosneb alati vastuseringist küsimusele "kuidas nädal on läinud" - mu täieliku rutiinipuuduse tõttu unustan ma enamus asju ära, aga võib-olla nii ongi parem) teeme kollaaži teemal "Sild minu tuleviku ja mineviku vahel", kus olen kirjeldanud oma pilti mahajäetud glamuursete draamade ja tulevikku vaatavate lavendlikimpude taustal tuntava edasiminekuna, mille keskel sümboliseerib mind rahuoleva ilmega naisenägu, kes pea alaspidi ripub. Ma ei tea, kuhu ma liigun või mis minust saab, aga ma suudan praegu hästi hetke nautida ning olen veendunud, et ükskõik, milline meditatsioon ületab iga kell tableti. Ja kõik mu sõbrad on terve aeg sama asja rääkinud.
See-eest käisin ükspäev vanematega jõgede ääres lõhe kudemiskohti uurimas ja pärast kakaod joomas - issakene, meil oli täiega lõbus. Plaanis on ka vist teatrisse punkarilavastust vaatama minna. Puhas progress suhtumises, täiesti pingevaba olemine ja lõplikult unustatud painajad. Kui ma seda nendega suutsin, siis järelikult suudan ma seda kõikide maailma inimestega.

See toob mind sujuvalt käimasoleva pooltahtliku sotsiaaleksperimendi juurde, millest augustis kirjutasin: elada koos võõraga. Intiimteaduse seisukohalt mingeid põhjapanevaid järeldusi väga teha ei saa, aga kuna uurija lähtepunkti uurimuses (nimega Elu - ha!) ei saa kuidagi alatähtsustada, siis saab vähemalt suure kindlusega väita, et miski, mida ma olin alati pidanud võimatuks, osutus siiski võimalikuks. Ilmselt on mu ego ruutmeetrite võrra kahanenud ja see on tegelt päris hea saavutus. Nii kaugele see test siiski ei läinud, et rääkida saaks sõprusest. Juhus ei olnud seekord rohkem või vähem saatuslik kui tavaliselt, sest mingisuguse peegeldusega on ka selle inimese puhul tegu, aga ta on mulle olemuslikult võõras. Ma mõistan teda ilma nende sõnadetagi, mida me ei räägi ning selles puudub hinnang. Aga soojust siin ka pole. Ja sellest lähtuvalt ongi mul nüüd uus ja väga reaalne unistus: teha ausat (see tähendab mitte kedagi kahjustavat) ja nii palju tasustatud tööd, et saaksin omale üürida kodu ja seda oma kindluseks pidada. Kooli lähen tagasi alles siis, kui saan enda majandamisega hakkama, sest ma usun nüüd, et endale materiaalse võimaldamine on tugipunkt, millelt peaks edasi liikuma.

Ja ÜLDSEGI, see, mis tegelikult minuga juhtus, oli INTELLEKTUAALNE ÜLESTIMULATSIOON ehk et ideede maailmas kaotasin ma kontakti materiaalse reaalsusega, eitades vahepealset emotsionaalset kõikumist, mis mind nende sfääride vahel "juhtis". Nende kahe dimensiooni vahel on nii jõhkralt palju tasandeid, mis selle episoodi sees kokku põrkasid ja mille eri tasandeid ma praeguse eluetapi jooksul ükshaaval teadvustada püüan, aga tänasel päeval lõimub toonane olukord vähemalt väga konkreetsesse kujundisse - tükid, mis minus valesti koos olid, lagunesid oma asetusnihestuse tõttu vundamendini lahti ja mu senine elu kukkus kokku. See tripp kestis just nii kaua, kuni ma seda oma ebaadekvaatses emotsionaalsuses uskusin (perspektiiv ei olnud objektiivne, vaid otsis välisest aseainet kunagi ammu rahuldamata jäänud vajadusele). Ja ebaadekvaatsuse all pean ma eelkõige silmas intellekti tungimist emotsionaalsele pinnale, pannes vastutuse oma kõikumise eest universumile - tähenduses, et lasin välistel märkidel end juhtida rohkem kui ise otsustasin. Ma tahtsin, et mind juhiks miski, mis pole mina ise. Ilmselt oli mu alateadlik eesmärk luua välisega usaldus, millest ma puudust tundsin ning sellest lähtuvalt laiendasin ma oma teadvustamata vajaduse ideeks "objektiivsusest" (jumal kui objektiivne reaalsus on siinkohal märksõna, sest kirjutasin toona ka oma kristlikust valgustusest, kui viitsid tagasipöörduvalt lugeda), kuid kuidas saab miski olla tõeliselt usutav, kui see ei lähtu kindlaksmääratud toetuspuntist, milleks siinkohal on isesus? Ent psüüherännaku, milleks ma substantse (eriti psühedeelikume!) eelkõige kasutanud olen, mõte ongi tegelikult ego surm. Olen nendesse suhtunud kui rituaalsetesse atribuutidesse, aga kevadel tekkis küllastumine. Materialiseerunud olendina ei kannatanud ma välja nii paljusid avali dimensioone korraga, sest ma ei saanud aru, millist neist on õige jälgida ega osanud enam isegi tunnistada, et olen eksinud.
Sisuliselt väljendus see selles, et unustasin süüa ja magada ning käisin ringi vaadeldes inimesi kui ingleid, neitsi-maarjaid, jumalaid ja kuradeid.

