Olen nüüd nädal aega iga päev TKKs akti käinud poseerimas. 2 nädalat on veel ees ja mul on juba kopp ees sellest ideest, et nüüd on jälle selline rutiin: olen sunnitud olema ühes ja samas linnas, nägema suhteliselt ühtesid ja samu inimesi, olema samades poosides, kasutama samu tänavaid, ärkama kindlatel kellaaegadel, arvestama, arvestama, arvestama, end kokku võtma, et rahuldada teisi.
Taara viimisega olen ma juba harjunud ja õigupoolest ei kujuta ma ette elu, mil ma ei peaks taarat viima. Ja muide seda ei kujuta ka ette, et mul oleks kunagi nii palju raha, et pesumasin osta. Mitte ükski asi maailmas ei annaks mulle võlgu või järelmaksu.
Sellega seoses tuleb mul meelde, et olen Tolstoi kommunaalid isale võlgu.
Ja Kareli korteri komunaalid ka võlgu. See teeb 50 eur võlgasid kokku. Minu jaoks on see suur summa, kui mul see oleks. Huvitav filosoofiline nihe rahatuse juures on muidugi see, et ma hakkan emapaatiliselt mõistma neid türapäid, kes ära ei maksa. Basic võimalus kellelegi andestada, et ta võlgu on, oleks küll mu meelest mingi selline seis, et sind on ülelastud (mind on, alates septembrist, muide), paljaks varastatud jms. Aga teine perspektiiv on kui keegi on lihtsalt nii kõva munniga, et tal on pohui, et sul sitt on. Need vennad ajavad mul normaalselt sae käima ja ka sellel on kaks otsa - viha on loominguks väga hea mootor, aga ma ei unusta mitte kunagi mitte kedagi, kes mind petab. Rääkimata sellest, et mult andestust ei paluta - või kui ka seda tehtaks - siis ei unusta ma kunagi põhjendamata ebaausust. Ja ma räägin sellistest inimestest kõva häälega valitamtult igal pool sitta. Et teised teaksid arvestada.
Inimesed ei saa hästi aru, ka kohati kõige lähedasemad vist, et kui ma ütlen, et mul pole raha, siis see tähendab sõna otseses mõttes, et mul pole füüsiliselt ühtki senti. Kui lambist kuskilt 20 kukub, tõenäoliselt mingi annetuse näol, siis ma tunnen end kaks päeva ikka suht rikkana. Ja 50 muudab mu elu. Aga see selleks. Vaesus - eesti nokia.
Siinkohal tänan kõiki annetajaid, siiralt, kuigi see kukub kohe väga mitmetähenduslikult välja: Triin Tasuja on olnud juba viimased 10 aastat eesti rahva sotsiaalprojekt ning ükski projektis, see on tema elus, osalenud inimene, ei tea päris täpselt, millega ja kas projekt kunagi lõpetatud saab. Praeguse seisuga on kindel vaid tõsiasi, et kõnealune on elus, terve ja teda armastatakse. Lootust on ja jagub kõigile.
Putsi, ma pean ikka hakkama seda lotot mängima. Miljonijutt on mul juba iganädalane teema. Topiks kõigil kõik augud raha täis. Ükspäev mõtlesin jälle neid kodanlasemõtteid natuke ja otsustasin jälle, et võiks ikka ühe lapse saada - kuidas ma saan jätta sellise kogemuse kogemata, sellise loomingu loomata jätta, kui pool maakera ei saagi üldse lapsi saada? Noh, niimoodi mõtlesin eile, mul oli mingi normaalne flashback of absolute presence ka, aga enne, kui see ei muutu pidevaks olemise vormiks seda last ei tule ka. Ja pulmad tuleb ka pidada. Sest midaiganes, aga mees on rikas ja pidu on sõpradele. Asi mul siis see kleit selga pole tõmmata. Saab laua peal tantsida ja viina juua, why the fuck not.
Not your princess, not your stallion -
an ambiguous complex creature
Not your teacher, not your shivering doll -
But hunkier than your neighbor
Not your mummy, not your daddy -
I'm over being daddy
Not your stallion, don't you lay down-
Get yourself a sailor
an ambiguous complex creature
Not your teacher, not your shivering doll -
But hunkier than your neighbor
Not your mummy, not your daddy -
I'm over being daddy
Not your stallion, don't you lay down-
Get yourself a sailor
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar