Ajastul, mil on moodne käia ülikoolis, teha oma paksust rasedast kõhust ja paljastest tissidest pilte, olla suhtes koos kunstripsmete ja võltspäevitusega, on minul tekkinud tungiv isu palju lihtsamate asjade järgi. Näiteks oma peikale nahktagi selga sobitamine, ise sealjuures käsi kokku lüües ja kilgates "Ja-ja-jaa! Sa pead selle ostma!" Või taodelda eriti lihtsat naiselikkus, peaaegu minimaalset ja kindlasti kahvatut. Ja raudselt oma nahatoonile truuks jäämist - täiesti ükskõik, milline see ka oleks, sest ma TEAN, et ma pole seksikam, kui ma ka pruuniks läheksin.

Paratamatutest stiiliharjumustest tuleks veel ära märkida keskkooliaegsete megabeibede/populaarsete tüdrukute elukulu jälgimine erinevates sotsiaalsetes võrgustikes. Otsesõnu tuleb selle kohta muidugi öelda stalkimine. See on minu "Kroonika" otsepost: kes on rase, kes on sünnitanud, kes on abielus, kes on välismaal, kelle laps on kui vana, kes kus reisib jne. Ühesõnaga sama pask ainult kitsamas ringis, aga point on ikka sama, sest kui Jessica Simpson nii teeb, siis see on lahe, ja mina teen ka nii  a la nagu nende ebardlike koerte ostmine. Iga kord kui ma kusagilt kotist või kastist neid näen läheb miski minus natuke põlema.  Maaklerite kõrval on need vist teised elusolendid, kellele ma suudaksin teoreetiliselt piina valmistada.

Siinkohal võib märksõnaks 1995 võtta küll. Ja see ei olegi nii väga enam see ma-tahan-kole-olla teema, vaid nii on päriselt ka normaalne välja näha. Samet ja velvet ei lähe mitte kunagi moest ära, nagu ka valged pluusid, mustad sukad ja kingad. See värk on nagu Bob Dylan rocki ajaloos.

 Täna ma vaatasin, et ühel tsikil oli tekspluus seljas. See on ka päris geniaalne asi, mida ma selle õitsenguperioodil üsna põlastasin, kuigi ma võisin siis olla mingi 8-aastane. See käib ka veits sinna Vello stiili alla, nagu selle Tõelise teksaga kipub olema - veits liiga casual, veits liiga rekamees ja jumalast ebaglamuurne. Aga teisalt asendab ta suvel näiteks polo funktsiooni ja seda saab retuusidega kanda. Retuusid on muuseas mu eriline nõrkus. Selliseid meeste kingi tüdrukutele olen ka ammu tahtnud, aga ma ei raatsi nüüd vist enam mitte kunagi 1/5 palga eest kingi osta. Enne käin vist paljajalu.

 Seksikatest beibedest veel seda ka, et tihtilugu on nad siiski, kõike muud arvesse võttes, üsna stiilsed. No vaevalt, et originaalsed, nagu jalutada pellade väel tänaval koera, aga oma järgitegemises ja väljanägemises on neid siiski lust vaadata. Ilus - ei riiva silma. Ja see iseenesest on ju väga naiselik ja puhas ja miskõik veel, mille poole tasuks püüelda. Nagu kasvõi see dieedi-pidamine. Minu mantra, õgides kõike, mis pähe tuleb ja millal pähe tuleb, on siiani olnud, et "ma ei lähe paksuks" või "SÖÖME ENNAST PAKSUKS!!" No aga kui sa oled mingi vaimse vati sees ja tunned ennast liiga hirmus mugavalt, siis tahaks küll vahepeal kaalule astuda või päevas meelega paar kiiremat sammu ja suuremat ringi teha.

 Selline kõrvalolev kampsun muide ongi vaimse vati tähistajaks. Olen seda puuvilla ja pajutudu pehmuse ning armunudolemise seost isiklikus praktikas viiasel ajal väga otseselt märganud.
 Paksukestele soovitan kanda trikood. Praegu tuli üldse selline meeletu mõte, et trikooga võiks inimesed rohkem piirajasse lasta, a la Lady Gaga - liiparid alla, hõbedane tagi, blondeeritud juuksed ja paar meetrit koerajalutusketti. KEEGI ei paista tegevat gruupiasja süüdimatu iseenesestmõistetavusena ja see paneb mu kahtlema inimese võimes olla kirglikult vaimustatud. Aga ega ma ise selles suhtes ka eeskuju pole näidanud. Mul on ammu fantaasiad võrguga lesekübarast ja maani mürkrohelisest sametseelikust, koos kõrvalestad täis topitud swarowski kristallidega, aga ma käin ikka riides kasutades hommikul enam-vähem ettejuhtuvaid asju, mis on ikka megaigavavad ja mul peaks nende kandmise pärast ausalt öeldes piinlik olema: tumerohelised velvetid okei, aga must väljaveninud polo? Mulle endale oleks stiilipäevikut vaja! Sest ega see, kui töö rõivastuses on kõrgemate jõudude poolt määratud kindel värvivalik, ei peaks ju tähendama seda, et ma esteetilisi järeleandmisi võiksin teha. Mis sellest järgmisena välja tuleks?