No ja kui võtta omale lahkamiseks intiimsus, mille esimene osa on suhe iseendaga, aga mis omakorda sisaldab intensiivseid psühhedeelikumide sessioone koos emotsionaalsete pingetega lähisuhetes, kõik segatud mulle loomuomase pidurduseta kaasaelamisvõimega.. siis on nii hea on pärast seda ihaldada ainult lihtsaid asju. Sest kogu see akadeemiline keerutamine taandub samamoodi nagu kõik muu ainult teatud tõdemuste tõdemiseni. Mitte, et see mäng ei oleks mängimist ega lugemist ja sukeldumist väärt, aga selle kaudu ei ole ma praeguses seisus võimeline kuhugi ilma uppumiseta välja jõudma. Tegeleda humanitaarteaduste valdkonnas targutamisega (mis on selles vallas ainuke, mida seal üldse tegelt tehakse, ent millel pole alati isegi nii vettpidavat õigustust, et see ei garanteeriks selles professioonis inimeste sügavama inimlikkuse) on elitaarne privileeg ning vaimne onanism. Minu jaoks lõppes see sõna otseses mõttes vägistamisega, sest mu enda keha muutus mu vaimu suhtes teisejärguliseks, temastki sai vaid idee, milles altari asemel sai anum.
See teadlane, kelle kool minus äratas, luuletaja kõrval, kes ennast elust läbi on ilustanud, on teadmise suhtes samavõrd uudishimust hullunud kui luuletaja on tundlik oma emotsionaalsuses, ning ma isegi alles tutvun professoriga iseendas. Ainus, mida ma selle segaduse taustaks öelda saan on, et I'm wild only because I know no other way. Seegi paneb mind taas mõtlema, et ma pidin ikka väga kaugest universumist siia materialiseeruma, et minu iseenesestmõistetavus nii palju erineb siinolijate iseenesestmõistetavusega.

Oma laialikukkunud tükke saan ma nüüd vähemalt selgelt vaadelda, puudutada ja nendega päriselt tutvuda. Ma valin neist välja need, mida ma päriselt vajan ja saan maha jätta need, mis mind ei teeni, mis pole minu või on katkised. Tavaliselt inimesed koristavad kodu või garderoobi, aga mina tegelesin 9 aastat agaralt kirvega mööda maja jooksmisega. Ideed jõudsid oma kulminatsiooni sellega, et mõtete seinad ei seisnud enam püsti ses elamistungis, mis nimetas end "ma tean et siin kuskil on midagi ilgelt valesti ja ma üritan sellest kogu aeg lahti saada"-valuks. Ma blendisin seda valu nii agaralt armunud-olemisse, obsessiivsesse fiktsiooni, sest mu hing teadis, et see on parim idee, mõistmata, et neid kahte - hirmu armastuse vastu - ei saa teineteisega ära vahetada. Narkootikum, etümoloogiliselt "tuimestaja" - oli kogu oma kasutusaja tegelikkuse pehmendus, mille kaudu tajuda elu huvitavamana, kui pidevalt kummitava mälestusega sotsiaalsest tõrjutusest. Ja natuke arusaamatu on mulle siiani, kas see tõrjumine oli positsioon, millesse ma ise mingi hetk mingil põhjusel astusin, millest johtuvalt ma kõrgilt võisin mõjuda (nagu praegu?), või ma olen alati märgatavalt erinev olnud (potentsiaalselt küll) - see seletab karjainstinkte. Igal juhul on üksiku ja üldise duaalsus minu jaoks praegu üks köitvamaid märksõnu, kuigi see juba kollektiivi kuulumisel vaikselt oma teravust on kaotamas, mille üle mul on eriliselt hea meel, aga usun siiski, et mu edasises uurimuses jääb see läbivaks, sest selles väljendub empaatia tuum.

