ARMASTUSKULTUURITEOORIA

 Vastuseks sellele Müürilehe artiklile https://www.muurileht.ee/seksi-ei-olnudki-ideoloogilisest-seksuaalkasvatusest-noukogude-eestis/ panen üles oma antropoloogiaõpingute esimese kursuse akadeemilise kirjutamise essee üles. Mul on nii hea meel, et ma ei ole selle teema uurimisega üksi.

  

Kuidas uurida seksuaalkäitumist armastuskultuurita ühiskonnas?

Triin Tasuja

2016

Rääkides kultuurist eeltingimusega, et see on universaalne eksistentsi väljendus, mis on lahutamatult seotud mõtete ja tegudega, tahaksin ma esitada mõned küsimused nii iseendale kui ühiskonnale, kus ma elan. Olles inimesena ideeliselt ühiskonda moodustav osa, olen ma määratud reageerima vastavalt neile impulssidele, mida ühiskond välja saadab. Nii nagu majagi ehitatakse vundamendist, nii algab inimese kujuneminegi lapsepõlvest. Et vaadelda ühte põlvkonda, pean ma vaatama tagasi selle lapsepõlve, et aru saada, millised olid tollele ajale omased käivitavad jõud. Me ei saa imestada tänase üle kui me ei anna endale aru, mis toimus eile.

Ainus võimalus, kuidas Eesti kontekstis avada intiimsuse teemat, on vaadata otsa oma subjektiivsele kogemusele lähedusest. Mis seostub esimeste mälestustega lapsepõlvest? Kuidas me tundsime end lasteaias ja koolis? Milline on nende kogemuste puhul seos armastuse ja kultuuriga? 20. sajandi Ida-Euroopat katab repressioon, mis ei hõiva ainult territooriumi, vaid ka vaimulaadi. Olles järejekordselt vallutatud riik, ei kadunud allumisega hirm oma elu eest. Küüditamised, koputamised, plaanimajandus, paneelmajad, internaatsõimerühmad - need on kõigest märksõnad ajalooõpikus, aga mis on toimunud inimeste hinges, kes on lapsena Siberisse viidud ja kelle lähedastest on seletamatul põhjusel keegi kadunud (põhjustest ei räägita)? Kui seadus nägi ette, et imik, kes on käima õppinud, on sõimerühma vastuvõetav, siis mis sai sellest 10kuusest lapsest, kes pandi esmaspäeval lasteaeda ja reedel koju toodi? Kas temast sai inimene, kes on oma tunnetega kontaktis?

Hirmu jõud

Vaatamata veel otsa tänapäevastele probleemidele, tahan ma hoida pilku neil, kes sündisid Nõukogude Liidu valitsuse all aastatel 1940-1991, sest see viiekümneaastane periood annab meile suuna mõistmaks praegusi kultuurilisi mentaliteete. Liidu lagunemisega ei lagunenud sellesse liitu sündinud inimeste mõtlemisdistsipliin. Ühiskonna väline, seadusandlik segadus oli niisiis otseselt märgistav muutuja, aga mis toimus inimeste sees pärast seda, kui nad Balti ketist käed lahti lasid ja laul otsa sai? Mida oskasid inimesed teha vabadusega, mis oli neile seni tundmatu?

Ühe vastuse annab Viivi Luik oma Ööülikooli loengus “Vale mitu olekut”: “... hilisemas elus püüab inimene taasluua oma lapsepõlve keskkonda. Nüüd on aeg sealmaal, kus getodes üleskasvanud põlvkonnad hakkavad Eestist taaslooma oma lapsepõlvekeskkonda, hakkavad looma keskkonda, mida nad peavad turvaliseks, mis on salvestatud nende põlvkondade ühismälusse, ja kuna ühismälu on vääramatu nagu loodus ise, siis pöördub getos üleskasvanud inimene enamasti looduse vastu, kuna see, mida nimetatakse Looduse Iluks, tundub talle võõras ja vastik.” ENSV ei olnud miski, mida oli võimalik eitada ühelgi sammul oma elus, sest see “täitis ju kõik inimese vajadused”. Inimestele anti koos tööga korter, mille köök paneelmajas konstrueeriti võimalikult väikseks, et pere jumala eest sinna kõik koos sööma ei mahuks. Tuumpere kooshoidmise idee ei olnud midagi võrreldes 110%lise tööplaani täitmisega, koolides löödi vale vastuse eest joonlauaga vastu näppe ja noorsugu kasvatati ainuparteivaimus pioneerilaagrites.

