reede, 19. juuni 2015

lajatamine ja muud vajadused

Olen peale kahtteist aastat kirjutamist saanud oma esimesed ametlikud halvad arvutused, mis on ilmunud Vikerkaares ja Loomingus. Ma ei tea, kas see on nüüd enesekaitse, mida ma hakkan tegema või on see lihtsalt seedeprotsess (tulin just sapipõie operatsioonilt, nii et midagi pritsida mul pole).

Esiteks ei saa ma üldse aru mingist kirjanduslikust mastaaplikusest. Ma olen väga vähe raamatuid lugenud ja sellepärast on peale esimese raamatu ilmumist kohe tundunud väga jabur, kui mind kellegagi võrreldakse. Et näe see siin nagu see seal. Olgu, need on mingid allegooriad, mida inimesed loovad, et end turvaliselt tunda. Minu peas, st minu ebareaalses unistustemaailmas, kus mu lood ehk fantaasia elab, on see kõik kohatu ja isegi jabur, sest ma ei tunne inimesi, kellega mind võrreldakse. Aga samas, ma saan aru, miks seda tehakse. See on umbes sama teema, et kui ma kellegagi tutvun ja ta näojooned mulle kedagi minevikust meenutavad, siis ma ka mainin seda omale uuele tuttavale. Alati on tegelikult võimalus, et võib täppi minna ja teineteist meenutavad inimesed ka teavad teineteist. Sellega jõuab esimese teemani, mida ma oma põhiolemuses kogu aeg määratleda üritan: teineteise ja enese hoidmine.

Mida rohkem ma nende arvustuste foonil oma tegemisi seedin, seda enam hakkan isegi uskuma, et viimane raamat läkski aia taha. See käsikiri tekkis pika ja veidra aja kestel. Usun, et mu loomingus on see kindlalt üleminekuaega märgistav, sest ma ei tunne end enam selle puuraidurina, kes ma provintsiluules olin. Ma ei saa kirjandusteadlastelt ju oodata, et nad tunneksid psühholoogiat, aga mind ei saa mõista lihtsalt kirjandusliku paradigma raamides. Sest inimene ei ole paradigma, vaid elusolend. Iga tema liigutus on märgistus tema olemusest ja tema jälgimine on tema muutumise loo lugemine. Seega saaksin siin ära mainida ka oma uinunud vastutuse tagamaad. Seda käsikirja, selle kogumiku mõtte algusest peale, saatis üks paras needus. Ja ehk tõesti oli ajend selleks vale, aga samas on see ajend alati sama olnud: vabaneda läbielatust.
Ega ma pole kunagi väga millestki muust, kui kirjutamise protsessist aru saanud. Ma tean ainult seda, et see on minu jaoks kõige loogilisem olemise vorm. Kui ma ei kirjuta, siis ma kogun. Selline elu - kõik söövad ja situvad, aga kõigi söök ja sitt on erinev. Aga samas ikkagi söök ja sitt, eks. Ja toimetaja on omamoodi selle skulptuursittumise, ehk luule, korrapidaja. Seda toimetamist võib kokkuvõtvalt seletada paari faktiga: esimesse toimetajasse armusin ära ja sain mingisuguse närvivapustuse, sest maailm ei tundu pärast seda enam sama olevat, aga ei toimetamisest ega suhtest tulnud midagi välja, sest a) ma olin narkotsüklis ja b) sellele järgnes raske depressioon, mille üheks sümptomiks on ebaadekvaatne mõtlemine. Nendel teemadel muide valmib mu esimene proosajuttude kogumik, nii et katsu mitte mingit seisukohta võtta. Üldiselt oskan ma kogu puhul paika panna esimesed ja viimased kaks luuletust ja kuna see protsess, mil ta valmis oli, aga toimetamist ootas, oli nii pikk, läks asi mu enda jaoks igas plaanis nii hapuks, et lõpuks olin ma lihtsalt meeleheitel. Ja no teadagi värk, et kui meeleheitest hakkab midagi tegema, siis läheb käest ära. Ma ei suutnud seda ise enam absoluutselt lugeda. See et ma üldse viimases raamatus rahu leian, on suur edasiminek soovist end ära tappa. Aga see ei ole usutav, sest see on liiga keeruline? Indrek Hirve fänn? Korterilaen? - Mida vittu? Vähem ettekujutlusi, palun. Ja mis tähendab "elada kirjanduselu kiirlaenuga" - kas see ei kõla veits nagu mingi armukade naabrimutt, kes rahvakunstniku tiitlist ilma jäi? Ei ole vaja minu peal oma sotsiaalset ängi välja elada, aitäh. Ma saan ise ka aru kui painav on tinti nikkuda, sest muudmoodi elada ei oska.

