pühapäev, 20. september 2015

"Perekonna varjatud seadused"

Pereteraapia raamatud on vist mu uus lemmiklugemisvara. Hea vaheldus (ja täiendus) esoteerikale! Puudutab hinge väga otseselt. See on Tiiu Bolzmann:

"Oma vanemate armastuse tunnistamine on kõige olulisem tingmus, et võiksime armastada ennast ja teisi. Paljud otsivad armastust paarisuhtes ega leia seda just sel põhjusel - nad pole leidnud armastust ema ja isa vahel, mis on kõigi teiste armastuste vundament nind mis ei sõltu millestki, mis nende vahel hiljem juhtus."

"Kui keegi perest kannatab mõne mure- või süükoorma all, tajub laps seda ja püüab oma pereliiget aidata ning koorma enda peale võtta. Näiteks võib olla, et laps on hüperaktiivne ja vanemad on tema pärast mures. Kui selle sümptomi tausta uurida, siis võib ehk leida, et ta on mures oma ema pärast, kes on kaotanud varases lapsepõlves oma ema ja tunneb siiani sügavat kaotusvalu. Ema tegelkult tahab surma minna ja laps tahab teda hoida. Mõlemad käituvad sealjuures alateadlikult. Sellises muretundes laps ei saagi rahulikult istuda ja tundi jälgida."

"Vaid siis, kui lubame valul hinge sügavusse siseneda, võib see aja möödudes leevenema hakata. Kui valu jääb mingil põhjusel tundmata, muutub see kestvaks kannatuseks. Jääme pidama poolele teele, painavasse tundesse, mis küll ei valuta ülemäära, kuid saadab meid kogu elu."

pühapäev, 13. september 2015

elamise filosoofia

Täna on suurepärane aeg uuteks algusteks. Ja kuigi on väga riskantne lubada oma sõltuvustest vabanemistega aateliselt kelkida, siis on vähemalt üks asi küll, mida ma enam endale lubada ei taha, ja see on käitumine vallalise tüdrukuna. Ma ei saa ju eluilmaski kõigi eelmiste suhete õppetunde ära õpitud, kui ma pidevalt suhteid "peale" teen. Õnneks olin ma reedel rabavas vormis ja suutsin nii enesele kui teistelegi inimestele kainestavat tõtt öelda. Küsimus ei ole kunagi selles, millistes suhetes me oleme - me ei tea sellest hoolimata kunagi, millal on parasjagu viimane kord, kui me teineteist näeme. Ja selles pole isegi midagi kahetsusväärset. Alati peab lihtsalt toimuvast teadlik olema. Paratamatult toimub suurem teadvustatus siiski üksinduses - see on seltskond, milles seedib vaim tundeid ja kogemusi. Ja ainukene olemine on üksinduses küll vaid näilisus, sest kogu muu aja on täitnud ju ümbritsev, "nähtav" maailm. Ühes ruumis üksi olemine pole küll otseselt nähtamatuks muutumine, aga vähemnähtavaga kontakti loomine on see kindlasti. Mind huvitab üksindus mitte sellepärast, et see pole lihtne (minu jaoks on see ikka üks lihtsamaid asju), vaid et ma saaks aru, mida ma üldse tegelikult vajan. Kui mul on teist inimest enda kõrvale vaja, siis mis põhjusel?

Kas ma saan oodata kellegagi koos olemisel suuremat lihtsust, kui minus eneses üksinda leidub?
Kui ma ootan kedagi teist ennast tasakaalustama, siis kas see pole mitte märk sellest, et ma olen invaliid? Kas ma tõesti tahan kedagi selle sama märtri sündroomiga mind päästma, mis mul endalgi küljes tolgendab? Ei taha ma ühtegi neist variantidest. Aga miks ma siis arvan, et peaksin ilmtingimata mehele minema? Lihtsalt seepärast, et kaks on parem kui üks? Päriselt ka?

Ma kahtlustan, et siin on tegemist pigem kunstilise väljakutsega saatusele, sest jumalik armastus ilmutab end ainult siis, kui sa seda kõige vähem vajad ja ootad. Et ma olen viimase poole aasta jooksul aina avatum, mu energia on liikuvam, ma olen tervem ja uudishimulikum, olen ma siiski selle kõigega enesele natuke ohtlik. Minus on mingi surematu naiivsus, mis hakkab mind juba ära tüütama. Punkromantika duššinurka kusev lõpp on selle suurepärane illustratsioon. Kuidas ma seda ometi ette ei osanud näha? Olen sellest iseenda peale pahane, aga ju oli see millekski vajalik. Näiteks selleks, et ma kirjutaks paremaid luuletusi, neid luuletusi, mis on puudu. Siin tekib küsimus, kes keda hoorab - kas muusa kunstnikku või kunstnik muusat? Või ongi üldse tarvis igalt poolt õiglust otsida - energia liigub niikuinii tasakaalustamise pärast. Inimene on dünaamika tööriist. Ise on süüdi, et endast liiga palju mõtleb. Juhtub just see, mida me ette kujutame, et juhtub, ja mis see minu asi on, kui inimesed unistada ei oska. Igal on ainult tema ise, kes ette kujutada saab enda elu.