Tänapäeva kapitalismist üleuhutud alla keskmise sissetulekuga eestlane astub EKRE liikmeks ja läheb tänavale pagulaste vastu protesti avaldama, samal ajal ja igaks juhuks ka homosid ja neegreid samma patta pannes, et kõik ikka aru saaksid, kuidas tal tõsi taga on. Millest on inimesesse tekkinud taoline viha ja sallimatus? Meediast näib, nagu ei jõuaks eestlane poejärjekorras peetavast konstanteerimisest, et “eestlase lemmiksöök on teine eestlane”, kunagi kaugemale, rääkimata psühholoogilise äratundmiseni sellest, miks talle teist eestlast süüa meeldib. Me võime seda kilplaslikku tegutsemist pealt vaadata tunnustavalt või etteheitvalt, aga aru tuleb saada, miks ta niimoodi käitub. Ent veel enne tema peale mõtlemist küsida endalt: mis tundeid see kõik minus tekitab ja miks? Kas ma ise tean, mis on adekvaatne ja mis mitte? Vihal on kombeks luua rohkem viha, kui iga inimene ise ei haara tüürist ja suuna seda energiat millekski kasulikumaks.

Ühiskonnas valitseb Juri Lotmani käsitluses (2007:51) kahte tüüpi hirme: ühed on silmnähtavad, kõigile üheselt mõistetavad, ja teised varjatud: “Hirmu objekt osutub sotsiaalseks konstruktsiooniks, nende semiootiliste koodide sünnitiseks, mille abil see sootsium isennast ja ümbritsevat maailma kodeerib.”[1] Niisiis on Nõukogudeajal sündinud eestlasel väga selgelt välja kujunenud taju piiridest meie versus nemad, eeskujul Lääs versus Ida, õige versus vale - mis on normaalne ja ebanormaalne. Hirmu kalduvus perioodiliselt korduda, kui selle sisuliste põhjustega ei tegelda, loob olukorra, mis ahendab arengu võimalusi. Nõukogude inimene oli piiratud isikliku vabadusega, alati mingisuguse  hirmu all, teadmata muud reaalsust kui ettekirjutatud normid, mille järgimist kontrolliti riiklikul tasandil. Vaimse surve alalhoid muutus aastakümnete jooksul kõikide eelnevate ähvarduste semiootiliste koodide sünnitiseks ehk normaalsuseks, mille kaudu ennast ja ümbritsevat mõistetakse. Inimene võrdsustati süsteemiga väljaspoolt sissepoole ning nii riigi kui inimese hirm võõra sisssetungimise ees jäi tollase aja läbivaks orientiiriks. Ja praegu mõtlen ma alles poliitikast kui intiimsfäärikaugest nähtusest.

Kollektiivse massiteadvuse psühhoos, mida sovieti propagandamasin tootis, kestab koos inimestega, kelle jaoks see on olnud ainus reaalsus, sest nende psüühe on juba masina süsteemiga kohandatud. Sellisest sotsiaalsest konstruktsioonist nagu Nõukogude ühiskond, kust on pärit suurem osa tänasest Eesti Vabariigi elanikkonnast, tuleb  kaasaegsel inimesel sisuliselt õppima kui kogemusest, millest areneda tugevaks ja sõltumatult mõtlevaks indiviidiks, kes julgeb heaolu peale mõelda iseenda seisukohast lähtudes. See eeldab julgust erineda eelnevatest põlvkondadest juba selleski valikus, milline võib olla iseenda või oma armastatu sugu.

