Kui alustada algusest, tuleb vist ära mainida ka kõige algsemad põhjused, mis üldjoontes on minu meelest liiga ilmsed, ent mis märgisfääris tõenäoliselt võrdväärselt mõjuvad. Teema algab küsimusega: mis on välimuse juures kõige ilmsem? Kelle jaoks mis on määrav? Juba siin on tegelikult raske hierarhiat paika panna. Mina isiklikult vaatan üldpilti. Ja siis kingi. Üldiselt, kui nägu on juba lähedalt näha, eriti silmavaadet, ning on tähendatav sümpaatia (see pole ainult küsimus näo kui lihaliku esteetikaga, vaid mingi muu hoopis eetilisema äratuntavusega), siis vaatan kindlasti kingi. Kuidas sa end elust läbi kannad?
Ma kindlasti kaldun tõlgendustel hästi poeetiliseks, sest see on viimane, mis mulle täieliku vabaduse annab. Riided on funktsionaalsed, esteetilised, hädavajalikud, nii väljendusvahendid kui selle vastandid (kas selle jaoks on sõna?). Mul on tunne, et kui ma neid märke ei tõlgendaks, kasvõi oma välja mõeldud keeles oma välja mõeldud maailmas, siis minetaksin ma viimsegi oma loomingulisest mõtlemisvõimest. Selles suhtes hakkab mul juba teadlastest siiralt empaatiliselt kuidagi kahju. Sest ma olen nüüd proovimise sõiduvees, ma käin oma vasaku ajupoolkeraga trennis, olen oma pühaks kohuseks teinud temaga sõbraks saada ja ma olen juba tähendanud (ma ausalt loodan, et ilma mingi illusoorse kurbustundeta), et mul ei lähe enam nii kergesti kunstiliselt lappama, kui varem. Enne, kui ma ainult tunnete nimel ja pärast elasingi. Hästi õudne oleks, kui keegi Praegu selle peale ütleks, et "triinukene, see ongi suureks kasvamine". Ei saa olla nii kurb. Peab lihtsalt täiega tampi andma omale, et ei kaoks see piisk lollust, mis on kohustuslik komponent peadpööritavale kirele. Sellele, mis on lihalik ehk surelik ehk tõeline - reaalsus sellisena nagu see oma labasuses olema kipub. Ei saa eitada seda keskmist mõtlemist, mis meid ümbritsevate nõiaringide võrgustikke toidab, sest selle sees on ka mingi loogika ja mõtlemisest tingitud skemaatilisus. Teised KA mõtlevad, aga kuidas?
Kuna on võimatu läbi skännida kogu maailma inimesi nende hingeseisunditeni, siis tuleb omandada mingi muu seoste loomise mudel, kui inimeste usaldusväärsus üldisel tasandil kaheldava väärtuse all on. Ja mina olen väga väga skeptiline - igaks juhuks. Kas see tähendab, et ma olen pinnapealne inimene? Võib-olla. Hirmul inimene? Pigem küll. Aga ma jätan alati ühe variandi lahti. See on variant, kus välimus kaotab tähtsuse. Kaardistatud pind annab korraks võimaluse olla avastamata, sest ma ei leia, et mul oleks kunagi õigus olla profesionaalne paikapanija. Ma pigem ootan selle suu esimesi sõnu, mida ma kunagi kuulnud pole, ja sealt avaneb veel miljonimärgiline kompnentidejada, mille analüüs toimub hoopis teisel intuitiivsel tasandil. Ei tasuks ka unustada, et mu nõudmised inimeste mõttekombekusele on kõvasti üle keskmise ja seega ei saaks minu arvamusavaldusi võtta kui kerget moesuunamist. Minu arvamus on väga range uskumus, mis on ideaalivormis ja pretendeerib stilistilisele väärikusele, mis oleks kooskõlas subjekti sisemise keskkonnaga.
