kirjandusteadus? ashtanga jooga!

Mu elus on nüüd kolm psühholoog/terapeuti ja see ei ole mingi ülekantud tähendus ega kujund, reaalselt ongi kolm inimest raadiuses, kellel on vastav kvalifikatsioon. Pärast autoetnograafilist bakatööd ja selle kirjutamise ajal läbi tehtud traumateraapiat on elu märkimisväärselt muutunud. Konks on nüüd selles, et hakanud emotsionaalsest koormast vabanema, mõistan uue külje alt, mida kirjutamine minu jaoks tegelikult tähendab. Rääkisin täna kognitiiv-käitumisterapeudile, mida eile neljanda luulekogu ilmumise kõnesse kirjutades avastanud olin: kogu mu KIRJANDUSSE TOPPAMA JÄÄMINE tuleneb tõsiasjast, et see on ainus koht, kus mu emotsioone valideeritud on. That's it - see on olnud minu viis inimesena nähtavaks saada. Sellepärast räägin ma kirjandusest enda jaoks ikkagi veel kui baasvajadusest ja seetõtu on natuke imelik seda ikka veel tööks nimetada või - millegipärast on ikka veel võõras öelda enda kohta kirjanik kuigi miks ma ei võiks? Valehäbi, hästi palju valehäbi ja süütunnet - need lollid olmelised mustrid lapsepõlvest, kus raadiuses oli piisavalt palju piisavalt piiratud maailmakogemusega väga neurootilisi postsovietlasi. Vaesed inimesed, mingit infot neil ei olnud.

Mul on päriselt kahju. Ja ma võitlen iseendaga, sest ma pean neile andeks andma, et neil mitte mingit infot ega võimalusi ei olnud end korda teha nii nagu meil on võimalusi end korda teha, oma hing puhtaks pesta. Aga see ei ole lihtne - see andestamine ma mõtlen. Parim, mida ma teha saan, on ignoreerida, sest ma ei oska midagi õigemat veel teha. Nii korras ma ju veel pole, et ma emotsionaalselt ei kõiguks. Praegu ma lihtsalt tean, kui suure amplituudiga minu emotsionaalne pendel võrreldes teistega tiirelda võib. Ja mida enam ma suudan igale oma emotsioonile seoseid leida, seda vähemaks jääb mõtet emotsionaalset jada üldse alustada. Mul on aastaid kestnud emotsionaalsetest sõltuvussuhetest selline pohmell, et ma ei viitsigi enam ühtki emotsiooni eriti vahetada. Olgu, pinnapealne ja kerglane rõõm armukesega või intellektuaalselt terava lähedase sõbraga (kes ei manipuleeri ega nõua pidevalt tähelepanu) on täiesti vastuvõetav, aga piisab paarist möödapanekust mõne ebakainuses ..ja türa ma ei viitsi. Jah, ma olen nii rets. Mul on ükskõik. Ükskõiksus on neutraalsuse tumedam pool võib-olla, ma ei teagi. A miks inimesed siis ripuvad teiste inimeste küljes nii palju, kui nad pärast solvuvad, et ma nendega suhelda ei taha? NAHUI SA RIPUD TÜRA, hoolitse ise oma emotsioonide eest. Ühtlasi käi ka putsi, ära kerja mu tähelepanu, olen seda mitu korda öelnud juba.

Ma läksin kirjandusteaduse magistrisse. Semestri esimesel poolel ma veel vaevusin end veenma ja meelde tuletama, miks ma seda tegin. Ja ma suutsin ühe novelli kirjutada ja teist alustada ja planeerida üldsegi iga kuu ühe novelli valmis saada kõigist neist väga imelikest armastuslugudest, mis minuga juhtunud on, aga siis ma jäin haigeks. Reality check: ma olin ikka veel vales seltskonnas. Piisab ühest inimesest, keda ei huvita sinu tervis, kui oled emotsionaalselt liiga mõjutatav. Ma ei saa endale lodevate inimeste seltskonda lubada, ma pean lõpuks ära õppima nende ära tundmise, et suudaksin koheselt lahkuda ja end säästa. Ma ju TEAN, et kõik inimesed ei ole fucking lohhid narkarid ja ma peangi nende poole hoidma, kes ei ole lohhid joodikud või narkarid. Täiesti ebanormaalne tapeet on mul sellel arusaamisel "normaalsest keskkonnast" - why the fuck ma üldse olen end nii palju hävitama pidanud? Puhtalt seetõttu, et kuskil minus on jätkunud aktsepteerimist elueitava käitumise suhtes. Samas võib-olla peaks tänulik olema, et ma regulaarselt ainult sigade tapmist pealt nägin. Mõnd peksmist ka, ja noh, enesetappu ja... joomist ka.. aga see, mida ma nägin, ei ole ju mina. See oli teiste inimeste elu, mille osa ma paratamatult, fucking olude sunnil olema pidin. Praegu saan ma ju teisi olusi valida ja LÕPPUDE LÕPUKS ma olen isegi mingid normaalsed valikud teinud. Nii, väga normaalne. Sain maksimumpunktidega magistrantuuri ja nüüd: üldse pinget ei ole. Miks nii normaalne on? Isegi joogas hakkasin käima, mega hea on, päriselt on parem olla. Aga see kirjandusteadus.. mul on ikka raske tõsiselt võtta.

