Sügisdepressiooni vältimise taktikaid

Esiteks - mingi inspiratsioon tuleb leida. Too bad et ma praegu armunud pole (sest ma ei tea enam, mis see tähendab) aga see töötab päris hästi.. ..kaasa sellele, et ma lihtsalt naeratan tundide viisi ja ei tee mitte faking midagi? No väga tore, et seda pole. Nüüd tahaks aint ..ee, nuusutada tahaks. Mul on nina nii kinni.

Ühesõnaga MINA NÄITEKS praegu motiveerin oma melodramaatika lahkumist sellega, et okei mul on probleem, aga selleks on pandimajad. Ja selleks, et minna ja anda kogu oma kingitud kuld panti ja muuseas viia ka kolme euro eest taarat ära (haa, igas kommuunis on taarapank), selle motivatsiooniks panin Би-2 diskograafia tõmbama. Nüüd on mul piisavalt aega, et oma eneseusk paika peksta ja nälg hakkab ka jälle tunda andma. 

Ükspäev üks ilus bändipoiss, kellega me reedel viina jõime - ah mingi tõeline romantik! - saatis mulle reaalsuskonflikti postituse peale sellise teema: http://zelands.com/e_book1.htm ehk REALITY TRANSURFING. Ja ma ei jõud palju lugeda, aga märksõnad nagu reaalsuse arhitektuuriloome ajavad mind piisavalt käima küll. Mul on vaja oma energia õigesse kanalisse saada, for the love of life, sest muidu ma muutun nii destroyks jälle. Siin  üks iidol: Barbarella.

Love!

Teiseks - miks keskendumine ära kaob ja kuidas seda säilitada. Fookusenihe. Enese mitte piisavalt tõsiselt võtmine. Selleks, järjekordselt, et mul midagi kohale jõuaks, peavad olukorrad olema ekstreemsed.  Inimesel on reaalselt valik, mida ta tahab mingis olukorras tunda. Põhjused sellest, miks mingi tunne teiste seast esile kerkib on kogu emotsioonidetulva põhi. Sinna põhja, TO THE SOURCE tuleb sukelduda. Ma praegu kohe kirjutan vist Kirjanike Liitu. Kääru ütles, et mind võetakse tõsiselt kirjanduses. KES NEED VEEL ON? Ma vaevu suudan ise end tõsiselt võtta, kui mul mingi emotsionaalne periood on. Nagu praegu. Eriti praegu. 

Eile korraldasin erinevaid traagikastseene Talile. Ma loodan nii väga, et see ei lähe käest ära. Et ma ei hakkaks kogemata jälle provotseerima, et tähelepanu saada. Ma pean õppima oma pasaga toime tulema. Pean kogu toimuva peatükkideks vormistama. Praegu on peategelane dostojevskilikus pandimajja minemise olukorras, kus läheb rahaks vanemate pühendusgraveeringuga sõrmus (millele on märgitud vale sünnikuupäev kusjuures.. armastus, jah..) jms perekondlikult minuni rännanud kuldesemed. Kõrvarõngaid ei leia praegu üles. 

(Jaa! mul oleks võimalus jälle saba jalgevahel isa juurde koristama minna, aga kui ma sinna niikuinii minema pean, sest ma olen juba võlgu, siis ma ei saa minna ausa näoga, et "koristan ühe koha kolm korda ära, siis saan rohkem raha")

Neelan alla. Saan hakkama. Üldse ei tahaks enam toastki välja minna, aga see värk ei tohi korduda. Kõik läheb perse ära kui ma siia kinni jään praegu. Peaks näo ära meikima, et veits parem hakkaks. 

üleolemise manifest? jumal aita

Nüüd ma olen ära tundnud kogu emotsioonide spektri. Mul läheb süda pahaks, kui selle peale mõtlema hakkan, MIDA KÕIKE ma tundnud olen. Aah, mu keha tahab puhastuda vanast energiast, pole ka mingi ime, et oksendama ajab.

Mul on vist meesteobsessioon. Ma ei tea isegi, misasja ma otsin neist, täiuslikku vastandit iseendale? Halloo, mis toimub üldse? Miks ma hoian neid pilte ja kirjasid alles? Muud pole teha või.

Ma olen Triin Tasuja  - as I present it to the world. Tegelt ei ole mind olemas, aga las nad vaatavad ja õpivad, kuidas olemas olla. Ilma hinnaalanduseta! Kui ma tagaigatsen kedagi, keda olemas pole, siis ma ju  j ä l l e  teen hinnaalandust. Aga see, mis oli - türa keda huvitab, nüüd  o n  midagi muud!