Intiimteadus

Võttes intiimsuseuuringut sotsiaalteadusliku  uurimise osana, ei saa seda käsitleda tuginedes ainult statistikale, vaid tuleb vaadata, kuidas lähenetud antud teemale mujal. R. S. Miller, kes on sotsiaalpsühholoogia doktor, ja D. Perlman - inimarengu ja pereuuringute doktor (2009) on defineerinud intiimsust kompleksse mitmekomponendilise märgistajana, mis sisaldab endas teadmist, hoolitsust, sõltumatust, vastastikmõju, usaldust ja pühendumust. Arvesse võttes tõsiasja, et Ameerikas alustati lähisuhete andmete kogumist 1930ndatel[2], oli sel ruumi kasvada numbritest välja sisuliste probleemide analüüsimiseni. Eesti ei ole veel hakkama saanud homo sovieticuse psühholoogilise kultuurianalüüsi järeldusteni jõudmiseni selles kauboikapitalismis, mis ratsutab tuntaval sammul veel tänaseski kultuuriruumis segunenuna nõuka standardiseeritus-mentaliteedis: killustatud perekonna ja iibeprobleemiga. Eestlane mõõdab end ikka veel paljuski numbrites, mida ta võrdleb teiste riikidega, et kujundada endast arvamust, mida tal iseenesest tekkinud pole. Ja kuigi need numbrid ühest ekstreemsusest (haridusnäitajad) teise ekstreemsusesse (fentanüülistatistika) kalduvad, ei lahene probleemid enne, kui iga inimene iseendalt ei küsi: miks ma teen seda, mida ma teen? Kas ma rahuldan iseennast või muljet, mida ma endast jätan? Iibestatistika[3] räägib iseenda eest.

Hedi Liivlaiu seksuaaltervise uurimusest ilmneb, et viimasel sajandil on süütuse kaotamine nihkunud naistel 4,6 ja meestel 3,8 aastat nooremasse ikka. Võrreldes uuringutulemusi 1996. aastal 2006. omadega, avaldub, et respondendid kasutasid kaks korda enam rasestumisvastaseid vahendeid, millest saab ainult järeldedada, et oli levinud nii vahend kui info sellest. Kumbki eelnenud faktidest ei garanteeri tänasel päeval tugevalt toimivat kogukonda, mille liikmed teineteist mõistaksid. Seks ei ole vaid paljunemisakt, vaid rohkemat, kui praegune koolisüsteemgi suudaks edasi anda.

Intiimsust kui sotsiaalsuse allüksust saab uurida alles pärast faktide ehk statistika kogumist. Infot, mida tänaseks on kogutud, saab analüüsida vastavas kultuurikontekstis, milles see tekkinud on. Et Eesti veel statistikast oluliselt kaugemale pole jõudnud, ei tähenda, et poleks lootust mõtestada eestlase seksuaalkäitumise tagamaid.  Eeskujuks saab võtta Ameerika uuringuid kui üht võimalust ühiskonda paremini mõista, kuid kindlasti tuleb arvestada siinset ajalugu ja psühholoogilisi eripärasi. Eelnevalt loetletud intiimsuse kriteeriumeid ei saa üle võtta lihtsalt seetõttu, et need juba olemas on. Siinset kultuuriruumi tuleks vaadelda võimalikult vähe sellesse sekkuvalt ja distantsilt, mis eeldab vaatlejalt diskreetset ja väga elutervet pilk, et mitte ajada oma isiklikku armastuskogemust segamini ühiskonnas mustritena levivate tendentsidega.