When doing  < this you end up like that >> 
you brand fornicating stupid fashion whores!!

Ja ma jätan lõpetuseks ühe lihtsustatud ja slightly idealiseeritud variandi (sest ma ei jää viimasel ajal ühelegi pildile) mu praegusest väljanägemisest, kui ma poleks oma kaks aastast vastu pidanud samasuguse raamiga prille (mille ma ostsin MAXIMAST) nii ära läbustanud, et need minema pidin viskama. Juuksed on veel henna punakaspruunid, tukk kasvab välja (kolmandat korda vähemalt) ja mõnikord ma ei viitsi silmi ära värvida, armide peitmisest rääkimatagi. Paras peletis, aga nii pole ju väga vigagi. Mul on kinnisidee tagasi blondiks värvida end, sest kokkuvõttes on mu kombo niikuinii täiesti pläust ja ma olen nagu mingi tüki endast kaotanud selle lollaka pruuniga.

KEVAD

Kui mina oleks jumal, siis ma ei lubaks inimestel naeratada, kui see neil südamest ei tule. Võlts naeratus on maailma kõige maitsetum asi.

avameelselt isikukultusest koos halbade fotodega

  

Ma ei teagi, kuidas viisakalt alustada, kui ma järjekordselt kavatsen rääkida sellest, milleni ma iga kord iga oma tegevusega jõuan.  Alustuseks peaks vist faabula mõttes mainima ära mõned faktid, mis mind selle blogi kirjutamiseni viisid. Ma saan ju suurepäraselt aru, et järjekordne moeblogi on kõigest järjekordne moeblogi, aga ma ei suudaks vist seda asja nii üks-ühele teha ka. Eestis on juba väga noori väga proffe fa-fa mimme, kes on kõik puha  obsessed with fashion  või vintage virgin või all about London fashionweek ja muu misiganes prestiižne värk, milleni ma kunagi ei küündiks, sest mind ei suuda minestama panna kallid moebrändid muu kui hinnaga. Ja see ei tähenda, et mulle ei meeldiks siiski kleite vaadata, muidugi meeldib, ja üldse igal tasandil moe- ja stiilinähtusi meeldib mulle jälgida, ent see ongi siin see peamine konks - mul pole vahet kas ma vaatan kalkareid või modelle. Ja autorina ei saaks ma ka kunagi, mitte mitte kunagi nii eeskujulikuks moeahviks, kui teised tüdrukud, sest .. see ei ole mina. Järgnevad pildid peaksid seda ilmekamalt iseloomustama kui mu sõnad.

"Hoia jooki ja valva kotti, ma lähen käin pissil!"

Aktuaalne kajastus klassikalisest seeriast "pohmakaga varahommikuses Tartu-Tallinn rongis".

Šokeeriv moment praamil, kui me poistega Hiiumaale räpipeole sõitsime ja ma oma kunstripsmed joobe tekkides ära otsustasin võtta, sest need olid juba täiesti asjatult koormavaks muutunud. Poiste nägudel pidavat olema vaatamisväärne pilt, sest see oli miski, mida nad aimatagi ei osanud. Edasi tegime hilteri-nalju ja kleepisime ripsmed vuntsideks.

Keerasin just mingi jama kokku ja olen endaga üsna rahul.

Ühesõnaga võib isegi öelda, et mul on teatavatsorti probleem asjade tõsiselt võtmisega. Muidugi olen ma sellest aru saanud, et ma pigem jätan endast lahedama mulje, kui ma tegelikult olen, aga ei saaks öelda, et ma püüan. Mul on lihtsalt mugavam, kui ma arvan, et inimesed peavad mind nõmedaks. Ja ma ei tea midagi eriti palju magusamat, kui millegipoolest autoriteetses olustikus oma mark täiesti täis teha. Sest ma tean, et varem või hiljem juhtub see niikuii - see on ju ainult aja küsimus - aga ma olen nii kärsitu, et tahaks sellega juba ühel pool olla, et keegi mulle mingeid ootusi ei jõuaks panna. Sellepärast on mul seosed igasuguste isiklike draamadega ja nii. Mida aeg edasi, seda naljakamaks see kõik muutub.

Esimesel kursusel ma alkoholi ei tarbinud. Aelen räpasel ühikapõrandal.