Ma tahan enesearmastust veelgi järgmisele tasandile viia ja ikka täiesti lõbutsema hakata, igal võimalikul momendil. Sest ma teen iseenda pärast. Sest ma olen ainult ühes momendis, mis on parim variant, mis mul kunagi olla saab.

teisipäev, 1. september 2015

blue eyes unchanged

Nüüd, kus üks epohh on lõppemas ja teine algab, tuleb tunnistada, et on ikka üks muster - see inimeste mõjutusväli, mis äratab mind just siis, kui ma otsustan kellegi unustada ja jätta. Vähemalt sellisel kujul, nagu ta enne olnud oli. Siis on kõik korraga selge. Miks ma sellist luulet kirjutama hakkasin? Kelle mõjuväljas ma end kümblesin? Ja miks?

Ma poleks ilmselt kunagi narkootikume proovinudki, kui ma oleksin olnud suhtes, mis oleks olnud huvitavam kui ma ise endale olin. Ja ilmselgelt selle pärast ma ka suhtes olla ei saanudki, sest mina olen olnud kõige tundmatum inimene, keda ma kohanud olen. Ja kuigi ma rääkisin talle kohe alguses, et mul on mehevalimisvõistlused, näis see teda justkui ehmatavat. Nagu ta ei oleks aru saanud, et ta on mu top1. Isegi mina oma rumalas peas sain aru, et ma ei tohi poisile, keda ma mõni nädal tundnud olen, öelda, et ma tahan temaga abielluda, seega tegin neid vihjeid. Ja pärast seksi rääkida oma abielulisi olmefantaasiaid - võiks ju aru saada küll. See oli siis esimene samm teise inimeseni. Aga ma ei teadnud toona siiski, miks ma seda tunnet tunnen. Ma teadsin lihtsalt, et aeg hakkab tulema.

Hiiel oligi nagu abielu. Aga polnud käepalumist, ettepanekut, tülisi. Draama olin mina. Tema oli intriig. Sest mul pole kunagi palju vaja olnud, et luua kogu maailm. Aga kui sul pole iseendaga kontakti, siis ei saa sa seda maailma tegelikult kellegagi jagada, sest sul pole midagi iseendalt anda. Ma otsisin ikka veel iseend, aga lõpuks juba järjest pinnapealsematest kihtidest, sest tõsiasjale, et ma aina enesest teadlikumaks muutusin, tõmbas ja tõmbab siiani mulle äärmiselt suurt meeste tähelepanu. Mingi aeg mu elust oli see loomulik hullumeelsus, et ma muudkui armusin. Lihtsalt armumise tiheduse sagenemine surus mind nurka ruumis, milles olid korraga kõik erinevad armumised, kõik need poisid, ja ma tegelikult ei tahtnud neid korraga ja pärast seda, ükshaaval, polnud keegi enam õige. See pidigi nii minema. Mihkel, vaeseke, oli tõrvatilk mu draamafilmil - peegeldus mu enesehävitustripis. Pole mingit kahtlust, mida aeg edasi, et tegu oli jumaliku vahendusega: peaingel päästis mind läbi oma maise vahendaja. Ju oli see teataval määral ka mingi tänutunne, mis mind nii kaua tema küljes hoidis. Aga et seal oli valu, on ju selge - see on minu inspiratsiooni allikas, see on kõigi selguste eeltingimus emotsionaalsel tasandil, sest ei saaks olla tähtsust, kui poleks sügavaid tundeid. Mõõn on ebamugav, aga turvaline koht. Sellega peab mu tulevane abikaasa tuttav olema.

Nüüd me enam samu vigu ei kavatse teha. Üks on härrasmees, kes päästab mu elu, aga teine punkrokkar, kes võtab mu süütuse. Kas ma tõesti uskusin, et minust võiks saada diplomaadi naine, kui ma ise olen alati hinges punkar? Kui ruttu ma maailmast tüdineks. Ma unustasin selle päästmise, mida ma nii väga vajasin, kütkes ära, kes ma ise tegelikult olen. See on ainult kontrastne näide mu tundlikkusest. Tundlikkusest, mis nii tihti võtab mõistuse.