Tahaks endale molli anda. Ja samas tahaks küllastuda, et saaks vabaneda. See on see loll õppimisviis, et midagi mõista - selleks pean selle enda jaoks välistama või omastama kui tuttava. Aga milles on praegune keiss? Mõlemas. 

Ma olen kaks päeva kodus haige olnud ja näed siis, kuhu see välja jõuab. Ma ei tohigi üldse üksi jääda, hakkan mingeid lollusi ette kujutama omale. Homme tahaks Tallinna sõita ja mingi korraliku sahmaka võõrast verd sisse imema. 

hoian hinge kinni

Sain lõpuks viimase luulekogu esimese küljenduse kätte ja ma tunnen, kuidas selle asja energia on ammu minu juurest minema tõmmanud. Nii pohhui, laske kasvõi kirjavigadega välja, türa ma sellega veel tegelema pean? Aga seda ei ole kellelegi öelda. Eelmise raamatuga oli sama lugu. Võimatu on välismaailma enda hingeeluga sünkrooni saada. Sellepärast ma tahaksingi "reaalsest" maailmast kaduda. Enamus energiat läheb oma olemise defineerimisele, sest nii paljud lihtsalt ei saa pihta. Ja seda enam, et nüüd, kus ma ei lae end üldse nii palju emotsioonidega, kui vanasti, poogivad rumalamad ise mu jutule külge midagi, mida mina sinna üldse mõelnud pole. Muidugi ma ei eita oma teatavat üleolekut mingite situatsioode ja inimeste suhtes, aga ma ei võta seda isiklikult - ma lihtsalt irvitan. Irvitan selle üle, mida ma tõsiselt ei suuda võtta. Aga oi kuidas inimestele meeldib solvuda!

No tõmbame ikka sae käima ja hakkame täiega üksteisele kaikaid kodaratesse loopima, pori näkku, kusi sussi, kaka püksi jne. Milleks? Raisata oma aega kellegi vihkamisele selle asemel, et üritada välja selgitada, mida inimene mõtles, selle asemel, et olla nii kuradi solvatud sellest KUIDAS ta seda tegi. Iga emotsioon on peegeldus millelegi eelnevale. See et tõlgedaja ei hooma konteksti vastavalt reageerijale on tema kuradi oma probleem. 

god damn problem

Elamine valmistab üldse päris palju ebamugavusi viimasel ajal. Alustades faktist, et ma nihlistist lubatud raha ei saanud, millele järgnes riba(!)radapidi võlgadesse sattumine, kolimine, veel võlgu ja veel probleeme, kuidas sellest kõigest välja tulla. Mis näiteks nüüd on kulmineerunud kroonilise seenhaigusega. Sügis tuleb ja paneb jälle kohe mu ellujäämisinstinkti proovile. Ja see on ka hämmastav, kuidas ma lasen suvel end läbi põletada.
 Mis mind siiski kõige rohkem hirmutab ja tüütab on lähedaste inimeste reaktsioonid. Pole suutnud emale siiani tunnistada, et Tolstoist ära kolisin, sest ma ei tunne ise selle suhtes ühtki emotsiooni. Olen leppinud oma liikuvusvajaduse ja -paratamatusega, aga emad armastavad ju muretseda. Nagu - kas selleks saadaksegi lapsi, et neid armastada muretsedes või? Ole ikka, selle hullumeelse elu juures tasub iga päeva tähistada, et ma veel üldse elus olen. 10 korda oleks pidanud juba surnud olema. Aga no ju siis on ikka vaja, eks.

Milleks siis muretseda?

Ebamugav on lihtsalt, räigelt plekki oleks vaja. Kandideerisin Tartu Kunstimuuseumisse. Oleks nagu normaalne. Kuklas tuikab ka Hertta soovitus kuskilt Tallinn Fashionweeki pass välja kaubelda, et reportaaži teha. Tänase kavatsen veel teki all hoida end, magada, turtsuda ja pärast siis nii rahuliku südamega kui võimalik emale külla minna. Süüa pole ka mitte midagi, eile ostsin viimase raha eest ja paha tuju peletamiseks šokolaadi Mesikäpp. Viimased tükid jätsin Talile. Ja selle tüübi idealismist lähtuvalt:

Iroonilisem kombel helistati mulle eile mingist kindlustusest ja küsiti, kas sooviksin oma vara kaitsta. Ma ütlesin, et mu ainuke vara on võlad ja sellele ma peale ei saa maksta, sest no üldse plekki pole. Ma ei tea, miks, aga ma olin kuidagi meelitatud ja viitasin neile oma viimase töö maksmata jätmisele. Et lubadus on fikseeritud ja mul on see postkastis olemas, aga nagu pikemalt midagi konkreetset teada ei saanud, kuidas panna mingeid seadusi enda kasuks tööle. Tekitab palju küsimusi endas ka: kui ma muidu võimu suhtes pigem pessimistlik olen, siis kas mul on nüüd õigus hakata midagi välja nõudma? Samas nagu nahui sa siis lased üle mind. Mul plekki pole ja aega on ka sitaks, sest ilma maksmata ma ei tee tööd. (Käi vittu raisk tõmban praaegu jälle sae käima, ah!) Kui me pole muudmoodi kokku leppinud, muidugi.