Kuid stiili juurde tagasi tulles on mul ka mu enda jaoks veel sellel maastikul mingi hämaram missioon. Eelmine aasta reivisin ma lootustandva noore luuletaja tiitli lainel terve selle aja, kuni ma uuesti vaeseks jäin. Ka panga automaadist raha välja võttes, väljas söömas käies, kaupsist riideid ostes jne mõtlesin ma poeetiliselt oma iga liigutusega lähenevale dekatentsile, mis nüüdseks täielikult kohale on jõudnud.  Ja mul on hea meel, et ma seda ette aimasin. Raha, ükskõik, kas seda on või mitte, jääb mind just nii kaua painama, kuni see olemas on.

Sõitsime liinibussiga maale. Enne tegime transvestiidimeigi.

Iseenesest on küsitav, miks keegi üldse peaks rääkima stiilist kui nähtusest üldse - see ei näi  ei praktiline, teaduslik ega poeetiline. Ja kui poleks blogi, siis oleks üldse palju raskem rääkida olevikus toimuvatest kultuuriliselt markantsetest ent eitamatutest ilmingutest, millel on alati olnud omamoodi semantiline roll. No konkreetselt: mida sa mõtled, kui sa omale riideid selga valid? Stiil pole ju see, mida sa kannad, vaid kuidas sa mõtled. Eeldusel muidugi,  et  üldse mõtled.

Tuleb muidugi tunnistada, et ega sellest ma-kannan-kõik-riided-ribadeks plaanist ei tulnud mul näiteks midagi välja. Aja möödudes ja raha tekkides tabas mind paratamatult õilis õnnetunne, kui ma kiriku kaltsukates puuvillaseid materjale sain katsuda. Ja umbes samal ajal, kui ma leidsin Tähe tänava butiigist helesinise tutt-uue (vuhvli) Prada koti, oli mu õnn nii piiritu, et ma mõistsin, mida tähendab loomade jaoks kesta vahetus. A mida fakki ma selle vana nahaga ringi käin, kui ma sellest välja olen kasvanud?
Nüüd on omakorda selline olukord, et ma ei tea, mida nende ühekorra taaskasutuses olnud riietega edasi teha. Nii mõnegi mantli annaksin küll hea meelega ära, ja need on puhta korralikud ka veel. Aga see selleks.
Põhjus, miks minust on saanud hüsteeriline kaltsukubu, peitub nagu kõik muugi psühholoogiline lapsepõlves. Vanaemal oli kaks venda ja siis ta sünnitas kaks poega ka. Ja siis tulin mina ja ta tõi Venemaalt mulle palju ilusaid kleite. Ja üks tädi oli mul ka, kes mind olevat meikinud. Mäletan häguselt paari stseeni, kus mulle pandi mingi asi külge ja öeldgi, et "ole nüüd nii, me teeme pilti" ja ega ma väga ei tahtnud kellegi koledaid päikseprille oma väga toreda neoonkollase trikoo ja valge ujumisrõngaga kanda. Veel vähem tahtsin ma poseerida niimoodi, nagu nad ütlesid. Aga nad moosisid mu alati ära, et pärast saab jäätist või midagi. Mul ei olnud midagi parata, tuli ära teha - magusaisu oli lihtsalt nii suur.  Tuleb tunnistada, et samade võtetega saab mind siiani ära osta. Ma seega usun, et tegu oli keskkonna mõjudega. 

Bashment Kingz Sound

Kõrvalolev pilt on selle õpetatud bravuuritsemise tulemus. See pole mitte mingist nurgast ime tegelikult, sest ma olen noor, nagu noored on. See käis varem nii (sest enam ei tule seda peaaegu üldse ette): me saime kokku, ostsime alkoholi. Ma olin kas juba täisvarustuses valmis või me tegime ennast välja minemiseks koos valmis, juues end samaaegselt purju. Ma ei vaevu sellisele käitumismustrile enam hinnangut andma, sest olen nii palju antropoloogiast aru saanud, et igal kultuuril on oma rituaalid ja see kui me neid eest-, tagant- või kõrvaltvaates arvustaksime, ei muudaks nende seisukohalt midagi paremaks ega halvemaks. Mis iseenesest tühistab kogu mu kirjutamise eesmärgi võib-olla, aga võib-olla ei tühista ka. Ja võib lihtsalt nii ka olla, et noorte tüdrukute kompleksid ja meeleheide on kogu selle rituaalsuse üks lahutamatu osa - see, mis muutub sellel õhtul pöördvõrdeliselt mingiks teatavaks unelmate joovastuseks. Kuigi pole jälle midagi parata, et see on ka minu jaoks praegu naeruväärne. Vist eelkõige sellepärast, et ma lootsin nii väga midagi, mis sellisel moel üldse juhtuda ei olekski saanud, kuigi mingi rumalalt väike võimalus oli. Aga mitte suurem, kui ükskõik, millise teise asja puhul.