Maailma Tervishoiu organisatsiooni (WHO) kehtestatud Euroopa seksuaalhariduse (holistilised) standardid kirjeldavad end sissejuhatuses andavat “lastele ja noortele tasakaalustatud ja teadmistel põhinevat korrektset teavet seksuaalsuse kõikide aspektide kohta ning samal ajal aitab neil arendada oskusi, et vastavalt sellele teabele käituda. See soodustab lugupidavate ja avatud hoiakute kujunemist ning aitab luua võrdõiguslikke ühiskondi”. 2011. aastal Tervisearengu Instituudi poolt läbiviidud uuringu raportis, mis kaardistas seksuaalhariduse hetkeseisu, mainitakse holistiliste meetodite kasutuselevõttu juba 2002. ja 2011. aasta õppekavades. Antud tingimused annavad lootust asjade sisulisele mõistmisele, ent sama raport viitab muuseas ka poliitilisele probleemile, mille lahendamatus juba otseselt pärsib ühiskonna sisulist arengut. Oleme aastakümneid elanud kõrvuti venelastega, aga pole ikka veel nii sõbraks saanud, et oleksime kultuuriliselt lõimunud. Siinkohal tulebki mängu küsimus armastuskultuurist. Kui inimeseks olemine on universaalne omadus geograafilisest asetusest olenemata, siis miks ei peaks seda olema ka armastus?

Armastuskultuur on füüsiliste ja vaimsete käitumismustrite kombestik, mis sisaldab endas emotsionaalse intellektuaalsuse põhitõdesid. Ma ei pea end moraaliapostliks, kes hakkaks praegu paika panema seda, mis on emotsionaalne intelligentsus, sest leian, et kõige määravamaks eeskujuks läheduskäitumisel on inimese perekond. Lapse esmane eeskuju on see, kes on talle kõige lähedasem: esimene kogemus lähedusest jääb normaalsuse etaloniks, millega mõõdetakse kõiki järgmisi kogemusi. Nimetamaks Eestit armastuskultuurituks, pean ma silmas teadvustamata lähedust ning intiimsuse, kui sotsiaalselt elementaarse vajaduse alahindamist. Eestlase vaenulik käitumine iseenda ja teiste suhtes on heaolu- ja turvatunde puudumise tagajärg, sest inimene, kes on õnnelik, ei oma põhjust enesehävituslikuks käitumiseks ega pea vajalikuks endale ega kellelegi teisele negatiivseid hinnanguid anda. Siinkohal tasuks ka meeles pidada erinevust kriitilise mõtlemise ja hindamise vahel: tõe adekvaatsus sõltub mitte ainult ratsionaalsest kalkulatsioonist, vaid ka emotsionaalsest stabiilsusest. Mõista lähedust laiemas plaanis tähendab eelkõige mõista iseennast.

Kultuuri küsimus

 Kas meie, inimesed eestlastena, oleks saanud anda endast rohkemat, et seksuaalhariduse raport[4] ei peaks kajastama venekeelsete koolide seksuaalhariduse puudujääke? Tsitaat raportist: “Vene õppekeelega koolide õpetajate võimalik ebakindlus SH sobivusest kooli on kooskõlas varasema uuringutulemusega, mille kohaselt Eesti naiste tervise uuringus 16–44aastaste vene emakeelega naiste hulgas oli eestlastega võrreldes kaks korda enam neid, kes polnud koolis SHd saanud (vastavalt 36% ja 18%).” Mu küsimus võib tunduda hüsteeriline, aga mu eesmärk on filosoofiliselt spetsiifiline: kas rahvuse idee on humaansusest suurem?
 “Hirmu objekti esimene tunnus on - olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa - need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut - ja ülendab ta vaenlaseks.” (Lotman, 2007:55) Me kohtleme endast nõrgemaid, antud juhul Eestis elavaid venelasi, just sedaviisi, nagu me saame hakkama iseenda nõrkustega inimestena, sest me oskame väljendada vaid seda, mida me oleme iseendast tundma õppinud. Aga kuidas juurutada inimlikku headust elanikkonnas, mis on üles kasvanud valetamise ja oma tunnete alla surumise vaimus?