OK. Mida mul on plaanis kirjutada ja teha? Panen kirja, et mul oleks hästi häbi taganeda. (Tra ma üldse tehtud ei saa mida ma kogu aeg teha tahan??)
1. Kaur Kenderi/Taavi Eelmaa raamatu arvustus

2. Esseekonkurss

3. Teksatagide kollektsioon - tikkimine ja maalimine

4. Kirjandusüritused

5. Võlad maksta - kirjutada nii kaua kuni kuskil tuleb mingi raha. Ja vist ikka otsida tööd ka. 

6. Madeliniga tutvumine.
7. Lugemine

8. Seda asja siin kirjutada tuleb ka kõvasti. Lihtsalt kirjutada, mis torust tuleb, et see minek uuesti käe alla saada. Ma tunnen, kuidas uus hooaeg tuletab mulle mu vana olemust meelde - karge, üksik ja ülemõelnud (kuni selleni, et kujutan endale ette tundeid, mis on puhas fantaasia) - ühesõnaga selline terav ja ohtlik aeg. Süüa tahaks!

telgitagused

MIHKEL KAEVATS

Pealkirjata, 2012

Inimene elab lõbu pärast, selleks,

et magada naisega,

et süüa palaval päeval jäätist.

               Isaak Babel

"Ainult seda ma mäletan:

et olen elanud.

Et olen söönud, lugenud

ja maganud naisega, unustades muu.

Et olen armastanud ja

unustanud armastada,

et olen teinud armastusest

oma maailmanägemise ja

selles pettunud;

et olen kartnud maailma

ja veel rohkem kartnud iseenda hirmu,

et olen lömitanud

ja lömitamist südamest jälestanud,

et olen teinud narkootikume,

et leida midagi, midagi muud,

kuskilt vaimu allhoovustest,

mis varjule jäi varem

(sest ma ei vaadanud)

poes, sünnipäevadel, tolgendades —

midagi, mida

nüüd leian ükskõik millest,

kui tõmmata vaimu kõhulihased

pingule,

lasta minna ja vaadata.

Et olen põlanud lõbujanu,

sest see muudab maailma

vaesemaks, kui ta on, ja

lõbutsenud hullunult,

raevunult, erutunult.

Et olen käitunud

nagu nõrguke,

jõhkard ja tuulepea,

kes peidab oma solvumised

puhtuse-, aususe- ja pühaduse-

demonstratsioonide taha,

oma väsimuse

konstateeringute taha —

oma energia ja seksuaalsuse

olen rüütanud aga kangelaslikkuse

ja mehelikkuse rüüsse,

kummardades enda loodud

konstruktsioone ja orgasme.

Et ainuke filosoof,

kellest ma kunagi

tõeliselt vaimustuses

olen olnud, on Cioran,

kes õigupoolest ei ütle midagi,

ei ütle muud, kui et

sõnadel ja vastandustel

ei ole selles milleski, mida

kõik inimesed jälitavad,

kas või seda eitades või

parodiseerides, suurt tähtsust:

nad tuleb püüda, ellu äratada

ja unustada, et alles jääks

ainult tunne, kiindumus

lähendava teo,

sünni ja lagunemise vastu.

Ainult seda ma mäletan,

et elu annab võimaluse elada,

see on suurim õpetus, mis tal

anda. Ja kõik asjad ta sees

on väga tühised muutujad

selles tohutus ja lihtsas arvutuses,

milles puulehed sahisevad tuules,

nagu Karlovas,

nõnda ka Calcuttas, milles

jõgi voolab ja ookean lainetab,

milles aeg aeglustub

väga suurtel kiirustel ja

hologrammiliselt ehitub üles

universum, mis

paisub võrreldamatult kiiremini, kui kandub

refleks elektromagnetiliste

impulssidena ühelt närvirakult teisele,

veel meeletumas multiversumis,

kus kuskil liigub meteoor või mardikas, kus kukub

kokku täht, illusioon,

mõni loll kohtuasi või diktatuur,

ning kus tärkab kevadel rohi, mis niitmata kasvab

peagi kesaks,

ja inimene ei saa sellest kõigest

eriti midagi aru.