Vahetult enne 9. klassi eksameid. Olin juba hakanud Tartus käima.

Trotsides aknet kandsin vahetult enne mürgiravi kõva meiki.

Bravuurikoolituse ja bravuuri omaksvõtmise vahepeale jäi muidugi maailmaparandus ja mässamine. ..Tähendab, nii palju kui rõvedate marjapeetide joomine, harja kandmine, kaltsukate ja raamatute avastamine, koolist popi tegemine, halbade luuletuste kirjutamine ja vahetundide ajal suitsetamine maailma päästab. Punki panna iseenesest ei olnd rõve, sai palju normaalseid tuttavaid ja iidolid on siiani austusväärsed, aga ma olen sügavalt veendunud, et inimese elus ei saa olla rõvedamat perioodi kui puberteet. Kes kurat ütles, et noorus on ilus, ma ei saa aru. Mul oli mingi selline tunne regulaarselt, et tahaks surnud olla, mitte millestki aru ei saand. Vastik, siiamaani paneb selle meenutamine mind vanadusele heldimusega mõtlema. Kui ma enne arvasin, et siis peab kõik paremaks minema, siis nüüd panustan ma pigem sellele, et asju on võimalik  lihtsamini ära händlida, selle pideva nüüd-on-maailmalõpp õõnestava ehmatuse asemel.

 Ainult ühe tagasihoidlikuma foto panin sellest ajast. Pealegi on naiselikkus mul selle mässaja-perioodi alguses üsna võõras olnud. Aga nii kui poisid mängu tulid, hakkas asi paranema. Ja kohati läks see edenemine isegi liiga hästi. Ilmselt ei vägistatud mind kordagi ära ainult sellepärast, et ma olingi päriselt nii süüdimatu ega osanud mitte midagi karta. Sellistele momentidele mõeldes olen ma korduvalt pidanud nentima, et jumal on vist ikka olemas.
Kogu selle segase noorusaja välimuse paradoksia võttis kokku tsüstilise akne diagnoos, mille sain üks päev enne kahekümneseks saamist. See on retsidest retsim variant aknest - mul olid mitmesendimeetrised mädapaised näos, mis haiguse algstaadiumis kohati ka ise lõhkeda võisid. Võtsin pool aastat eriti karme rohtusid ja sain terveks. Akne põhjuste suhtes võin enda kohta küll öelda, et psüholoogilised. Kõige varem hakkab mässama keha kõige nõrgem lüli, kui mõistus kuulda ei taha. Seda et ma nagu moondunud peletis välja nägin, ma topeltsügavalt läbi elama ei pidanud, sest välimuse kallal olen juba lasteaiast peale kottida saanud, pigem oli see nagu viimane proovilepanek - kas võtad end sellisena nagu looduse poolt on antud, või tõmbad end oksa, kui sa tõesti nii tühistest asjadest üle ei saa.

 

Ja siin ma nüüd olen - nagu juudi jõulupuu - mul pole mitte midagi karta. Lood modelliks saamisest võivad ka täiesti rahulikult ära jääda. Iseenda terviklik ja muutuv väljakandmine jääb  minu jaoks alati põnevaks.

Jutu asemel on pildid riidekapist

Soolapakil on fantasiline värvigamma

See näiteks on mu obsessed gamma viimasel ajal

Nendest saabastest tuleb kunagi pikemalt kirjutada. Revolutsionääri saapad raisk.

Riidepuudel rippuvate riiete gamma

Pokaal on sentimentaalse väärtusega, viimane omasugustest. Nokamüts on getoprintsesside unistus, mis kunagi teoks ei saa. Ma tegin selle ümber suvalisest Honda logoga Vello-stiilis rekamehe mütsist, from da kaltsukas.

Päikese käes läheb asi hulluks.

Olme võitlus luksusega - the story of my life.

Vist mu mahukaim projekt. Tegin seda oma kolm korda 4 aasta jooksul kindlasti ümber.

Introdoucing the art of KELBAS. Enne oli seal amatöörkunsti moll.

Eepiline lugu Diana Rossi glämmi juurde. Kaldub ilukirjandusse.

Ma talt patšokke ära ei võtt vist. See räägin enda eest.

Uus Prada vuhvel, vana happepaun, India kitš (puhtaloomuline ilmselt) ja must-have kossid iga ilmaga.

Soe soovitus

Ära palun pane kontsakingi jalga, kui sa

a) tunned, et ilgelt ebamugav on
b) näed nendega välja nagu part või ebard