ÜLDSE

PINGET

EI

OLE

See on nii võõras tunne. Miks ma ei taha teha seda, mida ma ise valisin? Milleks ma olen tegelikult väga võimeline olen ja milles võiksin hea, veel parem olla. Selle asemel teen uusi edasilükkamisrekordeid. Kas inimesed tõesti suudavad kirjandusteadust nii tõsiselt võtta, et nad kirjutavad nii põhjalikke kirjandusanalüüse? Ma olen korraga kõige õigemas ja kõige valemas kohas. Loengutes olen full misantroop, seal kestab keskkooli muster full on edasi. Mida ma sinna teha saan, et ma natuke kirjutada oskan ja see on ainuke asi, mida ma naudin? Ma ei tea ausalt öeldes midagi paremat ka, mida oma eluga teha. Ma ei tea, mida ma pean siis elama. Nüüd, kus emotsioonid mind tagant ei lükka, kus need mu elu ei domineeri ja ma ei lase ka kellegi teise emotsioonidel mu elu domineerida (jalga näkku KOHE), siis nüüd seetõttu ongi selline vaakum. Muuseas ma pole elusees nii rahulik olnud. Mul jagub endal siiski ikkagi miljoneid emotsioone selle kõige juures, aga ma teen regulaarset jõutrenni, et neis emotsioonides mingit süsteemi luua. See on minu kirjanduse mõte. Aga teistel teadlastel on ju teised mõtted, miks ma ei võiks solidaarne olla? Üldse, miks ma selline türapea olen ikka veel?

Tunnen ikka veel, et ma ei ole maailma osa. Nagu ma ei ole kehana materiaalsesse maailma sündinud. Seda on praegu isegi kummaline tõdeda, ilma suuremate emotsioonideta, päriselt: a miks ma elan? Selleks, et teha mingeid asju, et midagi teha? Või vaadata pealt mingeid liike, muuseas ka enda liiki, samal ajal üldse mitte sellega rahul olles? Ma võin rahulik olla, aga rahul, no see on peaaegu nagu utoopia. Samas, vaevalt rahulolu ka mingi peamine elueesmärk saab olla. A mis on siis, idee? Tegelt see ei ole üldse mõtlemisega seotud. Seisundis on küsimus. Seisundi puhul ei ole väga tõesti vahet, mida teha. Seisund iseenesest võngub mingil sagedusel, mis on peamine liikumine, mis üldse olla saab. Ma olen ümberhäälestumise seisus, aga sellisel liikumisel on, ma kahtlustan, mingi intuitiivne loogika ütleb seda mulle, on füüsilised komplikatsioonid. Olen viimase kuu aja jooksul saanud rohkem haigusdiagnoose kui vist kümne aasta peale kokku. Täna bussis sõites hakkas see mulle kahtlane tunduma: kuidas saab mu keha nii tasakaalutu olla, kuigi ma otseselt end halvasti ei tunne? Kas teadmine, et mu PAP-testi ja prolaktiini näitajad, maohappelisus ja põletikulisus peaks mind vaimselt kuidagi häirima? Või on see hoopis mingi test millestki muust. Mingeid probleeme ma ei saa niikuinii kontrollida, aga ma saan igal hetkel teha vähem valulikke valikuid.

Psühholoogilise testi, mis näitab universaalsete isikuomaduste dimensioone, tulemused näitasid muuseas ka seda, et olen andnud osadele küsimsutele vastuseid selliselt, et "mingeid vastuseid anda" või.. kuidas see kõlaski: ei kuidagi näida. Keegi vist isegi mainis ka seda kunagi mu eelmise kogu kriitikas - et nüüd elan "päris boheemlase elu" või midagi. Mul on selle koha peal, kus on identiteet, tühi koht vist. Võib-olla mul on ainult mingi stiil, mis lähtub mingist mu meeleolust? Selle jutu peale ei taha mind vist magistrikraadiga ka keegi kunagi tööle võtta. Päris sitt seis nagu. Aga enekat ka ei viitsi teha, ausalt. Ma ei saa fikseeritud identiteedi kontseptsioonist aru, kuigi mul on äratuntav käekiri. Mingi RÄME LÕHE on mu äärmuslike omaduste vahel. Ma tean muuseas üht tüüpi veel.. tra, kahtlustan, et sama asi võib tegelt olla enamikel meestel, kellega maganud olen. A igatahes - ma tulin sealt kabinetist ära ja mul ei olnud isegi sellist tunnet, et olen mingi teesklusega vahele jäänud. Samamoodi ka selle luulekriitika suhtes: ma lihtsalt elan, kust mina tean, kuidas see peaks käima. Läksin üle sebra ja mõtlesin, et olen mitte keegi ja see ei tundunud halb. Mitte keegi ei ole ju mina ka.