illegaalne vaesus

Viimaste nädalate kulminatsioonis näen ma niisiis ainukese lahendusena eraklikku, musta riietatud eluviisi. Nägin just enne ärkamist unes üht kallist snoobi inimest, kes sattus mu ellu kõige õigemal põhjusel: mu loomingu, ainukese tõelise töö tõttu. Üldsegi, kui hakkan mõtlema selle peale, kuidas ma kellegagi tutvusin, annab see ette justkui helistiku, mis võtmes meie suhe edasi kujuneb. Siit tulenebki ehk esimene põhjus, miks ööklubid ja meelemürgid välistatud on - üsna tõenäoline alus ebastabiilsetele suhetele. Jumal, kui palju on selliseid, mida ma enam eales kogeda ei taha! Aga snoobi juurde tulles ei pea ma tema luksusearmastust üldsegi negatiivseks omaduseks. Kuigi olgem ausad, ükskõik, milline omadus, mis on ekstreemne, võib saada hukatavaks (nagu minu histrioonilisus näiteks). Seda omadust oleks üsna lihtne ka minu ellu sobitada, sest ma võin kindlalt öelda, et olen maitse suhtes väga valiv. Ja see ei ole omadus, mis ajaga taandareneks, sest mida rohkem ma oma meeli teritan, seda teravamaks need lähevad. Siit hakkame jõudma kvaliteedi juurde, mida ma igapäevaselt taga ajan. Kvaliteet räägib midagi põhjalikkusest.
Me istusime kohvikus ühise tööprojekti asjus. Ma vist ise kutsusin teda, mis on ebaminulik. Me ei tellinud midagi, see polnud tähtis ja ilmselgelt polnud mul raha, nagu praegugi pole. Oli mingi telefonikõne või vetsuskäik või midagi sarnast, et me eraldi ruumidesse sattusime. Kui tagasi tulin, nägin teda šampanjat joomas. Ma isegi ei tea šampanjast midagi eriti, aga temaga koos oleme seda joonud ja see oli suurepärane. Šampanja ilmumine mu ellu välistas Somersby eksisteerimise võimalikkuse. Kui sa oled kunstnikuga armatsenud, siis ehitajaga keppimine ei ole enam variant. Jne. Ta oli tellinud ühe pokaali. Mu alateadvus on ametlikult kuulutanud leina minu ja mu sõpradel vahele meie majandusliku ebavõrdsuse tõttu.

Tead, millest ma iga päev unistan? Et mul oleks selline sissetulek, millega ma saaksin endale Tallinnas oma isiklikku mulle sobivas rajoonis mulle päriselt meelepärast korterit üürida nii, et mul oleks võimalus ka tervislikult ja hästi süüa, osta restoranist mereande ja šampust, kui ma tahan, või lukskusparfüüme, sest ma armastan parfümeeriat ja kunsti! Kunsti osta, sest see on elu essents! Ma nii väga unistan, et see kõik on võimalik rahaga, mida ma teenin päriselt oma kõige paremate oskuste pärast. Ma nii tahan sellises tulevikus elada. Praegu pole see lihtsalt veel kuidagi kättesaadav, aga ma tean, et olen teel. Jagatud laguneva 90ndate remondiga Lasnamäe korter hoiab mind, ja ega ma selles osas siin riigis kindlasti üksi pole, selles ajastus kinni nagu Grossipood RetroFMiga. Sotsiaalne kihistumine on reaalsus. Ise ma valisin kunstniku tee. Oleks veel mõne aasta kaubanduses või vabrikus sama koha peal töötanud, oleks ikka karjääri teinud ju. Veits oleks ikka palka juurde saanud. Veits debiilim ja kibestunum ja sotsiaalselt veel ebaadekvaatsem oleksin ka olnud. Nii õigustan ma end iseendale. Et ma olen pühenduja, et ma olen paraneja ja areneja. Kooli kõrvalt tööl käimine ei ole veel sel aastat variant, sest fookus on veel kerge libisema. Võtan nii palju ainepunkte korraga, kui vähegi võimalik. Sel semestril 36 polnud ülepingutamine, niiet järgmisel proovin 42. Ent tean ka üht tuttavat, kes tegi baka kahe aastaga ära, mis tähenab iga semester 60 EAPd. Nii tark ma lihtsalt pole. Minu loomus on aeglane introvert ja ma ei kavatse sellepärast veel rohkem häbi tunda, kui ekstravertne läänelik raam mulle niigi peale surub. Ausalt öeldes väldin ma kohati ka seminare, kui ma tunnen, et mu 1/4 suhtlemisvajadusest täis on. Sest ma ei saa teha midagi, mis mind haigeks teeb. Ja ma olen oma tunnete peitmises kohutav, kui ma väsinud olen. Mu nägu on nagu teatrietendus, ausõna. Kuidas ma saaksin mitte histriooniline olla?

