yo pussies and kittycats

Mul on häid uudiseid. Täna oli järjekordne õppetund sarjast "võtame üle vanaema oskused" ning lõpuks olen ka asja juurde jõudnud. On valminud kontseptsioon esimese real määsterpiece-wanna-get-to-know-my-skill töö jaoks. Selleks muidugi aastate ettevalmistus kelpa teooria aretamisel, et jõuda välja tõelise ökoni - ma teen kõik tagurpidi ja kasutan selleks maksimaalselt juba olemasolevaid materjale, mida ma töötlen ümber juba olemasolevate vahenditega seadmata endale erilisi piiranguid. Kuna õmblusmasina näol on tegu 20 aastat vana riistvaraga, siis ei ole mõtet talle mingit satsi, mille käsitlemisega ma niikuinii toime ei tuleks, ette sööta. Me tegelema ikka vana hea teksa, naha, võrktülli ja värviliste niitidega. Aga see on siiski veel tulevik. Masin ei ole end minu tuppa halogrammeerinud, ma käin hoopis vaikselt vanaema pool teda kosimas. Viimase paari päeva ettevalmistused on olnud ka järjekordse laari riiete värvimine, nööpides soramine ja kappidest linase riide avastamine. Muide, vanaema kappides jätkub terveks kuradi kollektsiooniks riiet, nii et hui peangi rikkaks hakkama.

Hui saan ka kunagi. Tegin just tuludekki ja see lits annab mulle makstud 270 asemel 90, kuigi ma käisin juba poodides ja pitsat söömas selle teadmisega, et tuleb ära normal hunnik nutsu, aga ..jah, pole midagi imestada. Saatus lööb ikka noa selga, kes siis veel, kui mitte saatus. 

peace out mothafuckas

Laupäeval käisin kultuurinominentide preemiate jagamisel. Muide mul oli kutse ja ma olin nominent ka, ega ma muidu läind veini lakkuma. Rahhi JÄLLE ei saand, aga no ma lõin end vähemalt täiega üles (tseki pilti), kuigi mul oli elu retsim nohu ja ma ei tundnud toidu maitset, rääkimata enda parfüümi lõhnast. Muidugi oli mul hästi ebamugav ja ma tahtsin hästi purjus olla, aga sellest ei tulnud midagi välja. Võõrad inimesed olid meie vastu sõbralikud, aga ma olin ikka nii sotsiaalne amputant et hirmusin endal peaaegu pissi püksi. Pärast oli tantsulavastuse esikas ka, aga tatt minu pea sees oli minust juba sandi teinud ning me tulime koju ära. Pühapäeval vedasin oma kompsud vanaema juurde, kus läkski lahti eelmainitud suur riidevärvimistöö. (Ta lubas muide ühe oma plekk-kaussidest mulle anda, et ma saaks Tartus paremini värvida. Enne kasutasin mingit Jaksi väikest salatikaussi, kuhu mahtus umbes kaks lõngakera.) Ja oi! kui ilusaid lillasid ja kollaseid me saime! Ühtede mu kõige paremini istuvamate pükste järgi tegime lõiked tulevase projekti jaoks ka. Mu järgmine samm on hakata materjalitükki ette valmistama, millest saaks lõike abil pükste juppe välja lõigata. Töö ülesehitus on mulle endale verbaalselt väljendusraskusi tekitav, aga ma tean ülihästi, mis mul plaanis on. 

Noh, see koosneb sellistest komponenttegevustest:

vanad riided

ülesharutamine

värvimine

suvaliste juppide üle värvimine suvaliste värvidega

lõigete tegemine (kalkal)

riiete värvide ja materjalide omavaheline sobitamine

riiete üksteise külge õmblemine sobituvuse alusel

pükste valmistamine ilma valehäbita esimest korda elus seda tehes täielikult läbi kukkuda kaotamata mitte midagi peale rikkuse mis on saavutada kogemus

Neljapäeval lähen postiljoni proovipäevale. Tahaks nädalavahetusetöö ilgelt üle tra saata, aga kahjuks raha ei kasva puu otsas. Aga samas - sõbrad ka mitte.. ja eneseväärikus ammugi mitte.