Lotman jätkab: “Arhailistele ühiskondadele ja nende kultuslikele kujutelmadele on iseloomulik mõistete “võõras”, “võõramaallane”, ja “üleloomulik kuri alge” samastamine.” Me elame 21. sajandi Euroopas, ja olgugi, et idas, siis kas see aegruum ütleb midagi rohkemat meie emotsionaalsest intelligentsusest, kui meedia paista laseb? Võib-olla oleks aeg tunnistada, et ainus kuri ja võõras üleloomulik alge oleme me endale ise.

“Evolutsionistid lähtuvad eeldusest, et see, milliseks on kujunenud ükskõik, milline praegu eksisteeriv loom, on kokkuvõttes seotud sellega, mida tegid tema eellased selleks, et ellu jääda ja paljuneda.” (Kenrick, Trost, Sundie, 2008:60) See et me ei oska kultuurselt teineteisest hoolimist väljendada, ei tähenda, et armastust olemas ei oleks või et me seda ei tunneks. Kultuur on olemas ka kultuurituses, sest ükskõik kus, kes või millal, aga elusolend teeb alati kõik selleks, et ellu jääda - ta kohaneb ja kujuneb vastavalt oludele. Ent ma ei usu, et elus olemine peaks olema kannatus, mida lahjendab ainult alkohol.
Tuleb tunnistada, et oleme ikka veel sotsialistlikust süsteemist üleminekueas. Riik, milles ma elan, on sama vana kui ma isegi, seega suudan end sellega samastada. Minu vanemad on Nõukogude Liidu produkt,  mu lapsepõlv on rahapesuköök ja olevik on täis küsimusi, millele keegi vastata ei oska. Usun, et kui piisavalt uudishimulik olla, siis leidub siin ilu, mida pole võimalik vihata.

Kirjandus

Eesti Seksuaaltervise Liit. 2015. Euroopa seksuaalhariduse standardid: standardid poliitikakujundajatele, haridus- ja tervishoiuasutustele ja teistele spetsialistidele
http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:243047
Kenrick, D. T., Trost, M. R., & Sundie, J. M. (2008). Soopsühholoogia. A. Eagly, A. Beall, R. Sternberg (toim.). Soorollid kui adaptsioonid. Tallinn: Külim, lk 65-91
Liivlaid, Hedi. 2011. Magistritöö. “Eesti täiskasvanud rahvastiku seksuaalkäitumine: Eesti terviseuuring 1996, 2006”. Tartu Ülikool, Tervishoiu Instituut
Lotman, Juri. 2007. “Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast” - Mihhail Lotman (toim.). Nõjajaht. Tallinn: Varrak, lk 50-55

Miller, Rowland S., Perlman, Daniel. 2009. “Intimate Relationships”. The Buildingblocks of Relationshops. Research Methods. New York: McGraw-Hill, Higher Education, lk 1-69
Tervise Arengu Instituudi uuring seksuaalhariduse hetkeseisust õpetamisel.  2011. Seksuaalhariduse rakendamise väljakutsed ja probleemid koolis.
http://oppekava.innove.ee/seksuaalharidusest-koolis/

---

[1] ibid

[2]

                         “A trickle of historically important studies of children’s friendships (e.g., Moreno, 1934), courtship (e.g., Waller, 1937), and marriages and families (see Broderick, 1988) began in the 1930s, but relatively few relationship studies were done before World War II.” (Miller, Perlman 2009: 42)

[3] https://www.stat.ee/34268

[4] “Seksuaalhariduse rakendamise väljakutsed ja probleemid koolis”
http://oppekava.innove.ee/seksuaalharidusest-koolis/

veel intiimsusest meestega

"OLEME AINULT SÕBRAD"
"SA OLED MULLE VÄGA KALLIS, MA EI TAHA SIND KAOTADA"
"MEIE TUNDED LIHTSALT EI OLE VASTASTIKKUSED"

Kahtlustan, et tõde on kuskil seal, kus keegi kunagi mõelnudki pole: mees on inimene ja talle on lähedus täpselt sama suure laenguga nagu naisele. Aga see sitane patriarhaalsus kuskilt maadejaotamise meestelekirjutamise ajast edvistab tänapäeval oma fuckboyismis, mille kaudu naine on cosmo kaudu produkt, mida kõikesaavutanud mees ostab ja otsa paneb. FUCK THIS SHIT, mul on niii kõriauguni sellisest suhtumisest. Ma ei kavatsegi lasta sellisel pasal oma lähisuhetes eksisteerida. Ja ometi - seal ta on olnud, kõrvuti armukadeduse, saamahimu ja egoismiga.

