Garderoob, I osa

Üritades oma kahe lugeja ees lunastust leida postitan täna mõned jupid oma garderoobist. Toasuuruse lao valmissaamise protsess on ka edenenud: tapeet on seinas, lagi värvitud ja üles on vaja veel panna ainult stange, riiul kingade jaoks ja asjad sisse kolida. Kujundamisest ja sättimisest on saanud mu täielik lemmiktegevus nii et parasjagu ilusat üksinda nosserdamist on ees. Kindlalt hakkan peale seda rohkem oma garderoobi tagamaid analüüsima ning ilmselt ka õmblema. Nüüd on mul kaks vana õmblusmasinat selle ühe kahekümneaaastase käki (mida ma viimane kord enam isegi niiditada ei osanud!) asemel. 

kapukad

Kuna pean alati kohe kõik asjad selga panema, kui need saan, siis siin on komplekt Balti jaamast. Vero Moda täiesti totter strech seelik lõhikuga(!) paremal säärel. Hea asi selles juures on tegumood - täiesti sirge lõige, mida saab vedada kasvõi rindade alla. Hind 1 euro.
Jalas on - ma ei tea, kas see on tõsi või mitte, aga nii ma neid nimetan - islandi saapad. Islandi mustriga kampsunid peaks küll olemas olema, aga need vildist saapad (kummitallaga) meenutavad mulle väga mu islandi kampsunit. Mõlemad on ka väga soojad ja kodused. Hind 6 eurot.

Taamal on Tartust ostetud "101 dalmaatsia koera" (laste?) rannakott. Mu vanaemale hakkas see nii väga meeldima, et andsin selle nüüd talle hoopis. Hind 70 senti.

Ja hakkame geograafiliselt lähenema mu praegusele asukohale ja tööpinnale. Olen tükk aega tegelenud ka oma vana toa koristamise ja pasa välja viskamise ning sorteerimisega. See on üsna väike tuba, milles on liigutamatult suur riidekapp, mille isa kunagi ehitada lasi. Mitte, et ma oleks osanud mingit paremat varianti välja pakkuda, aga selle toa kohta on see kapp värdjalikult suur ja liiga sügav. Sinna saab sisse minna ja ukse kinni tõmmata ning tänu sellele ei saa voodit ega kirjutuslauda peaaegu üldse ümber tõsta. Ülal on pilt inspiratsiooniseinast koos keskkooli lõptamiseks saadud klaasist kaelaehtega. Selle on teinud keegi Eesti disainer, aga ma vist lolli peaga viskasin selle lipaku ära, olles seda siiski mõned aastad väärtuslikuks pidanud. Äkki keegi teab? Ma olen ta töid enne ka kusagil müügil näinud, aga mitte ei mäleta. 

A ja ma vist peaksin piltide kvaliteedi pärast vabandama. Mul pole kannatust olnud end fotoka hingeeluga kurssi viia ja iga harv kord kui ma selle kätte võtan nuputan kõike otsast peale. Ainuke asi, mis alati ägedalt töötab on öörežiim, aga noh jah, mul oli vaja asju pildistada, niiet mõned pildid on kindlasti ebatäpsed. Plus ma olen üks viimaseid inimesi blogosfääris ilmselt, kellel ei ole ei peegelkaamerat ega mingit vana filmiga kaamerat. Mitte, et see vabandus oleks.

Kunagi ostsin väiksena ühe eksemplari ajakirjast "Vogue", see võis olla mingi 2004 vist. See on mul siiamaani ribadeks lõigatuna alles ja hiljuti valisin viimastest katkilõikamata moeseeriatest välja pilte, mis mulle nüüd erilised tunduvad. Võib öelda, et need sadakakskümmend viis krooni, mille ma ilmselt kingituseks olin saanud, olid üsna hästi kulutatud. Suits on ka Vogue. Pakk on tühi. Arvutis näitab muide Love Aestheticsi viimast postitust viilitud päikeseprillidest.

Need on ehtsad Estonian vintage saapad. Sain need tutt-uutena Müürilille täikalt mingi nelja euroga. Ei saa aru, kas on nahast tehtud või mitte, aga sellise kontsaplekiga on küll, mis eeskujuks kõigile maailma saabastele.

Need on mingised itaalia saapad. Käisime Annaga laupäeval Tamsalu kaltsukates ja mina, sangar nagu ma olen, jätsin mitmed asjad ostmata. Ühed olid roosad sametist itaalia kingad ja need saapad. Terve nädalavahetuse praadisin ja siis täna vahetult enne poe sulgemist läksin ja võtsin nad poole hinnaga ära. Ehk siis 4.75-ga. Tundub, et nahast ja kontsaplekk vist päris plastmassist ka pole. Konsulteerisin praegu emaga ja tema arvab, et itaalia saabastega meie niiskes kliimas eriti hästi ei lähe ja nendega peab ülepea palju vaeva nägema. Mingi vaha peab ostma, mis maksab ilmselt rohkem kui need saapad ise.