Sellest arvutusest,

mida otsima või eitama jääb ta alati,

kas ta siis mõtleb sellele või ei,

kas ta siis annab sellele nimesid

või kannab selle maha kui

mõttetuse

igapäeva paratamatuina tunduvais tõmbetuultes,

kui tühjuse, millele põhjust ta ei leia,

kui ime, millega ta oskab mängida,

või kaotab ta pidevalt, tagajärjetult, kurnavalt,

seistes nagu horisondi ees, mis pagema jääbki,

või lukustab ta ahtasse klaustrofoobilisse ruumi

inimeste maailmas,

kus mõned annavad alla eneseks saamise teel

ja muutuvad lojusteks

ning mõned kannavad lihtsalt välja olemise ilu.

Ma vaatan päikest ja mõtlen, et see päev,

see soe, puhkus ja töö, saavutus

ja enesepettus, armastus ja luhtaminek, et see on

minu elu, mulle ei ole antud muud

kui see, ning kõige tähtsam on siin

mäletada, siseneda, unustada, mitte midagi teha,

armastada, luua, mõelda, seksida, rännata,

lõbutseda, igavleda, pettuda, tulla, nalja visata,

haiget saada, järeldusele jõuda, lobiseda, loobuda,

otsida, päevitada, jäätist süüa ja trummi taguda,

sest iga jumala hetk väärib

tähistamist, tegu ja tühisuse tunnistamist.

Ainult seda ma mäletan,

et olen elanud ja tahan elada."

Pidevalt on tunne, nagu tahaks läbida riitust, rituaali, puhastumist. Tahaks põletada sildu enda tagant. Ja kohati tahaks lausa kätte maksta - armastuse suuruse pärast. Mõnel hetkel jõuab armastus mulle isegi nii lähedale, et lämmatab mu - minu, Tule, lämmatab minu?! Muidugi saab see olla ainult Vesi, üks armas laulev Husky, kelle silmad on nii selged ja teravad.
Ja üks hobune kappab nii vapralt mu kõrval, laskmata mind eales norgu vajuda, iial liialt oma romantikasse ja sentimentaalsusesse kinni jääda, nagu mul see oma üksinduses aastakümneid tavaks on olnud. Inimesed, loomad, elemendid.. nad toovad mu ellu uut, et ma muutuksin, kasvaksin suuremaks, täidaksin oma potentsiaali. Muidugi olen ma kõigest sellest nii vaimustuses, et unustangi maise keele. Ma kirjutan tõesti veel vaid veidi, ainult nii kaua kui tõesti on vaja, et suunata oma looming millessegi, mis on suurem kui sõnad. See on jõudmine vaikivasse abisse, kus ma olen, et ravida, kus ma olen, et anda edasi kõrgemat õpetust, mis minule antakse.

Sa kindlasti arvad, et ma olen hull. Ka mu vanemad on selles enam-vähem kindlad, aga nad ei julge seda eales tunnistada. Eriti et nad ei loe seda, ei saa nad olla kindlad. Et jõuda nendeni, peab minust välja kasvama rahu Puu. Tervendav pihlakas. Kõikeandestav, kõigegaleppiv, kõikearmastav. Ja - kõikejagav.

kui palju inimesed mind vajavad
kui palju igatsetakse mind enda juurde
kuidas sina siis ei näe
kuidas sina siis ilma hakkama saad

sest mina ikka veel sind vajan
sest mina ikka veel igatsen
sest meenutan, mis olnuks
sest ei vastust oma kirjale ole saand

Ma ei kavatsegi oma armastust kellegi suhtes varjama hakata. Milleks? See on nii kuradi ilus, et kogu maailma peabki sellest teadma. Ja mida sügavam see on, seda õigustatum on selle märk. Ah et sina kardad oma maine pärast? Naljakas sõna selline - tunded on ühtlasi nii maised kui kosmilisedki. Aga seal üleval pole kellelgi nime ja pärast surma, kui sa oled hea poiss, tuled sa meiega sinna kaasa. Niiet ära muretse. Küll meie hoolitseme, et su nimi oleks ümbritsetud ilust, mis on sinu armastamine. Miks sa ainult nii palju vastu punnid?

 Muide praegu tegin avastuse: olen oma eluperioodis, mida kroonib narko ja seks. See kokku on võrratu eneseavastamine!

fotoreportaaž, tõlgenda ise, suvi, DIY, stiiliikoon