Uus info ei ole intellektuaalselt akadeemilises mõttes praegu kergesti vastuvõetav, kuni kogu see vana teadmiste omandamise protsess tervikuna pole läbi seeditud ning seetõttu jäin ma sel aastal (või semestriks ainult?) akadeemilisele puhkusele. Tahaks maailmale ta tükke tagasi anda ja hoida selle kaudu teadmist, et me oleme teineteisega ühendatud otsesemal viisil, kui mu fantastiline ettekujutlus. Tunnen, et vajan tõtt vaadata inimestega koosolemises rohkem kui lugeda selle kohta, kuidas seda tehtud on, sest see tundub pärisinimeste ja ebakindlusele kaotatud aja taastamise suhtes ainuke aus variant. Vajan kaotatud aja tagasitegemist, kinnitust, et elu ei ole sama õel nagu lahti seletamata hinnangud koolist ja minusse puutumata põhjustel kiuslikud inimesed. Tahan saada tõestust lapsepõlvest nii tugevalt mõjutatud mustrite lahtilaskmise võimele läbi erinevate sotsiaalsete tegelikkustega läbikäimise. Selleks on mul vaja praktiliselt inimestega koostööd teha ja just see ongi ainus, mida ma esmajärjekorras teha plaanin.

reede, 4. august 2017

sootsiaalantropoloogia

Nii tõdesid kui tundeid on palju ja sellest kõigest valin ma praegu järgneda tõdedele, sest tunnete kujundirägastikkudest olen ma end elu jooksul küllalt hulluks kirjutanud. Kolm aastat tagasi võtsin vastu otsuse tegeleda ainult kirjutamisega, et iseenda jaoks sellega kuhugi välja jõuda - ilma kellelegi midagi tõestamata. Ma sain teada, et ma tean väga vähe, aga ma õppisin, kuidas natukenegi vähendada sõna kontsentratsiooni, kuidas luua midagi laiemat kui essents. Aga ma olen alles pisikestes lapsekingades selle suhtes, mida ma saavutada tahan.

Saades aru, ärgates sellestki unest: OOHH, OOTA, MA OLEN 28 ja panen täiega rotti, sest olen unustanud end kuhugi tundekeerdude vahele.. aga ma ei saa öelda, et see poleks oluline olnud. Ma sain põhjaliku luulekogemuse, mida mitte keegi mult võtta ei saa, aga reality check: mis oleks kui teeniks vahelduseks ka raha? Jah, ma tahaks küll. Tänasega võtsin vastu otsuse, et see vabakutselise periood on nüüd lõppenud ning ma olen oma kunstilistest ambitsioonidest teinud poolikud jutuhakatused and that's it, rohkem sealt ei tule, sest ma ei oska veel, sest ma pole veel oma majasuurusest janurahuldamisest linna peale veel üldse jõudnudki.
Ma loen ja ma loen ja kõik nagu jookseks mööda selga kui vesi - mõnus on, aga ma nagu ei tunnegi veel seda kanistrit, kuhu see voolama peaks ning see paneb mind muretsema oma mälu pärast. Aga kas mälu saab talletada, kui seda ei seo tunnetus? Isegi kergem akadeemiline stiil (milleni küündivad väga erudeeritud humanitaarprofessorid) on hoopis teise minekuga kui jutt. Kui romaan hoiab sind enda maailmas ja jutt teritab meeli nagu kähkukas oma püändiga, siis akadeemia on tegelt kuivemapoolne ja väga, aga väga teistmoodi, kontsentreeritud sõnavaraga. Ja päris tihti peab neelama piinlikusneele, sest faktid logisevad. Kuidas saada endale paremat faktimälu? Oi ma nii väga palun. Hakkasin ka letsitiini võtma. Aga ega sellel ei oleks vist mingit mõtet, kui mul lihtne oleks ju?
Niiet ma olen nüüd kerge dilemma ees, kuhu see mitteluuletamise ja proosafantastika energia suunata. Liiga loogiline valik mul poodi tööle minna enam ei ole. Aga samas mingit lappi nühkida kuskil.. baariabi töö on mulle meeldinud küll. Eriti hea on garderoob, sest seal saab lugeda. Üldiselt on tegelt võimalik saja euroga kuus ära ka elada, kui väga tahta - igasuguseid energiasäästurežiime saab rakendada, küsimus on ainult selles, mille arvelt ja mille nimel. Ma TEAN et teisel aastal ei ole enam nii palju tilulilu sissejuhatusaineid ja veel rohkem on tarvis lugeda ja ega ma ei näe end kuskil parema meelega kui raamatukogus, sest raadiot enam ei ole. Paljusid asju enam ei ole.