Tuleb mõelda sellele, kui paljudeks osadeks on võimalik ennast jaotada. Kui paljuga inimene jagub nii et teda ka endale alles jääb? Kui suurte valuutadega me laveerimine? Panustan, et mida suuremad väärtused, seda kindlam peab olema käsi, mis neid liigutab.

MEESTE SUHTESTRATEEGIAD

Truudus on nagu religioon: sul kas on munn või ei ole. Mehed saavad seda vähem kontrollida, sest nad sünnivad munniga ja on pikk periood nende elus, kus see füüsiliselt surub vere neil peast peenisesse. See muudab ka nende psühholoogilist profiili. Fuckboyism on kaasasündinud, liiga kuri ei maksaks nendele sellepärast olla, aga kui see on ka kolmekümnendates ainuke turvaline intiimvahekorra vorm, siis on asi kriitiline. Siis ei ole end terve selle  keppimistejada peale naiseni kepitud, vaid ..ma-ei-anna-nime-misasjadega on sinnani tegeldud. Mina olen kõigest debiilik, kes on eluarmastust otsinud ja haletsusväärselt kaua aega sellele raisanud. Sest meestel on fuckboyism.
Nojah, see selleks.

Next level on relvitukstegev otsekohesus, millega peale lihtsaltkeppimisi, mis ilmselgelt varem või hiljem mehi endeidki ära tüütab, peale lennatakse. Kõlavad fraasid, nagu: "Tere, kas keppi ka saab?" või "Kas sa oled täna hea tüdruk olnud?" jms. Selliste tüüpidega on enamasti lõbus ja tuleb isegi ette jadamisi väljaskäimisi. Kui kõik juba hästi läheb, siis hakkab mingil ajal kuskilt hakkima. Noh et aega ei ole või midagi sellist. Mehel hakkavad kujunema tunded ja kuna need taanduvad alati võrldusesse emaga (türa üldse ära üritagi siinkohal vaielda, sa sündisid oma ema seest, lähemale ei ole võimalik ühelegi inimesele saada!), siis avaneb probleemidejada, millega mees mitte midagi peale ei oska hakata. Mitte mingit seost ei ole, mille järgi liikudes turvaline oleks. Julgemad ja targemad ei anna alla, aga põevad vahelduva eduga edasi. No ja naised põevad ka suhte aluguses - kõik tahavad seda täiuslikkust ju ometi säilitada. Kusjuures tähelepanuväärne tõsiasi on ka see, et naised kaa kasutavad mehi ära - samamoodi nii seksi, kui kõikide muude asjade pärast. Mehed saavad ja enamasti kasutavad naisi ära ainult seksiks - sest kõige muuga saab ju naine isegi hakkama (võib vabalt vaielda siinkohal, aga kalduvus on selline). Aga kui vähe räägitakse naistepoolsest vägivallast meeste suhtes. See on täiesti reaalne. Ja ühelegi mehele pole omane rääkida oma nõrkusest või ebaõiglusest iseenda suhtes, sest mehelikkuse atribuut on ego/tugevus. Arusaadavalt õudne on selle kõrval vaadata südamlikkuse ja emaduslikkusega pärjatud naist, kes kasutab kogu oma tööriistapagasit mehe nõrgestamiseks, kellele pole omane nõrkust tunnistada. Kõige jälgim ja alatum asi üldse.

