Mul on jälle korduvalt mõttevälgud pähe löönud. Viimased pool aastat on olnud jaburalt depressiivsed. Sest ma olen narkomaan - ja olnud seda väga väiksest peale. Ma olen sõltlane armumisest, armastusest, ilust, poistest, kingadest, kaifist - nendele olen ma ori, need on viinud mind hukatuse äärele. Mu viimane romantikahelistik kummitab mind siiani ja ma pole päris tõsiselt seda meloodiat ikka unustada suutnud. Seda ilmselt seetõttu, et midagi uut pole juhtunud. Ja kas ma saaksingi üldse latti enam alla lasta, kui saatuslikkus mind kõige ootamatul hetkel on tabanud?
Ei, ma pidutsen nüüd endale. Istusin täna pärast pool kaksteist koju ja poolteisttundi meikimist Tartu Raekoja platsis, jõin ploomi siidrit ja suitsetasin halba ploomi tubakat ja imestasin jälle, kui maitsetu võib oll Rüütli tänav. Käisin oma litribareti, sinise kasuka, pronkläikeste pükste ja punaste saabaste ning kunstripsmetega kõik Tartu urkad läbi, aga ma ei suutnud üheski kohas isegi jooki võtta, sest s e d a tunnet ei olnud. Ma tõesti üritasin.
Stilistiliselt onju - ma ikkagi ei lase inimesi vetsupotist alla ainult seetõttu, et neil ei ole tunnetust, see oleks idiootne: arvata, et kõik peaksid olema minu jaoks olulisel alal pädevad. Seega on ego see, mis ikkagi otsib endaga sarnast, see on: mõtlemise maitsekust. Stiil on, ma pole seda arvamust muutnud, suhtumise küsimus - kõiges ja alati ikkagi eelkõige vaimne häälestatus. Sest väline maitsekus ei ole ärapetetav - ka kõige kombom kombo ei tööta, kui see ei peegelda sisemist valmisolekut oma välimuse tõeliseks väljenduseks.
Also - mulle tundub, et keegi ei saa aru, et next big thing on 70ndad. Tra küll. Kõrge värvel jub vaikselt hiilib aga no halloo Eesti eksole.
Ja halloo, et kõik kohad on nii seksi täis. Kevad ilmselt. Ma kolisin just kommuuni ning mu korterinaaber on suht panotüüp - fabulous ja stiilne and gets it all the time. Ma kuulan ja elan kaasa, hell yea, aga mingi nädala pärast seda kõike avastan end mõttelt, et oota, ma ei ole nagu ugly as ass, aga miks see minuga ei juhtu? Oleksin üheöösuhtefaasiga suht rahul, aga see ei ole lihtsalt kontingenti arvestades võimalik. Jälle see sama viga. Ja liiga kõrged standardid. Miks? Ma ei taha ju kindlasti nende tüüpidega mingi abielluda, aga fuck needs to be fuckable.
 |
| LIKE THIS - RIGHT HERE, RIGHT NOW, TAKE IT OR GO HOME |
 |
| aga no bitch please, kas keegi peale minu üldse kannab kombineed? |
Ent olles nüüd jälle sadant asja korraga teinud, taas silmitsi seistes Lolita issue'ga, tuleb tõdeda, et rohkem peab käima enese seest väljas. Eile õhtul, niimoodi minnes, kogemata liiga silmatorvakalt spiooni jaoks, saades tähelepanu, mis polnud üldse mu otsene eesmärk, pidin ma ikkagi ainult iseenda põnevusenergias hulpima, sest ei leidnud lainepikkust, millel seda jagada. Muide, ma arvan üldsegi, et edevus kui selline ei saa olla eraldiseisev isiksuse vaimsest esteetikast. Sellepärast on mu silmad jälle avanenud mingitsorti vaimsele selgeltnägemisele. Kuidas ma tahaksin, et mul oleks privileeg teha igast ettesattuvast mind millegi poolest (nii halva kui hea kui miljoni muu särava koosluse poolest) võluvast kompositsioonist pilti ja see avalikult lahti seletada! Sest ma saan! Ja mind võlub, kui ma näen seoseid, millest ma vahelduse mõttes ka aru saan. Jätkuvad ka kohustuslikud webcam pildid tuunitud minust. Karakterid astuvad tuppa.