Hirmu ka enam ei ole. Ja ma tõesti tunnen, et ma ei tohi koolis käies luuletusi kirjutada, sest need seosed, milleni ma kevadel jõudsid.. mu aju genereeris väga eepilisi lugusid ja ma jäin ise nende mõju alla - ilma, et ma neid lahtigi oleksin saanud kirjutada. Ma küll üritasin, aga kui lugu elab mind, siis see on nagu üritaks vihmavari rääkida vihmast. Täiega kõvasti sajab, ja katust tuleb hoida, muidu upuks ja sulaks ja sureks. Seega on täiesti loogiline, et kui ma olin kuudeviisi sümbolite kaudu ühenduses kogu ümbritseva maailmaga, nii et isegi inimestest said märgistajad, tähistajad, kanaldajad! - kui humaansus kaotas tegelikkuse, ja ma elasin kunstlikult loodud tunnetesse kui pärisellu kõik oma emotsioonid, siis ..jah, ma peangi tuim olema. Aga viimastel päevadel olen ka tunnetuse osas enda juurde tagasi jõudmas. Väikeste ja väga äratuntavate sammudega. Ja nii olen ma ka mõistnud, et ma ei saa olla armunud meestesse, kellel on abikaasakvaliteeti, sest see on liiga rets. Tänahommikune unenägu kinnitas minu emotsionaalset maastikku alles keskkooli sööklas olevat. Ma ootasin kedagi (eino väga raske arvata küll) plaatidele järgi tulema, aga teda ei tulnud. Ja siis läksin keldrisse, söökla järjekorda ja seal pakuti lõhet niimoodi, et lõhe pandi kaussi ja riis pandi peale. Ma armastan lõhet. Kõige parema asjani on veel aega.

Aga nüüd olen ma tõesti aru saanud ka sellest, mis sõprus päriselt on!!! Ma pidasin ühte oma väga kallist inimest deemoniks, sest tema lähedus vallandas kõik mu enda paranoiad, aga kui need kadusid, siis tema oli ikka alles. Seal ei olnud mingit emadusetrippi, nagu seda peidetud kujul alati olnud on, see oli päris toores sõprus. Ja et ma seda kogesin, tahan ma kõikide inimestega, keda ma üldse tean, rahu teha - eriti kui kusagile on jäänud mingi okas vahele. See suvi on veel paar inimest vaja ära näha enne kui ma rahulikult end raamatukokku uputan.

Ja see maalelamise faas on end igal tasandil samuti ammendanud. Kerisin mineviku tagasi, märkisin tippsündmused üles ja mõistsin, et üks ajenditest siia kolimisel oli kaa kirjutamisetapp, peale vanainimeste haiguste ja rahanappuse, aga olukord on stabiliseerunud ning mul on elus esimest korda janu igasuguste inimeste vastu. Seega järgmine eksperiment (siin vahepeal oli ka üks selline, millest ma rääkida ei saa, niiet mul on kõige muu seas esimest korda ka intiimne saladus, aga ma ei saa seda mitte ikkagi vaid sotsiaalseks kogemuseks nimetada) on jagada ühiselamutuba võõraga. Kui palju ma inimesena arenenud olen - ma ei jõua oma reaktsioone ära oodata!

neljapäev, 13. juuli 2017

Ma tahtsingi oma perekonna tähelepanu ja pika ringi käimise peale ma selle saingi. Miski muu ei olnudki kunagi oluline ja mõnes mõttes ei tundu seda ka praegugi, sest seda tunnet ei saa miski asendada. Ja mulle tundub, et ühised traumad ei ühenda mind enam inimestega, kellega alateadlikult seetõttu lähedaseks saime. Me tõmbame ju ligi vaid neid inimesi, kellega me millegi pärast sarnased oleme, aga kõige põnevam ja intensiivsem sidepunkt on siiani olnud emotsionaalne trauma. Mida see enam loeb? Ainult üks kogemus, nagu raamatki, mis on läbi loetud.

28-25= 3 - uni on läbi, nüüd tuleb jälle selle sama uudishimuga maailma edasi avastada, nagu poleks midagi vahepeal olnud, sest uudishimu on tegelt ainuke asi, mis elus hoiab. Iroonilisem kombel on sõprustest aktiivsed ka veel üsna üksikud - telefonid lihtsalt ei tööta enam! Jäänud on äärealased inimesed, vähem emotsionaalsed ja olemiselt kergemad suhted.

Ma käin suitsuga läbi alevi ja ümber vana lauda ega leiagi enam üles seda kohta, mis valu tegi. Käsikirja lasin mingite inimeste vahele lendu ja mida hetk edasi seda rohkem ükskõik mul sellest on. Äkki on üldsegi kõik, mida ma olen luuletanud mingi suvaline pask?