Temperamente on küll erinevaid, aga üldiselt mehed ei oska oma tundeid väljendada - neile pole see evolutsiooniliselt nii oluline olnud, sest neil on olnud teised eesmärgid. Nende lähenemine on ratsionaalne: nad otsivad midagi, mida teha, et naisel oleks parem. Sellises intellektuaalses käigus on sees kogu romantika, mida nad tunnevad. Postsovietlik mudel sobib siinkohal kapitalistlikusse romantikasse nagu valatult: defitsiidist, kusjuures nii materiaalsest kui emotsionaalsest, otse kaubanduskeskusesse - kõik maailma valikud ja emotsioonid! Küta aint plekki peale. Saad nüüd aru, miks seis nii nukker on, eks.
Kõige traagilisemas seisus on.. kõik mehed, aga minu kokkupuuted on rohkem seotud 1980+ sündinud tüüpidega, enamasti 1980-1985 - need kellest osadel on juba ka laps, mis teeb olukorra kõrgendatult haavatavaks. Defitsiidikuma on veel lapsepõlve mustris ilusti sees, isafiguuridega Nõukogude Eestis.. hmm, ükskõik mis ala mees olid, ikka pandi kõvasti tinunni ka. Ja ma küll ei tahaks olla selle mehe kingades, kes saab lapse, teadmata ...
_____________

See oli mul poolik postitus, kükitas siin juba paar nädalat. Saate tegin ka vahepeal, aga see kellegini ei jõua. Praeguseks hetkeks olen lõhkunud nii mõnegi sotsiaalse ideaali ja arusaamise südamlikkuse moraalsetest alustaladest. Ainult maal elamine suudaks mind sellisest sitast tegelikult puhtana hoida, aga mida mina teen? Istun Tallinnas ja nutan. Ja peale selle, et nutmine on täiesti okei tegevus - see on ju ometigi oma tunnete väljendamine, samamoodi, nagu ebaõnnestumine on palju parem õppetund kui pidev võitmine, peale selle olen ma tropp ja ei lähe maale. Isegi ei helistanud eile vanaemale, kuigi oli vabariigi aastapäev. Alles ma sain eelmisest nõrkusest üle ja täna on jälle.
Liiga palju üksindust. Ja see on veel kõige valusam üksindus, kui olla linnas, mis on tihedalt inimesi täis, aga ühist keelt ei ole. Samahästi võiksin ma ka ju maal elada. Oleksin puhtam. Sama hull, aga ikkagi puhtam.

Mu probleem on sama, mis alati: ma võtan inimesi sellise tõsidusega, millega nad pole harjunud et neid võetakse. Ja siis olen ma mõne oma sõbranna mehega kolmiksuhtes aint selleläbi, et ma lihtsalt kogu aeg kuulen nende armueluprobleeme. Või näen inimesele otsa vaadates ära, et ta tahab mu käest midagi saada. Pardon, ma ei valinud seda omadust. Muidugi kulmineerub see sellega, et ma ei tule toast eriti välja, sest ma tahan end tervena tunda.
Tung loodusesse minna on samasugune, aga kõik minemise korrad on luhtunud. Linnaäärde sõidab ühistranspordiga vähemalt 45 min. Vahepeal ma väsin selle ajaga lihtsalt ära.

Aga nõrkuse tagamaade allegooriad lapsepõlve lähedusseostega: kui mu ema linnast ära läks ja ma imik olin, siis olla jäänud ma palavikku. Hingeline ja füüsiline ühendus on seotud. Eriti seotud lähedaste ja armastajate puhul.
No comments needed.

Ja ilmselt olen enda jaoks ka mõistetavaks teinud seksi tegeliku tähenduse. See ongi sama loogiline nagu lapse lähedus oma emaga. Ilma intiimsust tundmata ei saa ma mingi intiimteadlane olla. Teooria jääb katkiseks ilma praktikata. Ja probleem on aint selles, et mehed situvad end täis.
Nüüd mul ei ole muud teha, kui sellest esse kirjutada, et miks nad end täis situvad. Jõle tüütu, aga tõestab veel kord fakti, et mul ei ole aega lapsi saada - kes selle kurdi mehe hinge muidu ära päästaks siis. Fakk nahhui kõik peab ikka ise ära tegema!!!!!!!!!!! SITARATTAD!!!!!

järgmine saade on meeste eri

Olen praegu haige, pool päeva on iiveldanud. Alguses mõtsin, et äkki see on sellest, et lakkusin salatitopsi põhjas käinud pesemata sõrme, aga vaevalt. Mul läks hoopis armumine üle - ja iiveldus pole mitte midagi muud kui viimaste kehakeemia molekulide vastureaktsioon, mis tahab öelda: ärka üles, loll lits. Jälle jäin ennast uskuma ega adunud reaalsust.

