"Üks eesmärk oli Siddhartal, üksainuke: tühjaks saada, tühjaks janust, tühjaks soovist, tühjaks unelmast, tühjaks rõõmust ja murest."
Nüüd kus ma käin seda teed ikka niipidi nagu peab - seestpoolt väljapoole - libistan ma end üle kõigelt, mis mind ikka puudutanud on. Võiks mandumise hirmust peljata kordusi, kuid kindla teadmisega, mis sünnib tunnetusest, ei ole mõtet puielda. Kodu on kuhu ma sündisin, armastus on üks, keda ma tundsin. Ja elu on kuniks on lootust.
Täpselt nii nagu ma mõni kuu tagasi kartsin, nii ma ka kulkast ühtegi senti ei saanud. Kuigi mul on kaks raamatut pooleli. Sitta kah, Eesti värk. See eelminegi aasta läks hästi, et toetust sain. Mul on nüüd kaks, võib-olla äärmuslikku, teooriat: ma ei ole end hästi turundanud või ma kirjutan täielikku sitta. Need variandid võivad muidugi ühe terviku ka moodustada. Kellelegi ei panda muidugi kunagi suuremat koormat, kui ta kanda jõuab, ja minusugusel peab ikka konkreetselt ora perses olema, mingi äärmuse totaalsus peab mind nii pingul hoidma, sest alles siis avaldub mu tõeline loomus. Ses suhtes ei ole ma muidugi mingi erand, aga ma olen milleski alati sügavamal kui keskmine. See on lihtsalt fakt. Nüüd see enam isegi ei üllata mind. Ja ju pean ma siis selle vaesusega ka lõplikult harjuma. Ju ei ole ma nende aastatega piisavat õppetundi saanud.
Lugesin viimaseid Mihkli Värskes Rõhus avaldatud luuletusi ja tundsin, et see, mille pärast ta mulle loojana üldse kunagi meeldinud on, ei ole kuhugi kadunud. Ta äratab mind inimesena ikkagi üles. Aga samas - nii nagu ma valin inimesi, valin ma ka väga hoolsalt kirjandust, mida ma loen, ja ma tõesti ei viitsinud teisi autoreid sirvidagi. Samamoodi, nagu on võimatu määrata lõõgastumise ja enesehävituse piiri, ei tea ma, kust peaks minema loomise ja tegelikkuse vahe. Piiri kui sellist tegelikult ju pole. Aga mina oma teravusega loodan neid näiliselt pidevalt luua, kuigi need kestavad vaid hetke ning neis pole eales olnud rahu.
Mihkli luules võlub mind just selle umbmäärasuse kõikvõimalikkus, aga muidugi olen ma ka subjektiivne tõlgendaja, kes võib liialt vaadata asju selle nurga alt, nagu ta neid näha tahab. Ma tundsin ära nii mõnegi kujundi, mis meid ühendab ning üllatusin, et ta nii ausalt nukker võib olla. Tahaksin nii väga teada, miks, ent suudan ju sedagi ette kujutada.. Kõige imelisem on muidugi see, et ma näen ennast läbi tema täiesti teises valguses ja ta inspireerib mind mingisugusele ennetundmatule kergusele, mis on stoiline ja õrn. Ma tahan oma ellu iga päev stoilist õrnust. Stoiline ja õrn on nagu mu lemmikilm: päike ja kerge vihmasadu, soe poriloigune suvi. Või nagu udu varahommiku vaikuses. Ma ei tea ja polegi oluline, kumb mulle rohkem meeldib, aga seal on see sama, mis Mihklis: stoiline õrnus. Võib paista naiselik, aga kui on üks asi, mis on mehe puhul briljantne, siis on selleks julgus olla haavatav. See nõuab rohkem mune, kui agressiivsus - vägivald ja karmus näitab alati, et olukord on meeleheitlik; et tegu on sõjaseisakuga, kus peab valmis olema kõige hullemaks. Ja kuigi on näha, et Mihkel kardab surma ja igatseb kedagi, kes teda tundagi ei taha, siis
midagi ju veel on
mida sa siiski ei näe
mida ei tunne
ega ela läbi
Kõigel on oma õige aeg ja koht, inimene peab selle lihtsalt ära tundma.