Olen taassaavutanud täieliku lihtsuse.

kolmapäev, 12. juuli 2017

õnnis igavus

Kuna mu tuntav apogee lõppemine on toonud mind ajajärku, kus mind on täitnud täielik rahu ning ma ei toimi enam vanadel kilde-kokku-pühkival sisendil, siis on maal passimise ja vanaemaga hängimise kõrvalkülg selles, et ma ei pea ja mul polegi midagi muud teha, kui tegelda oma kirjatööga. Aga see käib ju ka hooti ja ma lasen päriselt päevadel olla just sellised nagu need välja kukuvad. Ma usun sügavalt sellesse, et kirjutamisalge peaks proosa puhul olema täiesti sundimatu, sest just see sisend, millega ma emotsionaalses plaanis kirjutan, peab voolama loomulikult lausetesse, et kirjaniku kohalolu looja eripärasuses oleks tuntav. Mina kujundan oma loo vaatlemise tulemusena, aga selleks, et see sõnani jõuaks, peab olema mul mingi kindel tõuge. Ja selle uue tõuke ajend on mul veel avastamisel, seega praegu on osaks selles ka laiskus mitte kirjutada. Kuna olen väga kaua lasknud ainult tugevate emotsioonide ajel, siis on see kandnud mind jõuallikana, aga vaevu tekitab miski minus enam tugevaid tundeid.

Tunnen tungivat vajadust ainult mulle tundmatute inimeste suhtes. Suitsetan igavusest ja see on hoopis midagi muud. Mõistan, et ei saa siia jääda - tegelikult ei saa, kuigi olen, aga niimoodi saab olla vähemalt praegu. Olen nii palju armastanud, et sedavõrd vähem tean, mis on armastuse piirid ja jälle on see mu pannud ohtlikult käituma. Ma olen lasknud endaga magada haletsusest, aga teinud seda headusest, et saan ja võin, mitte mänguilust ega romantikast. Ja ma mõtlen, et kas on üldse võimalik kuidagi nii elada, olles rahus ja õrnuses, et väline maailm mind ära ei määriks? Ainuke võimalus ongi liikuda ainult millegi järjest vanema suunas. Mida ma peaksin üldsegi arvama enam mehest, kui tema minus rohkem seksuaalsust näeb kui mina temas? Mis asi see minus ära kadus, et ma mõtlesin "ah pohui"? Mulle tundub, et see polnud ei hing ega keha, sest neist kumbki ei reageerinud. Mõtlemise muutumine on ajanud juured mujale?
Sellest koolist tuleb vist edaspidigi ainult üks järjepidev sotsiaalne eksperiment, kui ma just ei lase sel nohikul, kes end pool mu elust rockstarina on lasknud paista, tõeliselt kapist välja tulla. Ilmselt oleks tervisele kasulikum aega raamatute kui meestega veeta (sest ma olen võimeline neile halastama rohkem kui ma peaksin), sest see on tervisele (nüüd juba füüsilises mõttes!) kasulikum. Ilmselt on see lühike periood mul peale hullumeelsust olnud vajalik, et ma tajuksin oma uut emotsionaalset sõltumatust ja armumise patoloogilisest haigusest vabanenud olemist. Ent huvitaval kombel on nad ikkagi minuga väga härrasmehelikud esimestest hetkedest alates. Aga see pole kindlasti peamine põhjus, miks ma nendega maganud oleksin. Ühtedel juhtudel olen ma seda tahtnud, aga teisalt on see lihtsalt juhtunud. Aga ma tahan teada, miks see selliseks muutub. Mind huvitab intiimsuse piir - kui kaugele see läheb, ent ma avastan end järsku olukorrast, kus asi näib teise poole jaoks juba pöördumatu tee - ja ma avastan end leidmast, et ebaviisakas oleks keelduda, kuigi mind üldse seks ei huvita. See ei tekita minus üldse mingeid tundeid ja see on midagi täiesti uut. Ma ei tea, mis juhtus. Võib-olla kaotatakse vanemaks saades eelnevate kogemuste vahele midagi oma hingest ära, selleks, et elujõudu säilitada?

Aga ma ikkagi usun, et on üks inimene, kellega ma ei pea rääkima ja kõik neid ellujäämise teel kadunud mälu- ja hingetükid kukuvad tema pilgus kolinal oma kohale tagasi ning ma leian oma energeetilise koduhinge. Ma pole pidanud mehi otsima, sest nad on alati õigel ajal ise tulnud. Sest kõik tulebki alati ise õigel ajal. Pean ainult olema teadlik, aga mitte oma teadlikkusest teadlik, sest see ajab hulluks, aga oskama hoida oma ajendite fookusi paigas. Mitte fikseeritult, aga mäletada tuleb ajendi koloriiti. Oma ajendite selguse pärast tasub distantsi säilitada. Ja mängida intellektuaalsetel huvidel. Nagu üks tõeliselt igav täiskasvanud inimene. Pealegi olen ma isegi jooksmas hakanud käima ja kavatsen seda vähehaaval, oma lootustes, isegi täiesti suitsetamisega välja vahetada. Sest no kui nohik ja 30ndatele lähenev, siis miks mitte.

Miks mitte vene oligarh ja ilus keha ja magistrikraad?

