ma tahan rääkida kujundite keeles

Võõrutusnähud Pääskülas

Õnneks on august. Vihma sajab ja see mulle meeldib. Olevik raugeb, veidi jahe, aga mitte päris külm. Sain just järjekordselt maaniakarusellilt maha. Nüüd loodan küll, et tükk aega enam ei joo. Inimesed on mu puha ära hooranud. Jah, ma ei ütleks, et ma ise üldse nii suur hoor oleksin, nagu ma reklaamin, aga inimesed tõesti hooravad mind. Mul justkui poleks õigust oma sõpradega olukordi vaikides jälgida, sest mu venelased ja maakad - me peame tegema pidu. Me peame tegema kõike.

"Mida me pildistame enam, hakkame nüüd jooma!"

Sain hiljuti 24

tARTuff 

Loomulikult joon võõraste meestega viina. Isegi kui me oleme järve ääres ja neil pole ISEGI PAATI.

Südaöised praekartulid Narva maanteel

Ühesõnaga on niimoodi. Enne sünnipäeva armusin metsikult. See pole minu puhul mingi ime, sest ma olen kogu aeg armunud (Lana Del Rey:  I’m the last girl on Earth / So, baby, let’s get it on), aga nüüd ma enam ei tea - kas käituda jälle nagu hullunud loom või võtta esimest korda aasta aega, et veel kord oma variandid läbi vaadata. Slava ei saanud aru, mida ma veel passin. Slava tunneb mind 20 aastat. Slava nägi seda tüüpi, me jõime viina ja järgmine päev ta ütles mulle, et mida ma veel passin. Minule on sellised mõjutused väga suure kaaluga. Aga ma tean ka, et ma olen loodusõnnetus. Enamik mehi ei kannata mind välja. Nad on selleks liiga nõrgad. Slava armastab looduskatastroofe. 

Mida ma armastuseks pean

Mida mulle armastuse kohta öeldakse

Mu eelmine peika. Ma tõesti armastan teda.

Aga siis me mõtleme tüdrukutega, et pohhui need mehed ja paneme sukad jalga ja läheme linna.

Kuni kõik juhtub jälle otsast peale. Illustratsioon mu suhteajaloole.

Ja siis olen mina süüdi. Ja siis olen mina hull, taltsutamatu, maniakaalne, domineeriv. Lits. Kui sa seda siiamaani oled lugenud, siis ehk saad aru, et ma ei tee seda kõike pahade kavatsustega. Ausalt, mul pole aega, et kellelegi sitta keerata. Aga juba väiksest peale on minuga kogu aeg midagi juhtunud. Ma üritan nüüd ohjad enda kätte saada, aga seda suurem võim mul on siis teiste üle. Mul pole plaanis seda halvasti ära kasutada, aga.. see ei tee midagi lihtsamaks. Teadmine ja sellest vaikimine on hoopis teisel tasandil piin. Sest nii peab üle olema oma emotsioonidest ja teiste inimeste lollusest. Ja lunastada lunastada lunastada oma patust hinge.

Ma olen printsessiks kasvatatud, mis jääb üle muud kui printsess olla

Õnneks on olemas raamatud ja veel võimalus metsa põgeneda, kuigi mõlemis linnas oleks vaja teha rohkem kui jõuaks. Aga ma tahan lihtsalt ära joosta. Kõigest eemale. Linnas on selleks narkootikumid. Ma olen tupikseisus. Ja siis kõik need inimesed, kes on pimestatud sellest, mida neil vaja on, mõtlemata, mis teistel, nende lähedastel, vaja oleks. 

Ma olen isegi loomadest ümbritsetud, aga õnneks nad ei räägi sõnadega. Nad on vait ja neil on silmad ja käpad ja saba. Ja nad on metsikud.