Need kingad on slogani alt "vähekasutatud rõivaid ja jalatseid tunnustatud brändidelt Ameerikast". Sain need vanaema kaudu. Ta teadis oma sõbrannadelt, et keegi siin lähedal külas müüb oma kuuri all neid samuseidki hilpe ja jalanõusid. Vanaema oli sealt juba kõigile särke toonud ja iseendale ostis (jälle mingid koledad) botased. Kui me Annaga reedel nördinult rongi pealt tulles avastasime, et kaltsukad on Tamsalus ainult kella kaheni lahti, siis viis vanaema meid sinna kuuri alla, kus sai muuseas paari euroga Ralph Laurenit ja Guessi.  Need kingad on Mia kingad. Koduka järgi tundub suvaline USA saast, aga mul on selle kõrge täistalla vastu oma nõrkus jäänud. Väga mugavad ja ei murra konti nii hullult kui konts. Hind 2 eurot.

Väike läbilõige sellest, mis sinna totakasse kappi mahub. Vasakpoolsed kollased sain ka Ameerika hädaabist, ühe euroga. Edasi on need ameerikastiilis 90ndad, milles ma mõni post tagasi rääkisin (proovisin nendega vist korra toidupoes käia ja nagu selliste puhul alati karta on - nad hakkasid ikkagi hõõruma). Need kriiskavad kingad on mu lõpukingad (Cara), krooniajal pärispoest ostetud. Ja viimased on mulle eriti armas leid: Tartu toatagusest kaltsukast Võru tn, 65 sendiga vist kandmata tennisshoed. Nad näevad välja nagu ketsid, aga neil on kerge kõrgendus kanna juures, mis kõpsub armsasti kivisel pinnal käies. 

Mary Poppinsi kott, millest ma natuke tüdinud olen. Rakveres on selline kaltsukas nagu "Kuldkalake" - leidub väga odavaid asju keskmises olukorras ning on tingimisvõimalus. Samas, see on peaaegu alati. Selle koti sain ka sealt.

See on kott mille üle ma ka hiljuti uhkustasin. Euro kuuskümmend. Märgid - ülemine kunagiselt klassiõelt koolipäevilt ja alumine M. Luiga kingitus. Viimane kord kui Tallinnas käisin sain temalt palju kingitusi. Oh! Kunagi hakkan tegema neid iluasjade komposistsioonipilte kah, nagu rikkad tüdrukud. Sest altareid olen juba Tavi Gevinsoni stiilis ammu tegema hakanud.

Ma ei tea, miks, aga mu viimased ostud tunduvad mulle kõige geniaalsemad. Võib olla on asi selles, et tunnen, kuidas suudan iseenda jaoks süsteemile ära teha. Sa ei usu, kui ütlen, kui palju see ise tehtud lambanahast rocknroll kraega jakk maksis. See oli nii odav, et isegi mina arvan, et sain selle tasuta. Muidugi on tal kulumismärgid päris korralikud ja imelikud plekid ka (või on see naha teisenemine keskkonna mõjudel), aga sellised aspektid on minu jaoks pigem loomingulised väljakutsed kui lahendamatud probleemid. Siia lisaks ka mõned detailid:

Riputajakett on eriti täpp "i" peal.

Tagantvaade

Parandasin auke nõelumise ja Moment Classicuga. Nahk kleepub nahaga väga kindlalt. (Kuigi mootorrattaga veel sõitnud pole.)

Maiuspalaks kaks täna juhuslikult leitud ehet. Nad on mõlemad piisavalt kahvatud, et neid võiks ka komplektina kanda.

Mul pole muud võimalust, kui uuesti hõbedaga flirtima hakata, sest kinkijatel ei püsi niikuinii meeles, et lõvi kannab kulda. Sellegipoolest - nii kihla- kui abielusõrmust olgu kuldsed. Ja ikkagi pigem ülekullatud hõbe kui ..nojah.

Pisike pross Lydia Koidulatele

Muideks siinkohal jätaks õhku rippuma küsimuse, kuidas eristada nahka selle jäljendajatest? Mõtlen just jalatsitel kasutatavat nahka. Ühe vastusena sain atsetoonitesti, mida ka kohe selle postituse saabastel kasutasin. Eesti saabastel hakkas värv lagunema, aga itaalia omadel tekkis mingi tumedam plekk, millest ei oska otsest järeldust teha. Põletamisega sai ka midagi kindlaks teha, aga ma parem nende asjadega ei proovi.