Samas ma vaatasin täna mingit dokumentaalijuppi kellestki Pärnu teatri näitlejast ja ta ütles, et tema kõige adrenaliinirohkem kogemus oli Himaalaja mäestikes, kus ta ei rääkinud kohalikku keelt, keegi ei mõistnud teda ja kus raha ei kehtinud. Ta ütles, et need inimesed seal helendasid õnnest. Mul tulid pisarad silma. Ehk peaksin ma hoopis sinna minema? Sest ma tõesti ei saa aru, kuidas ma peaksin raha teenima, et siin maailmas üksinda ellu jääda. Ma tahaks elada isegi nii, et mu väljamõeldud kristlik kommunism, kus inimesed aitavad teineteisi seadustest sõltumatutel ajenditel, lihtsalt selleks, et teistel oleks parem - ma tahan elada sellejärgses ajas. Põhimõtteliselt ma vist tahan ikka taevasse minna, jah, ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma ei peaks.
Kas on veel mingit paska, mida ma pean läbi elama, et tulla mingitele uutele järeldustele sellest, miks inimene elama peab? Kindlasti. Aga see ei muuda tõdemust hinge surematusest ju. Kui headusest paremaks ei lähe, siis kas kannatlikkusest kannatlikumaks läheb või?

Keskkonnast veel nii palju, et - õnneks on rahutus veel säilinud. Midagi on mu sees tõmblema hakanud, mingi uus janu sotsiaalsuse kui terviku jälgimise suhtes. Mingi spionaaži uus tasand. Sest tegelt vanainimestega elada võib panna unustama küll, et ma ise ei ole tegelikult vana. Ja nad on nii lihtsad inimesed, nii lihtsad, et see tegelikult tekitab mu sees ka mingit salajast üksindust. Ent ehk lõi see välja hoopis seetõttu, et ma sünkroonseitsemesel täiskuuööl kohtasin kedagi, kes minust vahelduseks läbi nägi. Ent muidugi puudutuse toel.. aga ikkagi hämmastavalt selgelt. Aga võib-olla ma mõtlesin selle välja?

kolmapäev, 5. juuli 2017

Ma olen nüüd selle käsikirjaga. Kindlasti on see võrreldes eelmise aastaga kihilisemaks ja tihedamaks saanud, aga ma pean selle kogumise ja kollektsioneerimise tipuks veel endaga rahu tegema selleski osas, et lasen luuletajal endas rahus surra. Lihtsalt sellepärast, et ma saaksin edasi elada. See on omaette pikk protsess. Olla luuletaja on mu kaitsemaailma looming, midagi, mille üle keegi pole saanud võimu omada peale minu - ja niimoodi valitsesingi ma maailma. Ja niimoodi ma ka peitsin end selle eest. Ma pean lõpetama luuletamise, sest see jõudis nõidumiseni. Nüüd õpin ma uuesti kirjutama, unustades kõik, mida ma kirjutamisest teadsin. Mind ei ärgita enam tunne - sellest ju luule kontsentreeritus ja täpsus - vaid see energia on mu kehas laialdasema pinna leidnud. Tundub nagu epohhi lõpp.

Märgata lihtsalt seda, mis on, vajamata seda kohe ilmtingimata endast välja saada, vaid usaldada kordumise kordumatusi. Ajas rändamine on ju lihtne - selles püsida on aga omaette õnnistus. Ausalt lõpetada üks pikk kogemise faas on ühtlasi ka endale oma vigade ja teadmatuse andestamine. Ja teha just õigete tekstide valik, et need seisundid ei oleks vaid näljase ahnitseja kestad, vaid killud selles väga pikas tripis, mida ma enda egoga võitlemisel leidsin - see on hoopis uutmoodi õrnus. Lugeda seda nii palju läbi, kuni ma kaotan igasuguse häbi - kuni see raamat võtab mu kõrval minust eraldiseisva vormi. Vist nii valusat sünnitust polegi varem olnud - nii teadlikku. Ma usun, et kui luule loomisest kaob spontaansus, siis see vorm ongi läinud. Ja polegi midagi muud kui jääda rahulikuks, sest see on muuseas ka tehnika, mis toetas mu sisemist sõda. Muidugi - sõda oli vajalik, et olla elus, aga enam pole vaja sõda pidada et elu hinnata. Kui ma ei mõõda elu enam surmas, mis siis edasi saab?
Ma hoidsin end tagasi vanadest mustritest - minna pärast hullumaja poemüüjaks tööle, ei kolinud mõne vana peikaga kokku, kuigi vanadest asjadest vabanesin küll - keha võttis endale uue tähenduse, ma tulin tegelikkusele märgatava sammu lähemale ja unistamisest sai olemine. Selline, mida ma mäletasin ainult lapsena olemasolevat: täielik.


