Surmav stiil

Käin viimasel ajal kaltsukates keskmiselt 4 euro piires ja toon omale selle summaga koju vähemalt kolm asja. Täna olin Rakveres mind tabas bingo loto - needitud nahkplatvormkingad euro kolmekümmnega, must pärltikandis liblikaga kampsun ühe euroga, madalad ameerika 90ndate stiilis täpselt parajad kingad kolmekümne k a h e sendiga ja see mothafuckin võltsnahast tripiõlakott, milliseid ma nüüjorkerist kogu aeg 24 euroga vaadanud olen - 1 modafakin 60! Ja puhas minimal! Vittu, mailähe kunagi enam pärispoodi.

Tegelikult on see muidugi alatu vale - ma ei saa poodidest vist kunagi isu täis. Kunagi pole liiga palju tasutauuringut. Ma pean teadma! Isegi kui ma ei tea täpselt, mis teadmine see on, aga ma kogun kogun kogun ja kusagil mu ajus on selline database, mis on moe suhtes täitumatu. Minimali kohalt veel nii palju, et sellega on kaks varianti: see mõjub kas originaalselt või igavalt. Selline asi ei saa eriti massides olla, tal ei näi selleks olevat kunstilist eelust, kuna olles lihtne mängib suuremat rolli inimese kehakeel seda riiet välja kandes. Mis mulje on jäänud mulle 90ndatest? Alatest milleniumist on sellel olnud küljes "issand kuidas me võisime sellised välja näha" silt, mis olgem ausad on iga ajastu puhul üsna tüüpiline, aga mingi mustrielavnemine võrreldes 80ndatega, kingade madalnemine ja grunge - need on minu mälus määrava mõjuga. Ja sellel on paratamatult mingit hästi kauget moemaailma maiku küljes, nagu nendel mälestustel kuninglikust Tallinna Kaubamajast, kus kõigil, kes selle ustest sisse-välja käisid, oli väärikas parfüüm peal. See oli tõesti vist see lootus, et nüüd hakkabki nii olema ja YSL ei jää mingiks küündimatuks unistuseks, kuigi noh - tegelikult ikkagi jäi. Ma ei saaks küll kuidagi kindlustada, et jõuaksin kunagi mõne nii kalli asja osta. Ja kas kikilipsudel ei olnud ka mingi kõrglaine 90ndatel? Sest see sobib hullult mu natsinaeruväristava lookiga.

Kuigi üldiselt eelistan minimaalsust nii lõike kui värvi puhul, tuleb lõige siiski esimesena. Ja mõnikord on vastupidi - kui on täiesti puhas värv, isegi pigem mingile porisusele kalduv, siis ma sulan üles. Ja must, issand - must minimal on kindel minek ükskõik, millal, kus, kui vana/noor, ükskõik mis meik, peaaegu ükskõik, mis aksesuaarid (pigem midagi klassikalist on jälle alati pigem parem) - seega pole mingi ime, miks Väike Must Kleit on nii fenomenaalne. See on ülim funktsionaalsus ja lahendus paljudele riideprobleemidele. Veel ei tea, kas ka kõikidele kehadele, sest pole saanud piisavalt palju stilistikat teha veel, aga ma kindlasti tahaks kõigile seda selga sokutada.
Inimestele, kes minult nõu on küsinud, olen viimasel ajal alati kõige lihtsamaid asju üritanud soovitada. Kõrge värvliga püksid (NEED TULEVAD MOODI TAGASI), Timberlandi matkasaapad, nahktagid, Conversi ketsid, triiksärgid, punane huulepulk, mantlid jms. Üks oluline asi teise stiliseerimise puhul on ka enda maitse-eelistus. Minu lihtsuse ja primaarsusttaotleva perioodi põhjuseks on järjekordne üritus maailmast mingitki tugipunkti leida. Mulle hakkab aina enam tunduma, et asjaolu, miks räägitakse moe pidevast muutumisest, on oma sisimuses ainult toores kapitalism, mille ümber käib see igakevadine tsirkus garderoobi ümbervahetamisest. Kui sa oled fanatt, siis sa sorteerid oma garderoobi niikuinii pidevalt, sest sinna koguneb kogu aeg peale ja kui vahepeal mingit eemaldamist poleks, siis varsti ei mahuks ükski inimene tuppa ära. See harjumus kujunes minul süvendunult ka alles pool aastat tagasi välja, aga nüüd olen üritanud teha sellest meeldiva rutiini, millel on tegelikult mitmeid üllaid tagamaid. Näiteks: riided, millest oled ise üle saanud, võid pakkuda kellelegi, kellele need meeldiksid (sõbrad); saad teha riideid ümber; kasutada vastikuid materjale põrandalappide või muu sellisena jne - põhimõtteliselt saad kahekordsest ringist teha veel ka kolmekordse ringi.  It's a win-win situation ja kindel on see, et kord peab majas olema. Iga riideese peab olema teadlikult hoitud, pestud, parandatud, kriitlise pilguga üle vaadatud ja seoses eelmises lauses mainitud punktidele tuleks olla pigem karm kui halastav, sest ka minimalismi lipulause on less is more.

Kvantiteedi ja kvaliteedi paradoksaalne mõistatus muidugi jääb. Halastada ei tohi asjadele, mida sa pole juba näiteks pool aastat vähemalt kandnud. See on koht, kuhu tuleks hakata paigutama küsimärki. Võta see kleit kapist välja, vaata talle otsa, tee temaga viimase käimise proov ja saa selgust, kuidas teie suhted on. Samas on kindlasti asju, mis on mõeldud utoopiliseks fotoshootiks (mida minu elus vist mitte kunagi ei juhtu ja ma isegi ei tea enam, kas tahaksingi). Tuleks leida see hõre tasakaalujoon pikema perspektiivi mõtekuse ja iluihaluse vahel. Otse loomulikult ei saa kõik asjad olla ühevärvilised ja mingi futulõikega, garderoob peab ikka kõiki inimese tahke väljendama.

vapustav mantel ja vaata ometi neid saapakesi! muu on pohhui-küsitav-saast, kaheldav isegi, kas saapakesed ja mantlike on päris sobiv kombo

suvalised lõhikud ilma mingi eesmärgita - sellele ei saa pihta ja meenutab halba osa 90ndate turukamoest  ja koledaid nabapluuse, aga üldlõige on rusikas silmaauku

Põhilised eesmärgid selleks suveks on vabaneda kõigest ebavajalikust. Minu periood ülekuhjatud kihtistamistest oma elu kõikides osades võiks nüüd lõpuks ometi läbi saada. Esimene eesmärk, mis on praegu tööjärgus, on ehitada omale garderoobladu, sest kahtlustades, et minu isiksusel ei teki vist ealeski sellist stabiilsust, nagu on riidel riidepuu peal seismisel, võiksin ma vähemalt ühe tervikuna oma elust näha seda selekteeringut, milleni ma praeguseks eluetapiks jõudnud olen. Selles arusaamatusseisundis, mida ma endale iga päev tunnistada üritan julgeda, tahaksin ma näha vähemalt ühte materiaalset märki oma mingisugusestki võimekusest.