Ma pigem istun oma armsaks dekoreeritud odavas toas, ümbritsetuna naabritest, kellest paremal pool elava omal kuulen iga söögikorda meie ühiste pistikupesade ühenduskoha kaudu, tema omad köögis, minu omad kirjutuslaua kõrval, kus ma enamus aja istun. On kuulda nii praadimist, kallamist kui klassikalist raadiot (jumal tänatud hea valiku eest). Üleval on häälekalt seksivad venelased ja all vist mingi vaimuhaige, kes veab reagulaarselt mööblit ühest kohast teise ja minu all olevas toas kuulab üht ja sama räpilugu ning karjub sellele hülgemoodi midagi roppu vene keeles peale.
Sain augusti lõpuks käsikirja toimetamise ja komplekteerimise tehtud, olen seda hakanud tuttavatele laiali saatma, aga otseselt mingit vastukaja olnud pole. Või kui, siis midagi, mis ei räägi tervikust. Ainus tunne sellega seoses on see, et ma pean ikkagi kõik algusest lõpuni ise ära tegema. Praegu on mul üle kümne suuremas formaadis illustratsiooni pooleli ja filosoofia ja teadustekstide lugemise vahele sobib pintsli ja liimiga mäkerdamine päris hästi.
Tänasel päeval vaatan ma eelnevatele kuudele tõdemusega, et olid ajad, mil ma käisin peol ja sõitsin öösel taksoga linnast koju, sest esimesed kuud sel semestril läksid vähe kergemalt, kuna isa toetas mu kušetiostmist. Mida ma üldse ei oodanud, ausalt, ma olin ise selle jaoks raha kogunud. Üldsegi ei taha ma kellelegi teisele sellistes asjades loota ja ega ma ei peaks ka. Aga kui mingite sõpradega kestab juba aastaid sama teema, et nemad maksavad arveid, sest nemad tahavad restoranis käia ja minuga seal aega veeta või mind peole kaasa võtta, siis tegelikult taandub see minu kinnimaksmiseks. Jaa, ma mõtlen ka, et kui mul oleks raha, siis ma jagaks seda ka nendega, keda ma armastan. Kokkuvõttes on rollis, kus ma kunagi teisele midagi osta ei saa, olla alandav. Isegi kui rikkamad ei arva, et nad mind haletseksid, siis nad teevad seda. Ma olen selle tunde sees nii kaua edasi-tagasi hõljunud, võttes eri hoiakuid, et seda haledat sotsiaalset erisust vältida, a la et mina teeksin sama või ta teeb seda minu seltskonna pärast või ma ei pea end halvasti tunda, et tal on raha jne jne jne. Kulminatsioon toimus muidugi suvel, kui üks mu sõpradest lihtsalt mulle raha pihku pani. Kuna mu vanaema on seda ka teha armastanud, siis ma teadsin, et tagasi lükkamine oleks solvav. Ja mul olid sel hetkel jälle ka näpud täiesti põhjas. Loll olin, et vastu võtsin. Oi, kui loll. Kuu aja pärast soovis see sama naine minuga magada.
Vastuolu teeb rõhutavaks asjaolu, et mu sõbrad on tihti üle keskmise teenivad inimesed, nagu pearaamatupidaja, juhataja, vms, inimesed, kellega mul intellektuaalselt hierarhiat ei ole, ainult eriala on erinev. Selles valguses näen ma muidugi selgelt, miks vanemad kardavad oma laste kirjanikustaatust ja seda igati taunivad. Ma näen kui mõttetu sitt on olla kunstnik, kui sul ei ole isu kellegi perse pugeda. Minu koostööd kirjanikuna on vähemalt alanud potentsiaalsetel alustel ja kuigi need alati kuhugi välja pole viinud, siis ma ei kahetse riskimist. Kunstnikuna ellu jäämise eesmärk on juba iseenesest risk, sest nälg ja võlg tulevad selle kutsumusega automaatselt kaasa. Aga noh, see on vaimse vabaduse hind, sest rõhk vaimul tõmbabki ju energia ära selle vastandilt mateerialt. Sel põhjusel ei mõtle ma endast enam kui kirjanikust juba mõnda aega. Mu pooleliolevad projektid on lihtsalt tööd, mis tuleb lõpetada, sest need tuleb lõpetada. Ma tõestan endale, et suudan oma ideed ellu viia, mitte kellelegi teisele. Sest küsimus on pühendumuses.

Et oma häid isikuomadusi säilitada, ei saa ma neid minetada vähem heade omadustega mingit mõttetuid sente teenides. Jälle jube riskantne asi, mida öelda, aga ma ei tulnudki siia ellu end täis sittuma. Mul on õigus kaitsta end kõige eest, mis mu eesmärkide täitumisel ees seisab. Kaasa arvatud mu aja ära ostmine. Kui see just väga hästi tasustatud pole ja mind millekski, mis ma ei ole, ei kohusta. (Sellisel juhul saaksin ma muidugi eriti selgelt haletsuse minetada.) Aga selle nimi oleks siis ju töö.
Tööd mulle teha meeldib. Ja raha selle eest olen väärt saama ka.

