Viimase aja kombestik näeb ette isa pakist suitsu näpata. See on reeglina pruun Kent, kuid olen täheldanud ka punast marbsi (mu isiklik lemmik väga mitme inimese nostalgia pärast) ja kollast Camelit. Aga muidu on eetrivälist intiimsust üsna väheke, kuigi ma olen isikliku suhtlemise nii miinimumini viinud kui võimalik. Kogu mu mõtlemissfäär liigub romaani ainese läbitöötlemises, mis tähendab, nagu ma just mõistsin, ka kogu elu jooksul mind mõjutanud kultuurikandjate läbi sirvimist. Ja siin on esikohal muidugi muusika, sest see hoiab ruumi kõige kindlamini koos. Ma arvan, et muusika on algelementidest vesi, minu jaoks - see salvestab ja reageerib ja mäletab sama palju. Lisaks on ka viimane aeg päriselt tantsimisega uuesti edasi tegeleda, sest kui ma end ühel ööl (ja neid öid on omajagu) pealiini suhte detailidesse ära kaotasin, siis avastasin end keset esikut sooloetendust andmast. Keha ei talu sellisi kunstilisi liiasusi, energia paisub liiga suureks ja neist painetest peab ju kuidagi vabanema. Jõusaal oligi vast liialt ebarealistlik idee, liigutused tulevad enne koti pakkimist juba peale ja neile tuleb vabadus anda, muidu läheb keha jälle katki.
Valitseb samasugune iseeneslik vaakum - pidev ükskõiksus ümbritseva suhtes, mis vaheldub harvade tugevate reaktsioonidega, nagu keset tänavat kõht kõveras naermine või mingi üksik M I D A I G A N E S suhtedraamadest. Ma ei jaksa neist ühtegi enam seedida, seega olen inimesi veel teadlikumalt vältima hakanud. Ja ausalt öeldes on üsna raske siduvaid punkte leida, kui need ei teki just muuseas - trammis trehvates või üle pika aja öösel peol. Midagi saatuslikku ja planeerimatut mõjub sada korda loomulikumalt kui pidev bookimine. Sest ma reaalselt bookin, kirjutan üles oma kollasesse märkmikusse, et ma ei unustaks. Ja kuigi ma pean end üsna ebasotsiaalseks, siis leidub ikkagi aegu, kus on 4 üritust ühel päeval. Mul pole keeruline prioriteete luua, sest lähtun südametundest. Kusjuures loogiline ka, sest mida rohkem üksinda olla, seda selgemini saab aru, mis on tähtis või mis on janu - ja miks see on, ja seetõttu tean kindlalt: ma ei ole eriti huvitatud suhetest, mis ei kulmineeru ühise tööga. Olen oma elus juba piisavalt romantilisi põgenemiskatseid sooritanud, et neist täiesti ammendunud küllastumust tunda, enam ei ole vajadust meid nende vastu näha.. kuigi, kas see kunagi oligi tõesti vaid poos, mida ma võtsin nii veendunult, et jäin ise ka uskuma?
Võimalik. Kogu sotsiaalsus on teatraalne, see on reaktsioonimärkidel põhinev keel ja mul on tunne, et me ei saagi enne autentsed või loomulikud olla, kui me pole teineteise ees alasti. See ei pruugi isegi olla ainult minu "normaalsest rohkem" teadvustatud seksuaalsus/sensuaalsus, vaid potentsiaalne võimalikkus, et vaikuses on kogu tõde juba niikuinii olemas. Kõik, mida ma oma eluga teha saan, on mäng ümber selle vaikuse, millises pole kontuuridel vahet. Kui profound on ära olnud, on keskmise inimese tegelikkus jumala lebo. Seda enam naudin ma vait olla, kuigi ma tõesti usun oma häbelikkust ja võõristust - selles hetkes on see tõeline; ebamugav, sest niimoodi ei ole ma oma ookeanipõhjaga kontaktis, vaid hõljun - keegi ei näe mind täpselt ja mina isegi ei saa aru, kes ma parasjagu olen. Selles mõttes on elus ikka absoluutselt hämmastav olla. See on nii hämar.
Lohutus on küps ja lookas
Mida rohkem inimesi, seda rohkem võimalusi - võrdselt häid halbadega. Kuigi - ja see inf selgus PSÜHHOTERAAPIAS - minu skaala on paratamatult +/- 10 skaalal +4. Sest halvad võimalused on liiga mitu korda liiga -10 lähedal käinud. Ma ei väldi negatiivsust, see on lihtsalt olemas sama loomulikult nagu kõik muu, aga ma väldin emaks olemist. Türa kuidas ma ei viitsi olla see, kes kogu aeg teiste hingehädasid kuulama peab. See on juba täielikuks absurdiks kujunemas. Üks nädal kohtusin ma muuseas kolme erineva tuttava/võõraga, kes kõik ühena esimestest asjadest hakkasid kohe oma kõige salajasematest valudest jahuma. Ausalt, see enam ei üllata mind, aga tüütab küll sitaks. Mul oleks nagu mingi andur peal: pihi nüüd. Umbes nagu WC-silt. Õnneks olen ma tänaseks kõik jutud unustanud, peale ühe, mis sisaldas õigel ajal ärevuse ravimist.