Et siis igavikuline armastus, jah.
Ma ei ole muide usku kaotanud. Nii lihte see nüüd ka ei ole. Ma ei ole oma armastuskultuuriteooriat üles ehitanud ainult ühe mehe, vaid terve elu kogetud armastussuhete peale. A noh, kirss tordil on ikka kirss tordil. Nagu ka kassiokse on ikka kassiokse, jne. Kui seda nüüd siitotsast vaadata, et kui kõik armumised oleksid lambad, ja ma olen nad lõpuks ometi ühe aia taha saanud ning ise sellest aiast välja astunud, siis - nad on kõik lihtsalt lambad ju. Ja armumine on tegelt äärmiselt energiatimev  tegevus. See on see, millest mul tagantjärele palavikuline nõrkus on, see on füüsiline reaktsioon algusest peale. Paradoks on muidugi selles, et me ei saa armumist valida. Küll aga lõpetab rida ebaloogilisi argumente ja käitumisviise selle varem või hiljem ära. Tunnen et olen saavutanud südamemurdumises sellise profesionaalsuse, et olen kompetentne oma kogemustest kirjutama, rääkima, õpetama igal võimalikul tasandil. Ja mis muud mul üldse üle jääkski? Midagi peab ju tegema.

TRUUDUSE PARADOKS

Mees arvab, et ta hoiab munniga naist enda lõa otsas, isegi kui annab vabaduse mitte olla truu. See tähendab: nihilism. Silmaotsast on armukade, kui naine joob teiste meestega õlut. Armastuskirjadele ei vasta, armastusse ei usu, pisarate peale ütleb: mina ei ole süüdi, vabastab kohustusest nii iseenda kui nutja - ainus selgitus: idiootsus.
Kõige tugevamad sidemed on nende armastajate vahel, keda ühendavad kattuvad õilsad väärtused. Õilsus on siinkohal kõige adekvaatsemalt kirjeldav omadussõna, sest tegu on vaimsete väärtustega, mida tunneb ära hing, mitte mõistus ega emotsioon. Tõelised voorused on seespidised, need moodustavad loogika, millele hing - seega ei keha ega mõistus - ei saa vastu töötada. Mehe argument on: truudus pole oluline ega moodusta terviklikkust usaldusväärsuses. MISIGANES need põhjused selle taga on (hingede eelmiste eluteede rännakumetoodika on mul alles tulevikuprojekt), aga common sense näeb siin kohe errorit: türa sa mu peale armukade siis oled nagu väike poiss, kes oma emast ilma on jäänud? Ise ei julge minuga samasse ruumigi kahekesti jääda. Mees on (endale) valetamises sama vilunud kui mina südamemurdumistes. Meie vahe on selles, et mina ei ole enda valu kunagi ära peitnud, ma olen lasknud sel end hävitada, sellele otsa vaadanud ja hirmust lahti saanud. Ja seda enam näen ma meest läbi - läbi ja lõhki.

Minu eelis on selles, et ma ei pea valetama, sest mul pole selleks ühtegi põhjust. Vale on samasugune illusioon nagu kunst - seda võib teha meisterlikult, geniaalselt - nagu ma ei teaks, kuidas see käib! Luuletades valetan ma endale parema maailma, nagu Lady Gaga: teed pasast midagi ilusat, et selle eluga hakkama saada. Aga no kedagi ei saa keelata oma sita sees istumise soovist.