Täie pasaga mässan kohustusliku kirjanduse konse üle praegu. Türa keegi ütle mulle!! Ah, tavaline.. niikuinii loen ära, kui üle läheb. Ja ilmselt on huvitav ka, sest there's no sea like the sea of possibility. Igal juhul on tänaseks tõestatud, et sund tekitab pinget ja keelamine/kohustamine oma äärmuses loob mässu, mis peab saama end tasakaalustada läbi enese kehtestamise. Ma olen loodus, ära mölise.
Nagu ma olin ühes neist viimastest suurte küsimuste (päriselt nii pateetiline pealkiri ongi) loengutest, kui androgoogika õppejõud tuli mind tagapingist ette ajama(!), sest millegi pärast ta arvas, et nii oleks parem. Nahui ma niigi ületasin end tol päeval, et üldse kodust välja saada ja siis õppejõud, keda ma põhimõtteliselt peaksin ja tahaksin austada, tuleb mulle kanaema mängima. Ma, ausõna, hingasin minut aega sisse ja välja ja kaalusin oma kannat(likk)ust - aga tõusin ikkagi püsti ja lahkusin koolist. Terveks päevaks.
Ja siis ma ikkagi ei saa aru, et kuidas kannatus ja kannatlikkus saavad sama tüvega olla. Sisuliselt täiesti erinevad asjad ju. Olen praegu faasis, kus saan üle sellest, et kannatlikkuse arendamine endas ei pea valmistama kannatust. Õigupoolest: ma ikka kannatasin ka selle teadmise nimel ja panin vahepeal korra täiesti hullu. See käib nii et mul on juuksed sassis, meigist pole juttugi, näonahk on pigem halvaks minemise äärel (alati põhiindikaator) ja tõenäoliselt olen ma täis/pilves ja kogu maailma tunded peksavad mul üle pea, sest midagi s e n s a t s i o o n i l i s t on hiljaaegu juhtunud. Nagu näiteks, et mu tunnetele on vastatud. Ma loodan, et see oli viimane kord mul headust kurjusega silmitsi lasta seista, sest neil on minu juures selline kalduvus.. kui on vägaväga tugev, siis nad tahavad koos olla. Aga headus tuli, headus tappis - pidin liigutatusest peaaegu põlvili kukkuma. Lisatagu aga mõnda loosse koer ja mul on väga raske kurvaks jääda.
Muideks, vanasti meeldisid mulle kassid rohkem. Mingi hetk ma sain lihtsalt aru, et ma ei saaks kunagi kassi võtta, sest me hakkaks konkureerima, kumb hullem mõrd on. Mõttetu.
Ja siis täna õhtul ma üllatasin end hoopis uue nurga alt. Muidugi kogu maailm mu ümber on muuseas ka pöördumatult paranormaalsemaks muutunud kui ta kunagi varem olnud on, ma pean sellega lihtsalt leppima, AGA. Vähe sellest, et mingid patriarhaalsed energiat üle minu mängivad, ilmuvad ikka mingitest elunurkadest mingid tüübid välja, nagu mõni endine armuke, kes järsku jälle kokku tahab saada. Selle kindla ei peale, mis ma ütlesin, jõudis mulle kohale, miuke lits ma enne olla sain. Aga enam ei ole. Ma isegi ei viitsi enam mängida nii kui ma aru saan, et keegi võiks tahta minuga magada. Hästi tüütu on iga kord mölisema hakata, sellepärast ma hängin pededega. Aga noh see võib ka ära kammida. Viimane kord see lõppes sellega, et ma arvasin, et ma olen ka mees.
