Midagi kadus järsku ära. Mingid täiesti loogilised, aga veel uskumatud seosed ärkasid selle tagajärjel üles koos kurbusega, mis tekkis suhtemängude lõpetamisel. Katsun vaikselt minna.
Emal on väga tugev energiaväli, aga ta ei ole sellest liiga teadlik, sest muidu poleks ta teiste inimeste suhtes nii ebameeldiv. Mida eneseteadlikum inimene on, mida enam kontaktis oma tunnete spektrist, seda vähem ebamugav temaga on. Ta on äärmiselt nõudlik ja põhjalik - täielik kuninganna ja seepärast ilmselt ka mina, aga siin tulebki mängu isa. Ema oli tema elus enne mind seega on nende andmised ja võtmised nende vaheline liikumine, millesse mina ei pea puutuma. Okei. Ja sellest lähen ka edasi, et ma olin ju laps jne. Aga: see kolmnurk - mina, isa, ema - ei tööta. Mul selline tunne, nagu mind oleks tooli külge kinni seotud ja suu teibiga kinni pandud. See on passiiv-agressiivne nõuka vaim, mis on me kohal ja sisistab: laps räägib siis kui kanna pissib - ja see on jackpot väljendamaks isalt saadud temperamenti, mis on mässata vastu konventsioonidele. Mind surub ja seob just selliste pooluste koosviibimine, mis mus endas niigi olemas on: anda välja (mässu) ja nõuda (energiat).
Ilmselt olengi ma selle energia plahvatusest juhtunud, ja see on päris tugev seos neid omavahel ühendama. Aga kõrvalt on seda mul rõve vaadata.
Me istume nendel reedestel õhtusöökidel näiteks. Mul on mitu korda nii piinlik olnud, et ..See, kuidas ema teisi arvustab ja isa istub kõrval ja nõustub kõigega nagu mingi koer. Ja ma ootan kannatlikult mõnda argumenti, mis ei oleks hinnanguline või emotsionaalne - aga ei. Tolerantsuse maailmameistrivõistlused: ma olen täiesti vait. Muidugi võib ette kujutada mu nägu, aga ma olen selle kõrval tuppa peitnud (ma elan köögi taga). Praegu ma juba vaikselt hakkan seda enda, täiesti emotsioonitut argumenti, mis paneks halvastirääkija mõtlema sellele, mida ta just ütles.
Sest ma elan ainult missioonitundest.
Ja üks osa sellest on mõista, miks nemad, miks selline valik sündida nii. Kui ma olen kummagagi neist kahekesi, siis on okei. Mul on enam-vähem ükskõik kellega kahekesi okei (sest siis ma saan domineerida?) - sest ma saan süveneda. Või - mida on viimasel ajal aina enam ette tulnud! - täiesti vabalt võtta. Aga harutagem lahti ikkagi see, millele ma jälile jõudsin: armuke.
Et inimene, kellelt on elus midagi väga suurt röövitud, eriti lapseeas, ei saa sellest võib-olla terve eluaja jooksul üle, kompenseerib ta seda mõne nõudlusega. Näiteks tähelepanuga. Isa on ema niii ära hellitanud (pole siis ime, et mina mehi nutma panen), nad on teineteisest mingis mõttes nii segi - seal on kindlasti mingi sõltuvussuhte fenomen, aga ma mõtlen, et abielub ei püsikski muidu koos ju - et nad unustavad oma lapsed ära. Jätavad meid üksi koju, aga süüa pole. Raha ka mitte. Nagu hallooo! Ammu ei viitsi seda liiga hinge võtta, aga see on retsilt ebaviisakas. Ja kas selline pohui külge ei hakka? Täie pasaga hakkab. Õpin ju oma ala meistritelt.
Aga vot on romantika - päris siiralt mõtlen seda. Ma tahan ka, et mu mees plekiks vabsee kõik asjad mu elus kinni. Mu isa imeb isegi tolmu! Ja kui vaja peseb nõusid, aga pigem nõudepesumasin. "Kui sa ikkagi tahad seda täitesüsti, siis ma maksan kinni."
Noh ja siis mina seal kõrval olen rebel gettho printsess ja et mu elu on pask. Kui ema parasjagu pole, siis võib-olla midagi juhtub. I was born to be the other woman. Ja okei, ma saan aru, selliseid diivasid nagu mina ja ema korraga rahuldada on suht võimatu. Ma ei küsigi juba ammu mitte midagi, sest mul on kogu maailma mehed, kellega on päris palju rohkem ja vähem roppe tehinguid teha. Et kompenseerida oma teisejärgulisust.
Õnneks on mulle endale nüüd selge, et ma ei ole allahinnatud kaup, ent oma nõudluste kõrgeks ehitamine on olnud samuti mu elevanditorn. Intellektuaalsus on mulle varjupaik päris elu eest, issand, see tõesti on ehitanud müüri minu ja inimeste vahele selle valu pärast, mida lollus tekitab. AGA OMETI - intellektuaalsus ei pruugi tekitada valu ju vähem. Ma ei tohi olla kõrk, sest see on nii hõre jää ja varsti võin siis ju isegi libastuda ja mingit täiesti seosetut paska teistest kütma. Mida ma muidugi kindlasti oma hulluhoogudel ka teinud olen (vaene Mihkel), aga seda ei saa ma endale lubada. Sest ma tõesti rohkem siia planeedile sündida ei viitsi.
Ühesõnaga, see on lihtsalt üks järjekordne muster, mille ma üles tõmbasin selgitamaks, miks võivad kõik mu suhted kuidagi teisejärgulisuse maiguga olla. Rohkem või vähem. Sest armuke olen ma kindlasti väga palju olnud. Ja viimase romaani puhul tõstatas see minus suure mässu. Tunded võivad tõesti nii paljud tundmatud probleemid vallandada, et need uputavad armastuse puhtuse vaat et pea täiesti enda alla. Kahju, et nii on läinud.
Aga see viimane armuke, mitte romaan, temaga oli meil vastastikku sama asi vähemalt. Ei ole mingeid pettumusi või ootusi. Kõige ausam suhe vist üldse. Teisest küljest saan alles nüüd aru, et selle vindumine hoidis mind tagasi kõige eelneva mõistmisel - eriti sellel, et ma olen k õ i g e s t armuke. Kes kujutas ette, et on armastaja.
Ja nüüd mõtlen, et kas ma oskan üldse midagi muud olla. Sest see vibe on mu ümber nii kaua olnud, kuigi mina sest alati nii otseselt aru ei saanud, siis mehed küll said. Ma ei saa endalt küsimata jätta, milliseks suhteks ma üldse valmis olen - ilma illusioonideta - ja pean tunnistama, et ei tea. Esialgu tahaks jälle seda lähedust. Ma ei oska kaugemale mõelda kui lähedus.
Niikuinii langeb kõik ise kokku. Ja küll langeb. Mul on puhas lootus.
