Analüüsin pornot ja kamasutrat.
Kirjutan muinasjuttusid ebaõnnestunud armastusest, tulevane Eesti kirjanduse klassika, sest see on nii lööv, terav, õpetlik, jabur ja räägib rasketest asjadest kergel moel, et see ei jäta mitte kedagi külmaks. Esimene näide sellest on septembrikuu Loomingus. (Remagriks: ükski mees, kes minuga on maganud, ei pääse puhta nahaga.)
Kirjutan ja õmblen käsitsi kokku luulekogu. Millel ei ole toimetajat.
Tikin kolmandat teksatagi litrite ja pärlitega. Eelmise peakiri oli "Südamevalu" ja seekordne on "Kannatlikkus". Esimene on keskaajast, olen seda mitu korda üle värvinud ja tikkinud, aga seal on kirjas "The Smiths". No mega outkast hipstershit, enne kui ma teadsin üldse mida see tähendab. Vanasti oli see lihtalt maapunk, ainuke terves külas. Kes kogu aeg kottida sai igalt poolt. Päris fakin traagiline karakter olin.
Magan.
Unistan.
Suitsetan.
Väldin kõikide meeste lähenemiskatseid, olles peaaegu ebaviisakas.
Kohtun sõpradega. Neid on umbes viis.
Ületan iseennast.
Armastan iseennast.
Pean ajurveda dieeti, kui ma parasjagu ei suitseta ega joo. Kusjuures juua eriti ei saa, sest mul hakkab pähe nagu kümneaastasele - lihtsalt ei pea vastu.
Unistan oma ülemailmsest sõnumilevikust ja genereerin sellega seoses nii palju kui pähe tuleb. Näiteks on meil nüüd postfeministlik kunstirühmitus TUSS. Postitan sellest oma twitteris nüüdsest armastuse asemel, sest sellega on nüüd asjad selged, sest tseki mu jutustuse "Armastus number kaks" viimast kolmandikku: http://nihilist.fm/kui-sa-mind-armastad-astud-minuga-sotta/
Kaifin täielikult ilu ja valu kokkusaamispunkti. Selle kogemine teeb mind surematuks.
Jooga.
Meditatsioon.
Inglid.
Hullumeelsuse ja geniaalsuse ääreala.
Mahv on rinnahoidja vahel ja - mu kujutlusvõime on mu kodu, mu pääsemine.
Armastan,
Armastan.
Armastan.
Ja ma olen juba võitja, sest ükskõik, millesse ma usun - just see juhtubki. Selle kohta siin üks hariv film ükssarvikutest. Ole musi!