Mul on tunne, nagu mul polekski enam kedagi vaja. Mul on ju umbes kolm sõpra ja perekond, kust ma pärit olen. Saan nendega nüüd läbi. Olen täielikust naiivsusest teise äärmusse läinud ja muutunud suhteliselt emotsioonituks. Stabiilne elu, kuigi kasin, ja filosoofia õppimine on tundlemisele peaaegu lõpu teinud. Ja niimoodi hulbin ma vee peal, olles oma koristamistega justkui kuhugi välja jõudmas. Aga sellest olenemata on veel ikkagi november. Nüüd on mul täiskasvanu kurbus?

Mu elus ei juhtu enam midagi suurt ja sensatsioonilist ja see on tegelikult nii hea. Ma ei reageeri enam juba pooltel aegadel ka ekstravertide emotsioonidele. Sest ma ei pea. Keegi ei tule mind emotsionaalselt manipuleerima nahui. Seda on küll juba piisavalt olnud. Praegu on peaaegu semestri lõpp ja ma olen jumala korralik olnud. Ainult see hooajast tingitud depressiivsus on sel kuul õõnestanud, aga see on igal aastal samamoodi. See pole midagi hullu. On olnud raske kuu, aga on õudsemaidki asju juhtunud. Tähtede seis või lihtsalt mingisugune kohalejõudmine - aga ma tunnen, et olen jälle mingi uue edasimineku teinud, sest ma ütlen iseendas teadlikult lahti inimsuhetest, mis mind ei teeni. Jälle. Inimsuhetest. Ei saaks öelda, et ma poleks kelleski pettunud, aga see ei ole niivõrd solvumine, mis mind ajendab, vaid mõistmine, nagu oleks lõpuks valemi ära lahendanud. Sest inimesed, kes mu ellu tulevad on seal millegi pärast. Ma pole üldiselt kellestki kinni hoidnud peale oma obsessioonide või teiste illusioonide, ent nagu need sõnadki juba reedavad, siis pole neil otseselt inimestega, sellega, kes nad päriselt on, midagi pistmist. Et mulle jõuab kohale, et samamoodi, nagu on nii mõni olnud minu fantaasia sihtmärk, olen mina ise olnud kellegi emotsionaalne käterätik. Olen aastaid olnud liiga lähedane liiga labiilsete inimestega, mis on lõpptulemusena moodustanud ka ebastabiilsed inimsuhted, mis on täis pidevat mürgi lahjendamist mürgiga. Ja kuigi ma olen INFP, karakteristikuga Mediator, siis olen ma otsustanud, et ma ei kavatse enam oma isikliku emotsionaalset energiat vahetada lihtsalt sellepärast, et keegi on kerjus. Ma ei pea kogu aeg halastama ja püüdma kõigile vastu tulla. Kui mina valitsen oma olevikku, siis valitsen ma ka väga tõenäoliselt oma tulevikku ning mu jaoks on oluline mõelda, mida ma sealt eest tahan leida. Sest ei saa unustada endalt küsimast: kas see, mida ma praegu teen, teenib mind?
Seda võib muidugi lugeda egoismi paradoksina, aga praegu on mul veel enam hardcore variant iseendast olla, sest mitte keegi teine ei hakka mulle seda elu ehitama kui ma ise. Olles iseenda vastu toorelt aus näen ma ka teiste sitta selgemini läbi - ja tean sellest siis hoiduda. Kusjuures nende inimvalemite tulemuste juurde jõudmine ei vähenda mu armastust nende suhtes. See ei ole midagi, mida ma kinni oskaksin keerata. Aga see on teadmine: kuidas me teineteisele mõjume ja miks. Mida tahab teine minult ja mida mina temalt. Kui need asjad omavahel harmoonilises ühtimises pole, siis ei näe ma mingit põhjust 1. tülli minna või kedagi hakata paika panema, et end paremini tunda või 2. edasi suhelda. Ja ma absoluutselt ei tunne end halvasti, et ma tunnen ükskõik mida ma parasjagu tunnen. Enamasti on see lihtsalt ükskõiksus. Sest võttes arvesse väga palju faktoreid, mida ma läbi häkkida suudan, paljastab tõde end mulle ilma ühegi emotsioonita. Sa tegid seda, mina tundsin nii. Kõik. Mis seal enam rääkida on? Või lahendada?

Mu kõige suurem patt on kodutööde mitteõigeaegne esitamine. Reaalselt. See on ainuke vale asi, mida ma suudan praegu teha. Ja vahest ma nii nästy olen ka.