25aastane uni lõppes ära juba aprillis. Pidin ma siis vana kombe kohaselt end kohe rahu saabudes psüühiliselt ekstreemsuse piirile panema? Jah, sest interts oli sees. Kõige vähem talus tühja kohta intensiivsus, millega ma harjunud olin. Sain vahepealse paari kuu vältel mitmekordse annuse - ja praegu tundub, et olen igavaks eluks valmis, naudin juba praegu kõige tühisemaid asju. Sensatsioonid on tuhmunud ja minu meelest on see ilus. Nüüd ma võin olla mitte keegi.

kolmapäev, 28. juuni 2017

aegruum ja info liikumine

Selle väga tugevalt tuntava üleminekufaasi juures on üks peamine jälgimisülesanne mitte otsida peeglikilde. Lasta lahti tugevalt introvertsest maailma sisse neelamise kogemusest sisaldab paratamatut selja keeramise sundi: see on samasugune otsus, mis tuleb varem või hiljem teha, kui sa tahad, et miski su elus muutuks. Ma tunnen, et ma pean jaatama seltskondlikkust, sest see on midagi mille suhtes olen suure osa oma elust tajunud ohtu. Aga sellest ma end ei taanda, et perekondlik+lähiajalooline minevik on lahutamatus sidemes indiviidi kujunemisega. Pardakk inimsuhetes on alati sõja mitte lõppenuks kuulutamine oma peas. Puudujääkide ebateadlik hõõrdumine vastu kõrvalseisjaid on muidugi ka inimlik, aga türa kui palju tööd ma olen endaga teinud, et sellest välja saada ning psühholoogia mind ses osas enam lihtsalt ei köida. Mis toimub kehaga keskkonnas, kui ma ei lase hingel seda valitseda - on hoopis teine küsimus.

Viimaste kuude hämarus on ilmselt mu üleminekuriitus, aga ma ei tea veel täpselt, kes must selle tagajärjel saama peaks, ent see polegi oluline, sest täiesti uus tasand on hakata päriselt maailma usaldama. Varem usaldasin ma ainult iseennast - ja kui keegi lähedale jõudis, siis oli see teine üks minuga. Sellest ka seestumised.  Ilmselgelt on toorus taolisel kujul end ammendanud. Aga minu keha kuulub ju mulle!
Et Tallinn on väga füüsiline ja linn oma olemuslikult intellektuaalsem - mõistusega loodud konstruktsioon - kui loodus, maalolek, provintslikkus, siis on iseenda tajudes selle erisuse hajutamine omaette õppetund. Viimasel ajal meeldib mulle eriti omale väikesi eesmärke seada. Selles on analoogia trenniga, kus üksikute mõõtühikute kaupa ennast ületatakse. Ilmselt on vaja võrrand praegu tasakaalu saada kehaliste kogemuste kaudu mateeriat jälgides, sest inimese osadeks võtmisega olen ma liiga kaugele läinud. Saavutasin mingil tasandil esoteerilise profesionaalsuse, mis on teisest küljest üsna mõttetu - samavõrd nagu ükskõik, millise unistuse täitumine on pärast raskeid otsinguid end avaldanud.
Kuidas kogeda keset linna tihedat liikumist, lärmi ja inimestest õhkuvat emotsionaalsust samasugust stoilisust nagu metsas? Mitte olla oma otsustes mõjutatud, ent ometi arvesse võttes asjaolusi ilma liigse teadvustamiseta. Naine ja mees on enda sees vaja paari saada, aga naine kardab oma apetiitsust kaotada. Meest kotib tegelt rohkem hing, aga kuna mehelikkus on ekstravertne ja välise maailmaga kontakteeruvam, siis see omadus iseenesest kandub energiana naise eneseehtimisse. Mingil kujul on tasakaal alati minus olemas olnud, see on alati kõigis, aga mis millega seotud on, pole kõrvaltnäha alati kõige lineaarsem.  Seosed on vaja luua enda sees samavõrd kui väljas, aga ma sidusin kogu oma sisemuse välimiseks. Mis pole ka päris vale, aga vot see ongi hullumeelsuse piir. Nii maailm kui mina ise on iseenesest olemas. Ja ma saan otsustada seda, kui palju energiat ma olen.