Aga kõige õudsam teema on hingesugulased. Ise muidugi kunagi hakkasin väga kammima seda ja iga "ma tean" mida ma ütlen on valus, sest mul polegi teema kommentaariks midagi muud öelda. Sellest lähtuvalt saab ikkagi öelda, et mingis osas olen ma ära surnud, kindla peale taeva läinud, aga ma jätsin oma keha maha ja sellega ka osa oma hingest mingil ähmaselt tajutava, aga olulise pärast. Oluline saab iga päevaga aina selgemaks, sest inimesena on minust saamas kollektsionäär. Tundeid ma juba enam-vähem tean, aga need on olnud vaid tööriistad. Ja kogu oma eelneva elu oleksingi ma saanud lõpetada baas-tehnikate omandamisega. Selles oleks olnud terviklikkus, millega lõppeda, aga miski nagu tõmbas mu üles. Ma kahtlustan, et see ei olnud iseenda pärast, sest Ise tahtis ju kogu aeg surra.
Õnneks nüüd on selgem, tekkimas on loogika: kellega ma millist luuletust tegema hakkan. Laupäevane üritus oli mega edasiminek, see siin seletab ära. Lappasin mitu päeva järjest juba enne seda mööda inimesi ja leidsin nii mõnegi, kes on nii visuaalselt kui heliliselt koostööst huvitatud. Ma ei saa enam kauem edasi lükata seda. Esimesena kogun bassiliine "Reede reedab" jaoks, et neid asjaarmastajale saata. Esimese asjana tuleb sisse lugeda demo, mis on juba isikliku ajaloo ümberinterpreteerimine, millega peaksin erinevate tonaalsustega katsetama. Siis saadan ideed inspireerinud valmismuusikaga target artistile. Ja edasi saab, mis saab. Mingi hetk peaks ilmselt päris salvestamise peale ka mõtlema, aga aega on. Seniks romaan seisab. Hea on see, et saan päris paljusid tegevusi varieerida, ainult tööl käimine on ajaga fikseeritud. Vaatasin juba paari loengut ka, kust tahaks läbi astuda. A üldiselt tuleks see akadeemiline puhkus maksimaalselt loomingulisele tegevusele kasutada, töötada sisse meetodid, millega saab ka kooli kõrvalt kergesti mõne loo ära teha. Sest ideaal on muidugi muusika. Päris šeff oleks luule house'iks keerata. Kunagi ma sebin omale mingi controlleri ka, aga see on juba tuleviku tulevik. Praegu veel toibub sellest jõhkrast luule kirjutamisest. Aga eks see on nagu iga kroonilise haigusega, et tuleb lihtsalt.. ettevaatlik olla.
Noh.
Ja siis eile ma käisin seal Tammsaare sünnal Estonias. Ma olin sellest kutsest umbes sama üllatunud kui Alveri auhinnast. Why me? Mida iganes. Aga ma põhimõtteliselt läksin. Saalis olles mõistsin nii paljusid muid asju peale Tammsaare tähtsuse. Esiteks, et Eesti kultuuri säilitamine ei ole minu jaoks mitte mingi eraldi eesmärk. Päris tore on nentida, et nii Koidula kui Tammsaare ajasid Eesti kui idee asja enne vabariigi sündi - et me saame öelda, et nad olid eeltingimuste loojad, aga praeguses seisus, kui ma asetan end kui kirjanikku kultuurilisse konteksti, siis: fakt on see, et ideaalid ongi tulevikust. Ja suurem tulevik ei räägi minu meelest enam midagi kohustusest "oma identiteeti" hoida. Ka subjektiivne enesemääratlus on fluidne. Tuleviku kultuur on makro- ja mikromultikultuur. Õigemini - see on seda ilmselt juba nüüd. Inimesi saavad rohkem kui eales ühendama subkultuurid, me oleme ühendatud temaatikate ja esteetiliste eelistuste ning neis väljenduvate väärtuste pärast, mitte asukoha või sünnikoha tõttu. Muidugi on ka natsionalism subkultuur - alates Koidulast kui skinheadideni. Ja kui mõelda sellele viimasele, siis on ju kahtlane? Ma pigem lähen äärmustesse oma tunnete ülitäpse väljenduse kui teise inimese kottimise pärast selle tõttu, kes ta ei ole.
Pole elusees veel nii tugevalt tundnud, et ma pean tegelt suuremates mastaapides saama liikuda. Kuna see tunne on nii tugev, siis ma imestan, et mis selle asemel enne siis oli. Tõesti tahtsin meest ja lapsi või? Tõeline armastus?
See, mida ma välja suudan mõelda või midagi muud.. ??