Nii tõdesid kui tundeid on palju ja sellest kõigest valin ma praegu järgneda tõdedele, sest tunnete kujundirägastikkudest olen ma end elu jooksul küllalt hulluks kirjutanud. Kolm aastat tagasi võtsin vastu otsuse tegeleda ainult kirjutamisega, et iseenda jaoks sellega kuhugi välja jõuda - ilma kellelegi midagi tõestamata. Ma sain teada, et ma tean väga vähe, aga ma õppisin, kuidas natukenegi vähendada sõna kontsentratsiooni, kuidas luua midagi laiemat kui essents. Aga ma olen alles pisikestes lapsekingades selle suhtes, mida ma saavutada tahan.
Saades aru, ärgates sellestki unest: OOHH, OOTA, MA OLEN 28 ja panen täiega rotti, sest olen unustanud end kuhugi tundekeerdude vahele.. aga ma ei saa öelda, et see poleks oluline olnud. Ma sain põhjaliku luulekogemuse, mida mitte keegi mult võtta ei saa, aga reality check: mis oleks kui teeniks vahelduseks ka raha? Jah, ma tahaks küll. Tänasega võtsin vastu otsuse, et see vabakutselise periood on nüüd lõppenud ning ma olen oma kunstilistest ambitsioonidest teinud poolikud jutuhakatused and that's it, rohkem sealt ei tule, sest ma ei oska veel, sest ma pole veel oma majasuurusest janurahuldamisest linna peale veel üldse jõudnudki.
Ma loen ja ma loen ja kõik nagu jookseks mööda selga kui vesi - mõnus on, aga ma nagu ei tunnegi veel seda kanistrit, kuhu see voolama peaks ning see paneb mind muretsema oma mälu pärast. Aga kas mälu saab talletada, kui seda ei seo tunnetus? Isegi kergem akadeemiline stiil (milleni küündivad väga erudeeritud humanitaarprofessorid) on hoopis teise minekuga kui jutt. Kui romaan hoiab sind enda maailmas ja jutt teritab meeli nagu kähkukas oma püändiga, siis akadeemia on tegelt kuivemapoolne ja väga, aga väga teistmoodi, kontsentreeritud sõnavaraga. Ja päris tihti peab neelama piinlikusneele, sest faktid logisevad. Kuidas saada endale paremat faktimälu? Oi ma nii väga palun. Hakkasin ka letsitiini võtma. Aga ega sellel ei oleks vist mingit mõtet, kui mul lihtne oleks ju?
Niiet ma olen nüüd kerge dilemma ees, kuhu see mitteluuletamise ja proosafantastika energia suunata. Liiga loogiline valik mul poodi tööle minna enam ei ole. Aga samas mingit lappi nühkida kuskil.. baariabi töö on mulle meeldinud küll. Eriti hea on garderoob, sest seal saab lugeda. Üldiselt on tegelt võimalik saja euroga kuus ära ka elada, kui väga tahta - igasuguseid energiasäästurežiime saab rakendada, küsimus on ainult selles, mille arvelt ja mille nimel. Ma TEAN et teisel aastal ei ole enam nii palju tilulilu sissejuhatusaineid ja veel rohkem on tarvis lugeda ja ega ma ei näe end kuskil parema meelega kui raamatukogus, sest raadiot enam ei ole. Paljusid asju enam ei ole.
Hirmu ka enam ei ole. Ja ma tõesti tunnen, et ma ei tohi koolis käies luuletusi kirjutada, sest need seosed, milleni ma kevadel jõudsid.. mu aju genereeris väga eepilisi lugusid ja ma jäin ise nende mõju alla - ilma, et ma neid lahtigi oleksin saanud kirjutada. Ma küll üritasin, aga kui lugu elab mind, siis see on nagu üritaks vihmavari rääkida vihmast. Täiega kõvasti sajab, ja katust tuleb hoida, muidu upuks ja sulaks ja sureks. Seega on täiesti loogiline, et kui ma olin kuudeviisi sümbolite kaudu ühenduses kogu ümbritseva maailmaga, nii et isegi inimestest said märgistajad, tähistajad, kanaldajad! - kui humaansus kaotas tegelikkuse, ja ma elasin kunstlikult loodud tunnetesse kui pärisellu kõik oma emotsioonid, siis ..jah, ma peangi tuim olema. Aga viimastel päevadel olen ka tunnetuse osas enda juurde tagasi jõudmas. Väikeste ja väga äratuntavate sammudega. Ja nii olen ma ka mõistnud, et ma ei saa olla armunud meestesse, kellel on abikaasakvaliteeti, sest see on liiga rets. Tänahommikune unenägu kinnitas minu emotsionaalset maastikku alles keskkooli sööklas olevat. Ma ootasin kedagi (eino väga raske arvata küll) plaatidele järgi tulema, aga teda ei tulnud. Ja siis läksin keldrisse, söökla järjekorda ja seal pakuti lõhet niimoodi, et lõhe pandi kaussi ja riis pandi peale. Ma armastan lõhet. Kõige parema asjani on veel aega.
Aga nüüd olen ma tõesti aru saanud ka sellest, mis sõprus päriselt on!!! Ma pidasin ühte oma väga kallist inimest deemoniks, sest tema lähedus vallandas kõik mu enda paranoiad, aga kui need kadusid, siis tema oli ikka alles. Seal ei olnud mingit emadusetrippi, nagu seda peidetud kujul alati olnud on, see oli päris toores sõprus. Ja et ma seda kogesin, tahan ma kõikide inimestega, keda ma üldse tean, rahu teha - eriti kui kusagile on jäänud mingi okas vahele. See suvi on veel paar inimest vaja ära näha enne kui ma rahulikult end raamatukokku uputan.
Ja see maalelamise faas on end igal tasandil samuti ammendanud. Kerisin mineviku tagasi, märkisin tippsündmused üles ja mõistsin, et üks ajenditest siia kolimisel oli kaa kirjutamisetapp, peale vanainimeste haiguste ja rahanappuse, aga olukord on stabiliseerunud ning mul on elus esimest korda janu igasuguste inimeste vastu. Seega järgmine eksperiment (siin vahepeal oli ka üks selline, millest ma rääkida ei saa, niiet mul on kõige muu seas esimest korda ka intiimne saladus, aga ma ei saa seda mitte ikkagi vaid sotsiaalseks kogemuseks nimetada) on jagada ühiselamutuba võõraga. Kui palju ma inimesena arenenud olen - ma ei jõua oma reaktsioone ära oodata!