Mis ei ole vist ka täielikult vale, aga.. mul on siiski naise suguorganid. See on fakt. Ja kokkuvõttes on see sunnitud tsölibaat ka veits talutavam, sest ma ei pea enam oma teist poolt otsima ja saan nii mõttes kui ka vajadusel otse kõigile meestele fakki näidata ja öelda: sa ei ole piisavalt hea. Mitte keegi teine pole nii hea!! Ma isegi ei tea kus ta elab, aga ma ikkagi olen tema naeru peale üles ärganud
reede, 23. detsember 2016
laupäev, 3. detsember 2016
täiuslikult laetud tühjus
Ma pean oma käitumise pärast vabandust paluma. See kõik algaski ju sellest pihtimise puhastavast mõttest, aga nüüd olen ma endale kirjutanud juba nii kaua, et mulle tundub, nagu saaksin ma tõele otsa vaatamisega paremini hakkama.
See on nii õudselt kaunis, et mind kasvatanud mehed peaaegu kunagi pole mulle vastuseid ette andnud. Ja tema ütleb, kui ta üldse räägibki, asju veel niimoodi, et ütlemine on ütlematajätt. Ta on luule, mida ma riimin.
Mõtted hüppavad ühelt emotsioonilt teisele ning ma pean neid sajasse eri kanalisse suunama ja niimoodi saab mu kehast vaid kultuuriteooria, aga oma mahult ja ülesehituselt ongi ta ju selleks loodud: ülimalt kompaktne, peaaegu läbipaistev ning oma füüsilises alastuses igavesti süütu, sest pole võimalik süüdi mõista midagi, millel pole patte. Nagu tähtedelgi valge lehe peal: nad on kõik ja samas eimidagi - see oleneb meist endist, mida me näha tahame, mis reaktsioonid meis eneses on lõpuni tundmata - just need projetseeruvad sealt samamoodi kui nad peegelduvad inimeste vahelistes suheteski. Adekvaatne saab olla ainult see, mida nähakse korraga mitmest küljest. Ja veel parem pealtpoolt: nagu inimene, kes on raamatut lugedes jumal.
Ja järsku olen ma täiesti teine inimene. Mitte uuenenud, aga teine - keegi teine. Ma pole enam nii neetult eriline, vaid palju mahedam, iseendale iseenesestmõistetavam. Kontrast ei kraabi enam nii kõvasti, mulle tundub, et proovin seda salamisi unustada - kui ei oleks kooli, mis seda meelde tuletab. Ja väga huvitav. Öeldatagu, et olen karm. A see tähendab, et olen lihtsalt veel otsekohesem, veel selgem kui ma kunagi varem olen olnud.
Ja jälle jätsin ma vana energiakihi nii järsku maha, et mina hakkasin iseennast metafüüsiliselt kummitama. Muud põhjendust ma sellele anda ei oska, sest see on ühiselamu, mille heledate lagede, seinade ja kardinate keskel ma oma kaisukaruga (ei ole mees, see on vatiinist) eile öösel magama tahtsin jääda. Ma käskisin tal kindralikarmusega nahui tõmmata, käisin sandlipuuviirukiga seinaäärimööda ja vaatasin veel tšiki-ja koerapilte peale ka. Ärkasin ikka üks minut ette äratust, ent kuna ma peale kõige muu olen siiski printsess, siis ma ei läinud sinna tundi, sest printsessid ei pea liiga palju igavate asjadega tegelema. Igatahes mitte rohkem kui vaja on. Eriti kui nad iseenna kummitamise pärast magada ei saa.
Kiuslikult topin veel iseendale suitse ette, et oleks midagi sentimentaalset, oleks, mida imeda, sest mitte miski muu ju ei ime või lase end imeda. Ja omamoodi on see karistus teha kõigist maailma asjust midagi muud just selle rütmiga, mida pakub suits. Aga tema teab ka mulle meenutada, millega ma alustasin.
Ma tahan vabandust paluda, et pole osanud olla tervem enne kui nüüd. Mul on kahju, et mu metsik dramaatika on kägistanud inimesi, kes nagu minagi tahavad vaid elada. Ma tunnen tagantjärele häbi ja piina, ilma olemata kui kaevukukkunu, et ma olen ohjeldamatu olnud. Muidugi ei olnuks saanud teisiti olla, ja seepärast pean ma muidugi andestama eelkõige iseendale. Mis see teiste uste kraapimine enam midagi paremaks teeks. Vaikus on aeg nüüd parem olla.