Mehed
Mehed enne, sest mehed meeldivad mulle rohkem. Välimuselt on meestel vähem peadsegijajaid, mis tähendab, et vähemate komponentidega saavutab selgema ja sedavõrd määravama tulemuse. Naise saab kuidagi paika panna juba kaugemalt (sõbranna midagi kõrva sosistamas), aga mehest on konkreetsem kujutlus alles siis, kui ta juba päris lähedal on. No siin ma vist räägin rohkem mehest, kes mulle meeldiv tundub. Pilk jääb paratamatult rohkem pidama pikematel kondistel ja on tekkinud seaduspära tõmmumate suhtes, kuigi see pole reegel. Temas on midagi põhjamaallaslikult külma ja müstilist, samas midagi sooja - nagu lihtsalõikeline villane poolmantel või pintsak. Kindlasti mõni klassikalise stiliseeringuga asi, mis on konkreetne märk mehelikkusest - ei pea tõmblema mingi brändiga, et olla stiilne. Kõhedusttekitavad on suured firmamärgid. Nike'i botased on juba omaette eemaletõukavuse liigi tekitanud. Isegi tagasihoidliku lõikega tennisshoe'd korraks ehmatavad, aga sellest on kiire toibuda. Sama efekt on kilejopedel. Šokiteraapia ei pruugi alati negatiivne olla. Analüüsigem kasvõi allolevat pilti. Hakates mõtlema, kui helge ja lihtne võib inimene, eriti meesterahvas, välja näha, tekib kummastus üldist tänavapilti vaadates. Muidugi tahaksin ma jõuda kaugemale etapist, kus juukseid kakkudes arusaamatuses moepolitseina trahve kisendan, aga enne tuleb alla neelata kõrgim osa uhkusest, mis on olnud takistavaks osaks arusaamisel. See on ükskõikselt nõmeduse aktsepteerimine, mida ma veel täies mahus omandanud pole.
Et sellisest pasa-reaalusest põgeneda tahan ma jõuda sinna punkti, kus ma oskaksin teha asju, mida ma tahan näha. See kõik võtab rõvedalt aega ja kannatust, aga ma tean, et kokkuvõttes tahan ma selle kõigega jõuda kuhugi, kus mind ümbritseb esteetika, mis oleks südantsoojedav. Konks on selles, et esteetika ilma eetikata ei kõlba kuhugi ja moemaailmas ma seetõttu väljapääsu ei näe. Lohutav on õnneks siiski asjaolu, et eesriide taga toimub sisukam tegevus, kui selle ees. Sama lugu on mehega - sa võid talle ükskõik, mida selga sobitada, aga kui ta on idikas, siis pole sel niikuinii vahet. Mehe välimuse määrav osa ei ole üldse nii palju riie, kuivõrd on seda naisel, kes oma vaistude teatraalse šarlatanlikkusega võib võtta ükskõik, mis rolli. Seega võib heale mehele, kelle tunneb ära üldise kehakeele järgi andeks anda siiralt koba riidevaliku. See on igatahes parem variant, kui mõni õudne mees-harakas, kes ihkab keigarlikult hea välja näha. Teatavat edevuse piiri ületades kaotab mees minu silmis oma bioloogilise seksapiili ning muutub potentsiaalse paljunemispartnerina tõsiseltvõetamatuks. Ja paratamatult on mehe välimuse skännimise üks alateadlikke eesmärke (kasvõi väga sügaval) ta geneetilise paljunemise hierarhiasse paigutamine. Selles on määravad üksikud tegurid, kuid nende kategooriad on absoluutsed, seega jällegi - vähe, aga raske.
Aga kui tulla tagasi soovunelmate juurde ning mõlgutada mõtteid elu üle, milleni ma lihtsalt veel elada pole jõudnud, siis ma Tean Küll, et on olemas mehed, kes oskavad ennast riidesse panna. Need on reaalsed kõvamehed, kes mitte ei pauguta hästi ja näe lihtsalt tuusad välja, vaid nad ka teevad midagi. Nad on mingid proffid, mingi djelaga. Nad on välja kujunenud. Seda näeb kohe ära sellest, kuidas nad end kannavad, st nad ei näe selleks grammigi vaeva. Nende isikupära on neile enesestmõistetav asjaolu, mille kallal pole olnud juba tükk aega vaja juurelda. Nad ei ole enam eksinud, vaid leppinud teadmatusega, millele pole võimalik ammendavat vastust anda. Dramaatika on must huumor nagu tumedad nahkkindad või eritellimusel valmistatud kingad.
Kuna see draft on juba mitu kuud niisama kükitanud, siis ma jätan ta praegu nii nagu on. Ei suuda praegu oma kõiki mõtteid sellele teemale koondada, aga kindlalt on mul veel nii mõndagi ilu semiootiliste aspektide kohta ütlemist. Ja ka praeguesitatus on kindlasti liigselt ebarealistlikku idealiseerimist, millest ma end võõrutada püüan, olles siiski sõltuvuses nagu paadunud narkomaan.