Inimesed vist arvavad ikka, et kui meil on sõna, siis saab sellega kõike lahti seletada. Anda vihjeid maailmatajumisele on hoopis muu, kui raiuda see maailm puust ja punaseks. See on tundlikkuse võime, empaatia küsimus, kuidas minu loodud reaalsusest aru saada. Ka see, kuidas ma esimeses ja teises elu väljendasin, oli minu loodud reaalsus, aga et see kasutas väga lihtlabast märgisüsteemi, millega paljd samastuda said, siis oli see normaalne pophitt. Mõnus meeldejääv meloodia. Aga ma ei kirjutanud end Kirjades teadlikult "huvitavamaks" kui ma olen, sest valetamine on mulle võõras. Ma eeldaks inimeselt, kes on tõesti mu tulihingeline fänn, et ta nii elementaarset asja mu juures mõistaks. Ent mis teha, inimesed vajavad turvatunnet. Äkki Spice Girlsil tuleb "Spice World" uuesti välja?

Ma ei ole Spice Girls. Ma olen Triin Tasuja. Harju ära, et sa ei saagi kunagi minust aru.
Kui sa just ei taha.

neljapäev, 11. juuni 2015

sõprusest ja andestamisest

Olen tegelikult sama arg nagu mõni liiga spetsiifilise hoolega aretatud loom. Minus on suurepäraselt välja arenenud idealism, mis ei mahu oleviku reaalsusesse. Ja ma ei usalda inimesi. Pole vist kunagi usaldanud, aga mitte kunagi pole seda osanud tunnistada ning seetõttu olen naiivselt uskunud kõike. Kõiki. Aga kust läheb piir usaldamise ja usu vahelt? Piisab üksikutest "truudusemurdmistest" et mu hingesüsteemil luid murda. Sinna alla kuuluvad mulle suunatud paranoilisus, provokatsioonid, manipuleerimine ja alusetud süüdistused. Kui mind piisavalt kaua halvustada, siis ma hakkangi end halvaks pidama. See kehtib inimloomuse suhtes üldiselt.
Ja praegu, kus ma kõike seda endale tunnistamas olen, et sellega leppida, olen ma veel eriti õrn. See ette võetud andestamise protsess käib igapäevaselt. Mul hakkavad suvaliselt pisarad voolama. Iseeneseslik puhastumine, see ongi nutmise mõte. Ja üldse, ma peaksin hakkama nutmist reklaamima, mis mõttes kogu aeg peab kõik enda sees hoidma? Empaatia massidesse!

Kõige otsesem akt andestamise tähistamiseks on uue võimaluse andmine. Andestamine, mille hulgas on põhjalik, empaatiline mõistmine, on sõpruse baasväärtus. Usalduse ja reetmise õhukesel jääl tuleb alati jääda teineteise vastu ausaks nii, et kumbki osapool ei saaks teha egoistlikult valesi järeldusi tõlgendades toimunut ainult enese seisukohta arvestades. Püha on viivukene täis kahetsust ja andeksandi.
Keerulist on raske kanda. Aga rumalus on kerge, temaga on lihtne lõbutseda ja see ei pane mõtlema. Aeg kellegagi kohtumiseks võib olla samal ajal nii saatuslikult vale ja õige korraga. Ja tõesti - mida toorem kõik on, seda ausam ja vahetum see on. Paistab täpselt samamoodi nagu on.

Tänane päevauinak oli väga sümboolne: nägin, kuidas Keiti esitas laval "minu" luuletusi. Ma olin ise ka seal, aga ei leidnud õigeks ajaks õiget kausta arvutis ja ma ei saandki päris täpselt aru, miks tema minu tekste pidi ette lugema. Igatahes sattusid talle hoopis mingi inimese luuletused, kes mulle neid selleks saatnud oli, et ma neid loeks. Mu enda tekste selles arvutis üldse polnud. Aga Keiti luges väga ilmekalt ja soravalt suurele hulgale inimestele. Ärkasin ikkagi tundega, nagu oleksin painajat näinud. Ja omamoodi kogu see värk mind painab ka. Ilmselt põhiosas mu viimase avastusega usaldamatusest. Ma olen sügaval sisimas ikkagi fucking kabuhirmus selle ees, et mind ei mõisteta.
Ja täna hommikul oli unes maailmasõda, ma põgenesin raudteede peal venelaste eest metsa. Ja enne seda olin kuskil peenel peol, kus kõik olid ilusti riides ja muusika ja ainult mina aimasin, et meid tahetakse seal ära tappa. Ma justkui nägin läbi teenindajate omavahelist žestikuleerimist, milles nad vahetasid infot gaasipommide kohta. Surmahirm! Väga jälk. Ilmselt on see tagasilainetus eilsest pereterapeudiga kohtumisest.

Panen juba enamuses rõhku väljendamaks oma tundemaastike läbi emotsionaalse tegevuskava otseselt lugudekirjutamisse. Tundub, et hakkan lõpuks pihta saama. Esimene neist novellidest peaks ilmuma septembri Loomingus.