Intiimsus on ju ka keha ja selles sisalduva kokkusaamispunkt - kui ma räägin hästi tasakaalukalt seisukohalt. Ja sellelt pinnalt hakkab tegelikult see igaviku igavus ka - kui ma ei ole rahuldanud meest enda sees. Just tema vajab seda liikumist - pidevat seljakoti otsas elamist, alalist kolimist -, mida ma praegu "justkui" rahutusena väljendan. Aga kirjanik mu sees on naine, kes igatseb midagi, mida tal pole.
Oma seksuaalsuse kustutamisega olen ma siiski üsna edukalt hakkama saanud ning inimeste näod paistavad juba palju selgemad. Ent ometi jälitab mind ikka see "aga miks mitte? Kõik on kogu aeg võimalik!" ja see on tõeline vabaduse tunne.

esmaspäev, 26. juuni 2017

hingelise vapustuse tagamaadest

Kui ma kevadel haiglasse sattusin, siis töötas mu mõistus kooliskäimise stiimulil veel üsnagi teadlikul tasandil. Muidu poleks ma arstidega nii hästi läbi saanud ega ennast soovitatud ajast tunduvalt varem välja rääkinud. Olen piisavalt psühhitanud, et teada, kuidas süsteem töötab. Ja süsteem töötab keha kaudu. Minu probleemid, ja ma usun, et üldse inimeste, kes haiglasse satuvad, probleemid on seotud hingega. Ma tõlgendan enda jaoks hinge kui mittemateriaalset inimeseksolemist, seisundit, mis eksisteerib nii kehaga kui kehata. Ühiskondliku kui materiaalse eksistentsi põhiprobleem ning samal ajal minu pidevatesse jamadesse sattumise sisu ongi hinge ja mateeria harvaesinevas kattumises. Arstiteaduse kontekstis olin ma seega nagu sõna pildiraamatus.

Ma võiksin minna oma eluga edasi ilma sellest kõigest rääkimata, aga oma tuleviku huvides pean ma endale ääremärkusi tegema. Samuti on tegu pöördumatu avastusega intiimsuse kohta. Kui ma nägin Marta Vaariku Seestumise näituse kutset ja lugesin antud teema kohta, hakkas vaikselt kohale jõudma, mis minuga juhtunud oli. Ma ei läinud sellele näituseavamisele, sest haav oli veel liiga lahtine. Ja veel praegugi kasvab see millimeetrihaaval kinni. Kuna see kogemus oli intensiivne veel teistegi intensiivsete kogemuste taustal, on mul väga palju mäluauke. Kogemise ja teadmise paradoksaalne kokkulangevus venitas mu hinge oma tavapärasest seisundist välja. Ja kuigi ma tean, et jagasin oma keha teiste vaimudega, siis nende vahetul (ja ma ei mäleta millal see juhtus) kadumisel jäi mu kehasse ikka veel nii palju ruumi, et elavate probleemid seal seda kergemalt ligi pääsesid. Olla tahtest sõltumatul ravil kinnises akuutosakonnas oma ülima empaatilise kogemuse kulminatsioonis oli ülimalt raske. Mul polnud võimalik end muul moel iseenda juures hoida, kui halba luulet kirjutades. Võib-olla see ongi mu elu kõige suurem identiteedikriis olnud. Suht loogiline kah, kui ma mulle võõraid inimesi enda sisse lasen.  Ja seda kõike lihtsameelsast headusest.

Hirmus osa sellest kogemusest oli täielik kaitsetus. Mitte keegi ei saanud mind aidata. See avas mulle ukse nii sügava haavatavuseni, millest mul varem aimugi polnud. Tagantjärele mõista ma tänu sellele oma teatraalset eskapismi ja karmaatilist traumat, mis kummitas mind mu meessuhetes. Seda kirjutades läheb mul iseendast süda pahaks. Kuigi olen endale oma mineviku käitumise andestanud, olen end siiski avastanud nutmas sellepärast, et pole armastuse sundimatust romantilise potentsiaali juures enne hinnata osanud. Miski ei tee rohkem haiget kui lollus, aga see on kõige inimlikum omadus üldse, sest me elame, et läbi kogemuse õppida. Kuna ma olen nii tundlik nagu ma olen, siis on iga mu õppetund olnud hingeliselt väga valus. See on lihtsalt mu eripära. Aga seda enam hindan ma koolis käimist, sest see loksutab emotsionaalse energia paika. Olen väga kaua mõistuse distsipliini igatsenud, aga mässumeelsus vanade ja mittetöötavate režiimide suhtes polnud veel lõplikult minust kadunud. Ma ei usaldanud maailma, sest see oli mulle haiget teinud. Seetõttu oli kellelgi veel raskem mind mõista.

See kõik paneb uude perspektiivi ka ratsionalismi turvalisuse. Olen Foucalti "Seksuaalsuse ajalugu" juba mitu kuud kaasas tassinud nagu hinnalisimat aaret, aga nüüd seda vahelduseks järjest lugedes tuleb mulle meelde filosoofia matemaatilisus. Sellest õhkub siiski veidi seda sama salastatud meeleheidet, mis just liiga orgaaniliselt ei mõju. Aga oma aju pean ma sel suvel rangelt töös hoidma, sest nüüd usun ma selle võimekusse.