See on nii õudselt kaunis, et mind kasvatanud mehed peaaegu kunagi pole mulle vastuseid ette andnud. Ja tema ütleb, kui ta üldse räägibki, asju veel niimoodi, et ütlemine on ütlematajätt. Ta on luule, mida ma riimin.
Mõtted hüppavad ühelt emotsioonilt teisele ning ma pean neid sajasse eri kanalisse suunama ja niimoodi saab mu kehast vaid kultuuriteooria, aga oma mahult ja ülesehituselt ongi ta ju selleks loodud: ülimalt kompaktne, peaaegu läbipaistev ning oma füüsilises alastuses igavesti süütu, sest pole võimalik süüdi mõista midagi, millel pole patte. Nagu tähtedelgi valge lehe peal: nad on kõik ja samas eimidagi - see oleneb meist endist, mida me näha tahame, mis reaktsioonid meis eneses on lõpuni tundmata - just need projetseeruvad sealt samamoodi kui nad peegelduvad inimeste vahelistes suheteski. Adekvaatne saab olla ainult see, mida nähakse korraga mitmest küljest. Ja veel parem pealtpoolt: nagu inimene, kes on raamatut lugedes jumal.
Ja järsku olen ma täiesti teine inimene. Mitte uuenenud, aga teine - keegi teine. Ma pole enam nii neetult eriline, vaid palju mahedam, iseendale iseenesestmõistetavam. Kontrast ei kraabi enam nii kõvasti, mulle tundub, et proovin seda salamisi unustada - kui ei oleks kooli, mis seda meelde tuletab. Ja väga huvitav. Öeldatagu, et olen karm. A see tähendab, et olen lihtsalt veel otsekohesem, veel selgem kui ma kunagi varem olen olnud.
Ja jälle jätsin ma vana energiakihi nii järsku maha, et mina hakkasin iseennast metafüüsiliselt kummitama. Muud põhjendust ma sellele anda ei oska, sest see on ühiselamu, mille heledate lagede, seinade ja kardinate keskel ma oma kaisukaruga (ei ole mees, see on vatiinist) eile öösel magama tahtsin jääda. Ma käskisin tal kindralikarmusega nahui tõmmata, käisin sandlipuuviirukiga seinaäärimööda ja vaatasin veel tšiki-ja koerapilte peale ka. Ärkasin ikka üks minut ette äratust, ent kuna ma peale kõige muu olen siiski printsess, siis ma ei läinud sinna tundi, sest printsessid ei pea liiga palju igavate asjadega tegelema. Igatahes mitte rohkem kui vaja on. Eriti kui nad iseenna kummitamise pärast magada ei saa.
Kiuslikult topin veel iseendale suitse ette, et oleks midagi sentimentaalset, oleks, mida imeda, sest mitte miski muu ju ei ime või lase end imeda. Ja omamoodi on see karistus teha kõigist maailma asjust midagi muud just selle rütmiga, mida pakub suits. Aga tema teab ka mulle meenutada, millega ma alustasin.
Ma tahan vabandust paluda, et pole osanud olla tervem enne kui nüüd. Mul on kahju, et mu metsik dramaatika on kägistanud inimesi, kes nagu minagi tahavad vaid elada. Ma tunnen tagantjärele häbi ja piina, ilma olemata kui kaevukukkunu, et ma olen ohjeldamatu olnud. Muidugi ei olnuks saanud teisiti olla, ja seepärast pean ma muidugi andestama eelkõige iseendale. Mis see teiste uste kraapimine enam midagi paremaks teeks. Vaikus on aeg nüüd parem olla.
Tellimine:
Postitused (Atom)